lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-24-1842/32

Sotsiaalõigus › Muu sotsiaalõigus

HaldusasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium · 27.08.2026

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
Kohtuasja number
3-24-1842/32
Asja liik
Haldusasi
Kategooria
Sotsiaalõigus › Muu sotsiaalõigus
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
27.08.2026
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
4053
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (2)

lahend.ee
3-25-829/31Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja14.08.20253-24-2894/7Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja29.10.2024

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.08.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-24-1842

Haldusasi

X-i kaebus Tallinna linna kohustamiseks vaadata kaebaja 05.04.2024 avaldus eluruumi saamiseks uuesti läbi ja tagada kaebajale ja ta perele üürimiseks eluruum

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja Tiiu-Ann Kaldma Vastustaja – Tallinna linn, esindaja Kristel Tina

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 14.02.2025 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1.Jätta X-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14.02.2025 otsus haldusasjas nr 3-24-1842 muutmata.

Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

3.Jõustunud kohtuotsuse avaldamisel avaldada kohtuotsus tervikuna, asendades kaebaja nime tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 28.09.2026 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Sarnased lahendid

Sotsiaalõigus
  • 09.09.20263-25-4534/8Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 08.09.20263-25-3884/9Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja
  • 07.09.20263-26-1443/18Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 04.09.20263-23-1627/25Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja
  • 04.09.20263-26-2541/8Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 28.08.20263-26-275/8Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-24-1842 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.X (kaebaja) esitas Tallinna Kesklinna Valitsusele 05.04.2024 taotluse tagada temale ja ta perele eluruum.
2.Tallinna Kesklinna Valitsuse linnavara osakond edastas kaebaja taotluse kaebaja ja tema perekonna abivajaduse hindamiseks ja arvamuse esitamiseks sotsiaalhoolekande osakonnale, kes võttis kaebajaga ühendust 18.04.2024, et leppida kokku kodukülastus. Pärast kirjavahetust kaebajaga perioodil 18.04.2024˗09.05.2024 ei õnnestunud kaebajaga kokku leppida aega kodukülastuseks ja abivajaduse hindamiseks.
3.Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakond esitas 14.05.2024 linnaosa eluasemekomisjonile kaebaja osas arvamuse.
4.Tallinna Kesklinna Valitsuse eluasemekomisjon jättis 21.05.2024˗30.05.2024 korralise komisjoni koosoleku protokolli nr 8 päevakorrapunktiga 1 kaebaja taotluse eluruumi tagamise teenuse osutamiseks läbi vaatamata (protokolli nr 8 väljavõte allkirjastatud 19.06.2024), kuna kaebaja ei võimaldanud linnaosa sotsiaalhoolekande osakonna spetsialistidel hinnata tema ja tema pere abivajadust.
5.Kaebaja esitas 19.06.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mis jäi kohtu menetlusse nõudes kohustada Tallinna linna vaatama kaebaja 05.04.2024 avaldus munitsipaaleluruumi saamiseks uuesti läbi ja tagama kaebajale ja ta perele üürimiseks munitsipaaleluruum. Kaebaja taotles 05.04.2024 endale ja enda perele linna poolt eluruumi, kuna kaebajal puuduvad rahalised vahendid eluruumi üürimiseks. Kuivõrd linn kaebajale ei vastanud, saatis kaebaja uue taotluse 03.06.2024. Kaebaja esitas 10.06.2024 linnale seoses kodukülastusega ekirja, milles selgitas, et linn on kaebaja abivajadust hinnanud korduvalt, viimati 06.10.2023 kodukülastusel ning 12.12.2023 ja 11.01.2024 linnaosa valitsuses kohapeal. Vastustaja on hinnanud kaebuse esitamise seisuga juba 11 kuud, et kaebaja elab liiga suurel pinnal ning nõudnud, et kaebaja koliks oma perega väiksemasse korterisse. Vastustaja aga väiksemat korterit ei anna ning kaebajal puuduvad eluruumi üürimiseks vahendid. Kui kaebaja oleks saanud vastustajalt toimetulekutoetust, ei oleks tal eluasemega probleemi. Vastustaja ei ole arvestanud kaebaja lapse tervisliku seisundiga ega tema huvidega ning vastustajapoolse kiusamise tulemusena on halvenenud ka kaebaja tervis. Kaebajale jäävad arusaamatuks vastustaja väited, et kaebaja ja tema pere abivajadust ei ole olnud võimalik terviklikult hinnata. Vastustaja ei ole ka esitanud põhjendusi, miks ei ole seda võimalik teha või mis vajab veel uurimist. Seetõttu on arusaamatu ka, mida on kaebaja keelanud vastustajal teha või milliseid toiminguid tuleb vastustajal kaebaja elukohas veel läbi viia. Kui kohaliku omavalitsuse üksusel pole eluruumi pakkuda, tuleb leida abivajajale sobiv eluruum üüriturult. Eluruumi andmisest ei või keelduda sellepärast, et linnal pole sobivat ja vaba eluruumi. Kaebaja ei saa vabaturult eluruumi üürida, sest vastustaja on keeldunud talle toimetulekutoetuse maksmisest ega ole kaebajale abi osutanud. 2(9)

3-24-1842 Asjaolu, et kaebajal ja tema perekonnal pole äraelamiseks vajalikke vahendeid, on tuvastatud mitmes erinevas kohtumenetluses. Kaebaja on kaotamas oma eluaset ja tal pole kuskile kolida. Vastustaja ei lahendanud kaebaja taotlust seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Vastustaja pidi kaebajale abi andmise või sellest keeldumise otsustama haldusaktiga. Otsuses puuduvad igasugused õiguslikud alused, mistõttu ei ole see jälgitav. Vastustaja esitatud põhjendus on üksnes see, et vastustaja ei saa terviklikult abivajadust hinnata. See on vastuolus sotsiaalhoolekande abi andmise põhimõtetega.

6.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Tallinna Linnavolikogu 07.10.2021 määruse nr 25 „Sotsiaalteenuste osutamise tingimused ja kord" (määrus nr 25) § 18 lg 1 kohaselt on eluruumi tagamise teenuse eesmärk tagada eluruumi kasutamise võimalus inimesele, kes ei ole võimeline tagama enda või oma perekonna põhjendatud vajadusele vastava eluruumi kasutamise võimalust füüsilise või psüühilise puude tõttu ja/või sotsiaalmajandusliku olukorra tõttu. Linn abistab inimest eelistatavalt eluruumi leidmisel vabaturult ja tagab vajaduse korral selleks täiendava nõustamise ja toetuse (§ 18 lg 2 p 1). Inimesel tekib õigus eluruumi tagamise teenust kasutada ainult juhul, kui ta on täitnud määruse nr 25 §-st 18 tulenevad kohustused. Eluruumi tagamise teenuse vajadust hinnatakse sotsiaalhoolekandelise abi andmise korras sätestatud alustest lähtudes (§ 18 lg 3). Üürimise nõustamine ja toetamine lõpeb ühekordse toetuse maksmisega juhul, kui inimene on läbinud tervikliku hindamise, majandamisnõustamise ja üürimise nõustamise ning on hindamise tulemusel võimeline vabaturul toime tulema ja on leidnud sobiva elamispinna ja sõlminud üürilepingu (§ 18 lg 5). Nõustamisteenuste eesmärk on toetada inimese või pere iseseisvat toimetulekut (§ 10). Kohalikul omavalitsusel on hindamiskohustus sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 15 alusel. Abivajaduse väljaselgitamisel lähtutakse terviklikust lähenemisest isiku abivajadusele, võttes arvesse tema toimetulekut ja ühiskonnaelus osalemist mõjutavaid asjaolusid, sh isiku personaalse tegevusvõimega seonduvaid asjaolusid ja isiku füüsilise ja sotsiaalse elukeskkonnaga seonduvaid asjaolusid. Tallinna Linnavolikogu 07.10.2021 määruse nr 24 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ (määrus nr 24) § 9 kohaselt peab abivajaduse hindaja lähtuma taotleja esitatud dokumentidest ja klienditöö käigus kogutud teabest; kohustab abivajajat esitama tema ja pereliikmete sissetuleku ja vara kohta tõendid ja dokumendid, mis ei ole kättesaadavad riiklikest andmeregistritest; palub vajaduse korral taotlejalt lisateavet, sh toimetulekut ja arengut käsitlevaid eksperdihinnanguid ja nõustamiskokkuvõtteid, mis ei ole kättesaadavad riiklikest andmeregistritest; külastab vajaduse korral abi vajavat inimest tema tavapärases keskkonnas, et selgitada välja tema toimetulekuvõime, abi- või hooldusvajadus ning sobivaim abi. Kuivõrd eluruumi tagamise teenuse vajaduse väljaselgitamiseks on vajalik taotleja ja tema perekonna abivajaduse terviklik hindamine, asus vastustaja kaebajaga läbirääkimisi pidama, et leppida kokku aeg kodukülastuseks. See ei õnnestunud kaebaja koostöö soovi puudumise tõttu. 25.04.2024 e-kirjas juhiti kaebaja tähelepanu, et kui kirjas nimetatud tähtaja jooksul kaebaja abivajaduse hindamist ei võimalda, võib vastustaja jätta taotluse haldusmenetluse seaduse (HMS) § 38 lg 3 alusel läbi vaatamata. Kaebaja on jätnud täitmata seadusest tuleneva kohustuse teha vastustajaga koostööd. Samuti ei ole võimalik väita, et kaebaja on aidanud igakülgselt kaasa eesmärgipärasele ja efektiivsele menetlusele. Vastustaja on järginud kaebaja 05.04.2024 taotluse menetlemisel 10-tööpäevalist tähtaega. Vastustaja möönab, et kaebajale edastati Tallinna Kesklinna Valitsuse eluasemekomisjoni 21.05.2024 protokolli nr 8 väljavõte hilinemisega, kuid vaatamata sellele oli kaebajal õigus kasutada enda kaitseks kaebeõigust, arvestades kaebetähtaega nimetatud dokumendi 3(9)

3-24-1842 kättesaamisest arvates. Kuivõrd vastustaja ei ole kaebaja 05.04.2024 taotluse menetlemisega viivitanud ning jättis selle kehtivate õigusaktide alusel kaebaja ja tema perekonna abivajaduse hindamise võimatuse tõttu läbi vaatamata, ei ole asjakohane nõuda ka selle läbivaatamist. Vastustaja on tõesti keeldunud kaebajale toimetulekutoetuse maksmisest, kuid seda peamiselt põhjusel, et kaebaja ei ole võimaldanud enda abivajadust hinnata. Vastustajal ei olnud võimalik kaebajale ja tema perekonnale sobiva abimeetme määramist kaaluda, kuivõrd nende abivajadust ei olnud võimalik hinnata. Isik ei saa ette kirjutada, millist abi peab kohalik omavalitsus talle osutama. Kaebajal puudub soov ja motivatsioon senises harjumuspärases elustandardis mööndusi teha, kuna kaebajal ei olegi huvi olemasolevat eluaset soodsama vastu vahetada. Kaebaja on vastustajalt eluruumi tagamise teenust taotlenud ka 08.09.2023 ja 03.06.2024 (vt haldusasjad nr 3-24-826 ja 3-24-1912) ning kaebaja on juba varasemast ajast teadlik, millistel eeldustel eluruumi tagamise teenust osutatakse. Ka nende taotluste menetlemisel puudus kaebajal soov vastustajaga koostööd teha. Kaebaja soovi puudumist elukoha vahetamiseks ilmestab eriti hästi 15.02.2024 üürimisnõustamise kokkuvõte.

7.Tallinna Halduskohus jättis 14.02.2025 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Esmane vastutus sotsiaalsete riskidega toimetulekul lasub inimesel endal (sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 5 lg 1). Seega on vastustaja kaebusele vastates asjakohaselt viidanud, et sotsiaalhoolekandelise abi andmisel tuleb lähtuda esmajärjekorras inimese vajadustest ning inimese abivajadusele tuleb läheneda terviklikult (SHS § 3 lg 1 p-d 1, 2 ja 4 ning § 15 lg 2). Praeguses asjas algas eluruumi üürile andmise haldusmenetlus 05.04.2024, mistõttu tuleb kohaldada haldusmenetluse ajal kehtinud õigusnorme (HMS § 5 lg 5). Tallinna linnas reguleeris eluruumide üürile andmist kaebaja taotluse esitamise ajal kuni 30.04.2024 Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määruse nr 56 „Tallinna linna omandis olevate eluruumidega seotud õigusaktide kinnitamine“ lisa 3 „Tallinna linna omandis olevate eluruumide üürimist taotlevate isikute üle arvestamise kord“ (määrus nr 56), määrus nr 25 ja Tallinna Linnavalitsuse 07.05.2003 määrus nr 39 „Linna eluasemekomisjoni põhimääruse ja töökorra ning eluruumi üürimist taotleva isikuna arvelevõtmise avalduse vormi kinnitamine“ (määrus nr 39). Määruse nr 25 § 18 lg 3 kohaselt hinnatakse eluruumi tagamise teenuse vajadust sotsiaalhoolekandelise abi andmise korras sätestatud alustest lähtudes. Määruse nr 24 § 9 lg 1 sätestab, et linnaosa valitsus hindab abi vajava inimese ja/või perekonna abivajadust, sealhulgas sotsiaalmajanduslikku olukorda, selgitab välja sobivaima abi ja selle ulatuse, kaalub võimalike sekkumisviiside tulemuslikkust lühi- ja pikaajalises perspektiivis ning korraldab abi andmise. Kui abivajadus on tuvastatud, tuleb abi osutada. Sama sätte lg 2 p 3 kohaselt külastab abivajaduse hindaja vajaduse korral abi vajavat inimest tema tavapärases keskkonnas, et selgitada välja tema toimetulekuvõime, abi- või hooldusvajadus ning sobivaim abi. Linnaosa valitsus võib jätta taotluse läbi vaatamata, kui taotleja ei võimalda taotluse aluseks olevaid asjaolusid kontrollida linnaosa valitsuse nimetatud tähtaja jooksul ning ei esita nõutavaid lisadokumente või jätab mõjuva põhjuseta taotluse puudused etteantud tähtajaks kõrvaldamata (§ 8 lg 4 p-d 1 ja 3). Sotsiaalmajandusliku olukorra all on mõeldud olukorda, kus sotsiaalsete ja majanduslike tegurite koosmõju tõttu ei ole inimene suuteline ise eluaset ostma või vabaturult üürima (vt SHS eelnõu nr 98 SE seletuskiri, lk 40). Sotsiaalsed tegurid võivad olla mh ka inimese enda või temaga koos elava leibkonnaliikme füüsiline või psüühiline erivajadus, mis takistab tööl 4(9)

