Swedbank Liising AS-i hagi Priit Pruuli vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
4049 eurot 87 senti
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: Swedbank Liising AS (registrikood 10434248 asukoht Liivalaia 8, 15039 Tallinn), lepinguline esindaja Kerly Küünemäe (e-post [email protected]) Kostja: Priit Pruul (isikukood 38108192745, elukoht
XXXX;
e-post
XXXX),
lepinguline esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik (e-post [email protected])
Menetlus
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Swedbank Liising AS-i hagi Priit Pruuli vastu osaliselt.
Välja mõista Priit Pruulilt Swedbank Liising AS-i kasuks põhivõlg summas 3 615,49 eurot, intress 87,45 eurot ja viivis 3931,71 eurot (kokku 7634.65 eurot).
3.Menetluskuludest jätta 91,8% kostja kanda ja 8,2% hageja kanda. Menetlusosaline võib nõuda Tartu Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
4.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse
kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Swedbank Liising AS (hageja) esitas 31.08.2011 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Priit Pruuli (kostja) vastu põhivõla 4379,49 eurot ja intressi väljamõistmiseks. Pärnu Maakohus tegi kostjale makseettepaneku. Kostja esitas 09.11.2011 nõudele vastuväite, millega seoses lõpetas kohtunikuabi 14.12.2011 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses (kd I lk 2-7).
2.12.01.2012 esitas hageja Tartu Maakohtule hagiavalduse (kd lk 12-17), mille kohaselt sõlmisid 26.09.2007 hageja ja Ikpruul Ehitus OÜ (likvideeritud, registrikood 11201210, edaspidi liisinguvõtja) liisingulepingu nr 0177936L (liisingueping; lepingu pealkiri järelmaksuga müügileping), mille esemeks oli Audi A6 QUATTRO, 3.0, ehitusaasta 2005 (sõiduauto). 26.09.2007 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr 0177936L (käendusleping), mille kohaselt kohustus kostja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga hageja ja liisinguvõtja vahel 26.09.2007 sõlmitud liisingulepingust ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostja vastutuse piirmääraks lepiti kokku 30 973.04 eurot. Liisinguvõtja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata liisingulepingu ja kindlustusleppe alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed ning kaskokindlustusmaksed. Liisinguvõtja poolt on hagejale tasumata liisingulepingu alusel liisinguvõtjale esitatud arved (debitoorne võlgnevus – põhiosa – ja intressivõlgnevus ning kaskokindlustusmaksete võlgnevus - kajastub liisinguvõtjale esitatud arvetel lisateenusena) kokku summas 1994.53 eurot. Viivisvõlgnevus on 329.62 eurot. Hageja arvestas tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt viivist 0.25% päevas (liisingulepingu punkt 5.1). Seoses liisinguvõtja poolse võlgnevusega hagejale, saatis hageja liisinguvõtjale 29.04.2010 teatise liisingulepingu ülesütlemise kohta. Nimetatud teatises informeeris hageja liisinguvõtjat võlgnevuse suurusest ja palus liisinguvõtjal võlgnevus tasuda, andes tasumiseks täiendava tähtaja. Samuti palus hageja liisinguvõtjal võimalike kokkulepete sõlmimiseks viivitamatult hagejaga ühendust võtta. Liisinguvõtja võlgnevust ei kustutanud ja hagejaga kokkulepete sõlmimiseks ühendust ei võtnud, mistõttu luges hageja tuginedes liisingulepingu üldtingimuste punktile 7.1.2 liisingulepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles. Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas liisingulepingu ennetähtaegselt, kohustus liisinguvõtja tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 7.5. andma hagejale üle liisingulepingu esemeks oleva sõiduauto valduse. Kuna kostja sõiduautot ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma auto tagastmiseks tagastusteenust pakkuva koostööpartneri OÜ Reeborn poole. Sõiduauto valdus taastati 07.08.2010. Pärast sõiduauto valduse taastamist andis hageja auto võõrandamiseks üle Amserv Auto AS-ile. Amserv Auto AS ja OÜ Reeborn esitasid hagejale osutatud teenuste eest arved kokku summas 331.99 eurot (käibemaksuta), mis on hageja poolt tasutud. Sõiduauto realiseerimisest saadu ei katnud hageja liisingulepingust tulenevat nõuet liisinguvõtja vastu. Kahju koosneb hageja liisingulepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud sõiduauto realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta). Hageja lepingust tulenev nõue liisinguvõtja vastu oli 19 334.82 eurot, mis koosneb auto jääkmaksumusest summas 16 678.68 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 1 994.53 eurot, sõiduauto tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest kokku summas 331.99 eurot (käibemaksuta) ja viivismaksete võlgnevusest summas 329.62 eurot. Sõiduauto realiseeriti hinnaga 12 412.92 eurot (käibemaksuta). Hageja vähendas oma nõuet
2 542.41 eurot. 19 334.82 – 12 412.92- 2 542.41 = 4 379.49 eurot. Juhindudes eeltoodust on hageja nõue liisinguvõtja vastu 4 379.49 eurot. 16.12.2010 teatas hageja kirjaga kostjale lepingu ülesütlemisest, milles palus tasuda kostjal kõik liisingulepingust ja selle ülesütlemisest tulenevad võlgnevused. Hagiavalduse esitamise seisuga kostja võlgnevusi hagejale ei olnud tasunud. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 4 379.49 eurot ning viivis protsendina põhinõudest (4 049.87 eurolt) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu punktis 5.1. sätestatud määras (0.25 % päevas) ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Hagiavaldusele olid lisatud liisinguleping üldtingimuste ja maksegraafikuga (kd I lk 1930), sõiduauto liisinguvõtjale üleandmise-vastuvõtmise akt (kd I lk 31), arved debitoorse ja viivise võlgnevuse kohta (kd I lk 32-43), liisinguvõtjale 29.04.2010 saadetud lepingu ülesütlemise teatis ja infoleht liisingueseme müügiprotseduuri kohta (kd I lk 44-45), sõiduauto üleandmise-vastuvõtmise akt (kd I lk 46), sõiduauto tagastusteenuse ja vahendusteenusega seotud arved (kd I lk 47-50), sõiduauto müügiakt (kd I lk 51),õiend liisingulepingust tuleneva nõude arvestuse kohta (kd I lk 52), käendusleping (kd I lk 53-54), kostjale 16.12.2010 saadetud teatis (kd I lk 55).
3.Kostja märkis 20.02.2012 esitatud vastuses (kd I lk 67-70), et hageja esitatud hagiavaldus on alusetu. Eelkõige on selle põhjuseks asjaolu, et hageja on vaidlusaluse auto müünud oluliselt alla turuhinna. Tegemist on liisinguandja riskiga, mida liisinguandja ei saa panna liisinguvõtja kanda ning nõuda liisinguvõtjalt vastava kahju hüvitamist. Sõiduauto müüdi 23.11.2010 autode edasimüüjale OÜ-le BRC Trading (endise ärinimega OÜ Skinest Car Trade) hinnaga 12 412,92 eurot. Hagiavalduse p 1.8.1 kohaselt oli sõiduauto liisingumaksete jääk lepingu lõpetamise hetkel 16 678,68 eurot. Sõiduauto müüdi hinnaga 12 412,92 eurot, mis tähendab, et hageja väidetav müügikahju oli 4265,76 eurot (16 678,68 – 12 412,92). Sellele lisanduvad hagiavalduses viidatud liisingumaksete võlgnevus 1994,53 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seonduvad kulud 331,99 eurot ning viivised summas 329,62 eurot, kokku 2656,14 eurot. Kogu hageja nõudesumma kostja vastu on 6921,9 eurot. Samas hagiavalduse p 1.8.1 hageja vähendab enda nõuet 2542,41 euro võrra, mis teeb lõplikuks nõudesummaks 4379,49 eurot. Kostja märkis, et kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 207 lg 1 sätestatuga võtab ta hageja poolt nõudest loobumise 2542,41 euro ulatuses vastu ning nimetatud osas on pooltevaheline võlasuhe lõppenud. Kostja nentis, et iseenesest on õige, et hagejal on kostja vastu nõue VÕS § 367 lg 1 alusel, kuid esitatud ulatuses ei ole see põhjendatud. Hageja on enda nõude suuruse arvestamisel lähtunud sõiduauto müügihinnast 12 412,92 eurot selle tagastamise järgselt. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb liisinguandja kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel aga arvestada liisingueseme väärtust (mitte müügihinda) selle tagastamise hetkel. Juhul, kui liisinguandja selle nõude vastu eksib, siis VÕS § 367 lg 1 järgi on müügikahju liisingulepingu poolte jagatud risk, mistõttu ei ole võimalik jätta seda vaid liisinguvõtja kanda, arvestades eelkõige seda, et liisinguvõtja ei saa reeglina sõiduauto müügiprotsessis osaleda. Seega saab hageja poolt VÕS § 367 lg 1 alusel esitatav nõue seisneda ainult liisingumaksete jäägi 16 678,68 eurot ning sõiduauto väärtuse vahes. Hageja ei ole sõiduauto väärtuse kohta esitanud ühtegi tõendit. Hageja poolt oleks sõiduauto enda valdusse võtmisel olnud tavapärane ja mõistlik lasta sõiduauto väärtus määrata eraldi hindamisaktiga. Paraku ei ole hageja seda aga teinud ning on selle asemel kostjat kahjustanud, müües sõiduauto alla selle turuhinna. Kostja märkis, et portaalist auto24.ee nähtub, et tänasel hetkel (veebruar 2012) maksavad võrreldavad sõiduautod Audi A6 Quattro 3,0 TDI 171 kW 14 900 kuni 22 000
eurot, mis teeb keskmiseks hinnaks 19 175 eurot. Arvestades asjaolu, et hageja on rahvusvahelise panganduskontserni osa, on hagejal võimalus müüa sõidukit ka laiemal kaubaturul kui ainuüksi Eesti. Otsing Euroopa autoportaalidest näitab, et nt Saksamaal maksavad samaväärsed sõidukid 17 300 kuni 20 650 eurot, mis teeb keskmiseks hinnaks 18 950 eurot. Lähtudes sõiduki väärtusest 19 000 eurot tähendab see seda, et hagejal puudub kostja vastu igasugune nõue, kuivõrd sõiduki väärtus selle tagastamise hetkel oli 6587,08 euro võrra suurem kui selle müügihind ning 2321,92 euro võrra suurem kui liisingumaksete jääk. Kostja on seisukohal, et olulise osa hageja nõudest moodustab hagiavalduse p 1.8.1. märgitud„ debitoorne võlgnevus“ summas 1994,53 eurot. Hageja jätab tähelepanuta, et liisinguleping lõpetati hageja poolt ühepoolselt juba 29.04.2010, kuid enamus arveid on esitatud pärast pooltevaheliste lepinguliste suhete lõppemist. Tulenevalt VÕS § 195 lg 2 sätestatust on hageja nõue nimetatud osas õiguslikult põhistamata ning tuleb jätta rahuldamata. Kuna arvete tasumisega seonduvad viivisenõuded on põhinõudega aktsessoorsed tuleb ka need jätta rahuldamata. Kostja palub jätta hageja hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vastusele oli lisatud väljavõte portaalist auto24.ee ja docs.ee (kd I lk 71-72)
4.Hageja leidis 08.03.2012 vastuses (kd I lk 77-79), et ta on sõiduauto realiseerimisel käitunud õiguspäraselt ning mõlema osapoole huvisid järgides eesmärgiga saada sõidukauto realiseerimisest võimalikult kõrge hind. Sõiduauto müügiprotseduur on korraldatud läbipaistvalt, võimaldades selles osaleda ka kostjal. Müügiprotsessi käigus on selgunud sõiduauto tegelik väärtus, kuivõrd just sellise hinnaga leidus sõiduautole ostja. Hageja ei nõustu kostjaga, et hageja peaks müüma sõidukit ka laiemal kaubaturul kui ainuüksi Eesti. Hageja osales vara soetamisprotsessis sisuliselt ainult finantseerijana, kes oma lepingulisi kohustusi igati täitis ning kes oli sunnitud liisingueseme realiseerimisprotsessiga tegelema seetõttu, et liisinguvõtja omapoolseid lepingulisi kohustusi rikkus. Debitoorse võlgnevuse kohta märkis hageja, et ta saatis kostjale 29.04.2010 teatise liisingulepingust tuleneva võlgnevuse kohta, milles andis kostjale aega liisingulepingust tuleneva võlgnevuse tasumiseks kuni 19.05.2010. Hageja teavitas kostjat, et juhul kui teatises märgitud liisingulepingust tulenevat võlgnevust tähtaja jooksul täielikult ei kustutata, loeb hageja liisingulepingu üles öelduks. Vaatamata tasumise tähtaja möödumisele soovis hageja anda liisinguvõtjale veel ühe võimaluse võlgnevuste tasumiseks. Kuna võlgnevusi ei tasutud, ütles hageja liisingulepingu üles 4.08.2010. Seega, arvestades 29.04.2010 ülesütlemise teatise sisu, sidus hageja liisingulepingu ülesütlemise liisingulepingust tulenevate kohustuste kohase täitmisega kostjale antud täiendava tähtaja jooksul (nagu näeb ette VÕS § 116). Kuna võlgnevust siiski ei tasutud, luges hageja liisingulepingu ülesöelduks alates 04.08.2010. Hageja vastusele oli lisatud kostjale 29.04.2010 saadetud liisingulepingu ülesütlemisteatis ja liisingueseme müügiprotseduur (kd I lk 81-82), kostjale 31.08.2010 edastatud teatis sõiduauto müüki suunamisest (kd I lk 83), kostjale 30.09.2010 edastatud teatis sõiduauto hinna alandamise kohta (kd I lk 84), kostjale 02.11.2010 edastatud teatis sõiduauto hinna alandamise kohta (kd I lk 85),
