2-24-111897/9 - Võlaõigus - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik ning tasuda kajalt riigilõiv. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud, nõue C AS (esialgne võlausaldaja) ja M. S. (kostja) sõlmisid 5.03.2023 laenulepingu nr. xxxx, millest alusel sai kostja laenu summas 300.00 eurot, mis sisaldab lepingutasu summas 11.00 eurot. Lepingu krediidi kulukuse määraks on 45.46%. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisumma 300.00 eurot, igakuine osamakse 29.52 eurot, intressimäär 20.9% aastas, viivise määr 20.9% aastas ja 0.0581% päevas, tasumise periood 10.04.2023 – 10.03.2024, maksete tähtpäevad 10, laenulepingu sõlmimise tasu 11.00 eurot, igakuine lepingu haldustasu 1.50. Kostja ei täitnud maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis 31.10.2023 esialgne võlausaldaja kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse taasesitatavas vormis, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 23.11.2023. 29.11.2023 a. saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta taasesitatavas vormis, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Lepingu ülesütlemise seisuga so 29.11.2023 oli kostjal tagastamata maksed. 30.11.2023 loovutas C AS kostja vastase nõude OÜ Aktiva Finance Group koos õigusega nõuda intressi, viivist ja muid kõrvalnõudeid. Hageja palub mõista kostjalt hageja OÜ Aktiva Finance Group kasuks välja põhivõlgnevus 207,52 eurot, intress 13,02 eurot, haldustasu 6,00 eurot, sissenõudmiskulud 30,00 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 24,18 eurot; viivised alates 21.06.2024 kuni põhinõude summas 207,52 eurot täitmiseni lepingujärgse intressimääraga võrdses määras 20,9% aastas; menetluskulud, sealhulgas riigilõiv summas 100,00 eurot ja hageja õigusabikulud 358,00 eurot ning väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Juhul kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet (millega hageja ei nõustu), siis tuleb kõik tasumised 118,08 eurot, arvestada põhiosa katteks ning kostjal tuleb tagastada lepingute alusel saadud summa 181,92 eurot (300.00118.08=181.92). Kohtu selgitused Hagiavaldus ja menetlusse võtmise määrus on kostjale kätte toimetatud 13.09.24.a ja

menetluskulude nimekiri 15.09.24.a avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kostjal oli kohustus hagile vastata 10 päeva jooksul materjalide kättesaamisest. Kostja ei ole tänaseni vastust esitanud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus on tsiviilasja menetlusse võtmise määruses selgitanud, et kohtul on õigus teha tagaseljaotsus vastavalt seaduses sätestatule. Ringkonnakohus on selgitanud, et kui tagaseljaotsuse tegemise eeldused on täidetud, kuid kohtu hinnangul on hagi õiguslikult põhjendatud vaid osaliselt, on kohtul TsMS § 407 lg 1 järgi õigus rahuldada hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt ning jätta see ülejäänud osas TsMS § 407 lg 6 järgi rahuldamata (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-22-145432, p 23). Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 järgi rahuldamata. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on võimalik hagi rahuldada osaliselt tagaseljaotsusega, kuid ülejäänud osas võtta seisukoht n-ö sisulise otsusega. Viidatud laenulepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 403.4). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C 679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 403.4 lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). VÕS § 403.4 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1

punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 403.4 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 403.3 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muus teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18 viimane lõik). VÕS § 403.4 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Tulenevalt VÕS § 403.4 lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja viidanud üksnes õigusaktides sätestatule, laenutaotlusele ning maksehäireregistri väljavõttele. Hageja on tõendida esitanud maksehäire väljavõtte (hagi lisa 7). Täiendavas selgituses (dtl 90-91) esitas hageja maksehäireregistri väljavõtte, milles on krediidianalüüs sooritatud vahetult enne laenu väljasatmist kostjale. Seega on hageja esitanud vaid väljavõtte taust.ee, krediidiinfo võlgnevuste info ja konstateeringu, et laenuandja on hinnanud kostja krediidivõimeliseks. Riigikohus on 24. novembri 2023. a lahendis asunud seisukohale, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5) (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18). Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema võimet krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid kostja enda avaldatut ja maksehäire registri kontrollimist. Krediidiandja oleks pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Käesolevalt ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja sissetulekuid üldse mingil viisil kontrollinud või teinud ettepaneku esitatud andmeid täpsustada. Kohus kontrollis ka krediidikulukuse määra ja leidis, et 5.03.2023 sõlmitud laenulepingu nr. xxxx lepingujärgne krediidi kulukuse määr (45,46%) ei ole vastuolus seaduses sätestatuga. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt

tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga poolt alates 30.11.22.a määratud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 15,31%. Seega vastas 05.03.23.a sõlmitud lepingu krediidi kulukuse määr Eesti Panga poolt avaldatud keskmise eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra kolmekordsele määrale (15,31*3=45,93%) ning lepingus kokkulepitud krediidi kulukuse määr on seaduslik, vastab VÕS § 4062 lg 1 ega ole tühine. Hageja on 30.07.24 nõude ümberarvestamisel märkinud, et juhul kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, palub hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse jäägi 181,92 eurot. Kohus on eeltooduga tuvastanud, et laenuandja on laenu väljastamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning kuna kostja sai laenu kokku summas 300 eurot ning tegi tagasimakseid summas 118,08 eurot ja kõik tasumised 118,08 eurot tuleb arvestada põhiosa katteks, siis kostjal tuleb tagastada lepingute alusel saadud summa 181,92 eurot (300-118.08). Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt M. S. tuleb välja mõista hageja OÜ Aktiva Finance Group kasuks põhivõlgnevus 181,92 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagis toodud tsiviilasja hind oli 324,09 eurot. Hagi rahuldatud tsiviilasja hind (kui nõue oleks sellisena esitatud) oleks 181,92 eurot ehk hagi rahuldati ca 50% ulatuses. Kuna kohus rahuldas hagi pea pooles ulatuses, siis TsMS § 163 lg 1 alusel jäävad menetluskulud poolte endi kanda ning menetluskulude rahaline suurus seetõttu kindlaks määramata. ulatuses kostja kanda. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus.