Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Diana Žovnjarovitš Puudutatud isik – X , riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 24.07.2026 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X-i määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse X-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 24.07.2026 määruse peale haldusasjas nr 3-26-1580.
2.Jätta X-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24.07.2026 määrus haldusasjas nr 3-26-1580 muutmata.
3.Jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 25.05.2026 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 1 alusel kinni X-i (puudutatud isik). Isik esitas enda tuvastamiseks Türgi juhiloa kehtivusega kuni 19.07.2032. Isiku sõnul oli ta passi mitu päeva tagasi kaotanud. PPA tuvastas andmebaaside andmeid kontrollides, et isik on kolm korda taotlenud Eesti viisat, kuid tema taotlused on tagasi lükatud. Viisa taotlustes on isik märkinud end Türgi
3-26-1580 kodanikuks. Isikul puudus kehtiv tööluba ja aktiivne töösuhe. Puudutatud isik avaldas 26.05.2026 küsitluse käigus soovi taotleda rahvusvahelist kaitset ning ta peeti kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 362 lg 1 alusel.
2.Tallinna Halduskohus rahuldas 27.05.2026 PPA taotluse ning andis loa puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 27.07.2026 (k.a). Tallinna Ringkonnakohus jättis 25.06.2026 määrusega puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu 27.05.2026 määruse muutmata. Riigikohus jättis 14.08.2026 määrusega puudutatud isiku määruskaebuse menetlusse võtmata.
3.PPA esitas 20.07.2026 Tallinna Halduskohtule taotluse X-i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni neljaks kuuks VRKS § 65 lg 1, § 65 lg 2 p-de 2 ja 5 ning § 66 lg 4 alusel. Isiku jätkuv kinnipidamine rahvusvahelise kaitse menetluse lõpuni on vajalik, kuna isikuga seotud asjaolud ei ole veel välja selgitatud ja rahvusvahelise kaitse menetlus on pooleli. Vestlus isikuga toimus 02.07.2026. PPA peab kontrollima saadud informatsiooni ning võrdlema seda päritoluriigi infoga. Isik on öelnud, et ta esitab Türgi kohtudokumente, mis kinnitavad tema rahvusvahelise kaitse vajadust, kuid siiamaani (s.o peaaegu kahe kuu möödumisel) ei ole ta neid esitanud. Isiku kinnipidamine kuni tema rahvusvahelise kaitse menetluse lõpuni on põhjendatud, kuna vabaduses viibides võib isik lahkuda talle sobivasse liikmesriiki või asuda end Eestis varjama. Samuti esitas ta rahvusvahelise kaitse taotluse ajal, mil ta oli väljasõidukohustuse menetluses kinni peetud. On põhjendatud alus arvata, et ta on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes väljasõidukohustuse edasilükkamiseks või täideviimise takistamiseks. Arvestades isikuga seotud asjaolusid kogumis (tõendite esitamisega venitamine, isiku rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine väljasõidukohustuse edasilükkamiseks või täideviimise takistamiseks, varasem põgenemine PPA ametnike eest), on isikust tulenev põgenemise oht jätkuvalt aktuaalne ning seetõttu ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada VRKS § 60 lg-s 1 sätestatud liikumisvabaduse piirangut ja § 67 lg-s 2 sätestatud kinnipidamise alternatiivi.
4.Puudutatud isik selgitas 22.07.2026 kohtuistungil, et ta soovib rahvusvahelise kaitse taotlusest loobuda. Ta ei ole veel vastavat taotlust esitanud. Ta ei taha põgeneda. Ta tuli Eestisse eesmärgiga siia jääda ja veeta järelejäänud aeg koos Eestis elavate sugulastega. Isikuga seotud asjaolusid ei ole vaja enam uurida.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 24.07.2026 määrusega taotluse ning andis PPA-le loa puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 24.11.2026 (k.a). VRKS § 65 lg 2 p-des 2 ja 5 sätestatud kinnipidamise eeldused on jätkuvalt täidetud. Kuigi isik väitis kohtuistungil, et soovib rahvusvahelise kaitse taotlusest loobuda, ei saa PPA seni, kuni isik taotlusest loobumise avaldust esitanud ei ole, rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisest loobuda. Kuni menetlus kestab, on PPA-l kohustus asjaolud välja selgitada. PPA on piisava põhjalikkusega viidanud jätkuvalt ebaselgetele, veel uurimist vajavatele asjaoludele ning (isiku poolt esitada lubatud) tõenditele. PPA on selgitanud, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse pärast seda, kui ta oli VSS alusel kinni peetud. 26.06.2026 küsitlusest nähtub, et isik on algusest peale olnud teadlik, et ta viibib Schengeni alal ebaseaduslikult. Seega on põhjendatud eeldada, et isik esitab rahvusvahelise kaitse taotluse esimesel võimalusel riiki saabudes. Rahvusvahelise kaitse
