X-i hagi RE Invest OÜ vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2024/6929
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.11.2025 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
RE Invest OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
6000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXX), lepinguline vandeadvokaat Valeria Arsjuta
esindaja
Kostja RE Invest OÜ (registrikood 11709776), lepinguline esindaja vandeadvokaat Deivi Vaht Menetluse liik
Asja läbivaatamine 01.09.2026 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 12.11.2025 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonimenetluse kulud RE Invest OÜ kanda.
4.Mõista RE Invest OÜ-lt X-i kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 1302 eurot. Menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-24-17526 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 19.11.2024 Harju Maakohtule RE Invest OÜ (kostja) vastu hagi täiteasjas nr 022/2024/6929 sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmiti 09.12.2020 kolm lepingut. Hageja ja kostja sõlmisid laenulepingu nr 09/12/2020 (laenuleping). Hageja, kostja, Y, Fresh Finance OÜ ja Harju tööpiirkonna Tallinna kohtutäitur Elin Vilippus (kohtutäitur) sõlmisid keelumärke kustutamise kokkuleppe, hüpoteegi üleandmise lepingu ning hüpoteegi seadmise lepingu. Lepingu p 6.1 alusel seati hagejale ja Y-ile kuuluvatele kaasomandi osadele kinnisasjast hüpoteek 41 000 eurot kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Lepingu p 6.2.1 järgi on hüpoteegiga tagatud kõik hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingust tulenevad nõuded. Täitedokumendi kohaselt on nõude sisuks hüpoteegiga tagatud nõue 45 019,46 eurot seisuga 30.09.2024. Kostja ja C sõlmisid käenduslepingu, millega C kohustus vastutama eelviidatud laenulepingust tulenevate kostja kohustuste täitmise eest.
1.2.Kostja ütles 17.11.2023 avaldusega laenulepingu üles. Kohtutäitur algatas 08.10.2024 kostja 03.10.2024 täitmisavalduse alusel hageja suhtes täiteasja nr 022/2024/6929 ning määras hagejale nõude vabatahtlikuks täitmiseks 30-päevase tähtaja.
1.3.Hageja hinnangul rikkus kostja laenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, millest tulenevalt ei ole kostjal hageja vastu sissenõutavaks muutunud nõuet ning täitemenetluse läbiviimine on hageja suhtes alusetu ja õigusvastane. Hageja esitas 07.11.2024 kostjale kohtuvälise nõude järgmiste nõuetega: tagastada hagejale tema ja käendaja poolt laenulepingu alusel enamtasutud intressid ning alusetult makstud tasud ja muu kulud, tasaarvestada need hageja poolt võlgnetava laenu põhiosaga ning määrata laenu tagasimaksed uuesti, lähtudes seadusjärgsest intressimäärast; koostada uus laenu tagasimaksegraafik, lähtudes laenulepingus kokkulepitud laenu tagastamise tähtajast (07.12.2027) ning teha see hagejale teatavaks; lõpetada hageja suhtes toimuv täitemenetlus täiteasjas nr 022/2024/6929, esitades selleks kohtutäiturile täitemenetluse lõpetamise avalduse. Kostja teatas 16.11.2024 vastuses hageja nõudele, et ei tunnistaja hageja nõudeid.
1.4.Hageja põhjendas, miks tema hinnangul on kostja vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Hageja oli laenulepingu sõlmimisel ajal 66-aastane ja oli selleks ajaks umbes 3 aastat pensionil olnud. Alates 01.07.2021 on hageja ainsus sissetulek vanaduspension 753 eurot kuus. Kostja andis hagejale laenu 41 000 eurot ja laenu kogukulu on lepingus
2-24-17526 märgitud 76 432,80 eurot. Leping sõlmiti 7 aastaks, igakuise kuumakse suurus on 480,35 eurot, v.a viimane osamakse, mille suurus on 36 563,75 eurot. Hageja saab viimase osamakse tähtajaks (07.12.2027) 73-aastaseks. Ainuüksi eeltoodu tõttu ei saanud kostja arvata, et hageja suudab kostjale 76 432,80 eurot laenulepingus ettenähtud tingimustel tasuda.
