Määruse tegemise koht ja aeg Tsiviilasja number ja hagi ese
Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja 24. oktoober 2024 2-23-11355 Primero Finance AS hagi K.L.-i (K.L.) vastu 18.11.2021 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr ILC181120210089 tuleneva põhivõlgnevuse 13814,59 euro, intressi 1177,51 euro, viiviste 2230,82 euro ja võla sissenõudmiskulu 50 euro väljamõistmiseks hagimenetlus
Hagihind
17 272,92 eurot
Kohtunik
Kadi Karting
Hageja
Primero Finance AS (registrikood: 12401448, asukoht: Meistri 14, Tallinn)
2.Mõista K.L.-ilt Primero Finance AS kasuks tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed kogusummas 9359,38 eurot alates maksetähtaja järgnevast päevast järgmiselt: Maksetähtaeg Summa
29.15.11.2027 457,77 eurot Muus osas jätta hagi rahuldamata. Jätta menetluskulud 54% ulatuses kostja ja 46% ulatuses hageja kanda ning mõista K.L.-ilt Primero Finance AS kasuks hageja kantud põhjendatud menetluskulud 637,20 eurot ning viivis tasumata menetluskuludelt kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Toimetada kohtuotsus kätte hageja esindajale ja kostjale.
Edasikaebe kord ja selgitused Kohtumenetluse poolel on kohtuotsuse peale õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamisega. Apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on 30 päeva, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633). Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg-d 1 ja 2). Vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD
Hageja esitatud nõue ja väited
1.Primero Finance OÜ esitas 10.08.2023 Tartu Maakohtule hagiavalduse (dtl 1-6). Hagiavaldusest nähtub, et pooled sõlmisid 18.11.2021 laenulepingu nr ILC181120210089 (dtl 712). Nimetatud lepinguga sai kostja laenu summas 15 000 eurot, intressimääraga 2,66% kuus, 31,92% aastas (krediidikulukuse määr 36,86% aastas), laenu perioodiks oli kokku lepitud 15.12.2021 – 15.11.2027.
2.Kuivõrd laenulepingust tulenevaid kohustusi ei täidetud, ütles Primero Finance OÜ laenulepingu erakorraliselt üles 03.02.2023 (dtl 13). Laenulepingu ülesütlemise seisuga koosnes
võlgnevus põhiosast 13 814,59 eurot (sisaldab põhiosa jääki 13 712,07 eurot ja jooksva kuu põhiosa makset 102,52 eurot), intressist 1177,51 eurot, kokku 14 992,10 eurot.
3.Eeltoodust tulenevalt palub hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevus summas 13 814,59 eurot, intressi 1177,51 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise perioodi 04.02.2023 kuni 10.08.2023 eest 2230,82 eurot, samuti võla sissenõudmiskulu 50 eurot.
4.Hageja avaldab, et kliendi krediidivõimekust on hinnatud vastavalt kogutud andmetele. Oma otsuses on hageja lähtunud Creditinfo andmetest, Rahvastikuregistri andmetest ja kostja poolt esitatud konto väljavõttest. Andmeid on kogutud Primero Finance OÜ süsteemist ja kostja poolt antud selgitustest ning samuti on kontrollitud kostja andmeid ka Ametlikest Teadaannetest. Samuti puudus negatiivne info kostja kohta ja Google’s. Kostjal oli üks ülalpeetav. Kostjal puudusid laenu väljastamise hetkel maksehäired ja Ametlikud Teadaanded. Hageja on vestelnud kostjaga ja uurinud, kas tema sissetulekud vähenevad, millele saadi vastuseks, et ei vähene. Samuti on uurinud, kas kliendi väljaminekud suurenevad, millele saadi vastuseks, et ei suurene. Krediidivõimekuse hindamisel on hageja arvestanud kliendi keskmiseks palgaks 1692 eurot. Majapidamiskuludeks arvestati 472 eurot ning kohustusteks 270 eurot, Primero Finance OÜ osamakse oli 469,99 eurot ning pärast majapidamiskulude, laenu kuumakse maha arvestamist jäi kliendile kätte 480,01 eurot.