3-24-1842 käimist või võimaldab töötada ainult osalise koormusega. Kuna linn abistab abivajajaid piiratud ressursside arvelt, on linna võimalused inimeste abistamiseks piiratud (sh nt rahalised vahendid ja pakutavate eluruumide arv). Seetõttu on põhjendatud neid inimesi, kes suudaksid hakkama saama vabaturult korteri üürimisega, aidata eelistatult nõustamisteenuse ja üürilepingu sõlmimiseks makstava toetusega. Kaebaja on läbinud nõustamisteenuse 15.02.2024, kuid nõustamise tulemusena selgus, et kaebajal puudub soov eluruumi vahetamiseks. Üürinõustamine ei olnud kaebaja elukoha vahetamise motivatsiooni puudumise tõttu edukas, mistõttu esitas kaebaja 05.04.2024 uue taotluse eluruumi tagamiseks. Vastustaja ei lahendanud kaebaja 05.04.2024 eluruumi tagamise taotlust sisuliselt, vaid lõpetas haldusmenetluse kaebaja taotluse läbi vaatamata jätmisega, kuna kaebaja ei võimaldanud linnaosa sotsiaalhoolekande osakonna spetsialistidel hinnata tema ja tema pere abivajadust. Menetlusosaliste vahelisest kirjavahetusest nähtuvalt soovis vastustaja hinnata kaebaja abivajadust kodukülastusel. Vastustaja on kaebajale mitmel korral selgitanud kodukülastuse läbiviimise ja abivajaduse hindamise eesmärki (nt 18.04.2024, 19.04.2024 ja 24.04.2024 kirjad). Kaebajale selgitati, et kui inimene taotleb abi, tuleb välja selgitada tema terviklik abivajadus ja selle ulatus ning kuna kaebaja taotles lisaks sotsiaaltoetustele ka muud abi, on abivajaduse hindamiseks vajalik hinnata kaebaja abivajadust tema kodus. Vastustaja selgitas, et kodukülastus on vajalik, selgitamaks välja kaebaja toimetulek oma tavapärases keskkonnas ning kui palju ja millist abi või hooldust kaebaja vajab. Abivajaduse väljaselgitamisel tuleb arvestada inimese toimetulekut ning ühiskonnaelus osalemist mõjutavaid asjaolusid, ning et abi andmisel tuleb vastustajal valida abimeede, mis vastab parimal moel inimese tegelikele vajadustele ja tema suutlikkuse suurendamisele. Vastustaja selgitas kaebajale ka seda, et abivajadust hinnatakse isiklikult ning vastustaja võimaldas kaebaja ja tema lapse abivajadust hinnata ka eraldiseisvalt vastavalt nende viibimiskohale. Vastustaja pakkus kaebajale mitmeid kordi erinevaid aegu külastuseks, kuid kaebajale pakutud ajad ei sobinud. Sealjuures juhtis vastustaja kaebajaga peetud kirjavahetuses kaebaja tähelepanu asjaolule, et kui kaebajaga ei ole võimalik sobivat aega kokku leppida ning tema abivajadust isiklikult / kontaktsel kohtumisel hinnata hiljemalt 10.05.2024, on vastustajal õigus jätta kaebaja 05.04.2024 avaldus HMS § 38 lg 3 alusel läbi vaatamata (vt 25.04.2024 kiri). Vastustaja soov kohtuda kaebaja ja tema lapsega isiklikult nende tavapärases keskkonnas, veendumaks kaebaja abivajaduses ja selle ulatuses, ei olnud põhjendamatu. Ehkki kaebaja üürinõustamise ebaõnnestumise järgselt esitas kaebaja uue eluruumi tagamise taotluse, on kohaliku omavalitsuse üksusel otsustus- ja kaalutlusruum, hindamaks kaebaja toetamiseks sobivaima meetme valikul, lähtudes kaebaja tegelikust abivajadusest. Vastustaja on piisavalt kaebajale selgitanud abivajaduse hindamise vajadust. Kaebajal on abi (sotsiaaltoetuste või teenuste) saamise soovi korral kohustus teha haldusorganiga koostööd (HMS § 38 lg 3, SÜS § 21 lg 1 p 1), mis hõlmab ka kohustust võimaldada tutvuda kaebaja elu- ja olmetingimustega tema kodus. Isiklik kohtumine oli vajalik seepärast, et vastustaja saaks hinnata, kuidas kaebaja ja tema laps igapäevaselt tavapärases keskkonnas toime tulevad ning millist abi oleks neile vastavalt nende abivajadusele võimalik pakkuda. Seda seisukohta kinnitab ka kaebaja viidatud õiguskantsleri seisukoht (23.05.2019 kiri nr 7-5/190608/1902644), mille kohaselt on abi andmisel oluline, et pakutav teenus aitaks lahendada mure, millega inimene kohaliku omavalitsuse üksuse poole pöördus. Ka kohtupraktika kohaselt on abivajaduse hindamisel kohalikul omavalitsusel diskretsiooniõigus, mille teostamisel on kohustus hinnata kahte asjaolu. Esiteks peab hindama abivajadust ehk selgitama välja, milline meede on isikule sobivaim ning teiseks, kuidas antud meedet rakendada ehk milline on parim viis meetme täitmiseks. Abivajaduse tervikliku hindamise põhimõte tähendab, et isikule tuleb anda abi, mis

