2.Tunnistada lubamatuks XXXavalduse ja Tallinna notar Mare Aarsalu poolt 03.10.2003.a. tõestatud hüpoteegi seadmise lepingu nr. XXX alusel toimuv sundtäitmine täiteasjas nr. 014/2014/1026. Menetluskulud
3.Jätta menetluskulud kostja XXX kanda.
4.Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista Külli Niinojalt välja XXX kasuks menetluskulud summas 1 300 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul
otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.Hagiavalduse kohaselt on hageja XXX, Tallinnas asuva XXXsuuruse mõttelise osa maatükist, selle oluliseks osaks oleva ehitise osa, mis ei ole ühegi korteriomandi reaalosaks ning reaalosana korter nr 31 omanik. Kostja kasuks on seatud hüpoteek summas 90 000 krooni. Eelnimetatud hüpoteek seati 03.10.2003.a XXX ja kostja vahel sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguselepingu alusel, selleks, et tagada XXX ja kostja vahel 26.09.2003 sõlmitud laenulepingu täitmine. Laenulepingust tulenevalt andis kostja XXXlaenu 80 000 krooni, mille tagastas 29.09.2004 XXXeest XXX. XXXon notari vahendusel edastanud kostjale palve ilmuda notaribüroosse andma nõusolekut hüpoteegi kustutamiseks, millest viimane on keeldunud. Lisaks on XXXvolitatud isik ja hageja ema korduvalt pöördunud kirjalikult kostja poole, et viimane annaks nõusoleku hüpoteegi kustutamiseks, kuid viimane on sellest alusetult keeldunud.
2.30.07.2014.a esitas hageja kostja vastu hagiavalduse, milles esitas kostja XXXvastu nõude tuvastada kohustus anda nõusolek tema kasuks seatud hüpoteegi kustutamiseks ning asendada sellesisuline tahteavaldus kohtuotsusega. Kohus võttis hageja hagi menetlusse (tsiviilasja nr 214-55150). 21.08.2014.a esitas kostja XXXhagile vastuse, milles ei vaielnud laenulepingu täitmisele vastu, kuid püüdis väita, et tema ja XXXvahel oli sõlmitud veel hilisemaid võlaõiguslikke kokkuleppeid. Kohus esitas kostjale kohtunõude, milles palus esitada tõendid tema ja XXXvahel sõlmitud hilisemate võlaõiguslike kokkulepete kohta. Kostja teatas kohtule, et hageja suhtes on kohtutäitur Marek Laanemets algatanud 18.09.2014 täiteasja nr 014/2014/1026, mille täitedokumendiks on XXX(surn.XXX.a) ja kostja vahel 03.10.2003.a sõlmitud hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping (notari reg nr XXX). Hageja palub tunnistada lubamatuks sundtäitmine Tallinna kohtutäitur Marek Laanemetsa täiteasjas nr 014/2014/1026 ning menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja vastuväited
3.Kostja ei võta hagi õigeks ja vaidleb sellele vastu. Kostja leiab, et tema ja XXXvahel sõlmitud laenuleping 26.09.2003.a on sihtotstarbeline leping, mille p 1.3.kohaselt võis laenuvõtja laenu kasutada vaid maa erastamise, mõõtmise ja tagasiostmise jaoks aadressil XXX. Laenulepingu poolte vahel oli sõlmitud suusõnaline kokkulepe, et pärast ülalmärgitud maa erastamist müüb laenusaaja osa maatükist Külli Niinojale, mida viimane pidi hakkama arendama temale kuuluva OÜ XXX(majandustegevuseks muuhulgas kinnisvara arendus) kaudu. Kuna aga maa erastamise ja arendamise vastu tundis huvi üsna lai isikute ring, siis suutsid nad XXXmõjutada,et viimane kostjale maad ei müüks. See isikute ring sooviski pahatahtlikult kasutada ainult laenaja raha oma projekti teostamiseks, ilma et kostja laenamisest mingit kasu saaks.
