3-26-2200 Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Tallinna Halduskohtu 18.09.2026 määrus
Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetlusosalised ja nende esindajad
Taotleja Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad Ege-Lii Luik, Agata Tarraste Puudutatud isik X (varem X ), esindaja Jaanus Paurman
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 18.09.2026 määruse peale menetlusse.
2.Jätta X määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 18.09.2026 määruse resolutsioon muutmata, täiendades halduskohtu määruse põhjendusi käesolevas määruses esitatud põhjendustega.
3.Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi ja sünniaeg tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).
1.X (varem X) peeti 22.07.2026 kell 01.57 Tallinnas XXX kinni väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg 1 ja lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 6 alusel ning toimetati kinnipidamiskeskusse. Kuna X oli enda sõnul alaealine ja tema välimuse põhjal ei olnud võimalik teha lõplikku järeldust tema vanuse kohta, kaasas PPA toimingusse seadusliku esindajana Carolin Kolbaki. Taustakontrolli käigus avaldas isik soovi taotleda rahvusvahelist kaitset, mistõttu muutus tema kinnipidamise õiguslik alus.
3-26-2200
2.X peeti 22.07.2026 kell 13.30 uuesti kinni VRKS § 65 lg 2 p-de 1, 2 alusel. Isiku enda esitatud andmete kohaselt kulges tema reisiteekond Etioopiast Araabia Ühendemiraatide, Valgevene ja Läti kaudu Eestisse. Ta on avaldanud, et soovis jõuda Inglismaale, et seal rahvusvahelist kaitset taotleda. Isikul puuduvad isikut tõendavad dokumendid. Ta on selgitanud, et lahkus oma päritoluriigist, kuna ei soovinud liituda OLA (Oromo Liberation Army) rühmitusega.
3.PPA esitas 22.07.2026 Tallinna Halduskohtule taotluse anda VRKS § 65 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel luba pidada puudutatud isikut kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusse (KPK) kuni neljaks kuuks. PPA hinnangul esinesid VRKS § 65 lg 3 p 1 alusel puudutatud isiku suhtes väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 6 8 p-des 3, 6, 11 ja 13 nimetatud asjaolud.
4.Tallinna Halduskohus rahuldas 24.07.2026 määrusega PPA taotluse ja andis loa puudutatud isiku kinnipidamiseks ja KPK-sse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 24.09.2026 (kaasa arvatud).
5.PPA esitas 16.09.2026 Tallinna Halduskohtule taotluse puudutatud isiku kinnipidamise pikendamiseks VRKS § 65 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. PPA hinnangul ei olnud puudutatud isiku isikusamasus ja vanus lõplikult tuvastatud ning esineb jätkuvalt tema põgenemise oht. PPA tugines muu hulgas puudutatud isiku Eestisse saabumisele ilma seadusliku aluseta, tema varasemale soovile jõuda Ühendkuningriiki ja liikuda edasi teistesse riikidesse ning menetluse käigus esitatud vastuolulistele isikuandmetele. VRKS § 67 alusel kohaldatavad leebemad meetmed ei oleks põgenemisohu vältimiseks piisavalt tõhusad. Lätile vastuvõtmispalvet ei ole esitatud, kuna puudutatud isiku isikusamasust ei olnud võimalik selleks vajalikus ulatuses tuvastada.
