Aktiva Finance Group OÜ hagi R. K. vastu võlgnevuse nõudes
Tsiviilasja hind
20 599,11 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Aktiva Finance Group OÜ, registrikood 10746479 Kostja: R. K., isikukood XXX
Asja lahendamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLTUSIOON
1.Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ hagi R. K. vastu osaliselt.
2.Välja mõista R. K.-lt (isikukood XXX) Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479) kasuks Coop Finants AS ja kostja vahel 05.08.2022 laenulepingust nr XXX tulenev kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevus 2276,26 eurot ja intress 294,24 eurot, s.o kokku 2570,50 eurot.
3.Mõista kostjalt hageja kasuks välja uuesti määratud põhiosa ja intressi maksed vastavalt alljärgnevale maksegraafikule: Maksepäe v 15.05.2026 15.06.2026 15.07.2026 15.08.2026 15.09.2026 15.10.2026 15.11.2026 15.12.2026 15.01.2027
4.Mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis kohtuotsuse resolutsiooni punktis 3 märgitud tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt põhiosa osamaksetelt maksetähtpäevale järgnevast päevast kuni põhiosa osamakse tasumiseni lepingus sätestatud viivisemääras 24% aastas, kuid viivise summa ei tohi ületada põhinõude summat (TsMS § 367).
5.Jätta rahuldamata hageja põhivõla nõue 1851,90 eurot, intressi 844,92 eurot, haldustasu 6 eurot, sissenõudmiskulude 50 euro hüvitamise nõue ja viivisenõue 5594,54 eurot. Jätta kummagi poole menetluskulud nende endi kanda. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on menetlusosalistel õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 ja TsMS § 633 lg 7). Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). Hagiavalduse asjaolud, kohtumenetluse käik
1.Hageja esitas kohtule 03.11.2025 hagi R. K. vastu Coop Finants AS ja kostja vahel 05.08.2022 laenulepingust nr XXX tuleneva 11 107,53 euro, intressi 1175,24 euro, haldustasu 6 euro, sissenõudmiskulude 50 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 2 (12)
2-25-18588 5594,54 euro nõudes ning edasiulatuva viivise nõudes. Laenulepingu alusel sai kostja laenu summas 11 700 eurot. Lepingu tasuks leppisid pooled kokku 234 eurot ja väikelaenukindlustuse kokkuleppe tasu 27,76 eurot. Seega sai kostja laenu enda kontole 11 410,48 eurot. Lepingu tingimuste kohaselt on krediidi kulukuse määraks 34,53% aastas, intressimäär 28,9% aastas, viivisemäär 24% aastas. Kostja kohustus laenu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 15.09.2022 – 15.08.2028. Kostjalt on toimunud laekumisi laenuandjale põhiosa katteks summas 577,47 eurot ja hagejale peale lepingu ülesütlemist summas 15 eurot. Kostjal on intressivõlgnevus alates 10. osamaksest, s.o 15.06.2023 kuni ülesütlemiseni 28.09.2023 summas 1175,24 eurot. Kuna kostja lepingulisi kohustusi ei täitnud, ütles esialgne võlausaldaja lepingu 28.09.2023 üles ja loovutas nõuded 28.09.2023 hagejale. Tulenevalt lepingust, oli kostjal kohustus tasuda lepingu haldustasu 1,50 eurot kuus. Laenulepingu ülesütlemise seisuga s.o 28.09.2023 oli kostjal tasumata 15.06.2023 – 15.09.2023 osamaksete laenuhaldustasud, s.o. 6 eurot. Hageja kinnitab, et krediidiandja on hinnanud tarbija krediidivõimelisust vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 4034 lg-le 2 ja 4 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 ja § 50 kohaselt. Otsuse tegemisel lähtus krediidiandja kostja sissetulekust 1000 eurot, kohustused ja maksehäired puudusid. Kostja märkis laenutaotluses enda sissetulekuks 1000 eurot kuus, kohustused puuduvad ning ülalpeetavaid on üks. Peale laenu väljastamist jäi kostjale kätte 652,94 eurot. Laenuandja ja hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid peale lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes VÕS 1132 lõikes 2 sätestatut ja lepingu tingimuste punktist 9.3. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude tasumist summas 50 eurot. Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 11 107,53 eurot lepingu ülesütlemise päevale järgnevast päevast alates s.o 29.09.2023 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 03.11.2025 lepingus kokku lepitud viivisemääras s.o 24% aastas, 0,066% päevas kooskõlas laenulepingu põhitingimuste punktiga 2 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist summas 5594,54 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt s.o 11 107,53 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 04.11.2025 lepingujärgses viivisemääras s.o 24% aastas.
2.17.11.2025 määrusega võttis kohus hageja hagi kostja vastu menetlusse ja kohustas kostjat esitama kirjalik vastus 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest alates. Sama määrusega hoiatas kohus, et kohus võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult või elektroonselt. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks (TsMS § 407 lg 1). Kohus toimetas hagimaterjalid ja 17.11.2025 määruse kostjale kätte KÄPO kaudu 17.11.2025. Seega möödus kostjal hagivastuse esitamiseks antud tähtaeg 14 päeva 01.12.2025. Kostja hagile vastust ei esitanud.
3.Kohus küsis 08.12.2025 kohtunõudega kostja nõusolekut kirjaliku menetluse osas. Kostja esitas 09.12.2025 nõusoleku kirjaliku menetluse osas.
4.Kohus määras 19.12.2026 kirjaga eelmenetlust lõpetava ning lahendi tähtajad. Kohtunõudes märgitud tähtaegadeks keegi pooltest kohtule täiendavalt midagi esitanud ei ole.
5.Kohus uuendas 17.02.2026 määrusega menetluse ning tühistas 20.02.2026 määratud lahendiaja. Sama määrusega kohustas kohus hagejat kohtule esitama hiljemalt 14 päeva jooksul nõude ümberarvestus.
6.Hageja esitas 25.02.2026 seisukoha ning märgib, et jääb hagis esitatud selgituste ja tõendite juurde. Koos seisukohaga edastas hageja nõuete ümberarvestuse, mille kohaselt 3 (12)
2-25-18588 on kostjal tasutud põhiosa 2444,37 eurot ja intress 770,15 eurot. Seega on kostjal tasumata põhiosa 9255,63 eurot ning intress arvestusega kuni 15.07.2026 330,32 eurot. Ümberarvestuse kohaselt oleks seega kostjal tasutud osamaksed 15.10.2022 – 15.12.2024 täielikult ning 15.01.2025 osaliselt. Hageja märgib, et ümberarvestuse korral lepingu ülesütlemise seisuga 28.09.2023 ei olnud kostja kolme järjestikuse osamaksega võlas ning esitab alternatiivselt lepingu täitmise nõude VÕS § 108 alusel.
7.Kohus määras 12.03.2026 kirjaga eelmenetlust lõpetava ning lahendi tähtajad.
8.Hageja esitas 17.04.2026 lõplikud seisukohad ning menetluskulude nimekirja. Hageja märgib, et jääb hagis esitatu juurde ning palub menetluskulud mõista välja kostjalt.
9.Kostja kohtule täiendavalt midagi esitanud ei ole. Kohtuotsuse põhjendused
10.Kohus, tutvunud hageja poolt toodud asjaoludega ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
11.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
12.VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Riigikohus on 24.11.2023 määruses nr 2-21-13098 viidanud omapoolsetele korduvatele selgitustele, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46) (RK 24.11.2023 määrus nr 2-21-13098 p 13). VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid kostja ja Coop Finants AS 05.08.2022 laenulepingu nr. XXX, mille alusel sai kostja laenu 11 700 eurot (dtl 100). Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kuna lepingust nähtub, et Coop Finants AS, kes on tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses, on andnud kostjale kui füüsilisele isikule krediiti, siis on kohus seisukohal, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga.
