Keskkonnaõigus › Jahindus

Jõustunud kohtuotsuse avaldamisel asendada tähemärgiga nimed Q, C, W, F ja Z.

3-24-1605 Selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.09.2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 211 lg 1, § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-24-1605 asuvale katastriüksusele või mis on jäänud taotlusele lisamata. Samuti ei arvesta Keskkonnaamet kokkulepete pindala puhul taotluses nimetatud kinnistutega, mis ei ole tegelikult kokkuleppega kaetud (kinnistu katastritunnusega 80701:001:0892). Pärast neid maha arvestamisi on Sõrve Sääre Jahiseltsil kokkuleppeid maaomanikega jahipidamise korraldamiseks 3716,628 ha ulatuses, OÜ-l Forestgreen 2452,595 ha ulatuses ja Sõrve Jahimehed MTÜ-l 1387,561 ha ulatuses. Vaatamata taotlustes esinenud puudustele ei pidanud Keskkonnaamet menetlus-ökonoomiast tulenevalt otstarbekaks lasta menetlusosalistel puudusi kõrvaldada, kuivõrd puuduste kõrvaldamine ei oleks muutnud seda, et Sõrve Sääre Jahiseltsil on ülekaalukalt suurimas ulatuses sõlmitud kokkuleppeid jahipiirkonna maaomanikega. Seega ei mõjutanud puuduste kõrvaldamata jätmine otsuse tegemist. Puuduvad JahiS §-s 17 sätestatud alused jätta Sõrve Sääre Jahiseltsile jahipiirkonna kasutusõiguse luba andmata. Sõrve Sääre Jahiseltsil ei ole kehtivaid karistusi jahindusalaste õigusaktide nõuete rikkumise eest. Keskkonnaamet ei saa muu hulgas arvestada 2019. aastal tehtud Riigikohtu otsusega asjas nr 3-17-1268 ega pooleli olevate halduskohtu vaidlustega, mis puudutavad jahilubade väljastamist Qle. Keskkonnaamet ei saa jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmisel arvestada ka Sõrve Jahimehed MTÜ paljasõnaliste väidetega, mille kohaselt on Sõrve Sääre Jahiselts suletud liikmeskonnaga jahiühendus, kelle tegevus on varjatud ja korruptiivne ning kes oma tegevusega takistab teiste isikute (sh maaomanike ja nende volitatud esindajate) jahinduslikku tegevust Torgu jahipiirkonnas. Kuigi Sõrve Sääre Jahiseltsil on Torgu jahipiirkonnas kokkulepetega kaetud pindala 3716,628 ha, mis moodustab jahipiirkonna kogupindalast (7810 ha) alla poole (48%), ei võimalda JahiS sundida taotlejat, kellel on küll suurim kokkulepetega kaetus võrreldes teiste taotlejatega, kuid kelle kokkulepetega kaetud kinnistute osakaal jääb alla 50% jahipiirkonna pindalast, jahipiirkonna ühiskasutusele teiste jahipiirkonna kasutust taotlevate jahiühendustega. Kui koostöö jahipiirkonna kasutaja ja maaomanike vahel ei suju, on maaomanikel võimalik algatada tulenevalt JahiS § 20 lg 2 p-st 2 Torgu jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamine. Korralduse põhjenduste p-s 3.13 oli märgitud, et Mõntu Jahimeeste Seltsi ja Keskkonnaameti poolt enne korralduse andmist Torgu jahipiirkonda väljastatud nii suur- kui ka väikeuluki jahiload muutuvad korralduse jõustumisel kehtetuks.

3-24-1605

3-24-1605 maakasutuslepingute kogupindala väheneks 1211,51 ha ulatuses. Ei ole vaidlust, et lisaks kolmanda isikuga sõlmis RMK eelkokkuleppe maade kasutamiseks ka kaebajaga ja OÜ-ga Forestgreen. Seega on asjakohatu kaebaja väide, mille kohaselt justkui Eesti Vabariik ja RMK on eelistanud ühte taotlejat teistele. JahiS teeb vahet, kas jahi pidamiseks kasutatakse maad lepingu alusel või lepinguta. Esimest reguleerib JahiS § 25 lg 1. Sellises olukorras reguleerib maakasutust maaomaniku ja jahimaa kasutaja vahel sõlmitud leping ja JahiS § 25 lg-s 2 sätestatud 200 meetri nõue ei kohaldu. JahiS § 25 lg 2 sätestab olukorrad, kui maaomanik ja jahimaa kasutusõiguse omanik ei ole kokkulepet sõlminud ning maaomanik ei ole jahipidamist keelanud (vt ka Riigikohtu 17.01.2018 määrus nr 2-17-101031, p 15). Sellises olukorras on jahipiirkonna kasutusõigust omaval isikul õigus ilma lepinguta jahti pidada piiramata või tähistamata kinnisasjal päikesetõusust päikeseloojanguni ning mitte lähemal kui 200 meetrit hoonest. Et JahiS § 25 lg 2 reguleerib jahipidamist ilma kokkulepet sõlmimata ning et see ei kohaldu olukorras, kus jahipidamiseks on maaomanikuga sõlmitud kokkulepe, kinnitab ka jahiseaduse eelnõu seletuskiri1. Kuna JahiS § 3 ei välista jahimaade hulgast elamute ümbrust 200 meetri raadiuses, siis ei pidanud vastustaja JahiS § 25 lg 2 alusel arvestama kolmanda isiku lepingutega hõlmatud jahimaa pindalast maha elamute ümbruses olevad maad 200 meetri ulatuses. Ka asjaolu, et mõni jahimaa kasutamiseks sõlmitud leping võis olla sõlmitud asulasse jääva maa kohta, ei tähenda, et tegemist ei oleks jahimaaga JahiS § 3 tähenduses. JahiS § 3 sätestab, et jahimaa on jahiuluki vabaks elamiseks sobiv ja jahipidamiseks kasutatav ala. Jahimaa hulka ei kuulu planeeringuga määratud linna, alevi ja aleviku ning küla selgelt piiritletav kompaktse asustusega ala, samuti puhke- ja virgestusala, kus ohutu jahipidamine ei ole võimalik ning kaitseala vöönd, kus jahipidamine on seadusega või seaduse alusel kehtestatud õigusaktidega keelatud. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kolmanda isiku esitatud kokkulepped maaomanikega oleks esitatud maa kohta, mis on loetletud JahiS § 3 lg-s 2, sh mis oleks planeeringuga jahimaa hulgast välja arvatud. JahiS-e seletuskirjas (lk 4) on selgitatud järgmist: „Jahipidamiseks sobivaks alaks loetakse kogu Eesti territoorium teatud erisustega ning jahimaa mõiste sätestamine ja täpsustamine võimaldab jahimaadest välja arvata planeeringuga määratud tiheasustus-, puhke- või virgestusalad, kus ohutu jahipidamine ei ole võimalik. Loomade vaba liikumist ja jahipidamist võivad takistada piiratud territooriumid, nagu ajutised ja alalised tarandikud vms, kuid nende alade jahimaadest välja arvamine ei ole siiski põhjendatud.“ Järgnevalt tuli vastustajal hinnata, kas esinevad JahiS § 17 lg-s 2 sätestatud alused keelduda jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmisest. Vaidlus on selles, kas Keskkonnaamet oleks pidanud JahiS § 17 lg 2 p-s 1 sätestatud aluse puhul arvestama nt haldusasjades 3-17-1268 ja 3-24-342 (jõustumata kohtulahend) tuvastatut ning 16.01.2015 esitatud avaldust, mille osas menetlust ei alustatud. JahiS § 17 lg 2 p-s 1 sätestatud alust ei esinenud, sest kõnealuse normi kohaselt peab isikul olema kehtiv karistus. Vaidlust ei ole, et kolmandal isikul ei olnud taotluse esitamise ja kasutusloa andmise otsustamise ajal kehtivat karistust (dtl 640). Vastustaja on põhjendatult toonud välja, et JahiS-s sätestatud nõuete rikkumine on käsitatav väärteona ning mõiste „karistatus“ sisustamisel tuleb lähtuda KarS-s sätesatust. Isikul on karistatus juhul, kui teda on süüteo eest karistatud ning see karistus ei ole kustunud. Seega ei saanud vastustaja arvestada kaebuses toodud etteheidetega. Vastustajal puudub õigus hakata jahipiirkonna kasutusloa andmise menetluses hindama, kas mõni jahipiirkonna kasutusloa taotleja toime pandud tegu, millele mõni teine taotleja viitab, võiks olla karistatav ning keelduda sel põhjusel kasutusloa andmisest. Samuti ei nähtu, et kolmas isik oleks taotluses esitanud valeandmeid (JahiS § 17 lg 2 p 3). Kohtupraktikas on mööndud, et mitte igasugune

Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/f48b8e85-78e0-4cc3-98e420656125fccf/Jahiseadus/; vt eelnõu seletuskirja lk 12, kus tänase JahiS § 25 seletus on toodud § 24 all.

5 (23)