5(9)

3-24-1842 on vajalik, mitte tingimata aga abi, mida taotleja soovib (vt nt Tallinna Halduskohtu 31.05.2023 otsus nr 3-23-169, p 44; 08.10.2020 otsus nr 3-18-164, p 33.2). Vastustaja peab inimese abivajaduse väljaselgitamise käigus arvesse võtma inimese tegevusvõimet mõjutavaid tegureid (nt tervis, motivatsioon toime tulla ja valmisolek teha selleks pingutusi, kogemused, mis mõjutavad tema elustiili jne), elukeskkonnaga seotud tegureid (eluase, sissetulek, elupiirkond ning ka sotsiaalne elukeskkond (suhted, kogukonna hoiakud, kultuurilised tegurid jne)) ning nende omavahelist koosmõju (vt SHS eelnõu nr 98 SE seletuskiri, lk 18). Olukorras, kus kaebaja esitab taotluse sotsiaalteenuse või -toetuse saamiseks ning soovib abi saada, lasub tal kaasaaitamise kohustus, mis tähendab, et kaebajal tuleb teha koostööd, et vastustajal oleks võimalik kaebaja abivajadust terviklikult hinnata ja kaebajale tema vajadustele vastavat abi pakkuda. Sotsiaaltoetuse või -teenuse saamiseks peab taotleja esitama kõik talle teadaolevad tõesed ja täielikud andmed, dokumendid ja muud tõendid, mis on vajalikud hüvitise saamise õiguse või muu hüvitise andmiseks olulise asjaolu väljaselgitamiseks, sh seaduses sätestatud juhul andmed kolmandate isikute kohta (vt SÜS § 21). Kaebajaga seotud erinevates haldusasjades on kohus pidanud kaebajale toimetulekutoetuse määramata jätmist põhjendatuks, kuna kohus nõustus vastustajaga selles, et kaebaja ei ole andnud enda majanduslikust olukorrast terviklikku ülevaadet (nt haldusasjad nr 3-23-2210, 3-24-214, 3-24-468, 3-24-1240, 3-241797, 3-24-1886 ja 3-24-1939). Seega on kaebaja väited sellest, et vastustaja ei ole suutnud kaebajal elamiseks vajalike vahendite olemasolu tõendada, ekslikud ja põhjendamatud. Kaebaja ei saa enda toimetulekuraskusi seostada toimetulekutoetuse määramata jätmisega, kuivõrd esmane vastutus toimetulekul lasub inimesel endal (SÜS § 5 lg 1). Samuti ei ole soodsama eluruumi leidmise vastutuse lükkamine vastustajale põhjendatud olukorras, kus kaebajal peaks olema huvi enda majandusliku olukorra leevendamiseks ka ise vastavaid samme astuda, sh teha vastustajaga koostööd enda abivajaduse terviklikuks hindamiseks. Kaebaja ei võimaldanud vastustajal kodukülastuse läbiviimist ega kaebaja terviklikku abivajaduse hindamist. Kaebaja esitas taotluse 05.04.2024 ning ajavahemikul 18.04.202409.05.2024 pidasid menetlusosalised kirjavahetust kodukülastuse aja kokkuleppimiseks. Viimaks määras vastustaja kaebajale 25.04.2024 kirjas kodukülastuseks ja abivajaduse hindamiseks tähtaja 10.05.2024. Kaebaja esitas vastustajaga peetud kirjavahetuses erinevaid nõudmisi kodukülastuse teostamiseks, sh nt mitme ametnikuga või milliste ametnikega on kaebaja valmis kohtuma, millisel viisil soovib kaebaja abivajaduse hindamist teostada (nt esindaja vahendusel, elektrooniliselt) ning nõudis kohtumist kindlatel aegadel, lükates tagasi vastustaja ettepanekud kohtumise aegade osas. Kaebaja avaldustest ei nähtu mõjuvaid põhjuseid, miks ei olnud võimalik kohtuda vastustaja poolt pakutud aegadel. Kaebaja hoiakutest võib järeldada, et kaebaja ei ole tegelikult motiveeritud endale uut elamispinda leidma ega olnud huvitatud enda taotluse sisulisest lahendamisest. Vastustaja ei pea menetlema avaldust, mille menetlemise vastu kaebaja koostöövalmidust üles ei näita. Asjaolu, et kaebaja abivajadust hinnati viimati 2023. a oktoobrikuus ning et kaebaja käis viimati linnaosa valitsuses kohapeal, ei muuda vastustaja soovi kaebaja abivajaduse uue hindamise läbiviimiseks põhjendamatuks, kuivõrd tegemist on piisavalt pika ajavahemikuga, mille jooksul võivad abitaotleja abivajadus, elamis- ja olmetingimused muutuda. Ehkki kaebaja on nii vastustajale (10.06.2024 kiri) kui ka kaebuses selgitanud, et tema elutingimused ei ole võrreldes varasemaga muutunud, ei ole see aluseks pidada kontaktkülastuse soovi põhjendamatuks, kuivõrd vastustajal lasub kohustus veenduda abivajaduses ja kontrollida taotluse lahendamiseks olulisi asjaolusid. Vastustaja ei saa määrata avalikest vahenditest toetust või pakkuda sotsiaalteenust üksnes kaebaja abivajadust oletades, vaid abivajadus peab olema kahtlusteta kontrollitav. Kuivõrd kaebaja ei võimaldanud vastustajal teostada kodukülastust, jättis kaebaja täitmata seadusest tuleneva kohustuse teha vastustajaga koostööd 6(9)

3-24-1842 (HMS § 38 lg 3, SÜS § 21 lg 1 p 1, määrus nr 24 § 8 lg 4 p-d 1 ja 3). Samuti ei aidanud kaebaja kaasa eesmärgipärasele ja efektiivsele menetlusele (SÜS § 5 lg 2). Vastustaja ei viivitanud põhjendamatult kaebaja taotluse menetlemisega. SÜS § 25 lg 1 kohaselt tuleb hüvitise andmine otsustada kümne tööpäeva jooksul nõuetekohase taotluse esitamisest või muu hüvitisele õiguse tekkimise aluseks oleva sündmuse toimumisest, asjaolu saabumisest või tingimuse täitmisest arvates, kui seadus ei sätesta teistsugust tähtaega. HMS § 38 lg 3 kohaselt on menetlusosaline kohustatud haldusorganile esitama ja teatavaks tegema talle teada olevad menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid. Selle kohustuse täitmata jätmisel võib haldusorgan soodustava haldusakti andmisel jätta taotluse läbi vaatamata. Vastustaja hoiatas kaebajat 25.04.3025 kirjas, et kui kaebaja hiljemalt 10.05.2024 abivajaduse hindamist ei võimalda, võib vastustaja jätta taotluse HMS § 38 lg 3 alusel läbi vaatamata. Arvestades, et vastustaja sotsiaalhoolekande osakond esitas kaebaja taotluse osas arvamuse eluasemekomisjonile 14.05.2024 ning eluasemekomisjon otsustas kaebaja taotluse läbi vaatamata jätta 21.05.2024˗31.05.2024 toimunud nõupidamisel, ei ole vastustaja teinud haldusmenetluses põhjendamatuid toiminguid, põhjendamatult kaebaja taotluse lahendamisega viivitanud ega seda õigusvastaselt läbi vaatamata jätnud. Asjaolu, et kaebajale edastati eluasemekomisjoni 21.05.2024 koosoleku protokoll hilinemisega alles 19.06.2024 kirjaga, ei muuda vastustaja otsustust kaebaja taotluse läbi vaatamata jätmise kohta õigusvastaseks. Vastustaja ei ole komisjoni protokolli väljavõtet edastanud sedavõrd ebamõistliku tähtaja jooksul, et see kaebaja õigustele olulist mõju avaldaks. Vastustaja on protokolli edastamisega viivitamise eest vabandanud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8.Kaebaja palub 17.03.2025 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 14.02.2025 otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Ei ole võimalik järeldada, et kaebaja ja tema laps ei vaja eluruumi tagamise teenust või kaebaja ei soovi soodsamasse eluruumi kolida. Kohus on hinnanud üksnes vastustaja hinnanguid ja arvamusi, mis ei ole seotud praeguse menetlusega ja tõendavad üksnes seda, et kaebajal on toimetuleku- ja eluasemeprobleem. Kohus on vääralt kohaldanud SHS §-s 41 sätestatut ja on selle asemel lähtunud Tallinna Linnavolikogu määrusest, mis ei ole kooskõlas SHS §-ga 41 ning piirab põhjendamatult eluruumi tagamise teenuse saajate ringi. Hinnata tuleb sotsiaalmajanduslikku olukorda ja seejuures ei ole oluline, millisel põhjusel isiku sotsiaalmajanduslik olukord on halvenenud. Kaebaja on oma sotsiaalmajandusliku olukorra kohta esitanud kõik olemasolevad tõendid. Vastustajale on teada, et kaebaja ja tema laps on töövõimetud ja ka see, et lapsel on puue, mis nõuab lisakulutusi. Vastustaja on korduvalt käinud kodukülastustel ja hinnanud, et kaebaja ja tema lapse kasutuses olev eluruum on liiga suur, keeldunud toimetulekutoetuse maksmisest ning seadnud abi andmise eeltingimuseks, et kaebaja kolib väiksemasse ja odavamasse eluruumi. Seejuures oli vastustajale teada, et kaebajal puudub sissetulek, mis võimaldaks eluaset vahetada. Vastustaja on keeldunud üüritoetuse maksmisest. Vastustaja on pakkunud üüri- ja majandusnõustamist, millest kaebaja ei ole keeldunud. Kaebajale ei ole arusaadav, millises osas ei ole vastustaja saanud kaebaja abivajadust hinnata. Ka kohus ei ole põhjendanud, mida oleks kaebaja veel täiendavalt pidanud esitama. Vastustaja on juba kaebaja elutingimusi hinnanud, kui jättis toimetulekutoetuse määramata ja kohustas kaebajat kodust välja kolima. Vastustaja on teinud mitmeid kodukülastusi. Seega ei ole asjakohane vastustaja väide, et kaebaja ja tema leibkonna abivajadust ei ole olnud võimalik terviklikult hinnata. Kui eesmärk on aidata leida uus ja soodsam eluruum, ei ole mõistlik ega 7(9)

