X-i kaebus tuvastada Välisministeeriumi ja Eesti Suursaatkonna Moskvas tegevuse õigusvastasus ning hüvitada temale tekitatud varaline ja mittevaraline kahju
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 8. juuni 2026. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X-i määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse X-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 8. juuni 2026. a määruse peale haldusasjas nr 3-26-1299.
Jätta X-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 8. juuni 2026. a määrus haldusasjas nr 3-26-1299 muutmata.
Jõustunud määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 119 lg 1, § 235 lg-d 1 ja 3; RÕS § 15 lg 8).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas Tallinna Halduskohtule 29.04.2026 kaebuse (hiljem täiendatud 08.05.2026 ja 15.05.2026), milles selgitas, et elas varem Venemaa Föderatsioonis, kus ta peeti 03.12.2025 kinni ja saadeti 18.02.2026 välja Eestisse. Pärast Venemaal kinnipidamist püüdis ta saada Eesti saatkonnast konsulaarabi, kuid temale keelduti abi andmisest, mis tõi kaasa kaebaja piinamise Venemaa politseis. Samuti oli saatkond 2025. a septembris keeldunud karistusregistri teate tõlkimisest ja selle tagajärjel pandi kaebaja Venemaal nn musta nimekirja ning ta kaotas õiguse Venemaal viibida. Kui konsul oleks kaitsnud kaebaja õigusi, siis saanuks ta pärast trahvi maksmist Venemaal edasi elada. Kaebaja pidi aga viibima 76 päeva kinnipidamisasutuses, kus talle ei tagatud tõhusat abi, ning Venemaa kehtestas talle 5-aastase sissesõidukeelu. Konsul ei abistanud kaebajat ka dokumentide saamisel, mille tagajärjel ei saanud kaebaja alates 2025. a jaanuarist kätte Eesti makstavat pensioni. Ametliku sissetuleku puudumine põhjustas kaebaja väljasaatmise. Välisministeerium viivitas kaebaja 23.02.2026 ja 25.02.2026 pöördumistele vastamisega ning ei ole väljastanud kõiki taotletud dokumente ega
3-26-1299 andnud täielikke selgitusi. Kaebaja taotleb Välisministeeriumi ja Eesti Suursaatkonna Moskvas tegevuse õigusvastasuse tuvastamist ning palub ka mõista Välisministeeriumilt tema kasuks välja kahjuhüvitis 170 000 eurot, sh isikliku vara ja kinnistu kaotamise eest kokku 70 000 eurot ning kinnipidamise ajal tervise halvenemise, reputatsiooni ja võimaluste kaotamise eest kokku 100 000 eurot. Kaebaja esitas 08.05.2026 taotluse menetlusabi korras riigilõivu tasumise kohustusest ja tõlkekulude kandmisest vabastamiseks ning 15.05.2026 taotluse riigi õigusabi saamiseks.
