Võlaõigus

Harju Maakohtu 04.09.2024 määrusega võeti hagiavaldus menetlusse. 10.09.2024 esitas kostja vastuse hagile ning 23.09.2024 esitas hageja seisukoha kostja vastusele. 04.10.2024 kohtunõudega andis kohus hagejale tähtaja esitada kohtule kostja arvelduskonto väljavõte ja teave kõigi kostja poolt teostatud tagasimaksete kohta (summa, kuupäev) ning teha VÕS § 4034 lg 7 järgsed ümberarvestused, s.o määrata tagasimaksed uuesti, hiljemalt 14.10.2024. 14.10.2024 esitas hageja kohtule vastuse kohtunõudele. Hageja tõi välja, et krediidiandja ei analüüsinud enne krediidi väljastamist kostja sissetulekuid ja kohustusi kontoväljavõtte alusel. Hageja lisas, et hageja on kontrollinud kostja krediidivõimekust kostja laenutaotluse alusel, mille raames kontrollis esialgne võlausaldaja kostja maksevõimekust, sooritades päringu maksehäireregistrisse aktiivsete maksehäirete tuvastamiseks. Hageja märkis, et kostja on kokku kasutanud krediiti summas 3886,51 ning tagastanud 3113,37 eurot. Ümberarvestuse kohaselt on kostjal täies mahus tasutud maksed alatest 1. osamaksest, so 05.11.2017 kuni 102. osamakseni, so 05.04.2026 summas 3082 eurot. Osamakse nr 103, so 05.05.2026 osamakse, on tasutud osaliselt summas 31,73 eurot. Hageja märkis nõude ümberarvestuses, et kostjal on tasumata maksed alatest

VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 403 4 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjas krediidi andmise kohta olema sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi põhiosa ja intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3) metoodika, mille põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi intressi muutumise korral. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 17 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); 3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3); 4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. 04.10.2024 kohtunõudega andis kohus hagejale tähtaja esitada kohtule kostja arvelduskonto väljavõte ja teave kõigi kostja poolt teostatud tagasimaksete kohta (summa, kuupäev) ning teha VÕS § 4034 lg 7 järgsed ümberarvestused, s.o määrata tagasimaksed uuesti. Hageja on toonud välja, et hageja on kontrollinud kostja laenuvõimekust laenutaotluse ja maksehäireregistri väljavõtte alusel. Kostja arvelduskonto väljavõtet hageja küsinud ega analüüsinud ei ole. Vastuses 04.10.2024 kohtunõudele esitas hageja kohtule nõude ümberarvestuse juhuks, kui kohus peaks leidma, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja arvelduskonto väljavõtet hageja kontrollinud ega kohtule esitanud ei ole. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus leiab hageja poolt esitatud andmete ja tõendite põhjal, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel. Hageja ei ole esitanud kohtule kostja arvelduskonto väljavõtet. Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja kogunud piisavalt teavet kostja igakuiste sissetulekute ja väljaminekute kohta – vastav info nähtub kostja pangakonto väljavõttelt, mida hageja kontrollinud ei ole. Laenutaotleja esitatud ankeedist lähtumine ning päringuid maksehäireregistrisse, ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Seega on laenuandja eiranud VÕS § 403 4 lg-s 2 ning KAVS § 50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Laenuandja on eiranud VÕS §-s 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et laenuandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Seega on tarbijakrediidilepingud tühised intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas ning intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Hageja on esitanud kohtule nõude ümberarvestuse. Hageja nõuab kostjalt tulevikus sissenõutavaks muutuva põhivõlgnevuse tasumist. Hageja on toonud välja, et kostja on kokku kasutanud krediiti summas 3886,51 eurot ning tagastanud 3113,37 eurot. Ümberarvestuse kohaselt on kostjal täies mahus tasutud maksed alatest 1. osamaksest so 05.11.2017 kuni 102. osamakseni so 05.04.2026 summas 3082 eurot. Osamakse nr 103, tasumise tähtajaga 05.05.2026, on tasutud osaliselt summas

31,73 eurot. Kostja on seega osaliselt võlgnevuses alatest 103. osamaksest, so 05.05.2026, kuni 127. osamakseni, so 05.06.2028, summas 773,14 eurot. Tulenevalt ümberarvestatud nõudest ei olnud kostja lepingu ülesütlemise seisuga, so 30.01.2024, võlgnevuses ning sellisel juhul ei olnud ülesütlemine kehtiv. Kostjal on seega osaline võlgnevus alates 05.05.2026 osamaksest. Hageja ei ole toonud välja selgeid aluseid, millest tulenevalt eeldab hageja, et kostja kohustust õigeaegselt ei täida. Seega puuduvad alused hagi rahuldamiseks TsMS § 369 alusel. Hageja ümberarvestusest nähtub, et kostja on tasunud kõik osamaksed kuni aprillini 2026 täies ulatuses ja mai 2026 osamakse osaliselt. Kuivõrd leping ei olnud kehtivalt üles öeldud, siis on kostjaga sõlmitud leping kehtiv ning kostja tähtaeg järgmise osamakse osaliseks tasumiseks saabub 05.05.2026. Hageja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, millest nähtuks tõsikindlalt, et kostja tulevikus sissenõutavaks muutuvat nõuet ei rahulda. Hageja on üksnes märkinud, et arvestades asjaolu, et kostja tegi viimase makse enne 2023. aasta novembrit, siis ei ole kostja maksegraafikus märgitud maksekuupäevadest kinni pidanud ning hageja hinnangul on alust eeldada, et kostja ei täida ka tulevikus tekkivaid kohustusi. Käesolevalt on kohus tuvastanud, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu on kostja, ümberarvestuse kohaselt, tervikuna võlgnevuses alates 05.06.2026 osamaksest. Kohus jätab hagiavalduse rahuldamata, kuivõrd hagejal puudub vastavalt nõude ümberarvestusele käesolevalt sissenõutavaks muutunud nõue kostja vastu. TsMS § 173 lg 1 kohaselt tuleb asja menetlenud kohtul otsustada ka menetluskulude jaotuse üle menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab hagi rahuldamata, seega poolte menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kostja menetluskulude kindlaksmääramist ning hüvitamist taotlenud ei ole ning seega kostjal otsusega kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Kohus jätab kostja menetluskulud kindlaks määramata. TsMS § 178 lg 1 sätestab, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.