Võlaõigus

kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi, siis vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohus märkis, et annab hagejale võimaluse esitada VÕS § 4034 lg 7 järgi nõude ümberarvestus ja vajadusel oma hagiavalduses esitatud nõudeid vastavalt täpsustada.

KOHTU SEISUKOHT

tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. Vastavalt VÕS § 403 4 lg-le 3 küsib krediidiandja krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm 24.11.2023. a nr 2-21-13098, p-d 17 ja 18), et tulenevalt VÕS § 4034 lg-dest 2 ja 3, samuti KAVS § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 sätestatust, peab krediidiandja omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Riigikohus on sealjuures selgitanud, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Riigikohus on avaldanud ka seisukohta, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hagi asjaolude kohaselt lähtus krediidiandja kostja kui tarbija krediidivõimelisuse hindamisel kostja enda avaldatud andmetest, mille kohaselt oli kostja igakuine sissetulek 2200 eurot, finantskohustused 500 eurot, majapidamiskulud 460 eurot. Krediidiandja võttis aluseks ka kostja pangakonto väljavõtte, mille kohaselt oli kostja sissetulek 1068,97 eurot ning krediidiandja teostas kostja kohta päringud creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasidesse ning võttis AS-i Creditinfo krediidiskooringu. Kohus hindab, et hageja ei ole põhistanud, et krediidiandja oleks piisava põhjalikkusega selgitanud välja kostja maksevõimet. Hagile lisatud pangakonto väljavõte on koostatud 02.09.2025 ehk peale lepingu sõlmimist. Samuti on nimetatud konto väljavõte perioodi 01.07.2022 – 18.11.2022 kohta, kuivõrd leping sõlmiti 15.04.2023, siis on sellest puudu andmed peaaegu viie lepingu sõlmimisele eelnenud kuu kohta. Lisaks toob kohus välja, et isegi kui hagile lisatud väljavõte oleks koostatud enne lepingu sõlmimist ja asjakohase perioodi kohta, ei oleks selles väljavõttes sisalduvaid andmeid piisava hoolsusega hinnates krediidiandja saanud jõuda järeldusele, et kostja on krediidivõimeline. Kõnealuse konto väljavõtte kohaselt oli kostja töötu ning tema ainsaks igakuiseks sissetulekuks olid erinevad toetused kokku summas ca 1000 eurot, seejuures olid kostjal regulaarsed finantskohustused kolme krediidiandja ees, mille igakuised osamaksed olid kokku ca 400 eurot, seega 4

moodustasid väljavõtte kohaselt finantskohustused ligikaudu 40% kostja sissetulekutest ning ülejäänud osa sissetulekutest kulus kostjal majapidamiskuludele. Samuti puuduvad hagis tõendid selle kohta, et krediidiandja oleks krediidivõimelisuse hindamisel võtnud arvesse kostja ülalpeetavaid, vastavalt konto väljavõttele oli kostjal 4 ülalpeetavat. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 7 näeb ette, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral tõendama krediidiandja. Antud juhul ei ole kostja esitanud hagile nõuetekohast vastust ega selgelt avaldanud, kas ta tunnistab hagi või vaidleb sellele vastu. Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm 24.11.2023. a nr 2-21-13098, p 26), et ka juhul, kui tarbijast kostja ei vasta hagiavaldusele, peab kohus omal algatusel (ex officio) kontrollima, kas nõude aluseks olev leping kehtib. Selleks saab kohus vajaduse korral anda krediidiandjale võimaluse esitada vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise tõendamiseks lisatõendeid. Kui hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis saab hagi olla õiguslikult põhjendatud üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt VÕS §-s 94 sätestatud intressi ulatuses ja kohus võib tagaseljaotsusega rahuldada hagi üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja lubatud intressi ulatuses. Õiguslikult põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise korral jätma rahuldamata. Selles asjas andis kohus hagejale tähtaja, et põhistada täiendavalt krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist või esitada VÕS § 4034 lg 7 kohane nõuete ümberarvestus ning vastavalt oma nõudeid täpsustada. Hageja kohtu antud tähtaja jooksul hagi ei täiendanud, vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist täiendavalt ei põhistanud ega esitanud ka VÕS § 4034 lg 7 kohast nõuete ümberarvestust. Hagi aluseks olevate asjaolude põhjal järeldab kohus, et krediidiandja rikkus hagi aluseks oleva 15.04.2023 tarbijakrediidilepingu sõlmimisel kostjaga vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi. Seega saab hagi olla õiguslikult põhjendatud üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt VÕS §-s 94 sätestatud intressi ulatuses. Kuna hageja ei ole esitanud kohtule teavet VÕS § 4034 lg 7 kohaselt tagasimaksete uuesti määramise kohta, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, siis ei ole võimalik kohtul hinnata põhinõude sissenõutavaks muutumist ja seega ei saa kohus anda hinnangut ka hageja nõuete osaliselt põhjendatuse kohta. Kohus leiab, et seetõttu tuleb jätta hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulude jaotus

hageja kanda. Ei ole teada, et kostjal oleks tekkinud menetluskulusid. Seetõttu puudub vajadus määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kask Kohtunik

6

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.