D.T kaebus Saaremaa Vallavalitsuse 26.08.2026 toimetulekutoetuse määramata jätmise otsuse ning 31.08.2026 ravimikulude hüvitamisest keeldumise otsuse peale
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 17.09.2026 määrus
Menetlusosalised
Kaebaja D.T Vastustaja Saaremaa vald, esindaja Anne Arro
Menetluse alus ringkonnakohtus
D.T määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada D.T määruskaebus osaliselt.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 17.09.2026 määruse resolutsiooni punkt 2 osaliselt. Teha asjas uus määrus, millega rahuldada D.T esialgse õiguskaitse taotlus osaliselt.
Kohustada Saaremaa valda viivitamatult maksma D.T-le 150 eurot talle välja kirjutatud retseptiravimite ostmiseks. D.T peab viie tööpäeva jooksul ravimite ostmisest, kuid hiljemalt 15.10.2026 esitama vastustajale ja kohtule kuludokumendid retseptiravimite ostmise kohta. Kuludokumentide määratud tähtajaks esitamata jätmise korral peab D.T saadud raha Saaremaa vallale viivitamatult tagastama.
Ravimikulude edasist jooksvat hüvitamist puudutavas osas jätta halduskohtu määrus muutmata.
Jõustunud määruse tähemärgiga.
arvutivõrgus
avaldamisel
Selgitus Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
1.D.T esitas 24.08.2026 Saaremaa Vallavalitsusele taotluse toimetulekutoetuse määramiseks ning sissetulekust sõltuva toetuse taotluse visiiditasude ja ravimi kulu hüvitamiseks 33,71 euro ulatuses.
2.Saaremaa Vallavalitsus jättis 26.08.2026 otsusega (menetlus nr 26286661221) kaebajale toimetulekutoetuse määramata põhjusel, et kaebaja sissetulek ületab pärast seaduses ettenähtud mahaarvamiste tegemist toimetulekupiiri. Saaremaa Vallavalitsus keeldus 31.08.2026 otsusega nr 10-2/760-2 kaebajale ravimi kulude hüvitamisest põhjusel, et kaebajale 2026. aastal juba makstud sissetulekust sõltuv sotsiaaltoetus (595,22 eurot) ületab volikogu määrusega kehtestatud piirmäära (440 eurot).
3.D.T esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Saaremaa Vallavalitsuse 26.08.2026 ja 31.08.2026 otsuste peale. Koos kaebusega esitas kaebaja ka esialgse õiguskaitse taotluse palvega määrata talle toimetulekutoetust 2026. a augusti eest ning kohustada Saaremaa valda hüvitama talle ravimikulud ja visiiditasud vastavalt esitatud kuludokumentidele.
4.Tallinna Halduskohus jättis 17.09.2026 määrusega rahuldamata kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse (resolutsiooni p 2). Nii kaebus kui ka esialgse õiguskaitse taotlus saavad puudutada vaid vaidlusaluseid haldusakte ja vaidlusalust perioodi, s.o 2026. a augustit. Kohus ei saa otsustada esialgse õiguskaitse korras ega ka kaebuse lahendamisel järgmistel kuudel tasumisele kuuluva toetuse üle, sest tegemist ei ole vaidluse esemega. Seetõttu ei ole asjakohane kaebaja taotlus, et talle määrataks toetus kulude hüvitamiseks kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust ei saa ilmselgelt välistada. Kaebaja on põhjendanud taotlust sellega, et tal puudub piisav sissetulek elutähtsa ravimi ostmiseks. Ravi katkestamine suurendab hüppeliselt insuldiohtu. Seega võib kaebaja tervis sattuda kohtumenetluse ajal ohtu ja tervisekahjustust ei pruugi olla võimalik hiljem korvata. Kaebaja