Aktiva Finance Group OÜ hagi O.Y vastu 1624 euro 63 sendi suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks.
Tsiviilasja hind
2011 eurot 76 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479, asukoht XXX-i ), lepinguline esindaja Kristiine Urb (e-post XXX) Kostja O.Y (isikukood XXX, elukoht XXX, XXX-i, e-post XXX)
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ 22.12.2025 hagi O.Y vastu 1624 euro 63 sendi suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks.
2.Mõista O.Y-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks lepingu nr TL4133386 alusel välja põhivõlg 1624 eurot 63 senti, intress 146 eurot 74 senti, sissenõudmiskulud 35 eurot ning viivis 0,021% päevas põhivõlalt (1624 eurot 63 senti) alates 30.04.2025 kuni põhivõla tasumiseni.
3.Jätta menetluskulud O.Y kanda. Mõista O.Y-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulud 550 eurot ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis menetluskuludelt (550 eurot) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
Toimetada otsus pooltele kätte. Edasikaebamise kord Pooled võivad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada kohtuotsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mille esitamise tähtaeg on TsMS § 632 lg 1 kohaselt 30 päeva alates kohtuotsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte rohkem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest.
Selgitus menetlusabi taotlejale Apellatsioonkaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt. Menetlusabi andmise taotlus ei peata TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt aga seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb esitada tähtaja kestel ka kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi taotletud. Kohus annab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 22.12.2025 hagiavalduse O.Y (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 1624 eurot 63 senti ja kõrvalnõuded tulenevalt poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust VÕS § 402 mõttes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Placet Group OÜ (krediidiandja) ja kostja 07.09.2024 tarbijakrediidilepingu nr TL4133386 (leping), mille alusel sai kostja laenu 2000 eurot, intressimääraga 32,2%, osamaksete arv 18 (viimane osamakse 10.03.2026), lepingutasu 100 eurot, krediidi kulukuse määr 48% (dtl 3-4, 15-16). Krediidiandja maksis 07.09.2024 kostjale 1900 eurot (maha arvestatud lepingutasu 100 eurot) (dtl 28). Hageja väitel järgis krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtet, kui tugines kostja krediidivõimelisuse hindamisel kostja esitatud andmetele (dtl 65), avalikest registritest tehtud päringutele (dtl 66-67) ning arvelduskonto väljavõttele (dtl 55-64) sissetuleku, finantskohustuste ja majapidamiskulude kohta. Hageja väitel tuvastati kostja igakuine keskmine sissetulek ning kohustused. Lisaks arvestati ka majapidamiskuludega. Kõiki eelnevate kohustuste mahaarvamist, sh taotletava laenu osamakse, jäi kostjale reservi arvestatav vaba raha (dtl 5-8, 68). Kostja kohustus täitma lepingust tulenevad kohustused vastavalt lepingus kokku lepitule (lõpptähtaeg 10.03.2026). Kostja rikkus lepingut, olles võlas 10.02.2025, 10.03.2025 ja 10.04.2025 osamaksetega, mistõttu krediidiandja saatis kostjale 12.04.2025 lepingu ülesütlemise teate (dtl 44) ja andis kostjale täiendava tähtaja (26.04.2025) võlgnevuse tasumiseks. Lisaks pakuti VÕS § 416 lg 2 mõttes läbirääkimiste võimalust kohtuvälise kokkuleppe saavutamiseks. Kuna kostja ei likvideerinud täiendavaks tähtajaks võlgnevust, ütles krediidiandja lepingu 29.04.2025 üles (dtl 45), milline teada saadeti kostjale e-postile. Krediidiandja loovutas kostja vastase nõude 29.04.2025 hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid (dtl 46). Lepingu ülesütlemisega muutus kogu võlgnevus sissenõutavaks. Hageja selgitas, et krediidiandja väljastas kostjale laenu 2000 eurot ning kostja on lepingu kehtivuse ajal tagastanud hagejale põhiosa katteks 375 eurot 37 senti, seega on põhivõlg 1624 eurot 63 senti (dtl 9, 71). Hagejale on välja toonud, et laenumaksetelt arvestati ka intressi ning kostjal on intressivõlgnevus alates 5. osamaksest, s.o 10.02.2025 kuni ülesütlemiseni s.o 29.04.2025. Kokku on intressisumma seega 146 eurot 74 senti (45,47+38,64+39,91+22,72). Kostja intressi tasunud ei ole (dtl 10, 16). Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi (kirja teel) võla tasumiseks ning hageja nõuab seega ka võla sissenõudmiskulusid summas 35 eurot (02.05.2025 tasulise kirja saatmine 25 eurot 22.05.2025 tasulise kirja saatmine 5 eurot muud makseviivitusega tekkinud kulud 5 eurot) pärast lepingu lõppemist VÕS 1132 lg 2 ja lepingu üldtingimuste punktist 7.4 alusel (dtl 10, 72-79). Hageja ei ole tasunud viivist tagastamata laenusummalt alates lepingu ülesütlemisest,
s.o 30.04.2025 ning hagiavalduse esitamise seisuga (22.12.2025) oli viivis 80 eurot 86 senti. Seega viivis perioodi 30.04.2025–22.12.2025 eest on 80 eurot 86 senti (dtl 11-80). Hageja palub kostjalt välja mõista: põhivõlg 1624 eurot 63 senti, intress 146 eurot 74 senti, sissenõudmiskulud 35 eurot, viivis 80 eurot 86 senti, mis on sissenõutavaks muutunud 30.04.–22.12.2025, edasiulatuv viivis lepingujärgses määras, s.o 0,021% päevas põhivõlalt (1624 eurot 63 senti) alates 23.12.2025 kuni põhivõla tasumiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud, sh riigilõiv 350 eurot ja hageja õigusabikulud 338 eurot ning VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
2.Tartu Maakohus võttis hagi 11.02.2026 määrusega menetlusse ja andis kostjale tähtaja 21 päeva, et esitada hagile kirjalik vastus. Kostja esitas kohtule vastuse 27.02.2026 sisuga „Ok“.
3.Tartu Maakohus määras 05.08.2026 määrusega, et asi vaadatakse läbi kirjalikus menetluses. Kohus andis pooltele tähtaja kuni 17.08.2026 (k.a), et esitada kohtule soovi korral lõplikud seisukohad, sh menetluskulude nimekirjad, millele vastata sai 19.08.2026. Kohus selgitas, et teeb asjas otsuse avalikult teatavaks hiljemalt 08.09.2026. Hageja esindaja on 05.08.2026 kohtumääruse kätte saanud KÄPO-s 05.08.2026 ning kostjale on saadetud nimetatud määrus kostja enda poolt avaldatud e-posti aadressile XXX nii 05.08.2026 kui ka 19.08.2026 hoiatusega, et kohus loeb dokumendid kättetoimetatuks hiljemalt 26.08.2026 (TsMS § 3141 lg 2). Menetlusosalised kohtule täiendavaid dokumente ei esitanud.
KOHTU SEISUKOHT
4.Kohus leiab, et hageja nõude aluseks olev krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud leping tuleb kvalifitseerida tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 lg 1 mõttes, sest majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja andis laenu füüsilisest isikust kostjale väljaspool kostja majandustegevust. Hageja on tuginenud hagiavalduses sellele, et krediidiandja on kostjaga sõlmitud lepingu kehtivalt üles öelnud, mille tõttu on muutunud kogu võlgnevus sissenõutavaks. Kohus analüüsib lepingu kehtivust ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (I). Kohus käsitleb seejärel VÕS § 416 kohaseid tarbijakrediidilepingu ülesütlemise eelduseid ning teeb menetluslikud otsustused (II). I
5.Kohus märgib esmalt, et tõendina esitatud leping on küll ilma kostja allkirjata (dtl 15-17), kuid kohtule esitati lisaks ka tõend laenu väljamakse kohta kostja pangakontole (dtl 28). Ka kostja ise ei esitanud vastuväiteid lepingu sõlmimise või laenu saamise kohta (dtl 89).
