Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 20.10.2014 esitas TV (hageja) Harju Maakohtule hagi KN (kostja) vastu, milles palus tunnistada lubamatuks sundtäitmine Tallinna kohtutäitur Marek Laanemetsa täiteasjas nr 014/2014/1026. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt on hageja XXXXXX XXX XXX, Tallinnas asuva 315/25540 suuruse mõttelise osa maatükist, selle oluliseks osaks oleva ehitise osa, mis ei ole ühegi korteriomandi reaalosaks ning reaalosana korter nr XX omanik. Kostja kasuks on seatud hüpoteek summas 90 000 krooni. Eelnimetatud hüpoteek seati 03.10.2003 PM ja kostja vahel sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu alusel, selleks, et tagada PM ja kostja vahel 26.09.2003 sõlmitud laenulepingu täitmine. Laenulepingust tulenevalt andis kostja PM-le laenu 80 000 krooni, mille tagastas 29.09.2004 PM eest MO. PM on notari vahendusel edastanud kostjale palve ilmuda notaribüroosse andma nõusolekut hüpoteegi kustutamiseks, millest viimane on keeldunud. Lisaks on PM volitatud isik ja hageja ema korduvalt pöördunud kirjalikult kostja poole, et viimane annaks nõusoleku hüpoteegi kustutamiseks, kuid viimane on sellest alusetult keeldunud. 30.07.2014 esitas hageja kostja vastu hagiavalduse, milles esitas kostja KN vastu nõude tuvastada kohustus anda nõusolek tema kasuks seatud hüpoteegi kustutamiseks ning asendada sellesisuline tahteavaldus kohtuotsusega. Kohus võttis hageja hagi menetlusse (tsiviilasi nr 214-55150). 21.08.2014 esitas kostja KN hagile vastuse, milles ei vaielnud laenulepingu täitmisele vastu, kuid püüdis väita, et tema ja PM vahel oli sõlmitud veel hilisemaid võlaõiguslikke kokkuleppeid. Kohus esitas kostjale kohtunõude, milles palus esitada tõendid tema ja PM vahel sõlmitud hilisemate võlaõiguslike kokkulepete kohta. Kostja teatas kohtule, et hageja suhtes on kohtutäitur Marek Laanemets algatanud 18.09.2014 täiteasja nr 014/2014/1026, mille täitedokumendiks on PM (surn. XX.XX.XXXX) ja kostja vahel 03.10.2003 sõlmitud hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping (notari reg nr 8002). Hagi õigusliku alusena tugines hageja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-le 1 ja leidis, et käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus hüpoteegiga tagatud nõue on rahuldatud, hüpoteegipidaja keeldub andmast nõusolekut hüpoteegi kustutamiseks ning on esitanud olematu nõude sundtäitmiseks kohtutäiturile avalduse. Kostja käitub ilmselgelt oma õigusi kuritarvitades ning rikub TsÜS § 138 lg-s 2 ja VÕS §-s 6 sätestatud heas usus tegutsemise põhimõtet. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab, et tema ja PM vahel sõlmitud laenuleping 26.09.2003 on sihtotstarbeline leping, mille p

tagatud kõik kostja nõuded PM vastu, mis tulenevad kostja ja PM vahel 26.09.2003 sõlmitud laenulepingust ja selle võimalikest lisadest. Hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu punktist 2.2.2 tulenevalt on hüpoteegiga tagatud ka kõik kostja nõuded PM vastu, mis tulenevad kostja ja PM vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest (tlk 10-13). 26.09.2003 sõlmitud laenulepingu p-st 1.1 nähtuvalt on kostja andnud PM-le laenu summas 80 000 krooni, lepingu punkti 2.1 kohaselt oli laenu tagastamise tähtaeg 30.09.2004 (tlk 14). Kohtutoimikus olevast maksekorraldusest nähtuvalt on MO kandnud 29.09.2004 kostja kontole 80 000 krooni selgitusega „PM võla tasumine 80 000.- hüpoteegi kustutamiseks XXXXXX XXX XXX-XX" (tlk 15). Eelnimetatud tõenditest nähtuvalt on PMle laenuks antud 80 000 krooni kostjale tähtaegselt tagastatud. Nimetatud asjaolu üle pooltel vaidlus puudub. Käesoleval juhul on vaidlus selles, kas PM-l oli kohustus tasuda saadud laenusummalt intressi. Kostja leiab, et kuna laenu anti ja võeti maa ostmiseks, siis on tegemist majandus- ja kutsetegevuses antud laenuga ja laenult tuli tasuda intressi. Hageja leiab, et antud laenuleping on sõlmitud kahe füüsilise isiku vahel. Asjaolu, et laen anti sihtotstarbelisena, ei tähenda iseenesest, et tegemist oleks majandus- või kutsetegevuses antud laenuga. Samuti ei nähtu laenulepingust ega muudest asjas esitatud tõenditest, et kostja näol oleks laenulepingu sõlmimisel tegemist olnud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isikuga. Kuivõrd tegemist ei olnud majandus- ja kutsetegevuses antud laenuga, oleks kostjal õigus laenult intressi küsida vaid juhul, kui selles on kokku lepitud. Antud juhul PM ja kostja vahel 26.09.2003 laenulepingus intressi tasumise kohustust sätestatud ei olnud, mistõttu puudub kostjal alus selle nõudmiseks. Seega peab kohus andma hinnangu sellele, kas kostja andis PM-le laenu oma majandus- või kutsetegevuses. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 397 lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Kohus osundas, et majandustegevus on püsiv kaupade või teenuste pakkumine omal arvel ja vastutusel (Õigusleksikon, kirjastus Interlex 2000, lk 192). Kostja on majandustegevuse defineerimisel tuginenud alates 01.07.2014 kehtivale majandustegevuse seadustiku üldosa seadusele (MsÜS), mille § 3 lg 1 järgi on majandustegevus iga iseseisvalt teostatav, tulu saamise eesmärgiga ja püsiv tegevus, mis ei ole seadusest tulenevalt keelatud. Kostja on seisukohal, et piisab sellest, et laenuandja sõlmib laenulepingu oma majandus- ja kutsetegevuses sõltumata sellest kas majandus-või kutsetegevus seondub laenude andmisega. Riigikohus on märkinud, et teha kindlaks, kas füüsiline isik tegutseb laenu andes oma majandus- või kutsetegevuses, tuleb kogumis hinnata selliseid kriteeriume nagu laenu andmise püsivus ja maht ning laenu tasulisus. Samuti tuleb hinnata laenulepingute põhitingimusi, laenuandja ja laenusaaja vahelisi suhteid ning lepingute sõlmimise asjaolusid. Majandus- ja kutsetegevusele võib viidata näiteks see, kui laenu on antud pikema perioodi jooksul mitmetele isikutele, samuti see, kui füüsiline isik, kes laenu annab, on teatud piirkonnas teadaolev isik, kellelt on vajadusel võimalik (tasu eest) laenu saada. Tegevuse püsivus on seejuures nii ajaline kui ka mahuline kriteerium (RKTKo 30.09.2014.a 3-2-1-6614). Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga selles, et kostja poolt PM-le antud laen oli antud kostja majandus- ja kutsetegevuses. Nähtuvalt 26.09.2003 laenulepingu sisust on

antud laenuleping sõlmitud kahe füüsilise isiku vahel ning lepingu punktist 1.3 tulenevalt on laen antud sihtotstarbelisena maa erastamiseks, mõõtmiseks ja tagasiostmiseks aadressil Kivistiku Koiga-Aabla Loksa vald Harjumaa. Asjaolu, et laen anti sihtotstarbelisena, ei tähenda koheselt, et tegemist oleks majandus- või kutsetegevuses antud laenuga. Samuti ei nähtu laenulepingust ega muudest asjas esitatud tõenditest, et kostja näol oleks laenuandjana olnud PM-ga sõlmitud laenulepingu raames olnud tegemist majandus- või kutsetegevuses tegutseva isikuga. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et sihtotstarbelist laenulepingut on võimalik sõlmida ka olukorras, kus laenuandja ei tegutse majandus- ja kutsetegevuses. Kohtu hinnangul ei kinnita kostja vande all antud ütlused selle kohta, et kostja sooviks oli asuda tulevikus arendama kinnisvara ja ta andis PM-le laenu vaid sooviga saada oma raha kasutamise eest tasu seda, et kostja tegutses laenu andes majandus- ja kutsetegevuses. Kohus ei eitanud, et kostjal võis olla soov hakata edaspidi tegelema kinnisvaraarendusega, kuid see ei tähenda iseenesest, et laenu andes tegutses kostja majandus-ja kutsetegevuses. Ka maatüki soetamise kavatsus ei tähenda koheselt, et laen antakse majandus- ja kutsetegevuses. Eelpooltoodud viidetest nähtub, et majandus- ja kutsetegevus peab olema muuhulgas püsiv. Selliseid asjaolusid, millest laenuandmise ajal nähtuks kostja kui füüsilise isiku püsiv majandus- ja kutsetegevus laenuandmise või kinnisvara arenduse vallas, kohtu ette toodud ei ole. Kostja tõi muuhulgas esile, et ta asutas endale äriühingu, mille kaudu kavatses loodetavalt omandataval maatükil kinnisvara arendama hakata. Nii esitas kostja kohtule äriregistri väljavõtte selle kohta, et ta on märtsis 2004 loonud äriühingu RNA PROJEKT OÜ (tlk 80). Samas laenuandmise ja laenulepingu sõlmimise ajal seda äriühingut loodud ei olnud. Ka oleks siis majandus- ja kutsetegevus äriühingu majandus- ja kutsetegevus, mitte kostja kui füüsilise isiku tegevus. Kohus viitas lepingu tõlgendamist reguleeriva VÕS § 29 lg-tele 1 ja 4 ning märkis, et lepingut sõlmides peavad mõlemad pooled olema teadlikud lepinguga endale võetavatest õigustest ja kohustustest. Kostja on vande all vastanud kohtu küsimusele selle kohta, kas ka PM teadis, et tal on kohustus tasuda saadud laenult seaduses sätestatud intressi, et kindlasti ta sai aru, kui ta lepingule alla kirjutas (tlk 90, pöördel). Kuivõrd lepingus ei ole sätestatud midagi intressi tasumise kokkuleppe kohta, viitab kostja ütlus kohtu hinnangul sellele, et tegelikkuses poolte vahel seadusest tuleneva intressi tasumise kohustust lepingu sõlmimise juures ei arutatud. Lepingus puuduvad ka igasugused muud viited sellele, et kostja tegutses laenu andes majandus-ja kutsetegevuses st PM-l puudus igasugune alus eeldada, et laenuleping oli tasuline. Seda kinnitavad muuhulgas ka PM volitatud esindaja EJ pöördumised kostja poole, milles koheselt so 18.10.2004 teatab EJ kostjale, et laen on tagastatud ning palub teatada, millal kostjal on sobilik ilmuda notarisse ning 23.12.2004 pöördumine, milles EJ küsib, mille alusel soovib kostja saada 10 000 krooni enam, kui kostja laenu andis (tlk 16-18). Kohus leidis, et käesolevat 26.09.2003 PM ja KN vahelist laenulepingut tõlgendades ei saa kuidagi järeldada, et kostja andis laenu oma majandus- ja kutsetegevuses ning PM-l oli kohutus tasuda laenusummalt intressi. Kohtu hinnangul ei ole ka eluliselt usutav, et kostja ja PM sõlmisid laenulepingu, milles sätestasid õiguskaitsevahendina viivise tasumise kohustuse (lepingu p 2.3., tlk 14) ning leppisid kokku hüpoteegi seadmises (pl.4. ja 3.2.1.), kuid ei ole midagi sätestanud intressi tasumise kohta. Kuigi kostja on kohtumenetluses tuginenud sellele, et tema sooviks oli saada oma raha kasutada andmise eest tasu, on kostja läbivalt esile toonud, et tema laenuandmise lõppeesmärgiks oli soov omandada PM-lt Kivistiku maatükk

asukohaga Koiga - Aabla Loksa vald Harjumaa ja asuda seal arendama kinnisvara. Kostja on kogu kohtumenetluse vältel väljendanud rahulolematust, et PM ei täitnud väidetavat nendevahelist suulist kokkulepet pärast kinnistu erastamist maatükk kostjale müüa. Kohtu hinnangul viitab see pigem sellele, et intressi tasumise kokkulepe laenulepingu poolte vahel tegelikkuses puudus ning kostja on asunud pärast seda, kui talle sai teatavaks, et PM ei soovi siiski talle Kivistiku kinnistut müüa, PM-lt ja tema pärijalt intressi nõudma. Selline käitumine on pahauskne ega ole kooskõlas hea usu ja õiguskindluse põhimõttega. Kuivõrd tõendamist ei ole leidnud, et tegemist oleks olnud majandus- ja kutsetegevuses antud laenuga, oleks kostjal tulenevalt VÕS § 397 lg-st 1 õigus laenult intressi küsida üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Antud juhul PM ja kostja vahel 26.09.2003 laenulepingus intressi tasumise kohustust sätestatud ei olnud, seega puudub kostjal ka alus intressi nõudmiseks. Kohus leidis, et asjas kogutud tõenditega on seega leidnud kinnitust asjaolu, et PM ja kostja vahel 03.10.2003 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu nr. 8002 alusel sissenõudmiseks esitatud nõue on rahuldatud täies ulatuses 29.09.2004, so ca 10 aastat enne täitmisavalduse esitamist ning sundtäitmine täiteasjas nr 014/2014/1026 tuleb tunnistada lubamatuks. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p-i 1 alusel määras maakohus otsuses kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Kohus leidis, et hageja esindaja poolt 26.03.2015 kohtuistungil esitatud avaldus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks vastab TsMS § 176 lg-te 1 ja 5 ning TsMS § 174 lg 10 nõuetele. Avaldusest nähtub, et hageja menetluskulud seisnevad riigilõivus ning lepingulise esindaja kuludes summas koondtasuna 1000 eurot (käibemaksuga). Hagejale on õigusabi osutatud 10,25h ulatuses. Hageja kinnitas, et kõik märgitud kulud on seotud käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega ning et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel tugines kohus TsMS § 138 lg-tele 1 ja 2, § 144 p-le 1, § 175 lg-le 1, § 174 lg-le 8, § 477 lg-tele 5 ja 7 ning Riigikohtu lahendi nr 3-2-1161-11 p-le 7 ja 3-2-1-65-13 p-le 14. Analüüsides hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldust kohtukulude osas märkis kohus, et hageja palub kostjalt välja mõista menetluses tasutud riigilõivu. Toimikust nähtub, et hageja on hagiavalduse esitamisel tasunud lõivu 250 eurot ja hagi tagamise avalduse esitamisel 50 eurot (tlk 31-33, maksekorraldused), kokku 300 eurot. Seega on vastava kulu kandmine tõendatud. Kohus leidis, et tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga, mis tuleb hagejale hüvitada. Õigusabitoimingute osas leidis maakohus, et kõik menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on märgitud ulatuses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. Samuti vastab õigusabi arvestuslik tunnihind (1000 eurot/10,25h=97,56 eurot/tund, sh käibemaks) asja keerukusele ega ole vastuolus Riigikohtu poolt aktsepteeritud põhjendatud ja mõistlike tunnihindadega. Kohus rahuldas hageja avalduse täies ulatuses ning mõistis tulenevalt menetluskulude jaotusest kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 1300 eurot (lepingulise esindaja kulu 1000 eurot + riigilõiv 300 eurot). Apellatsioonkaebus 02.06.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 04.05.2015 otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja on seisukohal, et maakohus on ebaõigesti hinnanud asjas esitatud väiteid ja tõendeid ning vääralt kohaldanud nii materiaalõiguse kui ka protsessiõiguse norme. Kaebuses tugineb kostja TsMS § 436 lg-le 1, §-le 438, § 442 lg-le 8 ja § 232 lg-le 1. Maakohus märkis otsuse põhjendavas osas (p 11), et käesoleval juhul on vaidlus selles, kas PMl oli kohustus tasuda saadud laenusummalt intressi. Otsuse punktis 15 ei nõustunud kohus kostja seisukohaga selles, et kostja poolt PM-le antud laen oli antud kostja majandustegevuses, märkides, et nähtuvalt 26.09.2003 laenulepingu sisust on antud laenuleping sõlmitud kahe füüsilise isiku vahel ning lepingu punktist 1.3 tulenevalt on laen antud sihtotstarbelisena maa erastamiseks, mõõtmiseks ja tagasiostmiseks aadressil Kivistiku Koiga-Aabla Loksa vald Harjumaa. Asjaolu, et laen anti sihtotstarbelisena, ei tähenda koheselt, et tegemist oleks majandus- või kutsetegevuses antud laenuga. Samuti ei nähtu laenulepingust ega muudest asjas esitatud tõenditest, et kostja näol oleks laenuandjana olnud PM-ga sõlmitud laenulepingu raames olnud tegemist majandus- või kutsetegevuses tegutseva isikuga. Kostja hinnangul on eelmärgitud maakohtu seisukoht ekslik. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-66-14 p-s 16 leidnud, et selleks, kas füüsiline isik tegutseb laenu andes majandus- või kutsetegevuses, tuleb samuti hinnata laenulepingute põhitingimusi, laenuandja ja laenusaaja vahelisi suhteid ning lepingu sõlmimise asjaolusid. Kohus ei ole tähelepanu pööranud laenu andmise sihtotstarbele. Vastatud ei ole küsimusele, miks oli kostja (laenuandjana) sisse viinud laenulepingusse laenu sihtotstarbe (maa erastamiseks, mõõtmiseks ja tagasiostmiseks). Samuti ei selgu kohtu seisukohast miks pidi kostja andma võõrale isikule (PM) tasuta laenu. Lepingu sõlmimise asjaolud selgusid kostja vande all antud ütlustest. Kostja ütlustest kui tõendist selgub, et ta soovis 2003. aastal alustada kinnisvara arendamisega ning kruntide müügist teenida tulu. Selleks võttis ta ühendust kinnisvaramaakleri EJ-ga, kes oli ühtlasi ka PM esindaja. Maakleri selgituse kohaselt oli võimalik soetada mereäärne maatükk asukohaga Kolga-Aabla, Loksa vald, Harjumaa, mille suhtes oli omandireformi õigustatud subjektiks PM. Kuna aga PM-l ei olnud raha maa mõõdistamiseks, erastamiseks ja tagasiostmiseks, siis sõlmitigi 26.09.2003 sihtotstarbeline laenuleping. Kostja ja PM suusõnalise kokkuleppe kohaselt pidi viimane ühe maatüki pärast maade kinnistamist müüma kostjale. Sõlmitud laenuleping võimaldas ka laenusumma jätmise maaostu hinna katteks. PM aga oma suusõnalist lubadust maatüki müügi osas ei täitnud. Kostja kinnitas samas, et ta teadis laenulepingu sõlmimise ajal et ta sõlmis lepingu majandustegevuses ja et laenajal tuleb sellelt tasuda intressi seaduse alusel, sellepärast intressi lepingusse ei märgitud. Seega laenulepingu põhitingimused, laenuandja ja laenusaaja suhted ning lepingu sõlmimise asjaolud kinnitavad, et kostja tegutses laenu andes majandustegevuses ja see vastab majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse (MsÜS) § 3 lg-s 1 sätestatud majandustegevuse legaaldefinitsioonile. Kostja kinnisvaraalane majandustegevus on ka püsiv. Kostja vande all antud tunnistusest leiab kinnitust, et ta alustas kinnisvara alast majandustegevust füüsilise isikuna ja jätkas seda läbi tema poolt asutatud äriühingu RNA Projekt OÜ (tegutseb käesoleva ajani). Arusaamatu ja ebaõige on otsuse põhjendavas osas (p 20) toodu, et kostja on käitunud PM-lt ja tema pärijalt intressi nõudes pahauskselt ja et see ei ole kooskõlas hea usu ja õiguskindluse põhimõttega. Kohtu seisukoha kohaselt ei ole midagi taunitavat selles, et PM soovis tasuta kasutada võõrast raha summas 80 000 krooni, lisaks sellele pidi kostja kulutama aega seoses laenulepingu sõlmimise ja täitmisega tegeledes. Põhjusel, et kohus ei ole kohaselt välja selgitanud kõiki asjas olulist tähtsust omavaid asjaolusid ja on andnud asjas kogutud tõenditele ebaõige hinnangu, jättis maakohus kohaldamata VÕS § 397 lg 1 esimese lause, mis omakorda viis kostja arvates väära otsuse tegemiseni.

Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 04.05.2015 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt vajalikuks maakohtu motiive korrata. Pooltel puudub vaidlus selles, et kostja poolt PM-le antud laen summas 80 000 krooni on kostjale tähtaegselt tagastatud. Käesolevas asjas vaidlevad pooled selle üle, kas PM-l oli 26.09.2003 PM ja kostja vahel sõlmitud laenulepingust tulenevalt kohustus tasuda saadud laenusummalt intressi. Kostja hinnangul on ekslik maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei nähtu laenulepingust ega asjas esitatud muudest tõenditest, et kostja näol oleks laenuandjana PM-ga sõlmitud laenulepingu raames olnud tegemist majandus- või kutsetegevuses tegutseva isikuga. Apellatsioonkaebuses heidab kostja maakohtule ette, et kohus ei ole pööranud tähelepanu laenu andmise sihtotstarbele ega vastanud küsimusele, miks oli kostja laenuandjana laenulepingusse sisse viinud laenu sihtotstarbe. Samuti ei selgu apellatsioonkaebuse kohaselt otsusest, miks pidi kostja andma võõrale isikule PM laenu tasuta. Kostja on seisukohal, et laenulepingu põhitingimused, laenuandja ja laenusaaja suhted ning lepingu sõlmimise asjaolud kinnitavad, et kostja tegutses laenu andes majandustegevuses. Ringkonnakohus eeltoodud apellatsioonkaebuse väidetega ei nõustu. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele peab ringkonnakohus esmalt vajalikuks märkida, et kaebuses osundatud küsimus sellest, miks oli laenulepingusse sisse viidud laenu sihtotstarve, ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust. Antud vaidluses on oluline hinnata, kas asjaolust, et laen anti sihtotstarbelisena, saab käeolevas asjas kohtule esitatu põhjal järeldada, et kostja tegutses laenu andes majandus- ja kutsetegevuses. Selle osas on maakohus vaidlustatud otsuses oma seisukoha kujundanud, mistõttu on ebaõige kaebuse väide, et maakohus ei ole pööranud tähelepanu laenu andmise sihtotstarbele. Ringkonnakohus on seisukohal, et sihtotstarbelist laenulepingut on võimalik sõlmida ka olukorras, kus laenuandja ei tegutse majandus- ja kutsetegevuses. Võttes arvesse, et tõendamist ei ole leidnud, et tegemist oleks olnud majandus- ja kutsetegevuses antud laenuga, on kostjal tulenevalt VÕS § 397 lg-st 1 õigus laenult intressi küsida üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Antud juhul PM ja kostja vahel 26.09.2003 laenulepingus intressi tasumise kohustust sätestatud ei olnud, mistõttu puudub kostjal ka alus selle nõudmiseks. Mis puudutab kaebuse väidet, et otsusest ei selgu, miks pidi kostja võõrale isikule PM andma laenu tasuta, leiab ringkonnakohus, et üksnes asjaolu, et PM oli väidetavalt kostjale võõras isik, ei saa mõistlikult järeldada, et laenuandmine toimus tasu eest ja et sellest