3-24-1605 eksimus taotluses ei ole käsitatav valeandmete esitamisena. Valeandmete esitamise eesmärgiks on teadvalt ebaõige ettekujutuse loomine tegelikest asjaoludest ning seeläbi õigusliku eelise saamine. Asja materjalidest ei nähtu sellise ebaõige ettekujutuse tahtliku loomise soovi. Seega ei olnud JahiS § 17 lg-s 2 sätestatud aluseid kolmandale isikule jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmisest keeldumiseks. Tähelepanuta jääb kaebaja väide, et vastustaja korraldusega tunnistati õigusvastaselt kehtetuks seni väljastatud jahiload. Korraldus ei saa selles osas kaebaja õigusi rikkuda. Jahiloa saab väljastada üksnes füüsilisele isikule (JahiS § 40 lg 1), mistõttu ei saa kaebaja olla jahiloa adressaadiks. Kolmandate isikute, sh kaebaja juhatuse liikme õiguste kaitseks kaebuse esitamine ei ole praegusel juhul lubatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-24-1605 virgestusala, millel paikneb hoone – Mäebe kogukonna ja rannakalurite köök. Ühtlasi ei ole õigustatud lugeda jahimaade koosseisu Mõntu automaattankla kinnistut, mis lisaks paikneb tervikuna alas, mis jääb naaberkinnistule püstitatud hoonest arvates 200 meetri piirangu sisse. Ka enamik kolmanda isiku esitatud transpordimaade kinnistuid jäävad täies ulatuses hoonete, eelkõige elamute piirkonda (Tammuna külatee, Jämaja külatee, Vaheniidi tee jt). Samuti on kolmanda isiku taotluses kajastatud suur hulk kinnistuid, millel paiknevad hooned, sh ühiskondlikud hooned (nt Vana Torgu kinnistu hooldekodu). Kolmas isik on teadlikult esitanud jahimaade hulka ka mitmeid tiheasustusalal paiknevaid ja elamutega tihedalt ümbritsetud kinnistuid. Vastustaja ja halduskohus on jätnud arvestamata asjaoluga, et JahiS § 3 järgi ei ole kortermaja ja hoonete ümbrus ulukitele vabaks elamiseks sobiv koht. Eelnimetatud alade jahimaadena kajastamisega on kolmas isik esitanud teadvalt valeandmeid JahiS § 17 lg 2 p 3 tähenduses, sest sellise tegevuse eesmärgiks oli saada alusetult jahipiirkonna kasutusõigus. Valeandmete esitamise tõttu tuli kolmanda isiku taotlus jätta rahuldamata Jahis § 17 lg 2 p-s 3 sätestatud alusel. Igal juhul oleks pidanud vastustaja lepinguid kontrollides eeltoodut arvestama. Vastustaja ei kontrollinud, kas ja millise pindala ulatuses vastasid esitatud lepingud tegelikkusele. Hoonetele lähemal kui 200 meetrit võib jahti pidada üksnes erandolukordades ja maaomanikku eelnevalt teavitades (vt Riigikohtu 18.12.2019 otsus nr 4-19-2839, p-d 11–13). Seega tuleks maaomanikule selgelt ja arusaadavalt selgitada, et jahipidamislepingu sõlmimisel võib suvalisel ajal ja kasvõi öösel maaomaniku maja akna all jahti pidada. Kolmanda isiku jahipidamise lepingud sellist tingimust ei sisalda ja seega ei anna need õigust pidada jahti hoonetele lähemal kui 200 meetrit. Lisaks on vastustaja ja halduskohtu jahiala käsitus seadnud ebavõrdsesse olukorda teised taotlejad, kes ei esitanud jahipiirkonna kasutusõiguse loa menetluses kokkuleppeid kinnistute kohta, kus jahipidamine ei ole JahiS § 3 järgi võimalik. Ka Keskkonnaamet on EJS-le antud vastuses kinnitanud, et 200 meetri piirang rakendub kõikidele hoonetele ja sellest võib erandi teha ainult siis, kui maaomanikuga on teisiti kokku lepitud. Paljudes kolmanda isiku sõlmitud lepingutes ei ole maaomanikud andnud edasi jahikorraldamise õigust JahiS § 14 lg 5 tähenduses. Maaomanik saab lepinguga seada erinevaid tingimusi ja samuti lubada mitmel jahiseltsil oma kinnisajal jahti pidada või jahti korraldada, seega on väga oluline välja selgitada, millisel kinnisasjal ja kes korraldab jahti JahiS § 14 lg 5 tähenduses. Jahipidamise õigus ei anna veel jahi korraldamise õigust. Kolmanda isiku lepingud on sõlmitud Eesti Jahimeeste Seltsi (EJS) üle 10 aasta tagasi koostatud lepingu põhjale ja selle koostamisel arvestati asjaolu, et lepingu üks pool on jahipiirkonna kasutaja. Lepingu tekstist nähtub, et üle antakse õigus jahipidamiseks. Maaomanik ei anna selle lepinguga üle jahikorraldust JahiS § 14 lg 5 mõttes ega volitust esindada ennast jahipiirkonna kasutusõiguse loa taotlemise menetluses. JahiS §14 lg-s 5 nimetatud leping peab sisaldama maaomaniku selgesõnalist nõusolekut, et jahipiirkonna kasutamist taotleval isikul on maaomaniku nimel nõusolek taotleda jahipiirkonna kasutusõigust. Lepingute tekstist võib maaomanik aru saada, et juriidiline isik, kellega leping sõlmitakse, omab kasutusõiguse luba. Kuigi lepingud on sõlmitud tähtajatult, on see kehtiv seni, kuni kasutaja omab jahipiirkonna kasutusõiguse luba, kuna kasutusõiguse loa lõppemisel on kasutaja oma eesmärgi saavutanud. Lepingud lõppesid 05.01.2024 ka seetõttu, et lepingud sõlminud kolmas isik ei saanud siis enam oma lepingulisi kohustusi täita (jahti korraldada), kuna ta ei omanud enam sellekohast õigust. Halduskohus on alusetult arvestamata jätnud Saaremaa valla seisukoha mitte eelistada jahimaade lepingute sõlmimisel ühtegi taotlejat. Vastustaja võttis Saaremaa vallale kuuluvaid maid kolmanda isiku suhtes alusetult arvesse juba taotluse esitamisel, kuid teistel taotlejatel pidas põhjendatuks neid maid arvestada üksnes juhul, kui taotleja saab kasutusõiguse loa. Seetõttu on alusetult loetud Saaremaa valla maad (79,2 ha) üksnes kolmanda isiku jahimaadeks. Lisaks ei vasta Saaremaa valla 07.10.2021 korraldus JahiS § 14 lg-s 5 ja § 15 lg7 (23)