vaidlustab vastustaja 26.08.2026 otsust põhjusel, et selle tegemisel ei ole arvestatud kõigi põhjendatud kuludega. Otsusest nähtub, et kaebaja sissetulek koos kinnipidamisega on 385,41 eurot, eluasemekuludena on arvestatud elektrikuluga 70 eurot ja üürikuluga 60 eurot, kokku 130 eurot. Kuna sissetulekust eluasemekulude mahaarvamisel jääb tulemiks 255,41 eurot, mis ületab toimetulekupiiri 220 eurot 35,41 euroga, siis ei peetud võimalikuks määrata kaebajale toimetulekutoetust. Üürileandja XX juhatuse liikmeks on kaebaja ema XY ja üks osanikest on kaebaja poeg X D.T. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 133 lg 8 järgi ei saa sellises olukorras toimetulekutoetuse arvestamisel üüri arvesse võtta. Enefit OÜ 31.07.2026 arve nr 459695594225 kohaselt on elektrikulu 767,10 eurot, sh elektrienergia arve 32,35 eurot, tasakaalustamisvõimsuse kulu 2,5 eurot, võrguteenuse tasu 138,49 eurot ning taastuvenergia ja varustuskindluse tasu koos elektriaktsiisiga 12,11 eurot, kokku 185,45 eurot, koos käibemaksuga 229,95 eurot. Ülejäänud arvelt nähtuv on viivised ja võlgnevus. SHS § 133 lg 7 sätestab, et eluasemekulude tasumisel varem tekkinud võlgnevust ei arvata toimetuleku toetuse arvestamisel jooksval kuul tasumisele kuuluvate eluasemekulude hulka ja see ei kuulu katmisele toimetulekutoetuse arvelt. Seega ei pidanud vastustaja arvestama kogu arvelt nähtuva summaga.
2(7)
3-26-2789 Vastustaja arvestas 26.08.2026 otsuse tegemisel õigesti elektrikuluga 70 eurot vastavalt Saaremaa Vallavolikogu 30.06.2022 määruse nr 21 „Riikliku toimetulekutoetuse arvestamisel arvesse võetavate eluasemekulude piirmäärade kehtestamine“ (määrus nr 21) § 3 lg 1 p-le 8. Kuna juuli ja august ei ole kütteperiood, siis ei pidanud vastustaja kaebaja elektrikulusid eluaseme kütmisele toimetulekutoetuse määramise menetluses arvesse võtma. Vastustaja 26.08.2026 otsusest ei nähtu, et oleks arvestatud ka veevarustusega seotud kulusid (määruse nr 21 § 3 lg 1 p 5) ega soojaveevarustuseks tarbitud soojusenergia või kütuse maksumust (määruse nr 21 § 3 lg 1 p 6). Kaebaja selgitustest nähtuvalt kuulub eluaseme juurde puurkaev, mis töötab elektrienergiaga. Järelikult puudub eluasemel tsentraalne veevarustus ja sellega seotud teenustasu. See aga ei tähenda, et veevarustusega seotud kulu puudub. Maksimaalselt saanuks arvestada 25 euroga kuus. Kaebaja ei ole küll sellele viidanud, kuid võib eeldada, et kaebaja kasutab vee soojendamiseks elektriboilerit, mis kasutab samuti elektri energiat. Seega saanuks soojaveevarustuse kuluna arvestada maksimaalselt 20 euroga kuus. Seega, kui arvata välja vastustaja ebaõigesti arvestatud üürikulu 60 eurot, kuid arvata hulka veevarustuse kulu 25 eurot ja soojaveevarustuse kulu 20 eurot, oleks kaebaja sissetulek ületanud toimetulekupiiri veelgi suuremal määral, st 79,59 euroga. Järelikult ei ole vastustaja eksinud kaebaja kahjuks. Uue otsuse tegemine kaebaja 2026. a augustikuu toimetulekutoetuse taotluse kohta ei tooks kaasa talle toimetulekutoetuse määramist. Kohus selgitab täiendavalt, et kaebaja on osalise töövõimega ja peab leidma endale sobiva töö. Samuti saab paluda abi lähedastelt. Üksi elamine sedavõrd suurel elamispinnal (332,9 m2), mis tarbib sedavõrd suurel hulga elektrit, ei ole mõistlik. Vastustaja jättis 31.08.2026 otsusega kaebajale sissetulekust sõltuva toetuse määramata, sest kaebajale on 2026. aastal makstud seda toetust kokku 595,22 eurot, mis ületab Saaremaa Vallavolikogu 26.04.2019 määruse nr 7 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ (määrus nr 7) § 80 lg-s 5 ettenähtud piirmäära (440 eurot aastas). Määruse nr 7 § 80 lg 5 sätestab, et toetuse maksimaalne piirmäär on aastas kahekordne toimetulekupiir pereliikme kohta. Puudest tingitud lisakulud hüvitatakse juhul, kui kulud ravimitele ja abivahenditele ühes kuus on suuremad puuetega inimeste riiklikust sotsiaaltoetusest. Kaebaja leiab ekslikult, et viidatud lõike teises lauses sätestatud ravimikulud lisanduvad esimeses lauses sätestatud maksimaalsele piirmäärale, mitte ei kuulu piirmäära hulka. Sätet tuleb tõlgendada selliselt, et ravimikulud arvatakse maksimaalse piirmäära sisse. Teise lause mõte on see, et kui isikul on tuvastatud puude raskusaste ja talle makstakse sellest tulenevalt puude toetust, siis tuleb sissetulekust sõltuva toetuse arvutamisel arvestada ka puude toetusega. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 3 lg 1 järgi määratakse ja makstakse puuetega inimeste sotsiaaltoetusi puudest tingitud lisakulude hüvitamiseks. Seega on tegemist sihtotstarbelise toetusega, mida tuleb kasutada puudest tingitud lisakulude kandmiseks, ja puudest tingitud lisakulu eest ei saa nõuda täiel määral hüvitist kohalikult omavalitsuselt. Kaebaja tõlgendus tähendaks seda, et ravimikulude eest saab toetust taotleda vaid juhul, kui isikul on tuvastatud puue. Kaebaja viidatud kohtuasjast nr 3-26-1578 nähtub, et kaebajal oli tuvastatud puude raskusaste kuni 27.02.2026. Kaebaja esitas uue puude raskusastme tuvastamise taotluse 08.04.2026, kuid Sotsiaalkindlustusamet jättis 06.05.2026 otsusega kaebajal puude tuvastamata. See tähendab, et kaebajal ei ole alates 2026. a veebruari lõpust enam puuet tuvastatud ja tal puudunuks õigus ravimikulude hüvitamisele. Ometi on kaebaja ravimikulude eest toetust taotlenud ja saanud. Vastustaja esitatud dokumendid tõendavad, et kaebajale on makstud 2026. aastal sissetulekust sõltuvat toetust summas 595,22 eurot, mis ületab määruse nr 7 § 80 lg-s 5 sätestatud maksimaalset piirmäära. Seega puudub kaebajal kehtiva õigusakti 3(7)
3-26-2789 kohaselt õigus nimetatud toetust sellel aastal täiendavalt saada ja vastustaja jättis põhjendatult tema taotluse rahuldamata. Kohus ei hinda praeguses asjas, kas vastustaja võinuks hinnata kaebajale toetuse määramist määruse nr 7 § 4 lg 5 alusel. Nimetatud sätte järgi võib komisjon erandkorras määrata abi selles määruses ettenägemata juhtudel ja suuruses. Kaebaja ei ole sellise toetuse/abi määramist taotlenud, seega ei pidanud vastustaja selle määramise üle ka otsustama. Kaebaja taotles sissetulekust sõltuvat toetust ja selle andmist vastustaja 31.08.2026 otsusega ka lahendas. Kaebajal on võimalik esitada soovi korral vastustajale uus toetuse taotlus.
5.D.T palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 17.09.2026 määruse resolutsiooni p 2 ja rahuldada tema esialgse õiguskaitse taotlus.