6.Kohus peab Euroopa Kohtu praktika järgi omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, OPRFinance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja 46). Samal seisukohal on olnud ka Riigikohus, kes on selgitanud, et kohus peab vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kontrollima, sest imperatiivsetest põhimõtetest kõrvale kaldumine muudab tühiseks kas lepingus sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) või lepingu tervikuna (VÕS § 406 2 lg 1) (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 25).
6.1.Kohtu kohustus kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kohaldub ka siis, kui kostja hagile sisuliselt ei vasta või sellele ei tugine, muuhulgas tagaseljaotsuse tegemisel, mida kinnitavad ka Euroopa Kohtu ja Riigikohtu seisukohad. Sealjuures ei ole tagaseljaotsuse tegemine kohtu kohustus, vaid õigus ning õiguslikult põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise korral jätma rahuldamata (Euroopa Kohtu 04.06.2020 otsus asjas nr C-495/19, Kancelaria Medius SA vs. RN, p-d 46–48 ja 52; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 26).
6.2.Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 2 kohaselt hindama kostja krediidivõimelisust nõuetekohase hoolsusega. Krediidiandja pidi krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi krediidiandja hindama kostja varalist seisundit, sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Krediidiandja pidi määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse suurusest. Krediidiandja pidi lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.
6.3.Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse hindamiseks kostjalt teavet ja kasutama andmekogusid ja kontrollima VÕS § 403 3 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt mõistlikul viisil kostja esitatud teavet. Kohtupraktikas on rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 4034 lg 6 kohaselt sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
7.Kohus leiab, et hageja on tõendanud, et krediidiandja järgis lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kontrollis kostja krediidivõimelisust nõuetekohase hoolega. Hagiavalduse kohaselt hindas krediidiandja kostja krediidivõimelisust lähtudes kostja esitatud andmetest, avalikest registritest saadud päringu tulemustele ning kostja arvelduskonto väljavõttele sissetuleku, finantskohustuste ja majapidamiskulude kohta.
7.1.Hagiavalduse kohaselt tuvastas krediidiandja, et kostja igakuine keskmine sissetulek on 1062 eurot 50 senti ja tema igakuised finantskohustused 67 eurot, kostjal puudusid maksehäired ja muud võlgnevused (dtl 6–8). Hageja lisas hagiavaldusele kostja arvelduskonto väljavõtte (perioodi 10.03.2024-06.09.2024 kohta (dtl 55 –64). Kostja ei ole väitnud, et tegemist ei olnud tema arvelduskonto väljavõttega või et see kajastaks ebaõigeid andmeid.
7.2.Kohtu hinnangul nähtub kostja arvelduskonto väljavõttest, et kostja oli lepingu sõlmimisel võimeline võetud kohustusi täitma. Kostja kuue kuu keskmine sissetulek oli 911 eurot, millele lisandusid vahel eraisikute täiendavad maksed. Kostja töötas kahes erinevas töökohas (kaks erinevat palgamaksjat Avar Ehitus OÜ ja Toim OÜ). Arvelduskonto väljavõttelt nähtub, et kostja muud finantskohustused olid AS ESTO antud krediit (2800 eurot, kuumaksega 47 eurot 14 senti) ning üks makse 109 eurot 48 senti, mis oli tehtud JULIANUS INKASSO OÜ-le. Krediidiandja arvestas majapidamiskuludeks 370 eurot, arvelduskonto väljavõttelt nähtusid kostja igapäevased ja tavapärased maksed nagu näiteks toidupoed, apteek, tankla ja arvete maksmised Tele2-le ning eraisikutevahelised maksed.