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 18.09.2026 määrusega PPA taotluse ning pikendas puudutatud isiku kinnipidamist KPS-s kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 18.01.2027. Kinnipidamise alused on jätkuvalt olemas ning kinnipidamine on rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse selles etapis vajalik. Halduskohus lähtus VRKS § 65 lg-st 1 ja lg 2 p-dest 1 ja 2 ning leidis, et jätkuvalt on vaja tuvastada puudutatudisiku isikusamasus ja kodakondsus ning et esineb põgenemisoht. Isik on rahvusvahelise kaitse taotlemisel esitanud vastuolulisi andmeid oma sünniaja kohta. Samuti on isik eri menetlusetappides esitanud erinevaid andmeid oma isiku kohta. Need asjaolud vajavad täiendavat kontrollimist ning rahvusvahelise kaitse menetlus on alles pooleli. Põgenemisohu hindamisel võttis halduskohus arvesse VSS § 68 p-s 6 nimetatud asjaolu, et isik on PPA-le teada andnud või tema käitumisest võib järeldada, et ta ei soovi väljasõidukohustust täita. Isik saabus Eestisse ilma seadusliku aluseta, viibis enne kinnipidamist majutusasutuses ning oli varem väljendanud soovi jõuda Suurbritanniasse, kus ta soovis rahvusvahelist kaitset taotleda. Kuigi isik esitas Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse, tegi ta seda alles pärast kinnipidamist. Isiku varasem käitumine ja tema enda ütlused annavad alust arvata, et tema tegelik eesmärk oli liikuda Eestist edasi ning seetõttu esineb jätkuvalt põgenemisoht. Samade asjaolude tõttu ei ole võimalik VRKS §s 67 sätestatud kinnipidamise alternatiive isiku suhtes tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine ei ole vaatamata selle kestusele ebaproportsionaalne, kuna rahvusvahelise kaitse menetluses on veel vaja teha täiendavaid toiminguid, eelkõige kontrollida isiku esitatud andmeid ja lahendada tema vanusega seotud küsimused. PPA selgitas kohtuistungil, et isikut 2(6)
3-26-2200 ei ole enam võimalik 30-päevase tähtaja möödumise tõttu Lätti saata. VRKS § 65 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud kinnipidamise alused on jätkuvalt täidetud, põgenemisoht ei ole ära langenud ning kinnipidamise alternatiivid ei ole konkreetsel juhul piisavad.
7.X esitas 21.09.2026 ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub Tallinna Halduskohtu 18.09.2026 määruse tühistada. Kinnipidamise pikendamine on ülemäärane ja ebaproportsionaalne. Enne vaidlustatud määruse tegemist oli isik juba kinni peetud, mistõttu pikeneks kinnipidamise kogukestus. Selline kinnipidamise kestus on rahvusvahelise kaitse taotleja puhul põhjendamatu ja ebaõiglane. Seetõttu palub ta asja kiiret kohtulikku läbivaatamist ning oma kaebuse edastamist pädevatele asutustele Lätis.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse.
9.Määruskaebuse lahendamisel tuleb esmalt hinnata, kas puudutatud isiku kinnipidamise jätkamiseks esines 18.09.2026 seisuga seaduslik alus ning kas kinnipidamine oli jätkuvalt vältimatult vajalik ja proportsionaalne. Rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamisel tuleb hinnata konkreetse isiku ja juhtumi asjaolusid ning rangelt kontrollida kinnipidamise vajalikkust ja proportsionaalsust. Põgenemisohu olemasolu ei saa tuletada üksnes asjaolust, et isiku suhtes esineb mõni seaduses nimetatud tunnus, vaid hinnata tuleb asjaolude kogumit. Samuti ei piisa kinnipidamise põhjendamiseks sellest, et puudub alus võimalikku põgenemist välistada (RKHKm 31.05.2017, nr 3-3-1-93-16, p-d 12–14; 19.06.2019, nr 3-19-415/44, p 11).
10.Halduskohus leidis, et puudutatud isiku kinnipidamise alused ei ole ära langenud. Kohus tugines seejuures eelkõige sellele, et puudutatud isiku isikusamasus ja vanus ei olnud lõplikult tuvastatud ning tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel oli veel vaja välja selgitada asjaolusid, mille tõttu esines ka põgenemisoht. Põgenemisohu hindamisel arvestas halduskohus muu hulgas puudutatud isiku Eestisse saabumist ilma seadusliku aluseta, tema varasemat soovi jõuda Ühendkuningriiki ja liikuda edasi teistesse riikidesse ning asjaolu, et ta esitas Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse pärast kinnipidamist. Halduskohtu hinnangul ei olnud nende asjaolude tõttu võimalik pidada VRKS § 67 alusel kohaldatavaid leebemaid meetmeid piisavalt tõhusaks.
