Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kostja on rikkunud lepingulisi kohustusi tahtlikult, mistõttu pole nõue ka TsÜS § 146 lg-te 1 ja 4 alusel aegunud. Nõue on selliste asjaolude juures ehk identiteeti muutmata AÕS § 349 lg 3 alusel hageja emale üle läinud ning seejärel nõude loovutamise teel läinud üle hagejale. PR on OÜ P ainuke juhatuse liige juba alates 24.08.2009 ning alates sellest ajast pidi ta tagama, et kostja täidaks pangaga sõlmitud laenulepingut. Kostja paljasõnaline väide, et temale anti raamatupidamise dokumendid üle alles 05.10.2010, ei väära laenulepingu tahtlikku rikkumist kostja poolt, mida kostja juhatuse liige on Pärnu Maakohtule tunnistanud (et alates 2010.a keskpaigast on jätnud tahtlikult tasumata laenulepingu järgsed maksed). Vaidlus puudub selles, et 14.08.2009 müüs hageja oma osaluse OÜ-s P PR-le ning alates 24.08.2009 ei olnud hageja enam juhatuse liige. Seega väljus hageja OÜ P osaniku ning juhatuse liikme staatusest rohkem kui aasta enne laenulepingu panga poolt ülesütlemist (11.10.2010). Hageja võõrandas PR-le osaluse igati toimivas ja tegutsevas ettevõttes. PR allkirjaga kinnitatud OÜ P majandusaasta aruande kohaselt oli veel 2009.a äriühingu müügituluks 359 324 krooni, järgmisel aastal on see ühtäkki null ning ühingu tegevus peatunud. Hagejalt mõisteti OÜ P kasuks välja kuriteoga tekitatud varaline kahju 2556, 55 eurot (40 001, 32 krooni). Rohkem kahju pole hageja kunagi OÜ-le P põhjustanud. Audiitorühingu E erikontrolli aruanne oli ka kriminaalasjas kohtule esitatud, seega ei tõendanud aruanne kahju tekitamist suuremas ulatuses. Kuriteoga tekitatud kahju 2556, 55 eurot hõlmas eelkõige aastatel 2007 - 2008 toimunut ning pärast 24.08.2009 ei saanud hageja mistahes kahju tekitada. Arvestades, et ainuüksi 2009.a oli OÜ P müügikäive 359 324 krooni, on täielikult ainetud väited, et laen jäi maksmata hagejast tingitud asjaolude tõttu. Kostja vastus Kostja taotles aegumise kohaldamist. Kostja ja AS DnB NORD Banka sõlmisid 09.10.2007 laenulepingu nr 93/07K33, mille alusel AS DnB NORD Banka andis kostjale laenu 19 182 eurot. Kostja nimel sõlmis laenulepingu hageja ise, kes oli tol ajal kostja juhatuse liikmeks ja osanikuks. Laenu tagastamise tähtajaks lepiti kokku 09.10.2013. Laenulepingu punkti 4.1 kohaselt oli laenu tagatiseks muu hulgas panga kasuks seatav hüpoteek 25 000 eurot hageja ema LV korteriomandile Kuressaares XXXXXX XX XXX-X. Seega tagas LV oma tütre äriühingu poolt võetud laenu. 30.04.2009 sõlmiti lepingu muudatus nr 1, mille punktis 2 kinnitas hageja kostja seadusliku esindajana, et 30.04.2009 seisuga on laenusaaja jääk panga ees 16 370 eurot, punkti 3 kohaselt andis pank lisalaenu 1920 eurot, mistõttu oli laenujäägiks 18 290 eurot. 24.08.2009 kanti äriregistrisse kostja juhatuse liikmeks PR. AS DnB NORD Banka ütles laenulepingu nr 93/07K33 erakorraliselt üles 11.10.2010 edastatud teatisega, millest tulenevalt muutus nõue sissenõutavaks 11.10.2010 ja hakkas kulgema TsÜS § 147 lg 1 kohane kolmeaastane aegumistähtaeg. AS-ga DnB NORD Banka 09.10.2007 sõlmitud laenulepingust nr 93/07K33 tulenev nõue aegus 12.10.2013. Kostja ei ole kunagi tunnistanud, et ta on rikkunud AS-ga DnB NORD Banka sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi tahtlikult ehk soovinud õigusvastase tagajärje saabumist lepingu rikkumisel (võlaõigusseaduse (VÕS) 104 lg 5). Tegemist on hageja paljasõnaliste väidetega, mis, arvestades kriminaalasja nr X-XX-XXXX sisu ja seal tuvastamist leidnud asjaolusid, on ebaõiged ja pahatahtlikud. Kriminaalasjas nr X-XX-XXXX arutati hageja kui OÜ P endise juhatuse liikme vastu esitatud süüdistusi kostja vara omastamises. Tallinna Ringkonnakohtu 03.10.2013 otsusega jõustus Pärnu Maakohtu 01.07.2013 otsus, millega hageja tunnistati süüdi karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 1 ja § 380 järgi.