Kohtu hinnangul nähtub eeltoodust, et kostja oli võimeline tasuma krediidiandjale igakuise maksena 142 eurot 33 senti eurot. Kohus analüüsib järgnevalt lepingu ülesütlemise kehtivust. II
8.Kohus märgib, et hageja on tuginenud sellele, et krediidiandja ütles lepingu kehtivalt üles. Krediidiandjal oli õigus pooltevaheline leping kehtivalt üles öelda, eeldusel, et täidetud olid pooltevahelise tarbijakrediidilepingu ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused: krediidiandja esitas kostjale lepingu ülesütlemisavalduse ja kostja sai selle kätte kostja oli viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, krediidiandja andis kostjale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist krediidiandja pakkus kostjale hiljemalt koos eelnimetatud kahenädalase tähtajaga kokkuleppele jõudmiseks läbirääkimiste võimalust.
8.1.Kohus leiab, et hageja on tõendanud, et krediidiandja ta tegi kostjale ülesütlemise hoiatuse ning andis kostjale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks VÕS § 416 lg 1 mõttes koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist (dtl 41–43).
8.2.Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja pakkus enne tarbijakrediidilepingu erakorralist ülesütlemist kostjale VÕS § 416 lg 2 järgi kahenädalase tähtajaga kokkuleppele jõudmiseks läbirääkimise võimaluse. Piisav ei ole lause, et võimalik on võtta ühendust ja sõlmida kohtuväline kokkulepe (dtl 41). Sarnaselt on Riigikohus on leidnud, et krediidiandja peab olema suuteline sõnastama tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avalduse selliselt, et laenusaaja saaks üheselt aru, et tal on võimalus pidada pangaga läbirääkimisi. Riigikohtu hinnangul ei saa VÕS § 416 lg 2 nõuetele vastavaks läbirääkimiste võimaluse pakkumiseks pidada lauset: „Küsimuste tekkimise korral palume teil võtta ühendust alltoodud kontaktidel“ (RKTKo 03.06.2020, 2-17-7502/66, p 16). Samas on Riigikohus selgitanud, et ainuüksi võimalik läbirääkimiste võimaluse pakkumata jätmine VÕS § 416 lg 2 nõudeid rikkudes ei mõjuta tarbijakrediidilepingu ülesütlemise kehtivust (RKTKo 03.06.2020, 2-17-7502/66, p 16).
8.3.Kohus leiab, et hageja on tõendanud, et kostja oli VÕS § 416 lg 1 mõttes lepingu ülesütlemise ajal 29.04.2025 viivituses kolme järjestikuse maksega 10.02.2025, 10.03.2025, 10.04.2025 (dtl 71) ning et kostja on lepingu ülesütlemise hoiatuse ja lepingu ülesütlemise avalduse ja loovutamisteate kätte saanud (dtl 41–46).
8.4.Kohus leiab, et eeltoodut arvestades on hageja tõendanud, et kõik lepingu ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused olid täidetud ning hageja ütles pooltevahelise lepingu 29.04.2025 kehtivalt üles, millega muutusid kõik osamaksed sissenõutavaks.
9.Kohus tuvastab, et kostja sai lepingu järgi krediiti 2000 eurot ning on põhiosa katteks tagasi maksnud 375 eurot 37 senti (dtl 9, 71), seega on põhivõlg 1624 eurot 63 senti. Kohus leiab, et eeltoodut arvestades tuleb hagi rahuldada osaliselt ning kostjalt hageja kasuks välja mõista: põhivõlg 1624 eurot 63 senti, intress 146 eurot 74 senti, sissenõudmiskulud 35 eurot sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 30.04. – 22.12.2025 eest 80 eurot 86 senti, ning edasiulatuv viivis 0.021% päevas alates hagi esitamisele järgnevast päevast 23.12.2025 põhivõlalt (1624 eurot 63 senti) kuni põhivõla tasumiseni.