5.Seoses kostja vastusega märkis hageja 13.10.2023 menetlusdokumendis täiendavalt, et kostja oli võlgnevuses kolme järjestikuse osamaksega, seetõttu olid eeldused lepingu lõpetamiseks kostjaga täidetud ning kostjaga leping lõpetatud. Lepingut ennistatud ei ole. Peale lepingu lõpetamist on hageja üritanud saada kostjaga kokkuleppele ning kostjale on antud info lepingu ennistamise osas, kuid ennistamise eelduseks oli ennistamisarve tasumine ja uue lepingu allkirjastamine, mida ei ole tehtud. Hageja avaldab, et kostjale saadeti 16.01.2023 teade, kus anti tähtaeg võla likvideerimiseks hiljemalt 30.01.2023. Kostja väide justkui ta ei tea, kas leping on üles öeldud, on hageja hinnangul pahatahtlik ja kohut eksitav ning märgib, et kostjale on esitatud 06.02.2023 e-kiri, kus on selgitatud ja kinnitatud, et leping on üles öeldud.
6.Hindamaks kostja ja Primero Finance AS vahel sõlmitud lepinguga nr ILC181120210089 kui tarbijakrediidilepinguga seonduvaid asjaolusid palus kohus hagejal esitada täiendavad asjaolud ja tõendid (dtl 38-39). Hageja lisas täiendavalt, et klient esitab krediiditaotlusega järgmised andmed: eesnimi; perekonnanimi; e-post; telefon; ülalpeetavad; sissetulekud; pangakonto väljavõtted kohustused ja soovitud krediidisumma. Kostja esitas 16.11.2021 laenutaotluse hageja kodulehe vahendusel. Kostja soovis laenu sõiduki soetamiseks 15 000 eurot. Kostja märkis laenutaotluses sissetulekuks 1630 eurot, majapidamiskuludeks 150 eurot ja kohustusteks 270 eurot. Kostjal on üks ülalpeetav. Kostja esitas ka nelja kuu panga väljavõtted (dtl 77-90). Laenutaotleja viimase nelja kuu pangakonto väljavõttest lähtuvalt arvestas hageja kostja keskmiseks netotöötasuks 1692 eurot, mis koosneb igakuisest vanemahüvitisest 1632 eurot ja lapsetoetusest 60 eurot. Kostja pangakonto väljavõttest lähtuvalt luges hageja kostja majapidamiskuludeks 472 eurot ja kohustusteks igakuine laenumakse 266 eurot. Kostja pangakonto väljavõttest ei nähtu kahtlaseid tehinguid ega makseid, samuti ei olnud kostjal suuri laenumakseid ega hasartmängule viitavaid tehinguid. Hageja leiab, et eeltooduga on tõendatud, et hageja kontrollis kostja sissetulekuallikat, sissetuleku suurust, kohustuste olemasolu ja suurust.
7.Hageja esitas kohtule ka laenumakse teostamist kinnitava maksekorralduse (dtl 91), mh märkis, et kostja on teinud laenu tagasimakseid kogusummas 5640,62 eurot, maksed on arvestatud põhiosa, intressi, viivise ja võlateatise katteks. Kostja jäi korduvalt viivitusse osamaksete tegemisega, mistõttu lisandusid viivised. Lepingu nr ILC18112021/0089 punkti III „laenuleping“ alapunkti 5.4. järgi vastab viivise määr lepingus kokku lepitud intressimäärale. Intressimäär on vastavalt lepingu ja lepingu lisa eritingimuste punktile 4 kuus 2,66% ja aastas 31,92% ehk päevas 0,087%. Hageja selgitab, et kostja tasus kuuel korral sissenõudekulusid. Hageja täiendab, et kostja
oli võlgnevuses kolme järjestikuse osamaksega: 15.10.2022 summas 469,99 eurot, 15.11.2022 summas 469,99 eurot ja 15.12.2022 summas 469,99 eurot. Kostja oli viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, mistõttu saatis hageja kostjale 16.01.2023 lepingu ülesütlemise hoiatuse ning teatas, et kui kostja hiljemalt 30.01.2023 võlgnevust ei tasu, ütleb hageja laenulepingu ennetähtaegselt üles (dtl 109). Kostja nimetatud võlgnevust hageja poolt lepingu ülesütlemise hoiatuses märgitud kuupäevaks ei tasunud, mistõttu ütles hageja lepingu 03.02.2023 üles (dtl 110-111).
8.Juhul, kui kohus leiab, et hageja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis palub hageja alternatiivselt mõista kostjalt välja tulevikus alates 15.07.2025 kuni 15.11.2027 sissenõutavaks muutuvad põhiosamaksed kogusummas 9359,38 eurot. Kostja seisukohad
9.Kostja avaldab, et on arusaamatu, mis on hageja eesmärk. Kostja ei mõista, kas leping on lõpetatud või mitte. Kostja esitas tõendina e-kirjavahetused hagejaga (dtl 26-31). Kostja avaldab 03.10.2024, et soovib üle ühe aasta veninud kohtumenetlust lahendada maksegraafikuga minimaalse tähtajaga 5 aastat, nõustudes sealjuures tagasimakstava kogusummaga summas 9359,38 eurot (dtl 116). Samuti palub kohtul arvesse võtta laenuandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Maksegraafiku sõlmimise põhjuseks on ühtlasi ka asjaolu, et kostja on hetkel ametlikult töötu. Kostjal menetluskulud puuduvad.