2(6)
3-26-1580 taotluse esitamise aeg ning PPA viidatud seisukohad viitavad sellele, et isik on rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud enda väljasaatmise vältimiseks. VRKS § 65 lg 3 järgi käsitatakse põgenemisohuna teiste seas seda, kui esineb mõni VSS §-s 68 nimetatud asjaolu, arvestades Euroopa Liidu ühtse rahvusvahelise kaitse õigustikus sätestatud menetluse erisusi. Asjaolusid kogumis hinnates esineb puudutatud isiku suhtes jätkuvalt põgenemisoht tulenevalt VSS § 68 p-dest 1 ja 6. Põgenemisohule viitab isiku varasem käitumine. Vaatamata sellele, et Horvaatia kohustas isikut riigist lahkuma, ei naasnud ta oma päritoluriiki. Selle asemel jäi ta Schengeni alale ning saabus eelnevalt mitut turvalist riiki läbides ebaseaduslikult Eestisse. Puudutatud isik ei taotlenud rahvusvahelist kaitset esimeses turvalises riigis ja ka Eestisse jõudes ei esitanud ta kohe rahvusvahelise kaitse taotlust. Seda tegi ta alles pärast VSS § 15 lg 1 alusel kinnipidamist toimunud küsitlusel. Seejuures üritas ta politseiametnike eest põgeneda, kui teda sooviti 25.05.2026 viia temaga seotud asjaolude kontrollimiseks politseijaoskonda. Isik on liikunud varjatult Türgist Horvaatiasse ning seejärel läbi Itaalia, Šveitsi, Saksamaa, Poola, Leedu ja Läti Eestisse. See näitab, et tal on olemas teadmised, oskused, kontaktid ja vahendid, et vabaduses viibides ametivõimude eest varjatult ning ebaseaduslikult erinevate riikide vahel liikuda. Isik on kinnitanud, et tal on teistes riikides sõpru ja tuttavaid ning Eestis sugulased, mistõttu on võimalik, et nad võivad teda eelnevas abistada. Põgenemisohu tõttu ei ole leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine, sh elamine kindlaksmääratud kohas põhjendatud, sest see võib osutuda ebatõhusaks (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 12). Isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise pikendamine kuni neljaks kuuks on proportsionaalne. Puuduvad andmed, et isiku jätkuv kinnipidamine kinnipidamiskeskuses oleks vastuolus tema turvalisuse või tervisekaitse kaalutlustega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Puudutatud isik palub 05.08.2026 määruskaebuses Tallinna Halduskohtu 24.07.2026 määrus tühistada. Puudutatud isiku varasem käitumine ei viita põgenemisohule. Puudutatud isik selgitas menetluse käigus, et ta ei saanud aru temale tehtud tagasisaatmise otsuse sisust ja sellest, et ta peab Schengeni alalt lahkuma. Samuti selgitas isik, et ta ei taotlenud kohe Eestisse jõudes rahvusvahelist kaitset seetõttu, et ta tahtis ära oodata vajalikud kohtudokumendid Türgist. PPA ametnike eest põgenes ta seetõttu, et sattus paanikasse ja käitus ebaadekvaatselt. Puudutatud isiku soov oli just Eestis kaitset taotleda. Kuigi puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotlusega seotud asjaolusid tuleb kontrollida, ei ole vaja teda seetõttu kinnipidamiskeskuses kinni pidada. Ta oleks PPA-le kättesaadav ka pagulaskeskuses elades. Puudutatud isik ei soovi põgeneda. Kinnipidamine VRKS § 65 lg 2 p 2 alusel ei ole põhjendatud. Põgenemisohtu ei ole piisavalt põhjendatud. Arvestatud ei ole puudutatud isiku ütlustega, miks ta oli sunnitud käituma selliselt, nagu ta seda tegi. Kinnipidamine ei ole põhjendatud ka VRKS § 65 lg 2 p 5 alusel. Puudutatud isik ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust väljasaatmise vältimiseks. Ta soovis enne taotluse esitamist oodata ära dokumendid Türgist. Täidetud ei ole VSS § 6 8 p-des 1 ja 6 sätestatud asjaolud, kuna isik on selgitanud oma käitumise põhjusi. Ta ei ole enda käitumisega väljendanud soovimatust täita lahkumiskohustust. Kinnipidamiskeskuses
3(6)
3-26-1580 kinnipidamise tähtaja pikendamine ei ole proportsionaalne. Kohaldada tuleks leebemaid järelevalvemeetmeid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52−54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
8.Ehkki PPA 04.09.2026 teate (dtl 246) kohaselt on puudutatud isik praeguseks kinnipidamiskeskusest vabastatud, tuleb ringkonnakohtul määruskaebuse alusel siiski kontrollida, kas tema kinnipidamise pikendamine halduskohtu 24.07.2026 määruse alusel oli õiguspärane.
9.Halduskohus andis loa pikendada puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega VRKS § 65 lg 2 p-de 2 ja 5 alusel ning viitas põgenemisohuga seonduvalt VSS § 6 8 p-dele 1 ja 6. VRKS § 65 lg 2 p 2 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on põgenemise oht. VRKS § 65 lg 2 p 5 järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada, kui ta on väljasõidukohustuse menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et ta on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes väljasõidukohustuse edasilükkamiseks või täideviimise takistamiseks. VSS § 68 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane ei ole Eestist või teisest Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriigist lahkunud pärast lahkumisettekirjutusega määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega (p 1) ning kui välismaalane on Politsei- ja Piirivalveametile või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi väljasõidukohustust täita (p 6).
10.VRKS § 65 lg 2 p 2 on samasisuline kuni 11.06.2026 kehtinud VRKS v.r § 361 lg 2 p-ga 4, mille kohta on Riigikohus selgitanud, et selle sätte all on silmas peetud muu hulgas taotleja rahvusvahelise kaitse vajadust puudutavate väidete kontrollimist, kui see eeldab taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust; säte aitab ühtlasi kaasa taotleja edasiliikumise ennetamisele (Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18.1 ja 18.2). PPA peab siiski põhjendama, milliseid asjaolusid on vaja välja selgitada või kontrollida ja miks ei ole seda võimalik teha puudutatud isikut kinni pidamata, näiteks kohaldades järelevalvemeetmeid. Lisaks sellele, et rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamiseks on vaja kontrollida taotleja väidete õigsust, on kinnipidamise vajadus põhjendatud isiku põgenemise ohuga, kui asjaolude väljaselgitamine isiku osaluseta ei ole võimalik (Riigikohtu 02.07.2026 määrus nr 3-25-2126, p 11).
11.Ringkonnakohus nõustub PPA-ga, et puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse vajadus vajas menetluse käigus täiendavat väljaselgitamist ning põgenemisohu tõttu oli isiku kinnipidamine vältimatult vajalik, et tagada tema kättesaadavus menetlustoiminguteks (VRKS § 65 lg 2 p 2). Puudutatud isiku 26.05.2026 rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus oli pooleli. Isikuga toimus 02.07.2026 rahvusvahelise kaitse vestlus, mille käigus isik avaldas, et tema suhtes on Türgi kohtu poolt tehtud ebaseaduslik kohtuotsus. Isiku väidete kohaselt oli tema süüdimõistmise peamine põhjus raha annetamine kurdide ja poliitvangide perede toetamiseks. Politsei leidis, et ta toetab oma tegevusega Kurdistani Töölisparteid ning tegu on rahapesuga. 27.05.2026 kohtuistungil avaldas isik, et Türgi kohtu tõend karistuse kohta peaks saabuma 10 päeva jooksul, kuid isik ei ole seda väidet kinnitavaid tõendit siiani PPA-le esitanud. Seega ei ole menetluses seni esitatud kõiki rahvusvahelise kaitse vajadust kinnitavaid tõendeid. Kuna 4(6)
3-26-1580 isik on rahvusvahelise kaitse menetluses andnud ütlusi üksnes enda rahvusvahelise kaitse vajaduse kohta, kuid ei ole seni rahvusvahelise kaitse vajadust nõuetekohaselt põhjendanud, pidas PPA vajalikuks korraldada isikuga täiendav vestlus. PPA selgitas, et täiendavalt tuleb kontrollida vestlusel antud ütlusi ning võrrelda neid päritolumaa informatsiooniga. Samuti pidi isik saama esitada PPA järelduste kohta täiendava arvamuse ja vastuväited. Sellised toimingud on osa rahvusvahelise kaitse taotluse sisulisest läbivaatamisest ja võivad eeldada taotleja kättesaadavust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole PPA rahvusvahelise kaitse menetluses sedavõrd viivitanud, et kinnipidamise jätkamine VRKS § 65 lg 2 p 2 alusel ei oleks põhjendatud.
12.Ainuüksi menetlustoimingute tegemise vajadus ei tingiks siiski puudutatud isiku kinnipidamist. Lisaks peab esinema põhjendatud kahtlus, et isik võiks kinnipidamiseta Eestist lahkuda või asuda ennast PPA eest varjama, st esinema peab isiku põgenemise oht (vt 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18.1.–18.5). VRKS § 65 lg 3 p 1 sätestab, et VRKS §-s 65 nimetatud põgenemise ohuna käsitatakse seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu, arvestades Euroopa Liidu ühtse rahvusvahelise kaitse õigustikus sätestatud menetluse erisusi. Põgenemisohu kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 05.12.2022 määrus nr 3-20-2004, p 18.5; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13).