13.VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata 4 (12)
2-25-18588 anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Nõude loovutamiseks ei ole vajalik kohustatud isiku, s.o võlgniku nõusolek. VÕS § 412 lg 1 alusel kui krediidiandja loovutab tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded või õigused kolmandale isikule, sealhulgas krediidiinkassole või krediidiostjale krediidiinkassode ja ostjate seaduse tähenduses, võib tarbija esitada selle kolmanda isiku vastu tarbijakrediidilepingust tulenevalt kõik vastuväited, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal, muu hulgas on tal õigus nõuda oma nõuete tasaarvestamist. Kokkulepe, millega välistatakse käesoleva lõike esimeses lauses sätestatud tarbija õigus või piiratakse seda, on tühine. Hageja esitas nõude loovutamise osas selgitused hagi p-s 1.4 ning märgib, et Coop Finants AS loovutas 28.09.2023 kostja vastase nõude OÜ-le Aktiva Finance Group koos õigusega nõuda intressi, viivist ja muid kõrvalnõudeid (dtl 89). Hagile lisatud nõude loovutamise teatisest nähtub, et Coop Finants AS on 11.10.2023 edastanud kostjale teatise laenulepingust nr. XXX tuleneva nõude loovutamisest Aktiva Finance Group OÜ-le (dtl 126). Teatis nõude loovutamise kohta tõendab kooskõlas VÕS § 170 sätestatuga, et loovutamine on kostja suhtes toimunud. Kostja ei ole vastuväidet nõuete loovutamise osas esitanud. Riigikohus on 06.06.2007 lahendi 3-2-1-62-07 p 12 leidnud, et hagi rahuldamist ei välista see, kui nõude loovutamisest teatatakse pärast hagi esitamist või kui kostja saab loovutusest teada hagist. Kohus leiab, et kostja sai nõuete loovutamisest teada vähemalt käesolevas kohtumenetluses ning Coop Finants AS nõuded on loovutatud kehtivalt hagejale.
14.VÕS § 408 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud VÕS § 404 lg-s1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või § 405 sätestatud andmetest. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). Hageja on kohtule esitanud 04.08.2022 sõlmitud laenulepingu, millelt nähtub, et kostja on lepingu (sh maksegraafiku, väikelaenukindlustusega seotud kulude tasumise kokkulepe ja tingimused, Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe) 05.08.2022 digiallkirjastanud (dtl 99). Seega tuleb lugeda pooltevahelised lepingud kehtivaks ehk sõlmituks. Kostja ei ole lepingute sõlmimist vaidlustanud.
15.Vastavalt VÕS § 4031 lg 1 p-le 9 tuleb tarbijale anda võimalus võrrelda erinevaid pakkumisi, et ta saaks kõiki asjaolusid arvesse võttes teha otsuse sõlmida tarbijakrediidileping. Selleks esitab krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale mõistliku aja jooksul, enne kui tarbija on sõlminud lepingu või seotud oma pakkumusega, püsival andmekandjal Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel krediidiandja poolt pakutavatele lepingutingimustele ning vajaduse korral tarbija eelistustele ja tema poolt esitatud teabele tuginedes mh krediidi kulukuse määra aasta kohta. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 4 esitatakse krediidi kulukuse määr tüüpilise näite kujul. Krediidiandja märgib seejuures ära kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused. Kui tarbija on teavitanud krediidiandjat tema eelistatavatest lepingutingimustest, nagu tarbijakrediidilepingu kestus, krediidisumma või krediidi ülempiir, arvestab krediidiandja tüüpilise näite esitamisel tarbijalt saadud teavet. Vastavalt VÕS § 404 lg-le 21 tuleb lepingusse märkida kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused. Euroopa Kohus on 23.01.2025 otsuses kohtuasjas nr C-677/23 (eelotsus) asunud seisukohale, et krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel kasutatud eeldused peavad olema krediidilepingus sõnaselgelt ära nimetatud ja selleks ei piisa 5 (12)