3-24-1842 põhjendatud hinnata kaebaja hakkamasaamist praeguses elukohas, sest seda on juba hinnatud. Kohus on jätnud tähelepanuta tõendid selle kohta, et kaebaja leibkonna sissetulek on pärast eluasemekulude mahaarvamist alla toimetulekupiiri. Seega kvalifitseerub kaebaja ka määruse nr 25 alusel eluruumi tagamise teenusele. Kaebaja eluruumi tagamise vajadus ei tulene mitte hetke kehvadest elutingimustest, vaid sellest, et kaebaja ei suuda maksta üüri ega üürida uut korterit. Kohus on vääralt hinnanud tõendeid ja asunud seisukohale, et kaebajal on piisavad rahalised vahendid eluruumi üürimiseks vabaturult. Selliseid tõendeid ei ole menetluses esitatud. Kaebaja on esitanud tõendid oma sissetulekute kohta, millest ilmselgelt ei piisa eluruumi üürimiseks vabaturult. Kaebajal puuduvad piisavad rahalised vahendid isegi esmavajaduste katmiseks. Vastustaja ei ole terviklikult hinnanud kaebaja ja tema puudega lapse abivajadust, rikkudes SHS § 15 ja SÜS § 25 nõudeid. Kaebaja on erinevates menetlustes esitanud piisavalt andmeid abivajaduse kohta. Vastustaja on taotluse menetlemisega venitanud põhjendamatult mitu kuud. Eluruumi tagamisest ei või keelduda põhjendusega, et sobivat eluruumi ei ole. Kui linna omandis ei ole sobivat eluruumi, peab linn tagama eluruumi kinnisvaraturult (Riigikohtu 10.04.2024 määrus nr 3-3-1-91-13). Vastustaja ei ole pakkunud kaebajale reaalset ja jõukohast alternatiivi.

9.Vastustaja palub 23.04.2025 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varem esitatud seisukoha juurde. Vaidluse all ei ole küsimus, kas kaebaja ja tema laps vajavad eluruumi tagamise teenust või kas kaebaja soovib soodsamasse eluruumi kolida, vaid kas taotluse läbi vaatamata jätmine oli õiguspärane ja kas vastustaja on õigusvastaselt viivitanud. Seetõttu on põhjendamatu kaebaja etteheide, et kohus on jätnud tähelepanuta tõendid, et kaebaja leibkonna sissetulek on pärast eluasemekulude mahaarvamist alla toimetulekupiiri ja ta kvalifitseerub ka määruse nr 25 alusel eluruumi tagamise teenusele. Vastustaja on kaebajale kirjavahetuses selgitanud, miks abivajaduse hindamine ja kodukülastus on vajalikud ja mis on nende eesmärk. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et mitmes erinevas kohtumenetluses on tuvastatud, et kaebajal ja tema perekonnal pole äraelamiseks vajalikke vahendeid. Kaebaja ei ole esitanud vastustajale ega kohtule andmeid, mille põhjal saaks jõuda järeldusele, et kaebaja leibkonnal ei ole minimaalseid vahendeid esmavajaduste rahuldamiseks. Toimetulekutoetuse määramata jätmine ei ole praeguse vaidluse ese.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega neid kordamata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.Tallinna Kesklinna Linnaosa eluasemekomisjoni 21.05.2024˗30.05.2024 protokollilise otsuse materiaalne õiguspärasus ei sõltu sellest, mitme päevase hilinemisega see kaebajale teatavaks tehti. Vastustaja on viivitamisega seoses kaebaja ees vabandanud ja kaebaja ei ole ära näidanud, kuidas ja milliseid subjektiivseid õigusi vastustaja viivitus eraldiseisvalt riivas. Seetõttu puudub vajadus sel küsimusel pikemalt peatuda. Viidatud menetlustoiming on ka piisavalt põhjendatud ega ole takistanud kaebajal oma kaebeõigust teostamast. 8(9)

