N.B kaebus Sotsiaalkindlustusameti 15.09.2025 ettekirjutuse nr P13-V2025-281453 ja 21.11.2025 otsuse nr 4.1-16/37206-1 tühistamiseks ning 12.12.2025 vaideotsuse nr 5.2-3/25753-2 osaliseks tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja — N.B , volitatud esindaja Erki Casar Vastustaja — Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Merle Magnus
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus.
2.Tühistada Sotsiaalkindlustusameti 15.09.2025 ettekirjutus nr P13-V2025-281453 ja 21.11.2025 otsus nr 4.1-16/37206-1, samuti 12.12.2025 vaideotsus nr 5.2-3/25753-2 osas, milles N.B vaie jäeti rahuldamata.
3.Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 12.11.2026. Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
1.N.B-le (kaebaja) määrati Sotsiaalkindlustusameti (SKA) 06.07.2022 otsusega nr P52022-21540 alates 04.07.2022 rahvapensioni määra ja välislepingute alusel saadava pensioni vahe. Hüvitist maksti perioodil 04.07.2022–30.04.2025 kokku 8320,02 eurot.
2.SKA leidis andmete kontrollimisel, et kaebaja ei olnud sõjapõgenik ega rahvusvahelise kaitse saaja ning tal ei olnud hüvitisele õigust. SKA tunnistas 30.04.2025 hüvitise määramise otsuse kehtetuks ja teavitas kaebajat 26.05.2025 tagasinõudemenetluse alustamisest. Kaebaja teavituskirjale ei vastanud.
3.SKA 15.09.2025 ettekirjutusega nr P13-V2025-281453 kohustati kaebajat tagastama 8320,02 eurot. Kaebaja esitas 11.10.2025 ettekirjutuse peale vaide.
4.SKA 21.11.2025 otsusega nr 4.1-16/37206-1 tunnistati ettekirjutus tagasinõutava summa osas osaliselt kehtetuks ja vähendati tagasinõutav summa 4160,01 euroni. SKA 12.12.2025 vaideotsusega nr 5.2-3/25753-2 rahuldati vaie osaliselt.
5.Tallinna Halduskohtusse saabus 11.01.2026 kaebus. Kohus võttis 26.01.2026 menetlusse nõuded tühistada SKA 15.09.2025 ettekirjutus nr P13-V2025-281453 ja 21.11.2025 otsus nr 4.1-16/37206-1 ning 12.12.2025 vaideotsus nr 5.2-3/25753-2 osas, milles vaie jäeti rahuldamata.
6.Vastustaja esitas vastuse kaebusele 23.02.2026. Kaebaja soovis asja arutamist kohtuistungil, vastustaja oli nõus kirjaliku menetlusega. Kohus määras 14.08.2026 asja lahendamise kirjalikus menetluses, täiendavate seisukohtade ja dokumentide esitamise tähtajaks 14.09.2026 ning kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise ajaks 13.10.2026.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukohad
7.Kaebaja palub tühistada SKA 15.09.2025 ettekirjutuse nr P13-V2025-281453 ja 21.11.2025 otsuse nr 4.1-16/37206-1 ning 12.12.2025 vaideotsuse nr 5.2-3/25753-2 osas, milles vaie jäeti rahuldamata.
8.Kaebaja leiab, et tagasinõudeks puudub alus. Hüvitise taotluse vormistas SKA ametnik, sest kaebaja ei valda eesti keelt ega oma taotluse esitamiseks vajalikke teadmisi. Kaebaja vastas ametniku küsimustele ja esitas nõutud dokumendid. Taotluse vormistamise juures viibis kaebaja tütar S.B.
9.Kaebaja väidab, et hüvitise määramise otsuse tegi vastustaja enda töötaja kogutud teabe põhjal ning kaebaja ei ole midagi valesti teinud. Otsuse ja selle alusel tehtud väljamaksete saamisel ei olnud kaebajal põhjust arvata, et tal puudub õigus hüvitisele või et hüvitist makstakse vales ulatuses.