6.Saaremaa vald palub jätta määruskaebus rahuldamata. Juhul kui ringkonnakohus peab kaebaja esitatud täiendavate asjaolude tõttu esialgse õiguskaitse kohaldamist vajalikuks, määratleda kohaldatav abinõu konkreetse ja tõendatud kiireloomulise abivajaduse alusel ning piiritleda selgelt vastustajale pandava kohustuse sisu, ulatus ja täitmise tähtaeg.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus nõustub poolte ja halduskohtu seisukohaga, et kaebajal esineb esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebaja on halduskohtule ja määruskaebuses asjakohaselt põhistanud, et tema tervis on ohus, kuna osa retseptiravimeid (kulu ühes kuus 100–150 eurot) on tal välja ostmata ning osa lõppeb lähiajal (oktoobri alguses). Kaebaja taotletud sotsiaaltoetuste saamata jäämise korral võib ta jääda ilma võimalusest võtta temal diagnoositud tõsiste (eluohtlike) terviseseisundite raviks ja ennetamiseks arstide välja kirjutatud retseptiravimeid. See kujutaks endast HKMS § 249 lg 1 tähenduses pöördumatut tagajärge. Seejuures ei pea pöördumatute tagajärgede saabumine olema esialgse õiguskaitse kohaldamiseks täiesti kindel (nt Riigikohtu 11.12.2020 määrus nr 3-20-605, p 11). Oluline on ka see, et Tallinna Halduskohus jättis 07.09.2026 määrusega haldusasjas nr 3-26-1578 (kaebaja vaidlus Sotsiaalkindlustusametiga puude tuvastamata jätmise ning puudega tööealise isiku toetuse üle) rahuldamata kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse just põhjusel, et toimetulekuraskuste korral on kaebajal õigus vaidlustada Saaremaa valla otsuseid jätta talle maksmata toimetulekutoetus ja muu toetus ning taotleda seal esialgset õiguskaitset.
8.Esialgse õiguskaitse kohaldamisel tuleb arvestada kaebuse eduväljavaateid ning erinevate lahenduste tagajärgi kaebajale, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele (HKMS § 249 lg 3; nt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 15). Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole välistatud mh olukorras, kus kaebaja saavutaks sellega oma eesmärgi (sh osaliselt) juba enne asja sisulist lahendamist, kuid sellisel juhul peaks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks esinema ülekaalukas vajadus ning pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine ei tohiks samas tekitada olulist kahju avalikule huvile või kolmandatele isikutele (nt Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p 19). Kui esialgse õiguskaitse korras kohustada vastustajat maksma kaebajale 2026. a augusti eest sotsiaaltoetust, siis saavutaks kaebaja halduskohtusse pöördumise eesmärgi (vähemasti ajutiselt) juba enne asja sisulist läbivaatamist. Samas tuleb arvestada, et toimetulekutoetuse ja sissetulekust sõltuva toetuse eesmärk on tagada minimaalne asendussissetulek, mis võimaldaks katta kõige põhilisemad igapäevased vajadused. Kuna äärmise materiaalse puuduse korral esineb tõsine oht, et riivatud saavad ka isiku muud põhiõigused, võibki esialgse õiguskaitse kohaldamine olla põhjendatud, olenemata sellest, et see tähendaks vaidluse vähemasti osaliselt ette ära otsustamist (nt Tallinna Ringkonnakohtu 24.11.2023 määrus nr 3-23-2201, p 10). Vastustaja 4(7)
3-26-2789 ei ole esile toonud, et kaebaja kuritarvitaks toetuste taotlemise õigust ega ole mõjuva põhjuseta teinud endast olenevat ning mõistlikult eeldatavat, et oma olukorda parandada. Vastustaja möönab kaebaja keerulist olukorda seoses takistustega ravimite võtmisel ja on kaebajale toimetulekutoetust maksnud, kuni see ei olnud valla arvates enam võimalik tulenevalt määrusega nr 21 kehtestatud piirmääradest. Vaidlus siinses asjas piirdub 100–150 euro maksmise üle ning selle kulu kandmine esialgse õiguskaitse korras ei pane vastustajale ebamõistlikku koormust.
9.Eelnevast lähtudes on esialgse õiguskaitse küsimuses otsustava tähtsusega kohtu hinnang kaebuse eduväljavaadetele.
10.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega osas, mis puudutab sissetulekust sõltuvat toetust. Selles osas on kaebus suure tõenäosusega eduväljavaadeteta, kuna toetuse maksimaalne aastane piirmäär oli kaebaja puhul 2026. a augustiks ületatud. Toimetulekutoetuse ja määruse nr 7 § 4 lg 5 alusel määratava abi määramata jätmise õiguspärasus on aga vaieldav.