5.Kostja märkis 19.03.2012 vastuses (kd I lk 93-96), et hageja võõrandas sõiduauto endaga seotud äriühingule OÜ BRC Trading, kes tõenäoliselt võõrandas selle omakorda kallima hinnaga edasi. Kostja palus kohtul nõuda Maanteeameti liiklusregistri büroolt välja kõik vaidlusaluse sõiduauto kohta liiklusregistrisse kantud andmed, sealhulgas koopiad võimalikest liiklusregistrile esitatud võõrandamislepingutest. Ühtlasi taotles kostja kohtult, et kohus nõuaks OÜ-lt BRC Trading ja OÜ-lt Balti Realiseerimiskeskus välja dokumendid sõiduauto
edasivõõrandamise kohta pärast seda kui BRC omandas selle AS-lt Swedbank Liising. Nimetatud dokumendid tõendavad seda, et hageja müüs sõiduauto alla selle turuhinna ning müüs selle seejärel seotud ettevõtte kaudu turuhinnaga edasi sellega ise rikastudes ning samal ajal kostjat kahjustades. Kostja vastusele olid lisatud OÜ BRC Trading, OÜ Balti Realiseerimiskeskuse ja Swedbank Liising AS äriregistri väljavõte (kd I lk 98-99, 100-101, lk 102-103), kuulutuste väljatrükk portaalist auto 24.ee ja ekspressauto.ee (kd I lk 105-107, 108109)
6.04.04.2012 toimunud kohtuistungil (kd I lk 112-113) jäi hageja enda nõude juurde. Kostja märkis, et hageja ülesanne on tõestada, et ta on müünud sõiduauto vastavalt väärtusele, seda hagejaga teinud ei ole. Hageja märkis, et leping loeti ülesöelduks alates 04.08.2010. Kostja on seisukohal, et leping ei saanud kehtida augustini 2010.
7.Hageja märkis 04.04.2012 vastuses (kd I lk 117-119), et ta ei nõustu kostja väitega, justkui hageja on sõiduauto müünud soodsama hinnaga kui kostjale oli 02.11.2010 teatatud. Nimelt teavitas hageja kostjat, et sõiduki uueks müügihinnaks on 234 000 EEK (14 955,33 eurot), kuid sõiduk müüdi hinnaga 12 412,92 eurot. Hageja selgitas, et tegemist oli sõidukite hulgimüügiga, mistõttu tegi hageja ostjale hinnaalandust, kuid see ei mõjuta kuidagi hageja nõuet kostja vastu. Kostja ei ole pidanud seda hinnaalandamist ise kinni maksma, vaid selle võrra on hageja hoopis vähendanud nõuet kostja vastu, millega kostja on oma esialgses vastuses ka nõustunud. Seetõttu ei ole kostja jaoks sisulist vahet, kas hageja müüs vara hinnaga 14 955,33 eurot või 14 955,33 – 2542,41 = 12 412,92 eurot. Nõue kostja vastu on arvestatud ikkagi selliselt, nagu sõiduauto oleks võõrandatud hinnaga 14 955,33 eurot. Sõiduauto võõrandamisest saadud summa võrdub turuväärtusega konkreetsel ajahetkel. Hageja esitas väljavõtte auto24.ee ́st vaidlusaluse sõiduauto hinnapäringu kohta perioodist 24.08.2010 – 25.11.2010, millega ta soovib näidata, et sama marki ja sama aasta sõiduautode hinnad sõltuvad suuresti nende läbisõidust. Kui sõiduauto müüdi hinnaga 14 955 eurot, siis nt 22 421 km rohkem läbi sõitnud sama aastakäigu Audi väärtus oli 11 440 eurot ning 76 579 km vähem läbi sõitnud sama aastakäigu Audi maksis vaid 697 eurot rohkem s.o 15 652 eurot. Seega ei saa kuidagi väita, et hageja oleks vara ebamõistlikult madala hinnaga realiseerinud. Vastupidiselt tõendab see, et just sellise hinnaga oli võimalik kõnealust vara müüa ehk tegemist oli taolise vara turuväärtusega konkreetsel ajahetkel. Hageja vastusele oli lisatud sõiduki hinnapäring (kd I lk 120-121), sõiduauto (liisingueseme) müügikuulutus (kd I lk 122-123).
8.Kostja esitas 07.05.2012 taotluse määrata ekspertiis sõiduauto väärtuse väljaselgitamiseks sõiduki hagejale tagastamise hetkel (kd I lk 154-156). Kostja tasus ette ekspertiisitasu 360 eurot maksekorraldusega nr 75 31.05.2012 (kd I lk 173).
