AS-i ÜHISTEENUSED hagid B.K vastu parkimislepingutest tulenevates nõuetes
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 15.03.2024 ja 26.04.2024 otsused
Kaebuse esitaja ja liik
AS-i ÜHISTEENUSED apellatsioonkaebused
Asja hind ringkonnakohtus
488,83 €
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) AS ÜHISTEENUSED (registrikood 11052490), lepingulised esindajad C. D ja O.M Kostja (vastustaja) B.K (isikukood XXX)
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
I.
RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON
I.1. Tühistada Harju Maakohtu 26.04.2024 otsus tsiviilasjas nr 2-23-144271 osas, milles hagi jäi rahuldamata põhivõla 135 € ja sellelt arvutatud viivise saamiseks. Teha tühistatud osas uus otsus, milles hageja nõue nimetatud osas rahuldada. Tühistada sama otsus osas, milles hageja kanda jäi enam kui 50% kohtukuludest ja kostja kohtuvälised kulud, jättes nimetatud kulud kostja kanda. I.2. Tühistada Harju Maakohtu 15.03.2024 otsus tsiviilasjas nr 2-23-144272 osas, milles hagi jäi rahuldamata põhivõla 145 € ja sellelt arvutatud viivise saamiseks. Teha tühistatud osas uus otsus, milles hageja nõue nimetatud osas rahuldada. Tühistada sama otsus osas, milles hageja kanda jäi enam kui 50% kohtukuludest ja kostja kohtuvälised kulud, jättes nimetatud kulud kostja kanda. I.3. Ülejäänud osas jätta p-des I.1 ja I.2 viidatud otsused muutmata, arvestades käesoleva otsuse põhjendustega p 12 alapunktides. I.4. Ringkonnakohtu kohtukuludest jätta 50% kummagi poole kanda ja kohtuvälised kulud poolte endi kanda. I.5. Määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus vastavalt kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses märgitule.
II.2. Mõista kostjalt B.K lt hageja AS-i ÜHISTEENUSED kasuks välja põhivõlg 280 €, viivis 72,81 € ja alates 09.11.2024 põhivõla tasumata osalt viivis VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras. II.3. Maa- ja ringkonnakohtu kohtukuludest jätta 50% kummagi poole kanda ja kohtuvälised kulud poolte endi kanda. II.4. Mõista kostjalt B.K lt hageja AS-i ÜHISTEENUSED kasuks välja menetluskulude hüvitis 200 € (riigilõiv), millelt kohustada kostjat tasuma hagejale viivist VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras alates kohtuotsuse jõustumisest. II.5. Jätta ülejäänud menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.AS ÜHISTEENUSED (hageja) esitas 03.11.2023 maksekäsu kiirmenetluse avaldused B.K (kostja) vastu, mis registreeriti tsiviilasjadena nr 2-23-144271 (asi I) ja nr 2-23-144271 (asi II). Kostja esitas vastuväited ja asjad anti üle lahendamiseks Harju Maakohtule.
2.Hageja esitas 20. ja 21.12.2023 vastavalt asjades II ja I maakohtule hagiavaldused, milles nõudis kostjalt kokku 280 € leppetrahvi ja sellelt VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras viivise maksmist ning sissenõudmiskulu 130 € hüvitamist.
2.1.Asjas I tõi hageja esile, et kostja parkis viiel korral oma sõidukid hageja hallatavates Tallinnas asuvates parklates, jättes tasumata parkimistasu või eirates parkimiskorralduse nõudeid (parkimiskell paigaldamata), mistõttu hageja koostas leppetrahvi nõuded summas 135 €: leppetrahvi nõude nr
1036002145 30.05.2023 Valukoja tn 12 0031073129 07.06.2023 Paldiski mnt 52
leppetrahv 40 €
YYYYYY
parkimistasu maksmata
40 € 40 € 25 €
2.3.Teated leppetrahvi kohta jäeti sõidukite esiklaasile, aga kostja leppetrahve ei tasunud.
