Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
Tallinna Ringkonnakohus Krista Kirspuu, Tiit Kollom, Ande Tänav 30.04.2015, Tallinnas 2-13-54383 Danske Bank A/S Eesti filiaal hagi osaühingu KORNER AK ja AK vastu võla saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
8580,58 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.12.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ KORNER AK ja AK apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja) Danske Bank A/S Eesti filiaal (registrikood 11488826), lepinguline esindaja Krista Arraste (OÜ Julianuse Õigusbüroo) (registrikood 11930038) Kostja I (apellatsioonimenetluses apellant I): OÜ KORNER AK (registrikood 11205248) lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius Kostja II (apellatsioonimenetluses apellant II): AK (isikukood
XXXXXXXXXXX)
lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius
Kohtuistung Istungil osalenud isikud
RESOLUTSIOON
17.04.2015 Kostjate esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius
Tühistada Harju Maakohtu 12.12.2014 otsus ning teha uus otsus, millega jätta Danske Bank A/S Eesti filiaali hagi OÜ KORNER AK ja AK vastu rahuldamata. Kostjate apellatsioonkaebus rahuldada. OÜ KORNER AK ja AK menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta Danske Bank A/S Eesti filiaali kanda. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Kohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse, kuna võlgnik esitas makseettepanekule vastuväite. 07.05.2014 määrusega andis Pärnu Maakohus asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.29.05.2014 esitas hageja hagi, milles palus lõpliku nõudena kostjatelt solidaarselt hagejale välja mõista põhivõlg 6084,47 eurot, intress 282,34 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 1514,46 eurot ja viivis, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale VÕS § 113 lg 1 sätestatud seadusjärgse viivise määraga.
3.Hagi kohaselt sõlmisid 25.09.2009 hageja ja kostja I (nimetatud ka põhivõlgnik) võla tasumise kokkuleppe nr 290925KA, mille punkti 1 kohaselt on kostja I poolt tähtajaks tasumata võlgnevus hageja ees 215 882,92 krooni ehk 13 797,43 eurot. Kostja I pidi võlgnevuse tasuma ositi iga kuu 15. kuupäevaks vastavalt kokkuleppe lisaks olevale maksegraafikule alates 15.10.2009 – 15.09.2011.
25.09.2009 võla tasumise kokkuleppe nr 290925KA tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja II 23.09.2009 käenduslepingu nr KÄ-290925KA-1, käendaja vastutuse maksimumsummaga 280 647,79 krooni ehk 17 936,66 eurot.
5.14.07.2010 nõudis hageja kostjalt II, et viimane tasuks hiljemalt 24.07.2010 kostja I võlgnevuse, mis 13.07.2010 seisuga oli 203 504,70 krooni ehk 13 006,32 eurot. Tegemist ei ole võla tasumise kokkuleppe ülesütlemise teatisega, vaid teatisega võla tasumise kokkuleppest tuleneva võla kohta, mille tähtaegse tasumisega on kostja I viivitanud 120 päeva.
6.Kostjad ei ole tasunud põhiosa- ja intressimakseid alates 15.03.2010.
7.Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista tasumata põhiosa maksed summas 95 201,31 krooni ehk 6084,47 eurot (15.12.2010 – 15.09.2011 tasumata põhiosa maksed) ja intressi 4417,69 krooni ehk 282,34 eurot (15.12.2010 – 15.09.2011 tasumata intressimaksed).
8.Hagejal on õigus arvestada intressi kokkuleppe punkti 3 järgi võlgnevuse summalt 10 % aastas. Hagejal on õigus nõuda viivist seadusest tulenevalt seadusjärgses määras.
9.03.10.2014 menetlusdokumendis selgitas hageja, et hageja töötaja inimliku eksituse tõttu on käenduslepingus jäänud kuupäevaks 23.09.2009, so kuupäev, mil lepingud ette valmistati. Kokkulepe ja käendusleping allkirjastati mõlemad 25.09.2009. Inimlik eksimus ei too kaasa käenduslepingu tühisust. Käendaja käendas enda kontrolli all oleva äriühingu majandustegevusest tulenevaid võlgnevusi/kohustusi. Lähtudes käenduslepingu tegelikust sisust, käendaja kinnitusest lepingus ning hageja kinnitusest, et tegelikult on võla tasumise kokkulepe ja käendusleping allkirjastatud samal kuupäeval, s.o 25.09.2009, on hageja seisukohal, et hageja ja kostja II vahel sõlmitud käendusleping on kehtiv, samuti on üheselt määratletud käenduslepingus käendatav kohustus.
10.Vaidlusaluse võla tasumise kokkuleppe sisuks on olemasoleva kohustuse tunnistamine kostja I poolt. Võlatunnistus on iseseisev abstraktne kohustus ja võlatunnistuse olemasolul eeldatakse, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, seega on vaidlusaluse võla tasumise kokkuleppe puhul tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, millega kostja I kinnitas hageja ees olemasolevat kohustust, mis tulenes hageja ja kostja I vahel sõlmitud liisinglepingust nr 270713KO. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormuse muutumine selle ülekandmisega võlgnikule, kes peab tõendama, et tunnistatud võlga ei ole või see on lõppenud.
11.Võla tasumise kokkuleppes kostja I poolt tunnistatud võlgnevus sisaldab vaid põhinõuet, s.t tunnistatud võlgnevus ei sisalda kõrvalnõudeid, s.t. intressi- ja viivisenõuet.