KOHTU PÕHJENDUSED
10.Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
11.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
12.Hagiavaldusele lisatud tõendite alusel on tuvastatav, et hageja ja kostja vahel on 18.11.2021 sõlmitud laenuleping nr ILC181120210089, mille alusel väljastas hageja kostjale laenu 15 000 eurot (dtl 7-12 laenuleping; 91 maksekorraldus). VÕS § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Tegemist on VÕS § 402 lg 1 tähenduses tarbijakrediidilepinguga, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust.
13.See, kas leping on sõlmitud, on õiguslik hinnang. Pooled peavad kohtu ette tooma faktiväited tahteavalduste tegemise kohta, mille pinnalt kohus saab anda hinnangu, kas leping on sõlmitud. Lepingu kehtivust hindab kohus omal algatusel, st kohus peab kontrollima, ega tarbijakrediidileping ei ole näiteks vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave ning tarbijakrediidileping on tühine, kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või 405 sätestatud andmetest (VÕS § 408 lg 1). VÕS § 404 lõikes 2 sätestatud andmete puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama.
14.Hageja on kohtule esitanud kostja poolt omakäeliselt allkirjastatud kõnealuse laenulepingu, mh hageja on esitanud tõendina ka maksekorralduse laenu väljamaksmise kohta, millega on tõendatud, et hageja kandis 18.11.2021 kostja kontole 15 000 eurot (dtl 91).
15.Kohus märgib, et laenuleping sisaldas VÕS § 404 lg-s 2 nõutud andmeid. Lepingu kohaselt oli krediidi kulukuse määr 36,86%, mis jäi lepingu sõlmimise ajal kehtinud maksimaalse krediidi kulukuse määra piiresse.
16.Kohus on seega tuvastanud, et kostja on teinud tahteavalduse nõude aluseks oleva lepingu sõlmimiseks, leping on nõutud vormis (sh on kostja saanud lepingudokumendid püsival andmekandjal), leping sisaldas seadusega nõutud andmeid ning laen on välja makstud.
17.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17).
18.VÕS § 4034 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks ei piisa ainult krediidiandjate ja -vahendajate seadus (KAVS) § 49 lg-s 1 sätestatud sise-eeskirjaga kehtestatud krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodikast. Vastav metoodika peab olema ka selline, et metoodika alusel tarbija krediidivõime hindamisel saadud tulemuse põhjal oleks selge, kas tarbija suudab või ei suuda oma sissetulekuga krediidilepingust tulenevaid kohustusi lepingus kokkulepitud tingimustel täita (KAVS § 49 lg 4). Krediidivõimelisuse hindamise metoodika ei saa olla paika pandud nii, et tarbijale elamiskuludeks arvestatud raha tegelikkuses keskmisele inimesele vähemalt minimaalsel tasemel elutingimuste loomist ei võimalda.
19.Kohus leiab, et krediidiandja on rikkunud kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on Riigikohus märkinud, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks (vt RKTKo nr 2-21-13098, p 18). VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus koguda ja hinnata teavet. Enne tarbijale laenu andmist tuleb välja selgitada tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, varasemate maksekohustuste täitmine ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, samuti ülalpeetavate arv (VÕS § 4034 lg 2 koosmõjus KAVS § 49 lg 1 p-dega 1-7). Hageja selgitustest ja tõenditest nähtub, et krediidiandja ei teinud enne laenu väljastamist kindlaks laenusaaja väljaminekute, tegelike majapidamiskulutuste ega finantskohustuste tegelikku suurust ning krediidianalüüs on olnud pigem masinlik.
