1.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti taotlus. Anda luba pidada X. X (sündinud xx.xx.xxxx) kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, aga mitte kauem kui kaheks kuuks (s.o 5. detsembrini 2026 k.a).
2.Määruse avaldamise korral asendada tähemärkidega puudutatud isiku nimi ja sünniaeg. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 204).
PPA pidas X. Xi 3. oktoobril 2026 kell 16.55 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 613 lg 1 ning § 23 lg 1 ja lg 2 p-de 1, 2, 3, 6 ja 7 alusel kinni ning toimetas ta Pärnu arestimajja, kuna tal puudusid reisimiseks ja Eestis viibimiseks nõutavad dokumendid.
4.oktoobril 2026 kell 18.56 avaldas ta soovi taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset. Isik peeti seejärel kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 65 lg 2 p-de 1, 2, 5 ja 6 alusel.
2.PPA esitas 4. oktoobril 2026 taotluse saada luba X. Xi kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni neljaks kuuks. PPA taotluse põhjendused on lühidalt järgmised.
2.1.PPA taotleb kinnipidamist VRKS § 65 lg 2 p-de 1, 2 ja 6 alusel. Isikul puudusid reisidokument ja muu isikut tõendav dokument ning tema isikusamasus, kodakondsus ja sünniaeg põhinevad üksnes tema ütlustel. Isiku reisiteekond, isikuandmed, kodumaalt lahkumise põhjused ning rahvusvahelise kaitse taotlemise asjaolud ja motiivid vajavad täpsustamist. PPA hinnangul on kinnipidamine isiku parimates huvides ja tagab tema turvalisuse, sest ta on võõras riigis, tal puuduvad piisavad elatusvahendid ja Eestis viibivad lähedased või perekonnaliikmed.
2.2.PPA hinnangul esineb põgenemise oht VSS § 6 8 p-de 3, 6 ja 11 alusel. Isik saabus Valgevenest ebaseaduslikult Lätti, ületas enda ütluste kohaselt kõrge piiritara redeli abil, ootas Lätis metsas kaheksa päeva edasitoimetamist ning saabus seejärel dokumentideta Eestisse. Rahvusvahelise kaitse taotlemise soovi avaldas ta pärast kinnipidamist ajal, mil tema suhtes viidi läbi lahkumiskohustuse menetlust. PPA hinnangul ei taga kinnipidamise alternatiivid menetluse eesmärki, sest isikul puudub Eestis elukoht ja reisidokument, mida saaks hoiule võtta, ning ta võib omavoliliselt lahkuda teise riiki. PPA tugineb lisaks avaliku korra tagamise vajadusele VRKS § 65 lg 2 p 6 alusel.
3.Istungil kinnitas puudutatud isik, et tema sünniaeg on 8. veebruar 2009. Kinnipidamisele ta vastuväiteid ei esitanud.
3.1.PPA selgitas istungil vastuseks kohtu küsimusele, et VRKS § 65 lg 2 p-s 1 toodud kinnipidamise aluse eelduseks olev põhjendatud kahtlus isikusamasuse tugineb sellele, et isik on rääkinud PPA-le, et ostis oma teekonna alguses võltsitud dokumendi, millega alustas teekonda. Samuti viitas PPA sellele, et PPA-l pole õnnestunud kindlaks teha, kas isik on see, kelleks on ennast väitnud. PPA kinnitas ka, et kuna isik on alaealine, saadetakse ta juhul, kui kohus taotluse rahuldab, esimesel võimalusel Pärnu arestimajast kinnipidamiskeskusesse, kus on alaealistele kinnipeetavatele eraldi osakond neile sobivate tingimustega.
KOHTU PÕHJENDUSED
1.VRKS § 66 lg 2 alusel võib halduskohus anda PPA-le loa pidada rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni kuni neli kuud VRKS § 65 lg-s 2 sätestatud juhtudel (vt ka VRKS § 66 lg 1). Kinnipidamine on lubatud, kui leebemaid alternatiive pole võimalik tulemuslikult kohaldada (VRKS § 65 lg 1).
2.Rahvusvahelise kaitse taotlejat võib muu hulgas kinni pidada tema isiku ja kodakondsuse kontrollimiseks (VRKS § 65 lg 2 p 1), samuti kaitse taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on põgenemise oht (p 2), või avaliku korra tagamiseks (p 6). Põgenemisohuna käsitatakse seda, kui esineb mõni VSS §-s 6 8 nimetatud asjaolu, arvestades Euroopa Liidu ühtse rahvusvahelise kaitse õiguses sätestatud menetluse erisusi (VRKS § 65 lg 3 p 1).
