Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
2. aprill 2015, Tartu
Tsiviilasja number
2-11-40728
Tsiviilasi
Swedbank Liising AS hagi Priit Pruuli vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
3615,49 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 11. novembri 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Priit Pruuli apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Priit Pruul (ik: XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik Vastustaja (hageja): Swedbank Liising AS (rk: 10434248), esindaja Kerly Küünemäe
esindajad
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 11. novembri 2014 otsus muutmata.
Jätta menetluskuludest maakohtus 91,8% Priit Pruuli ja 8,2% Swedbank Liising AS-i kanda ning menetluskulud ringkonnakohtus Priit Pruuli kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
liisinguvõtja kanda, arvestades eelkõige seda, et liisinguvõtja ei saa reeglina müügiprotsessis osaleda. Seega saab hageja VÕS § 367 lg 1 alusel esitatav nõue seisneda liisingumaksete jäägi 16 678,68 eurot ja sõiduauto väärtuse vahes. Portaalist auto24.ee nähtub, et praegu maksavad võrreldavad sõiduautod 14 900 kuni 22 000 eurot, mis teeb keskmiseks hinnaks 19 175 eurot. Saksamaal maksavad samaväärsed sõidukid 17 300 kuni 20 650 eurot, mis teeb keskmiseks hinnaks 18 950 eurot. Lähtudes sõiduki väärtusest 19 000 eurot, puudub hagejal kostja vastu nõue, kuivõrd sõiduki väärtus selle tagastamise hetkel oli 6587,08 euro võrra suurem kui selle müügihind ning 2321,92 euro võrra suurem kui liisingumaksete jääk. Hageja müüs sõiduauto selle väärtusest oluliselt odavamalt. 19.03.2012 esitas kostja taotluse nõuda Maanteeameti liiklusregistrilt välja sõiduauto kohta liiklusregistrisse kantud andmed, sh koopiad võõrandamislepingutest. Samuti palus kostja nõuda OÜ-lt BRC Trading ja OÜ-lt Balti Realiseerimiskeskus välja dokumendid sõiduauto edasivõõrandamise kohta pärast seda, kui BRC omandas selle hagejalt. 07.05.2012 esitas kostja taotluse määrata ekspertiis sõiduauto väärtuse väljaselgitamiseks sõiduki hagejale tagastamise hetkel. Pärast ekspertiisiakti saamist leidis kostja, et kuna ekspertiisiakti kohaselt oli sõiduki väärtuseks selle hagejale tagastamise hetkel 15 339 eurot, müüs hageja sõiduauto 2926,08 euro võrra turuhinnast odavamalt. Hageja müügikahju ei olnud seega mitte 4265,76 eurot, vaid 1339,68 eurot. Kostja ei nõustunud hageja väitega, et hageja müüs sõiduauto eksperdi määratud hinnast 2173 euro võrra kallimalt. Hageja ei esitanud hagiavalduses müügikahju suurust, mistõttu on alusetu väita, et hageja on osaliselt loobunud just müügikahju nõudest. Hageja loobumist tuleb arvestada nõude kui terviku, mitte selle mõne üksikosa kontekstis. 26.06.2014 esitas kostja taotluse viiviste vähendamiseks. Kostja palus hageja põhinõude rahuldamisel jätta kostjalt välja mõistmata viivised tsiviilasja menetlusele kulunud aja eest või mõista viivised välja mitte suuremas summas kui põhinõue. 20.11.2014 taotles kostja maakohtult täiendava otsuse tegemist, kuna kohus oli jätnud kohtuotsuses lahendamata kostja 08.08.2013 taotluse kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks hagiavalduse rahuldamisel.
