Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

01.04.2008 trasside võõrandamisega läks Loopere OÜ-le kuuluv ettevõte tervikuna üle kostjale I (vara, kliendid, lepingud). Kostja I mitte üksnes ei omandanud Loopere OÜ vara, vaid jätkas vahetult täpselt sama teenuse osutamist OÜ Loopere klientidele. Kostja II kuulub 100% kostjale I. Kostja I 04.04.2008 koosolekul nr 4 otsustati asuda läbirääkimistesse hageja juhatuse liikmega hageja kinnistul asuva kanalisatsioonipaagi ja kaevu tähtajatu kasutusõiguse saamiseks ning otsustati, et kostja I maksab mitterahalise sissemaksena kõik trassid (gaas, vesi, kanalisatsioon) ja pumpla samal koosolekul asutada otsustatud osaühingutesse OÜ Rae Gaas ja kostja II. Kuna kostja II tegutseb Rae vallas Loopera teel, siis sa saab ta teenust osutada ainult varasema äriühingu Loopere OÜ klientidele ja OÜ-le Loopere kuulunud võrkude ja seadmete kaudu, mille ta sai mitterahalise sissemaksena kostjalt I. Asjaolu tõttu, et Loopere OÜ asemel kasutas lepingu nr VK-1 esemeks olevat vara Loopere OÜ-ga samas mahus kostja I, hakkas hageja edaspidiselt esitama teenusarveid alates 25.03.2008 kostjale I. Seejuures 2008 märts esitati arve poole kuu eest summas 8026 krooni. Edasiselt esitati perioodil aprill 2008 kuni mai 2009 arved kogu kuu eest igakuises summas 18 250 krooni (koos käibemaksuga), kokku 14 kuu eest summas 259 280 krooni. Hageja leidis, et kostjad vastutavad hagejale võlgnevuse tasumise eest ettevõtte ülemineku sätete alusel ning et tegemist on ettevõtte varjatud üleminekuga OÜ-lt Loopere kostjatele. Kostja I on OÜ-lt Loopere võtnud üle OÜ Loopere ettevõtte ja koos sellega ka lepingulised kohustused hageja ees, kuid jätnud vara kasutamise eest tasumata hageja arved kokku summas 259 280 krooni. Kostjate viivisevõlgnevus perioodi 25.03.2008 kuni 17.12.2010 eest 1 047 225,25 krooni ehk 66 929,89 eurot. Juhul kui kohus asub seisukohale, et OÜ Loopere ettevõte ja sellest tulenevalt ka haginõude aluseks olevast lepingust tulenevad kohustused ei ole kostjatele üle läinud, vastutavad kostjad hageja ees alusetu rikastumise sätete alusel ja kostjatel on hagejale tasu maksmise kohustus. Kostjad kasutasid hagejale kuuluvast varast saadavaid hüvesid perioodil märts 2008 kuni mai 2009. Kostja I tasus hagejale üksnes puurkaevu elektri eest. Hageja vara kasutamise eest kostjad tasunud ei ole. Tuginedes VÕS § 28 lg-tele 1 ja 2 oli hageja seisukohal, et käesoleval juhul saab lähtuda hageja ja OÜ Loopere vahel kehtinud 15.11.2006 lepingust nr VK-1, mis sobib seda liiki lepinguliste kohustuste täitmise eest tavaliselt tasutava hinna määramise aluseks põhjusel, et nimetatud lepingu alusel kasutati sama vara samas kohas ja samal otstarbel, mida kasutavad kostjad, kuid mille kasutamise eest ta keeldub maksmast. Hageja palus kohtul määrata hagejale maksmisele kuuluvaks tasuks Loopera tee 51 maatüki ja sellel asuva veekaevu kasutamise eest igakuise tasuna 5000 krooni, millele lisandub käibemaks ning Loopera tee 54 asuva maatüki ja sellel asuva kanalisatsiooni mahuti rentimise eest 10 695 krooni, millele lisandub käibemaks. Alternatiivnõude rahuldamisel tuleb viiviste arvestamisel lähtuda VÕS § 113 lg-st 1. Kostjate vastuväited Kostjad palusid jätta hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjad ei ole Loopere OÜ (pankrotis) õigusjärglased, kuna OÜ Loopere kui ettevõte ei ole eri- ega üldõigusjärgluse korral üle läinud kostjatele, mistõttu ei ole võimalik OÜ Loopere kohustusi kostjatele omistada. Samuti leidsid kostjad, et hageja nõue on alusetu, kuna hageja ei ole enda nõude aluseks olevaid arveid kunagi kostjatele ega Looperale esitanud, mistõttu on kostjad veendumusel, et kõnealused arved on võltsitud ning arvete aluseks olev leping on vormistatud tagantjärele. Kõnealune gaasi-, vee- ning kanalisatsioonitrass ei ole kunagi OÜ Loopere omandis olnud, kuuludes V-JL-le, mistõttu ei ole OÜ Loopere kui ettevõte kunagi eri- ega üldõigusjärgluse korras kostjatele üle läinud. Samuti olid kostjad seisukohal, et hageja nõude aluseks olev 15.11.2006 rendileping on

sõlmitud tagasiulatuvalt ja selle alusel esitatud arved on võltsitud, mistõttu palusid kostjad jätta kõnealused arved ning lepingu tõendina arvestamata. Kostjatele ei ole kõnealuse lepingu aluseks olevaid arveid kunagi kätte toimetatud, samuti ei ole kõnealused arved kunagi leidnud kajastust OÜ Loopere raamatupidamises. 15.11.2006 leping on sõlmitud ilmselgelt ebaharilikel tingimustel – nii igakuine rendimakse summas 18 520 krooni ega ka viivisemäär 0,05% päevas ei vasta turutingimustele ega ei ole vastav hageja põhikohustustega (settepaak võtab enda alla u 20 m2 kogu kinnistu 1200 m2 pindalast). Kostjad leidsid, et hagejal puudub kasutuseeliste instituudist tulenev nõue, kuna kostjad ei ole saanud kaevu/mahutiga kasutuseeliseid, mille hüvitamist oleks hagejal õigus kostjatelt nõuda, sest hageja kinnistul paikneva salvkaevu ja mahutite kasutamine on toimunud kokkuleppel hagejaga. Asjaolu, et üks külaelanikest, s.o AL, kes on ühtlasi kostjate juhatuse liikmeks, on kogunud külaelanikelt kokku settepaagi tühjendamise kulude katteks raha, ei tähenda, et kostjad oleks nö kasutuseeliste saajaks. Nii salvkaevu kui ka settepaakide kasutus on toimunud hageja nõusolekul, mis juba iseenesest välistab VÕS § 1037 lg 1 järgse kasutuseeliste hüvitamise nõude. Salvkaevu ja settepaakide kasutamine ilma hageja nõusolekuta ei oleks olnud reaalsuses ka võimalik, kuna salvkaev ja settepaak asusid hageja valduses ja omanduses oleval kinnistul. Salvkaevust vee juhtimise tõttu kostjatele kuuluvasse veetrassi või kanalisatsioonitrassist hageja kanalisatsioonimahutisse reovee juhtimise tõttu ei jäänud hageja ilma mis tahes kasutuseelistest – hagejal ei olnud takistatud salvkaevust vee kasutamine või kanalisatsioonimahutisse reovee juhtimine. Samuti leidsid kostjad, et vana vabariigiaegse salvkaevu kasutamise eest on igakuine tasu 18 502 krooni põhjendamatu. Settepaak oli kinnistu u 1200 m2 pindalast 20 m2. Eeldatavasti võib ka nt pumpla võtta enda alla sama pindala. Nii on 40 m2 1200 m2 u 3,33% kogupindalast. Eeldades, et 18 520 krooni on kasutustasu kogu kinnistu kasutamise eest, on seega kohane tasu kasutamise eest 616,716 krooni kuus (18 520 x 3,33%). Maakohtu otsus 29.12.2014 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Pooled vaidlevad käesolevas asjas, kas kostjad on OÜ Loopere õigusjärglased ning kas OÜ Loopere väidetavad kohustused on kostjatele üle läinud. Pooled vaidlevad ka selle üle kas hagejal on nõue kostjate vastu hageja ja OÜ Loopere vahel väidetavalt 15.11.2006 