13.Puudutatud isiku puhul saab jaatada põgenemisohtu VSS § 6 8 p 1 alusel. Asja materjalide kohaselt on Horvaatia ametivõimud vastuseks PPA päringule teada andnud, et puudutatud isikule on koostatud tagasisaatmisotsus koos kohustusega lahkuda vabatahtlikult kodumaale hiljemalt 07.05.2026 (dtl 24). Isik ei naasnud päritoluriiki, vaid jäi Schengeni alale. Puudutatud isiku osas on tuvastatav ka VSS § 68 p 6 kohane põgenemisoht, sest tema hoiakutest ja käitumisest on võimalik järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Päritoluriiki naasmise asemel otsustas isik varjatult liikuda läbi Sloveenia, Itaalia, Šveitsi, Saksamaa, Poola, Leedu ja Läti ning siseneda ebaseaduslikult Eestisse. See näitab, et tal on olemas tahe, teadmised, oskused, kontaktid ja vahendid, et vabaduses viibides ametivõimude eest varjatult ja ebaseaduslikult erinevate riikide vahel liikuda. Isik on kinnitanud, et tal on teistes riikides sõpru ja tuttavaid (26.05.2026 küsitluse protokoll, dtl 19) ning Eestis sugulased (22.07.2026 istungi protokoll, 00:40:28), mistõttu on võimalik, et nad võivad teda eelnevas abistada. Isik ei taotlenud rahvusvahelist kaitset esimeses turvalises riigis. Ka Eestis esitas isik rahvusvahelise kaitse taotluse alles pärast tema VSS § 15 lg 1 alusel kinnipidamist toimunud küsitlusel. Seejuures üritas ta politseiametnike eest põgeneda, kui teda sooviti 25.05.2026 viia temaga seotud asjaolude kontrollimiseks politseijaoskonda. Puudutatud isikuga seotud konkreetseid asjaolusid kogumis arvesse võttes oli PPA seisukoht põgenemisohu esinemisest põhjendatud.
14.Kuna puudutatud isiku kinnipidamine VRKS § 65 lg 2 p 2 alusel oli põhjendatud, sest esineb põgenemisoht VSS § 68 p-de 1 ja 6 koostoimes, puudub ringkonnakohtul vajadus täiendavalt analüüsida, kas kinnipidamise aluseks saanuks olla ka VRKS § 65 lg 2 p 5.
15.Asjaolu, et on tuvastatud isiku põgenemise oht, ei tähenda, et mistahes muud abinõud eesmärgi saavutamiseks (isiku rahvusvahelise kaitse menetluses kättesaadavuse tagamiseks) ei ole võimalikud ega piisavalt tõhusad. VRKS § 67 lg 1 sätestab, et PPA võib otsustada kinnipidamise asemel kinnipidamise alternatiivi (kindlaksmääratud kohas elamine, PPA-s registreerimas käimine või dokumendi hoiule andmine – VRKS § 67 lg 2 ja § 60 lg 1 koosmõjus) kohaldamise, kui esineb VRKS § 65 lg-s 2 nimetatud kinnipidamise alus. See tähendab, et kinnipidamise õigustamiseks peab põgenemise oht olema sedavõrd märkimisväärselt suur, et mitte piirduda kinnipidamise alternatiiviga. Kinnipidamine peab olema konkreetsel juhtumil isikuga seotud individuaalseid asjaolusid arvestades vajalik ning 5(6)
3-26-1580 proportsionaalne ning tekkiv kahju isikuvabadusele peab olema tasakaalus kaitstava kaaluka avaliku huviga. Kinnipidamise alternatiivide kohaldamine eeldab prognoosi, et isik järgib PPA seatavaid reegleid, kuid puudutatud isiku puhul tuvastatud asjaolud ei anna selleks alust. Isikul puuduvad dokumendid, ta on varem eiranud Horvaatia ametivõimude poolt kehtestatud kohustust lahkuda päritoluriiki, ta on proovinud põgeneda Eesti ametivõimude eest ning tal puuduvad piisavad rahalised vahendid Eestis toimetulekuks. Isiku vabastamisel kinnipidamiskeskusest ning kinnipidamise alternatiivide kohaldamisel on tõenäoline, et ta hakkaks end ametivõimude eest varjama või kasutaks võimalust liikuda Schengeni alal edasi. Puudutatud isik ei ole viidanud mingitele tema isikuga, erivajadusega, vaimse või füüsilise tervisega, perekondliku olukorraga jne seotud asjaoludele, mis muudaks kinnipidamise ebaproportsionaalseks võrreldes kaaluka avaliku huviga, et rahvusvahelise kaitse menetlus oleks võimalik tõhusalt ja nõuetekohaselt kiiresti lõpule viia.
16.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24.07.2026 määrus muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.