Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja PLACET GROUP OÜ (registrikood 11198910), lepinguline esindaja Darina Koivunen
OÜ
hagi
X
vastu
võla
Kostja X (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Meelis Masso Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta X 15.06.2026 apellatsioonkaebus Pärnu Maakohtu 15.05.2026 otsuse peale Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse.
2.Tühistada Pärnu Maakohtu 15.05.2026 otsus osas, millega maakohus hagi osaliselt rahuldas ja mõistis X-ilt PLACET GROUP OÜ kasuks välja põhivõla 3998,39 eurot, intressi 72,29 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 749,75 eurot, viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhivõlalt (3998,39 eurolt) alates 16.05.2026 kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte suuremas ulatuses kui välja mõistetud põhivõlgnevus ning samuti menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
4.Menetluskulud jaotatakse ja mõistetakse välja asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.PLACET GROUP OÜ (hageja) esitas 25.04.2025 Pärnu Maakohtusse X (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 3999,52 eurot, intressi 666,58 eurot, viivise 1073,47 eurot, sissenõudmiskulud 20 eurot ning samuti viivise alates 25.04.2025 3999,52 euro suuruse põhinõude tasumata osalt kuni selle kohase tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja hagejaga 25.01.2024 krediidikonto lepingu nr KK4046411, mille alusel võimaldas hageja kostjale laenulimiiti 500 eurot. 29.01.2024 sõlmitud krediidikonto lepingu muutmise kokkuleppe alusel suurendati laenulimiiti 2000 euroni ning 10.02.2024 kokkuleppe alusel 4000 euroni. Lepingu ja lepingu muutmise kokkulepete kohaselt oli krediidi kulukuse määr 47,72% aastas ning intressimäär 40% aastas. Hageja kontrollis lepingu ja lepingu muutmise kokkulepete sõlmimisel kostja krediidivõimekust.
1.2.Hageja teostas krediidikonto lepingu alusel kostjale väljamakseid kokku 507 eurot ning kostja teostas krediitkaardi tehinguid 3572,39 euro ulatuses. Kostja jäi kolme järjestikuse osamakse tasumisega võlgnevusse ning hageja edastas 08.08.2024 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, millega andis talle võla tasumiseks täiendava tähtaja 22.08.2024. Kuna kostja võlga ei tasunud, ütles hageja 23.08.2024 lepingu üles.
1.3.Arvestades kostja lepingu kehtivuse ajal tehtud tagasimakseid, on põhivõla jäägiks 3999,52 eurot. Intressivõlg perioodi 26.03.2024-22.08.2024 eest on 666,58 eurot. Hageja nõuab kostjalt VÕS § 1132 alusel sissenõudmiskulusid 20 eurot. Hageja nõuab viivist viivisemääraga 0,11% päevas alates 24.08.2024 kuni hagi esitamiseni 1073,47 euro ulatuses ning alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus selle rahuldamata jätta. 2 (7)
Kostja ei ole hagejaga krediidilepingut sõlminud ega selleks tahteavaldust andnud. Lepingu sõlmis kostja nimel tema vend Y, kes kasutas kostja teadmata tema ID-kaarti, vormistas selle abil Elisa esinduses Mobiil-ID ja avas Coop Panga konto. Seejärel sõlmis Y kostja nimel erinevaid finantstehinguid, sh vaidlusaluse krediidilepingu ja selle muudatused. Kostjal puudus kontroll nende toimingute üle ja ta ei andnud kellelegi oma PIN-koode ega nõusolekut pangakonto andmete kasutamiseks. Y pääses kostja Swedbanki kontole ligi, kuna tal oli juurdepääs kostja mobiiltelefonile, kus mobiilirakendus kuvab kasutajatunnuse. Pärast Mobiil-ID loomist sai ta selle abil kontole sisse logida ja väljavõtte edastada. Swedbanki logide järgi toimus esimene Mobiil-ID sisselogimine ajal, mil Y sai kostja dokumendid enda kätte. Y tegevuse suhtes on algatatud kriminaalmenetlus ning vend on teises tsiviilasjas tunnistanud, et kasutas kostja andmeid. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 3998,39 eurot, intressi 72,29 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise kohtuotsuse tegemise seisuga 749,75 eurot ning viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhivõlalt (3998,39 eurolt) alates 16.05.2026 kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte suuremas ulatuses kui välja mõistetud põhivõlg. Maakohus jättis hagi rahuldamata põhivõla 1,13 euro, intressi 594,29 euro, sissenõudmiskulude 20 euro ja viivise 323,72 euro osas. Maakohus jättis menetluskulud 77,31% ulatuses kostja ja 22,69% ulatuses hageja kanda.
3.1.Maakohus tuvastas, et VÕS § 52 lg-te 1 ja 2 ja § 410 lg 1 kohaselt on hageja nõude aluseks oleva lepingu näol tegemist sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepinguga. Hageja ja kostja vahel sõlmiti 25.01.2024 krediidileping nr KK4046411, mille alusel võimaldas hageja kostjal kasutada krediidilimiiti 500 euro ulatuses ning 29.01.2024 ja 10.02.2024 sõlmitud lepingu muutmise kokkulepetega suurendati krediidilimiiti 4000 euroni. Kogu krediit on 15.03.2024 seisuga kasutusse võetud.
3.2.Maakohus leidis, et kostja väide, et tema ja hageja vahel pole identiteedivarguse tõttu kehtivalt krediidilepingut sõlmitud, ei ole veenvalt põhistatud ja tõendatud.
3.2.1.Lepingu KK4046411 sõlmimisel tehti isikutuvastus Mobiil-ID autentimise kaudu 24.10.2023 kell 12.11. Kostja väidab, et isikutuvastus tehti Y poolt, kes on ise ka üles tunnistanud, et kasutas kostja isikuandmeid, sõlmis kostja nimel Mobiil-ID lepingu kostja IDkaarti kasutades ning sõlmis seeläbi erinevaid lepinguid, sh hagi aluseks oleva lepingu. Kostja tõi välja, et Y poolt kostja identiteedivarguse osas on algatatud kriminaalmenetlus. Kostja esitatud tõendites, 10.07.2025 istungiprotokollis tsiviilasjas 2-24-139629 ja Y tunnistuses esineb vastuolusid, mistõttu ei ole ütluste kui tõendi usaldusväärsus veenev. Mobiil-ID on Eestis SIM-kaardi põhine teenus, mille saab sõlmida lepingulise mobiilinumbri teenuse puhul. Y on protokolli kohaselt selgitanud, kuidas ta sõlmis kostja nimele Mobiil-ID lepingu Elisa Eesti AS-is, mh sai lepingu sõlmimise järel SIM-kaardi ja Mobiil-ID kasutamiseks. Kirjalikus tunnistuses kinnitab Y, et sõlmis kostja nimel ja kostja teadmata mobiilinumbri XXXXXXXX, millele tegi juurde ka Mobiil-ID. Istungil tunnistajana ütlusi andes avaldas Y, et telefoninumber XXXXXXXX oli tol ajal Y oma, kõnekaardi kujul küll,
3 (7)
aga tema ise kasutas seda. Ta avaldas istungil, et ei mäleta kuupäeva, mil tema valdusesse X ID-kaart sattus, oli 2023. aasta lõpp. Umbes pool aastat varem antud kirjalikus tunnistuses ütleb Y kuupäeva täpsusega, et 23.10.2023 võttis ta kostja ID-kaardi. Eeltoodu alusel ei saa Y ütlustega lugeda tõendatuks kostja väiteid tema identiteedivarguse kohta.
3.2.2.Kostja sõnul esitas kostja pangakontoväljavõtted laenu taotlemisel hagejale samuti Y, kes sai ligipääsu kostja mobiiltelefonile, kust ta sai teada kostja Swedbank konto kasutajatunnuse ning millega on saadud pangakonto väljavõte. Istungil tunnistajana ütlusi andnud Y ei mäletanud, kas laenulepingute sõlmimisel temalt pangakonto väljavõtet küsiti. Kostja on käesolevas menetluses avaldanud, et andis Y-ile oma telefoni koodid, mistõttu sai ka kostja Swedbanki konto kasutajatunnus Y-ile teatavaks. Seega on kostja olnud hooletu ning pidi vähemalt möönma ohtu, milliseid andmeid võis saada kolmas isik tema telefonile juurdepääsu omades.
3.2.3.Paljasõnalised on kostja väited selle kohta, et Y poolt kostja identiteedi kasutamise ja kuritarvitamise osas on algatatud kriminaalmenetlus. Kostja pole selle kohta tõendeid esitanud.
3.2.4.Kostja kinnitas, et tema peamine arvelduskonto on Swedbanki konto, mille osas esitati krediidilepingu sõlmimise eelselt väljavõte. Kostja väidab, et ta ei olnud oma identiteedi kasutamisest teadlik enne, kui Y talle seda umbes aasta aega hiljem tunnistas. Hagiavaldusest nähtuvalt on krediidikonto alusel teostatud kaks tagasimakset, millest 80 eurot kandis 13.03.2024 kostja eest Q kontolt XXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Hagiavaldusele lisatud Swedbanki konto nr UUUUUUUUUUUUUUUU väljavõttest nähtub, et tegemist on isikuga, kellele kostja on regulaarselt ülekandeid teinud ja kellelt ülekandeid saanud. Tegemist on seega isikuga, kellega on kostjal olnud pidev suhtlus rahaliste vahendite kannete läbi. Tagasimakse sooritamiseks pidi Q teadma tagasimakseks vajalikke andmeid. Järelikult ei ole usutav, et kostja krediidilepingust ei teadnud.