sõlmitud lepingust VKI-1 tulenevalt. Esmalt hindas kohus, kas vaidlusaluste gaasi-, vee- ja kanalisatsioonitrasside näol on tegemist OÜ-le Loopere kuulunud ettevõttega. Kohus tuvastas, et 01.04.2008 sõlmisid OÜ Loopere ja kostja I Tallinna notar Maive Ottase juures gaasi-, vee- ja kanalisatsioonitrassi võõrandamise lepingu nr 1538, millega OÜ Loopere võõrandas trassid MTÜ-le Loopera Haldus 3,54 krooni eest, s.t. iga trassi maksumuseks eraldi 1 kroon, millele lisandus käibemaks 18%. Sama lepinguga omandas MTÜ Loopera Haldus V-JL-lt kinnistud nimetusega Loopera tee, Loopera tee 59, Loopera tee 60, Loopera tee 62, Loopera tee 63 ja Loopera tee 64, millel asusid eelnimetatud trassid 01.04.2008 OÜ Loopere ja MTÜ Loopera Haldus vahel sõlmitud lepingu punkt 1.1 kohaselt Loopera tee, Rae küla, Rae vald, Harjumaa asuv gaasitrass on rajatud 2003, 2006 ja 2007, lepingu punkt 1.2 kohaselt Loopera tee, Rae küla, Rae vald, Harjumaa asuv veetrass on rajatud 2002, 2004 ja 2006 ning lepingu punkt 1.3 kohaselt Loopera tee, Rae küla, Rae vald, Harjumaa asuv kanalisatsioonitrass on rajatud 2002, 2004 ja 2007 (I kd tlk 4454). Kostjate väidetele, et vaidlusalused trassid olid rajatud ilma projekti ja ehitusloata ning

nende kasutamiseks puudusid ettenähtud kasutusload, ei ole hageja vastu vaielnud mistõttu luges kohus nimetatud asjaolud TsMS § 231 lg 4 kohaselt tõendatuks. Kohus märkis TsÜS § 53 lg-le 2, § 54 lg 2 teisele lausele ja AÕSRakS §-le 14 tuginedes, et kohtule ei ole esitatud tõendeid, et 01.04.2008 lepingu esemeks olnud gaasi-, vee- ja kanalisatsioonitrassid olid ehitatud V-JL-le kuulunud kinnisasjadele asjaõiguse alus või kehtis kinnisasja omanikul nende suhtes seadusest tulenev talumiskohustus. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et vaidlusaluse 01.04.2008 lepingu esemeks olnud gaasi-, vee- ja kanalisatsioonitrassid olid 01.04.2008 sõlmitud kinnistute müügilepingu ja asjaõiguslepingu esemeks olevate kinnistute olulisteks osadeks ning kuulusid kinnistute omanikule V-JL-le, mitte OÜ-le Loopere, mistõttu ei saanud nad moodustada OÜ Loopere ettevõtet. Asjaolu, et 01.04.2008 Tallinna notar Marive Ottase juures sõlmitud gaasi-, vee- ja kanalisatsioonitrassi võõrandamise lepingu nr 1538 on OÜ Loopere kinnitanud, et eelnimetatud gaasi-, vee- ja kanalisatsioonitrassid on OÜ Loopere seaduslikus omandis ning eelnimetatud trassid olid kantud OÜ Loopere bilanssi, ei tähenda, et nad oleksid olnud OÜ Loopere omandis. Kostjad on selgitanud, et 01.04.2008 OÜ Loopere ja MTÜ Loopera Haldus vahel lepingu sõlmimisel vaidlusalused trassid ei olnud kantud ehitusregistrisse ja nende omandõiguse koha ei olnud esitada muid dokumente kui Loopera bilansi tõendid, seetõttu vormistati 01.04.2008 leping riskide vältimiseks selliselt, et lisaks V-JL-lt kinnistute omandamisele sõlmiti OÜ-ga Loopere müügileping gaasi-, vee- ja kanalisatsioonitrasside omandamiseks. Kuivõrd kohus asus seisukohale, et vaidlusalused gaasi-, vee- ja kanalisatsioontrassid ei olnud OÜ Loopere omandis, siis ei saanud nad seetõttu moodustada OÜ Loopere ettevõtet. Sellest tulenevalt ei saanud toimuda OÜ Loopere ettevõtte üleminekut kostjatele. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik Loopere OÜ väidetavaid kohustusi hageja ees kostjatele omistada. Hageja poolt esitatud 15.11.2006 väidetavalt hageja ja OÜ Loopere vahel sõlmitud rendilepingust tuleneva rahalise nõude osas seoses hagejale kinnistutel asuva salvkaevu ja settepaagi kasutamisega märkis kohus, et isegi kui saaks asuda seisukohale, et vaidlusalune gaasi-, vee- ja kanalisatsioonitrass kuulus OÜ-le Loopere ja moodustas OÜ-le Loopere kuulunud gaasi-, vee- ja kanalisatsiooniettevõtte ning on toimunud nimetatud ettevõtte üleminek kostjatele, siis kohtu hinnangul 15.11.2006 hageja ja OÜ Loopere vahel sõlmitud rendileping on sõlmitud tagasiulatuva kuupäevaga ning sellest ei ole tekkinud ei OÜ-l Loopere ega kostjatel hageja ees rahalisi kohustusi. 25.11.2014 toimunud kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate LK, kes töötas OÜ-s Loopere raamatupidajana ja KL, kes oli OÜ Loopere juhatuse liige, ütluste kohaselt OÜ Loopere ei ole sõlminud lepingut hagejaga ja hageja ei ole OÜ-le Loopere arveid salvkaevu ja kanalisatsiooni eest esitanud. Tunnistajate ütluste kohaselt juhul kui hageja ja Loopere OÜ vahel oleks olnud leping sõlmitud, siis tunnistajad oleksid nimetatud lepingust teadlikud olnud. Tunnistaja KL on kinnitanud, et kõik andmed jõudsid alati OÜ-Loopere raamatupidamisse ning 2006-2008 oli OÜ Loopere raamatupidamine korrektselt korraldanud. Tunnistaja LK ütluste kohaselt tegi tema igakuiselt külaelanikele arveid vastavalt AS-i Eesti Gaas ja AS-i Tallinna Vesi poolt tulnud mahtude alusel ja elanike näitude alusel. Elanikud tasusid OÜ-le Loopere, Tallinna Vesi AS-le tasusime purgimise eest. Elanikele ei esitatud arveid vee tarbimise eest, vesi tuli vanast kaevust, kaevu eest elanikelt raha ei küsitud, kui OÜ Loopere oleks pidanud maksma iga kuu üle 18 00 krooni kaevu kasutamise ja fekaalimahuti kasutamise eest, siis OÜ Loopere ei oleks ise seda maksnud, vaid raha oleks tulnud elanike käest (II kd tlk 196-197). Kohtu hinnangul on kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud V-JR (endise nimega L) ütlused vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega, mistõttu on tegemist ebausaldusväärse tõendiga. V-JR on küll kinnitanud, et sõlmis lepingu, et puurkaevu kasutamise eest maksab OÜ Loopere hagejale, kuid Loopera elanikele selle eest arveid ei

esitatud ja kulud kandis OÜ Loopere. Samas tunnistaja LK ütluste kohaselt, kui OÜ Loopere oleks pidanud maksma iga kuu üle 18 00 krooni kaevu ja fekaalimahuti kasutamise eest, siis OÜ Loopere ei oleks ise seda maksnud, vaid raha oleks tulnud elanike käest. Kohtu hinnangul on ebausutav, et olukorras milles OÜ Loopere esitas küll Loopera elamurajooni elanikele arveid AS Eesti Gaas ja AS Tallinna vesi poolt esitatud teenuste eest, otsustas jätta esitamata Loopera elamurajooni elanikele arved salvkaevu ja settepaagi kasutamise eest ja pidi enda vahendite eest nimetatud arved hagejale tasuma. Vaidlust pole selle üle, et OÜ Loopera ühtegi arvet hagejale tasunud ei ole. 15.11.2005 rendilepingu sõlmimist hilisemalt kinnitavad kohtu hinnangul ka hageja juhatuse liikme AG poolt kohtuistungil vande all antud ütlused. Kuigi 15.11.2006 hageja ja OÜ Loopera vahel väidetavalt sõlmitud rendilepingu punkt 2.2. kohaselt rentnik kohustub tasuma kõik varaga seotud kulud, sh elektrienergia eest, on 25.11.2014 toimunud kohtuistungil hageja juhatuse liige AG