4.Kuna laenulepingu sisust tulenevalt on tegemist majandustegevuses antud laenuga, siis tuleb sellelt maksta intressi. XXXsuri XXX. Käesoleval ajal on XXX ,Tallinn asuva korteriomandi omanikuks XXX. Kuna hüpoteegileping sisaldab sundtäitmisele allumise kokkulepet, siis on see ühtlasi täitedokumendiks, mille alusel saab hüpoteegipidaja nõuda panditud kinnisasja sundmüüki kohtutäituri poolt. Asjaolu, et kostja on nõudnud XXXvõla tasumist intressisumma ja viivise ulatuses, ilmneb hageja enda poolt hagiavaldusele lisatud tõendist. Selles kirjas avaldab maakler imestust, mille eest nõutakse 10 000 krooni tasumist XXX. Atesteeritud maaklerina pidanuks XXXteadma, et majandustegevuses antud laenult tuleb tasuda seadusejärgne intress.
5.Õige ei ole hageja väide, et käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus hüpoteegiga tagatud nõue on rahuldatud ja et kostja on esitanud alusetu nõude sundtäitmiseks kohtutäiturile avalduse ning et kostja käitub ilmselgelt oma õigusi kuritarvitades. Pahauskselt on hoopis käitunud XXXja teda ümbritsenud isikud, kes soovisid aasta aega kasutada kostja rahalisi vahendeid ilma, et laenuandja saanuks laenamisest mingitki kasu. Hagejal, XXXpärijana, oli ju teada, et päritaval korteriomandil on hüpoteek ja et tal tuleb hüpoteegipidajaga võimalikud nõuded lahendada. Ülaltoodu alusel kostja palub jätta XXXhagi rahuldamata ja menetluskulud jätta hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused
6.Kohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ning kostja vande all antud ütlused, tutvunud toimiku kõigi materjalidega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.
7.Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel esitatakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Kooskõlas TMS § 221 lg-ga 11 muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis käesoleva seadustiku § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele.
8.TMS § 2 lg 1 p 19 kohaselt on täitedokumendiks notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Kohtule esitatud dokumentaalsetest tõenditest nähtub, et täitemenetlust on alustatud 15.09.2014.a kostja avalduse alusel, millisega taotletakse pöörata sundtäitmisele Tallinna notar Mare Aarsalu poolt 03.10.2003.a tõestatud hüpoteegi seadmise leping nr. XXX (tlk 27-29). Nõude sisuks on hüpoteegiga tagatud XXX võlgnevus 511,31 eurot.
9.Hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu punktist 2.2.1 tulenevalt on hüpoteegiga tagatud kõik kostja nõuded XXX vastu, mis tulenevad kostja ja XXX vahel 26.09.2003.a sõlmitud laenulepingust ja selle võimalikest lisadest. Hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu punktist 2.2.2 tulenevalt on hüpoteegiga tagatud ka kõik kostja nõuded XXX vastu, mis tulenevad kostja ja XXX vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest (tlk 10-13).
10.26.09.2003.a sõlmitud laenulepingu p-st 1.1 nähtuvalt on kostja andnud XXX laenu summas 80 000 krooni, lepingu punkti 2.1 kohaselt oli laenu tagastamise tähtaeg 30.09.2004.a (tlk 14). Kohtutoimikus olevast maksekorraldusest nähtuvalt on XXX kandnud 29.09.2004.a kostja kontole 80 000 krooni selgitusega „XXX võla tasumine 80 000.- hüpoteegi kustutamiseks XXX “ (tlk 15). Eelnimetatud tõenditest nähtuvalt on XXX laenuks antud 80 000 krooni kostjale tähtaegselt tagastatud. Nimetatud asjaolu üle pooltel vaidlus puudub.