2.Tallinna Halduskohus jättis 08.06.2026 määrusega kaebaja 15.05.2026 riigi õigusabi taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 1). Ühtlasi jättis kohus rahuldamata kaebaja 08.05.2026 menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest ja tõlkekulude kandmisest vabastamist puudutavas osas (resolutsiooni p 2) ning muus osas jättis 08.05.2026 menetlusabi taotluse läbi vaatamata (resolutsiooni p 3). Halduskohus jättis kaebuse käiguta ja andis kaebajale määruse resolutsiooni p 2 jõustumisest arvates aega 3 päeva, et tasuda riigilõiv 1050 eurot ja esitada kohtule andmed riigilõivu tasumise kohta (resolutsiooni p 4). Kaebaja riigi õigusabi taotlus on asjakohane üksnes ulatuses, milles on taotletud riigi õigusabi halduskohtumenetluses esindamiseks. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 ja § 7 lg 1 p 4 kohaselt ei ole kaebajale riigi õigusabi andmine lubatav. Majandusliku seisundi teatise järgi on kaebaja igakuised kulud 220 eurot. Kaebaja riigi õigusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu (14.01.2026–14.05.2026) sissetulek oli samas vähemalt 8239,27 eurot (toimetulekutoetus 2 × 220 eurot ning pensioni väljamaksed kokku 7799,27 eurot). Lisaks nähtub kontoväljavõttest makseid kaebaja hoiusekonto ja arvelduskonto vahel, kuid täpsema teabe puudumisel jäävad need kõrvale. Kuna kaebajal piisavate vahendite olemasolu on niigi selge, puudub vajadus teha ka täiendavaid päringuid. Kaebaja sissetulekust saab maha arvata 880 eurot (s.o 4 × 220 eurot) ning seega kujuneb kaebaja kahekordseks keskmiseks ühe kuu sissetulekuks 3679,64 eurot, mis on piisav asjatundliku esindaja palkamiseks. Võimekusele õigusteenuse eest tasuda viitab seegi, et kontoväljavõttest nähtuvalt oli 21.05.2026 seisuga lõppjääk 3514,07 eurot. Riigi õigusabi andmine ei oleks põhjendatud ka RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt, sest kohtu selgituste abil on kaebaja olnud võimeline kaebuse eesmärki ja nõudeid arusaadavalt täpsustama. Seega on kaebaja võimeline ise oma õigusi kaitsma ning halduskohtumenetluses osalema. Advokaadi abi ei ole praeguses asjas vajalik ka poolte võrdsuse tagamiseks või arvestades asja keerukust. Kohus selgitab vajaduse korral kaebajale vajalikke toiminguid ja abistab tõendite kogumisel (sh on kohus juba nõudnud Välisministeeriumilt välja asjakohased materjalid). Riigi õigusabi ei anta ka juhul, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene (RÕS § 7 lg 1 p 5) ja kui taotlejale asjast võimalik tulenev kasu on ebamõistlikult väike, võrreldes riigi eeldatavate kuludega õigusabile (RÕS § 7 lg 1 p 12). Nende aluste puhul tuleb hinnata kaebuse perspektiivi. Kohtu hinnangul jääks kaebus suure tõenäosusega kõigis nõuetes rahuldamata, mistõttu on võimalus kaebaja õiguste kaitseks vähene ja kaebaja ei saavutaks vaidlusega mingit kasu. Asjas esitatud materjalidest nähtuvalt peeti kaebaja Venemaal 03.12.2025 kinni, sest ta oli riigis pikka aega viibinud ebaseaduslikult (kaebaja viibis Venemaal alates 15.09.2009 ja ei lahkunud pärast ajutise viibimise tähtaja lõppemist 25.07.2010). Seega ei põhjustanud kinnipidamist see, et kaebaja ei esitanud Venemaa pädevale asutusele tähtaegselt (10.09.2025) karistusregistri õiendit, millega seoses oli ta 05.09.2025 saatkonna poole pöördunud. Ka ei toiminud saatkond karistusregistri tõendi väljastamisel õigusvastaselt, kuna selgitas kaebajale riigilõivu tasumise vajadust enne toimingu tegemist ja kaebaja tasus riigilõivu alles 16.09.2025. Järelikult isegi kui kaebaja kinnipidamist saaks seostada karistusregistri tõendi 2(7)
3-26-1299 hilinenult esitamisega, tulenes see kaebajast endast, mitte saatkonnast. Välisministeeriumi ega saatkonna pädevuses ei ole sekkuda Venemaa ametiasutuste ja kohtu tegevusse ebaseaduslikult riigis viibivate välismaalaste suhtes meetmete võtmisel. Pretensioonid ja kaebused nende otsuste ja toimingute peale tuleb esitada Venemaa seadustes ettenähtud korras Venemaa pädevatele asutustele. Kaebaja on palunud tuvastada Välisministeeriumi ja saatkonna toimingute ja tegevusetuse õigusvastasuse seoses sellega, et talle ei antud kinnipidamisse ja väljasaatmisesse puutuvalt piisavalt abi (sh jäeti kontrollimata kinnipidamistingimused ja väljasaatmise aluseks olnud dokumendid, ei külastatud kaebajat ning ei kaitstud tema õigusi Venemaa ametiasutuste ees). Kuna kaebaja on 15.05.2026 kinnitanud, et tugineb kahju hüvitamise nõudes samadele alustele nagu tuvastamisnõude puhul. Seega kuuluks eraldiseisev tuvastamisnõue HKMS § 45 lg 2 ja § 121 lg 2 p 1 alusel tõenäoliselt tagastamisele ning hinnang haldusorganite tegevusele tuleks anda hüvitamiskaebuse raames. Kuivõrd kaebaja viibib Eestis ja tema enda väitel on Venemaa kehtestanud talle sissesõidukeelu, siis ei ole äratuntav, et kaebaja võiks lähitulevikus vajada konsulaarseaduse §-s 61 sätestatud konsulaarteenuseid. Seega ei oleks tuvastamisnõue lubatav ka preventiivsel eesmärgil. Kahjunõue hõlmab mittevaralist kahju (100 000 eurot) ja varalist kahju (70 000 eurot). Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab haldusorgani õigusvastase tegevuse ja kahju vahel olema põhjuslik seos. Kaebaja mittevaraline kahju seondub Venemaal toimunud kinnipidamise ja selle tingimustega. Eraldi tekitas kannatusi tunne, et Eesti riik jättis ta kaitseta. Varalise kahjuna on kaebaja toonud välja, et väljasaatmisel jäi Venemaale maha tema vara, samuti olid tal raskused pensioni ja rahaliste vahendite kättesaamisega, ta vajab erinevat ravi ja ravimeid, pooleli jäid isiklikud ja varalised projektid Venemaal. Kuigi kõik kahjunõudega seotud asjaolud ei ole veel välja selgitatud ja kaebajal võib olla veel asjassepuutuvaid tõendeid, on kaebuse rahuldamise tõenäosus siiski äärmiselt väike. Konsulaarametnikul on välisriigis kinni peetud Eesti kodaniku kaitsel küll teatud kohustused (kohtuda, esindada, jälgida põhiõiguste tagamist), kuid ta ei saa reaalselt muuta kinnipidamistingimusi, nõuda kinnipidamistingimuste muutmist ega ka isikut ümber paigutada vms. Eesti riik ei saa vastutada Venemaa kinnipidamisasutuses tekitatud kahju eest. Isegi kui tuvastada puudused Välisministeeriumi või saatkonna tegevuses, ei tähendaks see põhjuslikku seost kaebajale tekkinud kahjuga. Kinnipidamistingimustega põhjustatud kahju hüvitamise nõudega tuleb kaebajal pöörduda Venemaa kohtusse. Kaebaja taotles Välisministeeriumi ja saatkonna kohustamist esitada 23.02.2026 ja 25.02.2026 nõutud dokumendid ja selgitused, mis seonduvad tema Venemaalt väljasaatmisega, kuid millele Välisministeerium on 23.04.2026 täitnud üksnes osaliselt. Kaebaja ei ole täpsustanud, millised nõutud dokumendid on puudu. Välisministeerium selgitas 27.05.2026 täiendavalt, et kaebajale on võimalik väljastada koopiad määrusest nr 1021032 haldusõigusrikkumise asjas ja kohtuasja nr 5m-2396/25 määrusest, kuid puudub teave, kas kaebaja järgis antud juhiseid dokumentide kättesaamiseks. Igal juhul on tal võimalik need dokumendid Välisministeeriumilt saada ning seega ei ilmne vastustaja õigusvastast tegevust dokumentide väljastamisel ja kohustamisnõuet ei oleks ilmselt alust rahuldada. Kohustamisnõude saaks lugeda täidetuks ka Välisministeeriumi 29.05.2026 vastuse ja lisade esitamisega ning selles osas menetluse lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Kohtule esitatust ei nähtu, et kaebaja oleks Välisministeeriumilt taotlenud ettekande tegemist ÜRO inimõiguste komisjonile, mistõttu ei oleks täidetud riigivastutuse seaduse § 6 lg-tes 1 ja 3 sätestatud tingimused kohustamisnõude rahuldamiseks. Kaebuse eduväljavaated on kokkuvõttes kasinad ja ei võimalda kaebajale riigi õigusabi andmist.
