2-14-59133/23 - Võlaõigus - Töövõtulepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

Hageja nõue ja selle põhjendused Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlg 17 992,80 eurot, kahjuhüvitis 624 eurot ja viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 sätestatud määras. Hageja täpsustas, et viivise suurus hagi esitamise seisuga on 3 190,40 eurot. MTÜ XXX tellimusel esitas XXXOÜ 22. veebruaril 2010.a kostjale pakkumise 321 „XXX arendamise toetuse hankimine”. Pakkumise kohaselt kohustus hageja ajakohastama strateegia ja koostama taotluse projektile „Mööblitööstuse ekspordivõimekuse tõstmine” majandus- ja kommunikatsiooniministri 13. augusti 2008.a määruse nr 71 „XXX arendamise toetamise tingimused ja kord” kohase täistoetuse saamiseks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt (edaspidi EAS). Kostja kohustus maksma hagejale tasu, milleks esialgse kokkuleppe kohaselt oli 3% EAS-ilt saadava toetuse summast. Kostja aktsepteeris pakkumise, kuid tööde mahu kasvamise, tähtaja pikenemise ning taotletava toetuse suurenemise tõttu leppisid hageja ja kostja kokku tasustamise korra muutmises. Lõpliku kokkuleppe kohaselt jagunes lepingujärgne tasu põhi- ja tulemustasuks. Tööde teostamise üldmaksumuseks oli 3% EAS otsusega eraldatud toetuse summast, millest 75% moodustas põhitasu. Muudetud lepingutingimuse aktsepteeris kostja juhatuse liige XXX 27. septembril 2011.a. Hageja on lepingust tulenevad kohustused täitnud. EAS tunnistas hageja koostatud taotluse 08. detsembri 2011.a otsusega toetuse saamisele vastavaks ning määras kostjale väljamaksmisele kuuluva toetuse suuruseks 666 400 eurot. Lepingujärgne põhitasu on seega 14 994 eurot, millele lisandub käibemaks. Põhitasu tuli maksta kümne päeva jooksul EAS-i toetuse laekumisest. Vaatamata lepingus kokkulepitule ei ole kostja teavitanud hagejat toetuse laekumisest ega tasunud lepingujärgset tasu. Kuivõrd kostja jättis lepingust tuleneva tasu maksmise kohustuse täitmata ega reageerinud hageja elektronkirjadele võlgnevuse likvideerimiseks, pöördus hageja kostja vastu kohtuvälise nõude esitamiseks advokaadibüroo poole. Osutatud teenuse eest kohustus hageja tasuma Advokaadibüroole Lentsius & CASUS arve nr 201409009 alusel 624 eurot (summa koos käibemaksuga). Viidatud kulu on VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 kohaselt hageja otsene varaline kahju, mille hüvitamist hageja kostjalt nõuab. Võlausaldajal on rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral VÕS § 113 lg 1 kohaselt õigus nõuda võlgnikult viivitusintressi arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutus hageja tasunõue sissenõutavaks üheteistkümnendal päeval pärast EAS-i toetuse laekumist.