2-25-18588 sellest, et tarbija saab need lepingutingimusi analüüsides ise välja selgitada. Euroopa Kohus on samas kohtuotsuses asunud seisukohale, et nende andmete märkimata jätmisel krediidilepingus võib seada kahtluse alla tarbija võimaluse hinnata oma kohustuse ulatust, tuleb riigisisestes õigusnormides ette nähtud tagajärge, mille kohaselt krediidiandja kaotab õiguse saada intressi ja lisatasusid, pidada direktiivi nr 2008/48 artikli 23 tähenduses proportsionaalseks. VÕS § 408 lg 4 näeb ette, et kui lepingus puuduvad andmed krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, loetakse intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Kohus on seisukohal, et VÕS § 408 lg-s 4 sätestatud „andmed krediidi kulukuse määra“ kohta hõlmab ka krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavaid andmeid ja eeldusi, mitte ainult krediidi kulukuse määra protsenti. Vastasel korral puudub võimalus kontrollida, kas krediidi kulukuse määr on lepingus õigesti märgitud või mitte ning kas leping kehtib. Samuti ei täida ainult krediidi kulukuse määra protsendi avaldamine seaduses sätestatud eesmärki, s.o tarbija õigus teada oma õigusi ja kohustusi, tagada tarbijale võimalus kontrollida, kas krediidiandja arvutas krediidi kulukuse aastamäära õigesti, ja kui mitte, siis kasutada oma õigusi, eelkõige direktiivi 2008/48 artiklis 14 ette nähtud taganemisõigust (viidatud Euroopa Kohtu otsuse p 58 – 59). Hageja on hagi p-s 1.2 märkinud, et krediidi kulukuse määr on lepingu nr XXX kohaselt 34,53% aastas. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisummat 11 700 eurot, intressimäära 28,9% aastas, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäeva 15.08.2028, osamaksete arvu 72 kuud, laenulepingu sõlmimise tasu 234 eurot, igakuine lepingu haldustasu 1,50 eurot, kooskõlas VÕS § 404 lg-ga 21 (dtl 87). Krediidi kulukuse määra arvutamise põhimõtted kajastuvad lepingu põhitingimustes (dtl 100) ja Euroopa standardinfo teabelehe punktis 3 (dtl 115). Seega on hageja krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel kasutatud eeldused nimetanud ja need kostjale lepingu sõlmimisel teatavaks teinud. VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel oli 05.08.2022 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr. XXX sõlmimise ajal kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 16,30% aastas (kolmekordne määr 48,90%). Arvestades lepingu sõlmimise ajal kehtinud Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra ja igas lepingus toodud krediidi kulukuse määra, ei ole lepingute sõlmimisel rikutud VÕS § 4062 lg 1 sätestatud krediidi kulukuse ülempiiri. Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti.
16.Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Riigikohus on otsuses 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise 6 (12)
2-25-18588 seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Praktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977, punkt 43). Hageja märgib hagi p-s 1.5, et on omandanud teabe lähtudes VÕS § 4034 lg-dest 2, 3 ja 4, mis võimaldaks täita krediidivõimelisuse hindamise nõude KAVS § 49 ja § 50 kohaselt (dtl 89). Hageja esitab tõendina krediidivõimelisuse hindamise dokumendi (dtl 127 - 135). Laenutaotlust esitades on kostja märkinud oma sissetulekuks 1000 eurot kuus, kohustused 0 eurot kuus ja ülalpeetavate arv 1. Krediidiandja on kontrollinud kostja sissetulekuid/palgalaekumisi Maksu- ja Tolliametist. Kostja 3 kuu keskmine sissetulek oli 867 eurot ja 12 kuu keskmine sissetulek 309 eurot (dtl 90). Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud (dtl 91). Hageja märgib, et otsuse tegemisel võttis krediidiandja arvesse kostja sissetulekuid 1000 eurot ja kohustuste puudumist. Samas nähtub hageja esitatust, et kostjal puudus enne lepingu sõlmimist (august ja juuli 2022) sissetulek (dtl 128). Kohtule ei ole esitatud andmeid, et krediidiandja oleks enne lepingu sõlmimist kontrollinud kostja konto väljavõtet. Hageja on seisukohal, et pangakonto väljavõtte saab jätta tarbijalt välja nõudmata kui muu informatsioon on krediidivõime hindamiseks piisav (dtl 176). Käesoleval juhul jäi kostjale kätte lepingu nr XXX puhul ca 652,94 eurot igapäevastest kuludeks, sh majapidamiskuludeks. Tarbijale peab jääma kätte vähemalt elatusmiinimum. Võrdluseks, arvestuslik elatusmiinimum 2022 oli 303,38 eurot (ühe liikmega leibkonnas). Arvestades, et kostjal on üks ülalpeetav, tuleks arvestada vähemalt 2x303,38 eurot = 606,76 eurot. Arvestades seega, et kostjale jäi pärast laenu väljastamist kätte ca 61% tema igakuisest sissetulekust igapäevaste kulutuste katteks, oli võlgnik krediidivõimeline (dtl 177). Kohus leiab, et krediidiandjad ei ole kontrollinud kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta piisaval määral. Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister, pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 4034 lg 3). Seejuures saab krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms). Riigikohus on oma määruses nr 2-21-13098/50 punktis 18 selgitanud, et „üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.“ Antud juhul ei nähtu, et laenuandja oleks sellist piisavat kontrolli teostanud. Krediidiandja ei saa lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, seda kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke. Esitatud asjaolude ja tõendite pinnalt võib järeldada, et laenuandja on laenusaaja väidete pinnalt pigem eeldanud tema krediidivõimelisust ning ei ole tegelikkuses kontrollinud esitatud andmete õigsust. Krediidiandja ei ole kontrollinud kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta piisaval määral. Lisaks finantskohustuste täitmisele peab tarbijal pärast laenu võtmist olema võimalik kanda ka enda ja enda ülalpeetavate igapäevased kulud (toit, riided, eluase jms). Kohustus arvestada tarbija regulaarseid majapidamiskulusid tuleneb krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-st 4. Eeltoodule tuginedes on kohus seisukohal, et võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. VÕS § 4034 lg 7 neljas lause vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgede 7 (12)
2-25-18588 kohaldamise üksnes juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks esitanud hagejale valeandmeid või jätnud nõutud andmed esitamata. Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3).
17.Hageja on esitanud alternatiivselt lepingu täitmise nõude VÕS § 108 lg 1 alusel. Kui võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on võlausaldajal õigus VÕS § 101 lg-st 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. Tulenevalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hagi kohaselt (dtl 86) ning kohtule esitatud maksekorraldusest (dtl 119) nähtuvalt sai kostja laenu enda kontole 11 410,48 eurot. Kostjal tuli maksegraafiku järgi laen tagastada hiljemalt 15.08.2028. Kostjalt on toimunud laekumisi laenuandjale kokku 3200,49 eurot ja hagejale peale lepingu ülesütlemist summas 15 eurot (dtl 136 - 143), s.o kokku 3215,49 eurot. Hageja esitas 25.02.2026 nõuete ümberarvestuse, mille kohaselt on kostjal tasutud põhiosa 2444,37 eurot ja intressid 770,15 eurot. Seega on tasumata põhiosa 9255,63 eurot ja intress arvestusega kuni 15.07.2026 summas 330,32 eurot.
18.VÕS § 416 lg 1 kohaselt krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Hageja on hagi p-s 1.3 selgitanud, et kostja oli võlgnevuses lepingu ülesütlemise seisuga enam kui kolm järjestikust kuud, s.o 15.06.2023, 15.07.2023, 15.08.2023 ja 15.09.2023 (dtl 88). Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja 30.08.2023 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 22.09.2023 vastavalt VÕS § 416 lg-le 1 (dtl 120). Sama kirjaga hoiatati kostjat, et juhul kui kostja määratud tähtpäevaks võlgnevust ei tasu, on võlausaldajal õigus leping üles öelda ja võõrandada nõuded kolmandale osapoolele. 28.09.2023 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul (dtl 121). Kostja ei ole esitanud vastuväiteid, et ta ei ole ülesütlemise hoiatusi või teateid kätte saanud. Seega vastab lepingu ülesütlemine VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud formaalsetele tingimustele. Kohtu hinnangul ei ole lepingu ülesütlemine hagiavalduses toodud asjaoludel kehtiv sisuliste eelduste puudumisel, kuivõrd arvestades alternatiivset nõuet, siis on hageja arvestanud kõik võlgniku tasutud summad laenu põhiosa ja intressi katteks, millest tulenevalt ei olnud hageja lepingu ülesütlemise ajal võlgnevuses kolme järjestikuse maksega. Ümberarvestuse kohaselt oleks seega kostjal tasutud osamaksed 15.10.2022 – 8 (12)
2-25-18588 15.12.2024 täielikult ning 15.01.2025 osaliselt (dtl 178). Eeltoodust tulenevalt on leping kehtiv. Arvestades hageja esitatud nõude ümberarvestust, siis on käesoleva otsuse tegemise aja seisuga muutunud sissenõutavaks põhiosa maksed alates 15.01.202504.05.2026 kokku 2276,26 eurot, mille kohus kostjalt hageja kasuks välja mõistab.