9.Hageja märkis 07.05.2012 vastuses (kd I lk 159-160), et lepingu ühepoolsest ülesütlemisest hoiatati kostjat tõepoolest 29.04.2010, kuid liisinguvõtja võttis hagejaga pärast nimetatud kirja saamist ühendust ning soovis siiski tasuda lepingujärgseid makseid, vältimaks lepingu ennetähtaegset lõppemist. Oma tahteavalduse kinnitamiseks teostas liisinguvõtja 13.05.2010 hagejale 639,12 euro (10 000 Eesti krooni) suuruse makse liisingulepingujärgse võlgnevuse katteks. 27.05.2010 tegi liisinguvõtja teisegi makse summas 319,56 eurot (5000 Eesti krooni). Liisinguvõtja lubas ka edaspidi vähendada võlgnevust 10 000 Eesti krooni kaupa. Paraku liisinguvõtja hagejale rohkem makseid ei teostanud, mistõttu lähtudes asjaolust, et hageja oli juba teavitanud liisinguvõtjat lepingu ülesütlemisest, ütles hageja lepingu ühepoolselt üles alates 04.08.2010. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja esitanud arveid pärast liisingulepingu lõppemist, kuna liisinguleping ei lõppenud 2010 aasta aprillis, vaid augustis.
Hageja vastusele oli lisatud nõudearvestus (kd I lk 162-167).
10.12.07.2012 määrusega määras kohus sõiduauto väärtuse kindlakstegemiseks ekspertiisi (kd I lk 178-180). Eksperdiks määras kohus riiklikult tunnustatud eksperdi R.M.. R.M. esitas 03.08.2012 ekspertiisiakti nr 12-129 (kd II, lk 1-6), mille kohaselt oli sõiduauto väärtuseks 2010. aasta suvel 15 339 eurot (koos käibemaksuga). Ekspertiisitasu summas 360 eurot on arve nr 12-129 02.08.2012 alusel üle kantud (kd II lk 27)
11.Kostja leidis 28.08.2012 esitatud vastuses (kd II lk 31-34), et kuna ekspertiisiakti nr 12-129 kohaselt oli sõiduki väärtuseks selle hagejale tagastamise hetkel 15 339 eurot, müüs hageja sõiduauto 2926,08 euro võrra selle turuhinnast odavamalt (15 339 – 12 412,92). Hageja müügikahju ei olnud seega mitte hageja poolt väidetud 4265,76 eurot vaid ainult 1339,68 eurot (16 678,68 – 15 339) ehk hageja poolt väidetust 2926,08 eurot vähem (4265,76 – 1339,68).
12.Hageja märkis 11.09.2012 esitatud vastuses (kd II lk 38-39), et 02.08.2012 ekspertiisakti kohaselt oli sõiduauto harilik väärtus ehk turuhind 2010 suvel 240 000.00 Eesti krooni (15 338,80 eurot) koos käibemaksuga. See tähendab, et ilma käibemaksuta oli liisingueseme tagastamisaegne turuväärtus 12 782,33 eurot. Sõiduauto müüdi nn hulgihinnaga 12 412,92 eurot (ilma käibemaksuta), kuid hageja on liisingulepingu ülesütlemise tagajärjel tasumisele kuuluva hüvitise arvutamisel arvestanud liisingueseme hinnaks 14 955,33 eurot (ilma käibemaksuta), s.o summa mille võrra hageja kostja võlgnevust vähendas ning hageja on oma nõuet vastavalt korrigeerinud. Järelikult erinevalt kostja arvamusest on hageja võõrandanud liisingueseme 2173,00 euro võrra kõrgema hinnaga, kui oli liisingueseme turuväärtus vastavalt ekspertiisiaktile.
13.Kostja märkis 20.09.2012 vastuses (kd II lk 43-45), et ta ei ole nõus hageja väitega, justkui hageja müüs sõiduauto eksperdi poolt määratud hinnast 2173 euro võrra kallimalt. Kostja märkis, et nõudest loobumine on iseseisev õigustoiming ning hageja ei saa enam pärast nõudest loobumist hakata nõudest loobumist uuel viisil sisustama, väites, et vähendas selle võrra just müügikahju nõuet (mitte nt liisingmaksete või viiviste nõuet). Hageja ei esitanud hagiavalduses enda müügikahju suurust, mistõttu on täiesti alusetu väita, et hageja on osaliselt loobunud just enda müügikahju hüvitamise nõudest. Kui hageja oleks soovinud vähendada enda müügikahju hüvitamise nõuet, oleks hageja pidanud seda ka vastavalt expressis verbis väljendama. Selle asemel loobus hageja hagiavalduses enda kogunõudest 2542,41 euro ulatuses, konkretiseerimata, millist enda nõude komponenti ta selles kontekstis silmas peab. Kostja on seisukohal, et hageja loobumist tuleb arvestada nõude kui terviku, mitte selle mõne üksikosa kontekstis. Samas on hageja ülejäänud nõue põhjendamatu, kuna hageja ei ole kandnud tema poolt väidetud müügikahju.