10.Kaebaja hinnangul põhjustas võimaliku kahju vastustaja ametniku eksimus ning raha tagasinõudmine kaebajalt on vastuolus hea usu põhimõttega. Vastustaja seisukohad
10.1.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja jääb ettekirjutuses, 21.11.2025 otsuses ning vaideotsuses esitatud seisukohtade juurde.
10.2.Vastustaja selgitab, et RPKS § 42 lg 5 alusel makstakse rahvapensioni määra ja välislepingu alusel saadava pensioni vahet isikule, kelle pensionid Eestist ja välisriigist kokku jäävad alla rahvapensioni määra. Kaebajale maksab pensioni Ukraina riik, Eestis talle pensioni määratud ei ole ning talle ei olnud kohaldatud ajutist kaitset. Kaebaja tähtajaline elamisluba oli antud VMS § 150 lg 1 p 3 alusel sugulase juurde elama asumiseks. 2(5)
3-26-95
10.3.Vastustaja hinnangul ei tekkinud kaebajal õigust RPKS § 42 lg-s 5 nimetatud hüvitisele. SÜS § 31 lg 1 p 1 kohaselt tuleb alusetult makstud hüvitis osaliselt või täielikult tagasi nõuda, kui õigust hüvitisele ei olnud tekkinud.
10.4.Vastustaja on tunnistanud oma eksimust hüvitise määramisel ja vähendanud seetõttu tagasinõutavat summat poole võrra 4160,01 euroni. Vastustaja leiab, et SÜS § 31 lg-s 3 sätestatud tagasinõudest loobumise aluseid ei esine ning ekslik hüvitise määramine ei anna kaebajale õigust hüvitist säilitada.
10.5.Vastustaja ei pea kompromissi võimalikuks ega asja arutamist kohtuistungil vajalikuks ning nõustub asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
KOHTU PÕHJENDUSED
11.Kaebus on põhjendatud. Siinses asjas puudutab vaidlus seda, kas vastustaja võis nõuda kaebajalt tagasi talle ajavahemikul 04.07.2022–30.04.2025 makstud rahvapensioni määra ja välislepingu alusel saadava pensioni vahet. Vastustaja leidis, et kaebajal puudus RPKS § 42 lg 5 alusel õigus vaidlusalusele hüvitisele, ning tunnistas 30.04.2025 hüvitise määramise otsuse kehtetuks. Kaebaja ei ole käesolevas menetluses esitanud sisulisi vastuväiteid vastustaja järeldusele, et tal puudus õigus nimetatud hüvitisele. Vaidluse esemeks ei ole seega küsimus, kas kaebajal oli õigus rahvapensioni määra ja välislepingu alusel saadava pensioni vahele, vaid küsimus, kas vastustaja kasutas õiguspäraselt SÜS § 31 lg 1 p 1 alusel tagasinõude ulatuse määramisel talle antud kaalutlusõigust ning kas tagasinõue summas 4160,01 eurot on sellest tulenevalt piisavalt põhjendatud. Hüvitise saamise õiguse puudumist ja alusetult makstud hüvitise tagasinõudmist tuleb käsitada eraldi küsimustena (Tallinna Ringkonnakohtu 16.05.2025 otsus asjas nr 3-23-1923, p 12).
12.SÜS § 31 lg 1 p 1 kohaselt nõuab hüvitise andja rahalise hüvitisena alusetult makstud rahasumma isikult osaliselt või täielikult tagasi, kui isikul puudus õigus hüvitisele. Sõnadest „osaliselt või täielikult“ tuleneb hüvitise andjale kaalutlusõigus tagasinõude ulatuse määramisel. HMS § 4 lg 2 järgi tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ja õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HMS § 6 kohustab haldusorganit välja selgitama otsustamiseks olulised asjaolud ning HMS § 56 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan lähtus. Põhjendus peab võimaldama kohtul kontrollida, kas olulised asjaolud selgitati välja, neid tegelikult kaaluti ja tagasinõude ulatus kujunes proportsionaalse kaalumise tulemusel. Kaalutluste esitamise nõuet on tagasinõude kontekstis rõhutanud ka Tallinna Ringkonnakohus 16.05.2025 otsuses asjas nr 323-1923 (p-d 13–14), kuigi selles asjas tulenes kaalutlusõigus TVTS § 20 lg-st 1.
