Roman Bõstrovi kaebus kohtutäitur Jane Rumjantseva otsuse peale täiteasjas nr 189/2025/268
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 21. aprilli 2026. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kohtutäitur Jane Rumjantseva määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitaja (puudutatud isik): kohtutäitur Jane Rumjantseva
esindajad
Avaldaja (võlgnik): Roman
XXXXXXXXXXXXX)
Bõstrov
(isikukood
Puudutatud isik (sissenõudja): Rima Vafina (isikukood
XXXXXXXXXXXXX)
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 21. aprilli 2026. a määrus muutmata ja kohtutäitur Jane Rumjantseva määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta määruskaebusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või
1.Roman Bõstrov (avaldaja, võlgnik) esitas 12. veebruaril 2026 maakohtule kaebuse, milles palus tühistada kohtutäitur Jane Rumjantseva 29. detsembri 2025. a sunniraha määramise otsuse ja 2. veebruari 2026. a otsuse täiteasjas nr 189/2025/268. Kaebusest nähtuvalt on täiteasjas nr 189/2025/268 alustatud täitemenetlust Rima Vafina (sissenõudja) avalduse ja Tartu Ringkonnakohtu 4. novembri 2024. a otsuse alusel tsiviilasjas nr 2-23-1806 (täitedokument), millega kohustati võlgnikku kõrvaldama XXXXXX maakond (kinnistu registriosa number XXXXXXXX) asuval kinnistul oleva piirdeaia ja kivipiirde osa, mis ulatub XXXXXX tn 18, X küla, X vald, X maakond (kinnistu registriosa number XXXXXXXXX) asuva kinnistu piiridesse ning kõrvaldamistööde järgselt taastama sissenõudja kinnistu osa, kus kõrvaldatud rajatis asus, sh täitma tekkinud augud mullaga ja koristama tööde käigus tekkinud jäätmed. Kohtutäitur andis täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks tähtaja 17. detsembrini 2025. Kohtutäitur määras 29. detsembri 2025. a otsusega võlgnikule sunniraha 400 eurot, kuna leidis, et täitedokument on võlgniku poolt täitmata. Kohtutäitur võttis sunniraha määramisel aluseks 18. detsembri 2025 kell 10.30 ülevaatuse kohta 29. detsembril 2025 koostatud akti, mille kohaselt olid kõrvaldamata järgmised puudused: -
-
piirdeaed ulatub terves oma pikkuses XXXXXX 18 kinnistu piiridesse, vundamendi all on vundamendi osaks olevad puutükid ja armatuurid (mis ulatuvad kinnistu piiridesse), mida ei ole eemaldatud; eemaldatud on osa kividest XXXXXX 18 kinnistult ja osaliselt on täidetud tekkinud augud. Samas osa kividest (täielikult või osaliselt) ületab endiselt XXXXXX 18 kinnistu piiri nii maas kui ka maa peal. Kaks suurt kivi on (tagasi veerenud?) XXXXXX 18 kinnistul; XXXXXX 18 rohealal on augud täidetud lohakalt ja on jäetud ehitusprügi. XXXXXX 18 abihoone juures on ehitusprügi koristamata ja augud piisavalt täitmata. XXXXXX tänava juures on pinnas täidetud mittepiisavalt. Kivipiire eemaldamisel tekkinud augud on piisavalt täitmata ja täidetud pinnas on ebaühtlane ja tihendamata.
Võlgnik esitas kohtutäituri sunniraha määramise otsuse peale kaebuse, mille kohtutäitur jättis
2.veebruari 2026. a otsusega kaebuse rahuldamata. Võlgnik leiab, et kohtutäituri otsused on vastuolus täitemenetluse seadustiku (TMS) § 26 1 lg-ga 7 ja lg 10 p-ga 1. Võlgnik esitas kohtutäiturile tõendid, mis kinnitavad kohtuotsuse täitmist ning sissenõudja subjektiivne hinnang tuleb jätta tähelepanuta. Asjatundja Georeeper OÜ mõõdistuste tulemustega on tõendatud, et piirdeaed on täies ulatuses XXXXXX 20 kinnistul ning üle piiri XXXXXX 18 kinnistule ei ulatu. 14. detsembril 2025 tehtud fotod kivipiirde ja korrastustööde kohta tõendavad, et kohtuotsus on ka selles osas täidetud. Kivipiirde kivid asuvad XXXXXX 20 kinnistul ning ei ületa piirimärkide vahele asetatud nööri. Fotodega on tõendatud, et kivipiirde eemaldamise järgselt on tekkinud augud täidetud mullaga, ala on puhas ning seal ei ole ehitusprügi. Kõik tööd tehti hiljemalt 14. detsembril 2025.
2.Kohtutäitur palus jätta kaebuse rahuldamata. Kohustuse täitmist saab hinnata sissenõudja. Sissenõudja oli täiturile vastates seisukohal, et kohustused ei ole täidetud ja/või on täidetud mittepiisavalt. Ka ei tunnista sissenõudja Georeeper OÜ poolt läbi viidud mõõdistuste tulemusi, kuna tema hinnangul on mõõtmine tehtud kohtumenetluseks esitatud ekspertiisist
erineva alguspunktiga, mistõttu on võlgniku kohtutäiturile esitatud dokumendis mõõdistused eksitavad ja tegelik piiriületus kõrvaldamata. Täituril ei ole võimalik lahendada võlgniku ja sissenõudja vahelist vaidlust. Sunniraha määramiseks olid täidetud TMS §-s 26 1 nimetatud tingimused.
3.Sissenõudja palus jätta kaebuse läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Kohtutäitur ei kontrolli formaliseeritusest tulenevalt täitemenetluse lõpetamisel materiaalõiguslikke asjaolusid, sh kas nõue on täidetud. Sissenõudja selgitas, miks kohtuotsus on täitmata ning pole nõustunud täitemenetluse lõpetamisega. Võlgnikul on õigus pöörduda kohtusse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga.
MAAKOHTU SEISUKOHT
4.Maakohus rahuldas 21. aprilli 2026. a määrusega võlgniku kaebuse ning tühistas kohtutäituri 29. detsembri 2025. a sunniraha määramise otsuse ja 2. veebruari 2026. a otsuse täiteasjas nr 189/2025/268. Maakohus jättis menetluskulud kohtutäituri kanda ja mõistis kohtutäiturilt võlgniku kasuks välja riigilõivu 15 eurot. Ülejäänud menetluskulud jättis maakohus kohtutäiturilt välja mõistmata. Täitedokumendist tulenes võlgnikule kohustus kõrvaldada XXXXXX tn 20 asuval kinnistul olev piirdeaia ja kivipiirde osa, mis ulatub XXXXXX tn 18 asuva kinnistu piiridesse. Lisaks tuli võlgnikul taastada vaidlusalune kinnistu osa – tekkinud augud täita mullaga ja koristada tööde käigus tekkinud jäätmed. Kohtul ei ole alust jätta kaebus läbi vaatamata. Sunniraha määramise otsust saab vaidlustada TMS § 217 lg 1 järgi ning TMS § 218 lg 1 kohaselt oli võlgnikul õigus esitada kaebus kohtutäituri otsuse peale. Kohtutäitur tegi sunniraha määramise otsuse TMS § 261 alusel. Sunniraha saab määrata juhul, kui täitemenetluse seadustik selle võimaluse seaduses sätestab. Kohtutäituril ei ole võimalik sunniraha määrata olukorras, kus TMS seda ette ei näe. Sunniraha on võimalik määrata TMS § 183 alusel asendamatu toimingu tegemiseks. Asendatava toimingu tegemata jätmise tagajärgi reguleerib TMS § 182. Maakohus leidis, et sissenõudja kinnistule ulatuva piirdeaia ja kivipiirde kõrvaldamine ning sissenõudja kinnistu varasema seisukorra taastamine ei ole tingimata need toimingud, mis oleksid asendamatud. Kohtutäituri sunniraha otsuse kohaselt ületab piirdeaed sissenõudja kinnitusel kahe kinnistu piiri 1–5 cm. Kui see on tehniliselt võimalik, ei tähenda piirdeaia nii vähene üle ulatumine tingimata võlgniku kinnistule ulatuva piirdeaia lammutamist. Kivide kõrvaldamine sissenõudja kinnistult, jäätmete koristamine ning pinna mullaga täitmine on samuti need toimingud, mida sissenõudja saab teha oma kinnistul. Kuna kohtutäituri otsusest ei ole selge, miks peab kohtuotsusega määratud toiminguid tegema just võlgnik, ei ole ka selge TMS § 183 kohaldamise põhjus ning sunniraha määramine. TMS § 182 sunniraha määramise võimalust ette ei näe. Kohtutäitur ja sissenõudja on õigesti viidanud sellele, et