12.19.11.2014 menetlusdokumendis täpsustas hageja viivisenõuet, võttes arvesse kohtu selgitust, et kui tegemist on perioodiliste maksetega, on hageja nõuded muutunud sissenõutavaks eraldi.
13.Hageja nõude aluseks on põhiosa- ja intressimaksed alates 15.12.2010 võla tasumise kokkuleppe maksegraafikujärgsest maksest ning vastavate arvete tasumise kohustus muutus sissenõutavaks iga konkreetse makse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast. Tegemist on korduvate kohustustega tasuda maksegraafiku alusel igakuiselt põhiosa- ja intressimakseid. Kostjad järeldavad ekslikult, et hageja nõue aegus 15.03.2013.
Kostjate vastuväited
14.Kostjad hagi ei tunnistanud ja palusid jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
15.Kostja II ei ole 23.09.2009 sõlmitud käenduslepinguga võtnud endale kohustust tagada 25.09.2009 hageja ja kostja I vahel sõlmitud võla tasumise kokkuleppest tulenevaid kohustusi, mistõttu puudub hagejal kostja II vastu nõue. Hageja nõude aluseks olev 25.09.2009 allkirjastatud võla tasumise kokkulepe on sõlmitud peale käenduslepingut, mistõttu ei laiene viidatud kostja I tehingule VÕS § 145 lg 4 kohaselt kostja II käendus.
16.Hagejal puudub kostja II vastu nõue ka juhul, kui asuda seisukohale, et kostja II käendus laieneb 25.09.2009 sõlmitud võla tasumise kokkuleppele. Kostjaga II sõlmitud käendusleping on sõlmitud enne, kui tekkis 25.09.2009 allkirjastatud võla tasumise kokkuleppest tulenev käendatav kohustus. Kuivõrd käendatav kohustus ei olnud käenduslepingu sõlmimise ajal vajalikus ulatuses määratletav, on kostjaga II sõlmitud käendusleping VÕS § 142 lg 2 kohaselt tühine. Hagejal puudub kostja II vastu nõue.
17.Isegi kui asuda seisukohale, et käendusleping laieneb kokkuleppele ning ei ole käendatava tulevikus tekkiva kohustuse määratletamatuse tõttu tühine, ei kuulu hageja nõue kostja II vastu rahuldamisele. Kuigi käendusega tekib käendatavast põhikohustusest erinev ja iseseisev käendaja kohustus võlausaldaja ees, on käendaja kohustus ikkagi tagatava põhikohustusega seotud. Käendaja vastutus on oma tekkimiselt, kestuse, sisu, sissenõutavuse ja vastuväidete poolest sõltuv käendusega tagatud põhikohustusest. VÕS § 149 lg 1 kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki põhivõlgniku vastuväiteid, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Võla tasumise kokkuleppe esemeks on kostja I väidetav eelnev võlgnevus hageja ees ehk tegemist on varasema laenu refinantseerimisega. Võla tasumise kokkuleppes fikseeritud väidetav võlgnevus 13 797,43 eurot võib selliselt sisaldada endas ka laenulepingust tulenevat intressi ja viivist. Esitatud kujul ei ole kostjatel võimalik esitada hageja kõrvalnõuete kujunemise ja nende suuruse osas põhjendatud seisukohti. Kokkuleppe sõnastusest nähtuvalt on lepingu nr 270713KO näol tegemist liisingulepinguga ning kokkulepe on sõlmitud viimase refinantseerimiseks.
18.Eeldades hageja nõude olemasolu kostjate vastu ning võttes arvesse asjaolu, et iga väidetavalt tasumata osamakse muutus sissenõutavaks erineval ajahetkel, peaks ka hageja viivisenõue olema esitatud iga osamakse osas eraldi. Käesoleval juhul on hageja arvestanud viivist kogu võlgnetavalt summalt alates hetkest, mil maksegraafiku kohaselt muutus sissenõutavaks esimene osamakse, mistõttu on hageja viivisearvestus kehtiva materiaalõigusega vastuolus. Lisaks VÕS § 113 lg 1 alusel koostoimes TsMS §-ga 367 ei ole hagejal õigust nõuda viivise, mis ei ole veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kindla summana, vaid hageja saab nõuda sellise viivise väljamõistmist vaid protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.
19.Viivisearvestusest on võimalik järeldada, et hageja hinnangul muutus kokkuleppes sätestatud kogu võlgnevuse tasumise kohustus sissenõutavaks 15.12.2010. Samas pole tõendatud, et hageja oleks kokkuleppe enne 15.12.2010 kehtivalt üles öelnud.
20.12.12.2014 esitasid kostjad taotluse aegumise kohaldamiseks. Hagis on märgitud, et põhivõlgnik on kohustuse täitmisega viivituses alates 15.03.2010. Seega muutus kohustus sissenõutavaks 15.03.2010. TsÜS § 147 lg 1 lause 1 järgi aegus nõue 15.03.2013. Hageja pöördus kohtusse alles 18.11.2013.
21.Kostja II ei mäleta, missugust kohustust ta 23.09.2009 allkirjastatud käenduslepinguga nr KÄ-290925KA-1 käendas.
22.Võla tasumise kokkuleppe punktis 4 toodu puhul ei ole tegemist lepingu erakorralise ülesütlemise täiendava alusega, vaid kokkuleppega kohustuse sissenõutavaks muutumise ajakohta. Tegemist on sättega, mis lihtsustab võlausaldaja jaoks nõude sissenõudmist, võimaldades seda teha täiendavate toiminguteta, st esmalt ei pea lepingut üles ütlema. Hagejal oli õigus nõuda kogu võlgnevuse kohest tasumist nii põhivõlgnikult kui käendajalt alates hetkest, mil põhivõlgnik jäi esmakordselt viivitusse maksegraafiku järgsete maksete tasumisega. Nii hageja põhinõue kui ka kõrvalnõuded olid maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise hetkeks aegunud.