Hageja igakuised vältimatud püsikulud on keskmiselt 565 eurot kuus. Võttes arvesse, et hageja sissetulek on vanaduspension 753 eurot kuus, jääb hagejal pärast vältimatult vajalike kulude tasumist järgi 188 eurot. Ka seetõttu tõttu pidi kostjale olema ilmne, et hageja ei ole võimeline tasuma igakuist laenumakset 480,35 eurot ning ammugi ei suuda hageja tasuda laenu viimast osamakset 36 563,75 eurot.
Lisaks oli hageja väga halvas majanduslikus seisus. Hagejale kuulus laenulepingu sõlmimise ajal 1⁄4-suurune mõtteline osa kinnisasjast, mis on hageja elukoht, ja sõiduauto. Muud vara hagejal polnud. Hagejal olid laenulepingu sõlmimise eelselt võlausaldajate ees järgmised finantskohustused: Fresh Finance OÜ ees 27 178,58 eurot; Bondora AS-ga ees 8514,47 eurot; Swedbank AS ees üle 1000 euro ja krediitkaart, mille tagastamata krediidisumma oli enam kui 1000 eurot. Seega oli hagejal täitmata laenukohustusi enam kui 37 693 euro ulatuses. Lisaks oli hageja võtnud väiksemates summades laenu muudelt isikutelt (OÜ-lt Holliwood Hills ja W). Hageja suhtes toimus laenulepingu sõlmimise eelselt 2 täitemenetlust, hagejale kuuluv 1⁄4-suurune mõtteline osa kinnisasjast oli koormatud keelumärkega Bondora AS kasuks ja hüpoteegiga 40 000 eurot OÜ Fresh Finance kasuks.
1.5.Hageja sissetulekut, varalist seisu ja kohustusi hinnates oli ilmne, et hageja oli juba enne laenulepingu sõlmimist elanud märkimisväärselt üle oma finantsvõimete, hageja ei suutnud võlausaldajate ees oma finantskohustusi täita ning ta oli sattunud nn laenuorjusesse. Kõik eeltoodu oli kostjale teada või pidi teada olema. Kuigi laenulepingu sõlmimise eesmärk oli hageja võlgade tasumine, suurenesid laenulepingu sõlmimisega hageja finantskohustused 38 739,80 euro võrra. Laenulepingu sõlmimise tagajärjel hageja finantskohustused kahekordistusid ja seda olukorras, kus hageja oli pensioniealine ning tal polnud laenulepingust tulenevate nõuete tagamiseks piisavalt vara. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
2.1.Kostja võttis omaks faktiväited kolme lepingu sõlmimise, laenulepingu ülesütlemise ja täitemenetluse algatamise kohta. Kostja ei nõustunud sellega, et kostja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
2.2.Hageja märkis 09.12.2020 laenutaotluses enda sissetulekuks 1400 eurot neto ja töökohaks OÜ Q. Kostja kontrollis üle hageja sissetulekud. Laenu väljastamise ajal hinnati hageja sissetulekuks keskmiselt 1395,45 eurot kuus, võttes arvesse tema töötasu ja pensioni viimase 6 kuu lõikes enne laenulepingu sõlmimist, millest piisas igapäevaste kulude katmiseks ka pärast laenumakse tasumist. Kostja väljastatud laenumakse suurus moodustas vastuvõetava osa laenusaaja sissetulekust ja tingimus oli, et kõik teised finantskohustused kustutatakse kostja antavast laenust, mis kostjale teada olid. Kostja kandis laenusummast 8514,47 eurot kohtutäiturile (Bondora AS laenu kustutamiseks), 27 178,58 Fresh Finance OÜ-le laenulepingu lõpetamiseks, 1800 kostja kontole laenulepingu lepingutasuks, notaritasu 314,06 eurot ja riigilõivu 48 eurot ning hagejale 3144,95 eurot, mis oli mõeldud teiste väikelaenude
2-24-17526 (sh Swedbank AS väikelaenu) ning krediitkaardi kohustuste katmiseks. Kostjal ei olnud mingit alust eeldada, et hageja jätab need tasumata.
