Võlaõigus

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2-26-2687

KOHTU SEISUKOHT

2-26-2687 osamakse tasumisega, ei täitnud kohustust ka temale antud täiendava tähtaja jooksul, mistõttu ütles krediidiandja lepingu üles alates 16.09.2025. Hageja väitel loovutas krediidiandja lepingust tulenevad nõuded kostja vastu temale ja hageja nõuab hagis kostjalt lepingu ülesütlemise seisuga tagastamata krediidi põhiosa ja tasumata intressi ning alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast viivist põhivõlalt, sh viivist kuni hagiavalduse esitamiseni lepingujärgses intressimääras ja edasiulatuvalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni nõude täitmiseni, ning lisaks võla sissenõudmiskulusid. Kohus leiab, et hagi aluseks oleva kostja ja ESTO AS-i vahel sõlmitud krediidilepingu puhul on tegemist VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidilepinguga, s.o krediidilepinguga, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid. VÕS § 4034 näeb tarbijakrediidilepingu puhul krediidiandjale ette vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimise kohustuse. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on kohustatud krediidiandja seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 403 4 lg 2 järgi peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. Vastavalt VÕS § 403 4 lg-le 3 küsib krediidiandja krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm 24.11.2023. a nr 2-21-13098, p-d 17 ja 18), et tulenevalt VÕS § 4034 lg-dest 2 ja 3, samuti KAVS § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 sätestatust, peab krediidiandja omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);

2-26-2687 -

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Riigikohus on sealjuures selgitanud, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Riigikohus on avaldanud ka seisukohta, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hagi asjaolude kohaselt lähtus krediidiandja kostja kui tarbija krediidivõimelisuse hindamisel kostja enda avaldatud andmetest, mille kohaselt oli kostja erasektori töötaja, tema igakuine sissetulek 300 eurot, finantskohustused 0 eurot ja majapidamiskulud 0 eurot. Krediidiandja küsis kostjalt pangakonto väljavõtet ning tuvastas selle põhjal kostja sissetulekuna regulaarselt laekuva töövõimetoetuse summas 263,11 eurot. Krediidiandja teostas kostja kohta ka päringud creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasidesse, millest nähtus, et kostjal puudusid kehtivad maksehäired. Kostja tegelikke majapidamiskulusid krediidiandja välja ei selgitanud, vaid lähtus arvestuslikust miinimummäärast 215,30 eurot. Kohus hindab, et hageja ei ole põhistanud, et krediidiandja oleks piisava põhjalikkusega selgitanud välja kostja maksevõime. Kuigi krediidiandja küsis kostjalt pangakonto väljavõtet, nähtus sellest kostja ainsa tuvastatud sissetulekuna töövõimetoetus summas 263,11 eurot. See ületas krediidiandja enda kohaldatud majapidamiskulude miinimummäära 215,30 eurot üksnes 47,81 euro võrra. Seetõttu ei saanud kogutud andmete põhjal põhjendatult järeldada, et kostja suudab lisaks tavapäraste elamiskulude katmisele täita krediidilepingust tulenevaid maksekohustusi. Samuti ei tuvastanud krediidiandja kostja tegelikke majapidamiskulusid, vaid lähtus üksnes arvestuslikust miinimumist 215,30 eurot. Kostja esitatud andmed, registritest saadud teave maksehäirete puudumise kohta ja krediidiandja kasutatud arvestuslik majapidamiskulude miinimum ei saanud seetõttu olla kostja krediidivõimelisuses veendumiseks piisavad. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 7 näeb ette, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral tõendama krediidiandja. Antud juhul ei ole kostja hagile vastanud ega esitanud hageja nõuetele vastuväiteid. Samas võib kohus TsMS § 407 lg 1 järgi hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm 24.11.2023. a nr 2-21-13098, p 26), et see tähendab, et ka juhul, kui tarbijast kostja ei vasta hagiavaldusele, peab kohus omal algatusel (ex officio) kontrollima, kas nõude aluseks olev leping kehtib. Selleks saab kohus vajaduse korral anda krediidiandjale võimaluse esitada vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise tõendamiseks lisatõendeid. Kui hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet,

2-26-2687 siis saab hagi olla õiguslikult põhjendatud üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt VÕS §-s 94 sätestatud intressi ulatuses ja kohus võib teha tagaseljaotsuse üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja lubatud intressi ulatuses. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus ja õiguslikult põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise korral jätma rahuldamata. Hagi asjaolude kohaselt tegi krediidiandja kostjale krediidilepingu alusel väljamakseid kokku 4626,67 eurot ning kostja tasus krediidiandjale kokku 6556,64 eurot. Hageja ei ole esitanud arvestust, millest nähtuks, milline olnuks kostja kohustus VÕS § 403 4 lg-s 7 sätestatud tagajärgi kohaldades, sealhulgas VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära kohaldamisel ja kostja tehtud maksete ümberarvestamisel. Krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral saab hageja nõuda kostjalt tasumata põhiosa ja VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi, kui see määr ei ole suurem lepingus kokku lepitud intressimäärast. Muid tasusid kostja VÕS § 403 4 lg 7 kohaselt ei võlgne. Viivist saab nõuda üksnes seadusega lubatud määras ja ulatuses. Arvestades, et kostjale anti krediiti 4626,67 eurot ja kostja on krediidiandjale tasunud 6556,64 eurot, ei ole hageja nõue hagiavalduses märgitud ulatuses õiguslikult põhjendatud. Seetõttu tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta. Menetluskulude jaotus

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.