Apellant (kostja): Y.F (isikukood XXX), lepinguline esindaja Monica Meristo-Dmitrijev Vastustaja (hageja): Q.W (isikukood XXX), seaduslik esindaja S.L (ema)
RESOLUTSIOON
1.Jätta vastu võtmata Y.F koos apellatsioonkaebusega esitatud uued tõendid (Q.W O. pangakonto väljavõte ajavahemikul 11. september 2025 – 1. märts 2026, Y.F pangakonto väljavõte ajavahemikul 1. september 2025 – 1. märts 2026).
2.Jätta vastu võtmata Q.W O. 20. juulil 2026 esitatud uued tõendid (21. aprilli 2026 kinnisraamatu väljavõte registriosa nr XXXXXXXXXX kohta, 6. juuli 2026 ehitusregistri väljavõte üksikelamu (EHR kood XXXXXXXXXXX) kohta).
3.Jätta Tartu Maakohtu 18. veebruari 2026 otsus muutmata ja Y.F apellatsioonkaebus rahuldamata.
4.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Q.W (hageja) esitas 2. juunil 2025 Tartu Maakohtule hagi Y.F (kostja) vastu, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista igakuise elatise 500 eurot kuus ning tagasiulatuva elatise 500 eurot kuus alates 1. juunist 2024. Hagiavalduse kohaselt lõppes hageja vanemate kooselu 2023. aasta oktoobris ning sellest ajast elab hageja ema S.L O. juures. Kostja on toetanud last mõnel korral, elatist ei ole laekunud alates ajast, mil vanemad on lahus.
2.Kostja esitas 30. juunil 2025 hagile vastuse, milles märkis, et on nõus igakuise elatisenõudega ning valmis tasuma hagejale elatist 300 eurot kuus.
3.Maakohus lõpetas 5. septembri 2025 määrusega tsiviilasjas menetluse osas, mis puudutab igakuist elatist ning kinnitas poolte vahel istungil sõlmitud kompromissi, mille järgi tasub kostja hagejale elatisena 2025. aasta septembrikuu eest 300 eurot ning alates 1. oktoobrist 2025 kuni kostja täisealiseks saamiseni 400 eurot kuus.
4.Pärast igakuise elatise osas kompromissi kinnitamist muutis hageja oma nõuet ja nõudis ka tagasiulatuvalt elatist 300 eurot kuus. Arvestades kostja tasutud 1063,30 eurot nõudis hageja kostjalt kokku tagasiulatuva elatisena 2536,70 eurot. Kostja esitas 1. oktoobril 2025 seisukoha, kus selgitas, et esimene elatise nõue esitati kostjale alles 2025. aasta mais. Enne seda ostis kostja lapsele kõik, mis ta soovis, samuti tasus kostja hageja trennide eest. Kostja hinnangul on elatise tagantjärgi nõudmine vastuolus heade kommetega ning paneb kostja raskesse majanduslikku olukorda. Kostja on olnud nõus tasuma igakuist elatist 400 eurot kuus, mis on niigi suurem kui miinimumelatis.