14.Hageja selgitas 08.08.2013 vastuses (kd II lk 65-67) veelkord sõiduauto väärtuse/müügihinna kujunemist ja liisingulepingu ülesütlemisega seonduvat. Hageja poolt 29.04.2010 saadetud teatis sisaldas lisaks võlgnevuse meeldetuletusele ka hoiatust, et kui kostja ei tasu võlgnevust ettenähtud tähtajaks, loeb hageja lepingu lõppenuks. Hageja ütles lepingu üles 04.08.2010, mille tulemusena peatus intressi arvestus ning kogu nõue muutus sissenõutavaks. Hageja leiab, et tema nõue on selge ja põhjendatud ning nõude aluseks olevad asjaolud on tõendatud. Sellest tulenevalt puudub alus hagi rahuldamata jätmiseks.
15.26.06.2014 esitas kostja taotluse menetluse kiirendamiseks ja viiviste vähendamiseks. Kostja palus vähendada hageja põhinõude rahuldamise korral kostja poolt tasumisele kuuluvate viiviste ulatust jättes kostjalt välja mõistmata viivised käesoleva tsiviilasja menetlusele kulunud aja eest; või alternatiivselt, vähendada hageja põhinõude rahuldamise korral kostja poolt tasumisele kuuluvate viiviste ulatust mõistes viivised välja mitte suuremas summas kui hageja põhinõue.
16.25.08.2014 esitatud seisukohas palus hageja mõista kostjalt välja viivis põhivõlgnevuselt määras 0,25% päevas, kuid mitte suuremas ulatuses kui hageja põhinõue.
KOHTU SEISUKOHT
17.Kohus leiab, et hageja hagi on põhjendatud ja see tuleb rahuldada osaliselt.
18.Kohus loeb poolte esitatud väidete ja tõenditega tuvastatuks järgmised asjaolud: -
26.09.2007 sõlmiti hageja ja Ikpruul Ehitus OÜ (liisinguvõtja) vahel liisinguleping nr 0177936L (liisinguleping), mille esemeks oli Audi A6 QUATTRO, 3.0, ehitusaasta 2005 (kd I lk 19-30);
-
26.09.2007 sõlmitud käenduslepinguga nr 0177936L kohustus kostja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingust ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostja vastutuse piirmääraks lepiti kokku 30 973.04 eurot (kd I lk 53);
-
Liisinguvõtja ega kostja ei täitnud hageja ees põhiosa-, intressi- ega kaskokindlustusmaksete tasumise kohustust;
-
29.04.2010 saatis hageja nii liisinguvõtjale kui kostjale lepingu ülesütlemise teate (kd I lk 44, 81);
-
Hageja taastas sõiduauto valduse 07.08.2010;
-
02.11.2010 edastas hageja kostjale teatise, mille kohaselt alandati sõiduauto hinda kuni 234 000 Eesti krooni (ei sisalda käibemaksu) ehk 14 955,33 eurot (kd I lk 85);
-
23.11.2010 müüdi sõiduauto hinnaga 194 220 Eesti krooni (ei sisalda käibemaksu) ehk 12 412,92 euro eest OÜ-le BRC Trading (endine ärinimi Skinest Car Trade OÜle) (kd I lk 51).
19.Kostja on esitanud järgmised põhivastuväited: -
hageja on esitanud arveid pärast liisingulepingu ülesütlemist.
-
hageja on müünud sõiduauto oluliselt alla turuhinna.
20.Hageja leiab, et tal on kostja vastu liisingulepingust ja selle ülesütlemisest tulenev nõue. Hageja palub kostjalt välja mõista 4379,49 eurot ning viivis põhivõlgnevuselt (4 049,87 eurot) määras 0,25% päevas, kuid mitte suuremas ulatuses kui hageja põhinõue. Kostja leiab, et hagejal on kostja vastu nõue VÕS § 367 lg 1 alusel, kuid esitatud ulatuses ei ole see põhjendatud.
21.Poolte vahel on vaidlus selle üle, mis hetkest tuleb lugeda liisinguleping ülesöelduks. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja saatis nii laenuvõtjale, kui kostjale 29.04.2010 teatise lepingute ülesütlemise kohta (kd I lk 44, 81). Hageja on seisukohal, et 29.04.2010 teatisega hoiatati liisinguvõtjat ja kostjat lepingu ühepoolsest ülesütlemisest, kuid liisinguvõtja võttis hagejaga pärast nimetatud kirja saamist ühendust ning avaldas soovi lepingu ennetähtaegset lõppemist vältida ja tasuda edasi lepingujärgseid makseid. Oma tahteavalduse kinnitamiseks teostas liisinguvõtja 13.05.2010 hagejale 639,12 euro (10 000 Eesti krooni) suuruse ja 27.05.2010 319,56 euro (5000 Eesti krooni) suuruse makse liisingulepingujärgse võlgnevuse katteks. Liisinguvõtja lubas ka edaspidi vähendada võlgnevust 10 000 Eesti krooni kaupa. Kuna liisinguvõtja hagejale rohkem makseid ei teostanud ning lähtudes asjaolust, et hageja oli juba teavitanud liisinguvõtjat lepingu ülesütlemisest, ütles hageja lepingu ühepoolselt üles alates 04.08.2010. Kostja leiab aga, et leping lõpetati 29.04.2010 (kd I lk 70). Lepingu üldtingimuste punkti 7.1.2 kohaselt on hagejal õigus lugeda leping ennetähtaegselt lõppenuks (üles öelda) juhul, kui liisinguvõtja on jätnud kolme üksteisele järgneva liisingu osamakse või kaks viimast või ühe viimase osamakse tasumata või on neid tasunud mittetäielikult. Seega oli hagejal õigus leping üles öelda,
kui liisinguvõtja lepingust tulenevaid kohustusi ei täida. Lepingu ülesütlemise kohta saadetud teatistes on kirjas, et kui võlgnevust hiljemalt 19.05.2010 täielikult ei kustutata, loeb hageja lepingud (teatis puudutas ka liisingulepingut nr 0180886L) üles öelduks. Teatise kohaselt oli liisinguvõtja lepingust tulenev võlgnevus 21 665,34 Eesti krooni ehk 1 384,67 eurot. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal oli liisingulepingu ülesütlemise õigus ajal, mil ta saatis nii liisinguvõtjale kui kostjale teate lepingu ülesütlemise kohta. Lepingu ülesütlemine kui kujundusõigus realiseerub lepingut lõpetada sooviva poole vastava tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni (VÕS § 195 lg 1, TsÜS § 69 lg 1 esimene lause, vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 02.04.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1190-13, p 23). Kohus leiab, et kuna 29.04.2010 saadetud teatis oli ülesütlemisavaldus, tõi see teatises märgitud ajal kaasa ka lepingu lõppemise, kui ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused olid täidetud. Kohtule esitatud nõudearvestusest (kd I lk 162167) nähtub, et 19.05.2010 seisuga ei olnud liisinguvõtja kogu võlgnevust likvideerinud, mistõttu tuleb lugeda leping alates 20.05.2010 lõppenuks. Hageja on väitnud, et liisinguvõtja lubas ka edaspidi vähendada võlgnevust 10 000 Eesti krooni ehk 639,17 euro kaupa, kuid ei ole seda millegagi tõendanud. Kohus on seisukohal, et leping tuleb lugeda ülesöelduks alates 20.05.2010.
22.Lepingu üldtingimuste punkti 7.4. kohaselt kuulub lepingu ülesütlemisel ese liisinguandja poolt võõrandamisele. Hageja sai sõiduauto enda valdusesse 07.08.2010 (kd I lk 46). Pärast sõiduauto valduse taastamist andis hageja sõiduauto võõrandamiseks Amserv Auto AS-ile. 02.11.2010 teavitati kostjat, et sõiduauto müügihinda alandatakse ja selle uueks müügihinnaks on 234 000 Eesti krooni ehk 14 955,33 eurot (kd I lk 85). Amserv Auto AS müüs 23.11.2010 sõiduauto OÜ-le BRC Trading (endine ärinimi Skinest Car Trade OÜ) hinnaga 194 220 Eesti krooni (ilma käibemaksuta) ehk 12 412,92 eurot (ilma käibemaksuta; kd I lk 51). 08.08.2013 vastuses selgitas hageja kostja vastu esitatud nõude kujunemist. Hageja märkis, et arvestades seda, et allahindluse summa ei kajastunud avalikul müügipakkumisel ning sellest ei teavitatud ka kostjat, on hageja võtnud selle vahe enda kanda ja käsitleb sõiduki müügihinnana kokku summat 14 955,33 eurot (ilma käibemaksuta). Allahindluse vahe ehk 2 542,41 eurot on seetõttu ka summaks, mille hageja on kostja vastu esitatud kogunõudest maha arvanud. VÕS § 367 lg 1 järgi peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb VÕS § 367 lg-test 1 ja 2 tulenevatest hageja nõuetest maha arvata sõiduauto väärtus tagastamise hetkel. Lähtudes TsÜS §-st 65, loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kostja väitel müüs hageja sõiduauto liiga madala hinnaga ning kui sõiduauto oleks müüdud õige hinnaga, ei oleks hagejal kostja vastu nõudeid, st auto väärtus pidanuks kostja arvates katma kõik hageja nõuded tema vastu. Kohus leiab, et kostja väited sõiduki madala müügihinna kohta ei ole põhjendatud. Kostja taotlusel määrati sõiduauto väärtuse kindlakstegemiseks ekspertiis. 03.08.2012 ekspertiisiakti nr 12-129 (kd II, lk 1-6) kohaselt oli sõiduauto väärtuseks 2010. aasta suvel 15 339 eurot (koos käibemaksuga). Kohus leiab, et liisingueseme turuväärtust tuleb arvestada ilma käibemaksuta, sest liisingueseme omandamise hüvitamata kulud (jääkmaksumus), mida tuleb VÕS § 367 lg 3 järgi kõrvutada sõiduauto tagastamise aegse väärtusega, esitas hageja käibemaksuta. Seega oli sõiduauto väärtus 2010. aasta suvel ekspertiisiakti kohaselt 12 782,33 eurot (ilma käibemaksuta). Kostja ei ole ekspertiisiaktis märgitud sõiduki hariliku väärtuse suurusele vastu vaielnud (kostja 28.08.2012 vastus, kd II lk 31-34) ning on ka edaspidi ekspertiisiaktis märgitud sõiduauto väärtusest lähtunud. Seetõttu jätab kohus tähelepanuta kostja poolt esitatud portaalide auto24.ee, docs.ee ja ekspressauto.ee väljavõtted.
