Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Kristjan Siigur
Otsuse tegemise aeg ja koht
27.08.2026, Tallinn
Haldusasja number
3-24-1842
Haldusasi
X-i kaebus Tallinna linna kohustamiseks vaadata kaebaja 05.04.2024 avaldus eluruumi saamiseks uuesti läbi ja tagada kaebajale ja ta perele üürimiseks eluruum
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja Tiiu-Ann Kaldma Vastustaja – Tallinna linn, esindaja Kristel Tina
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 14.02.2025 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X-i apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 28.09.2026 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-24-1842 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
3-24-1842 Asjaolu, et kaebajal ja tema perekonnal pole äraelamiseks vajalikke vahendeid, on tuvastatud mitmes erinevas kohtumenetluses. Kaebaja on kaotamas oma eluaset ja tal pole kuskile kolida. Vastustaja ei lahendanud kaebaja taotlust seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Vastustaja pidi kaebajale abi andmise või sellest keeldumise otsustama haldusaktiga. Otsuses puuduvad igasugused õiguslikud alused, mistõttu ei ole see jälgitav. Vastustaja esitatud põhjendus on üksnes see, et vastustaja ei saa terviklikult abivajadust hinnata. See on vastuolus sotsiaalhoolekande abi andmise põhimõtetega.
3-24-1842 kättesaamisest arvates. Kuivõrd vastustaja ei ole kaebaja 05.04.2024 taotluse menetlemisega viivitanud ning jättis selle kehtivate õigusaktide alusel kaebaja ja tema perekonna abivajaduse hindamise võimatuse tõttu läbi vaatamata, ei ole asjakohane nõuda ka selle läbivaatamist. Vastustaja on tõesti keeldunud kaebajale toimetulekutoetuse maksmisest, kuid seda peamiselt põhjusel, et kaebaja ei ole võimaldanud enda abivajadust hinnata. Vastustajal ei olnud võimalik kaebajale ja tema perekonnale sobiva abimeetme määramist kaaluda, kuivõrd nende abivajadust ei olnud võimalik hinnata. Isik ei saa ette kirjutada, millist abi peab kohalik omavalitsus talle osutama. Kaebajal puudub soov ja motivatsioon senises harjumuspärases elustandardis mööndusi teha, kuna kaebajal ei olegi huvi olemasolevat eluaset soodsama vastu vahetada. Kaebaja on vastustajalt eluruumi tagamise teenust taotlenud ka 08.09.2023 ja 03.06.2024 (vt haldusasjad nr 3-24-826 ja 3-24-1912) ning kaebaja on juba varasemast ajast teadlik, millistel eeldustel eluruumi tagamise teenust osutatakse. Ka nende taotluste menetlemisel puudus kaebajal soov vastustajaga koostööd teha. Kaebaja soovi puudumist elukoha vahetamiseks ilmestab eriti hästi 15.02.2024 üürimisnõustamise kokkuvõte.
3-24-1842 käimist või võimaldab töötada ainult osalise koormusega. Kuna linn abistab abivajajaid piiratud ressursside arvelt, on linna võimalused inimeste abistamiseks piiratud (sh nt rahalised vahendid ja pakutavate eluruumide arv). Seetõttu on põhjendatud neid inimesi, kes suudaksid hakkama saama vabaturult korteri üürimisega, aidata eelistatult nõustamisteenuse ja üürilepingu sõlmimiseks makstava toetusega. Kaebaja on läbinud nõustamisteenuse 15.02.2024, kuid nõustamise tulemusena selgus, et kaebajal puudub soov eluruumi vahetamiseks. Üürinõustamine ei olnud kaebaja elukoha vahetamise motivatsiooni puudumise tõttu edukas, mistõttu esitas kaebaja 05.04.2024 uue taotluse eluruumi tagamiseks. Vastustaja ei lahendanud kaebaja 05.04.2024 eluruumi tagamise taotlust sisuliselt, vaid lõpetas haldusmenetluse kaebaja taotluse läbi vaatamata jätmisega, kuna kaebaja ei võimaldanud linnaosa sotsiaalhoolekande osakonna spetsialistidel hinnata tema ja tema pere abivajadust. Menetlusosaliste vahelisest