11.Toimetulekutoetust puudutavas osas märgib ringkonnakohus, et vaidlustatud haldusakti tuleb kontrollida selle tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 teine lause). Vastustaja on arvutuste tegemisel arvestanud kaebaja makstud üüri. SHS § 133 lg 8 kohaldamist ei ole vastustaja analüüsinud ja seda ei saa teha siinses kohtumenetluses esimesena ka kohus kaebaja kahjuks. Tuleb arvestada, et üürileandja on pankrotis ning tema varade üle otsustab praegu pankrotihaldur, mitte kaebajaga seotud juhatuse liige või osanik, mistõttu on selle sätte kaebaja suhtes kohaldatavus ebatõenäoline. Lisaks ei ole õige tugineda siinses asjas SHS § 134 lg-s 4 toodud asjaoludele kaebaja kahjuks, kuna toimetulekutoetust saab jätta määramata või seda vähendada üksnes pädev haldusorgan kaalutlusõiguse alusel, vald pole seda aga siinsel juhul oma haldusaktis teinud. Õige on aga halduskohtu seisukoht, et SHS § 133 lg 7 kohaselt ei arvata toimetulekutoetuse arvestamisel jooksval kuul tasumisele kuuluvate eluasemekulude hulka eluasemekulude tasumisel varem tekkinud võlgnevust ning see ei kuulu katmisele toimetulekutoetuse arvelt (vastustaja võib seda kaalutlusõiguse alusel siiski hüvitada oma eelarvest vastavalt määrusele nr 7). Samuti leidis halduskohus põhjendatult, et kaebus pole perspektiivitu ka osas, mis puudutab määruse nr 21 § 3 p-des 5 ja 6 toodud kulusid, kui kaebaja on nende teenuste saamiseks eraldi pidanud maksma elektri eest. Teisalt kütmisega seotud kulu ei saa elektrikulu arvelt arvestada, sest august jääb väljapoole kütteperioodi (määruse nr 21 § 3 p 7 alapunkt c). Täiendavat analüüsimist vajab ka see, kas üür on ebaharilikult väike seetõttu, et kaebaja peab kokkuleppel üürileandjaga maksma kõrge hinnaga võrguteenuse tasu (138,49 eurot), mis ei näi olevat proportsioonis tema kasutatava pinnaga (osa kogu elamu pinnast) ning nii suure pinna jaoks tavapärase elektrivajadusega, s.o kas võrgutasu kaebaja poolt täies ulatuses maksmise puhul on osaliselt tegemist kohustusega, mis liigitub sisuliselt üüritasu alla, mitte kaebaja kasutatava pinna kõrvalkuluga. Samuti vajab eelnevast tulenevalt lahendamist õiguslik küsimus, kas määrus nr 21 on üüri ja kõrvalkulude liigiti arvesse võtmisel piisavalt paindlik ega ole vastuolus SHS-ga. Lisaks tuleb hinnata, kas vastustaja pidanuks erandlike asjaolude tõttu kaaluma SHS § 133 lg 61 kohaldamist, et vältida abi taotleja tervise ohtu sattumist sellega, et eluasemekulu kandmise möödapääsmatu vajaduse tõttu (muidu lülitatakse elekter välja) jäävad tal ostmata tervise säilitamiseks hädavajalikud ravimid. Määruse nr 7 § 4 lg 5 sätestab, et vallavalitsuse poolt sotsiaalhoolekandelise abi paremaks korraldamiseks ja abi andmise üle otsustamiseks moodustatud alaline sotsiaalkomisjon võib erandkorras määrata abi selles määruses ettenägemata juhtudel ja suuruses. Seejuures ei nõua 5(7)
3-26-2789 määruse § 2 lg 1 ja § 3 lg 1 tingimata kirjaliku taotluse esitamist, vaid seda abi saab määrata ka vajaduse ilmnemisel, sh teiste sotsiaaltoetuste taotluste menetlemise käigus, kui peaks selguma, et tingimused täpselt reguleeritud mõnda liiki toetuse liigi saamiseks ei ole täidetud, kuid inimesel on pakiline ja tõendatud kiireloomuline abivajadus. Vastustaja ei ole siinses asjas kaebaja taolist abivajadust välistanud. Abivajadust tuleb täiendavalt põhjalikumalt hinnata. Seega pole välistatud, et abivajaduse hindamisel jõudnuks vald järeldusele, et kaebajale tuleb maksta määruse nr 7 § 4 lg 5 alusel toetust ulatuses, mida ei kata muu sotsiaalabi.