23.Põhinõude sissenõutavaks muutumise aja osas puudub hageja käsitluses mis tahes järjepidevus.
24.Vaatamata hageja poolt kohtuistungil avaldatule, et põhivõlgnik oli graafikujärgsete maksetega viivituses alates 2010.a märtsist, tekkis viivitus varasemalt. Hageja on esitanud
04.03.2010 põhivõlgnikule viivisenõude võla tasumise kokkuleppe 15.12.2009 osamakse tasumisega viivitamise eest. Seega muutus kogu hageja nõue sissenõutavaks juba 16.12.2009. Aegumistähtaeg katkeb TsÜS § 158 lg 1 kohaselt nõude tunnustamisega ning nõude tunnustamine võib seisneda TsÜS § 158 lg 2 võlgnetava osalises tasumises. Seega katkes aegumistähtaeg ja algas uuesti 22.02.2010, mil põhivõlgnik tasus osa vaidlusalusest kokkuleppest tulenevast võlgnevusest.
25.Eelnevast tulenevalt– põhivõlgnik oli viivituses juba 15.12.2009 osamakse tasumisega. Hageja nõue muutus sissenõutavaks ning aegumistähtaeg algas 16.12.2009. Aegumistähtaeg katkes 22.02.2010 põhivõlgniku poolt võlgnevuse osalise tasumisega ja algas uuesti 23.02.2010. Aegumistähtaeg lõppes 22.02.2013. Hageja pöördus kohtusse 18.11.2013, s.o pärast aegumistähtaja lõppu. Maakohtu otsuse põhjendused
26.Kohus rahuldas hagi ning jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
27.Hageja nõue põhivõlgniku vastu tuleneb 25.09.2009 võla tasumise kokkuleppest nr 290925KA ja käendaja vastu 23.09.2009 käenduslepingust nr KÄ-290925KA-1.
28.Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat TsÜS § 146 lg 1 järgi. Kuna põhivõlgnik pidi tulenevalt 25.09.2009 võla tasumise kokkuleppest nr 290925KA täitma korduvaid kohustusi, st. maksegraafikus nähti ette võla tasumine kuumaksetena, tuleb aegumistähtajale kohaldada lisaks TsÜS § 146 lg 1 ka § 154. Nõuded käendaja vastu hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu (võlaõigusseaduse (VÕS) § 145). Korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on TsÜS § 154 järgi kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks.
29.Põhivõlgnik oli kohustatud tasuma vastavalt 25.09.2009 võla tasumise kokkuleppele võla kuumaksetena. Hageja nõuab kostjalt põhivõla ja intressi tasumist 15.12.2010 kuni 15.09.2011 maksete osas.
30.TsÜS § 154 järgi algas aegumistähtaeg 15.12.2010 makse osas 1. jaanuaril 2011 kell 00.00, 2011. a maksete osas 1. jaanuaril 2012 kell 00.00. Tegemist on tehingust tulenevate nõuetega, mis aeguvad TsÜS § 146 lg 1 järgi kolme aastaga. Seega lõppes 15.12.2010 makse osas aegumistähtaeg 31. detsembril 2013 kell 24.00 ja 2011. a maksete osas lõppeb 2014. a 31. detsembril kell 24.00. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse kohtule 18.11.2013. Seega ei ole hageja nõue aegunud.
31.Hageja nõuab kostjatelt ka viivist 15.12.2010 kuni 15.09.2011 põhivõla maksete osas. Kuna põhikohustuse täitmise nõue ei ole aegunud, ei ole aegunud ka TsÜS § 144 kohaselt viivisenõue.
32.Kohus ei nõustu kostjate käsitlusega sellest, et hageja ja põhivõlgnik on 25.09.2009 võla tasumise kokkuleppe nr 290925KA punktis 4 kokku leppinud kohustuse sissenõutavaks muutumise ajas TsÜS § 145 lg 1 mõttes. Punkti 4 järgi, juhul, kui liisinguvõtja ei tasu maksegraafikujärgseid makseid tähtaegselt, on liisinguandjal (kokkuleppe punktis 4 on hageja ekslikult märkinud, et liisinguvõtja), õigus nõuda liisinguvõtjalt kogu võlgnevuse kohest tasumist. Käesoleva kokkuleppe mittetäitmine liisinguvõtja poolt annab liisinguandjale õiguse lõpetada ennetähtaegselt kõik liisinguvõtjaga sõlmitud lepingud.
33.Kokkuleppe punktist 4 tuleneb üksnes hageja õigus nõuda põhivõlgnikult kogu võlgnevuse kohest tasumist juhul, kui viimane ei tasu maksegraafikujärgseid makseid tähtaegselt. Punktis 4 ei ole pooled kokku leppinud, et hageja nõuab viivitamatult ja tingimusteta võla tasumist juhul kui põhivõlgnik ei tasu maksegraafikujärgseid makseid tähtaegselt.
34.Kuivõrd hageja nõuab kostjatelt perioodi 15.12.2010 kuni 15.09.2011 maksete tasumist, ei oma tähtsust kostjate käsitlus aegumistähtaja algusest 16.12.2009 ja selle katkemisest 22.02.2010.
35.Käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest (VÕS § 142 lg 1). Kohustuse rikkumise korral vastutavad VÕS § 145 lg 1 järgi põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Võlausaldaja võib VÕS § 65 lg 1 järgi nõuda solidaarvõlgnikelt kohustuste täitmist nii kõigilt korraga kui ka igaühelt eraldi.
36.Maakohus leiab aga, et kostja II käendus on kehtiv.
37.Maakohtule on usutavaks tehtud, et nii võla tasumise kokkulepe kui käendusleping sõlmiti tegelikult ühel ja samal kuupäeval, so 25.09.2009, kuid hageja eksimuse tõttu on käenduslepingus jäänud kuupäevaks 23.09.2009. Asjaolu, et lepingud sõlmiti ühel ja samal kuupäeval tõendab kaudselt ka kohtule esitatud kostja II ID-kaardi koopia, millel on hageja töötaja poolt kuupäevaks märgitud 25.09.2009.
38.Kuivõrd kostja II vastuväitel ta ei mäleta, missugust kohustust ta 23.09.2009 allkirjastatud käenduslepinguga nr KÄ-290925KA-1 käendas, tuleb käenduslepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.
39.Vaidlust ei ole selles, et kostja II on kostja I seaduslik esindaja. Seega kostja II, olles kostja I seaduslik esindaja käendas enda kontrolli all oleva äriühingu majandustegevusest tulenevaid kohustusi. Kostjaga II sarnane mõistlik isik pidi aru saama, et käendusleping on sõlmitud võla tasumise kokkuleppe 290925KA tagamiseks ja kostja II on soovinud käenduslepinguga seotud tagajärgi. Kostja II on käenduslepingu punktis 6 kinnitanud, et on võla tasumise kokkuleppe 290925KA tingimustega piisavalt tutvunud ja mõistab käenduslepinguga enesele võetavate kohustuste olemasolu.
40.Toodust tulenevalt leiab kohus, et kostja II vastutab tulenevalt käenduslepingust solidaarselt kostjaga I viimase kohustuse täitmise eest, mis tuleneb 25.09.2009 võla tasumise kokkuleppest. Kostja II vastutus on piiratud käenduslepingu punkti 1 kohaselt maksimaalselt 280 647,79 krooni ehk 17 936,66 euroga.
41.25.09.2009 hageja ja kostja I vahel sõlmitud võla tasumise kokkuleppes nr 290925KA kinnitas kostja I hageja ees olemasolevat kohustust, mis tulenes hageja ja kostja I vahel 13.07.2007 sõlmitud kasutusrendilepingust nr 270713KO. Võla tasumise kokkuleppes kostja I poolt tunnistatud võlgnevus sisaldab vaid põhinõuet. Nõue tuleneb sellest, et kasutusrendilepingu nr 270713KO objektiks olnud sõidukiga toimus kindlustusjuhtum. Antud sõiduki lepinguline jääk oli 743 497,32 krooni, millest arvati maha intressi ettemaks 666,36 krooni ja lisandusid tasumata arved summas 68 051,96 krooni, kõik kokku 810 882,92 krooni. Kindlustusjuhtumiga seoses hüvitati hagejale kindlustuse poolt sõiduki hävimisest tekkinud kahju 595 000 krooni. Liisingunõude ja kindlustushüvitise vahe summas 215 882,92 krooni kuulus tasumisele kostja I poolt.
42.Hageja käsitluse järgi on 25.09.2009 võla tasumise kokkuleppe puhul tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Deklaratiivse võlatunnistuse kohta on Riigikohus selgitanud, et deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist (vt nt Riigikohtu
24.aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). Viidatud otsuses tsiviilasjas nr 32-1-21-06 on kolleegium samas selgitanud, et võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine st võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Seega tähendab deklaratiivse võlatunnistuse puhul tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt Riigikohtu 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et võlga ei ole või et see on tasutud.
43.Hageja nõuab kostjatelt tasumata põhiosa makseid summas 95 201,31 krooni ehk 6084,47 eurot (15.12.2010 – 15.09.2011 tasumata põhiosa maksed) ja intressi 4417,69 krooni ehk 282,34 eurot (15.12.2010 – 15.09.2011 tasumata intressimaksed). Intressinõudele kostjad vastuväiteid ei esitanud. Seetõttu tuleb kostjatelt solidaarselt hagejale välja mõista 15.12.2010 – 15.09.2011 tasumata põhiosa maksed summas 6084,47 eurot ja 15.12.2010 – 15.09.2011 tasumata intressimaksed summas 282,34 eurot.
44.VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja ja põhivõlgnik on intressi tasumises kokku leppinud 25.09.2009 võla tasumise kokkuleppe punktis 3.
45.Hageja esitas 19.11.2014 menetlusdokumendis viivisearvestuse. Viivise arvutamisel on hageja lähtunud viivise seadusjärgsest määrast vastaval perioodil ja on arvestanud viivist iga makse tasumise tähtpäeva järgnevast päevast kuni 29.05.2014.
46.VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas (kuni 15.04.2013 seitse protsenti aastas). VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
47.16.12.2010 kuni 31.12.2010 oli seadusjärgne viivise määr 8% aastas; 01.01.2011 kuni 30.06.2011 oli seadusjärgne viivise määr 8% aastas; 01.07.2011 kuni 31.12.2011 oli seadusjärgne viivisemäär 8,25% aastas; 01.01.2012 kuni 30.06.2012 oli seadusjärgne viivisemäär 8% aastas; 01.07.2012 kuni 31.12.2012 oli seadusjärgne viivisemäär 8% aastas; 01.01.2013 kuni 14.04.2013 oli seadusjärgne viivisemäär 7,75% aastas; 15.04.2013 kuni 30.06.2013 oli seadusjärgne viivisemäär 8,75% aastas; 01.07.2013 kuni 31.12.2013 oli seadusjärgne viivisemäär 8,5% aastas; 01.01.2014 kuni 29.05.2014 oli seadusjärgne viivisemäär 8,25% aastas.