2.4.Kõikides parklates olid parkimistingimused nähtaval infotahvlitel sissesõidul või parklas sees. Parkimistingimustes sätestatud korra eiramise ja/või rikkumise eest määratakse leppetrahv summas kuni 57 €. Leppetrahv tuli tasuda 14 päeva jooksul või sama aja jooksul esitada vaie sellega mittenõustumise korral. Alates tasumise tähtpäevale järgnevast päevast nõuab hageja viivist, mis hagiavalduse esitamise seisuga oli kokku 45,23 € (= 30,30 + 14,93). Ühtlasi nõuab hageja edasiulatuva viivise maksmist.
2.5.Hageja väitel tekkisid tal sissenõudekulud, mille hüvitamist ta nõuab asja I juhtumitest igaühe osas 20 € ja asja II kahe esimese juhtumi osas kummaski 15 € – kokku seega 130 € (= 5 × 20 + 2 × 15).
3.Kostja vaidles hagidele vastu. Kostja möönis talle kuuluvate autode lühiajalist parkimist hageja hallatavates parklates, millel asuvatel tahvlitel on kujutatud parkimistingimused. Kostja soovis vaidlustada isesõlmuvad lepingud ja tingimused ning palus kohtul hinnata lepingute sõlmimise protsessi, kohaldades VÕS § 8 ja 9 sätteid. Lisaks märkis kostja üldsõnaliselt, et öötundidel on kõik raskemini nähtav. Kostja vaidlustas parkimistasu maksmata jätmise korral rakendatava leppetrahvi suuruse, kui see ületab 31 €, viidates LS § 188 lg-le 8 ja KoMS § 141 lg-le 2. Kostja nägi probleemi selles, et nn parkimislepingud sõlmitakse hagides kirjeldatud viisil ka riigi- (või muul avalikus kasutuses oleval) maal, mis võib muutuda parkimise osas ala keskel õiguslikus tähenduses eramaaks, olenemata sellest, kas riik on maa võõrandanud. Kostja palus kontrollida parkimise ja selle eest tasu (või leppetrahvi) nõudmise põhiseaduspärasust.
MAAKOHTU OTSUSED
4.Asjas I jättis maakohus hagi rahuldamata 26.04.2024 otsusega (otsus I). Menetluskulud jäid TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostjal kulude puudumise tõttu polnud vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.
4.1.Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena, et kostja oli eespool p 2.1 tabelis märgitud sõidukite omanik samas märgitud aegadel ning sõiduk oli pargitud hageja hallatavatele pärimisaladele. Neljal esimesel juhul ei olnud parkimise eest tasutud ja viimasel ei olnud parkimise algusaeg fikseeritud. Hageja on koostanud leppetrahvi nõuded ja saatnud meeldetuletuskirjad, aga leppetrahve kostja ei tasunud.
4.2.Sõiduki parkimine on asja kasutamine, milleks peab olema lepingust või seadusest tulenev õiguslik alus. Maakohus kohaldas VÕS § 3 p 1, § 8 lg-d 1 ja 2, § 9 lg-d 1 ja 2, § 16 lg 1, § 20 lg 1, § 35 lg-d 1 ja 4 ja § 37, mille põhjal kokkuvõtvalt leidis, et käesoleval juhul saab parkimise õiguslik alus olla tüüptingimustel sõlmitud leping. Selle lepingu tingimusi saavad kajastada parkla igal sissesõidul kajastatud infotahvlid või neil märgitud viide, kus saab (tüüp)tingimustega tutvuda. Tingimuste esitamise ja sisu peab tõendama hageja. Kostja omakorda saab tõendada, et tal oli õigus parkida. 3 (9)
4.3.Leppetrahvi nõude õiguslik alus on VÕS § 158 lg 1 koostoimes § 108 lg-ga 1 ning vastava nõude eeldused on vastav kokkulepe lepingus (VÕS §-d 9, 16 ja 20), lepingu rikkumine (VÕS § 100), selle eest vastutamine (VÕS §-d 103 ja 160), samuti leppetrahvinõudest mõistliku aja jooksul teatamine (VÕS § 159 lg 2). Ka neid asjaolusid peab tõendama hageja, aga kostja saab tõendada, et sõidukit kasutas vaidlusalusel ajal keegi teine isik.