3(7)
3-26-1299 Kaebaja on viidanud mh probleemidele pensioniga ning teinud Välisministeeriumile etteheiteid seoses isikut tõendava dokumendi kehtivuse kaotamisega ja uute dokumentide menetlusega. Kuna praeguses asjas on kaebaja pöördunud kohtusse Välisministeeriumi ja saatkonna tegevuse peale ning pensionivaidlus Sotsiaalkindlustusametiga on haldusasja nr 326-1524 esemeks, siis saab kaebaja sellega seotud argumendid esitada viidatud kohtuasjas. Isikut tõendava dokumendi väljastamiseks on pädevaks asutuseks Politsei- ja Piirivalveamet, nagu Välisministeerium on 09.03.2026 vastuses ka asjakohaselt viidanud. Vastutus isikut tõendava dokumendi taotlemise ja hankimise eest lasub isikul endal ning konsul ei pidanud hakkama omal algatusel pakkuma kaebajale avalduse täitmist ID-kaardi saamiseks. Kaebaja on taotlenud menetlusabi kõikvõimalikeks toiminguteks, millest asjakohane on taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ja välistada ei saa vajadust abi järele tõlkekulude kandmiseks. Asjakohatus osas jääb menetlusabi taotlus läbi vaatamata. Riigilõivu tasumisest ja tõlkekuludest vabastamise taotlused jäävad rahuldamata. Kaebaja on nõudnud hüvitist varalise kahju eest kokku 70 000 eurot ning lisaks 100 000 eurot tervise halvenemise, reputatsiooni ja võimaluste kaotamise eest. Halduskohtu 04.05.2026 nõudele vaatamata ei ole kaebaja toonud välja, kui suurt summat nõuab ta tervise kahjustamise eest. Viidetest sanatooriumikuludele võib järeldada, et tervisekahju nõude suuruseks on 2940 eurot. Igal juhul on selge, et realistlikult ei kujuneks tervisekahju hüvitise nõue nii suureks, et mõjutada riigilõivu summat, vaid kaebajal tuleks tasuda ikkagi 1050 eurot. HKMS § 112 lg 1 p-st 1 tulenevalt on kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek sarnaselt RÕS § 7 lg 1 p 4 alusel arvutatuga 3679,64 eurot, mis on piisav nii riigilõivu kui ka vajadusel mõningate tõlkekulude kandmiseks. Seega ei ole kaebajale lubatud anda ka muud menetlusabi. Sarnaselt RÕS § 7 lg 1 p-dele 5 ja 12 võimaldavad HKMS § 111 lg-d 1 ja 3 hinnata mh kaebaja menetluses osalemise eeldatavat edukust ja mõistlikkust. Eespool tooduga samadel põhjustel ei oleks kaebaja kavandatud menetluses osalemine edukas ega mõistlik. Riigilõivu tasumata jätmise korral kaebus tagastatakse (HKMS § 121 lg 1 p 2).