2.3.Pärast kostja väljastatud laenu jäi hagejale igapäevaste kulutuste katmiseks 915,10 eurot (keskmine sissetulek 1395,45 – laenumakse 480,35), mis on piisav igakuiste kulude katmiseks enda majandamisel, sest hageja elas eramaja mõttelises osas, mille ülalpidamiseks puuduvad püsivad majandamiskulud, nagu see on korteriühistutes. Tegemist on puuküttega majaga. Hageja pangakonto väljavõttest ei nähtunud, et hageja tasub igakuiselt eluasemekulusid.
2.4.Pensionit indekseeritakse iga-aastaselt. Seega on ebaõige hageja väide, et tema pension on alates 01.07.2021 pension sama suur.
2.5.Hageja tegi 2020. a juulis ja augustis Veli Ivale 2 makset: 50 eurot ja 80 eurot. See oli väike kohustus, mis ei mõjutanud hageja maksevõimet ja laenu saamise ajaks seda kohustust enam ei olnud. OÜ-le Hollywood Hills tegi hageja ühe makse 50 eurot ning kostjale teadaolevalt kohustus sellega ka lõppes.
2.6.Laenuotsuse tegemisel võeti veel arvesse, et laenulepingu käendaja on C (hageja tütar). Laenu tagatise, s.o 3⁄4-suuuruse mõttelise osa kinnisasjas turuväärtus oli 92 250 eurot (100% tagatise hindamisakt 123 000 eurot; laenu suurus tagatise turuväärtusest 0,44, laenu maksimaalne suurus tagatisest on lubatud maksimaalselt 75%).
2.7.Hageja varaline seis muutus paremaks pärast tema ema Y-i surma 08.06.2022. Hageja päris 50% Y-i varast, sh päris hageja 1⁄4-suuruse mõttelise osa kinnisasjast, mille tulemusena kuulub hagejale pool kinnisasjast. Kuna hageja kasutab ise 1⁄4 osa kinnisasjast, siis peale pärimist on olnud hagejal võimalus päritud osa müüa ning tagastada suurem osa laenusummast ning seeläbi oluliselt suurendada igakuiste kulutuste tarbeks jäävat rahasummat peale laenumakse tasumist. Hagejal on võimalus pärandiosa ka välja üürida ja seeläbi tulu teenida. Hagejal oli ka ilma pärandita võimalus laenulepinguga võetud kohustused täita kinnisvara müümisega.
2.8.Hageja manipuleerib arvudega, kui võrdleb refinantseeritud kohtuste jääke uue laenulepingu kogukuluga (mitte varem võetud laenudega kogukuludega). Maakohtu otsus
3.Maakohus rahuldas 12.11.2025 otsusega hagi ja tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 022/2024/6929 lubamatuks. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja määras kindlaks hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruse.
3.1.Maakohus tuvastas, et hagejaga sõlmitud tarbijakrediidileping ei sisaldanud küll kõiki seadusega nõutud andmeid, kuid laen anti hageja kasutusse, mistõttu ei olnud leping vorminõude järgimata jätmise tõttu ega ka krediidi kulukuse määra ületamise tõttu tühine.
3.2.Vastutustundliku laenamise kohustuse kontrollimisel tuvastas maakohus esitatud asjaolude ja tõendite alusel, et hageja oli end lõhki laenanud. Hagejal oli neli laenu, millest vähemalt Bondora AS ja Fresh Finance AS nõuete osas oli alustatud täitemenetlust. Sellises olukorras oleva inimese eelnevate laenude refinantseerimine ei ole keelatud, kuid seda tuleb teha vastutustundliku laenamise kohustust täielikult järgides, sh täiendavalt hinnates võimaliku lõhkilaenamise kordumise riski.
2-24-17526
3.3.Kostja selgitas õigesti välja hageja sissetuleku ja finantskohustused laenu andmise aja seisuga. Seejuures sai kostja arvestada, et peale laenu andmist hagejal muid laenukohustusi peale kostja poolt antud laenu ei ole (senised refinantseeriti kostja poolt antud laenuga).