mitterahalise nõude puhul tuleks kohustuse täitmist kinnitada sissenõudjal. TMS § 48 lg 1 p 3 sätestab, et kohtutäitur lõpetab täitemenetluse muuhulgas nõude rahuldamiseks vajaliku raha maksmisel kohtutäiturile või täitedokumendis märgitud toimingu tegemisel. See tähendab, et kohtutäitur saab lõpetada täitemenetluse, kui nõuete täitmist on võimalik objektiivselt hinnata. Kui poolte vahel on vaidlus piiri täpse asukoha üle, ei oleks kohtutäituril võimalik TMS § 48 lg 1 p 3 alusel täitemenetlust lõpetada. Täitemenetlus on formaliseeritud menetlus, kohtutäitur ei saa lahendada poolte vaidlust. Kui võlgnik leiab, et ta on oma kohustuse täitnud, aga sissenõudja vastuväite tõttu ei saa täitemenetlust lõpetada, peaks ta pöörduma TMS § 221 alusel kohtusse sundtäitmise
lubamatuks tunnistamise nõudega. Hagi tagamise korras on võimalik taotleda täitemenetluse peatamist. Kuna kohus rahuldas kaebuse, jäi avaldaja tasutud riigilõiv TsMS § 172 lg 10 alusel kohtutäituri kanda. Tegemist on hagita menetlusega, st kohus peab uurima ise välja asja lahendamiseks olulised asjaolud. Sunniraha määramisel ei ole sissenõudjal vajadust õigusalase abi järele, sunniraha ei määrata tema kasuks. Seega jäävad muud kulud kohtutäiturilt välja mõistmata.
MÄÄRUSKAEBUS
5.Kohtutäitur esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse ning jätta jõusse kohtutäituri 29. detsembri 2025. a sunniraha määramise otsuse ja 2. veebruari 2026. a otsuse täiteasjas nr 189/2025/268. Menetluskulud palub kohtutäitur jätta võlgniku kanda. Riigikohus on jaatanud TMS §-de 182 ja 183 ja 26 1 rakendamist ka asendatava toiminguga kohustuse täitmise korral (RKTKm 2-17-8643, p 20.4). Riigikohtu arvates on TMS § 183, § 182 ja § 261 võimalik tõlgendada sissenõudja tõhusa õiguskaitse huvides selliselt, et kohtutäituril on õigus täitemenetluse käigus otsustada, kas määrata võlgnikule sunniraha TMS § 183 alusel või kohaldada TMS § 182, seda olenevalt konkreetse täitemenetluse asjaoludest ja võlgniku rikkumise iseloomust ning intensiivsusest, sh mõjust õigustatud isiku põhiõigustele. Praeguses asjas on kohtutäitur otsustanud kohaldada sunniraha; sunniraha määramise eeldused olid täidetud. Kohtutäituril on õigus otsustada kas TMS § 183 alusel uue sunniraha määramine või vastavate eelduste olemasolu korral TMS § 182 kohaldamine. Käesoleval hetkel selliseid eeldusi ei ole. Arvestades kohustuste iseloomu, soovis sissenõudja suunata võlgniku oma kohustuste täitmisele sunniraha rakendamise meetmeid kasutades. Asendustoimingu tegemiseks ei ole sissenõudja oma valmisolekut avaldanud. Kohus on jaatanud seisukohta, et sunniraha vaidlustamisega ei ole võimalik lahendada kohustuse täitmise küsimust, kui poolte vahel on vaidlus, mida täitur ei saa lahendada, ja suunanud võlgnikku pöörduma kohtusse hagiga sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks seoses oma kohustuse täitmisega TMS § 221 alusel.