tulenevalt tegutses kostja majandus- ja kutsetegevuses ja PM-l oli kohustus tasuda laenusummalt intressi. Maakohus on asjas esitatud tõendite kogumis hindamisel õigesti leidnud, et laenulepingust ega muudest asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja näol oleks laenuandjana PM-ga sõlmitud laenulepingu raames olnud tegemist majandus- või kutsetegevuses tegutseva isikuga. Lisaks eeltoodule juhib ringkonnakohus tähelepanu, et 17.07.2015 jõustunud Harju Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-14-55150 on tuvastatud, et kohustus, mille tagamiseks on hagejale

kuuluvale kinnisasjale seatud hüpoteek kostja kasuks, on täidetud, millest tulenevalt on hagejal õigus nõuda seatud hüpoteegi kustutamist. Samuti peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et 17.07.2015 jõustunud Harju Maakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-14-55150, millega on tuvastatud kostja kohustus anda nõusolek hüpoteegikande kustutamiseks, asendab kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg-st 8 tulenevalt sellekohast kostja nõusolekut. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-64-12 p-s 19 asunud seisukohale, et hüpoteeki ei või realiseerida tagatava nõudeta, st täitemenetluse võib korraldada üksnes ulatuses, milles hüpoteek tagab nõudeid, mille rahuldamist kinnisvara arvel võib hüpoteegipidaja nõuda. Arvestades tsiviilasjas nr 2-14-55150 tuvastatut ja käesolevas asjas tõenditega kinnitust leidnud asjaolu, et PM ja kostja vahel 03.10.2003 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu nr 8002 alusel sissenõudmiseks esitatud nõue on täies ulatuses rahuldatud, on maakohus õigesti leidnud, et sundtäitmine täiteasjas nr 014/2014/1026 tuleb tunnistada lubamatuks. Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jätab kohus apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Vastavalt TsMS-i alates 01.01.2015 kehtiva redaktsiooni § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja poolt kohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks apellatsiooniastmes kulutused õigusabile summas 600 eurot koos käibemaksuga. Avalduse kohaselt on hageja lepinguline esindaja osutanud hagejale apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 5,5 tunni ulatuses ning õigusabile tehtud toimingud seisnesid järgnevas: maakohtu otsuse analüüs ja nõupidamine kliendiga – 1 tund; apellatsioonkaebusele vastuse koostamine – 3,5 tundi; ettevalmistus ringkonnakohtu istungiks – 0,5 tundi ja osavõtt ringkonnakohtu istungist – ca 0,5 tundi. Hageja ja Advokaadibüroo Eipre & Partnerid vahel sõlmitud kliendilepingu kohaselt lepiti esinduse eest ringkonnakohtus kokku koondtasus summas 600 eurot koos käibemaksuga. Hinnates koondtasukokkulepet arvestades kulunud töötunde ei saa seda hageja hinnangul nimetada ülemääraseks. Hageja kinnitas, et menetluskulud on kantud seoses kohtumenetlusega ja et hageja ei ole käibemaksukohustuslane ega saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Ringkonnakohus, pidades silmas apellatsioonimenetluses esitatud dokumentide mahtu ja sisu, ringkonnakohtu istungi kestust ja asjaolu, et apellatsioonkaebusele vastuse koostamine pidi hõlmama ka ajakulu apellatsioonkaebusega tutvumiseks, leiab, et hageja esindaja poolt apellatsioonimenetluses hageja õiguste efektiivseks kaitseks tehtud töö maht ja selle hind on TsMS § 175 lg 1 järgi põhjendatud ja vajalik.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.