MAAKOHTU OTSUS
5.Maakohus rahuldas 18. veebruari 2026 otsusega hagi tagasiulatuva elatise osas osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2424,39 eurot tagasiulatuva elatisena ajavahemikul 2. juuni 2024 kuni 2. juuni 2025. Maakohus keeldus otsusega kostja 21. jaanuaril 2026 esitatud tõendi (hageja pangakonto väljavõte ajavahemikul 1. septembrist 2025 kuni 20. jaanuarini 2026) vastu võtmisest, sest see oli esitatud hilinenult. Maakohus leidis, et kostjal oli ajavahemikul 2. juunist 2024 kuni 2. juunini 2025 kohustus tasuda hagejale elatist PKS § 101 sätestatud ulatuses, kuivõrd hageja ei tõendanud, et esineksid asjaolud, mis annaks aluse tagasiulatuvat elatist PKS § 108 mõttes suurendada ning kostja ei ole tõendanud, et esineksid asjaolud, sh tema raske majanduslik seisund, mis annaks aluse tagasiulatuvat elatist PKS § 108 mõttes vähendada. Kostjal oli kohustus tasuda hagejale ajavahemikul 2. juuni 2024 – 2. juuni 2025 elatist 3427,69 senti. Maakohus leidis, et nimetatud summast tuleb maha arvata 1063,30 eurot, mille ulatuses kostja on ülalpidamiskohustust täitnud. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kostja esitas 18. märtsil 2026 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada otsus tagasiulatuva elatise osas ja jätta hagi rahuldamata, alternatiivselt vähendada väljamõistetavat summat oluliselt (kuni juba tasutud summani või 500 euroni). Maakohus välistas kostja esitatud olulise tõendi (hageja pangakonto väljavõtte) üksnes formaalsel põhjusel. See kujutab endast olulist menetlusõiguse rikkumist, kuna tõend oli otsustava tähtsusega, võimaldades hinnata, kas lapse vajadused olid tegelikult kaetud, kohus jättis teadlikult hindamata ühe poole keskse väite, tegemist ei olnud pahatahtliku viivitamisega ning kohtul oli võimalik menetlust juhtida ja anda vastaspoolele tähtaeg vastamiseks. Riigikohus on selgelt märkinud, et kohus ei tohi langeda liigsesse formalismi ning peab tagama sisulise õigluse (RKTKo 14.04.2021, 2-18-16172/25). Kui kostja esitatud tõend oleks arvesse võetud, võinuks otsus olla teistsugune. Seega on tegemist otsust mõjutanud menetlusveaga. Riigikohus on rõhutanud, et tagasiulatuv elatis ei tohi muutuda karistuslikuks (RKTKo 27.10.2021, 2-19-18082/74). Käesolevas asjas laps ei olnud puuduses, kostja osales lapse ülalpidamises, elatist ei nõutud pikema aja jooksul, lisaks kehtib juba 400-eurone igakuine elatis. Sellest hoolimata mõistis kohus välja märkimisväärse summa, mis muudab tagasiulatuva elatise sisuliselt karistuslikuks rahaliseks kohustuseks. Riigikohus on leidnud, et kui lapse vajadused olid kaetud, ei ole üldjuhul alust tagasiulatuvaks nõudeks (RKTKo 26.06.2013, 3-2-1-78-13). Maakohus taandas ülalpidamise pelgalt rahalistele ülekannetele, ignoreeris esemelist panust, ei hinnanud lapse tegelikku olukorda. See on sisuline õigusemõistmise viga. Kostja sissetulek on u 800 eurot kuus, kehtiv elatis on 400 eurot kuus (50% sissetulekust), lisaks tagasiulatuv kohustus 2424,39 eurot. Riigikohus lubab elatist vähendada, kui see on ebamõistlikult koormav (RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160/42; RKTKo 07.02.2018, 2-16-118651/31). Maakohus jättis täielikult analüüsimata elatise osakaalu sissetulekust, juba kehtiva kohustuse mõju ja tegeliku maksevõime. Kostja omab kogumishoiust pangas, kust teeb väljamakseid vajadusel, muud sissetulekut tal pole. Kostja elab elukaaslasega, kellel on sissetulek. Pole oluline, kelle raha eest maja ehitatakse või reisil käiakse. Hageja kasutab jooksvat elatist ebaotstarbekalt ja kui kostja maksaks tagasiulatuvat elatist ükskõik mis summa, siis seda raha laps ei näe. Lapse emal on probleemid äriga ja seetõttu on just temal raha vaja. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
7.Hageja leidis 20. aprillil 2026 esitatud vastuses apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus ei ole õige ega põhjendatud ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Maakohus jättis põhjendatult vastu võtmata kostja hilinenult esitatud tõendi. Tõend ei oleks ka asjakohane, sest maakohus mõistis tagasiulatuva elatise välja minimaalses määras ja selles ulatuses ei pea hageja oma nõuet tõendama.