3.4.Kostjaga sõlmitud laenulepingust tulenev igakuine laenumakse hakkas olema 480,35 eurot, v.a viimane makse, mis pidi olema 36 563,75 eurot. Kostja sai laenuotsuse tegemisel arvestada üksnes tol ajahetkel teadaolevate asjaoludega ning pidi hindama finantskohustuste võimaliku suurenemise riski ning sissetulekute vähenemise võimalust. Maakohus ei võtnud seetõttu vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise hindamisel arvesse hiljem toimunu kohta esitatud faktiväiteid (nt kui suur on hageja pension praegu, mis põhjusel ta töötamisest loobus või kas hageja päris vara).
3.5.Pensionärile laenu andmine ei ole keelatud, kuid kui laenu andmisel arvestatakse ka sellega, et pensionär töötab, tuleb arvestada võimalusega, et hageja töine sissetulek lepingu kehtivuse ajal kas langeb või lõpeb. Kostja ei saanud eeldada, et hageja töötab (või saab samas ulatuses töötasu) kogu lepingu kestuse ajal. Pensionieas töötamine on tavaline ja levinud, kuid mitte iseenesestmõistetav. Seejuures sai kostja arvesse võtta seda, mis ametit hageja pidas, st kui tõenäoline on sellise ameti pidamine veel 7 aasta jooksul. Laenutaotluses ei küsinud kostja hageja ametit. Hageja väitel töötas ta autojuhina. Kohtu hinnangul oleks kostja, kui ta oleks laenuotsuse tegemisel selgitanud välja hageja ameti, pidanud aru saama, et autojuhi ameti pidamine ei pruugi vanuse kasvades olla enam jõukohane.
3.6.Arvestades, et hageja pension laenu saamise ajal oli 502,65 eurot kuus (bruto), ning isegi kui arvestada näiteks 20-eurose pensionitõusuga aastas, oleks hagejale näiteks 2025. a jäänud 605-eurosest pensionist peale laenumakse tasumist üle 124,65 eurot, mis on selgelt alla elatusmiinimumi. Vastutustundliku laenamise kohustust on selgelt rikutud olukorras, kus peale laenumaksete tasumist ei jää inimesele kätte elatusmiinimumi.
3.7.Kostja ei toonud esile, et ta oleks hagejalt laenu taotlemisel küsinud andmeid igakuiste majandamiskulude kohta. Maakohtu hinnangul oli selge, et sõltumata elukohast on tänapäeval eluasemega seotud püsikulud vältimatud (nt elektri- ja võrgutasu, prügiveo tasu, maamaks, küttekulud). Sellest, et kulusid konto väljavõttelt ei nähtu, ei saa teha järeldust, et kulusid ei ole. Seejuures nähtus konto väljavõttest Elisa Eesti AS, Keskkonnateenuste AS ja Eesti Energia AS arvete tasumine.
3.8.Maakohus nõustus kostjaga, et igakuise laenumakse osakaal sissetulekusse oli mõistlik, aga seda üksnes seetõttu, et igakuiste osamaksetena tuli tagastada vaid osa laenust ja viimase osamaksega valdav osa laenust. Kui kogu laenusumma 41 000 eurot oleks jagatud terve lepingu perioodi peale võrdseteks osamakseteks, intressimääraga 13% aastas, oleks igakuine osamakse tulnud oluliselt kõrgem, s.o u 750 eurot kuus ning intressimaksete osakaal krediidi kogukulust oleks olnud u 1/3.
3.9.On selge, et kostja ei saanud arvata, et hageja suudaks viimase osamakse tasuda oma pensioni arvelt. Kui hageja oli kostja hinnangul sedavõrd maksevõimeline (ning et püsikulusid polnudki, nagu kostja arvestas) ning kui kostja arvates oli kindel, et hageja töötab kogu lepingu aja, saanuks kostja hagejale laenu anda läbivalt ühetaolise, suurema kuumaksega.