3-24-1842

12.Praeguse vaidluse ese ei ole toimetulekutoetuse määramisega seonduv ega küsimus, kas kaebajale tuleks osutada eluruumi tagamise teenust. Tallinna Kesklinna Linnaosa eluasemekomisjoni 21.05.2024˗30.05.2024 protokollilise otsusega otsustati kaebaja taotlus eluruumi tagamise teenuse osutamiseks jätta läbi vaatamata, mitte ei lahendatud seda sisuliselt. Seetõttu ei ole asjakohased ka need apellatsioonkaebuse väited, mis argumenteerivad, miks peaksid kaebaja ja tema tütar saama Tallinna linnalt eluruumi tagamise teenust. Ringkonnakohus jätab need väited tähelepanuta. Viidatud otsusega ei ole keeldutud kaebajale abi osutamisest, seetõttu on asjakohatu ka viide PS §-le 28.
13.SHS § 41 lg-st 1, mis sätestab, et eluruumi tagamine on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine isikule, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama, ei saa teha järeldust, nagu ei saaks kohalik omavalitsus sätestada teenuse osutamiseks täpsustavaid kriteeriume. Viidatud sättest tuleneb otse, et eluruumi tagamise teenus on kohaliku omavalitsuse korraldada, mis tähendab ka vastavasisulise tingimuste ja korra sätestamist. Asjasse puutumatu on kaebaja etteheide, et halduskohus jättis vaidlust lahendades hindamata kaebaja sotsiaalmajandusliku olukorra. Halduskohus ei pidanudki seda hindama, sest nagu eelnevalt märgitud, ei ole praeguse vaidluse ese küsimus, kas kaebaja kvalifitseeruks eluruumi tagamise teenuse saajaks.
14.Halduskohus on asjakohaselt analüüsinud kohaldamisele kuuluvaid norme ja õigesti leidnud, et vastustaja nõue hinnata kaebaja ja tema perekonna abivajadust terviklikult oli põhjendatud. Halduskohtu analüüs on ammendav ja puudub vajadust seda üle korrata. Asjaolu, et omavalitsuse ametnikud olid 2023. a sügisel teinud kodukülastuse, ei muuda abivajaduse hindamise nõuet õigusvastaseks. Möödunud oli pool aastat, asjaolud olid muutunud. Tallinna Kesklinna Valitsuse eluasemekomisjon oli 01.03.2024 otsustanud, et kaebaja ja tema täisealise lapse arvelevõtmine linnalt eluruumi üürimist taotlevate inimestena ei ole põhjendatud (komisjoni koosoleku protokolli nr 4 päevakorrapunkt 5) ning kaebajal on võimalik oma eluasemeprobleem lahendada vabaturult väiksema ja soodsama korteri üürimisega (vt haldusasi nr 3-24-826). Viidatud haldusasjas leidis ringkonnakohus 27.01.2026 otsuses (jõustunud 27.02.2026), et kuna kaebaja oli nõustamistel ning kirjavahetuses linna ametnikega keeldunud mõistlikust koostööst ning esitanud ebaratsionaalseid ultimaatumeid ja nõudmisi (06.10.2023 kodukülastuse akt (ebaadekvaatne hinnang kolimiskuludele); juhtumiplaani allkirjastamisega venitamine; 23.11.2023 võlanõustamine ja 19.12.2023 võlanõustamine (ei ole valmisolekut korteri vahetamiseks); 04.01.2024 üürituru nõustamine (ebamõistlikud nõudmised uuele korterile); ultimatiivne kirjavahetus ametnikega; 15.02.2024 üürinõustamine (puudub motivatsioon korterit vahetada), sai vastustaja järeldada kaebajal tegeliku soovi puudumist korterit vahetada. Järelikult oli kaebaja uue, 05.04.2024 esitatud taotluse läbivaatamisel põhjendatud vastustaja soov kontrollida nii vahepeal muutunud asjaolusid kui ka seda, kas kaebajal on nüüdseks olemas tegelik soov ja tahe eluruum soodsama vastu vahetada. Mida ja kuidas täiendavalt hinnata ja uurida, on haldusorgani, mitte kaebaja otsustada (HMS §-d 5 ja 6, SHS § 15).
15.Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jäävad vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 ja § 109 lg-le 1 nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 26.08.20263-25-2714/16Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 26.08.20263-26-1453/4Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium