Sotsiaalõigus › Muu sotsiaalõigus

3-26-905

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

C.I (sündinud xx.xx.xxxx) esitas 10. jaanuaril 2026 töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise taotluse. Eesti Töötukassa tuvastas 30. jaanuari 2026. a otsusega TVH/26/004204 kaebajal puuduva töövõime kestusega 10. jaanuarist 2026 kuni 9. jaanuarini 2028. Töötukassa leidis, et kaebajal on raske tegutsemispiirang liikumise valdkonnas ning kerge tegutsemispiirang teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonnas. Piirangute põhjuseks on üldised valud, liigesevalu ja koormustaluvuse langus (diagnoosid fibromüalgia, nimmevalu ja kaasasündinud puusadeformatsioonid). Vaimse võimekuse valdkondades on kaebajal mõõdukad piirangud õppimise ja tegevuste sooritamisel ning muutustega kohanemisel ja ohu tajumisel. Piirangute põhjuseks on vaimse energia langus ning tugifunktsioonide, tähelepanu-, mälu- ja emotsioonihäired (diagnoos depressiooniga ärevus).

Sotsiaalkindlustusamet (SKA) tuvastas 19. veebruari 2026. a otsusega P26-202621956 kaebajal keskmise puude raskusastme kestusega 10. jaanuarist 2026 kuni 9. jaanuarini 2028. SKA lähtus puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lg 2 1 p-st 2, § 23 lg-test 1– 6 ja 9–10, § 2 4 lg-st 1, lg 3 p-st 2 ja lg-st 4, §-st 7 ning sotsiaalkaitseministri määruse nr 18 „Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“ (edaspidi määrus nr 18) §-dest 6, 7 ja

Kaebaja esitas vaide, milles leidis, et tal on piirangud nii vaimse tervise kui ka liikumise valdkonnas.

3-26-905 tagajärjele. See, et kaebaja praegu farmakoloogilist ravi ei saa, ei anna alust järeldada, et tal ei ole selles valdkonnas funktsionaalseid piiranguid.

SKA jättis 4. märtsi 2026. a vaideotsusega nr 5.2-3/5638-3 vaide rahuldamata.

C.I esitas 27. märtsil 2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus SKA 19. veebruari 2026. a otsuse tühistada ja kohustada SKA-d määrama talle raske puude raskusastme või tegema uue ekspertiisi.

3-26-905 hakkas valu levima üle kogu keha. Kaebaja pöördus neuroloogi poole. Neuroloog tegi uuringud, mille tulemused olid normaalsed. Valu aga ei kadunud, hoolimata ravist. See tingis kaebaja vaimse tervise halvenemise ja takistas tal õppimist. Kaebaja ei suutnud gümnaasiumi lõpetada. Tervislikel põhjustel lükati tema puusaliigese operatsiooni aega aina edasi, kuni ta selle lõpuks tühistas. Kaebajale tehti selja MRT-uuring, mille tulemused olid samuti normaalsed. Seejärel diagnoositi tal fibromüalgia.

3-26-905

SKA esitas vastuse, milles palus kaebuse rahuldamata jätta.

3-26-905 jätnud olulised asjaolud tähelepanuta või teinud tuvastatud asjaoludest ilmselgelt meelevaldseid järeldusi. Samuti juhul, kui esineb põhjendatud kahtlus eksperdi erapooletuses. Praegusel juhul ei ole alust kahelda SKA ekspertarsti arvamuse põhjendatuses.

Kaebaja esitas 5. mail 2026 seisukoha, milles leidis järgmist.

Isegi kui eksperdiarvamuse andmiseks piisab arstiõppe läbimisest, lasub SKA-l kohustus tagada eksperdiarvamuse usaldusväärsus ja erapooletus ning eksperdi professionaalne pädevus. Ekspert, kes ei tegutse tervishoiutöötajana, on vähem usaldusväärne. Vastustaja pole esitanud tõendeid selle kohta, et eksperdil on arsti kvalifikatsioon ja ajakohased teadmised hinnatavate haiguste kohta. Erinevalt litsentseeritud arstist ei tehta ekspertarsti üle kutsealast järelevalvet. Ta ei pea läbima kohustuslikku täiendõpet ega vastama professionaalsetele kvaliteedistandarditele. Kuna ekspert pole usaldusväärne, ei ole SKA otsus õiguspärane.

Nii töötukassa kui ka SKA hindamismetoodikas kasutatakse piirangute raskusastmete hindamisel arvväärtusi ja tehakse nendest aritmeetilisi järeldusi. SKA pole põhjendanud, miks tema hinnang erineb töötukassa omast. Amet on üksnes märkinud, et töötukassa hinnang pole siduv. Töötukassa eksperdiarvamuse järgi on liikumise valdkonna keskmine piirang 3 ning vaimse funktsiooni keskmine piirang 2. Vastuolu viitab kas andmete väärale tõlgendamisele või põhjendamatule kõrvalekaldumisele eksperdihinnangust. 6(12)

3-26-905 SKA arvutuskäik pole loogiliselt järgitav ja kontrollitav. Vastustaja ei ole selgitanud seda, miks madalamad näitajad neutraliseerivad raske piirangu teises valdkonnas. Aritmeetiline keskmine on üksnes tehniline abivahend. See ei saa olla otsuse ainsaks või määravaks aluseks. Vastustaja pidanuks hindama kaebaja tegelikku toimetulekut. SKA on rikkunud põhjendamiskohustust (HMS § 56). Pole arusaadav, milliseid andmeid SKA analüüsis.

Vaimse tervise puhul on SKA jätnud arvestamata kaebaja antidepressantravi, suunamise kliinilise psühholoogi vastuvõtule, varasema diagnoosi püsimise ja sümptomite jätkuva esinemise. Kaebaja juhtis haldus- ja vaidemenetluses vastustaja tähelepanu sellele, et tema vaimset tervist on lisaks hinnatud, talle on määratud vastavad uuringud ja testid. Vastustaja jättis need asjaolud aga üle kontrollimata. Vastustaja ei andnud ka kaebajale võimalust lisaandmeid koguda. Vastustaja rikkus hea halduse ja uurimispõhimõtet.

Töötukassa võttis hindamisel arvesse kõiki kättesaadavaid andmeid, isegi ilma kliinilise psühholoogi saatekirja ja EEK-2 testita. Töövõime hindamise tegi arst, kes on registreeritud meditsiinitöötajana ja kellel on kehtiv arstilitsents. Kaebaja saab vajaduse korral küsida anestesioloogilt EEK-2 testi tulemusi 20. mai 2026. a vastuvõtul. Kohtul on need andmed võimalik ka ise arstilt küsida.

Vastustaja käsitlus fibromüalgiast on meditsiiniliselt eksitav. See on toonud kaasa väärad järeldused. Vastustaja on objektiivsete leidude puudumisest teinud ekslikke järeldusi piirangute raskuse kohta. Kaebaja terviseandmetest nähtub laialdane krooniline valu, püsiv väsimus, funktsioonivõime oluline langus, igapäevase tegutsemise ja ühiskonnaelus osalemise oluline piiratus. Puude raskusastme tuvastamisel pole määrav mitte diagnoosi „objektiivne tõendatavus“, vaid selle tegelik mõju inimese igapäevaelule.

SKA ei ole andnud ega saa anda kaebajale garantiid, et talle tema vaimse tervise probleemide tõttu vajaliku psühholoogilise abi kulud kaetakse. Ka ei ole SKA andnud kaebajale garantiid, et ta saab sotsiaalteenuseid seoses oma füüsilise tervisega (nt parkimiskaardi). Nende hüvede üle otsustatakse eraldi menetluses, mille raames võidakse järeldada, et kaebaja ei vaja soovitud tuge.

SKA esitas 25. septembril 2026 täiendava seisukoha. SKA möönis, et kaebajale tehti

Kaebaja esitas 2. oktoobril 2026 seisukoha. Ta ei nõustunud SKA väitega, et tema depressioon ja ärevus alluvad hästi ravile. Kaebaja vaimne seisund ei ole ravist hoolimata stabiliseerunud. Krooniline valu ja muud füüsilised terviseprobleemid süvendavad vaimse tervise häireid. EEK-2 testide tulemused kinnitavad kaebaja vaimse seisundi halvenemist võrreldes 2023. a-ga. SKA oleks pidanud küsima raviarstilt testi tulemused ja muud puuduvad andmed. Nende väljaküsimata jätmisega rikkus SKA uurimispõhimõtet. Kaebajal on pärast SKA otsust ilmnenud posttraumaatiline stressihäire (PTSH) kahtlus. Kaebaja ei nõustu, et seda saab arvestada üksnes uue taotluse alusel. PTSH kahtlus ei näita terviseseisundi muutumist, vaid täpsustab juba enne taotluse esitamist olemas olnud pikaajalise funktsioonihäire põhjust ja olemust. Puude hindamisel tuleb lähtuda tegelikest funktsioonipiirangutest, 7(12)

3-26-905 mitte üksnes diagnoosikoodist. Hilisemad andmed kinnitavad ühe ja sama kroonilise ning süveneva tervisehäire püsimist. Neid tuleb hinnata praeguses menetluses.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus määras 2. septembri 2026. a määruses pooltele tõendite esitamiseks tähtaja 25. septembrini 2026. Teise poole seisukohtadele võis esitada vastuse hiljemalt 2. oktoobril 2026. Kaebaja esitas 2. oktoobri 2026. a seisukoha lisadena mahukad uued dokumendid: rahvusvahelise haiguste ja tervisega seotud probleemide statistilise klassifikatsiooni 10. versiooni nii eesti kui ka inglise keeles (dtl 484–861). Kuna dokumendid on esitatud hilinenult ja nende asja juurde võtmine tingiks nende mahu tõttu kohtumenetluse viibimise, tagastab kohus dokumendid (HKMS § 51 lg 4). Tõendid pole ka kaebaja õiguste kaitseks olulise tähendusega. Kaebaja on esitanud need vastuseks vastustaja väitele, et depressioon ja ärevus alluvad üldjuhul ravile hästi ning paranemine toimub kuue kuu jooksul. See, et see üldjuhul nii võib olla, ei anna alust järeldada, et see oleks nii alati, sh kaebaja juhtumi korral. Otsustavad on kaebaja terviseandmed.

Kui tööealine isik taotleb samal ajal töövõime hindamist ja puude raskusastme tuvastamist, kasutab SKA puude raskusastme tuvastamiseks töövõime hindamise käigus koostatud eksperdiarvamust ja töötukassa töövõime hindamise otsust (PISTS § 23 lg 7). SKA ei pea sellisel juhul alati kaasama teist ekspertarsti, kuid tal on õigus seda vajaduse korral teha (PISTS § 23 lg 1). Töötukassa koostatud eksperdiarvamus ei ole SKA-le siduv, sellest saab kõrvale kalduda eelkõige teise eksperdiarvamuse alusel. Menetlus on eeskätt dokumendipõhine. Esmajoones hinnatakse taotluses esitatud andmeid ning TIS-i kantud kuni viimase viie aasta aktuaalseid terviseandmeid. Vajaduse korral on võimalik ja tuleb küsida andmeid juurde inimese raviarstilt (PISTS § 23 lg 4). Ka tuleb vajaduse korral küsida lisaselgitusi taotlejalt endalt. Piiranguid hinnatakse koosmõjus määratud ravi ja kasutatavate abivahenditega.

Kuigi nii töövõime kui ka puude hindamise menetlused tuginevad taotleja terviseseisundile ja seitsmele kehalise ning vaimse võimekuse valdkonnale (liikumine, käeline tegevus, suhtlemine, teadvusel püsimine ja enesehooldus, õppimine ja tegevuste elluviimine, muutustega kohanemine ja ohu tajumine, inimestevaheline lävimine ja suhted), on nende eesmärk ja metoodika erinevad. Töötukassa hindab TVTS alusel inimese suutlikkust töötada ja takistuste esinemist töökeskkonnas. SKA hindab PISTS alusel inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotust või kõrvalekallet. SKA selgitab, kas see takistab inimese igapäevast tegutsemist või ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel.

Arvutusmetoodika on töövõime hindamisel ja puude tuvastamisel erinev.

3-26-905 Töövõime hindamise raames (vt 26. jaanuari 2026. a eksperdihinnang digitoimiku lehel (dtl) 24) hinnati kaebaja piiranguid järgmiselt.

SKA ekspertarst lähtus kaebaja liikumise valdkonna piirangu tuvastamisel töövõime hindamise raames piirangutele antud arvväärtustest. Kaebaja piirangute aritmeetiliseks keskmiseks on 2 ((1+2+3)÷3). Seega tuli määruse nr 18 lisa 2 p 3 alap 1 alusel tuvastada kaebajal keskmisele puude raskusastmele vastav liikumisfunktsiooni kõrvalekalle. Raske puude tuvastamiseks õigusaktid selles olukorras võimalust ei anna.

Kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud töötukassa ekspertarsti hinnangut oma liikumise valdkonna piirangutele. Eeltoodu põhjal pole kohtul alust kohustada SKA-d tuvastama kaebajal rasket puuet. Isegi kui SKA on eksinud kaebajale kui fibromüalgiaga patsiendile tehtud neuroloogiliste jm uuringute normikohase leiu tähendust hinnates, ei muuda see liikumise valdkonna puude raskusastmele antud lõpphinnangut.

Vaimse võimekuse valdkonnas hindas SKA ekspertarst aga töötukassa ekspertarsti seisukoha ümber. SKA ekspertarst leidis, et kaebajal pole põhjust vaimse funktsiooni piiranguid tuvastada. SKA ekspertarst tugines sellele, et kaebaja ei saanud otsuse tegemise aja seisuga enam tal varem diagnoositud depressiooniga ärevuse tõttu ravi. Samuti leidis SKA, et kaebaja vaimset seisundit ei ole viimastel aastatel objektiivselt hinnatud.

Kui SKA oleks lähtunud töötukassa ekspertarsti hinnangust, oleks kaebajal õppimise ja tegevuste elluviimise valdkonnas piirangute aritmeetiline keskmine 2 ((2+2)÷2). Muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas oleks kaebajal piirangute aritmeetiline keskmine 1,3 ((2+2+0)÷3). Kuna ühes valdkonnas oleks aritmeetiline 9(12)

3-26-905 keskmine 2, olnuks sel juhul põhjendatud võtta puude raskusastme tuvastamisel aluseks ka vaimse funktsiooni kõrvalekalle.

Keskmise puude tuvastamine ka vaimse funktsiooni kõrvalekalde tõttu ei suurendaks kaebajale makstava puudetoetuse suurust: toetus oleks endiselt 42 eurot kuus (vt määrus nr 18 § 9 lg 2). Välistada ei saa aga seda, et SKA otsus, mille järgi on kaebajal küll keskmisele puude raskusastmele vastav liikumisfunktsiooni kõrvalekalle, kuid ei ole puude raskusastme määramist õigustavat vaimse funktsiooni kõrvalekallet, võib kaebaja õigusi muul moel mõjutada. Näiteks võib SKA otsus funktsiooni kõrvalekalde kohta mõjutada kohaliku omavalitsuse (KOV) tegevust ja otsuseid kaebaja abivajaduse hindamisel sotsiaalhoolekande seaduse § 152 alusel. § 152 lg 5 p 7 järgi on funktsiooni kõrvalekalle üks osa infost, mida KOV isikute abivajaduse väljaselgitamise, ühenduse võtmise ning abi osutamise eesmärgil töötleb.

SKA tuvastusotsus selle kohta, millises valdkonnas kaebajal piirangud esinevad, on vaidlustatud otsuses selgelt väljendatud: „Tuvastasime Teil, C.I [---], keskmise puude raskusastme kestusega 10.01.2026 kuni 09.01.2028. [---] Piirangud esinevad: keskmisele puude raskusastmele vastav liikumisfunktsiooni kõrvalekalle“. Seega kujutab SKA otsus, et kaebajal ei ole vaimse funktsiooni kõrvalekallet, mis vastaks vähemalt keskmisele puude raskusastmele, üht osa otsuse resolutiivosast, mitte üksnes selle põhjendustest (vt HMS § 60 lg 2 teine lause). Toimiku materjalidest nähtub, et ka SKA on pidanud õigustatuks tunnistada oma varasem otsus kehtetuks ja teha uus otsus selleks, et muuta otsuse seda osa, millest nähtub, millise funktsiooni kõrvalekalde tõttu kaebajal puude raskusaste on tuvastatud (vt 3. veebruari 2026. a otsus P26-202612966, dtl 60 ja praeguses asjas vaidlustatud 19. veebruari 2026. a otsus, dtl 74).

Kaebeõiguse tunnustamiseks ei pea inimese õiguste riive olema intensiivne. Riiveks on õigusega kaitstud hüve mistahes ebasoodne mõjutamine (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 22. juuni 2026. a määrus asjas nr 3-25-511, p 13 ja seal viidatud lahendid). SKA otsus, et kaebajal ei ole vähemalt keskmisele puude raskusastmele vastavat vaimse funktsiooni kõrvalekallet, võib ebasoodsalt mõjutada kaebaja võimalusi sotsiaalteenuste ja muu sotsiaalabi saamisel. Seega on kaebajal õigus vaidlustada SKA tuvastusotsust ka olukorras, kus see tema puude raskusastmele antavat lõpphinnangut ei mõjuta.

