XXX hagi XXX(XXX) vastu 31 955,82 euro, intressi ja viivise nõudes
Tsiviilasja hind
53 473,97 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: XXX(isikukood XXX) Kostja: XXX (isikukood XX), esindaja XXX
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata kostja 3. juuli 2014 taotlus täiendava dokumentaalse tõendi vastuvõtmiseks. Mõista kostjalt XXX (isikukood XXX) hageja XXX(isikukood XXX) kasuks välja põhivõlg 31 955,82 eurot, intress 18 662,09 eurot, viivis 998,28 eurot ja alates 18. juulist 2014 edasiulatuv viivis põhivõla 31 955,82 eurot tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Hagi rahuldada. Jätta 9. aprilli 2014. aasta kohtumäärusega rakendatud hagi tagamise abinõud kehtima käesoleva otsuse täitmise tagamiseks. Jätta kõik menetluskulud kostja kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses
2-14-14371 esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohtu selgitused Menetlusosaline võib nõuda Harju Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist otsuses sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse Harju Maakohtule (Kentmanni 13, Tallinn, e-posti aadress [email protected]). Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtuasja menetlusega. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes otsuse peale edasi kaevates.
MENETLUSE KÄIK
1.XXX(hageja) esitas 31. märtsil 2014 veebilehe www.e-toimik.ee kaudu kohtule hagiavalduse XXX (kostja) vastu põhivõla 31 955,82 eurot, intressi 18 662,09 eurot,
16.märtsi 2014 seisuga viivise 219,70 eurot ja edasiulatuva viivise (alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määrale) nõuetes.
2.Kohus võttis hagiavalduse 9. aprilli 2014. aasta määrusega menetlusse. Hageja taotlusel tagas kohus hagi sama kuupäeva määrusega. Kostja esitas 30. aprillil 2014 vastuse hagile ja hageja esitas 12. mail 2014 arvamuse kostja vastuse kohta. Kostja esitas 1. juunil 2014 täiendava vastuse. Mõlemad pooled avaldasid, et nad on nõus vaidluse lahendamisega kirjalikus menetluses.
3.Kohus määras 16. juuni 2014. aasta määrusega lahendada tsiviilasi kirjalikus menetluses, selgitas pooltele kohaldatavat õigust ja sellest tulenevat poolte tõendamiskoormist, samuti määras asja lahendamiseks vajalikud tähtajad. Kohus tegi pooltele ka omapoolse kompromissettepaneku, mida pooled arutasid, aga kokkuleppele pooled ei jõudnud. Pooled esitasid kohtule täiendavad seisukohad, kostja esitas taotluse ühe täiendava tõendi vastuvõtmiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Hageja nõuded ja väited
4.Hageja nõuab kostjalt põhivõla 31 955,82 eurot, intressi 18 662,09 eurot ja viivise maksmist. Hageja põhiväited on järgmised: − pooled allkirjastasid 9. aprillil 2007 võlakirja, mille kohaselt hageja andis kostjale laenu 300 000 krooni (19 173,49 eurot) igakuise intressiga 5 000 krooni (319,56 eurot). Pooled leppisid kokku, et kostja maksab intressi iga kuu 25. kuupäeval. Kostja kohustus laenu tagasi maksma kahe kuu jooksul alates hageja poolt sellekohase teate saamisest. Kokkulepitud summa kandis hageja kostja arveldusarvele 9. aprillil 2007; − lisaks allkirjastasid pooled 11. mail 2007 järgmise võlakirja, mille kohaselt hageja andis kostjale laenu 200 000 krooni (12 782,33 eurot) igakuise intressiga 3 000 krooni (191,73 eurot). Pooled leppisid kokku samasugustes intressi maksmise ja laenu tagastamise tähtaegades nagu eelmise võlakirja puhul. Kokkulepitud summa kandis hageja kostja arveldusarvele 14. mail 2007;