Riigikohtu praktikast ei tulene, et hageja võiks tagasiulatuvalt ühe aasta osas elatist nõuda üksnes juhul, kui leiaks tõendamist, et ta oleks selle aasta jooksul olnud puuduses, st näljas, koduta, meditsiiniabita jne. Olukorras, kus laps on olnud ema ja enda teiste lähedaste isikute poolt hoitud, et tema minimaalsed vajadused inimväärseks eluks oleksid tagatud, ei saa teine vanem kuidagi õigustada tagasiulatuva miinimumelatise õigusvastasust, justkui see omandaks selle vanema jaoks karistusliku iseloomu. Tänaseks on kostja esitanud uue hagi (tsiviilasi nr 2-26-6227) hageja vastu, millega nõuab käesolevas asjas 5. septembril 2025 sõlmitud kompromissi muutmist ja kokkulepitud igakuise 400 euro suuruse elatise vähendamist 300 euroni kuus. Seega ei ole kostja jaoks liialt koormav tasuda juristile, pidamaks kohtuvaidlust oma lapsega elatise suuruse üle, kuid liialt koormav ja karistuslik on maksta elatist oma lapsele. Ringkonnakohus ei peaks vastu võtma apellatsioonkaebusele lisatud uusi tõendeid (arvelduskontode väljavõtteid), sest kostja ei ole põhjendanud, miks ta ei ole neid tähtaegselt esitanud maakohtus. Kui aga ringkonnakohus need vastu võtab, siis taotleb hageja võtta vastu uued tõendid, millest nähtub, et kostja ehitab endale maja ja käib reisimas. Kostja konto väljavõttest nähtub, et kostjal on ka muid sissetulekuid lisaks X OÜ makstud tasule. Nii näiteks on kostja teinud sularaha sissemakseid oma kontole 10. detsembril 2025, 11. novembril 2025 ja 14. septembril 2025. Kostja väited, et tagasiulatuva elatise maksmise korral hageja seda ei näeks ja raha on vaja hoopis tema emal, on paljasõnalised, oletuslikud, tõendamata ja asjakohatud. Tagasiulatuva elatise väljamõistmine ühe aasta eest miinimummääras ei ole kostja jaoks eriliselt ebaõiglane. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ja kaebus tuleb jätta rahuldamata.
9.Maakohus rahuldas hagi tagasiulatuva elatise osas osaliselt. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas. Osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, kaebust esitatud ei ole ja maakohtu otsus on selles osas jõustunud (TsMS § 456 lg 2 p 1). Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes vaidlustatud osas.
10.Maakohus on asja lahendamisel õigesti lähtunud PKS §-st 108, mille kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Maakohus on PKS § 108 alusel vanemalt tagasiulatuvalt elatist välja mõistes õigesti arvestanud, et erisätete puudumise tõttu tuleb elatist tagasiulatuvalt välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest. Seega saab ka ajavahemikul aasta enne hagi esitamist määrata ülalpidamiskohustuse ulatuse lapse toonaste vajaduste järgi PKS § 99 mõttes, arvestades mh vanemate majanduslikku seisundit PKS § 102 ja § 105 lg 3 tähenduses. Maakohus tuvastas, et vaadeldaval perioodil oli kostja tasunud hagejale elatist kokku 1063,30 eurot. Lähtudes PKS §-s 101 sätestatud elatise miinimummäärast mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks tagasiulatuva elatisena välja 2424,39 eurot.
11.Kostja taotleb ringkonnakohtule esitatud kaebuses, et ta ei peaks ajavahemiku 2. juuni 2024 – 2. juuni 2026 eest lisaks juba sel perioodil täidetud ülalpidamiskohustusele elatist juurde tasuma. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega osas, milles
maakohus hagi rahuldas ja ei pea vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata (TsMS § 654 lg 6). Kostja apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust kaebuse täielikuks või osaliseks rahuldamiseks. Täiesti sisutud on apellatsioonkaebuse etteheited maakohtule menetlusõigusnormide olulise rikkumise kohta.
12.Ringkonnakohus selgitab, et võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud ning lähtub eelkõige maakohtule esitatud tõenditest (TsMS § 652 lg 1). Ringkonnakohus ei võta aluseks asjaolu ega tõendit, mis esimese astme kohtus esitati, kuid mis on jäetud esimese astme kohtu menetluses õiguspäraselt arvestamata (TsMS § 652 lg 2).