PR sõlmis 14.08.2009 IS ja KV-ga lepingu OÜ P osade omandamiseks kokku nimiväärtusega 40 000 krooni. OÜ P endiste juhatuse liikmete poolt anti raamatupidamisdokumendid uuele juhatusele üle alles 05.10.2010 ja sedagi osaliselt, kuna needki dokumendid ei sisaldanud raamatupidamise aruandeid, mis raskendas oluliselt ülevaate saamist äriühingu majandustegevusest. Äriühingu tegevuse ülevõtmisel selgus, et endise juhatuse poolt peetud raamatupidamine ning äriühingu majanduslik seisund ei vasta sellele, mida müügilepingu sõlmimisel avaldati. PR taotlusel viis audiitorbüroo E AS läbi OÜ-s P erikontrolli, mille käigus tuvastati audiitorite muuhulgas, et P OÜ juhatus on perioodil august 2007 kuni juuni 2009 rikkunud mitmeid juhatuse liikme hoolsuskohustusi, mille tulemusena ei ole järgitud äriseadustikust tulenevaid netovara miinimumnõudeid, on makstud ebaseaduslikult juhatuse liikme tasusid, sisse on viimata korrektne raamatupidamisarvestus ja makse ei ole arvestatud kõigilt tuludelt ja kuludelt, kus oleks seda pidanud tegema. Eelnimetatud rikkumiste tulemusena on ettevõtte netovara seisuga 30.06.2009 üle hinnatud vähemalt 263 000 krooni võrra. Raamatupidamis-dokumentide alusel oli alust väita, et ettevõttel puudus kassa selle tavapärases tähenduses. Kontol "Kassa" kajastati ettevõtte omanikuga toimunud arveldusi analoogselt kontoga "Arveldused aruandvate isikutega". Kontode saldod kasvasid kumuleeruvalt tulenevalt väljaminekutest, mille kohta puudusid kuluarved. Erikontrolli läbiviija hinnangul on see käsitletav laenuna KV-le, mis aga on äriseadustikuga vastuolus. Laenu mittetagastamisel on juhatuse liige KV tekitanud ettevõttele kahju enam kui 197 000 krooni ulatuses. 2009.a makstud töötasudelt ei ole arvestatud ega makstud tulu, sotsiaal- ja töötuskindlustusmaksu (maksurisk vähemalt 37 000 krooni). Äriühing ei ole registreeritud käibemaksukohustuslasena, kuigi seda oleks pidanud tegema. Ettevõtte netovara ei vastanud äriseadustikus kehtestatud nõuetele selle tegevuse esimestest kuudest peale, kestes kuni ettevõtte osaluse müügini. Arvestades, et jooksev majandustegevus ei olnud kasumlik, oleks juhatus pidanud kaaluma pankrotiavalduse esitamist juba 2009.a alguses. OÜ P esitas 26.08.2010 KV vastu kuriteokaebuse, milles toodud asjaolud said kinnitust ka kriminaalasjas tehtud otsuses. Kostja makseprobleemid, sh raskused laenulepingu järgsete maksete tasumisel tekkisid juba alates aastast 2009 ehk enne kui tänane juhatuse liige omandas kontrolli osaühingu majandustegevuse üle ning olid põhjustatud üksnes hageja kui OÜ P endise juhatuse liikme enda süülisest tegevusest. Panka oli teavitatud laenumaksete peatumise põhjustest ning pank osales aktiivselt lahenduse otsimisel. Enne pangapoolset laenulepingu ülesütlemist tegeles pank koostöös uue omaniku ja juhatuse liikmega kostja raamatupidamise ülevaatamisega ning võimaliku makse-puhkuse andmisega. Seega ei rikkunud kostja oma juhatuse liikme PR kaudu tahtlikult AS-ga DnB NORD Banka sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi, kostja ei soovinud lepingu rikkumisega kaasneva õigusliku tagajärje saabumist, vaid oli sunnitud pangaga ühendust võtma, tunnistamaks ajutist maksevõimetust, kuna hageja oli omastanud kuritahtlikult kostja vara. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis hagi aegumise tõttu rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pooled ei vaielnud järgmiste faktiliste asjaolude osas. DnB Nord Banka ja kostja vahel sõlmiti 09.10.2007 laenuleping nr 93/07K33, millega kostjale anti laenu 19 182 eurot tagastamise tähtajaga 09.10.2013. Lepingumuudatusega nr 1 30.04.2009 võimaldas pank kostjale lisalaenu 18 290 eurot. Nii laenulepingu kui lepingumuudatuse sõlmimisel esindas kostjat juhatuse liikmena hageja. Laenulepingust ja selle võimalikest lisadest tulenevaid panga nõudeid OÜ P vastu tagas 11.10.2007 KV ema LV ja AS DnB Nord Banka vahel sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu alusel LV korteriomandile seatud hüpoteek summas 391 165 krooni (25 000 eurot). 14.08.2009 sõlmis PR IS-ga ja KV-ga lepingu OÜ P osade omandamiseks kokku nimiväärtusega 40 000 krooni. Alates 24.08.2009 on OÜ P juhatuse liige PR. AS DnB Nord Banka ütles kostjaga sõlmitud

laenulepingu nr 93/07K33 erakorraliselt üles 11.10.2010 ja sellest päevast muutus kogu laenulepingust tulenev nõue sissenõutavaks. 26.10.2010 esitas AS DnB Nord Banka kohtutäiturile täitmisavalduse LV korteriomandit koormava hüpoteegi realiseerimiseks, mille alusel Pärnu tööpiirkonna kohtutäitur Svetlana Põld alustas menetlust täiteasjas nr 181/2010/1025, mille käigus laekus pangale 14 060, 93 eurot. 24.05.2013 nõude loovutamise lepinguga loovutas LV tagatisvara müümisest tuleneva nõude hagejale. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 19 kohaselt on täitedokumendiks notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Eeltoodust järelduvalt on täitedokumendist tulenevaks võlausaldaja ainsaks nõudeks hüpoteek tagatava nõude täitmiseks realiseerida ning see ei saa hüpoteegi realiseerimise järel koormatud kinnisasja omanikule üle minna. Seetõttu ei oma asjas tähtsust täitedokumendiks olevast hüpoteegi seadmise lepingust tulenevatele nõuetele seaduses sätestatud aegumistähtaeg. Hageja omandas nõude loovutamise lepingu alusel nõude kostja vastu oma emalt LV-lt. Kostja nõude loovutuse kehtivusele vastuväiteid ei esitanud. Kinnisasja omaniku tagasinõue aegub VÕS § 70 lg-st 1 tulenevalt ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue võlgniku suhtes, ning VÕS § 164 lg 2 ja § 173 lg 2 järgi ei mõjuta nõude üleminek ei loovutamisega ega seaduse alusel selle n.ö identiteeti, st nõue läheb üle sellises seisundis, nagu see on, sh aegumise seisukohalt (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-153-10 ja 3-2-1-146-13 p 20). Hageja nõude aluseks on asjaolu, et võlg on tasutud kolmandale isikule kuulunud, hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel. AÕS § 349 lg 3 sätestab, et kui võla on tasunud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, läheb nõue rahuldatud ulatuses talle üle. Sellisel juhul kohaldatakse käenduse kohta käivaid sätteid. VÕS § 152 lg 1 kohaselt läheb põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Põhivõlgnik võib nõudele esitada nii vastuväiteid, mis tal olid võlausaldaja vastu, kui ka vastuväiteid, mis tulenevad tema ja käendaja vahelisest õigussuhtes. Käendaja tagasinõude aegumisele kohaldatakse vastavalt seaduse §-s 70 sätestatut. VÕS § 173 lg 1 järgi juhul kui nõue läheb võlausaldajalt teisele isikule (nõude omandaja) üle seaduse alusel, kehtib nõude üleminek senise võlausaldaja tahteavalduseta. VÕS § 173 lg 3 p 1 kohaselt nõue läheb seaduse alusel üle isikule, kelle vara müüakse täitemenetluses võlgniku vastu suunatud nõude täitmiseks. Eeltoodust järeldub, et hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikule läheb üle senisel võlausaldajal põhivõlgniku vastu olev ja hüpoteegiga tagatud võlaõiguslik nõue selles osas, milles see hüpoteegi realiseerimise tulemusena rahuldati. LV korteriomandile seatud hüpoteek tagas võlaõiguslikust laenulepingust tulenevaid panga nõudeid OÜ P vastu. Sellise nõude aegumisele kohaldatakse tehingust tuleneva nõude aegumise sätteid (TsÜS § 146 - 148). Tehingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. Aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (TsÜS § 147 lg 1). Pooled ei vaidle selle üle, et AS DnB Nord Banka ja OÜ P vahelisest laenulepingust tulenevad panga nõuded laenusaaja vastu muutusid sissenõutavaks laenulepingu erakorralise ülesütlemisega alates 11.10.2010. Seega kolmeaastane aegumistähtaeg lõppes 11.10.2013 eeldusel, et ei esinenud aegumistähtaja katkemist või peatumist tinginud asjaolusid. TsÜS § 159 lg 1 sätestab, et aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Vaidlusaluse nõude täitmiseks esitas võlausaldaja 26.10.2010 täitmisavalduse hüpoteegi realiseerimiseks ning kohtutäitur viis täitemenetluse läbi. Seega nõude aegumise tähtaeg katkes 26.10.2010 ja vastavalt TsÜS § 135 lg-tele 1 ja 2 ja § 136 lg-le 9 algas uuesti 27.10.2010

kell 00:00 ja kolmeaastane aegumistähtaeg lõppes 26.10.2013 kell 24:00. Hagiavaldus esitati kohtule 23.04.2014, s.o pärast aegumistähtaja möödumist. TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud 10-aastast aegumistähtaega ei ole kohtu hinnangul võimalik kohaldada. Asjas kogutud tõendid ei kinnita hageja väidet, et kostja on laenulepingust tulenevaid kohustusi rikkunud tahtlikult. Hageja viited kostja juhatuse liikme PR ütlustele 27.05.2013 Pärnu Maakohtu kriminaalasjas X-XX-XXXX kohtuistungil on kontekstist välja rebitud. PR on kannatanu seadusliku esindajana ülekuulamisel vastanud „jah“ kahele hageja kaitsja formuleeritud küsimusele: „Kas seda DnB Nord panga sõlmitud laenulepingut siis alates 2010.a keskpaigast siis tahtlikult enam ei maksnud neid laenumakseid?“ ja „Samal ajal teadsite, et selle tagajärg on see, et see leping öeldakse üles ja hakatakse sundtäitma LV kinnistut ?“. Kostja juhatuse liikme teadmine sellest, et laenumaksete tasumata jätmisel öeldakse laenuleping üles ja nõue võidakse pöörata tagatisvarale, ei tähenda, et kostja jättis laenumaksed tasumata eesmärgiga, et pangal jääks saamata midagi, millele tal lepingu alusel õigus on. Pikema aegumistähtaja kohaldamiseks ei anna alust kostja seadusliku esindaja võimalik eesmärk, et laenuvõla katteks müüdaks LV korteriomand. LV oli ise sõlminud kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepet sisaldava hüpoteegi seadmise lepingu ja kandis riski, et võlgnevuse tekkimisel korteriomand täitemenetluses müüakse. Hageja ei ole esile toonud, et LV või hageja oleksid nõudnud hüpoteegi kustutamist, kuigi panga ja kostja e-kirjavahetusest nähtuvalt sisaldas osa müügileping PR kohustust tagatisvara asendada. Seadusest tulenevalt on hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikul õigus esitada tagasinõue võlgniku vastu, mistõttu ei saanud kostja ka tahtlikult laenumaksete tasumata jätmisel (hageja väidetel oli kostja piisavalt maksejõuline) pidada silmas eesmärki, et ta vabaneb laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisest. Kostja kui kannatanu seadusliku esindaja kriminaalasjas antud ütluste hindamisel tuleb arvesse võtta ka seda, et selles kriminaalasjas oli kohtu all hageja, süüdistatuna OÜ P vara omastamises ja juhatuse liikme kohustuste rikkumises; vaidlusalune laen oli võetud hageja juhatuse liikmeks oleku ajal ning vähemalt osaliselt kasutatud hageja enda tarbeks, laenu tagas hageja ema korteriomandile seatud hüpoteek. Asjas esitatud tõendid kogumis toetavad kostja väidet, et laenumaksete tasumine katkes 2010.a keskel kostja makseraskuste tõttu. Hageja väited selle kohta, et 2009.a OÜ P osa müümisel oli tegemist täiesti toimiva ettevõttega ning PR ise on põhjustanud kostja makseraskused, on ümber lükatud kriminaalasjas tehtud otsusega, millega hageja tunnistati süüdi muu hulgas selles, et ta jättis kokku kutsumata osanike koosoleku olukorras, kus 30.06.2009 kinnitatud OÜ P 2008.a majandusaasta aruande kohaselt oli osaühingu netovara negatiivne. Kohtule esitatud OÜ P 2010.a majandusaasta aruandest nähtuvalt oli 2009.a positiivsele aastatulemile vaatamata kostja omakapital jätkuvalt negatiivne (-90 705 krooni), 2009.a kasumi 126 195 krooni arvelt vähenes eelmiste perioodide kahjum (-256 900 krooni) ning 2010.a majandusaasta lõpuks oli eelmiste perioodide jaotamata kasum (kahjum) -130 705 krooni, aruandeaasta kahjum -129 735 krooni ja omakapital -220 440 krooni. Audiitorfirma poolt 2010.a suvel läbi viidud erikontroll tuvastas olulised puudused osaühingu raamatupidamises aastatel 2007 – 2009 ning majanduslikult küsitavad tehingud seotud osapooltega (sh hagejaga). Hageja poolt juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumine ja osaühingu vara omastamine on tuvastatud ka kriminaalasjas XXX-XXXX süüdimõistva otsusega. Asjassepuutuv ei ole hageja väide, et PR kostja juhatuse liikmena ei ole teinud kõike endast olenevat, et kostja suudaks laenukohustusi täita. Kostja juhatuse liikme vastu ei ole mingit nõuet esitatud. Kostja ja AS DnB Nord Banka vahel mais - juunis 2010 peetud e-kirjavahetusest selgub, et ettevõttel raha laenumaksete tasumiseks ei ole ning sügisest 2009 on aidanud laenu-makseid tasuda PR õpetajast ema, kes suvekuudel palka ei saa; PR kostja juhatuse liikmena on pidanud

pangaga läbirääkimisi maksepuhkuse saamiseks. PR ema poolt laenumaksete tasumine ning kostja majandustegevuse ajutine peatamine nähtub ka kostja 2010.a majandusaasta aruandest. Samuti nähtub PR ja panga e-kirjavahetusest, et hageja ja PR vahel oli käimas kohtuvaidlus OÜ P osa müügilepingu üle, mistõttu on mõistetav, et sellel ajal ei olnud PR huvitatud ettevõtte majandustegevuse arendamisse isiklike vahendite paigutamisest. Kostja ei nõustunud panga pakutud võimalusega vormistada laen ümber PR või tema pereliikmete eralaenuks, sest osaühingu raamatu-pidamisest ei nähtunud, et laenu oleks kasutatud osaühingu huvides, kostja arvestuste kohaselt on laenust kasutatud ettevõtte tarbeks umbes 70 000 krooni + EAS-i toetuse eest ostetud mängväljak maksumusega 30 000 krooni. Võimaluse võlga tasuda tagatisvara müümise teel pakkus välja panga esindaja, mitte PR. Seejuures on pank selgitanud, et tagatisvara müümiseks peab PR omanikuga kokku leppima, mida viimane ei pidanud võimalikuks. Hagi on esitatud OÜ P, mitte PR vastu. Kostja maksevõimelisust 2010.a suvel enne laenulepingu erakorralist ülesütlemist ei ole hageja tõendanud. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning saata asi maakohtule menetlemiseks tagasi. Menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja nõue oli täitmisele esitamisel ning on jätkuvalt pandiga tagatud nõue, mille aegumistähtaeg on TsÜS § 157 lg 1 alusel 10 aastat. Täitemenetluse läbiviimine ei muuda nõude olemust. Seoses nõude rahuldamisega LV-le kuulunud korteriomandi arvel, läks panga nõue LV-le seaduse alusel koos tagatistega (AÕS § 349 lg 3 või VÕS § 173 lg 3 p 1) üle. VÕS § 167 lg 1 sätestab üheselt ja tingimusteta, et nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused, sealhulgas eesõigused pankroti ja sundtäitmise puhuks, mis ei ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga ja on üleantavad, lähevad nõude loovutamisel üle uuele võlausaldajale. VÕS § 167 lg 4 sätestab täiendavalt, et nõude loovutamisel läheb uuele võlausaldajale