19.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Riigikohus on lahendis 2-2113098 selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Lepingus nr XXX on pooled kokku leppinud intressimääras 28,9% aastas (dtl 100). Hageja esitab ümberarvestuse korras seadusjärgse intressinõude ning palub kohtul kostjal hageja kasuks välja mõista tasumata intressi alates 15.01.2025-04.05.2026 kokku 294,24 eurot. Tulenevalt eeltoodust mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja intressivõlgnevuse 294,24 eurot.
20.TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Hageja esitatust nähtub, et kostja on teinud lepingu alusel viimase osamakse 29.05.2023 (dtl 179). Samuti ei ole kostja osalenud kohtumenetluses. Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kostja ei peaks tasuma hageja tulevikus sissenõutavaks muutuvat nõuet. Seetõttu leiab kohus, et kuigi kostja ei ole nõude suuruse muutumise tõttu hagi esitamise ajaks lepingu täitmisega võlgnevuses, viitab kostja kohtueelne ja menetluslik käitumine sellele, et kostja ei pruugi lepingut nõuetekohaselt tulevikus täita. Seega on kohtu hinnangul põhjendatud mõista kostjalt välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad kohustused vastavalt hageja esitatud ümberarvestusele (dtl 178-179, 190-191).
21.VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kohus selgitab kostjale, et viivisenõue ei lakka olemast ka vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tuvastamisel. Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud krediidiandjal säilib viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 2-18134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p 11). Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku 9 (12)
2-25-18588 leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud tagajärjed (RKTKo 14.01.2009, 3-2-1-120-08, p 12). Antud juhul on hageja esitanud tulevikus sissenõutavaks muutuvate põhiosa osamaksete kohta viivise nõude lepingust nr XXX tulenevas määras 24% aastas (dtl 180). Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et lepingut ei ole kehtivalt ülesöeldud (vt otsuse p 18), on kohtu hinnangul hagejal õigus nõuda kostjalt viivist alates käesoleva otsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni. Pooled on lepingus kokku leppinud viivisemääras 24% aastas, 0,0667% päevas (dtl 100). Seega rahuldab kohus hageja ümberarvestuse korras laenulepingu nr XXX osas esitatud viivise nõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise lepingus sätestatud määras 24% aastas alates käesoleva otsuse tegemisest s.o 04.05.2026 kuni põhinõude tasumiseni, kuid viivise summa ei tohi ületada põhinõude summat (TsMS § 367). Samuti rahuldab kohus hageja tulevikus sissenõutavaks muutuva põhiosa osamaksete osas viivise nõude VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ning kostjal tuleb tasuda viivist alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni, kuid viivise summa ei tohi ületada põhinõude summat (TsMS § 367).
22.Kohus jätab rahuldamata hageja haldustasu nõude 6 eurot põhjusel, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning sel juhul ei ole hagejal õigus saada mistahes lepingust tulenevaid täiendavaid tasusid.
23.Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõudmiskulud 50 eurot lähtudes VÕS 113 2 lg 2 sätestatust (dtl 94). VÕS 1132 lg 2 p 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- ja kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et lepingu ülesütlemine ei olnud kehtiv ning leping kehtib, ei ole hagejal alust nõuda sissenõudmiskulude tasumist ning kohus jätab nõude rahuldamata.