EAS tegi otsuse taotluse rahuldamise kohta 08. detsembril 2011. a. ja otsustas, et kostjale eraldatav toetus on maksimaalselt 666 400 eurot. Pakkumuste esitamise ja nõustumise andmise teel sõlmitud lepingu tingimuste kohaselt pidanuks kostja põhitasu summas 14 994 eurot välja maksma hiljemalt kümne päeva jooksul peale väljamakse laekumist EAS-ilt ja kui laekuv summa ei kata kogu summat, „toimub järgmise osa väljamakse peale järgmist EAS makse laekumist“. Peale lepingu sõlmimist jätkasid pooled suhtlemist ja toimusid läbirääkimised eesmärgiga vähendada hagejale makstava tasu suurust või panna tasu väljamaksmine sõltuvusse EAS poolt kostjale reaalselt üle kantud summadest. Hageja keeldus ja tasu määra osas uut kokkulepet sõlmida ei õnnestunud. Samuti ei nõustunud hageja sellega, et siduda tasu EAS poolt kostjale tegelikult välja makstud summadega. Samas õnnestus pooltel kokku leppida selles, et kostja ei ole kohustatud tegema väljamakseid kümne päeva jooksul peale väljamakse laekumist EAS-ilt, kuna vastasel korral oleksid projekti eesmärgid jäänud realiseerimata. Esimese väljamakse kostjale tegi EAS 10. augustil 2012. a. summas 27 123.71 eurot. Järgmised maksed on kostja kontole laekunud järgmiselt: 27. detsembril 2012. a. summas 30 524.57 eurot; 08. augustil 2013. a. summas 34 749,42 eurot; 20. detsembril 2013. a. summas 120 759,56 eurot; 02. mail 2014. a. summas 40 879,42 eurot ja 04. juulil 2014. a. summas 32 030,39 eurot. Kokku on EAS kostjale projekti raames välja maksnud 286 067,07 eurot. Lisaks maksete ajatamisele sõlmisid pooled kokkuleppe selles, et hageja abistab kostjat edaspidi projektiga seotud dokumentide koostamisel ehk teeb lisatööd vastavalt kostja vajadusele, ilma, et suureneks kostja rahalised kohustused hageja ees. Põhitasu osas lepiti kokku, et see makstakse hagejale välja osade kaupa hageja poolt esitatavate arvete alusel. Arvete summa ja väljamaksmise aeg tuli hagejale kooskõlastada kostjaga enne arvete esitamist. Nii on hageja poolt kostjale väljastatud arvete alusel kostja teinud hagejale kaks makset. Hageja on kostjale 28. oktoobril 2012. a. väljastanud arve nr 2512 summas 2 100 eurot, millele lisandub käibemaks summas 420 eurot, kokku 2 520 eurot. Kostja tasus nimetatud arve hagejale 30. detsembril 2012. a., so vahetult peale teise EAS väljamakse laekumist kostja arvelduskontole. 22. aprillil 2013. a. väljastas hageja kostjale arve nr 1413 summas 3 000 eurot, millele lisandub käibemaks summas 600 eurot, kokku 3 600 eurot. Kostja tasus viidatud arve 12. augustil 2013.a. Seega on kostja hagejale tasunud kokkulepitud põhitasust (ilma käibemaksuta) 5 100 eurot. Kostja tunnistab, et sõlmis hagejaga põhitasu osas kokkuleppe, mille kohaselt hageja põhitasu on 75% üldtasust. Üldtasu oli 3% EAS otsusega projektile eraldatud toetuse summast. EAS on 17. oktoobri 2014. a. otsusega muutnud 11. detsembri 2011. a. otsuse punkti 2 ja määranud, et toetab kostja projekti maksimaalselt summas 571 002,09 eurot. Seega on üldtasu 3% toetuse summast ehk 17 130,06 eurot ja põhitasu 75% üldtasust ehk 12 847,54 eurot. Kuivõrd kostja on hagejale tasunud põhitasu summas 5 100 eurot, siis võlgneb kostja hagejale põhitasu summas 7 747,54 eurot. Põhitasule võib lisanduda käibemaks, aga see eeldab arve väljastamist hageja poolt. Kostja vaidleb viivistele vastu. Põhinõue muutus sissenõutavaks 22. augustist 2012.a. Hageja oli toetuse väljamaksmisest teadlik. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Hiljemalt 28. oktoobril 2012.a pidi hageja teada saama, et põhitasu maksmise kohustus on muutunud sissenõutavaks, sest just sellel kuupäeval väljastas hageja kostjale arve. Viivise tasumise nõude esitas hageja esmakordselt 05. septembril 2014.a. Kahjunõue on põhjendamatult suur. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Menetluse käigus täpsustas kostja, et vaidleb hagile osaliselt vastu ja leiab, et põhivõlg on 7 747,54 eurot (t lk 90).

Hageja seisukoht kostja vastuse osas Hageja ei nõustu, et tasu suuruse arvestamisel tuleb lähtuda EAS 17. oktoobri 2014.a otsusest, millega EAS kostja taotlusel vähendas toetuse summat. Vastava taotluse on kostja esitanud pärast pretensiooni saamist hagejalt. Tegemist on pahatahtliku käitumisega. Pooled ei ole kokku leppinud lepingujärgse tasu maksmise ajatamises. Kostja väide lisatööde tellimise kohta vastab tõele. Lisatöödeks olid Peterburi ja selle ümbruse mööblitarbimise kaardistamine ning XXX liikmete küsitluse korraldamine. Nende teenuste eest esitas hageja kostjale arved ja need arved on kostja tasunud. Lisatööde maksumus ei olnud hõlmatud pakkumuse nr 321 järgse tasuga. VÕS § 159 lg 2 kohaldub leppetrahvile mitte viivisenõudele. Kui hagi on esitatud aegumistähtaja jooksul, ei saa väita, et hageja on nõude maksmapanemisega liiga kaua viivitanud ja vastava õiguse minetanud. Hageja ei ole käitunud viivise nõudmisel vastuoluliselt. Ka õigusabikulud on põhjendatud. Kohtu põhjendused Käesolevas vaidluses on kaks peamist vaidlusalust küsimust: 1) kas hageja tasu tuleb arvestada esialgselt eraldatud või vähendatud summast ning kas 2) lisatööd olid eraldi tasustatavad või mitte. Esmalt kujundab kohus seisukoha esimeses küsimuses. Hageja koostas taotluse projektile „Mööblitööstuse ekspordivõimekuse tõstmine” majandus- ja kommunikatsiooniministri 13. augusti 2008.a määruse nr 71 „XXX arendamise toetamise tingimused ja kord” kohase täistoetuse saamiseks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt. Kostja kohustus maksma hagejale tasu, milleks oli 3% EAS poolse otsusega eraldatud toetuse summast, mis jagunes põhitasuks 75% osas ja tulemustasuks 25% osas. Põhitasu tuli välja maksta 10 päeva jooksul peale väljamakse laekumist EAS-ilt. Kui EAS väljamakse ei kata tasusummat, toimub järgmise osa väljamakse peale järgmist EAS makse laekumist (t lk 8-17, 90). Hageja nõuabki just põhitasu maksmist, seetõttu kohus lisatasul ei peatu. 08.12.2011 otsusega eraldas EAS kostjale toetust 666 400 eurot. 17.10.2014 muutis EAS kostja taotlusel toetuse suurust ning toetuse suuruseks jäi 571 002,09 eurot. EAS on kostjale kokku välja maksnud 286 067,07 eurot (t lk 18-20, 53-54, 64-68, 90). Eeltoodud asjaoludes vaidlus puudub ja kohus loeb need asjaolud tuvastatuks. Poolte vahel on töövõtusuhe VÕS § 635 lg 1 tähenduses. Pooled vaidlevad selle üle, kas lepingutasu tuleb arvestada summalt 666 400 eurot või 571 002,09 eurot. Kohus leiab, et lepingutasu tuleb arvestada summalt 571 002,09 eurot. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. Pooltevahelise tasukokkuleppe järgi kujunes tööde teostamise üldmaksumuseks „/.../ 3% EAS poolse otsusega eraldatud toetuse summast /.../“ (t lk 16). EAS otsusega eraldatud toetuse lõplikuks summaks jäi 571 002,009 eurot ning seetõttu tuleb sellest ka lähtuda. Antud järeldust ei väära ka asjaolu, et toetuse summat vähendati kostja taotlusel. Leping ei keelanud kostjal taotleda toetuse vähendamist ning seetõttu ei saa seda käitumist kostjale ette heita. Seetõttu ei oma hageja väited kostja pahatahtlikust käitumisest õiguslikku tähendust. Samas ei oma ka kostja argumentatsioon sellest, et nii toetus kui tasu muutusid lepingueelsete läbirääkimiste käigus 2,9 korda suuremaks, õiguslikku tähendust. Lepingu järgi tuli tasu arvestada (lõplikult) eraldatud summast. Seega leiab kohus, et vastavalt poolte kokkuleppele on lepingujärgse tasu suurus (3% 571 002,09 eurost) 17 130,06 eurot. Põhitasu suurus on 75% sellest summast ehk 12 847,55 eurot, millele lisandub käibemaks 2 569,51 eurot; kokku on põhitasu suurus 15 417,06 eurot.

Teiseks vaidlevad pooled selle üle, kas lepingujärgne tasu hõlmas ka hageja tehtud lisatöid või olid need eraldi tasustatavad. Lisatöödeks olid Peterburi ja selle ümbruse mööblitarbimise kaardistamine ning XXX liikmete küsitluse korraldamine. Hageja leiab, et lisatööd olid eraldi tasustatavad, kostja aga et mitte. Lisatööde tegemise kokkuleppes ja selles, et tööd on ka tehtud vaidlus puudub. Lisatööde eest on hageja esitanud kostjale 2 arvet kogusummas 5 100 eurot, mille kostja on ka tasunud (t lk 55-58). Samas väidab kostja, et tasus need summad kui põhilepingujärgsed summad (t lk 90). Kostja väitis, et lisatööde vormistamine põhilepingujärgse tasu eest oli kokku lepitud suulise lepinguna. Sellist lepingut hageja eitab. XXX liikmete küsitluse kohta on kohtule esitatud ka kirjalik leping (t lk 88-89), mille järgi tuli selle töö eest tasuda käibemaksuta 3 000 eurot arve alusel. Kostja on tasunud hageja esitatud arve (t lk 57-58). Kuigi Peterburi ja selle ümbruse mööblitarbimise kaardistamise kohta ei ole kohtule kirjalikku lepingut esitatud, on kostja tasunud ka selle töö eest esitatud arve (t lk 55-56). Poolte kinnitusel oli lisatööde tasu regulatsioon samane (t lk 91). Tunnistajatena üle kuulatud XXXja XXXandsid ütlusi, mille kohaselt lisatööde summad tuli arvestada põhilepingusummast maha. Tunnistaja XXXsai vastava teadmise tunnistaja XXXja XXXteadmine, et tasu lisatööde eest tasaarvestatakse lepingu summaga põhineb jutuajamisel XXX (hageja juhataja). Kostja osundab ka XXX02.04.2014, 16.06.2014 ja 05.08.2014 e-kirjadele, milles tasutud 5 100 eurot on arvestatud põhitasu hulka ning hageja on esitanud ka vastava arve (t lk 60-63). Seega on hageja nii suuliselt (tunnistaja XXX) kui kirjalikult kinnitanud, et lisatööde tasu 5 100 eurot on arvestatud põhitasu hulka. Seega on mõlema poole tahteavaldused kokku langenud ning tegemist on pooltevahelise tasu maksmise kokkuleppega. Kuigi esialgselt (kirjalikus lepingus) oli tasu maksmine eraldi kokku lepitud, tuleb hilisemaid poolte tahteavaldusi arvestada tasukokkuleppe muutmisena. Kohus märgib täiendavalt, et isegi juhul kui tasu muutmise kokkulepet poleks tuvastatud, käituks hageja vastuoluliselt, kui kohtuväliselt tasu ei nõuaks, kuid kohtus seda teeks. Vastuoluline käitumine on aga kohtupraktikas käsitatud kui hea usu põhimõtte vastase käitumisena, mis võtab isikult võimaluse oma õigusi maksma panna. Kohus leiab, et lisatööde tasu 5 100 eurot tuleb arvestada põhitasu hulka.

Seega on põhitasust tulenev võlgnevus (15 417,06 – 5 100) 10 317,06 eurot. Hagejal on VÕS § 637 järgi õigus tasule ja kostjal on kohustus tasu maksta. Kohus rahuldab hageja põhinõude nimetatud ulatuses. Ülejäänud osas jääb põhinõue rahuldamata. Hageja esitas ka viivisenõude. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Põhitasu tuli lepingu järgi välja maksta 10 päeva jooksul peale väljamakse laekumist EAS-ilt. Kui EAS väljamakse ei kata tasusummat, toimub järgmise osa väljamakse peale järgmist EAS makse laekumist. EAS on kostjale tasunud esimese väljamakse 10.08.2012 summas 27 123,71 eurot (t lk 53). Seega tuli lepingu kohaselt põhitasu maksta välja hiljemalt 21.08.2012, s.o 10 päeva jooksul väljamakse laekumisest (arvestades, et tähtpäev on riiklik püha ja kohaldub t siviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg 8). Laekumine kattis tasusummat, mistõttu ei rakendunud tasu mitmes osas väljamaksmise klausel. Tõendamist ei ole leidnud kostja väide, et tasu maksmise ajatamise kohta oli poolte vahel kokkulepe. Tunnistaja XXXandis ütlusi, mille kohaselt oli poolte vahel tasu maksmise edasilükkamise kokkulepe tuginedes vestlusele XXX. Seda väidet (erinevalt lisatasu kokkuleppest) ei kinnita aga ükski teine tõend ning kohus ei saa ühe poole esindaja ütlusega tuvastada kokkulepet. Seetõttu asub kohus seisukohale, et võla ajatamise kokkulepe puudus. Kohtu seisukohta ei muuda ka kostja väide, et tasu lepingujärgne väljamaksmine oleks hakanud takistama projekti elluviimist. Projekti realiseerimise kohustus oli kostjal ja mitte hagejal. Hageja ei peaks kannatama kahjulikke tagajärgi seetõttu, et kostja ei suutnud enne tasu maksmise kokkuleppe sõlmimist läbi mõelda selle kokkuleppe tagajärgi enda jaoks. Võetud kohustus hageja ees tuleb VÕS § 76 lg 1 alusel täita.

Menetluskulude jaotamisel lähtub kohus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg-st 1. Kohus rahuldas hageja nõude 59% ulatuses. Kohus peab õiglaseks jaotada menetluskulud sama proportsiooni alusel, jättes 41% menetluskuludest hageja kanda ja 59% kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab kohus menetluskulud rahaliselt kindlaks. Hageja menetluskulud seisnevad riigilõivus 900 eurot ja lepingulise esindaja kulus summas 2 892,50 eurot. Kohus peab riigilõivu tasumise kulusid põhjendatuks. Hageja lepinguline esindaja kulutas õigusabile 22 tundi 15 minutit tunnitasuga 130 eurot. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu hind vastab turuhinnale ja on seega põhjendatud. Samuti peab kohus põhjendatuks kulutatud õigusabi mahtu tundides. Kohus peab õigusabi kulusid põhjendatud ja vajalikuks TsMS § 175 lg 1 mõttes. Hageja menetluskulud on seega kokku 3 792,50 eurot. Hageja ei taotle käibemaksu hüvitamist. Kostja menetluskulud moodustuvad lepingulise esindaja kuludest summas 1 335 eurot. Kostja lepinguline esindaja on osutanud õigusabi 10 tundi ja 15 minutit tunnihinnaga 125 eurot ja 115 eurot. Kohus leiab, et ka kostja tunnitasu määr vastab turusituatsioonile ning osutatud õigusabi maht on põhjendatud ja vajalik TsMS § 175 lg 1 järgi. Hageja vaidles kostja menetluskulule vastu osas, mis puudutas kuludokumendi olemasolu seoses kohtuistungil osalemisega. Kohus ei pea vastuväidet põhjendatuks, sest kostja lepinguline esindaja oli kohtuistungil ning andis õigusabi, mistõttu puudub alus kahelda selle kulu olemasolus. Kostja on ka hiljem vastava kuludokumendi esitanud. Kohus peab põhjendatuks kostja menetluskulu summas 1 335 eurot. Kostja ei taotle käibemaksu hüvitamist. Arvestades menetluskulu jaotust peab kostja kandma hageja menetluskulud summas (3 792,50 x 59%) 2 237,58 eurot. Hageja peab kandma kostja menetluskulud summas (1 335 x 41%) 547,35 eurot. Tasaarvestades menetluskulu kandmise kohustuse peab kostja kandma hageja menetluskulud summas (2 237,58 – 547,35) 1 690,23 eurot. Kohus mõistab selle summa kostjalt välja. Hageja palub aga menetluskuludelt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, mille kohus TsMS § 177 lg 4 alusel rahuldab.