üle ka õigus teostada nõude suhtes olemasolevast täitedokumendist tulenevaid õigusi. Järelikult läks VÕS § 167 lg 1 alusel ka panga hüpoteek kui tagatis LV-le üle, mistõttu astus LV panga asemel tagatiskokkuleppesse. Seega omandas LV seaduse alusel panga nõude koos seda tagava hüpoteegi ja tagatiskokkuleppega, mistõttu on ta sisuliselt hüpoteegipidaja õiguslikus positsioonis, mille LV loovutas hagejale. Seetõttu on põhjendamatud maakohtu seisukohad, et puudub pandiga tagatud nõue. Nõude aegumistähtaeg täitemenetluse käigus ei muutu ega n.ö moondu väiksemaks. Kui täitemenetluse alguses oli panga nõue pandiga tagatud ning panga nõude aegumistähtaeg oli VÕSRS § 9 lg 4 ja TsÜS § 157 lg 1 alusel 10 aastat, siis tuleb aegumise seisukohalt sellisena antud nõuet käsitleda ka täitemenetluse järgselt, seda enam, et VÕS § 167 lg 1 alusel on ka hüpoteek LV-le ja temalt edasi hagejale üle läinud. Ühtlasi puudub säte, mis sätestaks, et pärast pandi realiseerimist kahaneb nõude aegumistähtaeg ühtäkki kolme aastani. TsÜS § 159 lg 1 sätestab, et aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Järelikult 26.10.2010 katkes 10-aastane aegumistähtaeg ning algas uuesti. Maakohus hindas tõendeid ebaõigesti, leides, et kostja ei rikkunud lepingulisi kohustusi tahtlikult. Kriminaalasjas koostatud kohtuistungi protokoll on tsiviilkohtumenetluses dokumentaalne tõend. Puudub mistahes alus kahelda kostja juhatuse liikme PR ütlustes, et ta rikkus pangaga sõlmitud laenulepingut tahtlikult. Seega on alusetu maakohtu seisukoht, et hageja ei tõendanud tahtlikku lepinguliste kohustuste rikkumist. Kriminaalasjas nr X-XX-XXXX koostatud kohtuistungi protokollist nähtub otseselt, et kostja on tahtlikult rikkunud lepingulisi kohustusi panga ees. Lisaks nähtub see ka kostja poolt kohtule esitatud e-kirjavahetusest pangaga. Kui kostja oleks niisama

rikkunud lepingulisi kohustusi, ei oleks kostja seaduslik esindaja kriminaalasjas kohtule tunnistanud, et OÜ P jättis teadlikult ja tahtlikult pangale laenumaksed maksmata. Ebaõige on kohtu seisukoht, et PR ütlused on kontekstist välja rebitud. Kohus jättis hindamata kriminaalasjas kaitsja poolt PR-le esitatud esimese küsimuse, et kas kostja jättis tahtlikult pangale laenumaksed maksmata, millele PR omakorda vastas „jah“. Kriminaalasjas vande alla ütlusi andes on isikut sarnaselt tsiviilkohtumenetlusele rangelt hoiatatud valeütluste andmise eest, mistõttu puudub mistahes alus kahelda ütluste õiguses. Olukorras, kus PR on Pärnu Maakohtule kriminaalasja raames otse tunnistanud, et kostja on teadlikult ja tahtlikult rikkunud lepingulisi kohustusi panga ees, on kummastav, et sama kohus leiab tsiviilasja menetlemisel, et neid ütlusi tuleks teisiti mõista. Maakohus jättis tähelepanuta asjaolu, et laenumaksete teadlikul ja tahtlikul tasumata jätmisel rikuti tahtlikult kohustusi panga, mitte hageja ees. Hageja omandas panga õigusliku positsiooni nõude loovutamise teel hiljem. Maakohtu seisukoht, et asjas esitatud tõendid kogumis toetavad kostja väidet, et laenumaksete tasumine katkes 2010.a keskel makseraskuste tõttu, ei põhine ühelgi tõendil ja on vastuolus kostja seadusliku esindaja poolt kriminaalasjas antud ütlustega, aga ka PR ja panga vahelise ekirjavahetusega, kus PR tunnistab pangale, et advokaat soovitas tal ühingu konserveerida ehk sisuliselt tegevuse lõpetada ning jätta laenumaksed pangale tasumata. Kohtuotsuses esitatud järeldused eeldaksid kogu OÜ P raamatupidamise auditeerimist ning raamatupidamisest ülevaate omamiseks kohtuliku ekspertiisi korraldamist. Asjaolu, et hageja tunnistati kriminaalasjas süüdi, ei