11.Käesoleval juhul on vaidlus selles, kas XXX oli kohustus tasuda saadud laenusummalt intressi. Kostja leiab, et kuna laenu anti ja võeti maa ostmiseks, siis on tegemist majandus- ja kutsetegevuses antud laenuga ja laenult tuli tasuda intressi. Hageja leiab, et antud laenuleping on sõlmitud kahe füüsilise isiku vahel. Asjaolu, et laen anti sihtotstarbelisena, ei tähenda iseenesest, et tegemist oleks majandus- või kutsetegevuses antud laenuga. Samuti ei nähtu laenulepingust ega muudest asjas esitatud tõenditest, et kostja näol oleks laenulepingu
sõlmimisel tegemist olnud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isikuga. Kuivõrd tegemist ei olnud majandus- ja kutsetegevuses antud laenuga, oleks kostjal õigus laenult intressi küsida vaid juhul, kui selles on kokku lepitud. Antud juhul XXX ja kostja vahel 26.09.2003.a laenulepingus intressi tasumise kohustust sätestatud ei olnud, mistõttu puudub kostjal alus selle nõudmiseks.
12.Seega peab kohus andma hinnangu sellele, kas kostja andis XXX laenu oma majandus- või kutsetegevuses. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 397 lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.
13.Kohus osundab, et majandustegevus on püsiv kaupade või teenuste pakkumine omal arvel ja vastutusel (Õigusleksikon, kirjastus Interlex 2000, lk 192). Kostja on majandustegevuse defineerimisel tuginenud alates 01.07.2014.a kehtivale majandustegevuse seadustiku üldosa seadusele (MsÜS), mille § 3 lg 1 järgi on majandustegevus iga iseseisvalt teostatav, tulu saamise eesmärgiga ja püsiv tegevus, mis ei ole seadusest tulenevalt keelatud. Kostja on seisukohal, et piisab sellest, et laenuandja sõlmib laenulepingu oma majandus- ja kutsetegevuses sõltumata sellest kas majandus-või kutsetegevus seondub laenude andmisega.
14.Riigikohus on märkinud, et teha kindlaks, kas füüsiline isik tegutseb laenu andes oma majandus- või kutsetegevuses, tuleb kogumis hinnata selliseid kriteeriume nagu laenu andmise püsivus ja maht ning laenu tasulisus. Samuti tuleb hinnata laenulepingute põhitingimusi, laenuandja ja laenusaaja vahelisi suhteid ning lepingute sõlmimise asjaolusid. Majandus- ja kutsetegevusele võib viidata näiteks see, kui laenu on antud pikema perioodi jooksul mitmetele isikutele, samuti see, kui füüsiline isik, kes laenu annab, on teatud piirkonnas teadaolev isik, kellelt on vajadusel võimalik (tasu eest) laenu saada. Tegevuse püsivus on seejuures nii ajaline kui ka mahuline kriteerium (RKTKo 30.09.2014.a 3-2-1-66-14).
15.Kohus ei nõustu kostja seisukohaga selles, et kostja poolt XXX antud laen oli antud kostja majandus- ja kutsetegevuses. Nähtuvalt 26.09.2003 laenulepingu sisust on antud laenuleping sõlmitud kahe füüsilise isiku vahel ning lepingu punktist 1.3 tulenevalt on laen antud sihtotstarbelisena maa erastamiseks, mõõtmiseks ja tagasiostmiseks aadressil XXX. Asjaolu, et laen anti sihtotstarbelisena, ei tähenda koheselt, et tegemist oleks majandus- või kutsetegevuses antud laenuga. Samuti ei nähtu laenulepingust ega muudest asjas esitatud tõenditest, et kostja näol oleks laenuandjana olnud XXX sõlmitud laenulepingu raames olnud tegemist majandus- või kutsetegevuses tegutseva isikuga. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et sihtotstarbelist laenulepingut on võimalik sõlmida ka olukorras, kus laenuandja ei tegutse majandus- ja kutsetegevuses.
16.Kohtu hinnangul ei kinnita kostja vande alla antud ütlused selle kohta, et kostja sooviks oli asuda tulevikus arendama kinnisvara ja ta andis XXX laenu vaid sooviga saada oma raha kasutamise eest tasu seda, et kostja tegutses laenu andes majandus- ja kutsetegevuses. Kohus ei eita, et kostjal võis olla soov hakata edaspidi tegelema kinnisvaraarendusega, kuid see ei tähenda iseenesest, et laenu andes tegutses kostja majandus- ja kutsetegevuses. Ka maatüki soetamise kavatsus ei tähenda koheselt, et laen antakse majandus- ja kutsetegevuses. Eelpooltoodud viidetest nähtub, et majandus- ja kutsetegevus peab olema muuhulgas püsiv. Selliseid asjaolusid, millest laenuandmise ajal nähtuks kostja kui füüsilise isiku püsiv majandus- ja kutsetegevus laenuandmise või kinnisvara arenduse vallas kohtu ette toodud ei ole.
17.Kostja tõi muuhulgas esile, et ta asutas endale äriühingu, mille kaudu kavatses loodetavalt omandataval maatükil kinnisvara arendama hakata. Nii esitas kostja kohtule äriregistri väljavõtte selle kohta, et ta on märtsis 2004.a loonud äriühingu XXXOÜ (tlk 80). Samas laenuandmise ja laenulepingu sõlmimise ajal seda äriühingut loodud ei olnud. Ka oleks siis
majandus- ja kutsetegevus äriühingu majandus- ja kutsetegevus, mitte kostja kui füüsilise isiku tegevus.
18.VÕS § 29 lg 1 järgi lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kohus märgib, et lepingut sõlmides peavad mõlemad pooled olema teadlikud lepinguga endale võetavatest õigustest ja kohustustest. Sama paragrahvi lõige 4 kohaselt kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kostja on vande all vastanud kohtu küsimusele selle kohta, kas ka XXX teadis, et tal on kohustus tasuda saadud laenult seaduses sätestatud intressi, et kindlasti ta sai aru, kui ta lepingule alla kirjutas (tlk 90, pöördel). Kuivõrd lepingus ei ole sätestatud midagi intressi tasumise kokkuleppe kohta, viitab kostja ütlus kohtu hinnangul sellele, et tegelikkuses poolte vahel seadusest tuleneva intressi tasumise kohustust lepingu sõlmimise juures ei arutatud. Lepingus puuduvad ka igasugused muud viited sellele, et kostja tegutses laenu andes majandus- ja kutsetegevuses st XXX puudus igasugune alus eeldada, et laenuleping oli tasuline. Seda kinnitavad muuhulgas ka XXX volitatud esindaja XXX pöördumised kostja poole, milles koheselt so 18.10.2004.a teatab XXXkostjale, et laen on tagastatud ning palub teatada, millal kostjal on sobilik ilmuda notarisse ning 23.12.2004.a pöördumine, milles XXX küsib, mille alusel soovib kostja saada 10 000 krooni enam, kui kostja laenu andis (tlk 16-18).
19.Kui isik võtab laenu pangalt, kelle majandustegevuseks ongi laenu andmine või kui kauplus võimaldab tasuda kauba eest osamaksetena saab laenusaaja eeldada, et nimetatud laenuandmine toimub laenuandja majandus- ja kutsetegevuses ja saadud laenult tuleb tasuda intressi. Käesolevat 26.09.2003.a XXX ja XXX vahelist laenulepingut tõlgendades ei saa kuidagi järeldada, et kostja andis laenu oma majandus- ja kutsetegevuses ning XXX oli kohutus tasuda laenusummalt intressi.