11.Ringkonnakohus nõustub, et puudutatud isiku isikusamasuse küsimus ei olnud 18.09.2026 seisuga lõplikult lahendatud. Rahvusvahelise kaitse taotluses märgiti tema sünniajaks 02.03.2010, kuid 10.09.2026 teatas puudutatud isik, et soovib avaldada oma tegelikud andmed. 16.09.2026 toimunud täpsustaval vestlusel märkis ta oma sünniajaks XX.XX.XXXX ning selgitas ka oma nime. Seega on puudutatud isik menetluse käigus esitanud enda kohta varasemast oluliselt erinevaid andmeid. Ühtlasi on PPA-l tulnud kontrollida tema isikusamasust, kodakondsust ja vanust ning nende andmete vastavust olemasolevatele andmetele. Asjaolu, et puudutatud isik avaldas 10.09.2026 enda väitel õiged andmed, ei tähenda iseenesest, et isikusamasus oleks samal kuupäeval tuvastatud. Samas tuleb seda asjaolu kinnipidamise jätkuva vajalikkuse hindamisel arvestada. Kui kinnipidamise eesmärk on asjaolude väljaselgitamine, tuleb isik vabastada niipea, kui need asjaolud on välja selgitatud, ning isiku faktiline kinnipidamine ei tohi ületada aega, mida on vaja haldusmenetluse nõuetekohaseks läbiviimiseks (RKHKm 29.01.2015, nr 3-3-1-48-14, p 20). 3(6)
3-26-2200
12.Käesolevas asjas ei ole alust järeldada, et 10.09.2026 esitatud andmete tõttu oli isikusamasuse kontroll 18.09.2026 lõppenud. PPA-l oli jätkuvalt vaja kontrollida puudutatud isiku esitatud andmete õigsust ja tema vanust. Vanuse küsimuses ei andnud 25.08.2026 tehtud hindamine tulemust, mille põhjal oleks saanud vanuse lõplikult tuvastada. Seega oli 18.09.2026 seisuga pooleli konkreetne menetlus, mille eesmärk oli kõrvaldada puudutatud isiku isikuandmetega seotud olulised ebaselgused. Samas ei saa isikusamasuse tuvastamise vajadust käsitada kinnipidamise tähtajatut jätkumist õigustava asjaoluna. Mida kauem isik on kinni peetud, seda konkreetsemalt peab PPA põhjendama, millised toimingud on veel tegemata, mida nende toimingutega soovitakse saavutada ja miks ei ole võimalik neid toiminguid teha ajal, mil isik viibib vabaduses.
13.Põgenemisohu hindamisel tuleb arvestada, et puudutatud isik viibis Eestisse saabudes siin ilma seadusliku aluseta, tema enda varasemate ütluste kohaselt oli tema eesmärk jõuda Ühendkuningriiki ning ta oli väljendanud soovi liikuda edasi teistesse riikidesse. Samuti esitas ta menetluse käigus enda kohta erinevaid andmeid. Need asjaolud on põgenemisohu hindamisel asjakohased ning võivad kogumis põhjendada järeldust, et puudutatud isiku vabaduses viibimise korral ei oleks tema kättesaadavus rahvusvahelise kaitse menetluseks piisavalt tagatud. Seejuures tuleb aga arvesse võtta ka puudutatud isiku hilisemat käitumist. Pärast varasemate andmete esitamist avaldas ta 10.09.2026 enda väitel tegelikud andmed ning osales 16.09.2026 täiendaval vestlusel. Seega ei saa põgenemisohu hindamisel lähtuda üksnes tema kinnipidamise alguses antud ütlustest. Põgenemisohu hindamisel tuleb arvestada kõiki isikut ja konkreetset juhtumit iseloomustavaid asjaolusid ning hinnata ohtu tegeliku olukorra põhjal. Ringkonnakohus peab seetõttu põhjendatuks halduskohtu järeldust, et 18.09.2026 seisuga ei olnud põgenemisoht täielikult ära langenud, kuid selle hindamisel tuleb anda asjakohane kaal ka puudutatud isiku hilisemale koostööle. Eelkõige ei saa tema 10.09.2026 esitatud andmeid käsitada üksnes varasemate vastuoluliste andmete jätkuna, vaid tegemist on uue asjaoluga, mida PPA ja kohus peavad kinnipidamise jätkuva vajalikkuse hindamisel arvesse võtma.
14.Üleandmise küsimuses on PPA halduskohtus märkinud, et puudutatud isikut ei ole enam võimalik Lätti üle anda, kuna vastuvõtmispalve esitamiseks ette nähtud 30-päevane tähtaeg oli möödunud. Halduskohus on selle seisukoha oma määruses ära toonud.