24.Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hageja nõuded osaliselt, s.o ümberarvestatud nõuete osas ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 04.08.2022 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr XXX tuleneva 04.05.2026 seisuga sissenõutavaks muutunud põhinõude 2276,26 eurot, intressi 294,24 eurot ning viivise lepingus sätestatud määras 24% aastas alates käesoleva otsuse tegemisest s.o 04.05.2026 kuni põhinõude tasumiseni, kuid viivise summa ei tohi ületada põhinõude summat (TsMS § 367). Samuti rahuldab kohus hageja nõude mõista kostjalt välja edasised maksed, s.o põhiosa ja intressi alates 15.05.2026 kuni 15.08.2028 vastavalt uuesti määratud maksegraafikule. Kostjal tuleb tasuda põhiosa osamaksetega viivitusse sattumisel viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ning kostjal tuleb tasuda viivist alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni, kuid viivise summa ei tohi ületada põhinõude summat (TsMS § 367).
25.Kohus jätab rahuldamata hageja lepingust nr XXX tuleneva põhinõude 1851,90 eurot, intressi 844,92 eurot, haldustasu 6 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot ja viivisenõude 5594,54 eurot.
26.Käesolevas kohtuotsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust. Menetluskulud
27.Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude 10 (12)
2-25-18588 rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1). Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 1260 eurot ja esindaja kulud 676 eurot, s.o kokku 1936 eurot. Hageja on käibemaksukohustuslane ning saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (dtl 200). Kostja hageja menetluskulude suurusele vastuväidet esitanud ei ole. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest ning seega on tegemist põhjendatud kuluga. Riigilõiv on kohtute infosüsteemist nähtuvalt tasutud. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on lepingulise esindaja kulud 676 eurot (4 h x 169 eurot/h). Kohtu hinnangul saab tasumäära 169 eurot tunnis pidada põhjendatuks vandeadvokaadist esindaja puhul. Praegusel juhul esindas hagejat mitteadvokaadist esindaja ning sellist tasumäära ei saa kohtu hinnangul Eesti õigusteenuse turu keskmist hinda mõistlikuks pidada. Kohtu hinnangul on mitteadvokaadist esindaja puhul mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot. Kohtu hinnangul on põhjendatud hageja märgitud ajakulu 4 h. Seega on hageja lepingulise esindaja kulu kokku 480 eurot (4 x 120). Seega on hageja põhjendatud ja vajalikud kulud kokku 1740 eurot (1260+480).
28.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
29.Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-23-126294 30.09.2024 tehtud otsuses märkinud, et menetluskulude jaotamisel tuleb arvestada seda, hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Tallinna Ringkonnakohus tühistas selles lahendis maakohtu poolt menetluskulude jaotuse (kohus jaotas vastavalt hagi rahuldamise ulatusele) ja määras, et vastutustundliku laenamise kohtuse rikkumise tõttu jäävad hageja menetluskulud hageja enda kanda. Täpsemalt märkis ringkonnakohus: „Kuigi maakohtu otsuse tegemise aja (01.03.2024) seisuga oli sissenõutavaks muutunud võlg 1089 eurot ning maakohus otsustas rahuldada suuremas osas ka hageja hiljem alternatiivselt esitatud põhinõude tulevikus sissenõutavaks muutuvate osamaksete väljamõistmiseks, olid poolte menetluskulud suures osas tingitud sellest, et hageja oli rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Arvestades nii seda, et suur osa kuludest tekkis seetõttu, et hageja ei olnud järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja öelnud nõuetekohaselt laenulepingut üles, aga ka seda, et nende rikkumiste tõttu ei olnud avalduse/hagi esitamise ajal ega ka maakohtu otsuse tegemise ajal hageja nõue suuremas osas sissenõutavaks muutunud, ei ole siinses asja õiglane jätta menetluskulusid poolte kanda vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Sellises olukorras on õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.“ Käesolevas asjas on asjaolud eeltoodud olukorraga samasugused.
30.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus käesolevas asjas poolte menetluskulud poolte endi kanda.
31.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. 11 (12)