Kostjalt tuleb hageja kasuks VÕS §-de 195 ja 108 ja 402 lg 1 kohaselt välja mõista põhivõlg ning intress perioodil 10.02.2025–29.04.2025. Rahuldada tuleb ka viivisenõue, võlausaldajal on VÕS § 113 lg 1 kohaselt õigus nõuda maksete tasumisega viivitamisel viivist. Lepingus on kokku lepitud, et viivisemäär on 0,021% päevas (dtl 16), mis on toonane seadusjärgne viivisemäär. Hagist ja taotlustest nähtuvalt on hageja palunud välja mõista aga viivise kindlas summas, mitte seadusjärgse viivise, norm on dispositiivne. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 0,021% päevas alates 30.04.2025 kuni põhivõla tasumiseni. Kohus leiab, et kostjalt tuleb hageja kasuks VÕS 1132 lg 2 p 3 ja üldtingimuste p 7.4 järgi välja mõista sissenõudmiskulud 35 eurot (dtl 10, 25).
10.Kohus määrab TsMS § 173, 174 lg 2 ja § 177 kohaselt kindlaks menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse. Kohus jätab hagi rahuldamise tõttu menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kostja kanda. Kostjal puudusid hüvitatavad menetluskulud.
11.Hageja esitas kohtule koos hagiavaldusega 22.12.2025 menetluskulude nimekirja (dtl 14), milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuluna riigilõiv 350 eurot ja lepingulise esindaja kulud 338 eurot (km-ta) kahe tunni osutatud õigusabi eest tunnihinnaga 169 eurot. Hageja palus lepingulise esindaja kulud TsMS § 174 lg 10 järgi välja mõista käibemaksuta, sest hageja on käibemaksukohustuslane ja tal on õigus käibemaksu tagasi arvestada. Hageja kinnitas, et kõik kulud on TsMS § 176 lg 5 kohaselt kantud seoses käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega. Hageja palus märkida menetluskulude kindlaksmääramisel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast viivist.
11.1.Kohus leiab, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista riigilõiv 350 eurot. Riigilõiv on menetluskulu, tasumise kohustus tuleneb TsMS § 138 lg 2 järgi seadusest.
11.2.Kohus mõistab lepingulise esindaja kulud TsMS § 175 lg 1 kohaselt välja vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja kulud on TsMS § 175 lg 1 kohaselt vajalikud ja põhjendatud osaliselt. Kohus lähtub Riigikohtu juhistest, et menetluskulude kindlaksmääramisel ei pea kohus üksikasjalikult välja tooma konkreetseid tegevusi ja kulusid menetluskulude nimekirjast ega hindama iga kuluartiklit eraldi. Kohus peab menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel andma eelkõige hinnangu lepingulise esindaja kulude suurusele tervikuna ning kaaluma, kas esindamisega seotud kulu tervikuna vastab mõistlikule keskmisele sarnase õigusteenuse hinnale. Kohus arvestab kohtuvaidluse asjaolusid, kohtuasjale kulunud aega, asja liiki, keerukust ja mahukust, dokumentide sisu ja mahtu, samuti kontrollib ega lepingulise esindaja tunnitasu ei ületa sarnase õigusteenuse hinda (RKTKm 17.04.2024 2-17-124505/94, p 12 jj; RKTKm 29.01.2024 2-21-9796/80, p 17 jj). 11.3 Kohus leiab, et lepingulise esindaja kvalifikatsiooni ja menetlusdokumentide sisu arvestades on põhjendatud ajakulu kaks tundi ning põhjendatud juristi tunnitasu määr tüüphagi eest 100 eurot. Juristi õigusteenuse keskmine hind on senises kohtupraktikas olnud 100–120 eurot. Menetlusdokumendi sisu ja ülesehitust arvestades on aru saada, et tegemist on etteantud vormiga, kus on täidetud vajalikud kohad. Kohus arvestab, et tegemist on tüüphagiga ning sarnase teenuse turuhind on tavapäraselt olnud kindlaks määratud summana 85–100 eurot. Seega on hageja vajalik ja põhjendatud õigusabikulu 200 eurot (km-ta).
11.4.Eeltoodut arvestades tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuludena 550 eurot (350 + 200). Kohus rahuldab TsMS § 177 lg 4 kohaselt hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
(allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Susann Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.