3.Alaealiste kinnipidamisel tuleb silmas pidada lapse parimaid huve („Lapse õiguste konventsiooni“ (LÕK) art 3). Alaealist võib kinni pidada erandjuhtudel, äärmusliku abinõuna ja alles pärast seda, kui individuaalse hindamise tulemusel on kindlaks tehtud, et VRKS § 60 lg-s 1 nimetatud liikumisvabaduse piirangut ega § 67 lg-s 2 nimetatud kinnipidamise alternatiivi ei ole võimalik tõhusalt kohaldada (p 1) ning kinnipidamine on VRKS § 69 lg-s 2 sätestatu kohaselt alaealise heaolu ja turvalisuse kaalutlustel vajalik ja alaealise parimates huvides (VRKS § 69 lg 1, vt ka LÕK art 37). Tulenevalt VRKS § 69 lg 2 p-st 2 võib kinnipidamine olla alaealise parimates huvides saatjata alaealise puhul siis, kui kinnipidamine
tagab tema turvalisuse. Alaealist peetakse kinni võimalikult lühikest aega (VRKS § 69 lg 3 ls 1).
4.Arvestades eeltoodut peab taotluse rahuldamiseks: 1) esinema kinnipidamise alus; sh saatjata alaealise puhul peab kinnipidamine olema tema heaolu ja turvalisuse kaalutlusel vajalik ning tema parimates huvides; 2) esinema põgenemisoht; 3) leebemaid meetmeid, st liikumisvabaduse piiramist ega kinnipidamise alternatiivide kohaldamine võimalik ei ole ning 4) kinnipidamine peab olema proportsionaalne.
5.Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul täidetud tingimused VRKS § 65 lg 2 p 1 alusel kinnipidamiseks. Säte tugineb direktiivi (EL) 2024/1346 art 10 lg 4 p-le a, mille kohaselt võib isiku kinni pidada selleks, et tuvastada tema isik või kodakondsus või seda kontrollida. Tallinna Ringkonnakohus on selgitanud, et säte on seotud rahvusvahelise kaitse taotleja kaasaaitamiskohustusega, mis hõlmab rahvusvahelise kaitse taotleja kohustust teatada oma nimi, sünniaeg ja -koht, sugu ja kodakondsus, samuti esitada kõik isikut tõendavad dokumendid või selgitused nende puudumise kohta (Tallinna Ringkonnakohtu 24. augusti 2026. a määrus asjas nr 3-26-2220, p 10). Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt varem kehtinud direktiivi 2013/33 samasuguse sõnastusega art 8 lg-le 3 võib rahvusvahelise kaitse taotlejat sel alusel kinni pidada ainult juhul, kui ta hoolimata oma koostöökohustusest ei ole avaldanud oma isikut või kodakondsust või esitanud isikut tõendavaid dokumente, mille alusel neid oleks võimalik tõendada (C-18/16 K., p 42). Euroopa Varjupaigaamet on märkinud 2024. a suunistes kinnipidamise alternatiivide kohta1, et seda kinnipidamise alust ei tohiks tõlgendada nii, et see õigustab kõigi taotlejate kinnipidamist, kellel puuduvad nõuetekohased dokumendid. Kinnipidamise vajalikkuse hindamisel võib arvesse võtta nt seda, kas isik on teinud tahtliku katse ametiasutusi eksitada, kas ta on pahauskselt hävitanud või kõrvaldanud isikut tõendava dokumendi, et vältida tema isikusamasuse või kodakondsuse kindlakstegemist, kasutanud võltsitud dokumente või pole teinud koostööd taustakontrolli käigus. Praegusel juhul ei ole PPA esile toonud konkreetset põhjendatud kahtlust, et isik on PPA-le valetanud, sh enda vanuse osas. Kohus ei pea isiku vaatluse põhjal kohtuistungil võimatuks, et ta on 17-aastane, nagu ta väidab end olevat. Asjaoludest ei nähtu ka kaasaaitamiskohustuse rikkumist – isik on öelnud oma nime ja vanuse ning andnud esmased ütlused reisiteekonna kohta, mis on üldjoontes koherentsed ja millest vastuolusid ei nähtu (vt digitoimiku leht 12). Pelgalt asjaolu, et isikul pole kaasas isikut tõendavat dokumenti ja et PPA-l pole õnnestunud tema isikut infosüsteemidest tuvastada, ei anna alust tema kinnipidamiseks, sest see tingiks iga isikut tõendavate dokumentideta rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise, mis oleks vastuolus direktiiviga (EL) 2024/1346 (Tallinna Ringkonnakohtu viidatud määrus asjas nr 3-26-2220, p 12). Ka asjaolu, et isik lahkus kodumaalt enda sõnul võltsitud passiga, mille smugeldaja hiljem ära võttis, ei tekita kahtlust isiku ütlustes tema isiku kohta. Isik ei ole esitanud võltsitud passi PPA-le.
