1.Jätta Aktiva Finance Group OÜ hagi Q.E vastu võla nõudes rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud hageja Aktiva Finance Group OÜ kanda. Kostjal menetluskulud puuduvad.
3.Toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Käesolevas lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21). Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks.
1.Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 19.12.2025 Tartu Maakohtule hagi Q.E vastu auto24 laenulepingust nr L89003331661 ja väikelaenu lepingust nr L89008801086 tuleneva võla nõudes. Hageja taotleb, et kohus mõistaks kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1582,95 eurot, intressi 59,40 eurot, lepingu haldustasu 21 eurot, sissenõudmiskulu 80 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 193,96 eurot. Lisaks mõista välja edasiulatuv viivis põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni lepingujärgses määras, s.o vastavalt 11,90% aastas ning 18% aastas. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Inbank ja kostja 24.01.2020 auto24 laenulepingu nr L89003331661, millega AS Inbank võimaldas kostjale laenu summas 4950 eurot. Lepingu kohaselt oli intressimäär 11,90% aastas ning krediidi kulukuse määr 14,73%. Viivisemäär oli võrdne intressimääraga. Lepingutasu 99 eurot ning lepingu haldustasu kuus 2,50 eurot. Kostja kohustus iga kuu 15.kuupäevaks tegema tagasimakseid summas 99,20 eurot. Osamakseid pidi kostja tegema alates 24.01.2020 kuni 15.01.2026 (viimane osamakse). Laen tuli tagastada 72 osamaksega. Lisaks sõlmisid AS Inbank ja kostja 02.06.2022 väikelaenu lepingu nr L89008801086, mille alusel kostja sai laenu summas 600 eurot. Lepingu kohaselt oli intressimäär 18% aastas ning krediidi kulukuse määr 41,49%. Viivise määr oli võrdne intressimääraga. Lepingu haldustasu kuus 5,50 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama 36 osamaksega perioodil 05.07.2022 kuni 05.06.2025. Osamakse suurus 27,31 eurot. Kostja ei täitnud lepingutest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja 05.12.2024 kostjale lepingute ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kostja ei täitnud lepingutest tulenevaid kohustusi ka täiendava tähtaja jooksul, mistõttu ütles esialgne võlausaldaja 27.12.2024 lepingud üles. Esialgne võlausaldaja loovutas 30.12.2024 nõuded kostja vastu Aktiva Finance Group OÜ-le. Seisuga 27.12.2024 oli kostja lepingu nr L89003331661 alusel teinud tagasimakseid põhivõla katteks summas 3530,01 eurot ning lepingu nr L89008801086 alusel teinud tagasimakseid põhivõla katteks 437,04 eurot. Seega on hageja põhivõla nõue kokku 1582,95 eurot. Kostjal oli lepingust nr L89003331661 tulenev intressivõlgnevus alates 15.09.2024 osamaksest kuni 15.12.2024 osamakseni. Hageja on arvestanud intressi määras 11,90% aastas ning perioodi eest 16.12-27.12.2024 on intressivõlgnevus 53,35 eurot. Kostjal oli lepingust nr L89008801086 tulenev intressivõlgnevus alates 05.11.2024 osamaksest kuni 05.12.2024 osamakseni. Perioodi 06.12.2024 kuni 27.12-27.12.2024 eest on tasumata intress 6,05 eurot. Intressinõue on kokku summas 59,40 eurot. Lepingu haldustasu nõue lepingu nr L89003331661 alusel on 10 euro ning lepingu nr L89008801086 alusel 11 eurot, kokku haldustasu nõue 21 eurot. Viivist nõuab hageja lepingu nr L89003331661 alusel alates 28.12.2024 kuni hagiavalduse esitamiseni summas 165,27 eurot ning lepingu nr L89008801086 alusel summas 28,69 eurot, kokku 193,96 eurot. Sissenõudmiskulude nõue on kokku summas 80 eurot, sh lepingu nr L89003331661 alusel 50 eurot (10.01.2025 kiri 25 eurot, 18.02.2025 kiri 5 eurot, 21.03.2025 kiri 5 eurot ning muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot) ning lepingu nr L89008801086 alusel 30 eurot (10.01.2025 kiri 15 eurot, 18.02.2025 5 eurot, 21.03.2025 5 eurot ning muud makseviivitusega tekkinud kulud 5 eurot).