3-24-1605 s 2 sätestatud nõuetele. Korralduses on antud kasutusse Saaremaa valla maad jahipidamiseks, aga mitte jahipidamise korraldamiseks JahiS § 14 lg 5 mõttes. JahiS § 15 lg 2 p 4 näeb ette, et leping peab sisaldama katastriüksuse numbrit ja pindala, kuid valla korraldus neid ei sisalda. Samuti ei näe JahiS ette, et valla ja riigimaal jahipidamise korraldamise õigust võib edasi anda korraldusega jahipiirkonna kasutusõiguse loa menetluses. Haldusmenetluses on haldusorganil ärakuulamise kohustus. Jahipiirkonna kasutusõiguse loa menetluse materjalid ei olnud ühes toimikus kronoloogilises järjekorras, vaid laiali pillutatud infosüsteemi KOTKAS infolehel. Kaebajale pole avalikustatud kolmanda isiku esitatud lepinguid. Seega ei olnud kaebajal võimalik teha haldusmenetluses märkuseid. Nii vastustaja kui ka halduskohus on jahipiirkonna kasutusõiguse loa menetlust läbi viies jätnud arvestamata HMS-st tulenevad kohustused. Halduskohus on otsuses asunud vaidlustatud korralduse resolutsiooni põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, millele vastustaja haldusmenetluses tuginenud ei ole. Kohus ei saa ise asuda haldusakti põhjendama. Vastustaja ei ole otsust tehes teostanud korrektselt kaalutlusõigust, nagu seda nõuab HMS, vaid on lähtunud üksnes JahiS § 14 lg-st 6, jättes arvestamata kolmanda isiku rikkumised. Vastustaja oleks mh pidanud haldusmenetluses kaaluma, kas kolmas isik saab täita jahipiirkonna kasutusõigusest tulenevaid kohustusi ilma teisi taotlejaid kaasamata ja olukorras, kus jahipiirkonnas üle 2000 ha suurusel alal omavad jahindustegevuse korraldamise õigust teised taotlejad; kas on põhjendatud anda jahipiirkonna kasutusõiguse luba isikule, kes on rohkem kui kahel korral jätnud sellega seotud kohustused täitmata; kas kolmas isik on pädev korraldama jahti, kui kavatseb jahti pidada ka kortermajades, tanklates jms kohtades, kus see ei ole lubatud. Vastustaja on haldusmenetluses jätnud arvestamata lepingud maaomanike Silvester Mets OÜ, Rehe Kinnisvara OÜ, W ja Femma Invest OÜ-ga, mis annavad kaebajale jahipidamise õiguse ja õiguse anda jahikorraldus üle jahipiirkonna kasutusõiguse loa taotlejale. Eelnimetatud maaomanikud olid andnud kaebajaga sõlmitud lepinguga kaebajale õiguse anda jahikorraldamine üle kasutusõiguse loa taotlejale ning täieliku esindusõiguse kasutusõiguse loa menetluses JahiS §-des 15 ja 29 sätestatud küsimustes. Vastustaja on uurimisprintsiipi rikkudes jätnud arvesse võtmata, et kaebaja ja OÜ Forestgreen sõlmisid tingimusliku eellepingu, millega kaebaja lepingutest tulenev esindusõigus läks üle OÜ-le Forestgreen. Esitatud lepingud olid kehtivad ja Torgu jahipiirkonna kasutusõiguse loa menetlusega seotud, kuid vastustaja ei arvestanud nende lepingutega seotud katastriüksuseid pindala arvutustes. Sellega jäetu OÜ-l Forestgreen ja kaebajal arvesse võtmata kokkuleppeid 172,12 ha ulatuses. Vale on vaidlustatud korralduse p-s 3.7 väidetu, et Silvester Mets OÜ, Rehe Kinnisvara OÜ, W ja Femma Invest OÜ-ga sõlmitud lepingud olid OÜ Forestgreen taotlusele lisamata. Samal ajal ei ole võimalik kontrollida kolmanda isiku esitatud lepingute kehtivust, kuid neid on vastustaja kolmanda isiku kasuks arvestanud. Kaebaja eest on kolmanda isiku lepingute teatud osad (nt digiallkirjad, kuupäevad) varjatud, mis ei võimalda kaebajal ega HKMS § 157 lg 2 järgi ka kohtul lepingute kehtivust kontrollida. Kaebaja on tuvastanud 72 sellist lepingut, mille puhul ta ei saanud kehtivust kontrollida, mistõttu ei saa hinnata ka vaidlustatud korralduse õiguspärasust. Lisaks on kolmas isik esitanud teadlikult valeandmeid, esitades oma taotluses 32 katastriüksust topelt. Samuti esitas kolmas isik Fga sõlmitud lepingu, kuigi kinnistusraamatu kohaselt ei olnud ta alates 08.02.2024 enam kinnistu registriosa nr-ga 2185034 omanik. Arvestada ei saanud ka kolmanda isiku ja osaühingu Reta Puit vahel sõlmitud lepingut, sest see sätestab sõnaselgelt, et jahipidamise õigus antakse kasutusõiguse luba omavale jahiseltsile, kuid kolmanda isiku luba lõppes 04.01.2024. Lisaks on puudustega Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Jämaja Kolmainu Kogudusega sõlmitud leping, sest lepingus puudub allkirjastaja C roll koguduses ja ei nähtu, mille alusel ta kogudust esindas; samuti puudub lepingul Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku põhikirja kohane praosti luba. 8 (23)

3-24-1605 Kaebajal on põhjendatud kahtlus, et osa omakäeliste allkirjadega lepingutest ei ole autentsed, kuna Eestis on digiallkirjastamine laialdaselt levinud. Allkirjade autentsust ei saa kontrollida muidu kui otsekinnitusega maaomanikelt. Kolmas isik on rikkunud HMS § 10 lg-st 1 tulenevat erapooletuse põhimõtet, kuna tema juhatuse liige osales kasutusõiguse loa taotluse koostamises ja lisas sinna mh temale endale kuuluvad kinnisasjad. Halduskohus mõistis alusetult kaebajalt välja kolmanda isiku õigusabikulud. Kuigi kohus on kolmanda isiku advokaadi õigusabikulusid vähendanud, ei ole ka rahuldatud osas kolmanda isiku advokaadi õigusabikulud sellises ulatuses põhjendatud ega vajalikud. HKMS § 109 lg 3 kohaselt pidid vastustaja ja kolmanda isiku menetluskulud jääma nende endi kanda, sest need on tekkinud haldusorgani osalemisest kohtus menetlusosalisena. Kuna vastustaja menetluskulud tuli jätta tema enda kanda, pidid ka kolmanda isiku menetluskulud jääma kolmanda isiku enda kanda (HKMS § 108 lg 8). Lisaks on kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmine välistatud ka seetõttu, et kolmas isik täidab kasutusõiguse loa alusel Torgu jahipiirkonnas avalikke ülesandeid (annab jahilube jms) ja on seega haldusorgan HMS § 8 lg 1 tähenduses. Praegune vaidlus puudutab neid kolmanda isiku kohustusi, mis kaasnevad kasutusõiguse loaga.