6.VRKS § 65 lg 2 p 2 eelkäijaks olnud VRKS kuni 11. juunini 2026 kehtinud redaktsiooni § 361 lg 2 p 4 kohta on Riigikohus selgitanud, et selle sätte all on silmas peetud mh taotleja rahvusvahelise kaitse vajadust puudutavate väidete kontrollimist, kui see eeldab taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust; säte aitab ühtlasi kaasa taotleja edasiliikumise ennetamisele (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus nr 3-17-792/61, p-d 18.1 ja 18.2). Arvestades, et praegusel juhul on rahvusvahelise kaitse menetlus alles algstaadiumis ning isikuga on vaja alles korraldada vestlus, mille raames ta saaks anda täpsemaid ütlusi enda rahvusvahelise kaitse vajaduse kohta, on põhjendatud vajadus tagada isiku kättesaadavus vastavateks menetlustoiminguteks. Seega on selle sätte kohaldamise esmane eeldus täidetud. Lisaks eeldab säte aga põgenemisohu tuvastamist.
7.PPA põhjendab põgenemisohtu sellega, et isiku suhtes esinevad VSS § 6 8 p-des 3, 6 ja 11 nimetatud asjaolud: tema isikusamasus ja kodakondsus tuginevad üksnes tema ütlustele, ta saabus Eestisse ebaseaduslikult ja dokumentideta ning avaldas rahvusvahelise kaitse taotlemise soovi alles pärast kinnipidamist. PPA tugineb ka sellele, et isik sisenes enda selgituste järgi Valgevenest Lätti ebaseaduslikult, ootas Lätis metsas edasitoimetamist ja saabus sõidukiga Eestisse.
7.1.Eespool toodud põhjustel ei ole PPA ära näidanud VSS § 6 8 p-s 3 nimetatud põgenemisohu aluse olemasolu. Taotluses on märgitud, et isiku andmed tuginevad tema ütlustele ja vajavad kontrollimist, kuid sellest ei nähtu konkreetset põhjendatud kahtlust tema isikusamasuses või kodakondsuses.
7.2.Samuti ei ole asjakohane VSS § 6 8 p 11. Tallinna Ringkonnakohus on selgitanud, et sisenemisloa küsimus tõusetub piirimenetluse puhul või VSS-s ette nähtud sisenemiskeelu korral, kuid rahvusvahelise kaitse taotlejal tekib pärast taustakontrolli läbimist õigus Eestis viibida (viidatud määrus asjas nr 3-26-2220, p 19) ning praegusel juhul on puudutatud isik esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse sooviavalduse ja taustakontrolli on vähemalt alustatud (digitoimiku leht 14). Rahvusvahelise kaitse vajadusega isikule ei tohi õigusliku aluseta riiki sisenemist ette heita olukorras, kus tal ei pruukinud selleks teistsugust võimalust kaitse saamiseks olla.
7.3.PPA on aga põhjendatult tuginenud VSS § 68 p-le 6. Isik kirjeldas, et reisis esmalt võltsitud dokumendi abil Valgevenesse, seejärel sisenes Valgevenest Lätti ebaseaduslikult üle piiritara, ootas Lätis metsas kaheksa päeva edasitoimetamist ning saabus siis dokumentideta sõidukiga Eestisse. Rahvusvahelise kaitse taotlemise soovi avaldas ta alles pärast kinnipidamist. Selline organiseeritud ja varjatud liikumisviis annab alust pidada reaalseks ohtu, et vabastamise korral võib ta proovida liikuda edasi teise Euroopa Liidu liikmesriiki ja menetlusest kõrvale hoiduda. Seega järeldas PPA lõppastmes õigesti isikul põgenemisohu olemasolu.
8.PPA on lisaks tuginenud VRKS § 65 lg 2 p-le 6 ja leidnud, et ebaseaduslik Schengeni alale sisenemine ning kontrollimatu edasiränne kahjustavad rändekontrolli ja siseturvalisust. Selle kinnipidamisaluse kohaldamiseks peab avaliku korra oht siiski tulenema konkreetse isiku individuaalsest käitumisest ega saa põhineda üksnes ebaseadusliku rände üldistel tagajärgedel. Taotluses ei ole kirjeldatud isiku konkreetset Eesti avalikku korda ohustavat käitumist. VRKS § 65 lg 2 p 6 PPA pakutud tõlgenduse korral võiks sellel alusel kinni pidada kõik ebaseaduslikult riiki sisenenud rahvusvahelise kaitse taotlejad, mis ei saa olla sätte mõte.