12.Eeltoodust tuleneb, et asja sisulisel lahendamisel võib kohus jõuda seisukohale, et vald on tasumisele kuuluvate eluruumi alaliste kulude arvesse võtmisel osaliselt eksinud. Praeguses menetlusstaadiumis ei võta ringkonnakohus seisukohta, et kaebus on eelmises punktis toodud kaalutlustel mingis osas tingimata põhjendatud, vaid leiab, et kaebuse rahuldamine ei ole tõusetunud kahtluste valguses ilmselgelt välistatud. Lõpliku seisukoha võtab kohus põhiasja lahendamisel pärast kõigi tõendite ja seisukohtade uurimist. Seega ei pea ringkonnakohus välistatuks, et kaebaja saavutab asja sisulise lahendamise tulemusena ühel või teisel moel võimaluse saada vastustajalt toetust augustikuu retseptiravimi kulu eest. Ringkonnakohus peab seega kõiki asjaolusid koosmõjus arvestades põhjendatuks, et esialgse õiguskaitse korras maksab vastustaja kaebajale sihtotstarbeliselt ühe kuu retseptiravimite ostmiseks 150 eurot. See, millise toetuse liigi (toimetulekutoetuse või muu sotsiaaltoetuse) arvelt tuleb seda lugeda makstuks, selgub asja sisulisel lahendamisel sõltuvalt kohtu tuvastatavatest asjaoludest ja antavatest õiguslikest hinnangutest. Esialgu maksab vald selle välja oma eelarve vahenditest. Kaebajale makstud hüvitise sihtotstarbelise kasutamise kontrollimiseks seab ringkonnakohus HKMS § 251 lg 3 alusel tingimuse, et kaebaja peab viie tööpäeva jooksul ravimite ostmisest, kuid hiljemalt 15.10.2026 esitama vastustajale ja kohtule kuludokumendid retseptiravimite ostmise kohta. Kui selleks ajaks kuludokumente ei esitata, siis tühistab halduskohus esialgse õiguskaitse abinõu ja kaebaja peab saadud raha Saaremaa vallale viivitamatult tagastama. Nagu ringkonnakohus 29.09.2026 ärakuulamisel selgitas, võib esialgse õiguskaitse määruse täitmata jätmise eest halduskohus isikut trahvida HKMS §-s 248 sätestatud korras (HKMS § 254 lg 1).
13.Mis puudutab kaebaja taotlust kohustada vastustajat hüvitama kaebaja ravimite omaosalus vastavalt esitatavatele kuludokumentidele kuni siinses haldusasjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni, siis selline esialgse õiguskaitse abinõu väljuks kaebuse piiridest. Vaidluse esemesse jääb küsimus, kas vastustaja peab kaebajale hüvitama retseptiravimite kulu 2026. a augustit puudutavas osas (s.o kaebaja 24.08.2026 taotlused vallale). Juhul kui kaebaja leiab, et vastustaja peab hakkama edasiulatuvalt hüvitama kõik tema ravimikulud, siis ta peab enne esitama vastustajale sellekohase taotluse vastavalt riigivastutuse seaduse § 6 lg-le 3. Juhul kui vastustaja keeldub selliste kulude hüvitamisest, on kaebajal õigus keeldumine siinses asjas kaebuse muutmise teel või eraldi kaebuses vaidlustada ning taotleda ka esialgset õiguskaitset uue nõude tagamiseks.
14.Eelneva põhjal tuleb kaebaja määruskaebus osaliselt rahuldada ja Tallinna Halduskohtu 17.09.2026 määruse resolutsiooni p 2 osaliselt tühistada. Ringkonnakohus teeb uue määruse, millega rahuldab kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ning kohustab Saaremaa valda viivitamatult maksma kaebajale 150 eurot talle välja kirjutatud retseptiravimite ostmiseks; kaebaja peab viie tööpäeva jooksul ravimite ostmisest, kuid hiljemalt 15.10.2026 esitama vastustajale ning kohtule kuludokumendid retseptiravimite ostmise kohta; nende määratud tähtajaks esitamata jätmise korral peab kaebaja saadud raha Saaremaa vallale viivitamatult tagastama. HKMS § 252 lg-st 6 tulenevalt tuleb esialgse õiguskaitse määrus täita viivitamata.
6(7)
3-26-2789
15.HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.