3.10.Kostja väide, et hageja oleks saanud laenu uuesti refinantseerida mõne panga laenuga, mille intressid olnuks oluliselt madalamad, ei olnud maakohtu hinnangul realistlik. On tõsi, et hageja ja tema ema Y said tänu hageja võlgade refinantseerimisele edasi elada neile kuuluvas
2-24-17526 majas, mis muidu oleks ilmselt sundtäitmise käigus hagejal juba olemas olnud võlgade katteks võõrandatud. Kostja antud laen lükkas sundtäitmist edasi, kuid seda arvestatava tasu eest.
3.11.Maakohtu hinnangul ei saa laenu andmisel tugineda sellele, et laenusaaja suudab 73-aastaselt 36 000 eurot maksta oma elukoha maha müües. Samuti ei saanud kostja laenu andmisel tugineda sellele, et hageja vara suureneb lepingu kehtivuse ajal hageja ema surma ja tema vara pärimise teel. Esiteks ei saa eeldada, et inimesed mingis vanuses ära surevad ning teiseks oleks sellise asjaolu arvestamine kohtu hinnangul ka vastuolus heade kommetega. Isegi kui terve kinnisasja väärtuseks oli hinnatud 123 000 eurot, siis ei tähenda see, et 1⁄2 mõttelise osa (mille hageja väidetavalt emalt päris) eest oleks saanud poole väärtusest.
3.12.Laenu tagamiseks sõlmis kostja käenduslepingu hageja tütrega. Käendusleping annab küll võimaluse esitada nõue käendaja vastu, kuid see ei tähenda, et see automaatselt muudaks laenamise vastutustundlikuks. Kui laenuandja on laenu andmisel sisuliselt arvestanud sellega, et krediidivõimetu laenusaaja asemel hakkab makseid tasuma käendaja, on sisuliselt tegemist olukorraga, kus käendajat tuleb pidada laenusaajaks.
3.13.Seega ei saanud kostjal laenu andmisel tekkida mõistlikku veendumust, et hageja suudab lepinguga võetud kohustused täita ilma oma eluaset müümata. Kostja ei selgitanud adekvaatselt välja hageja igakuiseid majandamiskulusid, ei võtnud arvesse hageja sissetuleku vähenemise tõenäosust, tugines ebarealistlikele argumentidele hageja poolt viimase makse jaoks raha leidmiseks ning lootis sellele, et käendaja täidab kohustuse, ilma et ta oleks kontrollinud käendaja võimet seda teha. Selle põhjal asus maakohus seisukohale, et kostja ei laenanud vastutustundlikult.
3.14.Kuigi tehing oli tehtud raskes majanduslikus ja isiklikus olukorras ning laenulepinguna oli see ebasoodne, ei olnud poolte poolt lepingust saadud kasu väärtus sedavõrd tasakaalust väljas, et saaks öelda, et tehing oleks heade kommete vastasuse tõttu tühine. Maakohtu hinnangul ei saanud menetluses esile toodust järeldada ka seda, et käendusleping oleks ilmselgelt olnud heade kommetega vastuolus.
3.15.Kostja esitas kohtu ettepanekul nõude ümberarvestuse ja määras tagasimaksed uuesti perioodile 07.01.2021–07.12.2027. Kostja tõi välja, et lepingu katteks on hagejalt ja hageja kohustuse täitmiseks kolmandatelt isikutelt laekunud 19 750 eurot. Kui arvestada see summa kostja uuesti määratud tagasimaksete katteks, oli selge, et hageja ei ole kohtuotsuse tegemise aja seisuga võlgnevuses. Kohus ei saanud arvestada, mis ajani oleksid selle summa arvel hagejal maksed tasutud, sest kostja ei saa makseid uuesti määrata ajale, mille kohta seadusjärgset intressimäära ei ole teada. Samas oli selge, et ümberarvestuse kohaselt ei ole täidetud lepingu üles ütlemise ajal (17.11.2023) üles ütlemise eeldused, st 17.11.2023 seisuga ei olnud tasumata vähemalt kolm järjestikust osamaksed. Seega olid üles ütlemise eeldused täitmata ning üles ütlemine oli toimetu.