3-24-1605 maaomanikul õigus sõlmida kokkulepe jahindustegevuse korraldamiseks oma kinnisasjal. Seaduse seletuskiri selgitab: „Maaomanikul on õigus seada omal maal jahipidamiseks tingimusi või jahipidamine keelata, sõlmida kokkulepe maa kasutamiseks jahinduslikul eesmärgil, algatada jahipiirkonna kasutaja väljavahetamine ning teha ettepanekuid jahipiirkonna piiride muutmiseks.“ Järelikult kokkuleppe sõlmimine maa kasutamiseks jahinduslikul eesmärgil ongi maaomaniku poolt jahindustegevuse korraldamine oma kinnisasjal. Juhul, kui kaebaja sellega ei nõustu, tuleks tal selgitada, mida tuleb tema hinnangul mõista maaomaniku jahikorraldamise õiguse all tema kinnisasjal. JahiS § 14 lg 6 järgi tuleb anda jahipiirkond selle taotleja kasutusse, kellel on sõlmitud suuremas ulatuses kokkuleppeid maaomanikega. Saaremaa vallale Torgu jahipiirkonnas kuuluvate kinnisasjade pindala on 79,2 ha. Kui ringkonnakohus asub halduskohtust erinevale seisukohale ja leiab, et Keskkonnaamet oleks pidanud selle lepingu kui ilmselgelt tühise jätma arvestamata, ei muuda see asjaolu, et kolmandal isikul oli kokkuleppeid sõlmitud suuremas mahus kui kaebajal (HMS § 58). Kohtupraktikas on leitud, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa menetluses saab Keskkonnaamet jätta kokkuleppe/lepingu arvestamata siis, kui selle tühisus on ilmne ja Keskkonnaamet ei pea tegema juriidilist analüüsi, et tuvastada, kas konkreetne leping on üles öeldud korrektselt, vastab lepingu sõlmijate tegelikule tahtele lepingu sõlmimisel jms (vt Tallinna Halduskohtu 15.12.2023 otsus haldusasjas nr 3-23-1447, p 18.2). Lepinguid Silvester Mets OÜ, Rehe Kinnisvara OÜ, W ja Femma Invest OÜ-ga, mis kaebaja hinnangul on jäetud põhjendamatult arvesse võtmata, ei olnud kaebaja haldusmenetluses esitanud.

3-24-1605 sõlminud jahipidamise lepinguid 176 Torgu jahipiirkonna maaomanikuga, kaebaja 10 maaomanikuga ja OÜ Forestgreen 16 maaomanikuga. On oluline, et jahipiirkonnas korraldaks jahti just see isik, keda toetab maaomanike enamus. See tagab, et jahinduse korraldamisel on tasakaalustatult arvestatud kõigi osapoolte – riigi, maaomanike ja jahipiirkonna kasutaja – huvide, kohustuste ja õigustega. Kolmas isik ei ole jahipiirkonna kasutusõiguse loa taotluse esitamisel esitanud teadlikult valeandmeid. Kolmas isik on Torgu jahipiirkonnas asuvate maaomanikega jahipidamise lepingute sõlmimisel lähtunud JahiS § 3 lg-st 2. Torgu jahipiirkonnas ei ole planeeringuga määratud tiheasustusega alaks ega puhke- ja virgestusalaks alaks mitte ühtegi piirkonda ega kinnisasja. Mitte ühegi planeeringuga ei ole jahimaade hulgast välja arvatud ka neid piirkondi, mis kaebaja on apellatsioonkaebuse joonistel esile toonud. Mingi piirkonna või kinnisasja kuulumisel jahimaa hulka ei ole tähtis, kas kinnisasi on jagatud korteriomanditeks või asub sellel küla kiigeplats või puhkemaja. JahiS § 3 lg 2 kohaselt ei ole tiheasustusega alad, puhkevõi virgestusalad n-ö automaatselt jahimaade hulgast välja arvatud, vaid seda kaalutakse ja hinnatakse planeeringumenetluses. See aga ei tähenda, et kogu jahimaal tohib alati jahti pidada. Jahti tohib jahimaal pidada, kui maaomanik seda lubab ning kui on tagatud ohutus. See, et jahiohutuse tagamiseks ei tohi mingis piirkonnas või kinnistul jahti pidada, ei tähenda aga, et tegemist ei oleks jahimaaga. JahiS § 32 kohaselt reguleerib jahiohutust jahieeskiri. Kui jahi ohutuse nõudeid ei ole jahi käigus võimalik tagada, nt seetõttu, et mingis piirkonnas ja mingil ajal liigub liiga palju kõrvalisi isikuid, siis JahiS ja jahieeskirja kohaselt ohu olemasolu korral sellel alal jahti pidada ei tohi. Kui aga jahiohutus suudetakse tagada, siis on jahipidamine lubatud. Tegemist on siiski jahimaaga, mille kasutamiseks võib ja tuleb sõlmida maaomanikuga jahipidamise lepingud (JahiS § 25 tähenduses). Ülal väljatoodu kehtib ka maanteede kasutamise kohta jahipidamiseks. JahiS ega jahieeskiri ei välista maanteesid jahimaade hulgast ja nende kasutamist jahipidamiseks. Jahieeskirja § 8 p-st 6 tuleneb üksnes, et kütiliiniks ei tohi määrata intensiivse kasutusega riigimaanteid, kus ohutu jahipidamine ei ole tagatud. Jahieeskirja viidatud sättest järeldub teisalt aga see, et muudel maanteedel, sh kohalikule omavalitsusele kuuluvatel avalikel teedel võib jahti pidada (loomulikult eeldusel, et see on kõigile ohutu). Kolmanda isikuga sõlmitud lepingutes ei ole maaomanikud keelanud jahipidamist nende maal hoonetele lähemal kui 200 meetrit. Kui ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse joonistel 1–12 esitatud piirkonnad/kinnisasjad ei kuulu tegelikult jahimaade hulka, siis tuleb asjaomased mahaarvamised teha ka kaebaja ja OÜ Forestgreen esitatud jahipidamise lepingutega hõlmatud kinnistute hulgast. Seda põhjusel, et ka kaebaja poolt lepingutega hõlmatud katastriüksustel või nende naabruses asub hooneid ja teid, mida kaebaja käsituse kohaselt ei saa pidada jahimaaks. Teadlikuks valeandmete esitamiseks ei saa ka pidada osa lepingute esitamist topelt. Viimaste puhul on tegemist kaas- või ühisomandis olevate kinnisasjadega, mille jahinduslikuks kasutamiseks sõlmiti eraldi lepingud kõigi kaasomanikega, et vältida omanikevahelist vääriti mõistmist. Kaasomanikega sõlmitud lepinguid sai haldusmenetluses esitada vaid eraldi lisadena, mistõttu tekkis mulje, et ühe ja sama katastriüksuse kohta on esitatud topelt lepingud. Kolmas isik ei soovinud vastustajat eksitada ja informeeris aegsasti topelt esitatud lepingutest. Kolmanda isiku ja maaomanike vahelised lepingud andsid üle jahindustegevuse korraldamise õiguse ja olid kasutatavad jahipiirkonna kasutusõiguse loa taotlemisel. Valdav osa kolmanda isiku sõlmitud lepingutest sisaldab viidet JahiS §-le 15, millega lepingupooled väljendasid selget tahet hõlmata kinnisasja jahindusliku kasutamise lepinguga ka kasutusõiguse loa taotlemine, kui loa taotlemine peaks olema seltsile vajalik lepingust tulenevate õiguste teostamiseks. Ühinenud Metsaomanikud MTÜ-ga sõlmitud lepingus tuleneb selline tahe p-st 2.1 ja ka see leping on kasutatav jahipiirkonna kasutusõiguse loa taotlemisel. Need lepingud, milles sisaldub üksnes viide JahiS §-le 25, on samuti loa taotlemisel kasutatavad. Selliste lepingute p-s 1 on kokku lepitud, et kolmas isik võtab jahipidamiseks Torgu jahipiirkonna 11 (23)