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Sissenõudja peab kohtutäituri määruskaebust põhjendatuks ning toetab selle rahuldamist. Maakohus on kohaldanud valesti TMS §-e 182 ja 183 ning asunud ekslikult seisukohale, et kohtutäituril puudus alus määrata võlgnikule sunniraha. Maakohus on ebaõigesti sidunud TMS §-i 183 kohaldamise üksnes küsimusega, kas füüsilise töö tegemine on teoreetiliselt võimalik ka kolmanda isiku poolt. TMS § 183 kohaldamise eelduste hindamisel ei saa piirduda formaalse järeldusega, et kive, mulda või jäätmeid saaks füüsiliselt liigutada ka sissenõudja või kolmas isik. Hinnata tuleb täitedokumendist tuleneva kohustuse tegelikku sisu, võlgniku rikkumise iseloomu ning seda, millise täitmisviisiga on võimalik tagada sissenõudjale tõhus õiguskaitse. Riigikohus on selgitanud, et AÕS § 156 alusel määratud juurdepääsu kasutamise takistamise korral on võimalik TMS § 183, § 182 ja § 26 1 tõlgendada sissenõudja tõhusa õiguskaitse huvides selliselt, et kohtutäituril on õigus täitemenetluse käigus otsustada, kas määrata võlgnikule sunniraha TMS § 183 alusel või kohaldada TMS § 182, olenevalt konkreetse täitemenetluse asjaoludest ning võlgniku rikkumise iseloomust ja intensiivsusest, sealhulgas
mõjust õigustatud isiku põhiõigustele (RKTKm 2-17-8643, p 20.4). Ehkki viidatud lahend puudutas juurdepääsu kasutamise takistamist, on selles väljendatud üldisem põhimõte kohaldatav ka käesolevas asjas. Kohtutäitur ei ole kohustatud automaatselt eelistama asendustäitmist olukorras, kus sunniraha kasutamine on konkreetse kohustuse iseloomu tõttu sobivam ja sissenõudja õigusi vähem koormav. Käesolevas asjas on täitedokumendi täitmine seotud võlgnikule kuuluval kinnistul asuva piirdeaia ja kivipiirde osalise eemaldamisega ning nende konstruktsiooni mõjutamisega. Piirdeaia vundament, postid, puidust osa, armatuur ja kivipiire on rajatised, mille seisukorda, ülesehitust ja eemaldamisega kaasnevaid riske saab kõige paremini hinnata just võlgnik kui omanik ja valdaja. Seetõttu ei ole õige maakohtu lähtekoht, et tegemist on tavapäraste asendatavate toimingutega üksnes põhjusel, et tööde füüsiline tegemine oleks teoreetiliselt võimalik ka teise isiku poolt. Täitedokumendist tulenevaks kohustuseks ei ole pelgalt sissenõudja kinnistule sattunud üksikute kivide või pinnase eemaldamine, vaid XXXXXX tn 20 asuva piirdeaia ja kivipiirde osade kõrvaldamine osas, milles need ulatuvad XXXXXX tn 18 kinnistu piiridesse ning sissenõudja kinnistu osa taastamine. See kohustus on olemuselt seotud võlgniku kinnistul paiknevate rajatistega ja nende rajatiste muutmisega. Maakohus on seda kohustust lubamatult kitsendanud, käsitledes seda üksnes kivide kõrvaldamise, jäätmete koristamise ja pinna mullaga täitmisena. Maakohtu käsitlus ei vasta täitemenetluse eesmärgile. Kui võlgnik saaks vältida sunniraha üksnes väitega, et tööde tegemine on tehniliselt võimalik ka kolmandal isikul, peaks sissenõudja võtma enda kanda võlgniku rajatise osalise lammutamise, võimaliku kahjustamise, tööde tellimise, tööde kvaliteedi kontrollimise ja hilisemate vaidluste riski. Selline tulemus muudaks täitedokumendist tuleneva õiguskaitse ebaproportsionaalselt koormavaks. Täitedokumendi tõlgendamisel tuleb vältida tulemust, mis jätaks sissenõudja ilma tõhusast õiguskaitsest või raskendaks seda ebaproportsionaalselt (RKTKm 2-17-8643, p 19.2). Praegusel juhul oli kohustuse laadi, rajatiste olemuse ja sissenõudja õiguste kaitse vajaduse tõttu kohtutäituril õigus kasutada sunniraha, et suunata võlgnikku kohtuotsust täitma. Sunniraha määramine on proportsionaalne, kuna väldib olukorda, kus sissenõudja peaks ise sekkuma võlgniku rajatistesse ja kandma sellega seotud riske. Samuti võimaldab sunniraha jätta võlgnikule valiku, kuidas täitedokument nõuetekohaselt täita. Võlgnik saab valida tööde tegija, tööde viisi ja tehnilised lahendused. Sunniraha kasutamine oli sobiv ja põhjendatud. Täitedokumendist tuleneva kohustuse täitmine eeldab praegusel juhul võlgniku aktiivset osalemist või korraldamist ja kontrolli. Sunniraha kasutamise põhjendatust kinnitab ka tööde laad. Piirdeaia vundament on terves pikkuses sissenõudja kinnistu piirides. Piirdeaia postide juures mõõdetuna ulatub vundamendi kõrgeimas punktis üle piiri kuni 8,3 cm ning allpool ja maa all on piiri ületamine veelgi suurem. Teises näites on piiri ületamine vundamendi kõrgeimas punktis 4,0 cm ning eemaldada tuleb ka osa piirdeaia posti kinnitusest ja puidust aiast. Selliste tööde tegemine võib mõjutada piirdeaia püsivust ning tekitada varisemisohu. Samuti paiknevad vundamendi all või vundamendi osana puutükid ja armatuur, mille asukohta teab eelkõige võlgnik. Võlgniku kohustuse täitmisele suunamine sunniraha abil on sellises olukorras proportsionaalne. Sunniraha väldib olukorda, kus sissenõudja peaks ise sekkuma võlgniku rajatistesse ja kandma sellega seotud riske. Samuti võimaldab sunniraha jätta võlgnikule valiku, kuidas täitedokument nõuetekohaselt täita. Võlgnik saab valida tööde tegija, tööde viisi ja tehnilised lahendused, tagades samal ajal, et piirdeaia ja kivipiirde osad ei ulatuks enam sissenõudja kinnistu piiridesse ning sissenõudja kinnistu osa oleks taastatud.
Sissenõudja ei kinnitanud kohustuse täitmist ning kohtutäituri menetluses püsis sisuline vaidlus täitmise üle, ei olnud alust järeldada, et sunniraha rakendamise alused oleksid ära langenud. TMS § 182 kohaldamine ei ole käesolevas asjas põhjendatud. Asendustäitmine eeldab, et sissenõudja on valmis toimingu ise korraldama või laskma selle teha kolmandal isikul. Sissenõudja seisukoht on olnud, et kohustuse peab täitma võlgnik, kellele kohtuotsus selle kohustuse paneb. Sissenõudja ei pea võtma endale riski, et võlgniku rajatise osalise eemaldamise käigus kahjustatakse piirdeaia seda osa, mis ei ulatu üle piiri, või et võlgnik esitab hiljem sissenõudja vastu nõude rajatise kahjustamise tõttu. Piirdeaia vundamendi, posti kinnituse, puidust aiaosa, puutükkide, armatuuri ja kivipiirde osaline eemaldamine eeldab tööde tegemist viisil, mis arvestab rajatiste ülesehitust. Nende asjaolude kohta on vajalik teave eeskätt võlgnikul. Seetõttu on põhjendatud, et tööde korraldamise ja täitmise kohustus jääb võlgnikule. Täitedokumendis ei ole sissenõudjat kohustatud töid tegema ega korraldama. Täitemenetluses ei saa võlgniku kohustust sisuliselt ümber kujundada nii, et sissenõudja peaks ise võlgniku rajatisi lammutama või laskma neid lammutada ning kandma tööde õnnestumise, tööde hinna, võimalike kahjustuste ja hilisemate vaidluste riski. Asendustäitmine oleks käesolevas asjas sissenõudjale ebaproportsionaalselt koormav ka praktilisel põhjusel. Tööde maht ja täpne viis sõltuvad sellest, millises ulatuses ulatub piirdeaia vundament, posti kinnitus, puidust aiaosa, armatuur, puutükid ja kivipiire üle kinnistu piiri. Sissenõudja selgituste kohaselt on selliseid kohti mitu ning piiri ületamine võib maa all olla suurem kui vundamendi nähtavas osas.