2 (7)
Hageja selgituste kohaselt tuvastas esialgne võlausaldaja kostja isikusamasuse RahaPTS § 20 lg 1 p 1 kohaselt, kasutades e-identimise vahendeid ning kontrollides esitatud andmeid usaldusväärsest ja sõltumatust allikast. Lepingud on kostja poolt allkirjastatud ning hageja väitel on tõendatud, et isikutuvastamisel osales just kostja, mitte kolmas isik. Täiendavalt märgib hageja, et kostja identifitseeriti ka füüsiliselt Omniva vahendusel. Krediiditaotlused esitati veebikeskkonna kaudu, kus kostja sisestas andmed ise ning kinnitas nende õigsust. Taotluse (autolaen) kohaselt oli kliendi igakuine sissetulek 600 eurot ning kohustused puudusid teise laenu (väikelaen) taotlemisel märkis kostja enda igakuiseks sissetulekuks 700 eurot ning kohustuste suuruseks 200 eurot. Esimese laenutaotluse puhul tegi esialgne laenuandja päringu Pensioniregistrisse ning arvestas kostja keskmiseks palgaks 541 eurot. Väikelaenu taotlemisel tegi esialgne võlausaldaja päringu Maksu- ja Tolliametile ning võttis laenu väljastamisel aluseks igakuise sissetuleku summas 761,27 eurot. Taotluste alusel tehti automaatsed positiivsed krediidiotsused. Lepingu kohaselt oli kostjal kohustus järgida maksetähtaegu ning viivituste korral rakendati viiviseid ja saadeti teavitusi. Hageja väitel hinnati tarbija krediidivõimelisust VÕS § 4034 ning KAVS § 49 nõuete kohaselt. Tarbija sissetulekuid kontrolliti väliste andmeallikate kaudu, sh pensioniregistri ja Maksu- ja Tolliameti andmete alusel, ning neid andmeid kasutati krediidiotsuse tegemisel. Tarbija kohustuste maht lähtus krediiditaotluses esitatud andmetest, kusjuures krediidiandja tugines põhimõttele, et sissetulek peab ületama igakuiseid kohustusi ning tagama minimaalse elatusvahendi. Varasema maksekäitumise hindamiseks tehti päringuid maksehäireregistritesse ning hageja väitel puudusid taotluste esitamise ajal kehtivad maksehäired. Hageja rõhutab, et krediidiandjal on õigus eeldada tarbija poolt esitatud andmete õigsust ning valeandmete esitamisel rikub tarbija hea usu põhimõtet, sh VÕS § 14. Hageja leiab, et krediidiandja on kogunud piisava teabe tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks ning andnud kliendile vajalikud selgitused, mistõttu oli krediidisaaja krediidivõimeline. Samuti märgib hageja, et krediidiandja tegevuse sisuline ja majanduslik hindamine ei kuulu kohtu pädevusse, vaid allub Finantsinspektsioon järelevalvele. Hageja viitab finantsinspektsiooni juhendile, mille kohaselt ei taga ka piisav hoolsus tarbija hilisema maksevõime püsimist ning krediidiandja võib eeldada, et tarbija esitab õigeid andmeid ja hindab ise krediidi sobivust. Hageja esitas 03.04.2026 seisukoha, mille kohaselt oli lepingu nr L89003331661 alusel ülesütlemise seisuga tehtud tagasimakseid kokku 5754,12 eurot ning lepingu nr L89008801086 alusel 874,47 eurot. Mõlema lepingu puhul on kõikide osamaksete tasumise tähtaeg saabunud. Olukorras, kus kohus leiab, et esialgne võlausaldaja on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 7 sätestatud kohustust, tuleb pärast ümberarvestust lugeda mõlemast lepingust tulenevad nõuded täidetuks.
KOHTU SEISUKOHT
2.Kohus menetles hagi lihtmenetluses (hagi nõude summa jäi lihtmenetluses lubatud nõude summa piiresse) ja teavitas menetlusosalisi sellest 26.03.2026 kirjas. Hagi on kostjale kätte toimetatud 26.01.2026 kättetoimetamise portaali (KÄPO) kaudu. Kostja ei ole kohtule midagi vastanud. Lihtmenetluses võib kohus teha otsuse ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Kohus esitab siiski põhjendused otsuse arusaadavuse huvides. Kohus ei tee tagaseljaotsust, kuivõrd hageja nõue ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud.
3.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata. 3 (7)
4.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.
5.Vaidlust ei ole selles, et AS Inbank ja kostja vahel oli sõlmitud kaks tarbijakrediidilepingut VÕS § 402 lg 1 mõttes. Võlausaldaja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1, 2 ning lg 2). Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1, 2).
6.VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga andmetel oli 30.11.2019 seisuga arvutatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra kuue kuu keskmine 61,83%. Nimetatud näitaja avaldati 2019 detsembris ning see oli tarbijakrediidilepingute krediidi kulukuse ülempiiri aluseks ajavahemikul 01.01.2020 kuni 30.06.2020. Kostjale lepingu nr L89003331661 alusel antud laenu krediidi kulukuse määr oli 14.73% aastas, mis ei ületanud laenu väljastamise ajal kehtinud seadusest tulenevat krediidi kulukuse ülempiiri. Eesti Panga andmetel oli 30.11.2021 seisuga arvutatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra kuue kuu keskmine 50,85%. Nimetatud näitaja avaldati 2021 detsembris ning see oli tarbijakrediidilepingute krediidi kulukuse ülempiiri aluseks ajavahemikul 01.01.2022 kuni 30.06.2022. Kostjale lepingu nr L89008801086 alusel antud laenu krediidi kulukuse määr oli 41,49% aastas, mis ei ületanud laenu väljastamise ajal kehtinud seadusest tulenevat krediidi kulukuse ülempiiri.
7.Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 403 4 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab 4 (7)
krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:
tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);
tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);
tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);
tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (Riigikohtu 24.11.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18).