20.KAVS § 50 lg 4 kohaselt tuleb tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta kontrollida võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõtte alusel, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kostja pangakonto väljavõttes kajastatud sissetulekud ja väljaminekud on ligikaudu võrdsed – perioodil 17.08.2021 kuni 16.11.2021 on sissetulekud kokku 5374,43 eurot ja väljaminekud 5133,59 eurot. Kuigi esmapilgul võib see viidata suhteliselt stabiilsele finantsolukorrale, siis konto põhjalikumal
analüüsimisel ilmnevad detailid, mis viitavad kohtu hinnangul asjaolule, et krediidiandja ei ole kontrollinud konto väljavõtet piisava hoolsusega. Kostja pangakonto väljavõttest lähtuvalt luges hageja kostja majapidamiskuludeks 472 eurot ja kohustusteks igakuise laenumakse 266 eurot. Kohus kontrollis kostja pangakonto väljavõtet ning sellest nähtub, et kostjal oli regulaarseid kohustusi rohkem. On küll tuvastatav, et 265,97 eurot on lepingu nr 2019004 põhiosa ja intressimaksed, kuid igakuiselt on näiteks AB Lietuvos maksed, Telia ja Kemp OÜ maksed. Lisaks esinevad sagedased sularaha väljamaksed ning EB laenukaitse kindlustuse makse ning xxx makse. Kostja sissetulekuteks olid 1632,44 eurot vanemahüvitis ning 60 eurot peretoetus. Muid sissetulekuid kohus pangakontolt ei tuvasta. Krediidiandja ei ole eelkirjeldatu kohta kostjale täiendavaid küsimusi esitanud, kuigi pangakonto väljavõttest nähtub, et isik on teinud järjepidevalt kandeid näiteks xxx-le ja väljamakseid esineb ligi 1685 euro ulatuses, lisaks on tuvastatavad kanded eraisikutele. Sularahatehingud on üldjuhul raskesti jälgitavad ega peegelda raha kasutamise eesmärki. Esialgse graafiku kohaselt pidanuks kostja graafiku järgselt tasuma tagasi igakuiselt 469,99 eurot. Konto väljavõttest on aga tuvastatav, et konto jääk 31.08.2021 seisuga oli 115,96 eurot, 30.09.2021 384,67 eurot, 27.10.2021 534,20 eurot ja poole novembri ehk 16.11.2021 seis 444,31 eurot. Ehk siis kolmel esineval kuul kostja konto jääk väiksem, kui lepingujärgne igakuine kohustus. Kohus leiab, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuivõrd pidanuks täiendavalt hindama ka seda, kuidas kavatseb kostja oma kohustusi täita, kui ajutised sissetulekud lõppevad või vähenevad, sest kostja sissetulekuks oli vanemahüvitis, mis on ajutine. Krediidiandjal tulnuks enne laenu andmist sisulisemalt analüüsida ka kostja täiendavat rahalist koormust seoses ülalpeetavatega. Näiteks selgub Justiitsministeeriumi tellitud Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse lapse miinimumvajadusi hindavast uuringust, et juba üksnes ühe keskmise lapse ülalpidamiskulud ühes kalendrikuus 2020.a. olid ca 388 eurot (vt Lapse vajaduspõhine miinimumelatis lõpparuanne, lk 12). Arvestades iga-aastast inflatsiooni võib eeldada, et vaidlusaluse tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal kulus ühel vanemal ühe lapse vajaduste rahuldamiseks vähemalt 200 eurot kalendrikuus (400 : 2).
21.Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 403 4 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja lasta vajadusel andmeid täpsustada (RKTKo nr 2-14-21710, p 29.3). Eeltoodud põhjustel puudub kohtul võimalus ka tuvastada võimalikku kostja poolset tahtlikku teabe esitamata jätmist või teabe võltsimist, mis välistaks kostja õiguse tugined VÕS § 403 4 lõikele 6 ja välistaks sama sätte lõige 7 kohaldamise. Kohtu hinnangul lähtus krediidiandja krediidivõimelisuse hindamiseks peamiselt kostja enda poolt esitatud andmetest, mis ei ole aga piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Kohus asub eeltoodu alusel seisukohale, et krediidiandja on eiranud VÕS § 403 4 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et krediidiandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi piisava põhjalikkusega teostanud ja selle tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja pidi aru saama, et kostja seniseid igakuiseid kulutusi ja nende finantseerimisviisi arvestades ei ole hageja tehtud teoreetilised arvestused kostja majandamiskulude ning üle jääva vaba raha kohta asjakohased. Kohus selgitab kostjale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa krediidisaaja (kostja) vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Samuti ei tähenda vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine automaatselt kahju tekkimist laenusaajale ning võimalust laenu tagasimaksmist vältida nõuete tasaarvestuse teel. Privaatautonoomia ehk iseotsustamise õiguse ja lepinguvabaduse põhimõttest tuleneb vaieldamatult ka see, et isik vastutab oma valikutega kaasnevate tagajärgede eest. Laenusaaja vastutab oma valikutest tulenevate tagajärgede eest ka juhul, kui pärast laenu võtmist tema majanduslikud ootused ei realiseeru ja laenu võtmisega kaasnevad laenusaajale negatiivsed tagajärjed. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõtteks on vähendada selliste olukordade tekkimise tõenäosust, samas ei ole regulatsiooni eesmärgiks laenusaaja vastutusvõime vähendamine.