3.16.Kuivõrd lepingut ei saanud lugeda kehtivalt üles öelduks, leping kehtib, siis tagastamata laenusumma tagastamise nõue ei ole sissenõutavaks muutunud. Kui ei ole sissenõutavat nõuet, ei saa täitemenetlust läbi viia. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
2-24-17526
4.1.Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja ei teadnud, et hageja on autojuht ja et pensioniealise inimese puhul ei saanud kostja eeldada, et hageja töötab (või saab samas ulatuses töötasu) kogu lepingu kestvuse ajal. Maakohtu sellekohane hageja laenuvõime hindamise käsitlus otsuses oli kostjale üllatuslik ja meelevaldne. Esmakordselt otsuses tõendamiskoormusele viitamine on oluline menetlusõiguse normi rikkumine. Maakohus ei järginud selgitamiskohustust.
4.2.Pensioniealise inimese puhul võis kostja mõistlikult eeldada, et hageja jätkab töötamist või saab sarnases mahus töötasu kogu lepingu kehtivuse ajal, kui selleks olid olemas objektiivsed asjaolud. Objektiivsed asjaolud, mis toetasid seda eeldust, on järgmised: töötamise fakt lepingu sõlmimise hetkel – kui hageja oli lepingu sõlmimise ajal reaalselt tööl ja tema tööleping oli kehtiv, võib laenuandja eeldada, et töö jätkub vähemalt lähitulevikus lepingu tähtaja jooksul; stabiilsed ja regulaarsed sissetulekud, mida kinnitasid hageja pangakonto väljavõtted ja kinnitused laenutaotluses; töö iseloom ja ametikoht – autojuhi amet ei ole raske füüsiline töö, mistõttu töö iseloom võimaldab töötamist pensionieas ja puudusid igasugused viited sellele, et hageja tervislik seisund (nähtav terviserisk) oli laenulepingu sõlmimisel selline, mis oleks andnud aluse kahtluseks hageja töövõime suhtes tulevikus ning puudusid igasugused viited hageja töölt lahkumise kavatsusele.
4.3.Kui poolte vahel sõlmitud maksegraafik on üles ehitatud nii, et igakuised maksed on väiksed, kuid lõpus tuleb tasuda suur summa, peab laenuandja hindama, kas see on laenusaaja jaoks tegelikult jõukohane. Kostja laenuandjana tugines eeldustele, mida hageja edastas, st ühe variandina hageja müüb oma eluaseme ja teiseks võib saada pärandvara. See oli realistlik hindamine. Maakohtu poolt pärandi saamine siduda vastuoluga heade kommetega on meelevaldne tõlgendus. Asjaolu, et inimesed mitte “mingis” vanuses vaid kõrges vanuses surevad, on elukaare loomulik ja paratamatu osa ja kostja võis sellele asjaolule mõistliku inimese seisukohast tugineda.
4.4.Refinantseerimiseks võetud laenukohustuse täitmisel (mitte eluaseme soetamiseks) ei ole maakohtu poolt asjakohane väide, kas laenusaaja pidi enda elukoha laenu tagasi maksmiseks müüma, et väita vastutustundetut laenamist, vaid see, et laenusaajal oli reaalne võimalus lepingu viimane maksekohustus täita esmajoones enda osa müümise teel.
4.5.Maakohus heitis ette seda, et kostja ei selgitanud adekvaatselt välja hageja igakuiseid majandamiskulusid, kuid ei märkinud kui suures ulatuses selle arvesse võtmine oleks hageja maksevõimet laenu teenindada mõjutanud. Hageja pangakonto väljavõttest nähtus, et 6 kuu jooksul tasus hageja 2 korda elektrienergia eest, s.o 150 eurot ja 120 eurot ning 1 kord prügiveo eest 12 eurot, mis teeb 47 eurot kuus, mis ei mõjutanud laenu tagasimakse tegemist.
4.6.Kostja hindas objektiivselt tema parimate teadmiste pinnalt hageja laenuvõimet krediidiotsuse tegemisel ning hindas ka mõistlikult hageja võimalust viimase laenumakse tegemisel, lisaks olukorda, et laenu oli võimalik pikendada peale laenulepingu lõppemist.
4.7.Maakohtu vastutustundliku laenamise põhimõtte laia tõlgendamise tulemusel tekkiva kohtupraktika tagajärg on see, et teatud isikud jäävad õigustamatult reguleeritud krediiditurult välja, mis omakorda nõrgestab isikute toimetulekut või sunnib laenama isikutelt, kes reegleid ei järgi.
2-24-17526 Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Osas, milles ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ei muuda, nõustub ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.
7.Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas kostja järgis laenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet ning eelkõige on vaidlus selles, kas kostja kontrollis piisavalt, et hagejal on võimalik tasuda laenu põhiosa viimane osamakse laenu tagastamise tähtajal.
8.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus asjas esitatud tõenditest kogumis põhjendatult järeldanud, et laenuandja on jätnud laenulepingu sõlmimisel nõuetekohaselt hindamata võlgniku krediidivõimelisuse. Vastuseks apellatsioonkaebuse etteheidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.
8.1.VÕS § 4034 lg 1 lubab laenuandjal anda laenu ainult sellisele tarbijale, kelle puhul on tõenäoline, et ta suudab laenu lepingus kokku lepitud tingimustel tagasi maksta, millist kohustust väljendab VÕS § 4034 lg 6. Laenuandjal on kohustus omandada piisav teave, mis võimaldab tal hinnata tarbija krediidivõimelisust ning kogutud andmete põhjal hinnata tarbija krediidivõimelisust, et määrata krediidi tagasimaksmise tõenäosus (VÕS II komm (2019), § 4034, p 3.1). Kuigi krediidivõimelisuse hindamise tulemusena tuvastatud tarbija võimekus täita oma kohustused ei väljenda kindlust, et tarbija oma kohustused igal juhul täidab, tuleb laenuandjal kõrvutada tarbija reaalseid sissetulekuid ja varalist olukorda tarbija kohustuste mahuga (samas, p 3.1.1).
8.2.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja sissetulekud ja kohustused ei võimaldanud kostjal järeldada, et hageja oli laenulepingu sõlmimisel krediidivõimeline, st tõenäoliselt suudab oma kohustused nõutavatel tingimustel tulevikus täita. Eelkõige eiras kostja laenulepingu sõlmimisel asjaolu, et hageja majanduslikku olukorda arvesse võttes ei ole ta võimeline tasuma laenu põhiosa viimast osamakset 36 563,75 eurot. Laenuleping sõlmiti seetõttu, et hageja ei suutnud täita oma eelmisi kohustusi teiste võlausaldajate ees. See tähendab, et kostjale pidi olema arusaadav, et hageja on majanduslikult raskustes. Hageja sissetulek võis olla laenulepingu sõlmimise teadaolevate andmete pinnalt piisav küll igakuiseks makseks 480,35 eurot, kuid ei olnud piisav selleks, et tasuda 07.12.2027 viimane osamakse 36 563,75 eurot. Seejuures nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et kostja ei kogunud laenuotsuse tegemisel piisavalt andmeid hageja igakuiste majandamiskulude kohta. Ehkki laenutaotlejal on kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja laenuandja võib neist lähtuda, ei tähenda see, et laenuandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.3). Kostja eeldas ekslikult, et kui hageja konto väljavõttelt püsikulusid ei nähtu, siis hagejal igakuiseid majandamiskulusid ei olegi. Kostja, teades, et hageja taotles laenu eelmiste võlgade tasumiseks (sj oli 2 nõude osas juba alustatud
2-24-17526 täitemenetlust), pidi mõistma, et hageja pangakontodelt ei pruukinudki majandamiskulude kandmine võimalik olla.
8.3.Kostja on apellatsioonkaebuses õigesti märkinud, et kui poolte vahel sõlmitud maksegraafik on üles ehitatud nii, et igakuised maksed on väiksed, kuid lõpus tuleb tasuda suur summa, peab laenuandja hindama, kas see on laenusaaja jaoks tegelikult jõukohane. Siinsel juhul tugines kostja laenuandjana aga ebaõigesti eeldusele, et kohustuste täitmiseks hageja müüb oma eluaseme või saab pärandvara. Erinevalt kostjast ei pea ringkonnakohus seda realistlikuks hindamiseks, vaid nõustub maakohtuga, need ei olnud laenuvõimet hinnates asjakohased kaalutlused. Ka Riigikohus on korduvalt leidnud, et krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisu on hinnata krediidisaaja krediidivõimelisust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 25.3; 19.02.2014, 3-2-1-169-13, p 21).