3-24-1605 maa-alal olevad ja lepingus nimetatud maaüksused. Sellise sisuga kokkulepe on seotud JahiS §-ga 13. Kui maaomanik ja kolmas isik on kokku leppinud, et maaomanik annab enda maa kolmandale isikule kasutada jahipidamiseks, siis hõlmab see ka õigust esitada selline leping jahipiirkonna kasutusõiguse loa taotluse juurde, sest ilma jahipiirkonna kasutusõiguseta ei saa kolmas isik lepingust tulenevaid õiguseid kasutada. Kui maaomanik oleks soovinud vältida lepingu esitamist loa taotlemise menetluses, oleks selline tahe pidanud lepingust tulenema. Kolmas isik ei nõustu kaebaja käsitusega, et lepingute p-s 1 kasutatud lauseosa „kasutusõiguse loaga määratud maa-alal“ seob lepingu otseselt kehtiva kasutusõiguse loaga. Kõnealune lepingu punkt ei reguleeri maaomaniku ja kolmanda isiku vahelise lepingu kehtivust ega lõppemist, vaid reguleerib ainult lepingu objekti: lepingu pooled on soovuud määrata kindlaks, et maaüksus, mille kohta leping sõlmitakse, asub Torgu jahipiirkonnas (kasutusõiguse loaga määratud maa-alal). Kõik kolmanda isiku ja maaomanike vaheliste lepingutega hõlmatud katastriüksused asuvad Torgu jahipiirkonnas. Torgu jahipiirkonna kasutusõiguse loa lõppemine ei mõjuta aga lepingu objekti, sest maaomanikule kuuluv katastriüksus ei lõppe kasutusõiguse loa lõppemisega. Vastustaja ei arvestanudki kolmanda isiku taotluse puhul osaühinguga Reta Puit sõlmitud lepingut, lisades selgituse, et leping ei kehti. Kolmanda isiku hinnangul see leping kehtis. Kasutusõiguse loa lõppemise tulemusena kaotas kolmas isik õiguse osaühingu Reta Puit maal jahti pidada, kuid lepingu kehtivust see ei mõjutanud. Pärast seda, kui kolmandale isikule väljastati uus Torgu jahipiirkonna kasutusõiguse luba, tekkis kolmandal isikul osaühinguga Reta Puit sõlmitud lepingu alusel taas kord õigus temale kuuluvatel maadel jahti pidada. JahiS ei välista tingimuslike lepingute kasutamist loa taotlemisel. Leping Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Kolmainu Kogudusega on kehtiv, sest Cl oli lepingu sõlmimise ajal äriregistri kohaselt õigus kogudust üksi esindada, seega ei too koguduse põhikirja kohaselt ette nähtud praosti nõusoleku puudumine kaasa tehingu tühisust. Asjakohatu on Q volitus Zle. Kaebaja etteheited vastustajale seoses Silvester Mets OÜ, Rehe Kinnisvara OÜ, W ja Femma Invest OÜ-ga sõlmitud lepingutega on kolmandale isikule arusaamatud. Volikirja on andnud Q, mitte kaebaja. Arusaamatuks jääb, kuidas volikirjast järeldub, et kaebaja esitatud lepingud kehtisid ja vastustaja on nende arvestamata jätmisel rikkunud uurimisprintsiipi ning võrdse kohtlemise põhimõtet. Q volikiri ei tõenda kaebaja lepingute kehtivust ega vastustaja rikkumisi. Q ega OÜ Forestgreen ei ole siinse kohtumenetluse osalised. Kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine ei saa sõltuda sellest, kas ja milliseid maa-alasid vastustaja korralduse andmisel OÜ Forestgreen puhul arvesse võttis. Vastustajal ei olnud mingit alust käsitada OÜ Forestgreen taotlust kaebaja taotlusena. Ka juhul, kui vastustajal olnuks alus lepinguid arvestada, ei muudaks see lõpptulemust, et suurima pindala ulatuses kokkuleppeid oli kolmandal isikul. Kõigi kolmanda isiku lepingute kaebajale täies mahus avaldamine oleks õigusvastane, rikuks maaomanike õigusi ja kolmanda isiku usaldusväärsust maaomanike jaoks. Lepingute väljastamine koos isikuandmetega oleks otseses vastuolus isikuandmete kaitse üldmääruse nõuetega. Lisaks võimaldaks kaebajal see asuda maaomanikke survestama, et sõlmida nendega ise lepinguid. Kolmanda isiku esitatud Torgu jahipiirkonna maaomanikega sõlmitud lepingud sisaldavad osal juhtudel (nii maaomaniku kui ka kolmanda isiku) ärisaladust. Nt on ärisaladus see, kas maaomanik nõuab seltsilt tasu maa jahindusliku kasutamise eest ja kui nõuab, siis kui suures summas või kas selts peab maaomaniku ees täitma muid kohustusi. Kolmanda isiku poolt osaliselt kinni kaetud lepinguid sai vastustaja ja saab kohus kontrollida ilma piiranguteta. Spekulatsioon, et omakäelise allkirjaga lepingud ei ole autentsed, ei ole põhjendatud. Kaebaja süüdistab kolmandat isikut sisuliselt allkirjade võltsimises, tuginemata ühelegi asjaolule, vaid üksnes oletusele, et Eestis on kõrge digiallkirjastamisega tase ja

12 (23)

3-24-1605 omakäeline allkirjastamine on ebatõenäoline. Paljud maaomanikud olid valmis lepinguid sõlmima vaid isiklikult kohtudes.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-24-1605 seaduse kohaldamisel kohtule siduvad. Toimikusse ei lisata (tuleb eemaldada) ka 02.04.2026 menetlusdokumendi lisad 4–7 ja 10.06.2026 menetlusdokumendi lisad 5 ja 6, sest need on juba toimikus olemas (vt kaebuse lisa 2, vastuse kaebusele lisa 4.3 ja kolmanda isiku 06.03.2026 vastuse lisad).

(III)

3-24-1605

Kättesaadav arvutivõrgust: https://www.ejs.ee/blanketid/.

15 (23)

3-24-1605 Samuti toetavad laiemat tõlgendust ülejäänud lepingupunktid. Näiteks ei ole kasutajal lepingute p 2.2.6 järgi õigust loovutada jahipidamise õigust kolmandale isikule ilma maaomaniku loata. Lepingute p 2.2.7 kohaselt ei loovuta maaomanik jahipidamise õigust kolmandale isikule ilma kasutaja loata. On selge, et kitsalt jahipidamise õigust (s.o jahitunnistust või jahiluba) ei saa pooled kolmandatele isikutele loovutada, kuivõrd tegemist on dokumentidega, mis annavad õiguse ulukeid küttida konkreetsele (füüsilisele) isikule. Seega pidid pooled jahipidamise õiguse all silmas pidama jahipidamise korraldamise õigust. Selline tõlgendus on kooskõlas nii teiste lepingutingimustega (VÕS § 29 lg 6) kui ka JahiSga, mis annab maaomanikule mh õiguse sõlmida kokkulepe jahindustegevuse korraldamiseks oma kinnisasjal (JahiS § 6 p 2). Kaebajal ei ole õigus, et lepingute p-s 1 kasutatud mõistest „kasutusõiguse loaga määratud maa-ala“ tuleneb, et lepingud maaomanikega on lõppenud, kuna kolmanda isiku kasutusõiguse luba lõppes. Ringkonnakohus nõustub selles osas kolmanda isiku seisukohaga, et mõistet kasutati lepingu objekti, mitte lepingu lõppemise reguleerimiseks. Sellele viitab selgelt nii lepingute p 1 pealkiri („Lepingu objekt“) kui ka lepingute p 1 sisu, milles osutatakse selge sõnaga lepingu lisas 1 nimetatud kinnistutele (vt nt dtl 1535), aga samuti lepingu ülejäänud tingimused: nimelt on lepingutes olemas eraldi punkt (kaebaja osutatud lepingu tüübi puhul p 4), mis reguleerib lepingute kehtivust (vt nt samas). Ei ole õigustatud tõlgendada üht lepingutingimust viisil, mis on vastuolus teiste lepingutingimustega (VÕS § 29 lg 6). Ringkonnakohtu hinnangul tuleb eelneva kokkuvõttes asuda seisukohale, et EJS blanketile vormistatud lepingud annavad üle jahindustegevuse korraldamise õiguse JahiS § 14 lg 5 mõttes. Seda järeldust ei väära ka väikesed erinevused lepingute sõnastuses, mõnes lepingus sisalduvad lisatingimused jms.