ise kinnitanud, et enne OÜ Loopere pankrotimenetlust ei küsinud hageja OÜ-lt Loopere elektri eest raha (II kd tlk 193). Kohus ei pidanud usutuavaks, et hageja oli nõus 2 aasta jooksul ise tasuma salvkaevu pumba elektri eest ja ei pidanud vajalikuks küsida salvkaevu pumba elektri eest hüvitist OÜ-le Loopere. Kõiki kohtule esitatud tõendeid kogumis hinnates asus kohus seisukohale, et 01.04.2006 kuupäeva kandev rendileping on sõlmitud ilmselgelt tagantjärele ning tõenäoliselt sõlmitud eesmärgiga tekitada OÜ Loopere maksejõuetus ning seeläbi esitada OÜ Loopere vastu tagasivõtmise hagi ning lisaks nõuda näilike võlgnevuste tasumist kostjatelt. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et 01.04.2006 sõlmitud rendilepingu näol on tegemist ebausaldusväärse tõendiga ja kohus jättis selle TsMS § 238 lg 3 p 1 ning TsMS § 238 lg 5 alusel tõendina arvestamata. Kuna VÕS § 3 p 1 kohaselt võlasuhe võib tekkida lepingust, mitte aga arve esitamisest, siis tulenevalt asjaolust, et kohus on asunud seisukohale, et tõendamist pole leidnud hageja ja OÜ Loopere vahel rendilepingu sõlmimine, siis jättis kohus tähelepanuta hageja poolt kohtule esitatud arved, mida hageja on väidetavalt esitanud nii OÜle Loopere kui kostjale I väidetava rendilepingu alusel. Samuti leidis kohus, et hageja alternatiivne nõue tuleb jätta rahuldamata. Seejuures tugines maakohus TsÜS § 62 lg-le 1 ja VÕS § 1037 lg-le 1 ning leidis, et nii hagejale kuuluva salvkaevu kui settepaakide kasutamine on toimunud hageja nõusolekul, mis välistab VÕS § 1037 lg 1 järgse kasutuseelise hüvitamise nõude. Kohtule esitatud tõendeid kogumis hinnates asus kohus seisukohale, et tõendamist on leidnud, et vastavalt hageja ja kostjate suulisele kokkuleppele hagejale kuuluval kinnistul asuvast salvkaevust varustati Loopera elamurajooni elanike salvekaevu veega kuni elamurajooni kanalisatsiooni trasside rekonstrueerimiseni ja uue kaevu rajamiseni. Vaidlust pole selle üle, et kanalisatsiooni trasside rekonstrueerimine lõppes mais 2009 ja uus kaev valmis 2009. mais. Vaidlust pole ka selle üle, et Loopera elamurajooni elanikud hüvitasid hagejale salvkaevu elektripumba elektrikulu, mille osas esitas hageja arve kostjale I, mille liikmeks on Loopera elamurajooni elanikud. Samuti pole vaidlust selle üle, et reovee äraviimiseks sõitis vastav sõiduk hageja kinnistule ning tühjendas settepaagid. Loopera elamurajooni elanikud katsid reovee äraviimise kulu, tasudes paakauto juhile teenuse eest sularahas. Asjaolu, et salvkaevu ja settepaagi kasutamine on toimunud hageja nõusolekul on tõendatud ka sellega, et kostja I juhatuse liige AL on edastanud hagejale puurkaevu elektri kasutamise arvestuse ja hageja esitas kostjale I pumba elektrikulu eest arveid (I kd tlk 163-164). Juhul kui poolte vahel poleks olnud sõlmitud kokkulepet salvkaevu kasutamise kohta, siis ei oleks AL-il olnud mingit alust esitada hagejale salvkaevu kasutamisega seotud elektrinäite ja tasuda salvekaevu elektri eest. Kohus nõustus kostjate seisukohaga, et salvkaevu ja settepaakide kasutamine ilma hageja nõusolekuta ei saanud olla võimalik, sest salvkaev ja settepaak asusid hageja omandis ja valduses oleval Loopera tee 51, Rae külas asuval kinnistul. Kohtu hinnangul on tegemist VÕS § 389 mõistes tasuta kasutamise lepinguga.

Isegi kui asuda seisukohale, hageja ja kostjate vahel puudus kokkulepe salvkaevu ja settepaagi tasuta kasutamiseks, siis jääb hageja alternatiivne nõue kostjate vastu rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole tõendanud kostjate poolt väidetavalt saadud kasutuseelise väärtust. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kasutuseelise suuruse määramisel tuleb võtta lähtekohaks kasu, mida nõude esitaja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema (Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-60-09 p 13 ja lahendi nr 3-2-1-64-05 p 16). Kohus on 10.10.2013 kirjas teinud hagejale ettepaneku VÕS § 1037 lg 1 koosmõjus TsÜS 62 lg 1 järgi hüvitise suuruse kohta tõendite esitamiseks. Vaatamata kohtu ettepanekule hageja kostjate poolt väidetava kasutuseelise suuruse kohta kohtule ühtegi tõendit ei esitanud. Samuti ei ole hageja tõendanud, et olukorras, kus kostjad ei oleks kaevu ning kanalisatsioonipaaki kasutanud, oleks hagejal olnud võimalus saada mingisugust tulu. Vaidlust ei ole selle üle, et salvkaev ja settepaak olid ühendatud suletud Loopera elamurajooni veevarustus- ja kanalisatsioonitrassidega ning vaidlusalust salvkaevu ja settepaaki oli võimalik vaid hagejal endal kasutada ega olnud tegelikkus võimalik üldse kolmandatel isikutel kasutada. Kohus märkis, et kõik otsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Apellatsioonkaebus 28.01.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 29.12.2014 otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostjate kanda. Hageja leidis hagiavalduses, et toimus OÜ-le Loopere kuulunud ettevõtte üleminek Mittetulundusühingule Loopera Haldus, OÜ-le Rae Veevärk ja OÜ-le Rae Gaas ning kostjad on jätkanud esialgselt vahetult ning seejärel oma funktsioonide täitmiseks asutatud OÜ Rae Veevärk ja OÜ Rae Gaas kaudu OÜ Loopere tegevust selle klientide teenindamisel ja rendilepingu esemeks oleva vara kasutamist. Seega oli poolte vaidlus, kas kostjad on OÜ Loopere õigusjärglased ning kas OÜ Loopere väidetavad kohustused on kostjatele üle läinud. Pooled vaidlevad ka selle üle kas hagejal on nõue kostjate vastu hageja ja OÜ Loopere vahel väidetavalt 15.11.2006 sõlmitud lepingust VKI-1 tulenevalt. Kohus on teinud ebaõige järelduse, et tegemist ei olnud ettevõtte üleminekuga. Asjas ei oma tähtsust, kas vaidlusalused trassid olid rajatud ilma projekti ja ehitusloata ning nende kasutamiseks puudusid ettenähtud kasutusload. Vaidlus on pigem selles, kas toimus rentniku asendumine ja kas 15.11.2006 lepingust VKI-1 tekkisid kohustused kostjatele või mitte. Hageja leiab, et kohus oleks pidanud asjas kaasama V-JR kolmanda isikuna, kuid hageja sellekohase taotluse on kohus jätnud lahendamata. Samuti on kohus teinud ebaõige järelduse, et 15.11.2006 lepingu vaidlusse puutuvalt olid 01.04.2008 lepingu esemeks olnud gaasi-, veeja kanalisatsioonitrassid 01.04.2008 sõlmitud kinnistute müügilepingu ja asjaõiguslepingu esemeks olevate kinnistute olulisteks osadeks ning kuulusid kinnistute omanikule V-JL-le. Hageja arvates puudub selgus ja põhjendus, kuidas need lepingud omavahel seostuvad. Hageja vara kasutasid kostjad ja leping läks neile üle. Samuti puudub hageja hinnangul põhjendus kohtu alternatiivselt tehtud järeldustel, et kui ka toimus ettevõtte üleminek, siis on 15.11.2006 hageja ja OÜ Loopere vahel sõlmitud rendileping sõlmitud tagasiulatuva kuupäevaga ning sellest ei ole tekkinud ei OÜ-le Loopere ega kostjatel hageja ees rahalisi kohustusi. Lahendist ei ole võimalik järeldada, mida tähendab tagasiulatuva kuupäevaga sõlmitud leping.

Ebaõiged on ka kohtu järeldused, et kostjatele nagu ei olekski 15.11.2006 rendilepingu alusel väljastatud arveid kunagi esitanud. Vaidluse all oli vaid kostjate vastuväide, et eelmine vara kasutaja, s.o OÜ Loopere ei olnud arveid saanud. Samuti on kohus teinud ebaõiged järeldused tunnistajate LK ja KL ütlustest, kuna nemad ei ole vaidlusalusele rendilepingule alla kirjutanud. Loogiline ja mittevastuoluline on tunnistaja V-JR tunnistus, et ta sõlmis lepingu, et puurkaevu kasutamise eest maksab OÜ Loopere hagejale, kuid Loopera elanikele selle eest arveid ei esitatud ja kulud kandis OÜ Loopere. Isegi kui lugeda põhjendatuks kohtu järeldused 15.11.2006 rendilepingust tuleneva nõude rahuldamata jätmise kohta, ei saa nõustuda hageja alternatiivnõude rahuldamata jätmisega. Seejuures tugineb hageja TsÜS § 62 lg-le 1, mille kohaselt on esemest saadavaks kasuks eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). Samuti tugineb hageja VÕS § 1037 lg-le 1 ja leiab, et selle sätte alusel on isikult võimalik nõuda mh kasutuseeliseid. Kohus ei ole viidanud, millistele tõenditele tuginedes kohus leiab, et nii hagejale kuuluva salvkaevu kui settepaakide kasutamine on toimunud hageja nõusolekul, mis välistab VÕS § 1037 lg 1 järgse kasutuseelise hüvitamise nõude. Samuti on hageja hinnangul ebaõiged kohtu järeldused nagu ei oleks tõendatud saadud kasutuseelise väärtust. Hageja on esitanud hinnakirjad toimikusse. Isegi kui neist ei piisa, siis saab kohus kahju määrata Riigikohtu praktika kohaselt kindlaks ligikaudu. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kasutuseelise suuruse määramisel tuleb võtta lähtekohaks kasu, mida nõude esitaja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema (Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-60-09, p 13 ja lahendi nr 3-2-1-64-05, p 16). Vastus apellatsioonkaebusele Kostjad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu 29.12.2014 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole rikkunud tsiviilasja läbivaatamisel menetlusõiguse norme, nagu märgitakse apellatsioonkaebuses, ning on õigesti kohaldanud materiaalõigust. Ringkonnakohus vastab apellatsioonkaebusele väidetele järgmiselt. Apellatsioonkaebuses kordab hageja oma maakohtule esitatud seisukohti, millele on maakohus põhjaliku hinnangu andnud. Maakohus on õigesti leidnud, et vastustajad ei ole Loopere OÜ õigusjärglasteks. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-129-11 leidnud järgmist: „Ettevõte läheb VÕS § 180 lg 1 järgi üle, kui ettevõtte üleandja ja omandaja sõlmivad selle kohta võlaõigusliku lepingu. VÕS § 182 lg 1esimeses lauses täpsustatakse, et ettevõttesse kuuluvad asjad antakse omandajale üle vastavate asjade üleandmise sätete järgi ja õigused vastavate õiguste üleandmise sätete järgi, lepingud aga lepingute ülevõtmise sätete järgi. Kolleegium on varem selgitanud, et ettevõtte üleminekuks on vaja, et vara läheks üle kogumis, kuid mitte tingimata korraga ja ühe tehinguga (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10, p-d 12 ja 13). TsÜS § 6 lg-s 3 sätestatud spetsialiteedi põhimõtte kohaselt tuleb iga ettevõttesse kuuluv õigus üle anda eraldi käsutustehinguga, mistõttu ei ole õige seisukoht, et ettevõte saab üle minna ainult ühel õiguslikul alusel

(vt Riigikohtu 20. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-09, p 12; 20. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10, p 13 ja 23. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-113-11, p 47). TsMS § 230 lg 1 järgi on hageja kohustuseks tõendada, et ettevõte on üle läinud. Ettevõtte üleminekuga võib olla tegemist nt siis, kui hageja tõendab käsutustehinguid, poolte kokkuleppeid, lepingute üleandmist jms (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10, p 15). Kuna ettevõtte ülemineku eelduseks on ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste kogumi üleandmine, tuleb omandajale üle anda ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad ja õigused“. Maakohus on õigesti leidnud, et 01.04.2008.a lepingu esemeks olevad trassid olid rajatud ilma projekti ja ehitusloata ning et nende kasutamiseks puudusid ettenähtud kasutusload, mistõttu olid trassid AÕS RakS § 14 alusel 01.04.2008.a lepingu esemeks olevate kinnistute olulisteks osadeks. Trassid kuulusid kinnistute omanikule V-JR-le (endise perekonnanimega L) ning OÜ Loopere kui ettevõte ei ole üle läinud vastustajatele. Sama on leidnud ka Harju Maakohus ja Tallinna Ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-10-21388 tehtud lahendites (t.l.113132, II kd). Hageja ei ole tõendanud 15.11.2006.a sõlmitud lepingu üleminekut kostjale. Hagejale on apellatsioonkaebuse kohaselt jäänud selgusetuks, kuidas on 01.04.2008.a leping ja 15.11.2006.a leping omavahel seostuvad. Apellant on käesolevas menetluses läbivalt nimetatud lepinguid ise seostanud, leides et 01.04.2008.a lepingu alusel on toimunud OÜ Loopere kui ettevõtte üleminek. Hagi aluseks olev nõue põhineb asjaolul, et 01.04.2008.a lepingu alusel on toimunud OÜ Loopere kui ettevõtte üleminek vastustajatele, mistõttu on vastustajatele üle läinud ka väidetavast 15.11.2006.a lepingust tulenevad kohustused. Maakohus on otsuses kõiki asjas esitatud tõendeid kogumis hinnates põhjendatult tuvastanud, et apellandi hagi aluseks olev 15.11.2006.a leping on sõlmitud tõenäoliselt tagasiulatuva kuupäevaga ning et lepingust ei ole tekkinud OÜ-le Loopere ega vastustajatele apellandi ees rahalisi kohustusi. Ringkonnakohus leiab, et sellise järelduse võib asjas esitatud tõendite alusel teha. Seda eelkõige tunnistajana ülekuulatud V-JR ütluste alusel koosmõjus tunnistajate KL ja LK ütlustega (t.l. 196-199, II kd). V-JR on kinnitanud vaidlusaluse lepingu sõlmimist esitatud kujul, kuid on kinnitanud, et hageja esitas arved otse tunnistajale ning tunnistaja ei mäletanud, et oleks vaidlusaluse lepingu OÜ Loopere raamatupidamisele esitanud. Samuti ei mäleta ta arvete edastamist (t.l. 199, II kd). OÜ Loopere juhatuse liikme KL ja raamatupidaja LK ütluste kohaselt pole sellist lepingut kunagi OÜ-le Loopere esitatud, millest tulenevalt pole ka arveid kunagi esitatud ega ka arvete alusel makseid tehtud (t.l. 196, 197, II kd). Nimetatud lepingut pole ka OÜ Loopere majandusaasta aruannetes kajastatud (t.l. 135-157 I kd). Maakohus on tulenevalt TsMS § 442 lg-st 8 põhjendanud, miks nimetatud lepingu alusel ei ole võimalik hagi rahuldada. Hageja ei ole ümber lükanud vastustajate väidet, mille kohaselt esitati 15.11.2006.a lepingu alusel arved esmakordselt koos hagiavaldusega, mida on kinnitanud vande all kostjate juhatuse liige AL (t.l. 194-195, II kd). Hageja ei ole esitanud maakohtule tõendeid, millest nähtuks, et kostjatele oleks kunagi arveid esitatud. Apellant on salvkaevuga seoses olnud MTÜ-ga Loopera Haldus enne hagi esitamist ekirjavahetuses; e-kirjavahetusest nähtub, et apellant nõudis vastustajatelt vaid salvkaevu elektri eest tasumist ning väidetavat hagi aluseks olevat „15.11.2006.a lepingut“ ning väidetavast lepingust tulenevat nõuet apellant vastustajatele varasemalt maininud ei ole (t.l. 162-164, I kd).

Põhjendatud ei ole kostja väide, mille kohaselt pole maakohus viidanud, millistele tõenditele tuginedes kohus leidis, et salvkaevu ja settepaakide kasutamine toimus külaelanike poolt hageja teadmisel ja kokkuleppel hagejaga tasuta. Maakohus on otsuse lk 8-9 loetlenud üles tõendid ja asjaolud, millele maakohus on tuginenud. Maakohus on õigesti leidnud, et tõendid kogumis kinnitavad, et salvkaevu ja settepaakide kasutamine ilma hageja nõusolekuta ei saanud olla võimalik ning et salvkaevu ja settepaake kasutati VÕS § 389 mõistes tasuta. Samuti on maakohus põhjendatult jätnud rahuldamata ka hageja nõude kasutuseelise saamiseks. Maakohus on leidnud õigesti, et igal juhul ei ole hageja tõendanud kasutuseeliste nõude suurust. Maakohus on andnud apellandile korduvalt tähtaegu kasutuseeliste nõude ulatuse tõendamiseks, kuid hageja maakohtule tõendeid kasutuseeliste nõude suuruse kohta esitanud ei ole. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, mille kohaselt on hageja tõendamiskoormis tõendada oma nõude suurust, mida hageja teinud ei ole ning kostja on põhjendanud, miks hagejal kasutuseeliste nõue puudub. Eeltoodu alusel on maakohus õigesti leidnud, et hageja nõue kasutuseelise saamiseks tuleb jätta rahuldamata. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jätab ta apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-147-14 p-22 selgitanud menetluskulude kindlaksmääramise korda järgmiselt: „1. jaanuaril 2015 jõustusid TsMS-i muudatused, mis olulisel määral muutsid menetluskulude kindlaksmääramise korda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause uue redaktsiooni kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 uue redaktsiooni kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (p 1) või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (p 2). Seejuures nähakse TsMS § 176 lg 4 uues redaktsioonis ette menetlusosaliste kohustus esitada igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, menetluskulude nimekiri selle kohtuastme menetlusega seotud kulude kohta. /....../ Kolleegiumi arvates tuleb kohtutel eespool nimetatud probleemi ületamiseks tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv)“. /allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.