7.Võlgnik palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud kohtutäituri kanda. Võlgnik on esitanud tõendid, mis kinnitavad täitedokumendiks oleva kohtuotsuse täitmist. Kuna kohtuotsus oli kohustatud isiku poolt täidetud, olid kohtutäituri sunniraha määramise otsus ja sunniraha määramise otsuse peale esitatud kaebuse kohta tehtud otsus alusetud. Maakohus tühistas õigesti mõlemad otsused, kuna kohtutäituril puudus alus TMS §-i 183 kohaldamiseks ja sunniraha määramiseks.
8.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Määruskaebuses toodud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks ega muutmiseks (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).
10.Võlgnik on esitatud kaebusega vaidlustanud talle sunniraha määramise otsuse ning kohtutäituri otsuse, millega kohtutäitur jättis rahuldamata võlgniku kaebuse sunniraha määramise otsuse tühistamiseks. Menetlusosalised vaidlevad esmalt selle üle, kas täitedokumendist võlgnikule tulenev kohustus on asendatav toiming TMS § 182 mõttes või asendamatu toiming TMS § 183 mõttes ning kas kohtutäituril oli õigus toimingu määratud tähtpäevaks tegemata jätmise korral määrata sunniraha TMS §-s 261 sätestatud korras. Ka vaidlevad menetlusosalised selle üle, kas võlgnik oli täitedokumendist tuleneva kohustuse täitnud ja seetõttu puudus alus sunniraha rakendamiseks (TMS § 261 lg 7 ja lg 10 p 1).
11.TMS § 183 järgi, kui toimingut saab teha üksnes võlgnik ise, kuid ta ei tee seda määratud tähtpäevaks või kui võlgnik rikub kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda, võib kohtutäitur määrata võlgnikule sunniraha TMS §-s 26 1 sätestatud korras. Viidatud säte reguleerib täitemenetlust asendamatu toimingu tegemiseks, st toimingu tegemist, mida keegi
teine võlgniku eest teha ei saa (isiklik kohustus). TMS § 182 reguleerib täitemenetlust asendatava toimingu tegemiseks, st toimingu tegemist, mida saab teha teine isik võlgniku eest. TMS § 182 lg 1 järgi, kui võlgnik ei täida kohustust teha mingi toiming, mida saab teha ka kolmas isik, võib kohtutäitur lubada sissenõudjal lasta toiming teha võlgniku kulul (vt RKTKo 09.03.2016, 3-2-1-190-15, p 19). Riigikohus on selgitanud, et AÕS § 156 alusel määratud juurdepääsu kasutamise takistamise korral on võimalik TMS § 183, § 182 ja § 26 1 tõlgendada sissenõudja tõhusa õiguskaitse huvides selliselt, et kohtutäituril on õigus täitemenetluse käigus otsustada, kas määrata võlgnikule sunniraha TMS § 183 alusel või kohaldada TMS § 182, olenevalt konkreetse täitemenetluse asjaoludest ning võlgniku rikkumise iseloomust ja intensiivsusest, sealhulgas mõjust õigustatud isiku põhiõigustele (RKTKm 06.06.2018, 2-17-8643, p 20.4). Kohtutäitur ja sissenõudja leiavad nendele Riigikohtu seisukohtadele tuginedes, et kohtutäituril oli praeguses asjas õigus otsustada, kas määrata võlgnikule sunniraha TMS § 183 alusel või kohaldada TMS § 182. Kohtu poolt AÕS § 156 alusel juurdepääsu määramisega tekib juurdepääsu taotlejal õigus kasutada koormatud kinnisasja avalikult kasutatavalt teelt juurdepääsuks oma kinnisasjale. Sellele nõudeõigusele vastab koormatud kinnisasja omaniku talumiskohustus, mille rikkumise korral on kohtutäituril õigus TMS § 183 ja § 26 1 alusel määrata pärast vastavat hoiatust sunniraha (RKTKm 06.06.2018, 2-17-8643, p-d 19.2 ja 20.1). Praegusel juhul ei tulene täitedokumendist võlgnikule kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda, seega tuleb hinnata, kas täitedokumendist tuleneb kohustus teha toiming, mida saab teha üksnes võlgnik ise, või saab seda teha ka kolmas isik.