20.Kohtu hinnangul ei ole ka eluliselt usutav, et kostja ja XXX sõlmisid laenulepingu, milles sätestasid õiguskaitsevahendina viivise tasumise kohustuse (lepingu p 2.3., tlk 14) ning leppisid kokku hüpoteegi seadmises (p1.4. ja 3.2.1.), kuid ei ole midagi sätestanud intressi tasumise kohta. Kuigi kostja on kohtumenetluses tuginenud sellele, et tema sooviks oli saada oma raha kasutada andmise eest tasu, on kostja läbivalt esile toonud, et tema laenuandmise lõppeesmärgiks oli soov omandada XXX maatükk asukohaga XXX ja asuda seal arendama kinnisvara. Kostja on kogu kohtumenetluse vältel väljendanud rahulolematust, et XXX ei täitnud väidetavat nendevahelist suulist kokkulepet pärast kinnistu erastamist maatükk kostjale müüa. Kohtu hinnangul viitab see pigem sellele, et intressi tasumise kokkulepe laenulepingu poolte vahel tegelikkuses puudus ning kostja on asunud pärast seda, kui sai talle sai teatavaks, et XXX ei soovi siiski talle XXX kinnistut müüa XXX ja tema pärijalt intressi nõudma. Selline käitumine on pahauskne ega ole kooskõlas hea usu ja õiguskindluse põhimõttega.
21.Kuivõrd tõendamist ei ole leidnud, et tegemist oleks olnud majandus- ja kutsetegevuses antud laenuga, oleks kostjal tulenevalt VÕS § 397 lg-st 1 õigus laenult intressi küsida üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Antud juhul XXX ja kostja vahel 26.09.2003 laenulepingus intressi tasumise kohustust sätestatud ei olnud, seega puudub kostjal ka alus intressi nõudmiseks.
22.Kohus leiab, et asjas kogutud tõenditega on seega leidnud kinnitust asjaolu, et XXX ja kostja vahel 0310.2003.a sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu nr. XXX alusel sissenõudmiseks esitatud nõue on rahuldatud täies ulatuses 29.09.2004.a, so ca 10 aastat enne täitmisavalduse esitamist ning sundtäitmine täiteasjas nr 014/2014/1026 tuleb tunnistada lubamatuks.
23.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine
24.Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja hagita asja hind. TsMS § 132 lg 1 kohaselt mittevaralise nõude puhul eeldatakse, et hagihind on 3 500 eurot. Menetluskulude jaotus
25.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Seega käesoleval juhul tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
26.TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.
27.XXXesindaja esitas 26.03.2015.a kohtuistungil avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Avaldus vastab TsMS § 176 lg 1 ja 5 ning TsMS § 174 lg 10 nõuetele. Avaldusest nähtub, et hageja menetluskulud seisnevad riigilõivus ning lepingulise esindaja kuludes summas koondtasuna 1 000 eurot (käibemaksuga). Hagejale on õigusabi osutatud 10,25h ulatuses. Hageja kinnitab, et kõik märgitud kulud on seotud käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega ning et ta ei ole käibemaksukohustuslane.
28.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 sätestab, et kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
29.Kohus selgitab, TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. (vt ka Riigikohtu 15.02.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus selgitab, et vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus.
30.Esmalt analüüsib kohus hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldust kohtukulude osas. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluses tasutud riigilõivu. Kohtutoimikust nähtub, et hageja on hagiavalduse esitamisel tasunud lõivu 250 eurot ja hagi tagamise avalduse esitamisel 50 eurot (tlk 31-33, maksekorraldused), kokku 300 eurot. Seega on vastava kulu kandmine tõendatud. Kohus leiab, et tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga, mis tuleb hagejale hüvitada.
31.Kohus, kontrollinud hageja menetluskulude nimekirjas märgitud kõigi õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et kõik menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on märgitud ulatuses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. Samuti vastab õigusabi arvestuslik tunnihind (1 000 eurot / 10,25h = 97,56 eurot/tund, sh käibemaks) asja keerukusele ega ole vastuolus Riigikohtu poolt aktsepteeritud põhjendatud ja mõistlike tunnihindadega.
32.Kokku loeb kohus hageja lepingulise esindaja kulusid seoses kohtumenetlusega põhjendatuks mahus 1 000 eurot. Hageja menetluskulud on kokku 1 300 eurot (lepingulise esindaja kulu 1 000 eurot + riigilõiv 300 eurot). Kohus rahuldab hageja avalduse täielikult ning mõistab tulenevalt menetluskulude jaotusest kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 1 300 eurot.
33.TsMS § 177 lg 3 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.