käibemaksuta). 2542,41 eurot on hageja seetõttu kostja vastu esitatud kogunõudest maha arvanud. Kohus leidis, et kostja väited sõiduki madala müügihinna kohta ei ole põhjendatud. Kostja taotlusel määrati sõiduauto väärtuse kindlakstegemiseks ekspertiis. 03.08.2012 ekspertiisiakti nr 12-129 kohaselt oli sõiduauto väärtuseks 2010. a suvel 15 339 eurot (koos käibemaksuga). Liisingueseme turuväärtust tuleb arvestada ilma käibemaksuta, sest liisingueseme omandamise hüvitamata kulud (jääkmaksumus), mida tuleb VÕS § 367 lg 3 järgi kõrvutada sõiduauto tagastamise aegse väärtusega, esitas hageja käibemaksuta. Seega oli sõiduauto väärtus 2010. a suvel ekspertiisiakti kohaselt 12 782,33 eurot (ilma käibemaksuta). Kostja ei ole ekspertiisiaktis märgitud sõiduki hariliku väärtuse suurusele vastu vaielnud (kostja 28.08.2012 vastus) ning on ka edaspidi ekspertiisiaktis märgitud väärtusest lähtunud. Seetõttu jättis kohus tähelepanuta kostja esitatud portaalide auto24.ee, docs.ee ja ekspressauto.ee väljavõtted. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et hageja on arvestanud sõiduauto 2173 eurot (14 955,33–12 782,33) kallimaks kui oli selle väärtus vastavalt ekspertiisiaktile. Seetõttu on põhjendatud jätta tähelepanuta kostja väited, justkui kostja ei saanud osaleda müügiprotsessis ning hageja müüs sõiduauto alla turuhinna. Hageja on piisavalt tõendanud ja põhistanud, et ta on nõude suuruse arvutamisel arvestanud sõiduauto müügihinnaks 14 955,33 eurot. Hageja käitumine ei ole kostjat kahjustanud ning kohus pidas põhjendatuks lugeda sõiduauto väärtuseks selle tagastamise hetkel 14 955,33 eurot. Kuna kohus luges lepingu alates 20.05.2010 ülesöelduks, saab hageja nõuda vaid selleks hetkeks (s.o kuni 19.05.2010) tekkinud osa-, intressi- ja kaskokindlustusmaksete (arvel märgitud lisateenus) tasumise kohustuse täitmist. Seega on põhjendatud debitoorse võla suurus 774 eurot. Viivist on hagejal VÕS § 113 lg 1 alusel õigus nõuda 316,22 eurot (329,62–13,4). Kohus märkis, et lepingus ei ole märget selle kohta, kas sõiduauto väärtus on märgitud käibemaksuga või käibemaksuta. Hageja on hagiavalduses märkinud, et lepingus on sõiduauto väärtus ja jääkväärtus kajastatud käibemaksuta. Kuna kostja ei ole hageja väitele vastu vaielnud, lähtus kohus sellest, et lepingus kokkulepitud sõiduauto väärtus ja jääkväärtus ei sisalda käibemaksu. Sõiduauto jääkväärtus oli 20.05.2010 seisuga 17 591,32–39,04 (302,58/31×4) = 17 552,28 eurot (käibemaksuta; I kd, tl 23). Hageja leiab, et kostja peab hüvitama ka sõiduauto tagastamise ja vahendamisega seotud kulud summas 331,99 eurot (käibemaksuta). Kostja ei ole hageja kuludele vastu vaielnud. Kohus leidis, et nimetatud kulud on VÕS § 367 lg 4 alusel põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue järgmine: 17 552,28 eurot (jääkväärtus käibemaksuta) + 774 eurot (debitoorne võlgnevus, millest intress moodustab 87,45 eurot (42,02+40,32+5,11)) + 316,22 eurot (viivis) + 331,99 eurot – 14 955,33 eurot (käibemaksuta) = 4019,16 eurot. Kohus leidis, et jooksev viivis on ebamõistlikult suur, kuna see on ligikaudu 3 korda põhinõudest suurem, ning kuna hageja palus vastuses kostja viiviste vähendamise taotlusele mõista viivis välja põhivõlgnevuselt määras 0,25% päevas, kuid mitte suuremas ulatuses kui põhinõue, siis vähendas kohus väljamõistetavat jooksvat viivist 3615,49 euroni. Eeltoodust tulenevalt mõistis kohus kostjalt välja hageja kasuks põhivõla summas 3615,49 eurot, intressi 87,45 eurot ja viivise 3931,71 eurot (316,22+3615,49).
väärtuseks selle hagejale tagastamise hetkel 15 338,80 eurot (käibemaksuga) ja ilma käibemaksuta 12 782,33 eurot. Kohus ei ole ekspertiisiakti hinnanud teiste tõendite kontekstis. Kostja taotles, et kohus nõuaks OÜ-lt BRC Trading, OÜ-lt Balti Realiseerimiskeskus ja Maanteeameti liiklusregistrilt välja dokumendid sõiduauto edasivõõrandamise kohta pärast seda, kui BRC omandas selle hagejalt. Kohus rahuldas taotluse ning tõenditest nähtub, et hageja poolt hinnaga 12 413 eurot võõrandatud sõiduk müüdi ca aasta hiljem edasi hinnaga 14 000 eurot ehk oluliselt kallimalt kui ekspertiisiaktis sedastatud väärtus. On üldtuntud asjaolu, et sõiduki hind langeb iga-aastaselt. Arvestades auto hilisemat võõrandamisväärtust, on ilmne, et hageja müüs auto oluliselt alla turuhinna. Kostja selgitas, et tegemist on hageja tavapärase ärimudeliga, milles liisinguvõlglastelt ära võetud sõidukid võõrandatakse odavalt hagejaga seotud äriühingule, pannes esimese tehingu kahjumi liisinguvõtja kanda ja saades edasimüüja tehingust tarbijaga topeltkasumi. Lisaks esitas kostja tõendid – veebiportaalide väljavõtted – mis kinnitavad, et sellise sõiduauto väärtus on rakendatud müügihinnast oluliselt suurem. Kostja ei ole avaldanud, et ta neist tõenditest loobuks TsMS § 242 mõistes või paluks kohtul jätta need tähelepanuta. Asjaolu, et kostja ei loetlenud neid tõendeid kõigis oma kirjalikes seisukohtades, ei anna kohtule alust tõendeid tähelepanuta jätta. TsMS § 243 lg 1; § 436 lg 2 ja § 232 lg-te 1, 2 regulatsiooni kontekstis oleks kohus pidanud hindama sõiduki väärtust muu hulgas ka veebiportaalide väljavõtete ning auto tegeliku edasivõõrandamishinna alusel; 2) on kohtu müügikahju arvestus ekslik ka käibemaksu ebajärjepideva käsitlemise tõttu. Küsimus sellest, kas sõiduki hind hõlmas käibemaksu, on õiguslik küsimus, mille suhtes kohus oleks pidanud võtma seisukoha sõltumata kostja vastuväitest. TsMS § 231 lg 2 kohaselt on võimalik omaks võtta vaid faktilise asjaolu kohta esitatud väiteid. Kohtul puudus alus eeldada, et müügilepingus olev summa ei sisalda käibemaksu, kui kõik muud kohtu refereeritud hageja koostatud dokumendid seda sisaldasid; 3) eksis kohus VÕS § 367 lg-te 1 ja 3 kohaldamisel. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb liisinguandja kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust (mitte müügihinda) selle tagastamise hetkel. Juhul kui liisinguandja selle nõude vastu eksib, siis VÕS § 367 lg 1 järgi on müügikahju liisingulepingu poolte jagatud risk, mistõttu Riigikohtu praktikast (3-2-1-29-06; 3-2-1-33-08; 3-2-1-33-09) lähtuvalt ei ole võimalik jätta seda vaid liisinguvõtja kanda, arvestades eelkõige seda, et liisinguvõtja ei saa reeglina auto müügiprotsessis osaleda. Maakohus on Riigikohtu praktikast hoolimata asunud seisukohale, et müügikahju on ainuüksi kostja risk. Seega isegi kui eeldada, et hageja tõepoolest kandis müügikahju, siis oleks kohus pidanud jätma selle hageja kanda või jagama poolte vahel; 4) on hageja nõudest 2542,41 euro ulatuses VÕS § 207 lg 1 järgi loobunud ja kostja on loobumise vastu võtnud, kuid kohus käsitles hageja nõuet ikkagi n-ö tervikuna. Nõudest loobumise materiaalõiguslikke tagajärgi ei ole kohus hinnanud.
eesmärgil skeemides, tekitades liisinguvõtjatele kahju. Kostja sellised väited on pahatahtlikud ja alusetud; 2) on apellandi viited, et hageja loobus nõudest summas 2542,41 eurot ja kohus on siiski käsitlenud hageja nõuet kui tervikut, eksitavad. Hagiavalduse lisast 10 nähtub, et hageja nõue kostja vastu oli 19 334,82 eurot. Hageja müüs liisingueseme hulgipakkumise tulemusena, mille raames tegi ostjale hinnaalandust 2542,41 eurot. Hinnaalanduse võttis hageja enda kanda ja tegi nõude korrektuuri enne hagimenetlust. Hageja on kogu menetluse jooksul jäänud oma nõude juurde, mis oli 4379,49 eurot; 3) nähtub hagiavalduse lisast 10, et hageja on nõude arvestuses lähtunud ühtsetest alustest ja arvestanud kõik nõuded ilma käibemaksuta. Hagiavalduse lisast 9 nähtub, et vara müügihind 194 220 krooni (12 412,92 eurot) ei sisalda käibemaksu. Kostja ei ole menetluse jooksul antud asjaolu kahtluse alla seadnud, mistõttu ei ole põhjendatud sellistele vastuväidetele tugineda ka apellatsioonimenetluses. Riigikohus on selgitanud, et juhul kui hageja märkis liisinguesemete omandamise hüvitamata kulud (jääkmaksumuse), mida tuleb VÕS § 367 lg 3 järgi kõrvutada esemete tagastamise aegse väärtusega, ilma käibemaksuta, on käibemaksu juurdearvutamine liisinguesemete väärtuste määramisel hageja suhtes põhjendamatu. Need arvutused peavad vähemalt üldjuhul põhinema sarnastel alustel, st olema kas koos käibemaksuga või ilma selleta (3-2-1-118-08, p 22; 3-2-1-124-08, p 20); 4) puudub seaduses regulatsioon, mis kohustaks müügikahju jagama mõlema lepingupoole vahel. VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel, mille kohus on välja selgitanud ning sellest lähtunud. Apellandi viited Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-29-06, 3-2-1-33-08 ja 3-2-1-33-09 on asjakohatud. Maakohus ei ole pannud kogu müügikahju riski kostjale. Kohus ei ole lähtunud liisingueseme müügihinnast, vaid on võtnud aluseks ekspertiisi tulemusena selgunud vara hinna selle tagastamise hetkel.
Maakohus määras eksperdiks riiklikult tunnustatud eksperdi R. Mündi, s.o isiku, kelle eksperdiks määramist taotles kostja. Eksperdiarvamuse kohaselt (II kd, t.l 1-6) oli sõiduauto Audi A6 Quattro (reg nr XXX XXX) harilik väärtus (turuhind) 2010. a suvel 240 000 krooni ehk 15 339 eurot käibemaksuga ja 12 782,33 eurot ilma käibemaksuta. Eksperdiarvamuse põhjendustest nähtuvalt on ekspert arvestanud konkreetse sõiduki vanust, suurt läbisõitu, kesist varustust, aga ka vabaturul avalikult ja katseliselt toimunud kolme müügiprotsessi tulemusi ning seda, et sõiduk vajas tagatiiva remonti ja värvimist. Eksperdiarvamuse õigsusele ei ole kostja maakohtus ega apellatsioonkaebuses vastuväiteid esitanud. Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et maakohus oleks pidanud eksperdiarvamuses märgitud sõiduki jääkväärtust hindama muu hulgas tema poolt esitatud veebiportaalise väljavõttete kontekstis. Ringkonnakohus apellandi sellekohase väitega ei nõustu. Apellant esitas veebiportaalide väljavõtted (auto24.ee, docs.ee ja ekspressauto.ee) sarnaste sõidukite turuväärtuse kohta enne ekspertiisitaotluse esitamist. Ringkonnakohus leiab, et kostja esitatud veebiportaalide väljavõttete arvestamine oleks olnud põhjendatud olukorras, kus ekspertiisi sõiduki jääkväärtuse kindlakstegemiseks ei oleks määratud. Antud juhul määras maakohus kostja taotlusel ekspertiisi ning kuna ekspert määras kindlaks vaidlusaluse sõiduki turuväärtuse, siis jättis maakohus põhjendatult kostja esitatud veebiportaalise väljavõtted sarnaste sõidukite turuväärtuse kohta tähelepanuta. Ringkonnakohus märgib, et eksperdiarvamus konkreetse sõiduki turuväärtuse kohta on kindlasti usaldusväärsem tõend kui veebiportaalide väljavõtted sarnaste sõidukite turuväärtuse kohta. Hageja selgituste kohaselt (vt 03.04.2012 menetlusdokument I kd, t.l 117-119; 08.08.2013 menetlusdokument II kd, t.l 65-67) realiseeris ta sõiduki 23.11.2010 hinnaga 12 412,92 eurot ilma käibemaksuta ning kuna tegemist oli sõidukite hulgimüügiga, siis läbirääkimiste käigus ostjaga tegi ta ostjale vaidlusaluse sõiduki osas täiendava hinnaalanduse summas 2542,41 eurot. Kuna aga allahindluse summa ei kajastanud avalikul müügipakkumisel ning sellest ei teavitatud ka kostjat, siis võttis hageja hinnavahe enda kanda ning käsitleb sõiduki müügihinnana summat 14 955,33 eurot ilma käibemaksuta. Nimetatud summaga on hageja arvestanud ka haginõude esitamisel. Maakohtu otsusest nähtuvalt on ka maakohus hageja nõude rahuldamisel lähtunud sõiduki müügihinnast 14 955,33 eurot. Sellest järelduvalt ei ole tähendust sellel, et hagejalt sõiduki ostnud äriühing on sõiduki edasi müünud hinnaga 14 000 eurot. Siinjuures on õige hageja seisukoht, et sõiduki müügihind aasta pärast selle realiseerimist hageja poolt ei tõenda tõsikindlalt sõiduki väärtust selle tagastamise hetkel (puuduvad tõendid sõiduki võimalike hilisemate parenduste kohta). Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et hageja käitumine ei ole kostjat kahjustanud.
Kuna maakohus on lähtunud hageja nõude rahuldamisel sõiduki turuväärtusest selle tagastamise hetkel, siis on maakohus kohaldanud õigesti VÕS § 367 lg-t 1 ja lg-t 3 ning apellandi vastupidine seisukoht ei ole õige.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.