tõenda, et kostja poleks tahtlikult rikkunud panga ees lepingulisi kohustusi, seda enam, et hageja pole süüdi tunnistatud ühingu maksejõuetuse põhjustamises (KarS § 384) ning kriminaalkohus pole tuvastanud kostja maksejõuetust. Millised on kostja majandusaasta aruanded või mis seal on kajastatud, ei oma samuti õiguslikku tähendust, kuna neis ei leidu informatsiooni lepinguliste kohustuste rikkumise iseloomu kohta. Vaidlus puudub selles, et 14.08.2009 müüs hageja oma osaluse OÜ-s P PR-le, samuti puudub vaidlus asjaolus, et alates 24.08.2009 pole hageja OÜ P juhatuse liige. Järelikult väljus hageja OÜ P osaniku ning juhatuse liikme staatusest rohkem kui aasta enne laenulepingu panga poolt ülesütlemist (11.10.2010). Alates 24.08.2009 sai üksnes uus juhatuse liige PR seista hea selle eest, et lepingulised kohustused oleksid panga ees täidetud. Olukorras, kus viimane tunnistas vande all kohtule, et ta on tahtlikult rikkunud lepingulisi kohustusi panga ees, on üksnes tema käitumine põhjustanud laenulepingu ülesütlemise panga poolt. Tegemist on PR tahtliku ja heade kommete vastase käitumisega, mille eesmärk oli tekitada olukord, kus pank pöörab sissenõude hageja ema korteriomandil lasuvale hüpoteegile. Neil asjaoludel ei pea hageja tõendama kostja maksevõimelisust, sest isegi maksevõime puudumisel on võimalik kohustusi täita (nt täiendava laenu võtmise või vara müümise või muul teel). Lepingulisi kohustusi on tahtlikult võimalik rikkuda nii maksevõime olemasolul kui ka selle puudumisel. Seega ei oma kostja maksevõimelisus ka mingit õiguslikku tähendust. Asjas puuduvad mistahes tõendid, mis kummutaksid asjaolu, et kostja rikkus pangaga sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi tahtlikult, jättes teadlikult ja tahtlikult laenumaksed tasumata. Maakohus hindas tõendeid ebaõigesti ning valikuliselt, jättes TsÜS § 146 lg 4 kohaldamata ning kohaldades ebaõigesti aegumist. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seiskohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Pärnu Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ning

apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium järgmist. Pärnu Maakohus ei rikkunud vaidluse lahendamisel menetlusõiguse norme ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme. Maakohus leidis õigesti, et hageja nõue on aegunud. Oma seisukohta on kohus käsitlenud äärmise põhjalikkusega, seejuures vastates kõigile hageja elulistele ja õiguslikele väidetele. Käenduse sätete kohaldamisest tulenevalt kohaldub kinnisasja omanikule üle läinud nõude aegumisele VÕS § 152 lg 1 kolmas lause, mille järgi tuleb omakorda kohaldada VÕS §-s 70 sätestatut. Seega aegub tagasinõue VÕS § 70 lg-st 1 tulenevalt ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue võlgniku suhtes, ning VÕS § 164 lg 2 ja § 173 lg 2 järgi ei mõjuta nõude üleminek ei loovutamisega ega seaduse alusel selle n-ö identiteeti, st nõue läheb üle sellises seisundis, nagu see on, sh aegumise seisukohalt (VÕS § 70 lg-st 2 tuleneb erandlikult, et solidaarvõlgniku tagasinõue ei aegu enne kuue kuu möödumist tema poolt kohustuse täitmise päevast). Praegusel juhul oli täitedokumendiks notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis nägi ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Seega oli täitedokumendist tulenevaks võlausaldaja ainsaks nõudeks hüpoteek tagatava nõude täitmiseks realiseerida ning see ei saanud hüpoteegi realiseerimise järel koormatud kinnisasja omanikule üle minna. Maakohus märkis õigesti, et seetõttu ei omanud tähtsust täitedokumendiks olevast hüpoteegi seadmise lepingust tulenevatele nõuetele seaduses sätestatud aegumistähtaeg. Vaidlusaluse nõude täitmiseks esitas võlausaldaja 26.10.2010 täitmisavalduse hüpoteegi realiseerimiseks, mistõttu nõude aegumise tähtaeg katkes 26.10.2010 ja algas uuesti 27.10.2010. Kolmeaastane aegumistähtaeg lõppes seega 26.10.2013, hagi esitati kohtule 23.04.2014, s.o pärast aegumistähtaja möödumist. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja nõue on aegunud TsÜS § 146 lg-s 1 ettenähtud kolmeaastase aegumistähtaja möödumise tõttu või kohaldub nõude aegumisele sama paragrahvi 4. lõikes sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti kohaldanud kolmeaastast aegumistähtaega. Üheks erijuhuks, mil aegumistähtaeg on kümme aastat, on selle paragrahvi 4. lõike järgi kohustatud isiku tahtlik kohustuse rikkumine. Hageja väitel rikkus kostja oma kohustust tahtlikult, sest ei täitnud laenulepingust tulenevat kohustust tasuda graafikujärgseid makseid tähtaegselt. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastast aegumistähtaega ei olnud võimalik kohaldada. Asjas kogutud tõendid ei kinnitanud hageja väidet, et kostja on laenulepingust tulenevaid kohustusi rikkunud tahtlikult. Maakohus on sellekohaseid hageja poolt kohtu ette toodud asjaolusid ja tõendeid analüüsinud samuti äärmiselt põhjalikult. Kohtule esitatud tõendite põhjal ei ole võimalik teha teistsugust järeldust. Kostja tahtlust TsÜS § 146 lg 4 mõttes ei saa tuletada ainuüksi asjaolust, et kostja jättis oma kohustuse täitmata. Aegumine teenib käibekindluse ja õigusrahu eesmärki ning sunnib võlausaldajat oma nõudeõigust õigel ajal maksma panema, kuna nõudeõiguse teostamisega viivitamine raskendab õigusliku olukorra selgitamist. Antud juhul ei ole tuvastatud neid asjaolusid, mis annaks alust kohaldada hageja nõude aegumisele TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastast aegumistähtaega. TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud "tahtluse" mõiste selgitamisel tuleb lähtuda VÕS § 104 lg-st 5, mille järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Seega on kohustuse tahtliku rikkumise eelduseks õigusvastase tagajärje soovimine. Ka Riigikohus on oma lahendites märkinud, et TsÜS § 146 lg 4 mõttes on kohustuse tahtliku rikkumisega tegemist siiski vaid juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt, kusjuures ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole selle sätte kohaldamiseks piisav. Praegusel juhul ei ole alust väita, et kostja tahteks oli pangale kahju

tekitamine või muu õigusvastase tagajärje soovimine. Pealegi ei välista AÕS § 349 lg 3 esimese lause järgse nõude olemasolu või aegumine kinnisasja omaniku (pantija) muude võimalike nõuete esitamist võlgniku vastu, eelkõige nende sisesuhte alusel, milleks on eeldatavasti käsundusleping (VÕS § 628 lg 2 esimese lause lg 5 järgi peab käsundiandja (võlgnik) hüvitama käsundisaajale (pantijale) mõistlikud kulud käsundi täitmiseks ning käsundi täitmisel tekkinud kahju). Selline nõue muutub sissenõutavaks üldises korras, st muude kokkulepete puudumisel mõistliku aja möödumisel kulutuste tegemisest.

Menetluskulude jaotus Kuna hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Alates 01.01.2015 on muutnud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). Kuna maakohus ei määranud otsuses kindlaks menetluskulude rahalist suurust, määrab ka ringkonnakohus oma otsuses vaid menetluskulude jaotuse.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes

/allkirjastatud digitaalselt/ M. Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ I. Parrest

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.