15.Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et selline viide ei ole piisavalt täpne ning üleandmispalve esitamise tähtaega tuleb hinnata määruse (EL) 2024/1351 alusel. Määruse (EL) 2024/1351 art 39 lg 1 kohaselt tuleb juhul, kui liikmesriik leiab, et teise liikmesriigi vastutusel on rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamine, esitada vastuvõtmispalve viivitamata ja igal juhul kahe kuu jooksul taotluse registreerimisest. Kui Eurodaci või VIS-i süsteemis esineb sättes nimetatud tabamus, tuleb vastuvõtmispalve esitada ühe kuu jooksul vastava tabamuse saamisest. Määruse art 45 lg 1 sätestab art-st 39 erandi kinnipeetud taotlejate suhtes. Selle sätte kohaselt ei või vastuvõtmispalve esitamise tähtaeg ületada kahte nädalat taotluse registreerimisest juhul, kui isik on kinni peetud art 44 alusel. Art 44 reguleerib aga kinnipidamist üleandmise eesmärgil – selle kohaselt võib isikut põgenemisohu või riigi julgeoleku või avaliku korra kaalutlustel kinni pidada selleks, et tagada üleandmismenetluse läbiviimine. Siinses asjas ei ole puudutatud isikut kinni peetud määruse art 44 alusel üleandmismenetluse tagamiseks. PPA taotles ja halduskohus pikendas kinnipidamist VRKS § 65 lg 1 ning lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. Kinnipidamise eesmärk on seega olnud isiku ja tema kodakondsuse tuvastamine või kontrollimine ning rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamine. Seetõttu ei kohaldu 4(6)
3-26-2200 käesolevas asjas art 45 lg-s 1 sätestatud kahenädalane tähtaeg. Sellest tulenevalt tuleb Lätile vastuvõtmispalve esitamise tähtaega käesolevas asjas hinnata art 39 lg 1 alusel.
16.PPA 16.09.2026 taotluse kohaselt võeti puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotlus vastu 27.07.2026. Taotluse enda dokumendil on kuupäevaks märgitud 22.07.2026 ning vanuse hindamise komisjoni dokumendis on taotluse esitamise kuupäevana märgitud 23.07.2026. Art 39 lg 1 kohaldamisel on määrav taotluse registreerimise kuupäev. Kui selleks oli 27.07.2026, oli PPA-l vastuvõtmispalve esitamiseks üldjuhul aega kuni 27.09.2026. Seega ei olnud kahekuuline tähtaeg 18.09.2026 veel möödunud. Toimikust ei nähtu, et nüüdseks oleks esinenud art 39 lg 1 teises lõigus nimetatud Eurodaci või VIS-i tabamust, millest tulenevalt oleks vastuvõtmispalve esitamise tähtaeg olnud üks kuu. Samuti ei nähtu määruse põhjendustest, millisest õigusnormist tulenes PPA viidatud 30-päevane tähtaeg. Seetõttu ei saa PPA väitest, et 30-päevane tähtaeg oli 18.09.2026 möödunud, järeldada, et Lätile vastuvõtmispalve esitamine oli selleks ajaks õiguslikult välistatud. Vastupidi, lähtudes PPA enda esitatud kuupäevast 27.07.2026, oli art 39 lg 1 kohane kahekuuline tähtaeg alles saabumas. Samas ei tähenda see, et PPA-l oleks olnud kohustus oodata vastuvõtmispalve esitamisega isikusamasuse lõpliku tuvastamiseni. Art 39 lg 1 kohaselt tuleb vastuvõtmispalve esitada viivitamata. Vastuvõtmispalve peab art 39 lg 3 kohaselt sisaldama üksikasjalikke põhjendusi ja tõendeid, mis võimaldavad palve saanud liikmesriigil hinnata vastutuse kriteeriumide täidetust. Seega võib isikusamasuse ja muude andmete kontrollimise vajadus olla palve ettevalmistamisel praktiliselt oluline, kuid see ei muuda art 39 lg-s 1 sätestatud tähtaega.