13.Kostja hilinenult esitatud tõend (hageja pangakonto väljavõte) ei olnud oluline ja otsustava tähendusega tõend ka siis, kui maakohus oleks selle hilinenult esitatud tõendi vastu võtnud ja seda hinnanud. Tõendi esitamist maakohtule põhjendas kostja sooviga tõendada, et hageja ei kasuta elatisena saadud raha sihtotstarbeliselt. Apellatsioonkaebuses peab kostja tõendit vajalikuks hindamaks seda, kas lapse vajadused olid tegelikult kaetud. Samas ei ole kostja ei maakohtule esitatud taotluses ega ka apellatsioonkaebuses selgelt märkinud, milliseid elatise arvelt tehtud kulutusi ja mis ulatuses peab ta lapsele mittevajalikuks. Ringkonnakohus märgib, et tõendina esitatud hageja pangakonto väljavõte kajastab hageja sissetulekuid ja väljaminekuid mitte vaidlusalusel ajavahemikul (2. juuni 2024 – 2. juuni 2025), vaid hilisemal ajal (alates 11. septembrist 2025). Seega on tegemist asjakohatu tõendiga, mille vastuvõtmisest tuleb kohtutel TsMS § 238 lg 1 alusel keelduda sõltumata selle esitamise tähtaegsusest.
14.Apellatsioonkaebusest ei nähtu, mida soovib kostja tõendada koos apellatsioonkaebusega esitatud enda pangakonto väljavõttega alates 1. septembrist 2025. Ka see tõend ei puuduta vaidlusalust ajavahemikku. Kostja ei väida, et esitab selle tõendi enda raske majandusliku olukorra tõendamiseks. Seega ei ole kostja enda pangakonto väljavõtte esitamise vajalikkust apellatsioonimenetluses kooskõlas TsMS § 652 lg-ga 4 põhjendanud. Ringkonnakohus jätab ka kostja enda pangakonto väljavõtte apellatsioonimenetluses tõendina vastu võtmata.
15.Kuivõrd hageja esitas apellatsioonimenetluses uued tõendid (tõendid selle kohta, et kostja ehitab talle kuuluvale kinnistule uut elamut) üksnes juhuks, kui ringkonnakohus kostja uued tõendid vastu võtab ning kuna ringkonnakohus kostja uusi tõendeid vastu ei võta, jätab ringkonnakohus ka hageja uued tõendid TsMS § 652 lg 4 alusel vastu võtmata.
16.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja ei ole tõendanud enda rasket majanduslikku olukorda, mis annaks aluse temalt tagasiulatuvalt nõutavat elatist vähendada alla PKS §-s 101 sätestatud miinimumsumma. Kuivõrd kostja väiteid ja tõendeid oma raske majandusliku olukorra osas maakohtule ei esitanud, ei pidanud maakohus hindama ka tagasiulatuva elatise maksmise mõju kostja majanduslikule olukorrale. Seega ei ole alust ette heita maakohtule seda, et ta ei kaalunud välja mõistetava elatise vähendamist PKS § 102 alusel. Oluline on märkida, et kostja ei ole maakohtu menetluses vaidlustanud hageja väiteid, et tema kasutuses on raha, mis kostja sai hageja vanemate elamu müügist. Kostja saab seda raha kasutada ka hagejale elatise, sh tagasiulatuva elatise maksmiseks.
17.Kostja leiab, et maakohus on eiranud tema tegelikku panust hageja ülalpidamisse. Ringkonnakohus selle kostja seisukohaga ei nõustu. Maakohtu menetluses väitis kostja, et enne 2025. aasta maikuud ostis ta hagejale kõik, mis viimane soovis, samuti tasus trennide eest. Kostja kohtuistungil antud selgituste kohaselt on kostja tagasiulatuva elatise perioodil tasunud elatist 1063 eurot (trennid ja tarvikud 564+199,30+160+70+70= 1063) (dtl 51). Selle summaga on maakohus ka hagi osalisel rahuldamisel arvestanud. Suuremas ulatuses ülalpidamise andmise kohta enne hagi esitamist ei ole kostja tõendeid esitanud, kuigi
maakohus on kostjale tema tõendamiskoormist selgitanud ja andnud ka tõendite esitamiseks tähtaja 1. oktoobrini 2025 (dtl 52). Selliseid tõendeid ei ole kostja esitanud ka koos apellatsioonkaebusega. Sünnipäevakingitusi ja taskuraha kohus kooskõlas kohtupraktikaga elatisena ei arvesta.