9.PPA on taotluses selgitanud, miks kinnipidamise alternatiivid ei oleks tema hinnangul tulemuslikud: isikul ei ole Eestis elukohta, lähedasi ega perekonnaliikmeid, tal puudub reisidokument, mida saaks hoiule võtta, ning senine varjatud ja ebaseaduslik liikumine annab alust kahelda, kas ta järgiks järelevalvemeetmeid. Arvestades tuvastatud põgenemisohtu ja vajadust tagada isiku kättesaadavus rahvusvahelise kaitse menetluse algstaadiumis, ei ole leebemate meetmete tõhus kohaldamine praegu piisavalt tagatud.
Seega esineb puudutatud isiku kinnipidamiseks VRKS § 65 lg 2 p-s 2 sätestatud alus.
11.Kohtu hinnangul oleks PPA taotletud kinnipidamiskeskusesse paigutamise tähtaeg neljaks kuuks puudutatud isiku kui lapse huvides ebaproportsionaalselt pikk tähtaeg. Tallinna Ringkonnakohus on 1. oktoobri 2026. a määruses asjas nr 3-26-2725 selgitanud, et kuigi põhimõtteliselt on lubatav anda isiku kinnipidamiseks luba pikemaks ajaks kui menetlustoimingute tegemiseks hädavajalik, peab halduskohus otsustama kaalutlusõiguse alusel, kui pika aja järel oleks konkreetse juhtumi asjaoludest lähtudes vaja kinnipidamise seaduslikkust uuesti hinnata. Arvesse tuleks võtta eeskätt puudutatud isiku haavatavust, tervislikku seisundit, perekonnaelu, senise kinnipidamise kestust jm asjaolusid, mis võivad tingida vajaduse kontrollida kinnipidamise seaduslikkust sagedamini, kui see on
kohustuslikuna nähtud ette VRKS § 66 lg-tes 2–4 (määruse p 11–12). Kohtu hinnangul ei ole seaduses ettenähtud maksimaalseks tähtajaks kinnipidamiseks loa andmine põhjendatud, vaid seda tuleb lühendada kahe kuuni, misjärel peab kohus igal juhul uuesti hindama jätkuva kinnipidamise põhjendatust. Seaduses sätestatust lühemaks tähtajaks loa andmist õigustab nii asjaolu, et puudutatud isik on alaealine, kui ka tema täiendav haavatavus seoses vägivalla ohvriks olemisega (vt digitoimiku leht 15).
12.VRKS § 67 lg 1 kohaselt võib PPA kohaldada kinnipidamise asemel leebemaid meetmeid: elamist kindlaksmääratud kohas, PPA-s registreerimas käimist või dokumendi hoiule andmist (vt VRKS § 67 lg 2 ja § 60 lg 1 koostoimes). Isikul ei ole taotluse kohaselt Eestis perekonnaliikmeid. Arvestades ühtlasi kehtivate dokumentide ja piisavate rahaliste vahendite puudumist, isiku vähest seotust Eestiga ning varasemat liikumist läbi mitme liikmesriigi, ei ole praeguses menetlusetapis piisavalt alust eeldada, et leebemad järelevalvemeetmed tagaksid isiku kättesaadavuse PPA-le. Kinnipidamine tagab ka puudutatud isiku kui alaealise turvalisuse, eeldusel et järgitakse alaealiste välismaalaste kinnipidamise erinõudeid.
13.Eeltoodust lähtuvalt rahuldab kohus PPA taotluse ning annab loa puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks (5. detsembrini 2026 (kaasa arvatud)) VRKS § 65 lg 2 p 2 alusel. PPA-l on kohustus isik viivitamata kinnipidamiskeskusest vabastada, kui kinnipidamise alused ära langevad (VRKS § 71 lg 1).
14.Alaealist välismaalast ei paigutata vanglasse ega arestimajja (VRKS § 69 lg 3 ls 2). Kui alaealine paigutatakse kinnipidamiskeskusesse, tagatakse talle võimalus vaba aja tegevusteks, sh eakohasteks mänguteks ja huvitegevuseks ning tegevusteks vabas õhus (VRKS § 69 lg 4). Kui saatjata alaealine paigutatakse kinnipidamiskeskusesse, majutatakse ta täiskasvanutest eraldi (VRKS § 69 lg 5). Need tingimused tuleb PPA-l puudutatud isiku puhul tagada. Kinnipidamiskeskuses on puudutatud isikule tagatud toitlustamine, majutus ja huvitegevus, vajaduse korral ka meditsiinile ja psühholoogiline abi.
15.Kohus rõhutab, et saatjata alaealise kinnipidamisel tuleb teha tavapärasest intensiivsemaid jõupingutusi, et teda saaks kinnipidamiskeskusest võimalikult kiiresti vabastada.
Kohus tõlgib määruse isikule masintõlkeprogrammiga somaali keelde.
17.Praeguse määruse avaldamise korral tuleb puudutatud isiku nimi tema eraelu kaitseks asendada tähemärgiga. Tema sünniaeg tuleb jätta avaldamata (HKMS § 175 lg 3). /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.