3.2.5.Seega on hageja tõendanud, et krediidikonto leping on sõlmitud kostjaga tema autentimisvahendite kaudu ja isikuandmete alusel.
3.3.Maakohus leidis, et kuna kostja oli võlgnevuses vähemalt kolme osamakse tasumisega (aprill, mai, juuni, juuli ja august), hageja saatis 08.08.2024 kostjale ülesütlemise hoiatuse ning kostja ei ole lepingu ülesütlemist vaidlustanud, tuleb lugeda leping VÕS § 416 lg 1 kohaselt ülesöelduks 23.08.2024.
3.4.Maakohus tuvastas, et 25.01.2024 krediidilepingu, 29.01.2024 lepingu muutmise kokkuleppe ja 10.02.2024 lepingu muutmise kokkuleppe puhul oli krediidi kulukuse määr ligikaudu 48%. Arvestades lepingute sõlmimise ajal kehtinud Eesti Panga poolt avaldatud krediidi kulukuse määra (alates 01.01.2024 on 17,36%), on krediidi kulukuse määr lubatud piirmääras ning leping ega selle muutmise kokkulepped ei ole VÕS § 4062 lg 1 alusel tühised.
3.5.Maakohus leidis, et hageja ei järginud kostjale laenu andes VÕS § 403 4 lg-st 1 tulenevat vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei ole kostja konto väljavõtteid piisava põhjalikkuse hinnanud ega kontrollinud kostja majanduslikku seisundit uute konto väljavõtete alusel krediidilimiidi suurendamisel.
4 (7)
Maakohus jättis VÕS § 4034 lg 7 alusel rahuldamata hageja haldustasu nõude (arvestatud põhiosa hulka) 1,13 eurot ja sissenõudmiskulude nõude 20 eurot. Maakohus arvestas nõude põhiosa, intresside ja viiviste osas vastavalt VÕS § 403 4 lg-s 7 ettenähtu järgi ning leidis selle tulemusel, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhiosa võlgnevus 3998,39 eurot, seadusjärgne intress 72,29 eurot, otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 749,75 eurot ning edasiulatuv viivis põhinõudelt alates 16.05.2026 seadusjärgses määras kuni kohustuse täitmiseni.
3.6.Arvestades hagi rahuldamise ulatust, jättis maakohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 22,69% ulatuses hageja ja 77,31% ulatuses kostja kanda. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus hagi rahuldas ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 3998,39 eurot, intressi 72,29 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 749,75 eurot, edasiulatuva viivise väljamõistetud põhivõlalt ning osas, millega maakohus jättis menetluskulud 77,31% ulatuses kostja ja 22,69% ulatuses hageja kanda. Kostja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.1.Maakohus tuvastas ebaõigesti asjaolu, et kostja sõlmis hagejaga hagi aluseks oleva lepingu. Kostja jääb oma vastuväidete juurde, mille kohaselt sõlmiti leping seoses identiteedivargusega kostja venna Y poolt. Viimane kasutas kostja ID-kaarti kostja teadmata ning tegi kostja nimel sellega uue Mobiil-ID.
4.2.Maakohus pani kostjale põhjendamatult suure tõendamiskoormise. Kostja on esitanud tõenditena Y poolt tsiviilasjas nr 2-24-139629 antud ütlused ning samade asjaolude kohta Y poolt digitaalselt allkirjastatud kinnituskirja. Y on mõlemast tõendist nähtuvalt kinnitanud, et tema sõlmis kostja nimel Mobiil-ID lepingu Elisa Eesti AS-is ning kasutas mh kostja nimel ning kostja teadmata hagejaga krediidilepingu sõlmimiseks sama Mobiil-ID’d. Asjaolu, et Y ütlustes esinesid mõningad väheolulised vastuolud, ei põhjenda maakohtu otsust tema ütlusi tervikuna üldse mitte arvesse võtta. Neid vastuolusid oleks Y saanud selgitada juhul, kui maakohus oleks rahuldanud kostja 15.10.2025 taotluse Y tunnistajana ülekuulamiseks. Maakohus heitis kostjale ette, et kostja ei ole esitanud veenvaid tõendeid, kuid samas ei kasutanud võimalust koguda tunnistaja ütluste näol täiendavaid tõendeid. Kostja taotleb, et ringkonnakohus Y tunnistajana üle kuulaks.