8.4.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et pensionieas isikule laenu andmine ei ole keelatud ja kostja sai laenuotsuse tegemisel arvestada tol ajahetkel teadaolevate asjaoludega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aga määravat tähtsust hageja vanusel ja sellel, kas kostja teadis laenulepingu sõlmimisel, et hageja oli ametilt autojuht, kuna need asjaolud ei kinnita ega lükka ümber vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Määrav tähtsus on eelkõige sellel, et krediidiotsusest nähtuvalt tegi kostja 20-aastase maksegraafiku 7-aastasele perioodile, mis tähendas, et laenu viimane osamakse on seetõttu 36 563,75 eurot, mille tasumiseks tuleb hagejal oma eluase müüa või oodata pärandvara saamist. Teadlikult sellisel tingimusel laenu andmist kinnitas kostja lepinguline esindaja ringkonnakohtu 01.09.2026 istungil, kui möönis, et viimast makset ei oleks hageja saanud teha oma pensioni ja töötasu arvelt ja viitas, et selliselt sai aru ka hageja esindaja C, kes oli eelmisel istungil kinnitanud, et viimane makse toimub kas refinantseerimise või kinnisvara müügiga (dtl 578; 00:05:29). Seega oli kostja teadlik, et ta otsustas anda krediiti isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, mis on Riigikohtu praktika järgi selge vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse toodud seisukohaga, et refinantseerimiseks võetud laenukohustuse täitmisel oleks oma elukoha võõrandamine rohkem põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu otsusest välja põhjendused, mis puudutavad järeldusi selle kohta, kas kostja selgitas välja hageja ameti ja kas pensioniealise inimese puhul sai kostja eeldada, et hageja töötab (või saab samas ulatuses töötasu) kogu lepingu kestvuse ajal.
8.5.Kokkuvõttes leidis maakohus põhjendatult, et kostja ei täitnud nõuetekohaselt vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi, s.o kostja ei selgitanud adekvaatselt välja hageja igakuiseid majandamiskulusid ja tugines ebarealistlikele argumentidele hageja poolt viimase makse jaoks raha leidmiseks ning lootis sellele, et käendaja täidab kohustuse, ilma et ta oleks kontrollinud käendaja võimet seda teha. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Kui kostja oleks võtnud arvesse teavet hageja sissetulekute, kohustuste ja vara kohta, ei oleks laenuandja saanud järeldada, et hageja suudab laenulepingust tulenevad kohustused nõutud tingimustel probleemideta täita, s.o eelkõige laenu viimast osamakse tasuda oma elukohta müümata või
2-24-17526 pärandvara saamata. Järelikult ei oleks kostja VÕS § 4034 lg 6 kohaselt tohtinud hagejaga laenulepingut sõlmida. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
9.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
10.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
10.1.TsMS § 175 lg 1 alusel esindatava huvides toimingu tegemisel kohaldatav põhjendatud tunnitasu suurus sõltub eelkõige asja ja vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (RKTKm 24.01.2024, 2-21-9796, p 18). Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud vandeadvokaadist hageja esindaja tunnitasu määr 150 eurot (käibemaksuta).
10.2.Menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad kulud ringkonnakohtus apellatsioonkaebusele vastuse koostamisest (5 h), istungiks ettevalmistumisest (1,5 h), istungil osalemisest (0,25 h) ja menetluskulude nimekirja koostamisest (0,25 h). Ringkonnakohus leiab, et hageja esindaja toimingud apellatsioonimenetluses on asja mahtu ning keerukust arvestades asjatundliku õigusteenuse osutamiseks TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatud ja vajalikud.
10.3.Seega on hageja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud apellatsioonimenetluses 7 h, tunnihinnaga 150 eurot, millele lisandub käibemaks, mistõttu on kindlaks määratavate menetluskulude suurus 1302 eurot (käibemaksuga).
11.Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
12.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.