8.Kohus ei nõustu hageja väitega, et krediidiandja on käesoleval juhul järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet VÕS § 4034 ning KAVS § 49 tähenduses. Kohus märgib, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine eeldab krediidiandjalt aktiivset ja sisulist tarbija krediidivõimelisuse hindamist enne krediidilepingu sõlmimist. Pelgalt tarbija esitatud andmetele tuginemine ning üksikute registripäringute tegemine ei ole selle kohustuse täitmiseks piisav. Krediidiandja peab esitama kohtule kontrollitavad ja konkreetsed andmed selle kohta, millisel viisil hinnati tarbija sissetulekute ja kohustuste vahekorda ning kuidas jõuti järeldusele, et tarbija on võimeline lepingujärgseid kohustusi täitma. Käesolevas asjas ei nähtu hageja esitatud andmetest, millisel viisil ja millises ulatuses on krediidiandja analüüsinud kostja tegelikku majanduslikku olukorda. Hageja on viidanud, et tarbija sissetulekuid kontrolliti pensioniregistri ja Maksu- ja Tolliameti andmete alusel, kuid esitatud kuvatõmmised ei võimalda tuvastada, kelle kohta vastavad päringud on tehtud ega ka seda, millal need on tehtud. Seetõttu ei ole võimalik kontrollida, kas nimetatud andmed olid krediidiotsuse tegemise ajal olemas ning kas neid ka tegelikult arvesse võeti. Samuti ei ole hageja esitanud tõendeid tarbija varasema maksekäitumise kohta tehtud päringute osas, kuigi on väitnud, et maksehäired puudusid. Üldine väide maksehäirete puudumise kohta ei ole piisav, kui seda ei toeta vastavad registriväljavõtted või muud kontrollitavad andmed.
5 (7)
Kohus peab oluliseks, et käesolevas asjas sõlmiti kostjaga kaks eraldi krediidilepingut, kuid hageja ei ole esitanud asjaolusid ega tõendeid selle kohta, et kummagi lepingu sõlmimisel oleks tarbija krediidivõimelisust hinnatud eraldi ja ajakohaselt. Vastutustundliku laenamise põhimõte eeldab krediidivõimelisuse hindamist iga krediidilepingu sõlmimisel eraldi, arvestades konkreetse lepingu tingimusi ja tarbija majanduslikku olukorda sellel hetkel. Lisaks nähtub hageja enda esitatud andmetest, et kostja deklareeritud sissetulekud (600 eurot ja 700 eurot) erinevad registripäringute tulemustest (541 eurot ja 761,27 eurot), kuid hageja ei ole selgitanud, millisel alusel ja millise loogika kohaselt neid andmeid kaaluti ega seda, milline oli lõplikult krediidivõimelisuse hindamisel aluseks võetud sissetulek. Samuti puudub analüüs selle kohta, kuidas arvestati kostja kohustusi ning kas ja kuidas hinnati nende mõju tema maksevõimele. Teise lepingu taotluses puudub ühtlasi teave kostja tööandja kohta, mistõttu ei ole võimalik kontrollida sissetuleku allikat ega selle püsivust. Sellest tulenevalt ei ole võimalik järeldada, et krediidiandja oleks tarbija majanduslikku olukorda hinnanud piisava hoolsusega. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et krediidiandja tegevuse sisuline hindamine ei kuulu kohtu pädevusse. Vastupidi, kohtul lasub kohustus hinnata, kas krediidiandja on täitnud seadusest tulenevad kohustused, sh vastutustundliku laenamise põhimõtte. Seejuures ei tähenda kohtu kontroll krediidiandja ärilise otsuse ümberhindamist, vaid kontrolli selle üle, kas otsuse tegemisel järgiti seadusest tulenevaid hoolsusnõudeid. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja ei ole esitanud piisavaid ja usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et krediidiandja on enne krediidilepingute sõlmimist nõuetekohaselt hinnanud kostja krediidivõimelisust. Seega ei ole tõendatud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine.
9.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 403 4 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.
10.Hagist tulenevalt on kostja lepingu nr L89003331661 alusel saanud laenu summas 4950 eurot ning lepingu nr L89008801086 alusel 600 eurot, kokku 5550 eurot. Kostja on lepingu nr L89003331661 alusel teinud tagasimakseid summas 5754,12 eurot ning lepingu nr L89008801086 alusel tagasimakseid summas 874,47 eurot, kokku 6628,59 eurot. Seega hagejal puudub kohtuotsuse tegemise seisuga kostja suhtes sissenõutavaks muutunud nõue, sest kostja on teinud lepingu alusel tagasimakseid suuremas ulatuses kui talle võimaldatud krediidisummad, mistõttu kohus jätab hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus
12.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda. Kuna hageja menetluskulud jäävad hageja enda kanda, ei määra kohus kindlaks hageja menetluskulusid rahaliselt ega hinda hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust. Kostja ei ole menetluses sisulisi seisukohti esitanud ning tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude nimekirja. Lähtudes eeltoodust kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad. 6 (7)
TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Raag Kohtunik
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.