Töötukassa ekspertarst hindas kaebaja vaimse tervise probleeme pikema ajavahemiku vältel ning arvestas nende omavahelist seost. Selle tervikpildi põhjal leidis ta, et 2023. a-l diagnoositud depressiooniga ärevus põhjustas kaebajale hindamise ajal jätkuvalt olulisi piiranguid. Nii töötukassa kui ka SKA ekspertarst on arvestanud sellega, et kaebaja lõpetas 2024. a-l ravi antidepressantidega ja tundis end TIS-i andmetel paremini (perearst A. Veinpalu sissekanne 2024. a juulis, dtl 97). Seejärel hakkasid tal aga ilmnema olulised kehalised vaevused, mille puhul nii kaebajat ravinud neuroloog kui ka anestesioloog kahtlustasid vaimsete häirete somatisatsiooni (mai 2025, dr V. Kaarlõpp, dtl 108; august 2025, dr J. Hade, dtl 116). 21. jaanuaril 2026 diagnoosis anestesioloog dr Gordienko-Tarvis kaebajal fibromüalgia (dtl 236). Dr GordienkoTarvis märkis, et kaebaja vajab fibromüalgia diagnoosiga seoses kindlasti vaimse tervise ravi ning tegi talle saatekirja kliinilise psühholoogi juurde (dtl 129). Taastusraviarst A. Butšelovskaja on 10. veebruari 2026. a sissekande anamneesis kaebuste hulgas täheldanud: „Mälu ja keskendumishäired. Depressioon (varem kasutas AD, praegu mitte)“ (dtl 131).

Fibromüalgia on kompleksne kroonilist valu põhjustav haigus, mis ohustab oluliselt ka inimese vaimset tervist (vt Eesti Reumatoloogia Seltsi koostatud dokument „Fibromüalgia. Mis see on? Kuidas seda leevendada?“, dtl 221). Fibromüalgia puhul tekib häire valu juhtimise süsteemis. Kujuneb kõrgendatud valutundlikkus, nn madal 10(12)

3-26-905 valulävi. Samuti tunnetatakse valu valesti ja valu põhjustab ka ohutu stiimul nagu puudutus. FM riskifaktoriteks peetakse mh traumat, tugevat vaimset stressi ja psüühikahäireid. Fibromüalgia ravi kõige olulisemad komponendid on ravimid, taastusravi (liikumisravi ja taastusravi protseduurid) ja psühholoogiline ravi.

EEK-2 test on emotsionaalse enesetunde küsimustik, mida kasutatakse depressiooni, ärevuse ja teiste sagedamate psüühilise enesetundega seotud probleemide esialgseks hindamiseks. Kaebusele esitatud vastuses leidis SKA, et kaebaja vaimse tervise piirangute puudumist kinnitab see, et talle tehti EEK-2 test viimati 2023. a. SKA leidis, et kui inimese kaebused viitavad meeleoluhäirele või ärevusele, tehakse alati uus test. SKA seisukoht, et kaebajale tehti EEK-2 test viimati 2023. a-l, on osutunud ekslikuks. Kaebaja juhtis 22. veebruaril 2026 esitatud vaides (dtl 78) SKA tähelepanu sellele, et talle tehti EEK-2 test dr Gordienko-Tarvise vastuvõtul 21. jaanuaril 2026. SKA ei pööranud kaebaja sellele väitele vaideotsuses tähelepanu.

Kaebaja terviseandmed kinnitavad, et ta 21. jaanuari 2026. a vastuvõtul selle testi tegi (vt dtl 237). Samal vastuvõtul tegi dr Gordienko-Tarvis kaebajale saatekirja kliinilise psühholoogi vastuvõtule. Vastustaja selgitas 25. septembri 2026. a avalduses, et vastuvõtu kohta tehtud sissekannet on selles osas hiljem täiendatud. Ka kaebaja möönab, et seda infot varem TIS-is ei sisaldunud (2. oktoobri 2026. a seisukoht). See pole aga praegusel juhul määrav. Kui vastustaja hinnangul oli kaebaja vaimse tervise piirangute tuvastamisel oluline see, kas talle on tehtud uus EEK-2 test, oleks vastustaja pidanud vaides sisaldunud infot arvestades selle kohta kaebaja raviarstilt üle küsima (vt PISTS § 23 lg 4). Seega on vastustaja rikkunud selles osas uurimispõhimõtet (HMS § 6).