17.Üleandmispalve esitamata jätmine ei tähenda aga siinses asjas iseenesest, et VRKS § 65 lg 1 ja lg 2 p-de 1 ja 2 alusel kinnipidamine oleks muutunud õigusvastaseks. Nagu eespool märgitud, ei ole puudutatud isikut kinni peetud üleandmise tagamiseks. Üleandmismenetluse seis on siiski kinnipidamise proportsionaalsuse hindamisel asjakohane, sest see võimaldab hinnata, milliseid menetlustoiminguid PPA-l veel teha tuleb ning kui kaugel on menetlus, mille jaoks isiku kättesaadavust tagatakse. Kui üleandmine Lätti ei ole võimalik või kui vastutuse tuvastamise menetlust ei saa enam jätkata, tuleb seda kinnipidamise eesmärgi ja vajalikkuse hindamisel arvestada.
18.Halduskohus on põhjendatult hinnanud VRKS § 67 kohaldamise võimalikkust, kuid ka siin tuleb lähtuda olukorrast 18.09.2026 seisuga. Kinnipidamine on ultima ratio ning selle jätkumiseks peab olema põhjendatud, miks liikumisvabaduse piirang, kohustus viibida kindlaksmääratud elukohas või muu leebem meede ei tagaks piisavalt tõhusalt puudutatud isiku kättesaadavust. Siinses asjas räägivad leebemate meetmete piisavuse vastu puudutatud isiku varasem käitumine, soov liikuda teistesse riikidesse, Eestisse saabumise asjaolud ning tema isikuandmete kohta antud vastuolulised andmed. Need asjaolud annavad koos alust pidada tema vabaduses viibimise korral tema kättesaadavust menetlustoiminguteks ebapiisavalt tagatuks. Samas vähendab nende asjaolude kaalu asjaolu, et puudutatud isik on hiljem oma andmeid täpsustanud ja osalenud PPA korraldatud täiendaval vestlusel. Seetõttu ei saa alternatiivsete meetmete sobimatust põhjendada üksnes varasemate asjaoludega, vaid PPA peab arvestama ka puudutatud isiku hilisemat käitumist.
19.Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et 18.09.2026 seisuga ei olnud puudutatud isiku kinnipidamise alused täielikult ära langenud. Tema isikusamasuse ja vanuse küsimused olid jätkuvalt lahendamisel ning toimikus esinevad asjaolud andsid jätkuvalt aluse hinnata ka põgenemisohtu. Samas tuleb kinnipidamise jätkumisel arvestada, et 10.09.2026 avaldatud uued isikuandmed ja sellele järgnenud menetlustoimingud muutsid varasemat olukorda ning vähendasid isikusamasuse küsimuses tekkinud ebaselgust. PPA peab sellest tulenevalt 5(6)
3-26-2200 tegutsema viivitamata ega või kinnipidamise jätkumist põhjendada üksnes varasemate vastuoluliste andmete või üldise viitega pooleliolevale menetlusele.
20.Lätile üleandmise kohta tuleb halduskohtu määruse põhjendusi täpsustada. Siinses asjas ei olnud 18.09.2026 seisuga art 39 lg 1 kohane kahekuuline vastuvõtmispalve esitamise tähtaeg möödunud, eeldusel et 27.07.2026 oli rahvusvahelise kaitse taotluse registreerimise kuupäev. PPA viidatud 30-päevase tähtaja õiguslik alus ei ole toimikust tuvastatav. Samuti ei ole art 45 lg 4 käesolevas asjas kohaldatav, sest puudutatud isiku kinnipidamist ei ole pikendatud määruse art 44 alusel üleandmise tagamiseks. Seega ei too vastuvõtmispalve esitamise tähtaja küsimus iseenesest kaasa puudutatud isiku kinnipidamise aluse äralangemist.
21.Ringkonnakohus peab seetõttu halduskohtu määruse resolutsiooni muutmata jätmist põhjendatuks, kuid täpsustab selle põhjendusi eespool märgitud ulatuses. Kinnipidamise jätkumine on lubatud üksnes seni, kuni VRKS § 65 lg-s 1 ning lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud tingimused tegelikult esinevad. PPA peab tegema isikusamasuse ja vanuse kontrollimiseks vajalikud toimingud ning muud menetlustoimingud võimalikult kiiresti ja vabastama puudutatud isiku viivitamata, kui kinnipidamise alus või selle vältimatu vajalikkus langeb ära.
22.Eeltoodust tulenevalt ei anna määruskaebuses esitatud väited alust halduskohtu 18.09.2026 määruse resolutsiooni muutmiseks.
23.VRKS §-st 13 ja HKMS § 175 lg-st 3 lähtuvalt tuleb kohtumääruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärkidega. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.