4.4.Maakohus hindas hageja tõendeid parklate sissesõitude juures infotahvlite olemasolu kohta ja leidis, et need ei ole piisavad.
4.4.1.Hageja esitas 01.04.2024 foto Paldiski mnt 52 parkla sissesõidust (I dtl 203), kus on näha tasulist parkimist tähistav liiklusmärk koos parkimistingimustega. Fotolt ei saa tuvastada, millal see tehti (kas enne vaidlusaluseid rikkumisi, et saaks eeldada, et ka rikkumise ajal olid märgid sissesõidul olemas). Nii ei saa tuvastada, et sissesõit oli tähistatud sama märgi ja parkimistingimustega ka 28.06.2021, 16.08.2021, 20.09.2021 ja 16.12.2021. Ka hagiavaldusele lisatud leppetrahvinõuete juurde kuuluvatelt fotodelt ei nähtu, et sõiduki lähiümbruses oleks tasulist parkimist tähistav märk ja parkimistingimused (I dtl 74–79, 98– 112). Järelikult ei ole tõendatud, et hageja sõlmis loetletud kuupäevadel kostjaga parkimislepingu sõiduki parkimiseks Paldiski mnt 52 alal ja et parkimislepingu tingimused tüüptingimustena said lepingu osaks. Kuivõrd kohus ei tuvastanud, et poolte vahel oleks olnud sõlmitud kehtiv leping, ei ole leppetrahvinõuete esitamise esimene eeldus täidetud.
4.4.2.Tartu mnt 87 parkla kasutamisest tingitud leppetrahvinõudele lisatud fotodelt sõidukist ei nähtu samuti ühtegi liiklusmärki (I dtl 116–121). Sarnaselt eespool märgituga ei saa kohus tuvastada, et 01.04.2024 esitatud fotodel nähtavad liiklusmärgid ja parkimistingimused olid alal ka 07.07.2022, sest fotode tegemise aeg ei ole teada. Tuginedes eeltoodule ei tuvastanud kohus, et hageja oleks sõlminud kostjaga 07.07.2022 parkimislepingu ja 01.04.2024 menetlusdokumendile lisatud tüüptingimused said parkimislepingu osaks. Neil kaalutlustel jäi ka viies leppetrahvinõue eelduste puudumise tõttu rahuldamata.
4.5.Kui leppetrahvi nõuded pole põhjendatud, siis ei saa hageja nõuda kostjalt viivise ja sissenõudekulu maksmist, st hagi jääb tervikuna rahuldamata.
5.Asjas II jättis maakohus hagi rahuldamata 15.03.2024 otsusega (otsus II). Menetluskulud jäid TsMS § 162 lg 1 alusel samuti hageja kanda. Ka selles asjas kostjal kulude puudumise tõttu polnud vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.
5.1.Sarnaselt otsusega I sai maakohus lähtuda sellest, et eespool p 2.2 asjaolud ehk kostja roll sõiduki omaniku või vastutava kasutajana ega ka sõiduki faktiline parkimine hageja nimetatud aegadel hageja hallatavates parklates pole vaidlusalune.
5.2.Samuti sarnaselt otsusega I sedastas maakohus, et tuleb kontrollida poolte vahel lepingu sõlmimist (vrd eespool p 4.2) ja leppetrahvi nõude eeldusi (p 4.3). Tõendamiskoormise jaotas maakohus nii nagu otsuses I.