kirjavahetusest nähtuvalt soovis vastustaja hinnata kaebaja abivajadust kodukülastusel. Vastustaja on kaebajale mitmel korral selgitanud kodukülastuse läbiviimise ja abivajaduse hindamise eesmärki (nt 18.04.2024, 19.04.2024 ja 24.04.2024 kirjad). Kaebajale selgitati, et kui inimene taotleb abi, tuleb välja selgitada tema terviklik abivajadus ja selle ulatus ning kuna kaebaja taotles lisaks sotsiaaltoetustele ka muud abi, on abivajaduse hindamiseks vajalik hinnata kaebaja abivajadust tema kodus. Vastustaja selgitas, et kodukülastus on vajalik, selgitamaks välja kaebaja toimetulek oma tavapärases keskkonnas ning kui palju ja millist abi või hooldust kaebaja vajab. Abivajaduse väljaselgitamisel tuleb arvestada inimese toimetulekut ning ühiskonnaelus osalemist mõjutavaid asjaolusid, ning et abi andmisel tuleb vastustajal valida abimeede, mis vastab parimal moel inimese tegelikele vajadustele ja tema suutlikkuse suurendamisele. Vastustaja selgitas kaebajale ka seda, et abivajadust hinnatakse isiklikult ning vastustaja võimaldas kaebaja ja tema lapse abivajadust hinnata ka eraldiseisvalt vastavalt nende viibimiskohale. Vastustaja pakkus kaebajale mitmeid kordi erinevaid aegu külastuseks, kuid kaebajale pakutud ajad ei sobinud. Sealjuures juhtis vastustaja kaebajaga peetud kirjavahetuses kaebaja tähelepanu asjaolule, et kui kaebajaga ei ole võimalik sobivat aega kokku leppida ning tema abivajadust isiklikult / kontaktsel kohtumisel hinnata hiljemalt 10.05.2024, on vastustajal õigus jätta kaebaja 05.04.2024 avaldus HMS § 38 lg 3 alusel läbi vaatamata (vt 25.04.2024 kiri). Vastustaja soov kohtuda kaebaja ja tema lapsega isiklikult nende tavapärases keskkonnas, veendumaks kaebaja abivajaduses ja selle ulatuses, ei olnud põhjendamatu. Ehkki kaebaja üürinõustamise ebaõnnestumise järgselt esitas kaebaja uue eluruumi tagamise taotluse, on kohaliku omavalitsuse üksusel otsustus- ja kaalutlusruum, hindamaks kaebaja toetamiseks sobivaima meetme valikul, lähtudes kaebaja tegelikust abivajadusest. Vastustaja on piisavalt kaebajale selgitanud abivajaduse hindamise vajadust. Kaebajal on abi (sotsiaaltoetuste või teenuste) saamise soovi korral kohustus teha haldusorganiga koostööd (HMS § 38 lg 3, SÜS § 21 lg 1 p 1), mis hõlmab ka kohustust võimaldada tutvuda kaebaja elu- ja olmetingimustega tema kodus. Isiklik kohtumine oli vajalik seepärast, et vastustaja saaks hinnata, kuidas kaebaja ja tema laps igapäevaselt tavapärases keskkonnas toime tulevad ning millist abi oleks neile vastavalt nende abivajadusele võimalik pakkuda. Seda seisukohta kinnitab ka kaebaja viidatud õiguskantsleri seisukoht (23.05.2019 kiri nr 7-5/190608/1902644), mille kohaselt on abi andmisel oluline, et pakutav teenus aitaks lahendada mure, millega inimene kohaliku omavalitsuse üksuse poole pöördus. Ka kohtupraktika kohaselt on abivajaduse hindamisel kohalikul omavalitsusel diskretsiooniõigus, mille teostamisel on kohustus hinnata kahte asjaolu. Esiteks peab hindama abivajadust ehk selgitama välja, milline meede on isikule sobivaim ning teiseks, kuidas antud meedet rakendada ehk milline on parim viis meetme täitmiseks. Abivajaduse tervikliku hindamise põhimõte tähendab, et isikule tuleb anda abi, mis
5(9)
