Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 31.03.2014 esitas J-JP (hageja) Harju Maakohtule hagi IK (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 31 955,82 eurot, intress 18 662,09 eurot, 16.03.2014 seisuga viivis 219,70 eurot ja edasiulatuv viivise alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt allkirjastasid pooled 09.04.2007 võlakirja, mille kohaselt andis hageja kostjale laenu 300 000 krooni (19 173,49 eurot) igakuise intressiga 5000 krooni (319,56 eurot). Pooled leppisid kokku, et kostja maksab intressi iga kuu 25. kuupäeval. Kostja kohustus laenu tagasi maksma kahe kuu jooksul alates hageja poolt sellekohase teate saamisest. Kokkulepitud summa kandis hageja kostja arveldusarvele 09.04.2007. Lisaks allkirjastasid pooled 11.05.2007 järgmise võlakirja, mille kohaselt hageja andis kostjale laenu 200 000 krooni (12 782,33 eurot) igakuise intressiga 3000 krooni (191,73 eurot). Pooled leppisid kokku samasugustes intressi maksmise ja laenu tagastamise tähtaegades nagu eelmise võlakirja puhul. Kokkulepitud summa kandis hageja kostja arveldusarvele 14.05.2007. Kostja võlga ega intresse ei tasunud, mistõttu pöördus hageja korduvalt kostja poole meeldetuletusega võlakirjast tulenevate kohustuste täitmiseks. Kostja andis erinevaid lubadusi, kuid neid täitma ei asunud. 17.12.2013 saatis hageja kostjale lepingu lõpetamise teate, milles ütles mõlema võlakirjaga sõlmitud kokkulepped üles alates 16.02.2014 ja nõudis laenu tagastamist (31 955,82 eurot) ja seni tasumata intressi (41 159,11 eurot) tasumist. Hageja saatis kõnealuse teate kostja e-postile ning sama teate tähitud kirjaga kostja elukoha aadressil. Nimetatud postiaadress on lisaks kostja elukohale ka kostjale ainuisikuliselt kuuluva ja juhitava ettevõtte ametlik kontaktaadress, milline on fikseeritud ka äriregistris. E-posti aadress on samuti kostjale kuuluva ettevõtte kontakt, milline on fikseeritud äriregistris. Hageja 17.12.2013 postitatud kirja kohta on kostjale Eesti Posti kodulehe info kohaselt jäetud teated 18.12.2013 ja 07.01.2014. Kostja ei ole hagejale võlga tasunud. Kostja vastuväited Kostja esitas hagile aegumise vastuväite, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja märkis, et pooled ei ole laenu tagastamise tähtaega kummaski lepingus kindlaks määranud ja seega tuli kostjal oma kohustused täita mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist. Sellisel juhul võis hageja kohe nõuda laenu tagastamist, st nõuded muutusid sissenõutavaks lepingute sõlmimisel. Pooled ei lisanud konkreetset tähtaega lepingutesse seetõttu, et hageja oli kostjale ka varasemalt analoogsetel tingimustel lühiajalist laenu andnud ning kostja oli varasemate laenude puhul ka kõik lepingutingimused korrektselt täitnud. Varem kasutas kostja hagejalt saadud raha kolm aastat, mille järel tasus võla. Sellest järeldas kostja, et ka hagi aluseks olevate laenulepingute tähtajad on samasugused. Järelikult muutus nõue 300 000 krooni ulatuses esimese võimalusena sissenõutavaks 09.04.2007 ja 200 000 krooni ulatuses 11.05.2007 ning aegusid vastavalt 09.04.2010 ja 11.05.2010. Teise võimalusena muutusid mõlemad nõuded sissenõutavaks kolme aasta möödumisel lepingu sõlmimisest, st vastavalt 09.04.2010 ja 11.05.2010 ning aegusid omakorda kolme aasta

möödumisel, st 09.04.2013 ja 11.05.2013. Kolmanda võimalusena muutusid mõlemad nõuded sissenõutavaks 31.12.2007, mil hageja pidi aru saama, et kostja ei asu lepingut täitma ning sel juhul aegusid nõuded 31.12.2010. Maakohtu otsus 17.07.2014 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 31 955,82 eurot, intressi 18 662,09 eurot, viivise 998,28 eurot ja alates 18.07.2014 edasiulatuva viivise põhivõla 31 955,82 eurot tasumata osalt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus jättis rahuldamata kostja 03.07.2014 taotluse täiendava dokumentaalse tõendi vastuvõtmiseks. 09.04.2014 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõud jättis maakohus kehtima käesoleva otsuse täitmise tagamiseks. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus märkis seni lahendamata kostja 03.07.2014 täiendava dokumentaalse tõendi esitamise taotluse rahuldamata jätmisel, et kostja tõend jääb vastu võtmata TsMS § 238 lg 1 esimese lause alusel, sest sellel ei ole asjas tähtsust. Kostja täiendav tõend ei käsitle vaidlusega seotud asjaolusid, vaid peaks üksnes ilmestama kostja väidet, miks ta ei nõustu hageja kompromissi tingimustega. Rahalise nõude sisulisel lahendamisel ei hinda kohus otsuse täitmise võimalusi. Hageja põhinõude õiguslik alus on VÕS § 396 lg 1, mis näeb ette, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kohtu hinnangul on mõlemad võlakirja dokumendid käsitletavad eraldi tähtajatute laenulepingutena. Võlakirjade dokumentides sisaldub samuti kokkulepe selle kohta, et laen tuleb tagasi maksta kahekuulise etteteatamise tähtajaga, mis sisuliselt vastab VÕS § 398 lg 1 mõttele. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja väitele, et ta saatis kostjale 17.12.2013 eelmisel päeval koostatud laenulepingute ülesütlemise avalduse muu hulgas e-kirja teel. Kohus viitas TsMS § 5 lg-le 1 ja leidis, et kostja vastuväidete puudumisest järeldub, et ülesütlemisavalduse saatmine, sisu ja kättesaamine ei ole vaidlusalused. Ülesütlemine kui tahteavaldus tuleb lepingu teisele poolele kätte anda. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 esimese lause kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus (sh nt lepingu ülesütlemine) kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 3 esimene lause kohaselt loetakse lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-139-12, p 15 kolmas lõik). Kuna hageja saatis 16.12.2013 avalduse kostjale 17.12.2013 e-kirjaga aadressil, mille kasutamist ega sellele saadetud kirja kättesaamist kostja ei ole vaidlustanud, siis luges kohus, et kostjal oli mõistlik võimalus kirjaga tutvuda samal päeval ja järelikult saab lugeda hageja ülesütlemisavalduse kättesaaduks 17.12.2013. Selle kuupäevaga on määratud laenu tagastamisest etteteatamise kahe kuu pikkuse tähtaja kulgema hakkamine ja laenu tagastamise nõue muutus TsÜS § 136 lg 3 järgi sissenõutavaks 17.02.2014 (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1116-07, p 15 esimene lõik). Kostja esitatud aegumise vastuväite osas tugines kohus TsÜS § 142 lg-le 1, § 146 lg-le 1 ja § 147 lg 1 esimesele lausele. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisel tuleb lähtuda VÕS § 82 lg-st 3, poolte varasemast praktikast või ajast, mil hageja pidi aru saama, et kostja ei tasu intressimakseid. Kohus märkis, et kostja nimetatud alternatiivide ühiseks eelduseks on poolte kokkuleppe puudumine

laenu tagastamise tähtaja osas. Kohus leidis, et seaduse mõtteks ei ole võrdsustada poolte kokkulepe laenulepingu tähtajatuse kohta olukorraga, kus pooltel tähtaja osas kokkulepe puudub. Võlakirjadega on pooled sõlminud tähtajatud laenulepingud. Arvestades eelmises punktis põhinõude sissenõutavuse kohta tuvastatut ei ole aegumise vastuväide selles osas edukas. Hageja põhinõue 31 955,82 saamiseks on põhjendatud. Intressinõude õiguslik alus on VÕS § 397 lg 1, mille kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi ning muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Intressi arvestusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud, aga kostja väitel on ka intressinõue aegunud koos põhinõudega. Intressi saab VÕS § 397 lg 3 järgi nõuda kuni laenu tagastamise tähtpäeva saabumiseni ehk kuni päevani, mil hageja põhinõue muutus sissenõutavaks. Korduva kohustusena aegub perioodiliselt arvestatav intressinõue TsÜS § 154 kohaselt iga intressiarvestusperioodi kohta kolme aasta jooksul alates selle kalendriaasta lõppemisest, mil intressikohustus muutus sissenõutavaks. Sõltumata sellest lõpeb intressinõue kõrvalkohustusest tuleneva nõudena TsÜS § 144 kohaselt koos põhinõudega (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-57-08, p 11 esimene lõik). Kuna põhinõue ei ole aegunud, siis kontrollis kohus täiendavalt intressinõude kui perioodilise nõude aegumist. Hageja nõutud intressimaksed alates 2011. aastast aeguks eeltoodud põhjustel kolme aasta möödumisel 2011. aasta lõppemisest, st käesoleva aasta lõppedes. Kuna hagi on esitatud enne, siis ei ole intressinõue 2011. aasta ega hilisemate perioodide eest aegunud. Kohus leidis, et kogu esitatud intressinõue summas 18 662,09 eurot on põhjendatud. Kohus märkis, et viivisenõude õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1 esimene lause. Viivise arvutusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Lisaks nõuab hageja kostjalt edasiulatuva viivise väljamõistmist, mille osas ka kostjal muud vastuväited puuduvad. Sellest järeldas kohus, et viivisenõude lahendamine sõltub peamiselt põhinõude lahendamisest, sh selle sissenõutavaks muutumise ajast. Tulenevalt kostja aegumise vastuväitest märkis kohus, et viivisenõue ei saa käesoleva juhtumi asjaoludel aeguda varem kui põhikohustuse täitmise nõue. TsÜS § 144 mõtte kohaselt aegub koos põhinõudega ka sellest tulenev viivisenõue. Seega nii põhinõude kui ka viivisenõude aegumise tähtaeg hakkab kulgema ajast, mil võlgnik pidi põhikohustuse täitma (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-41-07, p 25). Kuna kohus sedastas eespool, et põhinõue ei ole aegunud, siis ei ole seda ka viivise nõue. Perioodi eest alates 17.02.2014 kuni hagi esitamiseni 31.03.2014 saaks hageja nõuda viivist 43 päeva eest summas 310,58 eurot (= 31955,82 × 8,25% : 365 × 43 ). Hageja nõuab sellest väiksema summa 219,70 eurot maksmist, st kohus saab hageja nõude selles osas rahuldada. Koos hageja nõutud viivise summaga mõistis kohus kostjalt otsuse tegemise aja seisuga välja viivise 998,28 eurot (= 219,70 + 778,58 ) ja edasi VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Apellatsioonkaebus 16.08.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 17.07.2014 otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks ja jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja on seisukohal, et kohus on vääralt kohaldanud seadust. Seejuures viitab kostja otsuse punktis 13 leitule ja märgib, et sisuliselt leidis kohus, et kui lepingusse on märgitud punkt „laenu tagastamine toimub kahekuulise etteteatamistähtajaga“, siis on tegemist tähtajatu lepinguga ning see ei ole võrdsustatud olukorraga, kus tagasimaksmise tähtaeg lepingus puudub. Kostja ei nõustu kohtu järeldustega. Kostja on varasema menetluse kestel rõhutanud, et nn kahekuuline etteteatamistähtaeg oli lepingu sõlmimise hetkel kostja teadmiste kohaselt kostja kohustus. Lepingute kohaselt on pooled tagasimaksmise kohta leppinud kokku ainult

selles, et kui kostja enam laenu kasutada ei soovi, siis on kostja kohustatud sellest hagejat kaks kuud ette teavitama ja laenu tagastama. Analoogne tingimus kuulub üldjuhul laenulepingute tüüptingimuste hulka ja kostja arusaama kohaselt on tegemist võlausaldaja sissetulekut kaitsva kokkuleppega, et võlausaldaja saaks end kaitsta laenu ennetähtaegsel tagastamisel ootamatult väheneva sissetuleku eest. Kohus on jätnud selle seisukoha analüüsimata. Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et see kohustus oli mõlemapoolne. Kostja arvates puudus poolte vahel kokkulepe tähtaja kohta ja seega oli tegemist VÕS § 82 lgs 3 sätestatud olukorraga. Kuna kostja oli ka varasemalt samasisulisi lepinguid hagejaga sõlminud, siis oli kostjal õigustatud ootus, et ka järgnevad lepingud on samasisulised. Kuna hageja tõlgendas lepingut teistmoodi, oleks kohus pidanud välja selgitama poolte tegeliku tahte lepingu sõlmimise ajal. Samuti oli kostjal õigustatud ootus, et kui hageja ei olnud sisuliselt 7 aastat nõude vastu huvi tundnud, siis on nõue aegunud. Üldiselt on nõuete aegumistähtaeg kolm aastat ning kostja oli seega lugenud nõude aegunuks. Kostja viitab Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-163-04, milles Riigikohus leidis, et kui kohustuse täitmise tähtpäeva ei ole selgelt kokku lepitud, võib VÕS § 82 järgi nõuda kohustuse täitmist põhimõtteliselt igal ajal. Seega on kostja seisukohal, et kostja nõuded aegusid 300 000 krooni ulatuses 09.04.2010 ja 200 000 krooni ulatuses 11.05.2010. Kostja leiab, et hageja oleks pidanud enda nõude maksma panema varem, saatma kostjale meeldetuletusi vms. Hagejale oli paari kuu jooksul peale lepingu sõlmimist teada, et kostja ei asu lepingujärgseid intresse tasuma, kuid sellest hoolimata ei asunud kasutama vastavaid õiguskaitsevahendeid. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, ei kuna kostja ei ole lepingu ülesütlemise kättetoimetamisele vastu vaielnud, siis kostja vastuväidete puudumisest järeldub, et ülesütlemisavalduse saatmine, sisu ja kättesaamine ei ole vaidlusalused. Hageja on väidetavalt saatnud kostjale ka meeldetuletusi, lepingu ülesütlemise avaldusi jms. Kohus ei tuvastanud, et kostja oleks need teated kätte saanud. Kostja ei vaielnud kättesaamisele vastu, sest oli seisukohal, et nõue on hagi esitamise hetkeks aegunud ning seega ei oma hageja poolt edastatud teated tähtsust. Hagimaterjalide seas puuduvad tõendid, et kostja oleks lepingu ülesütlemise avalduse kätte saanud. Kohus on otsuses küll selgitanud, et ülesütlemine kui tahteavaldus tuleb lepingu teisele poolele kätte anda, kuid asus hoolimata vastavate tõendite puudumisele siiski seisukohale, et kui kostja vastu ei vaielnud, siis on vastav kohustus hageja poolt täidetud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu 17.07.2014 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole rikkunud tsiviilasja läbivaatamisel menetlusõiguse norme, nagu märgitakse apellatsioonkaebuses ning on õigesti kohaldanud materiaalõigust.

Kolleegium leiab, et kostja esitatud aegumise vastuväite osas tugines maakohus põhjendatult TsÜS § 142 lg-le 1, § 146 lg-le 1 ja § 147 lg 1 esimesele lausele. Maakohus põhjendatult ei nõustunud kostja seisukohaga, mille kohaselt laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisel tuleb lähtuda VÕS § 82 lg-st 3, poolte varasemast praktikast või ajast, mil hageja pidi aru saama, et kostja ei tasu intressimakseid. Maakohus on kõiki poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid hinnates õigesti tuvastanud, et mõlemad võlakirja dokumendid on käsitletavad eraldi tähtajatute laenulepingutena. Võlakirjade dokumentides sisaldub samuti kokkulepe selle kohta, et laen tuleb tagasi maksta kahekuulise etteteatamise tähtajaga, mis sisuliselt vastab VÕS § 398 lg 1 mõttele. Ringkonnakohus nõustub kostja apellatsioonkaebuses toodud seisukohaga ja samuti viitega Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-163-04, milles Riigikohus leidis, et kui kohustuse täitmise tähtpäeva ei ole selgelt kokku lepitud, võib VÕS § 82 järgi nõuda kohustuse täitmist põhimõtteliselt igal ajal. Nimetatust tulenevalt oligi hagejal õigus nõuda kostja poolt lepingu täitmist 16.12.2013.a e-kirja alusel hiljemalt 17.02.2014. Kostja arusaam, et nn kahekuuline etteteatamistähtaeg oli lepingu sõlmimise hetkel kostja teadmiste kohaselt vaid kostja kohustus, ning et lepingute kohaselt on pooled tagasimaksmise kohta leppinud kokku ainult selles, et kui kostja enam laenu kasutada ei soovi, siis on kostja kohustatud sellest hagejat kaks kuud ette teavitama ja laenu tagastama, ei ole kooskõlas lepingus sätestatuga. Maakohus leidis põhjendatult, et hagejal oli õigus leping 2-kuulise etteteatamistähtaajaga üles öelda. Maakohus leidis põhjendatult, et kostja ei ole üheski menetlusdokumendis väitnud, et ta ei ole hageja poolt väljastatud 16.12.2013 e-kirja kätte saanud. Harju Maakohus 16.06.2014 määruse p. 3 alusel jättis rahuldamata kostja 01.06.2014 taotluse vaheotsuse tegemiseks (t.l.124). Kostja on taas 02.07.2014 menetlusdokumendis kinnitanud, et hageja poolt saadetud lepingute ülesütlemise avaldus ei oma käesoleval juhul mingit tähtsust, kuivõrd nõue oli muutunud selleks ajaks sissenõutavaks ja aegunud. Seega leidis maakohus põhjendatult, et kostja ei ole lepingute ülesütlemisavalduse kättesaamisele vastuväiteid esitanud. Ülaltoodu alusel ei anna apellatsioonkaebuses toodud väited alust kaebuse rahuldamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jätab ta apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-147-14 p-22 selgitanud menetluskulude kindlaksmääramise korda järgmiselt: „1. jaanuaril 2015 jõustusid TsMS-i muudatused, mis olulisel määral muutsid menetluskulude kindlaksmääramise korda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause uue redaktsiooni kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 uue redaktsiooni kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (p 1) või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (p 2). Seejuures nähakse TsMS § 176 lg 4 uues redaktsioonis ette menetlusosaliste kohustus esitada igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, menetluskulude nimekiri selle kohtuastme menetlusega seotud kulude kohta. /....../ Kolleegiumi arvates tuleb kohtutel eespool nimetatud probleemi ületamiseks tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles

menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv)“.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.