3-24-1605 lepingus on mh viide JahiS §-le 15, andsid need kolmandale isikule õiguse esitada lepingud jahipiirkonna kasutusõiguse loa taotlemise menetluses.

3-24-1605

3-24-1605 hooletust, ei ole tegu teadliku valeandmete esitamisega. Igal juhul ei võtnud vastustaja seda lepingut kolmanda isiku lepingutega kaetud pindala arvutamisel arvesse (dtl 1989). Lisaks leiab kaebaja, et kasutusõiguse loa andmisel ei saanud arvestada ka kolmanda isiku ja osaühingu Reta Puit vahel sõlmitud lepingut, kuid asja materjalidest nähtub, et vastustaja seda ei teinudki (vt samas).

3-24-1605 tõhusam vahend Keskkonnaameti 29.04.2024 korralduse tühistamise nõue, sest kaebaja soovib vaidlustada Torgu jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmist kolmandale isikule ning kaebajale selle andmisest keeldumist. Kaebaja on seega esitanud oma õiguste kaitseks sobiva nõude. Selle tühistamisnõude läbivaatamisel tuvastab kohus vajadusel ka asjaolud, mille tuvastamist taotles kaebaja kaebuses esitatud esimese ja teise tuvastamisnõudega (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 06.05.2021 määrus nr 3-21-60, p 19). Samuti selgitas halduskohus otsuse p-s 20 õigesti, et kaebaja esitatud kolmanda tuvastamisnõude sisuks olev väide, et Keskkonnaameti 29.04.2024 korralduse põhjenduste p 3.13 on õigusvastane ja tühine, ei saa kaebaja õigusi rikkuda. Keskkonnaameti 29.04.2024 korralduse põhjenduste p-s 3.13 märgitud suur- ja väikeuluki jahilube saab anda üksnes füüsilisele isikule (JahiS § 40 lg-d 1 ja 2), mistõttu nende kehtetuks tunnistamine ei puuduta kaebaja kui juriidilise isiku õigusi. Järelikult ei ole lubatav ka kaebaja esitatud kolmas tuvastamisnõue ning halduskohus tõlgendas kaebust õigesti nõnda, et tühistamisnõue hõlmab kõik tuvastamisnõuded.

3-24-1605 arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. KarRS § 5 lg 2 sätestab juhud, kui õiguslik tähendus on registrist kustutatud andmetel ning JahiS § 17 lg 2 p-s 1 sätestatud olukord nende hulka ei kuulu. Eelnevast tulenevalt selgitas halduskohus õigesti, et JahiS § 17 lg 2 p 1 alusel tuleb jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmisest keelduda juhul, kui isikut on süüteo eest karistatud ning see karistus ei ole kustunud. Vastustajal puudub õigus hakata jahipiirkonna kasutusloa andmise menetluses hindama, kas mõni taotleja toime pandud tegu võiks olla karistatav. Ringkonnakohus on käesolevas otsuses põhjendanud, miks peab JahiS § 17 lg 2 p 1 PS-ga kooskõlas olevaks. Sestap ei ole tähtsust küsimusel, kas kolmas isik on 15.05.2017– 13.12.2019 rikkunud JahiS § 40 lg-tes 4 ja 6 sätestatud kohustust väljastada Qle väikeuluki jahiluba ja metssea jahiluba, sest sellest ei sõltu vaidlustatud korralduse õiguspärasus. Isik saab esitada vastustajale taotluse tunnistada vaidlustatud haldusakt kehtetuks, kui kolmas isik on rikkunud vaidlustatud haldusaktist talle tulenevaid kohustusi (sh kohustust järgida jahilubade andmisel JahiS-e nõudeid).

3-24-1605

3-24-1605 viidatud kohtupraktika). Kolmanda isiku taotluse kohaselt osutati õigusabi 50,5 tundi. Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt ei saa põhjendatud menetluskulud apellatsiooniastmes üldjuhul olla suuremad kui esimese astme kohtus (viimati Riigikohtu 28.09.2023 otsus nr 3-21-979, p 52). Samas tuleb arvestada, et suurem osa kolmanda isiku õigusabist (kokku 11 tundi) on seotud lepingutega, mida halduskohtus ei uuritud, ning nende pinnalt tekkinud uute vaidlusküsimustega. Seega on suurem maht apellatsiooniastmes siinsel juhul põhjendatud. Vaidluse mahtu suurendasid seejuures ka kaebaja arvukad ja sageli korduvad avaldused ja taotlused, millele kolmas isik pidi oma huvide kaitseks vastama. Ringkonnakohtu hinnangul on eelnevat arvestades kolmanda isiku põhjendatud ja vajalik esindajakulu apellatsiooniastmes 9000 eurot (sh käibemaks), mis tuleb kaebajalt välja mõista.

23 (23)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.