3.X palub 06.07.2026 määruskaebuses tühistada halduskohtu 08.06.2026 määrus ja saata tema kaebus halduskohtule menetlemiseks. Kaebaja ei nõustu riigi õigusabi andmata jätmisega. Kui konsul oleks tulnud 03.12.2025 kohale, siis ei oleks kaebajat Eestisse välja saadetud. Eestisse saatmise lennupileti raha eest oleks Välisministeerium saanud palgata kaebajale Venemaal advokaadi, mida kaebaja oli 15.01.2026 video vahendusel ka palunud, kuid Välisministeerium jättis kaebaja abita. Saatkond venitas alates 2025. a oktoobrist järelepärimise tegemisega Sotsiaalkindlustusametile, et selgitada kaebaja probleemi pensioni kättesaamisega. Sotsiaalkindlustusamet kaebaja teabenõuetele ei vastanud, mistõttu paluski kaebaja saatkonna abi. Kuna saatkond ei väljastanud Venemaa Föderatsiooni Siseministeeriumile õiendit õigeks ajaks, tõi see kaasa kaebaja kinnipidamise ja väljasaatmise. Kaebaja on esitanud kohtule õige informatsiooni oma majandusliku seisundi kohta. Kaebaja on maksejõuetu, kuid kohus keeldus õigusvastaselt talle riigi õigusabi andmisest ning suunas teda maakohtusse. Kaebaja sissetulek 2025. a jaanuarist kuni 2026. a jaanuarini oli 6677,30 eurot ja 2026. a sissetulek 2884,30 eurot. Kuigi 9312 eurot aastas on tulumaksust vabastatud, on Sotsiaalkindlustusamet pidanud kaebaja sissetulekust õigusvastaselt kinni tulumaksu. Kohtu hinnangul peaks kaebaja sellest summast, mis ta sai tagantjärele kätte 17 kuu eest, tasuma riigi tekitatud kahju hüvitamise nõudelt 1050 eurot riigilõivu ja lisaks tasuma advokaaditeenuse eest. Kohus on arvestanud riigilõivu tasumist ebaõigesti ning diskrimineerib maksejõuetut kaebajat.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4(7)
3-26-1299
4.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 119 lg 1; RÕS § 15 lg 8), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 9). HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
5.Vaidluse all ei ole, et Sotsiaalkindlustusamet maksis 23.04.2026 ja 05.05.2026 kaebajale tagantjärele välja varem saamata jäänud pensioni 7799,27 eurot ning selle põhjal kujunes pärast 15.05.2026 majandusliku seisundi teatises märgitud igakuiste kulude (220 eurot) mahaarvamist kaebaja halduskohtusse pöördumisele eelnenud viimase nelja kuu keskmiseks kahekordseks kuusissetulekuks 3679,64 eurot. Halduskohus leidis, et nimetatud summa on piisav, et tasuda nii 1050 euro suurune riigilõiv kui ka asjatundliku õigusteenuse ning vajadusel dokumentide tõlkimise eest. Kaebaja leiab, et ta on tegelikult siiski maksejõuetu.
6.Ringkonnakohus märgib esmalt, et vaatamata asjaolule, et kaebaja tavapärasest oluliselt suurem sissetulek 2026. a aprilli lõpus ja mai alguses oli olemuselt ühekordne ning kaebajale ei oleks sellise suurusega väljamakseid tehtud siis, kui ta oleks Venemaal viibides oma pensioni õigeaegselt kätte saanud (kaebajale on määratud vanaduspension suurusega 564,33 eurot kuus), ei saa eitada, et nii kohtusse pöördumise (29.04.2026) kui ka menetlusabi taotluse esitamise (08.05.2026) ajal oli kaebajal olemas raha, millest kanda kohtumenetluses osalemisega seotud kulud. Samas tuleb arvestada, et Tallinna Halduskohtu 01.06.2026 määrusega haldusasjas nr 3-26-1524 oli kaebajale samuti keeldutud riigi õigusabi andmisest ja teda kohustati 10-päevase tähtaja jooksul tasuma riigilõivu 1050 eurot. Kui kaebaja peaks tasuma kahes asjas üheaegselt riigilõivu kokku 2100 eurot, siis ei jääks talle ilmselt piisavalt vahendeid, et tasuda asjatundliku õigusteenuse eest, ning sama järeldus kehtiks ka vastupidi. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus, et kaebajale menetlusabi andmine ei olnud RÕS § 7 lg 1 p 4 või HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt lubatav.
7.Samas ei olegi halduskohus lähtunud ainuüksi hinnangust, et riigi õigusabi andmise ja riigilõivu tasumisest või tõlkekulude kandmisest vabastamise majanduslikud eeldused (RÕS § 6 lg 1, § 7 lg 1 p 4; HKMS § 111 lg 1, § 112 lg 1 p 1) ei olnud kaebaja puhul täidetud, vaid on põhjalikult selgitanud, et menetlusabi andmine ei oleks põhjendatud mh seetõttu, et esitatud kaebus on kohtu hinnangul ilmselgelt perspektiivitu. Kaebuse vähene perspektiivikus on samuti üks asjaolu, mida tuleb menetlusabi (sh riigi õigusabi) andmisel arvestada (HKMS § 111 lg 1; RÕS § 7 lg 1 p 5). Riigi kulul ei oleks põhjendatud menetleda vaidlust, mille eduväljavaated on vähesed. Menetlusabi andmise piirangud riivavad küll kohtusse pöördumise põhiõigust, kuid see piirang on menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmisest osavõtu eesmärkidel (nt Riigikohtu 02.11.2023 otsus nr 5-23-34, p-d 40–41; 12.04.2018 otsus nr 5-18-1, p 16; 12.04.2016 otsus nr 3-3-1-35-15, p-d 32, 38) lubatav ning proportsionaalne, kui kohtule esitatud nõudel ei ole eduväljavaateid. Ringkonnakohus nõustub kaebuses esitatud nõuete rahuldamise perspektiivituse osas halduskohtu määruse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid kõiki üle korrata (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2).
8.Kaebaja on taotlenud Välisministeeriumi ja Eesti Suursaatkonna Moskvas õigusvastase tegevuse või tegevusetusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist, samuti taotleb kaebaja Välisministeeriumi kohustamist väljastada tema kinnipidamise ja deporteerimisega seotud dokumendid. Täpsemalt seonduvad kaebaja etteheited puuduliku konsulaarabiga ning viivitustega vajalike dokumentide saamisel ja päringutele vastamisel. Halduskohus on õigesti selgitanud, et kaebaja Venemaal kinnipidamine 03.12.2025 ja sellele hiljem järgnenud tema Venemaalt väljasaatmine (18.02.2026) ei olnud tingitud 05.09.2025 5(7)
3-26-1299 taotletud karistusregistri tõendi tähtajaks esitamata jätmisest ega ka konsulaarametniku 03.12.2025 politseisse ilmumata jätmisest, vaid sellest, et kaebajal puudus seaduslik alus Venemaal viibida ning talle keelduti elamisloa andmisest. Isegi kui kaebajal jäi elamisluba saamata karistusregistri tõendi hilinenult esitamise tõttu, ei ole alust pidada seda toimunuks saatkonna süül, sest tõend väljastati kaebajale samal päeval, kui ta tasus RLS § 304 kohaselt nõutava riigilõivu (16.09.2025). Põhjendatud ei ole ka etteheited, mis seonduvad tema taotlustega edastada Sotsiaalkindlustusametile päringud kaebaja pensioni suuruse kohta. Saatkond on kaebajale selgitanud, et digitaalselt allkirjastamata päringut saab edastada üksnes juhul, kui kaebaja isik on eelnevalt tuvastatud ja toimingu eest on tasutud ettenähtud riigilõiv (vt RLS § 316). Riigilõiv tuli tasuda (vt RLS § 314) ja kaebaja isik tuvastada ka juhul, kui kaebaja soovis välisesinduse kaudu tellida Sotsiaalkindlustusametilt mõnda dokumenti. Kaebaja ei ole kõnealuseid nõudeid täitnud. Kaebaja 25.02.2026 taotlused ja hilisemad pöördumised Välisministeeriumi poole abi saamiseks on esitatud juba tema Eestis viibimise ajal ning Välisministeerium on pöördumistele ka vastanud, selgitades, et tõstatatud küsimuste lahendamiseks tuleb kaebajal endal pöörduda pädevate ametiasutuste (sh Venemaa pädevate ametiasutuste) poole. Kohustamisnõudega seotud kaebaja 21.05.2026 ja 22.05.2026 taotlustele on Välisministeerium 27.05.2026 vastanud ja selgitanud, et kaebaja kinnipidamise kohta on võimalik väljastada koopiad määrustest haldusõigusrikkumise asjas nr 1021032 ning kohtuasjas nr 5m-2396/25, kuid see eeldab taotluse digitaalset allkirjastamist või kaebaja isiku tuvastamist. Kaebaja ei ole ka määruskaebuses selgitanud, kas ta on Välisministeeriumi juhiseid järginud ning kõnealused lahendid kätte saanud.
9.Ringkonnakohtu hinnangul on kaebuse nõuete aluseks ilmselt põhjendamatud ootused, et Eesti välisesindus või Välisministeerium peab kaebaja probleemide lahendamiseks asuma tema asemel ise suhtlema nii Eesti kui ka Venemaa ametiasutustega ning seda sõltumata sellest, kas seaduses ettenähtud tingimused (nt riigilõivu tasumine, isikusamasuse tuvastamine) on täidetud või mitte. Konsulaarabi antakse (vt konsulaarseaduse (KonS) 5. peatükk, §-d 52–65) üksnes hädasolijale (nt KonS § 52 lg-d 1, 2 ja 4, § 61) ning see ei hõlma tavapärast suhtlust Eesti või välisriigi ametiasutustega. Täiendavalt osutatakse välisesindustes konsulaarteenuseid (vt KonS 4. peatükk, §-d 27–51), sh dokumentide tellimiseks ja edastamiseks, tõendi andmiseks (nt KonS §-d 39, 41, 44), kuid sedalaadi toimingute tegemise eelduseks on üldjuhul riigilõivu tasumine. Kaebaja kõige tõsisemad etteheited puudutavad konsulaarabi väidetavalt andmata jätmist tema kinnipidamise ja kinnipidamiskohas viibimise ajal. Halduskohtuga saab küll nõustuda selles, et eeskätt vastutavad kaebaja kohtlemise ja kinnipidamistingimuste eest Venemaa ametivõimud, kuid see ei tähenda, et konsulaarametniku tegevus ei oleks saanud kaebaja kinnipidamist üldse kuidagi mõjutada ning põhjuslik seos väidetava tegevusetuse ja kaebajal tekkinud kahju vahel on täielikult välistatud. Põhjusliku seose tuvastamiseks ei pea kahju olema teo vahetu tagajärg, tegemist võib olla ka põhjuste ahelaga (nt Riigikohtu 07.10.2015 otsus nr 3-3-1-11-15, p 12). Ei saa eeldada, et konsulaarametniku poolse esindamise või põhiõiguste tagatuse jälgimisega ei olegi võimalik saavutada hädasolija õiguste tõhusamat kaitset. Kaebaja väited abita jätmisest on praegusel juhul siiski üldsõnalised ja ei ole kooskõlas Välisministeeriumi esitatuga. Kaebaja ei ole kohtule esitanud Välisministeerium 27.05.2026 vastuses viidatud määruseid. Samuti on ebaselge, milliselt telefonilt kaebaja väidetavalt 03.12.2025 helistas. Kaebuses on toodud välja üksnes saatkonna telefoninumber, millele kaebaja olevat helistanud, kuid Välisministeeriumi andmetel ei ole kaebaja kasutuses olnud telefoninumbritelt saatkonda 01.09.2025–17.05.2026 helistatud. Toimikust nähtuvalt on saatkond kaebaja kinnipidamise ajal suhelnud nii Venemaa Migratsiooni Peavalitsusega kui ka korraldanud kaebajale ajutise reisidokumendi väljastamise (sh selleks vajaliku isiku kaugtuvastamise). Seega ei saa väita, et kaebaja oleks jäetud täielikult konsulaarabita ja hüvitamiskaebuse eduväljavaateid ei saa ka selles osas pidada suurteks. 6(7)
3-26-1299
10.Kuna kokkuvõtlikult on kaebuse rahuldamise tõenäosus seni esitatu pinnalt pigem väike, siis ei olnud kaebajale riigi õigusabi ega ka riigilõivu tasumiseks ja tõlkekulude kandmiseks menetlusabi andmine RÕS § 7 lg 1 p-st 5 ja HKMS § 111 lg-st 1 tulenevalt põhjendatud.
11.Eelneva põhjal jääb X-i määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 08.06.2026 määrus muutmata.
12.HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.