13.SKA 15.09.2025 ettekirjutusega nõuti kaebajalt tagasi kogu makstud summa 8320,02 eurot. Ettekirjutusest ei nähtu, et vastustaja oleks hinnanud tagasinõude ulatust mõjutavaid individuaalseid asjaolusid. SKA 21.11.2025 otsusega tunnistati ettekirjutus tagasinõutava summa osas osaliselt kehtetuks ja vähendati nõuet 4160,01 euroni. Otsuses põhjendati seda sellega, et menetluses ilmnesid nõude ümberarvutamist ja osalist tagasinõuet õigustavad andmed ning hüvitise määramisel oli algandmete kontrollimisel toimunud eksitus, mille tõttu oli hüvitis valesti määratud.
14.Eeltoodust nähtub, et vastustaja kasutas kaalutlusõigust vähemalt selles ulatuses, et ei pidanud põhjendatuks kogu summa tagasinõudmist. Otsusest ei nähtu aga, miks õigustas tuvastatud eksimus tagasinõude vähendamist just poole võrra ja miks tuli ülejäänud 4160,01 eurot jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole nimetanud asjaolusid, mille põhjal määrati tagasinõude ulatuseks 50%, ega selgitanud, kuidas neid asjaolusid omavahel kaaluti. Pelk tõdemus, et algandmete kontrollimisel toimus eksitus, ei võimalda kontrollida, kuidas vastustaja jõudis konkreetse summani. Üldine põhjendus, et kaebajal puudus tegelikult õigus vaidlusalusele hüvitisele, ei asenda HMS § 56 lg-s 3 nõutud tegeliku kaalutluskäigu esitamist (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 16.05.2025 otsus asjas nr 3-23-1923, p 14). Isegi juhul, kui 3(5)
3-26-95 hüvitise määramise otsuse kehtetuks tunnistamine oli õiguspärane ei tähenda see automaatselt, et kogu või osa väljamakstud summast tuleb tagasi nõuda.
15.Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks hüvitise taotlemisel esitanud valeandmeid, varjanud olulisi asjaolusid või muul viisil põhjustanud hüvitise ebaõige määramise. Kaebaja selgituste kohaselt vormistas taotluse SKA ametnik, sest kaebaja ei valda eesti keelt ega omanud taotluse esitamiseks vajalikke teadmisi. Kaebaja vastas ametniku küsimustele ja esitas nõutud dokumendid. Vastustaja ei ole neid asjaolusid ümber lükanud ega 21.11.2025 otsuses kaebajale ebaõigete andmete esitamist või andmete varjamist ette heitnud. Seega nähtub, et otsuses nimetatud eksitus leidis aset hüvitise määramise otsustamise ja tegemist oli seega vastutaja veaga. Seda, kas enammakse tekkis isiku enda kohustuse rikkumise tõttu, tuleb tagasinõude üle otsustamisel pidada oluliseks asjaoluks (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 16.05.2025 otsus asjas nr 3-23-1923, p 15). Tagasinõude esitamisel tuleb haldusorganil kaaluda kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ja põhjendada miks on õiglane nõuda kaebajalt haldusorgani vea tõttu makstud hüvitise tagasimaksmist.
16.Vastustaja viide hüvitise saaja üldisele kohustusele jälgida hüvitise saamise õigust mõjutavaid asjaolusid ja teatada asjaolude muutumisest ei ole praegusel juhul piisav. SÜS § 21 lg 1 järgi peab hüvitise taotleja ja saaja esitama hüvitise andjale talle teadaolevad tõesed ja täielikud andmed ning teatama hüvitise saamise õigust ja hüvitise andmist mõjutavatest asjaoludest ja nende muutumisest. Asjas ei nähtu aga, et pärast hüvitise määramist oleksid kaebaja hüvitise saamise õigust mõjutavad asjaolud muutunud või et kaebaja oleks jätnud sellisest muutusest teatamata. Hüvitis määrati vastustaja otsusega algusest peale ebaõigesti. Kaebajal oli õigus lähtuda kehtivast hüvitise määramise otsusest ning pidada seda õiguspäraseks, kui talle teadaolevad asjaolud ei muutunud ja talle ei olnud teatatud otsuse ekslikkusest. Üldine hoolsus- ja teatamiskohustus ei vabasta vastustajat HMS §-st 6 tulenevast uurimispõhimõttest ega kohustusest kontrollida hüvitise määramisel tema käsutuses olevaid andmeid.
17.Samuti ei nähtu otsusest, et vastustaja oleks kaalunud kaebaja heausksust, hüvitise maksmise kestust, kaebaja võimalust eksimust ära tunda, tema majanduslikku olukorda või hüvitise kasutamist hädavajalikeks kulutusteks. Riigikohus on selgitanud, et tagasinõudest loobumise või selle ulatuse üle otsustamisel võib isiku huvi olla avalikust huvist kaalukam muu hulgas juhul, kui isikul puuduvad muud olulised sissetulekud ja ta on saadud raha heauskselt hädavajalikeks kulutusteks ära kasutanud (Riigikohtu 24.11.2011 otsus asjas nr 33-1-74-11, p 17; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 16.05.2025 otsus asjas nr 3-23-1923, p 14). SÜS § 31 lg-s 3 nimetatud tagasinõude piiramise või sellest loobumise eelduste kontrollimisel tuli vastustajal need asjaolud välja selgitada HMS § 6 kohaselt ja vajaduse korral anda kaebajale HMS § 40 lg 1 järgi võimalus esitada oma seisukoht. Vastustaja möönis küll enda menetluses toimunud kontrolliviga, kuid ei sidunud seda ega muid asjaolusid konkreetse tagasinõude summaga. Seetõttu ei vasta 21.11.2025 otsus kaalutlusotsuse põhjendamise nõuetele. HKMS § 158 lg 3 kohaselt kontrollib kohus kaalutlusotsuse õiguspärasust ega teosta kaalutlusõigust haldusorgani eest; seetõttu ei saa kohus puuduvat kaalumist ise asendada (vrd Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-23-1923, p 14).
18.Vaideotsus ei kõrvalda kirjeldatud puudust. HMS § 83 lg 1 kohaselt kontrollitakse vaiet lahendades haldusakti õiguspärasust ja otstarbekust ning HMS § 85 p 1 võimaldab õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistada. Vaideotsusest ei nähtu täiendavaid kaalutlusi, mis selgitaksid, miks on kaebajalt põhjendatud tagasi nõuda just 4160,01 eurot. Puudulik põhjendus ei võimalda kohtul veenduda, et kaalutlusviga ei saanud asja otsustamist mõjutada (HKMS § 158 lg 3). Seega on 15.09.2025 ettekirjutus 21.11.2025 otsusega muudetud kujul ning 12.12.2025 vaideotsus vaide rahuldamata jätmise osas õigusvastased. Kaebus tuleb HKMS § 5 lg 1 p 1 alusel rahuldada ja vaidlustatud haldusaktid tühistada kaebuses taotletud ulatuses. 4(5)
3-26-95 Menetluskulud
19.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud üldjuhul pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulude väljamõistmine toimub HKMS § 109 kohaselt menetlusosalise esitatud menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide alusel. Käesolevas asjas ei ole kaebaja menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega menetluskulude nimekirja esitanud. Toimikust ei nähtu ka muid andmeid kantud menetluskulude kohta. Seetõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.