3-24-1842 on vajalik, mitte tingimata aga abi, mida taotleja soovib (vt nt Tallinna Halduskohtu 31.05.2023 otsus nr 3-23-169, p 44; 08.10.2020 otsus nr 3-18-164, p 33.2). Vastustaja peab inimese abivajaduse väljaselgitamise käigus arvesse võtma inimese tegevusvõimet mõjutavaid tegureid (nt tervis, motivatsioon toime tulla ja valmisolek teha selleks pingutusi, kogemused, mis mõjutavad tema elustiili jne), elukeskkonnaga seotud tegureid (eluase, sissetulek, elupiirkond ning ka sotsiaalne elukeskkond (suhted, kogukonna hoiakud, kultuurilised tegurid jne)) ning nende omavahelist koosmõju (vt SHS eelnõu nr 98 SE seletuskiri, lk 18). Olukorras, kus kaebaja esitab taotluse sotsiaalteenuse või -toetuse saamiseks ning soovib abi saada, lasub tal kaasaaitamise kohustus, mis tähendab, et kaebajal tuleb teha koostööd, et vastustajal oleks võimalik kaebaja abivajadust terviklikult hinnata ja kaebajale tema vajadustele vastavat abi pakkuda. Sotsiaaltoetuse või -teenuse saamiseks peab taotleja esitama kõik talle teadaolevad tõesed ja täielikud andmed, dokumendid ja muud tõendid, mis on vajalikud hüvitise saamise õiguse või muu hüvitise andmiseks olulise asjaolu väljaselgitamiseks, sh seaduses sätestatud juhul andmed kolmandate isikute kohta (vt SÜS § 21). Kaebajaga seotud erinevates haldusasjades on kohus pidanud kaebajale toimetulekutoetuse määramata jätmist põhjendatuks, kuna kohus nõustus vastustajaga selles, et kaebaja ei ole andnud enda majanduslikust olukorrast terviklikku ülevaadet (nt haldusasjad nr 3-23-2210, 3-24-214, 3-24-468, 3-24-1240, 3-241797, 3-24-1886 ja 3-24-1939). Seega on kaebaja väited sellest, et vastustaja ei ole suutnud kaebajal elamiseks vajalike vahendite olemasolu tõendada, ekslikud ja põhjendamatud. Kaebaja ei saa enda toimetulekuraskusi seostada toimetulekutoetuse määramata jätmisega, kuivõrd esmane vastutus toimetulekul lasub inimesel endal (SÜS § 5 lg 1). Samuti ei ole soodsama eluruumi leidmise vastutuse lükkamine vastustajale põhjendatud olukorras, kus kaebajal peaks olema huvi enda majandusliku olukorra leevendamiseks ka ise vastavaid samme astuda, sh teha vastustajaga koostööd enda abivajaduse terviklikuks hindamiseks. Kaebaja ei võimaldanud vastustajal kodukülastuse läbiviimist ega kaebaja terviklikku abivajaduse hindamist. Kaebaja esitas taotluse 05.04.2024 ning ajavahemikul 18.04.202409.05.2024 pidasid menetlusosalised kirjavahetust kodukülastuse aja kokkuleppimiseks. Viimaks määras vastustaja kaebajale 25.04.2024 kirjas kodukülastuseks ja abivajaduse hindamiseks tähtaja 10.05.2024. Kaebaja esitas vastustajaga peetud kirjavahetuses erinevaid nõudmisi kodukülastuse teostamiseks, sh nt mitme ametnikuga või milliste ametnikega on kaebaja valmis kohtuma, millisel viisil soovib kaebaja abivajaduse hindamist teostada (nt esindaja vahendusel, elektrooniliselt) ning nõudis kohtumist kindlatel aegadel, lükates tagasi vastustaja ettepanekud kohtumise aegade osas. Kaebaja avaldustest ei nähtu mõjuvaid põhjuseid, miks ei olnud võimalik kohtuda vastustaja poolt pakutud aegadel. Kaebaja hoiakutest võib järeldada, et kaebaja ei ole tegelikult motiveeritud endale uut elamispinda leidma ega olnud huvitatud enda taotluse sisulisest lahendamisest. Vastustaja ei pea menetlema avaldust, mille menetlemise vastu kaebaja koostöövalmidust üles ei näita. Asjaolu, et kaebaja abivajadust hinnati viimati 2023. a oktoobrikuus ning et kaebaja käis viimati linnaosa valitsuses kohapeal, ei muuda vastustaja soovi kaebaja abivajaduse uue hindamise läbiviimiseks põhjendamatuks, kuivõrd tegemist on piisavalt pika ajavahemikuga, mille jooksul võivad abitaotleja abivajadus, elamis- ja olmetingimused muutuda. Ehkki kaebaja on nii vastustajale (10.06.2024 kiri) kui ka kaebuses selgitanud, et tema elutingimused ei ole võrreldes varasemaga muutunud, ei ole see aluseks pidada kontaktkülastuse soovi põhjendamatuks, kuivõrd vastustajal lasub kohustus veenduda abivajaduses ja kontrollida taotluse lahendamiseks olulisi asjaolusid. Vastustaja ei saa määrata avalikest vahenditest toetust või pakkuda sotsiaalteenust üksnes kaebaja abivajadust oletades, vaid abivajadus peab olema kahtlusteta kontrollitav. Kuivõrd kaebaja ei võimaldanud vastustajal teostada kodukülastust, jättis kaebaja täitmata seadusest tuleneva kohustuse teha vastustajaga koostööd 6(9)