48.Kostjad hageja viivisearvestusele vastuväiteid ei esitanud, kuigi 12.11.2014 istungil teatas kohus, et kostjatel on selleks võimalus kuni 28.11.2014. Hageja lähtus viivise arvestamisel kohtu poolt 12.11.2014 istungil antud juhistest, mistõttu ei saa kostjad tugineda sellele, et hageja käsitlus põhinõude sissenõutavaks muutunud aja ja seetõttu ka viivise arvestuse osas ei ole olnud järjepidev. Kuivõrd hageja nõuab kostjatelt perioodiliste maksete tasumist, on tema nõuded muutunud iga makse osas eraldi sissenõutavaks, mistõttu tuli ka viivist arvestada lähtuvalt iga nõude sissenõutavaks muutumise tähtpäevast ja sel ajal kehtinud viivise määrast.
49.Lisaks nõuab hageja kostjatelt solidaarselt viivist, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale VÕS § 113 lg 1 sätestatud seadusjärgse viivise määraga.
50.Kuigi TsMS § 367 võimaldab viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni, saab kohus hageja taotlusest aru, et hageja soovib nö edasiulatuvat viivist ühe aasta eest alates 30.05.2014 seadusjärgses määras. Seega tuleb kostjatelt solidaarselt hagejale välja mõista alates 30.05.2014 kuni 30.04.2015 viivis arvestatuna põhinõudelt 6084,47 eurot võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud määras. Apellatsioonkaebus
51.Kostjad vaidlustavad maakohtu otsuse täies ulatuses ja taotlevad uue otsuse tegemist.
52.Apellandid leiavad, et maakohus on ebaõigesti jätnud hageja nõude osas kohaldamata aegumise. Maakohus ei nõustunud kostjatega, et võla tasumise kokkuleppe nr 290925KA punkt 4 reguleerib kohustuse sissenõutavaks muutumise aega. Apellandid on seisukohal, et
kohus on antud lepingupunkti ebaõigesti sisustanud. Kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist (TsÜS § 147 lg 2, VÕS § 82 lg 7). Tehingust tuleneva kohustuse sissenõutavaks muutumine ja aegumistähtaja algamine ei eelda antud sätete kohaselt võlausaldaja poolt võlgnikule nõude esitamist. Piisab, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Tehingulise nõude aegumise algusaja määramisel ei oma üldjuhul tähendust, kas võlausaldaja nõudest ja selle sissenõutavusest teadis või pidi teadma. Oluline on nõude sissenõutavus objektiivse asjaoluna.
53.Maakohus on põhjendamatult sidunud nõude sissenõutavaks muutumise ja aegumistähtaja alguse võlausaldaja subjektiivse teadmise ja tegevusega. Maakohus on tuvastanud, et võlausaldajal oli õigus nõuda võlgnikult kogu võlgnevuse kohest tasumist, kui põhivõlgnik graafikujärgsete maksetega viivitusse jäi. Teisalt jätkab maakohus, et kogu võlgnevuse tasumise nõue ei sisaldunud pooltevahelises kokkuleppes elik kuivõrd võlausaldaja oma õigust ei kasutanud, siis nõue sissenõutavaks ei muutunud. Maakohus on võlausaldaja subjektiivsele tegevusele – nõude esitamisele võlgnikule – omistanud põhjendamatult suure tähenduse. Nõude aegumise küsimuse lahendamisel ei oma õiguslikku relevantsi see, kas võlausaldaja vastavat õigust kasutab või mitte. Määrav on, kas võlausaldajal on õigus nõue esitada. Tuvastades, et hagejal oli õigus nõue esitada, pidanuks maakohus tuvastama, et võlausaldaja nõue muutus sissenõutavaks ning selle aegumistähtaja kulgemine algas, kui põhivõlgnik jäi esimest korda graafikujärgse maksega viivitusse. Aegumistähtaja alguse sidumine võlausaldaja tegevusega elik võlgnikule nõude esitamisega on põhjendamatu ning vastuolus TsÜS § 147 lg-tega 1 ja 2.
54.Võla tasumise kokkuleppe punktist 4 tulenevalt oli võlausaldajal õigus nõuda kogu kohustuse täitmist hetkel, mil põhivõlgnik jäi graafikujärgsete maksete tasumisega viivitusse. Kogu võlgnevuse kohese tasumise nõudmise õigus ei olnud lepingu kohaselt seotud ühtegi täiendava tingimusega (lepingu ülesütlemise ega eelneva hoiatusega). Tegemist ei olnud lepingu erakorralise ülesütlemise alusega ning seda hageja maakohtus ka ei väitnud. Antud lepingupunktist ei tulene kokkulepet, mille kohaselt peab võlausaldaja esmalt lepingu üles ütlema ja alles seejärel omandab ta õiguse nõuda kogu võlgnevuse tasumist. Vaidlusaluses punktis sisaldub poolte kokkulepe, mille kohaselt ei ole võlausaldaja nõude eelduseks kujundusõiguse kasutamine elik lepingu ülesütlemine. Võlausaldaja nõue muutub koheselt täies ulatuses sissenõutavaks, kui võlgnik osamakse tasumisega viivitab. Tegemist on kokkuleppega kohustuse sissenõutavaks muutumise aja kohta. Kohtu viide, et tegemist ei ole TsÜS § 145 lg 1 järgse kokkuleppega, on ebatäpne. Kostjad ei tuginenud sellele, et tegemist on kokkuleppega aegumise tingimuste kergendamiseks.
