Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hageja taotleb kostjalt välja mõista põhivõlg 7 724 eurot, perioodil 01.11.2011 kuni 17.09.2014 tekkinud seadusjärgne viivis 1 797,73 eurot ning seadusjärgses määras viivis põhivõlalt alates kohtuotsuse jõustumist kuni põhivõla tasumiseni. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnista ning palub jätta see rahuldamata. Raha ülekandmise põhjus polnud laenu anda. Kostja poolt maksekorraldusse lisatud selgitus oli omavoliline. Hageja püüdis varjata raha ülekandmist. Poolte vahel laenusuhted puudusid. Hageja ise soovis kostjale ülekannet teha. Hageja on mitu korda palunud kasutada kostja kontot, et XXX ülekandeid teha (näiteks 21.10.2010 ja 01.12.2010). Ka seekord oli raha mõeldud XXX ülekandmiseks. Raha pidi minema intresside teenindamiseks. Kuna hageja ei maksa välismaal saadud rahalt Eestis tulumaksu, ei saaks ta maksuameti huvi korral seletada raha tekkimise allikat. Kostja ei tea, millised suhted, lepingud või kokkulepped hageja ja XXX vahel on. Raha ülekandmine hagejalt kostjale oli näilik tehing. Varjatud tehinguks oli hageja ja kostja isiklikest suhetest tekkinud mittetäieliku kohustuse täitmine, mille täitmisena üleantut võlaõigusseaduse (VÕS) § 4 lg 3 alusel nõuda ei saa. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud poolte kirjalike ja suuliste seisukohtade ning esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja kandis kostjale 24.08.2011 üle 10 000 dollarit märkega „võlaks kuni oktoobri lõpuni 2011. a“. Pooled vaidlevad selle üle, kas kande eesmärk oli kostjale laenu andmine või kostja konto kasutamine raha ülekandmiseks XXX. Kohus leiab, et hageja ja kostja vaheline laenusuhe on piisavalt tõendatud. Hageja on kostjale üle kandnud 10 000 eurot ning maksekorraldusest nähtuvalt on tegemist laenuga, mille tasumise tähtaeg on 2011. a oktoobri lõpp. Maksekorraldus viitab üheselt sellele, et 10 000 dollari ülekandmise aluseks oli poolte kokkulepe laenu andmise kohta. Kostja väitel kirjutas hageja maksekorralduse kirjelduse meelevaldselt ning hageja tegelik soov oli, et kostja kannaks nimetatud summa edasi XXX. Kohtu hinnangul pole kostja oma väidet piisavalt põhistanud ega tõendanud. Kostja pole usutavalt selgitanud, miks oli hageja soov kanda XXX raha kostja konto kaudu ning miks kostja sellega nõustus. Kostja väitis kohtule esitatud 27.02.2015 vastuses (t lk 41), et kostja ei tea, millised suhted või kokkulepped hageja ja XXX vahel on. Kohtule muudab kostja väite ebausutavaks asjaolu, et kostja kandis lisaks hageja 10 000 dollarile XXX veel lisaks 1000 dollarilt enda poolt, märkides selgituseks „lühike raha“. See viitab kohtu arvates sellele, et kostja oli teadlik raha kandmise eesmärgist ning tal oli XXX tehingulised suhted, võimalik, et mõnda projekti investeerimine, mis tõotas õnnestumise korral kasumi saamist. Kohus ei välista, et hageja ja kostja otsustasid ühiselt mõnda XXX projekti investeerida ning pooltel võisid olla raha tagastamise osas täiendavad kokkulepped, kuid tõendid (24.08.2011 maksekorraldus) toetavad siiski hageja positsiooni, mille kohaselt andis hageja kostjale 10 000 dollarit laenuna tähtajaga 2011. oktoobri lõpp. Lisaks ei eita kostja, et hageja ja kostja vahel on teisigi laenusuhteid, mistõttu polnud ka 10 000 dollari ülekandmine laenuna pooltevahelisi suhteid arvestades tavapäratu. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kuna kohus on tuvastanud, et hageja kandis kostjale 10 000 dollarit laenuna, mille tagastamise tähtaeg oli 31. oktoober 2011, tekkis kostjal kohustus nimetatud summa tähtaegselt tagastada. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja on hagi esitanud 19.09.2014, millise seisuga oli Eesti Panga dollari kurss 1 EUR = 1,2852 USD-d. Seega võrdus 10 000 dollarit 7 780,9 euroga. Kohus lähtub hageja nõudest (7 724 eurot). Nimetatud summa muutus sissenõutavaks alates 01.11.2011. Sellest hetkest arvates tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt viivist. Hageja nõuab hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivist. Hageja on esitanud seadusjärgse viivise arvestuse (t lk 29-30), mille kohaselt on perioodil 01.11.2011 kuni 17.09.2014 tekkinud seadusjärgne viivis summas 1 797,73 eurot. Kostja pole viivise suurusele ega arvestusele vastuväiteid esitanud. Seega tuleb kostjalt lisaks põhivõlgnevusele 7 724 eurole välja mõista perioodil 01.11.2011 kuni 17.09.2014 sissenõutavaks muutunud viivis summas 1 797,73 eurot. Lisaks tuleb vastavalt hageja taotlusele kostjalt välja mõista viivis alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seetõttu jäävad kõik menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 sätestab, et kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Hageja kinnitas 07.04.2015 kohtuistungil, et tema menetluskuluks on hagiavalduselt tasutud riigilõiv. Käesoleva asja hind on TsMS § 133 lg-te 1 ja 2 alusel 10 151,24 eurot, millelt hageja tasus riigilõivu 600 eurot (t lk 6 ja 17). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks menetluskuluna välja riigilõivu 600 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiiu Hiiuväin Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.