5.3.Maakohus hindas hageja esitatud pilte sõidukist koos leppetrahvinõuetega (II dtl 80– 107). Neist ei nähtu, millistel tingimustel parkimislepingud sõlmiti. Hageja esitas tõenditena ka pildid teavitusmärkidest (II dtl 154–156), millest on tuvastatav, et hageja opereerib parklaid, millesse sisenemisel loetakse parkimislepingud sõlmituks. Hageja ei tõendanud aga, millised tingimused kehtisid vaidlusaluste parkimiste ajal. Fotodelt ei nähtu, millal need tehti, samuti ei saa nendega tõendada, et teavitusmärgid asuvad just hagi alusena nimetatud parklates. Vähemalt Valukoja tn 12 parkla fotode osas on selge, et need on tehtud sügisel (murul kollased lehed) või talvel (fotodel on lumi ja jäätunud lombid), aga kostja sõiduk parkis seal 30.05.2023. 4 (9)
5.4.Lisaks leidis kohus, et lepingutingimusi kajastavaid teavitusmärke (II dtl 154–156) ei ole pildistatud nii, et parkimistingimused oleks loetavad. Seetõttu ei saa kohus hinnata, millistel tingimustel on kostjaga parkimislepingud sõlmitud.
5.5.Kuigi kostja ei vaidlustanud leppetrahve, ei saa sellest järeldada, et kostja on hageja väited omaks võtnud. TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st küsib eelnevalt poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (RKTKo 29.05.2013, 3-2-1-42-13, p 11; RKTKm 14.10.2013, 3-2-1-107-13, p 15; RKTKo 29.11.2017, 2-14-56641/69, p 15.2). Maakohus asus seisukohale, et kostja kohtule esitatud vastustest ei saa välja lugeda omaksvõttu nõutud leppetrahvidele.
5.6.Kuivõrd hageja ei tõendanud, millised parkimistingimused kehtisid vaidlusalusel ajal, ei saa hageja nõuda parkimistingimuste rikkumise eest VÕS § 76 lg-te 1 ja 2, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ning § 158 lg 1 järgi kostjalt leppetrahvi maksmist. Ühtlasi puudub sel juhul alus nõuda viivist jm kõrvalnõudeid. Hagi jäi neil kaalutlustel tervikuna rahuldamata.
POOLTE SEISUKOHAD
6.Hageja esitas mõlemas asjas apellatsioonkaebused, milles palub otsused I ja II tühistada ning hagid rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.
6.1.Hageja vaidlustab maakohtu järeldused, et parkimistingimuste esitamine parklate sissesõitude juures ei ole tõendatud. Vähemalt üldjuhul peaks leppetrahvinõude tõendamiseks piisama sellest, kui parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise aja ja koha. Seejärel oleks parkijal võimalik tõendada, et vaidlusalust autot ei ole sel ajal kõnealuses parklas pargitud. Vastasel korral ei olekski võimalik tõkkepuuta tasulise parkla haldajal oma nõudeid tõendada (RKTKo 06.12.2017, 215-3430/58, p 18). Hageja hinnangul esitas ta piisavalt tõendeid parkimistingimuste kohta. Lisaks märgib hageja, et kostja ei vaidlustanud parkimistingimuste esitamist parklate sissesõitude juures.
6.2.Lisaks viitab hageja ringkonnakohtu senisele praktikale, mille kohaselt peab sarnases olukorras just kostja tõendama, et sõiduki parkimise ajal kehtisid muud parkimistingimused võrreldes nendega, mis hageja on menetluses tõendanud ja mida hageja tavaliselt kasutab (TlnRnKo 30.10.2020, 2-19-118554, p 13; TlnRnKo 08.10.2020, 2-19-123666, p 39). Kostja ei väitnud menetluses, et hagiavaldustes märgitud aegadel oleks parklates olnud hageja esile toodust erinevad parkimistingimused.
7.Kostja vaidles kaebustele vastu. Vastustes viitas kostja tõsiasjale, et parkimistingimustega tutvumise aeg on 60 sekundit.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsused I ja II osas, milles hagid jäid rahuldamata kokku leppetrahvi 280 € ja sellelt summalt arvutatud viivise saamiseks ning rahuldab nimetatud ulatuses hagid (TsMS § 657 lg 1 p 2, vt järgnevas p-d 10 ja 11 koos nende alapunktidega). Sissenõudmiskulu hüvitamise nõuete rahuldamata jätmise osas muudab ringkonnakohus maakohtu põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21, järgnevas p 12). Ühtlasi muutub menetluskulude jaotus nii, et kumbki pool kannab 50% kohtukuludest ja ise oma kohtuvälised kulud (järgnevas p 13). Kaebused rahuldatakse osaliselt.
9.Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuste lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest hagiavaldustes nimetatud autode kostjale kuuluvuse ja märgitud aegadel hageja hallatavates parklates parkimise kohta (TsMS § 652 lg 1 p 1). Samuti pole vaidlusalune, et kostja ei tasunud parkimise eest (kaheksal juhul) ega paigaldanud autole 5 (9)
nähtavasse kohta parkimiskella (ühel juhul). Kostja pole ka tasunud nimetatud rikkumiste eest leppetrahve.
10.Maakohus määratles õigesti leppetrahvi nõude õigusliku aluse (eespool p-d 4.3 ja 5.6). Nii on mh õige maakohtu põhjendus, et leppetrahvi nõude üks eeldus on kokkuleppe ja seega ka lepingu sõlmimine poolte vahel. Küll aga ei nõustu kolleegium maakohtu järeldustega otsustes I ja II, et lepingute sõlmimine on nii asjas I kui ka asjas II esile toodud asjaoludel tõendamata.
10.1.Maakohus eksis mõlemas asjas TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 kohaldamisel, kui asus ilma kostja sellekohase vastuväiteta hindama hageja väiteid parkimisalade tähistamise kohta. Kostja esitas mh ärakirjad parkimistingimustest (I dtl 166, II dtl 134), samuti esitas tingimuste ärakirju hageja (I dtl 211, 214, II dtl 151, 157). Kumbki pool ei väida, et nende esitatud tingimused oleks vastastikku oluliselt erinevad. Järelikult oli toimikus korduvalt kajastatud tingimuste olemasolu kostjale teada ja tal oli (vähemalt päevasel ajal) põhimõtteliselt võimalik nendega tutvuda. Apellatsioonkaebustele vastates viitas kostja veel tõsiasjale, et tutvumise aeg on 60 sekundit (I dtl 262, II dtl 191). Kirjeldatud olukorras on kohane TsMS § 231 lg 4 järgne omaksvõtu eeldus. Ringkonnakohus selgitas seda kostjale 27.09.2024 määruses ja kostja ei avaldanud tahet nimetatud asjaolusid vaidlustada. Niisiis tuleb asja lahendamisel lähtuda sellest, et eespool viidatud parkimistingimused olid paigaldatud vaidluse põhjustanud parklatesse.
10.2.Kostja seadis kahtluse alla, kas parkimistingimused on nähtavad pimedal ajal (öösel). Samas ei toonud kostja esile, millisel konkreetsel juhul võis parkimistingimustega tutvumine olla raskendatud pimeduse vm nähtavuse takistuse tõttu. Asjas esitatud tõendite põhjal saab järeldada, et ainus pimedal või hämaral ajal parkimine toimus 07.07.2022, aga samas nähtub fotodelt, et parkla oli valgustatud (I tl 116–121). Kostja pidanuks selgelt tooma esile ja tõendama, et parkimistingimused olid paigaldatud viisil, mis raskendas nendega tutvumist – seda kostja ei teinud. Neil kaalutlustel leiab, ringkonnakohus, et parkimistingimused olid kõigi üheksa juhtumi puhul sõidukit juhtinud kostjale ka nähtavad.
10.3.Maakohus sedastas asjakohaselt, et käesolevaga sarnastel juhtudel sõlmitakse parkimislepingud tüüptingimustel põhinevate lepingutena (VÕS § 35 jj).
10.3.1.Tüüptingimuste kehtivust tuleb kohtul vaidluse asjaoludest lähtudes hinnata omal algatusel (RKTKo 10.04.2024, 2-21-4251/36, p 11.4). Kolleegiumi hinnangul ei ole tuvastatud parkimistingimused ebamõistlikult kahjustavad VÕS § 42 lg 1 tähenduses. Asjaolude põhjal tuleb lähtuda sellest, et kostja parkis sõidukid tarbijana (VÕS § 1 lg 5). Siiski ei ole täidetud VÕS § 42 lg 3 loetelu ükski tingimus, samuti ei esine muid tühisuse aluseid.
10.3.2.Kostja vaidlustas parkimistasu maksmata jätmise korral rakendatava leppetrahvi suuruse, kui see ületab 31 €. Sellega seoses viitab kostja LS § 188 lg-le 8 ja KoMS § 141 lg-le
2.Hageja nõudesummadest ja vastuväite ulatusest tingituna vajab see eelkõige tähelepanu seoses parkimistega 16.08.2021 ja 23.07.2022 – 30.05.2023, sest neil juhtudel nõuab hageja leppetrahvi 40 €. Kolleegiumi hinnangul järeldub KoMS §-st 1 ja LS § 186 lg 5 ls-st 2, et kostja viidatud normid ei käsitle parkimist eraõiguslikus suhtes, st olukorras, kus üks isik annab talle kuuluva või tema kasutuses oleva maa teisele isikule tasu eest või muudel tema määratud tingimustel kasutada. Küll aga on kostjal õigus leppetrahv vaidlustada või kohtumenetluses taotleda selle vähendamist VÕS § 162 lg 1 alusel. Nii ei ole avalikus ruumis parkimisega võrreldes kõrgemat leppetrahvi rakendatud viisil, mis välistataks tarbija õiguskaitsevahendite kasutamise tingimuse kasutaja suhtes, ja tüüptingimused pole tühised VÕS § 42 lg 3 p 2 alusel.
10.3.3.Poolte esitatud parkimistingimuste järgi võib hageja nõuda leppetrahvi kuni 57 €. Selles ulatuses leppetrahv parkimislepingu rikkumise eest pole ebamõistlikult suur VÕS § 42 6 (9)
lg 3 p 5 tähenduses. LS § 188 lg 8 ls 1 sätestab avalikul parkimisalal kehtestud tasulise parkimise alal parkimistasu maksmata jätmise korral maksimaalse viivistasu määra 31 € ööpäevas. Ringkonnakohus on varem otsustanud, et 30 € suurune leppetrahv pole ebamõistlikult suur (TlnRnKo 08.10.2020, 2-19-123666, p 44). Kuigi mõlemad nimetatud võrdlussummad on 57 €-st väiksemad, ei tähenda see, et 57 € oleks ebamõistlikult suur leppetrahv parkimistasu maksmata jätmise korral. Leppetrahvil on kohustuse täitmisele sundimise funktsioon ja seda saab rakendada ka tulevikus sarnaste rikkumiste ärahoidmise ennetamiseks. Käesoleva juhtumi asjaoludest nähtub, et hageja rakendas suurenevat leppetrahvi, kui sama rikkumine kordus. Neil kaalutlustel pole parkimislepingute aluseks olevad tüüptingimused tühised VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel.
10.3.4.Lisaks kirjeldas kostja probleemi seoses nn automaatselt sõlmuvate lepingutega riigi(või muul avalikus kasutuses oleval) maal, mis võib muutuda parkimise osas ka ala keskel õiguslikus tähenduses eramaaks, olenemata sellest, kas riik on maa võõrandanud. Ühtlasi palus ta kontrollida parkimise ja selle eest tasu (või leppetrahvi) nõudmise põhiseaduspärasust (I dtl 175, II dtl 138). Samas ei ole kostja vaidlustanud hageja õigust korraldada parkimist just neil aladel, millele tugineb hageja oma nõuetes käesolevas asjas. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eraõigusliku parkimislepingu puhul oluline, kellele (sh kas riigile, kohalikule omavalitsusele) kuulub maa, millel parkimist korraldatakse, kui parkimise korraldamisega tegeleb eraõiguslik isik ja see ei ole avalik parkimisala LS § 187 lg 1 tähenduses. Samuti ei ole PS-ga vastuolus ega ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 1 tähenduses lepingu sõlmimine sel viisil, et üks isik (hageja) pakub võimalust parkida sõiduk tema hallatavas parklas ja kajastab parklas lepingu tingimused ning teine isik (kostja) juhib oma sõiduki parklasse ja kasutab hageja pakutud võimalust sõiduk parkida.
10.4.Parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele (VÕS § 271). Nimelt võimaldab tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala (RKTKKo 26.01.2017, 3-2-1-82-16, p 22). Üürilepingus võivad pooled kokku leppida selle rikkumise korral tasutava leppetrahvi. Vaidlust pole, et kostja rikkus parkimistasu maksmise kohustust. Leppetrahvi kokkuleppe, aga ka VÕS § 158 lg 1, § 8 lg 2 ja § 108 lg 1 alusel saab hageja niisiis nõuda leppetrahvi maksmist.
10.5.Kuigi kostja ei taotlenud selgelt leppetrahvi vähendamist, siis võib tema vastuväidetest saada aru, et vähemalt ei tohiks leppetrahv olla suurem kui 31 € (vt eespool p 10.3.2). Seda väidet saab tõlgendada taotlusena vähendada leppetrahvi VÕS § 162 lg 1 alusel. Nimetatud taotlus ei ole käesoleva juhtumi asjaoludel põhjendatud. Ringkonnakohus märkis eespool p-s 10.3.3, et hageja rakendas suurenevat leppetrahvi (40 €), kui sama rikkumine kordus ja varasem leppetrahv (25 €) ei suunanud kostjat edaspidi parkimistasu maksma. Neil asjaoludel ei ole alust leppetrahvi suurust vähendada. Vahekokkuvõttena saab märkida, et lepptrahvi nõue summas 280 € (= 135 + 145) on põhjendatud ning otsused I ja II tuleb selles osas tühistada. Ringkonnakohus saab ise hageja nõude rahuldada.
11.Viivise nõue VÕS § 113 lg 1 alusel on samuti põhjendatud ja ka selle nõude rahuldamata jätmise osas tühistab kolleegium otsused I ja II. Hageja väitel tuli leppetrahv tasuda 14 päeva jooksul. Kostja nimetatud väidet ei vaidlustanud. Järelikult saab kohus lähtuda sellest, et iga leppetrahvi nõue muutus sissenõutavaks parkimise kuupäevast 14 päeva möödumisel ja hageja on õigesti arvestanud viivist alates 15 päevast. Viivise määr tuleneb VÕS § 113 lg 1 ls-st 2 ja sellele kostja ka vastu ei vaielnud. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga on sissenõutav viivis 72,81 € järgmiselt: alates
Lisaks tuleb kostjal tasuda viivist alates otsuse tegemisele järgnevast päevast sama määraga.
12.Sissenõudmiskulu hüvitamise nõuete rahuldamata jätmise osas ei anna kaebuste väited alust otsuste I ega II lõppjäreldusi muuta, aga need jäävad rahuldamata järgmistel põhjustel.
12.1.Hageja nõuab seitsme juhtumi eest sissenõudmiskulu hüvitamist (asjas I kõigi viie korra eest kokku 100 € ja asjas II kahe korra eest 30 €). Kostja on tarbija, st hageja asjaomase nõude õiguslik alus saab olla eelkõige VÕS § 1132 lg 2 p 1. Teise võimalusena saab hageja nõuda kohtueelse kulu hüvitamist kahju hüvitamise sätete alusel (RKTKo 28.03.2017, 3-2-1-178-16, p 13; RKTKKo 26.01.2017, 3-2-1-77-16, p 26).
12.2.VÕS § 1132 lg 2 p 1 näeb ette nõude esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest kuni 15 € ja kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 €. Hageja ei väida selgelt, et ta oleks saatnud kostjale tasulisi meeletuletuskirju, vaid viitab üksnes võlateatistele (I dtl 130– 134, II dtl 109–110). Kostja ei ole avaldanud, et ta oleks teatised kätte saanud või mõistnud neid hageja või tema nimel saadetuna. Võlateatiste sisu järgi ei ole neid saatnud hageja, vaid tema väidetav volitatud isik, kuid teatistele pole lisatud volikirju ega muid dokumente, millest teatise saaja võiks mõistlikult järeldada selle saatja õigust võlga sisse nõuda.
12.3.Ringkonnakohtu hinnangul ei vasta VÕS § 1132 lg 2 p 1 ega ka üldisemalt kahju hüvitamise sätete (eelkõige VÕS § 128 lg 3 ja § 115 lg 1) mõttele, et võlausaldaja saab võlgnikult nõuda tasu ilmselgelt puuduliku nõudekirja eest, mille selle adressaadiks olev tarbija võib jätta tähelepanuta ja mille kättesaamise kohta puuduvad andmed. Käesoleval juhul ei toonud hageja esile muid asjaolusid, mis võimaldaks kohtueelse kulu hüvitamist. Muu hulgas on esile toomata ja tõendamata hageja kahju (nt kulu õigusabile). Vastavad nõuded jäid mõlemas asjas seega maakohtus kokkuvõttes õigesti rahuldamata.
13.Menetluskulud tuleb jaotada TsMS § 163 lg 1 alusel, sest hagid rahuldatakse osaliselt. See alus kohaldub ka apellatsioonimenetluse kulude jaotamisel (RKTKo 27.03.2017, 3-2-118-17, p 18), kusjuures kohus võib erinevalt jaotada kohtukulud (TsMS § 138 lg 2; § 139 lg 1; § 143) ja kohtuvälised kulud (TsMS § 144, vt kululiikide eraldi jaotamise lubatavuse kohta nt RKTKo 21.09.2015, 3-2-1-80-15, p 36). Kohus võtab siinjuures arvesse, et hageja leppetrahvi- ja viivise nõuded olid põhjendatud, sissenõudmiskulu hüvitamise nõuded aga mitte. Siiski ei ole rahaliste nõuete rahuldamise ulatus ainus kulujaotust mõjutav kriteerium (RKTKo 28.09.2020, 2-16-8751/184, p 31). Hageja põhjustas endale ja kostjale asjatut aja- ja rahakulu sellega, et esitas samaliigilised ja sarnasel alusel nõuded sama isiku vastu eraldi kahes tsiviilasjas. Võttes arvesse rahuldatud põhi- ja kõrvalnõudeid on põhjendatud, et kostja hüvitab hagejale 50% riigilõivust, mis on ühtlasi ainus toimikust nähtuv kohtukulu. Kohtuvälised kulud (eelkõige esinduskulud) jätab kohus kummagi poole enda kanda. Resolutsioonis märgitakse kõigi seniste menetluskulude jaotus (TsMS § 173 lg 1 ls 2).
14.Menetluskulude jaotuse järgi on ainus hüvitatav kulu hageja makstud riigilõiv mõlemas kohtuastmes, millest kostja peab kandma 50%. Selle kulu saab ringkonnakohus ise kindlaks määrata (TsMS § 2). Hageja tasus kummaski asjas mõlemas kohtuastmes riigilõivu 100 € – 8 (9)
kokku seega 400 €. Menetluskulude jaotuse järgi peab kostja sellest hüvitama 50% ehk 200 €, mille ringkonnakohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja. Hageja taotluse ja TsMS § 177 lg 4 alusel tuleb kostjal tasuda hüvitatavalt menetluskulult viivist VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras alates otsuse jõustumisest. Ülejäänud menetluskulusid pole vaja rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt)
9 (9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.