3-24-1842 (HMS § 38 lg 3, SÜS § 21 lg 1 p 1, määrus nr 24 § 8 lg 4 p-d 1 ja 3). Samuti ei aidanud kaebaja kaasa eesmärgipärasele ja efektiivsele menetlusele (SÜS § 5 lg 2). Vastustaja ei viivitanud põhjendamatult kaebaja taotluse menetlemisega. SÜS § 25 lg 1 kohaselt tuleb hüvitise andmine otsustada kümne tööpäeva jooksul nõuetekohase taotluse esitamisest või muu hüvitisele õiguse tekkimise aluseks oleva sündmuse toimumisest, asjaolu saabumisest või tingimuse täitmisest arvates, kui seadus ei sätesta teistsugust tähtaega. HMS § 38 lg 3 kohaselt on menetlusosaline kohustatud haldusorganile esitama ja teatavaks tegema talle teada olevad menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid. Selle kohustuse täitmata jätmisel võib haldusorgan soodustava haldusakti andmisel jätta taotluse läbi vaatamata. Vastustaja hoiatas kaebajat 25.04.3025 kirjas, et kui kaebaja hiljemalt 10.05.2024 abivajaduse hindamist ei võimalda, võib vastustaja jätta taotluse HMS § 38 lg 3 alusel läbi vaatamata. Arvestades, et vastustaja sotsiaalhoolekande osakond esitas kaebaja taotluse osas arvamuse eluasemekomisjonile 14.05.2024 ning eluasemekomisjon otsustas kaebaja taotluse läbi vaatamata jätta 21.05.2024˗31.05.2024 toimunud nõupidamisel, ei ole vastustaja teinud haldusmenetluses põhjendamatuid toiminguid, põhjendamatult kaebaja taotluse lahendamisega viivitanud ega seda õigusvastaselt läbi vaatamata jätnud. Asjaolu, et kaebajale edastati eluasemekomisjoni 21.05.2024 koosoleku protokoll hilinemisega alles 19.06.2024 kirjaga, ei muuda vastustaja otsustust kaebaja taotluse läbi vaatamata jätmise kohta õigusvastaseks. Vastustaja ei ole komisjoni protokolli väljavõtet edastanud sedavõrd ebamõistliku tähtaja jooksul, et see kaebaja õigustele olulist mõju avaldaks. Vastustaja on protokolli edastamisega viivitamise eest vabandanud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
3-24-1842 põhjendatud hinnata kaebaja hakkamasaamist praeguses elukohas, sest seda on juba hinnatud. Kohus on jätnud tähelepanuta tõendid selle kohta, et kaebaja leibkonna sissetulek on pärast eluasemekulude mahaarvamist alla toimetulekupiiri. Seega kvalifitseerub kaebaja ka määruse nr 25 alusel eluruumi tagamise teenusele. Kaebaja eluruumi tagamise vajadus ei tulene mitte hetke kehvadest elutingimustest, vaid sellest, et kaebaja ei suuda maksta üüri ega üürida uut korterit. Kohus on vääralt hinnanud tõendeid ja asunud seisukohale, et kaebajal on piisavad rahalised vahendid eluruumi üürimiseks vabaturult. Selliseid tõendeid ei ole menetluses esitatud. Kaebaja on esitanud tõendid oma sissetulekute kohta, millest ilmselgelt ei piisa eluruumi üürimiseks vabaturult. Kaebajal puuduvad piisavad rahalised vahendid isegi esmavajaduste katmiseks. Vastustaja ei ole terviklikult hinnanud kaebaja ja tema puudega lapse abivajadust, rikkudes SHS § 15 ja SÜS § 25 nõudeid. Kaebaja on erinevates menetlustes esitanud piisavalt andmeid abivajaduse kohta. Vastustaja on taotluse menetlemisega venitanud põhjendamatult mitu kuud. Eluruumi tagamisest ei või keelduda põhjendusega, et sobivat eluruumi ei ole. Kui linna omandis ei ole sobivat eluruumi, peab linn tagama eluruumi kinnisvaraturult (Riigikohtu 10.04.2024 määrus nr 3-3-1-91-13). Vastustaja ei ole pakkunud kaebajale reaalset ja jõukohast alternatiivi.
3-24-1842
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.