22.VÕS § 4034 lg-s 7 on sätestatud, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lg-s 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid (nt lepingutasusid) tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal (18.11.2021) ajal 0% (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar), mis oli kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt intressi nõuda. Samuti ei võlgne kostja tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid. Vastavad kõrvalnõuded (võla sissenõudekulu, viivised) jätab kohus rahuldamata.
23.Hageja toob välja, et kostja on teinud tagasimakseid kokku 5640,62 eurot ja on tõendatud, et laenuna maksti välja 15 000 eurot. Arvestades VÕS § 4034 lg 7 kohaselt kõik tasutu laenu katteks, on kostjal tagastamata laen summas 9359,38 eurot. Hageja on esitanud oma nõude alternatiivse ümberarvestuse juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud. Ümberarvestatud maksegraafiku järgi on kostja juba tasunud täies ulatuses 43 osamakset perioodi 15.12.2021 kuni 15.06.2025 eest ja 44. osamakse 15.07.2025 on tasutud osaliselt summas 57,18 eurot (dtl 72-74). Hageja on esitanud nõude mõista kostjalt välja tulevikus sissenõutavaks muutuv võlgnevus vastavalt TsMS §-le 369, mis võimaldab nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Kohtule teadaolevalt ei ole kostja peale 02.02.2023 tagasimakseid teinud (dtl 69), millest võib eeldada, et kostja ei tasu ka tähtaegselt tulevikus sissenõutavaks muutuvaid osamakseid. Kohus nõustub, et edasiulatuvalt tagasimaksete väljamõistmine on põhjendatud. Hageja poolt esitatud maksegraafikust on kostja poolt tasutud graafikujärgsed maksed täies ulatuses 43 osamakset perioodil 15.12.2021 kuni 15.06.2025 ja 44. osamakse 15.07.2025 osaliselt summas 57,18 eurot. Siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 9359,38 eurot vastavalt uuele maksegraafikule ajavahemikus 15.07.2025 – 15.11.2027.
25.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
26.Hagihind oli 17 272 eurot. Kohus rahuldas hageja nõude 9359,38 euro s.o ca 54% ulatuses. Eeltoodut arvestades peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 54% ulatuses kostja ja 46% ulatuses hageja kanda.
27.Menetluskulude kindlaksmääramise taotluse kohaselt olid hageja menetluskulud kokku 1280 eurot (riigilõiv 980 eurot ja kulutused õigusabile 300 eurot). Riigilõivu kulu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist täies ulatuses vajaliku ja põhjendatud kuluga. Esindaja on osutanud õigusabi 2,5 tunni ulatuses hinnaga 120 eurot/tund (km-ta).
28.Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-43-10 kohaselt on menetlusosalist esindava lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele. Lepingulise esindaja tasu hüvitamise mõistlikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada nii lepingulise esindaja ajakulu esindamiseks kulunud toimingute tegemiseks, tunnitasu suurust, aga ka asja olemust ja hinda. Sealjuures saab ajakulu põhjendatust hinnates arvestada seda, milliseid toiminguid on esindaja teinud ning kas nende toimingute tegemiseks kulunud aeg on põhjendatud. Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2023 määruse nr 2-21-10648 p-s 57 ja sama kohtu 19.04.2021 määruse nr 2-19-110078 p-s 19 märgitakse mh, et mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on 60-100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud. Tunnitasule hinnangu andmisel tuleb mh lähtuda vaidluse sisust. Advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole. Kohtu hinnangul on põhjendatud hageja esindaja ajakulu 2,5 h, kuid õigusabi põhjendatud tunnihinnaks vaidluse sisu ja keerukust arvestades saab pidada 80 eurot (km-ta), seega kõik kokku 200 eurot (km-ta). Kohus arvestab seejuures, et koostatud hagiavaldus on nn tüüphagi, asi ei ole õiguslikult keeruline ning hageja on nõude suuruse ja aluse pidanud välja selgitama juba maksekäsu kiirmenetluses.
29.Kokkuvõttes on hageja menetluskulud põhjendatud 1180 euro ulatuses (s.o riigilõiv 980 eurot ja õigusabitasu 200 eurot). Kuivõrd hageja on käibemaksukohuslane, mõistab kohus
menetluskulud välja ilma käibemaksuta. Sellest tulenevalt mõistab kohus menetluskulude jaotust arvestades kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja 637,20 eurot (1180 x 54%). Kohus mõistab TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja kasuks välja ka viivise tasumata menetluskuludelt kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
30.Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) Kadi Karting kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.