18.Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et maakohus on kostjat tagasiulatuva elatise väljamõistmisega karistanud. Riigikohus ei ole tagasiulatuva elatise karistuslikule iseloomule apellatsioonkaebuses nimetatud lahendis viidanud, nimetatud kostja viide ja väide on eksitav. Vastupidi, Riigikohus leidis 27. oktoobri 2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-1918082/74 p-s 13, et enne hagi esitamist ülalpidamise järjepidevalt nõudmata jätmine ei välista iseenesest hagejate õigust nõuda elatist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne hagi esitamist (vt ka Riigikohtu 25. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 20 ja seal viidatud varasemad lahendid). Tagasiulatuva elatise tasumisega täidab kostja hageja ees oma kohustuse, mis tal on senini täitmata.
19.Ringkonnakohus jätab rahuldamata ka kostja alternatiivse taotluse vähendada tagasiulatuvat elatist 0–500 eurole. Ringkonnakohus PKS § 102 kohaldamiseks vajalikke asjaolusid ei ole tuvastanud ning apellatsioonkaebusest ei nähtu ka alternatiivse taotluse arvestuslikku alust.
20.Ringkonnakohus märgib, et kostja on oma seisukohtade põhistamiseks viidanud Riigikohtu praktikale. Samas on mitmed sellised viited asjakohatud ning ei ole seostatavad käesoleva menetluse asjaoludega. Apellatsioonkaebuse p-s 2 on viidatud Riigikohtu 14. aprilli 2021 otsusele tsiviilasjas nr 2-1816172/25. Sellist lahendit ei ole Riigikohus teinud. Kohtute infosüsteemi andmetel on viidatud numbriga asjas tehtud üksnes maakohtu lahend tahtevastase ravi kohaldamiseks. Apellatsioonkaebuse p-s 4 on viidatud Riigikohtu 26. juuni 2013 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-178-13 eesmärgiga näidata maakohtu viga ja tegeliku ülalpidamise eiramist. Viidatud tsiviilasjas vaieldi selle üle, kas vanemate kokkuleppel tasutud autoliisinguga sai lugeda ülalpidamiskohustuse täidetuks ning otsuse p-s 13 märkis Riigikohus: „kolleegium leiab, et kui vanem on kuni kohtule lapse elatisenõude esitamiseni vanemate kokkulepet täitnud ja kokkuleppe järgi oli lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine tagatud, ei ole üldjuhul alust kokkulepet täitnud vanemalt lapse kasuks elatist välja mõista“. Praeguses asjas pooled ei vaidle vanemate kokkuleppe täitmise üle ning kaebaja viide Riigikohtu lahendile on eksitav. Sellised eksitavad viited Riigikohtu lahenditele muudavad kostja apellatsioonkaebuse raskesti arusaadavaks ning tema väited suures osas sisutühjaks. Ringkonnakohus juhib kostja tähelepanu, et menetlusosaline on kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt. Kohus ei luba menetlusosalisel ega tema esindajal õigusi kuritarvitada, sh kohut eksitusse viia (TsMS § 200 lg-d 1 ja 2). Apellatsioonkaebuse on kostja nimel koostanud tema lepinguline esindaja, seega on praeguses asjas menetlusosalise kohustuste rikkumine ette heidetav kostja lepingulisele esindajale. Kui kostja esindaja on kasutanud apellatsioonkaebuse koostamiseks tehisaru abi, tuleb tal kõik viited, sh viited Riigikohtu lahenditele ikkagi endal üle kontrollida. Sellise kontrolli tegemata jätmine on oma menetlusõiguste rikkumine.
21.Kooskõlas TsMS § 164 lg-ga 1 jätab ringkonnakohus poolte apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.