2 (6)
2-14-14371 − kostja intresse ei tasunud, mistõttu hageja pöördus korduvalt kostja poole meeldetuletusega võlakirjast tulenevate kohustuste täitmiseks. Kostja andis erinevaid lubadusi, kuid neid täitma ei asunud; − hageja saatis 17. detsembril 2013 kostjale lepingu lõpetamise teate, milles ütles mõlema võlakirjaga sõlmitud kokkulepped üles alates 16. veebruarist 2014 ja nõudis laenu tagastamist (31 955,82 eurot) ja seni tasumata intressi maksmist (41 159,11 eurot). Hageja saatis kõnealuse teate kostja e-postile ning sama teate tähitud kirjaga kostja elukoha aadressil. Nimetatud postiaadress on lisaks kostja elukohale ka kostjale ainuisikuliselt kuuluva ja juhitava ettevõtte ametlik kontaktaadress, milline on fikseeritud ka äriregistris. E-posti aadress on samuti kostjale kuuluva ettevõtte kontakt, milline on fikseeritud äriregistris. Hageja
17.detsembril 2013 postitatud kirja kohta on kostjale Eesti Posti kodulehe info kohaselt jäetud teated 18. detsembril 2013 ja 7. jaanuaril 2014; − hageja võlga kostjale ei tasunud. Hagiga nõuab hageja kogu põhivõla (31 955,82 eurot), osaliselt intressi (alates 2011. aasta veebruarist kuni
16.veebruarini 2014 summas 18 662,09 eurot) ning viivise (219,70 eurot ja edasiulatuvalt alates hagi esitamisest) kostjalt väljamõistmist.
5.Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Kostja vastuväited
6.Kostja vaidleb hagile vastu ja esitas hagile ainult aegumise vastuväite. Pooled ei ole laenu tagastamise tähtaega kummaski lepingus kindlaks määranud, seega tuli kostjal oma kohustused täita mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist. Sellisel juhul võis hageja kohe nõuda laenu tagastamist, st nõuded muutusid sissenõutavaks lepingute sõlmimisel. Pooled ei lisanud konkreetset tähtaega lepingutesse seetõttu, et hageja oli kostjale ka varasemalt analoogsetel tingimustel lühiajalist laenu andnud ning kostja oli varasemate laenude puhul ka kõik lepingutingimused korrektselt täitnud. Varem kasutas kostja hagejalt saadud raha kolm aastat, mille järel tasus võla. Sellest järeldas kostja, et ka hagi aluseks olevate laenulepingute tähtajad on samasugused. Järelikult muutus nõue 300 000 krooni ulatuses esimese võimalusena sissenõutavaks 9. aprillil 2007 ja 200 000 krooni ulatuses
11.mail 2007 ning aegusid vastavalt 9. aprillil 2010 ja 11. mail 2010. Teise võimalusena muutusid mõlemad nõuded sissenõutavaks kolme aasta möödumisel lepingu sõlmimisest, st vastavalt 9. aprillil 2010 ja 11. mail 2010 ning aegusid omakorda kolme aasta möödumisel, st
9.aprillil 2013 ja 11. mail 2013. Kolmanda võimalusena muutusid mõlemad nõuded sissenõutavaks 31. detsembril 2007, mil hageja pidi aru saama, et kostja ei asu lepingut täitma – sel juhul aegusid nõuded 31. detsembril 2010.
7.Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi tuleb rahuldada. Menetluskulud jätab kohus kostja kanda.
9.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 5 sätestab muu hulgas, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte veel lahendamata taotlused. Käesolevas asjas on seni lahendamata kostja 3. juuli 2014 täiendava dokumentaalse tõendi esitamise taotlus. Hageja vaidles kostja taotlusele vastu muu hulgas sellega, et kostja taotlus on esitatud hilinenult. Hageja vastuväide on põhjendatud. Kohus andis 16. juuni 2014. aasta määrusega pooltele tähtaja tõendite esitamiseks kuni 27. juunini 2014, aga kostja esitas tõendi hiljem. TsMS § 330 lg 3 näeb ette, et pärast eelmenetluse lõppemist või kirjalikus menetluses pärast taotluste esitamise tähtaja möödumist esitatud uusi asjaolusid või taotlusi sisaldavat 3 (6)
2-14-14371 avaldust, samuti tõendeid menetletakse sama seadustiku §-s 331 sätestatud juhul ja korras. Kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või sama seadustiku §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda vastavalt TsMS § 331 lg-le 1 üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kohus leiab, et kostja taotluse menetlemine ei põhjusta menetluse lahendamise viibimist, sest hageja on saanud kostja taotluse kohta oma seisukoha esitada. Siiski jääb kostja tõend vastu võtmata TsMS § 238 lg 1 esimese lause alusel, sest sellel ei ole asjas tähtsust. Kostja täiendav tõend ei käsitle vaidlusega seotud asjaolusid, vaid peaks üksnes ilmestama kostja väidet, miks ta ei nõustu hageja kompromissi tingimustega. Rahalise nõude sisulisel lahendamisel ei hinda kohus otsuse täitmise võimalusi. Neil kaalutlustel jääb kostja taotlus rahuldamata. Viidatud tõendit ei ole selle elektroonilise esitamise tõttu vaja ega võimalik kostjale tagastada (Riigikohtu 5. novembri 2012. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1101-12, p 29, ja 23. oktoobri 2013. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 42).
10.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mis kohus loeb TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks. − pooled koostasid ja allkirjastasid 9. aprillil 2007 ja 11. mail 2007 võlakirjadena pealkirjastatud dokumendid, milles kostja kinnitas hagejalt vastavalt 300 000 krooni ja 200 000 krooni (kokku 500 000 krooni ehk 31 955,82 euro) saamist ja kohustus selle summa tagastama kahekuulise etteteatamisajaga (tlk 11–12); − hageja kandis võlakirjades märgitud (laenu)summad vastavalt 9. aprillil 2007 ja 14. mail 2007 kostja arvelduskontole (tlk 13); − võlakirjade kohaselt kohustus kostja maksma saadud rahalt intressi vastavalt 5 000 ja 3 000 krooni (kokku 8 000 krooni ehk 511,29 eurot) kuus iga kuu 25.-ks kuupäevaks; − hageja koostas 16. detsembril 2013 lepingu lõpetamise teate (tlk 15), mille saatis kostjale e-kirjaga 17. detsembril 2013 (tlk 14) ja posti teel (tlk 16) ja mille kostja on kätte saanud. Teates ütles hageja mõlemale võlakirjale vastavad lepingud üles alates
16.veebruarist 2014 ning nõudis võla 31 955,82 eurot ja intressi 41 159,11 eurot maksmist samaks päevaks; − võlakirjades märgitud võlg ja intress on tasumata; − pooled olid ka varem sõlminud sarnaseid laenulepinguid, mida kostja täitis (tlk 88-89 ja 98–102).
11.Hageja põhinõude õiguslik alus on VÕS § 396 lg 1, mis näeb ette, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kohtu hinnangul on mõlemad võlakirja dokumendid käsitletavad eraldi tähtajatute laenulepingutena. VÕS § 398 lg 1 sätestab, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Võlakirjade dokumentides sisaldub samuti kokkulepe selle kohta, et laen tuleb tagasi maksta kahekuulise etteteatamise tähtajaga, mis sisuliselt vastab VÕS § 398 lg 1 mõttele.
12.Hageja väidab, et ta saatis kostjale 17. detsembril 2013 eelmisel päeval koostatud laenulepingute ülesütlemise avalduse muu hulgas e-kirja teel. Kostja ei ole sellele väitele vastuväiteid esitanud. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetleb kohus hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kostja vastuväidete puudumisest järeldub, et ülesütlemisavalduse saatmine, sisu ja kättesaamine ei ole vaidlusalused. Ülesütlemine kui 4 (6)
2-14-14371 tahteavaldus tuleb lepingu teisele poolele kätte anda. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 esimese lause kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus (sh nt lepingu ülesütlemine) kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 3 esimene lause kohaselt loetakse lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda (Riigikohtu 28. novembri 2012. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-12, p 15 kolmas lõik). Kuna hageja saatis
16.detsembri 2013 avalduse kostjale 17. detsembril 2013 e-kirjaga aadressil, mille kasutamist ega sellele saadetu kirja kättesaamist kostja ei ole vaidlustanud, siis loeb kohus, et kostjal oli mõistlik võimalus kirjaga tutvuda samal päeval ja järelikult saab lugeda hageja ülesütlemisavalduse kättesaaduks 17. detsembril 2013. Selle kuupäevaga on määratud laenu tagastamisest etteteatamise kahe kuu pikkuse tähtaja kulgemahakkamine ja laenu tagastamise nõue muutus TsÜS § 136 lg 3 järgi sissenõutavaks 17. veebruaril 2014 (vt Riigikohtu
7.detsembri 2007. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-07, p 15 esimene lõik).
13.Kostja on esitanud aegumise vastuväite. TsÜS § 142 lg 1 kohaselt aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 esimene lause näeb ette, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kostja leiab, et laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisel tuleb lähtuda VÕS § 82 lg-st 3, poolte varasemast praktikast või ajast, mil hageja pidi aru saama, et kostja ei tasu intressimakseid. Kohus kostja seisukohaga ei nõustu. Kostja nimetatud alternatiivide ühiseks eelduseks on poolte kokkuleppe puudumine laenu tagastamise tähtaja osas. Kohus leiab, et seaduse mõtteks ei ole võrdsustada poolte kokkulepe laenulepingu tähtajatuse kohta olukorraga, kus pooltel tähtaja osas kokkulepe puudub. Võlakirjadega on pooled sõlminud tähtajatud laenulepingud. Arvestades eelmises punktis põhinõude sissenõutavuse kohta tuvastatut ei ole aegumise vastuväide selles osas edukas. Hageja põhinõue 31 955,82 saamiseks on põhjendatud.
14.Intressinõude õiguslik alus on VÕS § 397 lg 1, mille kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi ning muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Pooled ei vaidle selle üle, et neil oli kokkulepe kokku igakuise intressi maksmiseks summas 511,29 eurot ja intress tuli maksta 25.-ks kuupäevaks. Hageja nõuab intressi maksmist, mis tuli tasuda alates 25. veebruarist 2011 kuni laenulepingu(te) ülesütlemiseni. Intressi arvestusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud, aga kostja väitel on ka intressinõue aegunud koos põhinõudega. Intressi saab VÕS § 397 lg 3 järgi nõuda kuni laenu tagastamise tähtpäeva saabumiseni ehk kuni päevani, mil hageja põhinõue muutus sissenõutavaks. Korduva kohustusena aegub perioodiliselt arvestatav intressinõue TsÜS § 154 kohaselt iga intressiarvestusperioodi kohta kolme aasta jooksul alates selle kalendriaasta lõppemisest, mil intressikohustus muutus sissenõutavaks. Sõltumata sellest lõpeb intressinõue kõrvalkohustusest tuleneva nõudena TsÜS § 144 kohaselt koos põhinõudega (Riigikohtu 11. juuni 2008. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-08, p 11 esimene lõik). Kuna põhinõue ei ole eelmises punktis märgitu kohaselt aegunud, siis kontrollib kohus täiendavalt intressinõude kui perioodilise nõude aegumist. Hageja nõutud intressimaksed alates 2011. aastast aeguks eeltoodud põhjustel kolme aasta möödumisel 2011. aasta lõppemisest, st käesoleva aasta lõppedes. Kuna hagi on esitatud enne, siis ei ole intressinõue 2011. aasta ega hilisemate perioodide eest aegunud. Hageja arvestas intressi kuni
14.veebruarini 2014 kokku 36,5 kuu eest, sest 2014. aasta veebruari eest nõutav summa 255,65 vastab poole kuu intressile ( = 511,29 : 2 ). Kogu esitatud intressinõue summas 18 662,09 eurot ( = 36,5 × 511,29 ) on põhjendatud. Tulenevalt TsMS §-st 439 ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. 5 (6)
2-14-14371
15.Viivisenõude õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mis sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 113 lg 1 teine lause järgi sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja nõuab kostjalt viivise maksmist summas 219,70 eurot, mis hageja väitel vastab perioodile alates põhivõla sissenõutavaks muutumisest kuni hagi esitamiseni. Viivise arvutusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Lisaks nõuab hageja kostjalt edasiulatuva viivise väljamõistmist, mille osas ka kostjal muud vastuväited puuduvad. Sellest järeldab kohus, et viivisenõude lahendamine sõltub peamiselt põhinõude lahendamisest, sh selle sissenõutavaks muutumise ajast. Tulenevalt kostja aegumise vastuväitest märgib kohus, et viivisenõue ei saa käesoleva juhtumi asjaoludel aeguda varem kui põhikohustuse täitmise nõue. TsÜS § 144 mõtte kohaselt aegub koos põhinõudega ka sellest tulenev viivisenõue. Kui põhinõue on aegunud, on aegunud ka viivisenõue. Seega nii põhinõude kui ka viivisenõude aegumise tähtaeg hakkab kulgema ajast, mil võlgnik pidi põhikohustuse täitma (Riigikohtu 10. oktoobri 2007. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07, p 25). Kuna kohus sedastas eespool p-s 13, et põhinõue ei ole aegunud, siis ei ole seda ka viivise nõue. Perioodi eest alates 17. veebruarist 2014 kuni hagi esitamiseni 31. märtsil 2014 saaks hageja nõuda viivist 43 päeva eest summas 310,58 eurot ( = 31955,82 × 8,25% : 365 × 43 ). Hageja nõuab sellest väiksema summa 219,70 eurot maksmist, st kohus saab hageja nõude selles osas rahuldada (vt ka eelmise punkti viimane lause).
16.Lisaks nõuab hageja viivist alates hagi esitamisest. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Alates hagi esitamisest kuni otsuste tegemise päevani on täiendavalt muutunud sissenõutavaks viivis summas 778,58 eurot ( = 31955,82 × 8,25% : 365 × 91 + 31955,82 × 8,15% : 365 × 17 ). Koos hageja nõutud viivise summaga mõistab kohus kostjalt otsuse tegemise aja seisuga välja viivise 998,28 eurot ( = 219,70 + 778,58 ) ja edasi VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
17.TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel jätab kohus otsuse tegemisel arvestamata hageja telefonikõnede eristuse (tlk 105–106), sest sellest ei nähtu asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud. Samuti ei arvesta kohus asja sisulisel lahendamisel hagi tagamise taotluse täpsustusele lisatud dokumentidega (tlk 29–55).
18.TsMS § 442 lg 5 sätestab muu hulgas, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus seni rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Käesolevas asjas tagas kohus hageja taotlusel hagi 9. aprilli 2014. aasta määrusega. Kohus leiab, et hagi tagamise abinõud tuleb jätta kehtima otsuse täitmise tagamiseks.
19.Tsiviilasja hind on TsMS § 124 lg 1, § 134 lg 1 ning § 133 lg-te 1 ja 2 alusel 53 473,97 eurot ( = 31955,82 + 18662,09 + 219,7 + 31955,82 × 8,25% ).
20.Kuna kohus rahuldab hagi, siis jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing kohtunik
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.