4.3.Maakohus leidis üllatuslikult, et kostja on olnud hooletu ning pidi vähemalt möönma ohtu, milliseid andmeid kolmas isik tema telefonile juurdepääsu saades võis saada. Kostjale jääb ebaselgeks, kuidas saab kostja hooletus mõjutada kostja nimel hagejaga krediidilepingu sõlmimist. Asjaolu, et kostja usaldas oma venda ning võis seetõttu olla hooletu enda telefoni ligipääsukoodi jagamisel, ei tähenda seda, et kostja oleks andnud hagejale nõusoleku enda IDkaardi kasutamiseks uue Mobiil-ID loomise eesmärgil ning veel vähem tahteavalduse krediidilepingu sõlmimiseks.
4.4.Arusaamatuks jääb ka maakohtu seisukoht, et kuna Q on sooritanud 13.03.2024 hagejale krediidi tagasimakse, siis ei ole usutav, et kostja ei teadnud krediidilepingust. Kostja nimetatud makset teha ei palunud ning selle alusel ei saa järeldada, et kostja oleks kolmanda isiku poolt teostatud makse tõttu krediidilepingust teadlik olnud. Samas ei oleks ka Y poolt
5 (7)
kostja nimel sõlmitud krediidilepingust varasem teadasaamine muutnud fakti, et kostja krediidilepingu sõlmimiseks tahteavaldust ei andnud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ning maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas TsMS § 646, § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada apellatsioonkaebuse põhjal ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, kuna ringkonnakohus ei tee ise uut otsust nagu paluti apellatsioonkaebuses.
6.TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuse kohaselt vaidlustab kostja maakohtu otsust osas, millega maakohus hagi osaliselt rahuldas ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 3998,39 eurot, intressi 72,29 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 749,75 eurot, viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhivõlalt (3998,39 eurolt) alates 16.05.2026 kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte suuremas ulatuses kui välja mõistetud põhivõlgnevus ning samuti menetluskulude jaotuse osas. Kostja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, millega maakohus hagi osaliselt rahuldamata jättis.
7.Ringkonnakohus võib TsMS § 646 alusel otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 1). Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus ei pea TsMS § 646 kohaldamisel küsima teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust (TsMS § 641 lg 1) ega analüüsima ka apellatsioonkaebuse põhjendusi (RKTKo 24.01.2018, 2-13-56825, p 11).
8.Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kui jättis üle kuulamata kostja taotletud tunnistaja Y. Tema ütlustega soovis kostja tõendada, et Y võttis tema tahte vastaselt enda valdusse tema ID-kaardi, vormistas selle abil kostja nimele Mobiil-ID ning sõlmis kostja nimel tarbijakrediidilepingu ja selle muutmise kokkulepped. Need asjaolud on vaidluse lahendamisel määrava tähtsusega, sest hagi rahuldamine sõltub sellest, kas lepingulise tahteavalduse andis kostja või tema teadmata kolmas isik. Tunnistaja teises kohtuasjas antud ütlustes ja kirjalikus kinnituses esinenud vastuolud ei andnud alust jätta tunnistajat üle kuulamata. Vastupidi, vastuolude tõttu oli põhjendatud tunnistaja vahetu ülekuulamine, et esitada talle selgitavaid küsimusi ning hinnata seejärel tema ütluste usaldusväärsust kogumis teiste tõenditega.
9.Riigikohus on selgitanud, et isiku ID-kaarti ja PIN-koode kasutades antud tahteavalduse puhul eeldatakse tahteavalduse pärinemist isikult, kellele autentimisvahendid on väljastatud, ning vastupidist peab tõendama isik, kes eitab tahteavalduse andmist. Isik võib muu hulgas tõendada, et autentimisvahendid väljusid tema valdusest tema süüta ja tahte vastaselt (RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450/77, p-d 22–23). Y ütlused võivad seega olla olulised hindamaks, kas kostja on selle eelduse ümber lükanud.
10.Asjas on jäänud tuvastamata mitmed vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud. Y ülekuulamata jätmise tõttu ei saanud maakohus kostja keskset vastuväidet nõuetekohaselt kontrollida ega hinnata kõiki tõendeid kogumis. Eelkõige vajab selgitamist, kuidas sai Y enda
6 (7)
valdusse kostja ID-kaardi ning Mobiil-ID kasutamiseks vajalikud vahendid, kes sõlmis krediidilepingu ja selle muutmise kokkulepped ning millal sai kostja lepingust teada. Kostja telefoni pääsukoodi vabatahtlik üleandmine vennale ei tähenda iseenesest tahteavaldust krediidilepingu sõlmimiseks ega üldvolituse andmist. Kuna rikkumise kõrvaldamine eeldab tunnistaja vahetut ülekuulamist ja tõendite uut hindamist kogumis, ei ole selle kõrvaldamine apellatsioonimenetluses otstarbekas. Seetõttu tuleb maakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
11.TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt otsustab menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise maakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. (allkirjastatud digitaalselt)
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.