55.Nõue tuleneb 2007. aastal sõlmitud kasutusrendilepingust nr 270713KO ning nõue oli täies ulatuses sissenõutav 2009. aastal. Pangapoolne tingimus kohustuse ajatamiseks elik võla tasumise kokkuleppe nr 290925KA sõlmimiseks oli see, et kui maksegraafikut ei täideta, tuleb kogu nõue tasuda ühekorraga. Võla tasumise kokkuleppe punktis 4 sisalduva kokkuleppega analoogsed kokkulepped on praktikas tavapärased. Võlausaldaja omandab lihtsustatud korras nõudeõiguse ega ole sunnitud kulutama ressurssi võlgnikule ülesütlemisavalduse kättetoimetamisele. Säte lihtsustab nõude sissenõudmist, võimaldades teha seda täiendavate toiminguteta. Väljend „nõuda kogu võlgnevuse kohest tasumist“ tähendab, et kogu võlgnevuse tasumist võib nõuda viivitamatult ja tingimusteta. Võlausaldajale eelisseisundi loomisega kaasneb paratamatult ka piirang – kogu nõude sissenõutavaks muutumisega hakkab kulgema nõude aegumistähtaeg.
56.Kogu nõue muutus sissenõutavaks, kui põhivõlgnik esimese maksega viivitusse jäi. TsÜS § 147 lg 2 ei seo aegumistähtaja algust õigustatud isiku poolt nõude esitamisega. Maakohus on rikkunud norme, mis reguleerivad kohustuse sissenõutavaks muutumist (TsÜS § 147 lg 2, VÕS § 82 lg 7), samuti ebaõigesti määranud aegumistähtaja alguse (TsÜS § 147 lg 1 ls
1). Aegumistähtaeg algab kohustuse sissenõutavaks muutumisega (TsÜS § 147 lg 1 ls 1). Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat (TsÜS § 146 lg 1).
57.Hageja 19. novembri 2014.a menetlusdokumendi lisana esitatud arvetelt nähtub, et hageja on esitanud 04. märtsil 2010.a põhivõlgnikule viivisenõude võla tasumise kokkuleppe 15. detsembri 2009.a osamakse tasumisega viivitamise eest. Seega oli põhivõlgnik viivituses
15.detsembri 2009.a osamaksega ning kogu hageja nõue muutus sissenõutavaks 16. detsembril 2009.a. Aegumistähtaeg katkeb TsÜS § 158 lg 1 kohaselt nõude tunnustamisega ning nõude tunnustamine võib seisneda TsÜS § 158 lg 2 võlgnetava osalises tasumises. Seega katkes aegumistähtaeg ja algas uuesti 22. veebruaril 2010.a, mil põhivõlgnik tasus osa vaidlusalusest kokkuleppest tulenevast võlgnevusest. Hageja nõue OÜ KORNER AK vastu aegus 22. veebruaril 2013.a. Maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati 18. novembril 2013.a elik pärast aegumistähtaja lõppemist. Maakohus on hageja nõudele jätnud aegumise ebaõigesti kohaldamata.
58.Koos põhikohustusega aegub TsÜS § 144 kohaselt kõrvalkohustusest tulenev nõue. Võlausaldaja nõuded käendaja vastu hakkavad aeguma samal ajal kui sama nõue põhivõlgniku vastu, mistõttu aegus samal hetkel ka hageja nõue AKi vastu.
59.Hageja lähtus maakohtus viivise arvutamisel põhimõttest, et 15. detsembri 2010.a seisuga oli sissenõutavaks muutunud kogu põhinõue summas 6 084.47 eurot. Oma käitumisega on hageja kaudselt tunnistanud võlgnevuse täies ulatuses sissenõutavaks muutumist 2010. aastaks. Viivisearvestust parandas hageja maakohtu juhistest lähtudes.
60.Maakohus on hagi kostja II vastu rahuldades rikkunud VÕS § 145 lg-t 4. Hageja ja kostja II sõlmisid 23. septembril 2009.a käenduslepingu nr KÄ-290925KA-1, mille punkti 1 kohaselt võttis kostja II endale vastutuse hageja ja kostja I vahel 23. septembril 2009.a sõlmitud võla tasumise kokkuleppest nr 290925KA tulenevate kohustuste täitmise eest. Hageja nõue kostjate vastu põhineb 25. septembril 2009.a hageja ja kostja I vahel sõlmitud võla tasumise kokkuleppel. Kostja II ei ole 23. septembril 2009.a sõlmitud käenduslepinguga võtnud endale kohustust tagada 25. septembril 2009.a hageja ja kostja I vahel sõlmitud võla tasumise kokkuleppest tulenevaid kohustusi, mistõttu puudub hagejal kostja II vastu nõue. VÕS § 145 lg 4 kohaselt ei laienda käendaja kohustusi tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist.
61.Maakohus on vastuoluliselt märkinud, et tuvastatud on, et 23. septembril 2009.a sõlmisid võlausaldaja ja käendaja käenduslepingu nr KÄ-290925KA-1. Otsuse põhjendavas osas on maakohus märkinud, et talle on usutavaks tehtud, et nii võla tasumise kokkulepe kui käendusleping sõlmiti tegelikult ühel ja samal kuupäeval ning seda asjaolu tõendab kaudselt kohtule esitatud käendaja ID kaardi koopia, millel on hageja töötaja poolt märgitud kuupäevaks 25. september 2009.a. Koopia isikut tõendavast dokumendist ei tõenda, et käendusleping sõlmiti muul kuupäeval kui 23. septembril 2009.a. Isikut tõendava dokumendi koopiaga ei saa olemuslikult tõendada lepingu sõlmimise kuupäeva. Liiati ei ole tegemist usaldusväärse tõendiga, kuna kuupäeva on koopiale märkinud hagejast tööalases sõltuvuses olev isik. Kuupäeva saab lisada mis tahes ajal ning see ei ole hilisemalt kontrollitav. Käendusleping sõlmiti 23. septembril 2009.a. Vastupidist tuvastades ei ole maakohus hinnanud asjas esitatud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1.
62.Kuna tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, ei laienda käendaja kohustusi, on maakohus ebaõigesti ning VÕS § 145 lg-t 4 rikkudes rahuldanud kostja II vastu esitatud hagi. Seadusest tulenev piirang on absoluutne, sõltumata sellest, kas ja millest pidanuks kostjaga II sarnane mõistlik isik aru saama Vastustaja seisukoht
63.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.
Ringkonnakohtu seisukoht
64.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 kohaselt on ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus tühistada kohtuotsus osaliselt või täielikult ja teha tühistatud osas asja esimesele astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ning kostjate apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega hagi jäetakse rahuldamata.
65.Vaidlustamata asjaolude kohaselt: - 25.09.2009.a sõlmisid hageja ja kostja I (nimetatud ka põhivõlgnik) võla tasumise kokkuleppe nr 290925KA, mille punkti 1 kohaselt on kostja I poolt tähtajaks tasumata võlgnevus hageja ees 215 882,92 krooni ehk 13 797,43 eurot. Kostja I pidi võlgnevuse tasuma ositi iga kuu 15. kuupäevaks vastavalt kokkuleppe lisaks olevale maksegraafikule alates 15.10.2009 – 15.09.2011.a. - Asjas esitatud käenduslepingu kohaselt sõlmisid hageja ja kostja II 23.09.2009.a käenduslepingu nr KÄ-290925KA-1, 23.09.2009.a võla tasumise kokkuleppe nr 290925KA tagamiseks, käendaja vastutuse maksimumsummaga 280 647,79 krooni ehk 17 936,66 eurot.
66.Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostjaga II 23.09.2009.a sõlmitud käendusleping tagab kostjaga I 25.09.2009.a sõlmitud võla tasumise kokkuleppest tuleneva kohustuse täitmist ning selles, kas hagi on aegunud.
67.Kolleegium on seisukohal, et maakohus on õigesti asjas esitatud tõendeid hinnates tuvastanud, et nii võla tasumise kokkulepe kui käendusleping sõlmiti tegelikult ühel ja samal kuupäeval, so 25.09.2009.a, kuid hageja eksimuse tõttu on käenduslepingu kuupäevaks jäänud 23.09.2009.a. Eelkõige tõendab seda kolleegiumi arvates asjaolu, et käenduslepingus on käendusega tagatud nõudeks märgitud liisinguandja ja Korner AK OÜ vahel 23.09.2009.a sõlmitud võla tasumise kokkuleppest nr 290925KA tulenev nõue. Käesolevas asjas ei ole kumbki käenduslepingu sõlminud pool väitnud, et esineb ka 23.09.2009.a võla tasumise kokkulepe nr 290925KA. Asjas on esitatud hageja ja kostja II vahel 25.09.2009.a võla tasumise kokkulepe nr 290925KA. Asjas väitis kostja II, et 25.09.2009.a kostjaga I sõlmitud võla tasumise kokkulepet tema ei käendanud, kuid seda, millist kokkulepet ta siis käendas, kostja II ei mäletanud. Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti esile toonud, et kostja II allkirjastas kostja I nimel võla tasumise kokkuleppe ja ka hagejaga sõlmitud käenduslepingu, millest tuleb järeldada, et kostja II sai käenduslepingu sõlmimisel aru, et ta sõlmib käenduslepingu 25.09.2009.a kostjaga I sõlmitud võla tasumise kokkuleppe täitmise tagamiseks. Eksimused kokkuleppe ja käenduslepingu kuupäevades seda järeldust ei muuda.
68.Hageja ja kostja II vahel sõlmitud võla tasumise kokkuleppe nr 290925KA p 4 esimese lause kohaselt leppisid pooled kokku, et juhul, kui liisinguvõtja ei tasu maksegraafikujärgseid makseid tähtaegselt, on liisinguandjal (poolte vahel puudub vaidlus, et ekslikult on kokkuleppes märgitud liisinguvõtjal) õigus nõuda liisinguvõtjalt kogu võlgnevuse kohest tasumist. Maakohus leidis, et kokkuleppe punktist 4 tuleneb üksnes hageja õigus nõuda põhivõlgnikult kogu võlgnevuse kohest tasumist juhul, kui viimane ei tasu maksegraafikujärgseid makseid tähtaegselt. Kolleegium on seisukohal, et maakohus on ebaõigesti tuvastanud hageja ja kostja I vahel sõlmitud võla tasumise kokkuleppest tuleneva kohustuse sissenõutavuse. Maakohus leidis, et kuna võla tasumise kokkuleppes lepiti kokku kostja I poolt maksete tasumine maksegraafikuga ja hageja nõuab 15.12.2010.a kuni 15.09.2011.a osamaksete ja intressi tasumist, siis ei ole hagi aegunud.
69.Kolleegium on seisukohal, et maakohus on vääralt jätnud aegumise kohaldamata. TsÜS § 147 lg 1 lause 1 järgi, aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teistmoodi, lg 2 kohaselt nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. VÕS § 82 lg 7 esimese ja teise lause järgi, kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on
õigus nõuda kohustuse täitmist ja kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel.
70.Nõude (kohustuse) sissenõutavus nimetatud sätete järgi tähendab seda, et võlausaldaja võib võlgnikult nõuda tema kohustuse täitmist. Tehingulise nõude aegumise algusaja määramisel ei oma üldjuhul tähendust, kas võlausaldaja nõudest ja selle sissenõutavusest teadis või pidi teadma. Oluline on üksnes nõude tekkimine (sissenõutavus).
71.Nõude sissenõutavus eeldab kohustuse täitmise tähtpäeva saabumist. Hageja ja kostja I leppisid kokku, et kui kostja I ei tasu maksegraafikujärgseid makseid tähtaegselt, on hagejal õigus nõuda kogu võlgnevuse kohest tasumist. Kolleegiumi arvates leppisid pooled kokku kohustuse sissenõutavaks muutumise aja. VÕS § 82 lg 7 on osaliselt dispositiivne. Pooled ei saa kokku leppida sissenõutavuse teistsugust tähendust, küll võivad nad kokku leppida selles, millal võlausaldajal on õigus kohustuse täitmist nõuda ning millal kohustus sissenõutavaks muutub. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja I ei tasunud võla tasumise kokkuleppes märgitud 15.12.2009.a osamakset tähtaegselt. Ka asja materjalidele lisatud 04.03.2010.a arvelt ja hageja viiviste arvestusest (I kd, tlk 195-196) nähtub, et hageja on 15.12.2009.a osamakse tasumisega viivitamise eest esitanud kostjale I viivisenõude. Kui võlgnik ei ole täitnud kohustust õigel ajal on võlausaldajal õigus täitmist nõuda. Tulenevalt hageja ja kostja I vahel sõlmitud kokkuleppest oli hagejal peale 15.12.2009.a osamakse tasumisega viivitamist õigus nõuda kõikide maksegraafikujärgsete osamaksete korraga tasumist. Kuna kogu võla tasumise kokkuleppejärgne summa muutus korraga sissenõutavaks 16.12.2009.a, algas ka nõude aegumine nimetatud kuupäevast.
72.Kostjate väidete kohaselt tunnustas kostja I võlga 22.02.2010.a, tasudes osa vaidusalusest kokkuleppest tulenevast võlast. TsÜS § 158 lg 1 järgi aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega, lg 2 järgi võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises. Asjas ei ole hageja tuginenud sellele, et peale 22.02.2010.a on kostja I hagejale veel võla tasumise kokkuleppe järgseid summasid tasunud. Seega algas aegumine uuesti 23.02.2010.a ja hageja põhinõue aegus 22.02.2013.a, sest TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kuna hageja esitas maksekäsu kiirmenetluses avalduse alles 18.11.2013.a, oli selleks ajaks hageja nõue aegunud.
73.Kolleegium ei nõustu hageja menetluses esitatud väitega, et võla tasumise kokkuleppes märgitud maksed on kokkulepitud tasu maksmise nõue TsÜS § 147 lg 3 kohaselt. Võla tunnistamise kokkuleppes on viidatud, et kokkuleppes märgitud võlgnevus tuleb lepingust nr 270713KO. Hageja on esitanud tõendid selle kohta, et viidatud leping oli liisinguleping ning võla tasumise kokkuleppes märgitud võlg tulenes sellest, et liisitud sõidukiga tekkis kindlustusjuhtum, kus kindlustusandja poolt tasutu hüvitas tekkinud kahju ainult osaliselt ja ülejäänud osas jäi kahju hageja ees kostja I kanda (I kd, tlk 158-164 ja tlk 174-176). Käesolevas vaidluses ei muudaks asjaolu, kas võla tasumise kokkuleppes märgitu on tasu maksmine TsÜS § 147 lg 3 mõttes, kolleegiumi seisukohta aegumise osas, arvestades seda, et hageja nõue muutus sissenõutavaks 16.12.2009.a ja aegumine algas uuesti 23.02.2010.a, sest hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse alles 18.11.2013.a. Tasu nõude puhul oleks aegumine alanud 01.01.2010.a, katkenud ikkagi 22.02.2010.a, aegumine alanud uuesti 23.02.2010.a ja aegunud 22.02.2013.a.
74.TsÜS § 144 järgi koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. TsÜS § 144 mõtte kohaselt aegub koos põhinõudega ka sellest tulenev intressinõue ja viivisenõue. Kui põhinõue on aegunud, on aegunud ka viivise- ja intressinõue.
75.Hageja esitas nõude ka kostja II ehk käendaja vastu. VÕS § 149 lg 1 esimese lause kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Ka kostja II esitas aegumise vastuväite.
76.TsÜS § 142 lg 1 teise lause kohaselt võib pärast aegumist kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kuna kostjad taotlesid asjas aegumise kohaldamist TsÜS § 143 mõttes, tuleb hagi kostjate vastu jätta rahuldamata.
77.Hageja väited selle kohta, et kostjad muutsid menetluse kestel oma seisukohta aegumise kulgemise kohta, ei ole kolleegiumi arvates aegumise kohaldamata jätmise aluseks. Menetluskulude jaotus
78.Kuna apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, siis tuleb kostjate menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus jätta hageja kanda. Asja menetluskulud määrab kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2) (vt selle kohta Riigikohtu
11.veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom kohtunik
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.