Kaebaja tugineb ka sellele, et anestesioloog kirjutas talle 21. jaanuaril 2026 välja duloksetiini, mida kasutatakse nii krooniliste valusündroomide kui ka depressiooni ja ärevushäirete raviks (vt dtl 213). Duloksetiini määramine ei tõenda iseenesest psüühikahäire olemasolu. Samas võib duloksetiini määramise põhjus koos muude terviseandmetega olla üks asjaolu, mis toetab järeldust, et kaebajal esineb ka vaimse funktsiooni häire või vähemalt sellega seotud sümptomid. Seda tuleb hinnata koos kogu meditsiinilise dokumentatsiooniga.

Kaebaja on esitanud kliinilise psühholoogi sissekanded M. Kollo vastuvõttude kohta

3-26-905 uuel lahendamisel selgitada, kas andmed kajastavad uut haigust või viitavad varasema vaimse tervise probleemi olemasolule ja püsimisele.

Vastustaja tugines ka sellele, et kaebaja vaimse tervise ravi oli vaidlustatud otsuse tegemise aja seisuga alles algusjärgus. Sellest ei saa aga tingimata järeldada, et 2026. a veebruari seisuga puudus alus tuvastada kaebajal piiranguid vaimse tervise valdkonnas. Kaebaja terviseandmed kogumis viitavad sellele, et tegu võis olla pikemat aega kestnud ja jätkuva probleemiga, mille avaldumisvorm oli ebatavaline ja diagnoosimine keeruline. Vastustaja väidab, et depressioon ja ärevushäired on ühed paremini raviga korrigeeritavad ja kompenseeritavad häired psühhiaatrias: tavapäraselt hakkab ravim mõjuma hiljemalt 1,5 kuud pärast ravi alustamist ja seisund on enamasti kontrolli all kuus kuud pärast ravi alustamist (vt vastustaja täiendav seisukoht 25. septembrist 2026). Kaebaja puhul ei pruugi aga tegu olla tavapärase juhtumiga. Seda kinnitavad arstide väljendatud somatisatsiooni kahtlused ja kaebajale pandud fibromüalgia diagnoos.

Eeltoodu põhjal leiab kohus, et SKA on jätnud olulised asjaolud arvestamata. Need võivad ameti lõppjäreldust kaebaja vaimse funktsiooni kõrvalekalde esinemise kohta muuta. Seetõttu tuleb vaidlustatud otsus osaliselt tühistada. SKA-l tuleb kaebaja vaimse funktsiooni kõrvalekallet uuesti hinnata.

SKA otsust ei muuda õigusvastaseks see, et ekspertarst M. Elken ei ole kantud tervishoiutöötajate registrisse. Õigusaktidest ekspertarstile sellist nõuet ei tulene. Puude raskusastme tuvastamiseks arvamuse andmine ei ole tervishoiuteenuse osutamine. SKA kaasab puude raskusastme tuvastamisse vajaduse korral arstiõppe läbinud isikud (vt PISTS § 23 lg 1). SKA esitas M. Elkeni diplomi, mis kinnitab tema haridust ja arsti kvalifikatsiooni (dtl 478).

Kohus rahuldab kaebuse osaliselt. Kohus tühistab SKA 19. veebruari 2026. a otsuse osas, milles amet ei tuvastanud kaebajal vaimse funktsiooni kõrvalekallet. Kohus kohustab ametit hindama kaebaja puude raskusastet vaimse funktsiooni kõrvalekalde osas uuesti. Ülejäänud osas jätab kohus kaebuse rahuldamata.

HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (samas, lg 2). Ei kaebaja ega vastustaja taotlenud menetluskulude väljamõistmist teiselt poolelt. Poolte võimalikud kulud jäävad seega nende endi kanda.

Otsuse avaldamise korral tuleb kaebaja nimi tema eraelu kaitseks asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). Avaldamata tuleb jätta otsuse lõigud 6.4.1 kuni 6.4.5 (samas, lg 4).

Pihel Sarv /allkirjastatud digitaalselt/

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.