12.Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul ei ole toodud esile sellised asjaolusid, mis annaksid alust asuda seisukohale, et sissenõudja jaoks on oluline, et toimingu teeks just võlgnik isiklikult või eeldab ilmtingimata võlgniku osalust. See, et sissenõudja ei väljenda täitemenetluses valmisolekut asendustäitmiseks ega tööde ise tellimiseks, ei tähenda ringkonnakohtu hinnangul, et sissenõudja jaoks oleks oluline, et toimingu teeks just võlgnik isiklikult. Iseenesest on õige määruskaebuse väide, et igal konkreetsel juhul tuleks sunniraha kohaldamise põhjendatuse juures hinnata, kas konkreetse võlgniku kohustuse laadi, rajatiste olemuse ja sissenõudja õiguste kaitse vajaduse tõttu oli kohtutäituril õigus kasutada sunniraha, et suunata võlgnikku kohtuotsust täitma. Ringkonnakohus leiab aga, et ehitus- ja korrastustööde tegemine kolmandate isikute poolt ei ole praegusel juhul välistatud ei faktiliselt (ainult võlgnik suudab töid teha) ega ka õiguslikult. Sissenõudja ei ole esile toonud ka asjaolusid, mis viitaksid, et keegi teine ei saa töid samaväärselt teha (võlgnikul on eriteadmised või oskused). Puudub alus arvata, et sissenõudja ei saaks töid teha majanduslikult samaväärselt. Ainuüksi võimalik ja hüpoteetiline risk, et töödega võib kaasneda mõjutusi võlgniku kinnisasjale, ei tähenda, et töid ei saaks teha kolmandad isikud. Välistatud ei ole ka vastupidine olukord: kui töid teeb võlgnik ning kahjustada saab sissenõudja kinnisasi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et sissenõudja kinnistule ulatuva piirdeaia ja kivipiirde kõrvaldamine ning sissenõudja kinnistu varasema seisukorra taastamine ei ole praegusel juhul tingimata need toimingud, mida ei saa võlgniku eest teha ka kolmas isik. Sissenõudja esile toodud asjaolud ja põhjendused ei anna alust asuda vastupidisele seisukohale.
13.Kui täitedokumendist tuleneb võlgnikule kohustus teha sissenõudja kasuks mingi toiming, mida saab teha ka kolmas isik (nn asendatav toiming), ja võlgnik seda toimingut täituri antud vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul ei tee, fikseerib täitur selle ja võimaldab TMS § 182 lg 1
järgi toimingu teha sissenõudjal endal võlgniku kulul. See tähendab, et sissenõudja saab selle toimingu ise teha või lasta selle kokkuleppel teha kolmandal isikul. Kolleegiumi arvates on selliseks asendatavaks toiminguks muu hulgas erinevate ehitustööde tegemine (RKTKo 28.04.2010, 3-2-1-31-10, p 16).
14.Kui võlgnik leiab täitemenetluses, et ta on täitedokumendi täitnud või et sundtäitmine on tema suhtes muul põhjusel lubamatu, võib ta TMS § 221 lg 1 järgi esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Kohus saab hagi tagada ja menetluse ajaks täitemenetluse TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel peatada.
15.Arvestades et kohtutäituri kaebus jääb rahuldamata, sissenõudja toetas kohtutäituri kaebust ja võlgnikul ei olnud menetluses lepingulist esindajat, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta määruskaebusega seotud menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.