Kohus nõustub hageja seisukohaga, et hageja on arvestanud sõiduauto 2 173 eurot (14 955,33-12 782,33) kallimaks kui oli selle väärtus vastavalt ekspertiisiaktile. Seetõttu on põhjendatud jätta tähelepanuta kostja väited, justkui kostja ei saanud osaleda müügiprotsessis ning hageja müüs sõiduauto alla turuhinna. Kohus leiab, et hageja on piisavalt tõendanud ja põhistanud, et ta kostja vastu esitatud nõude suuruse arvutamisel on arvestanud sõiduauto müügihinnaks 14 955,33 eurot. Kohus leiab, et hageja käitumine ei ole kostjat kahjustanud ning peab põhjendatuks lugeda sõiduauto väärtuseks selle tagastamise hetkel 14 955,33 eurot.
23.Enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete võlgnevuse nõude õiguslikuks aluseks on VÕS § 108 lg 1. Liisinguvõtja kohustub maksma liisinguandjale kõik liisingulepingu lõpetamise päevani tasumisele kuuluvad summad. Hageja nõuab kostjalt enne lepingu ülesütlemist tasumata jäänud arvete tasumist. Hageja palub kohtul kostjalt välja mõista debitoorne võlgnevus (osa-, intressi- ja kaskokindlustusmaksed) summas 1994,53 eurot ja viivis määraga 0,25% päevas tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt kokku summas 329,62 eurot. Hageja debitoorse võlgnevuse aluseks on arved nr 8573129038 (periood 16.03.201015.04.2010, kd I, lk 36), nr 8575525216 (periood 16.04.2010-15.05.2010, kd I, lk 35), nr 8578100337 (periood 16.05.2010-15.06.2010, kd I lk 34), nr 8580085657 (periood 16.06.2010-15.07.2010, kd I lk 33) ja nr 8582265381 (16.07.2010-15.08.2010, kd I, lk 32). Kostja vaidleb hageja nõudele vastu ja leiab, et pärast lepingu ülesütlemist esitatud arvetel puudub seaduslik alus. VÕS § 195 lg 2 näeb ette, et kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Liisingulepingust tulenevalt kohustus hageja andma sõiduauto liisingulepingu perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse ning liisingulepingu üldtingimuste punkti 1.3 kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Intressimäär on sätestatud liisingulepingu punktis 2.1. Lepingu punkti 11.1. kohaselt kohustus liisinguvõtja sõlmima sõiduauto vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu. Üldtingimuste punkti 6.3. kohaselt kohustus kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi tasuma täielikult liisinguvõtja. Punkti 6.3.1. kohaselt kohustus liisinguvõtja tagama kindlustuslepingute ja katkematu kindlustuskaitse olemasolu ning nõuetekohase täitmise. Punkti 6.3.2. (sisaldub ka lepingu eritingimuste punktis 10) kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma kindlustusmaksete tasumata jätmise tagajärjel ning muudel alustel kindlustusest tulenevad kulud ja/või kahjud (sh kindlustusandjate regressnõuded). Kui vastavad kulud ja/või kahjud on kandnud hageja, kohustus liisinguvõtja hagejale vastavad summad hüvitama hageja poolt nimetatud tähtajaks ja korras. Poolte vahel puudub vaidlus selles osas, et sõiduautole oli kaskokindlustuslepingu sõlminud hageja, mistõttu on hageja tasumata kindlustusmaksete nõue põhjendatud. Kuna kohus luges lepingu alates 20.05.2010 üles öelduks, saab hageja nõuda vaid selleks hetkeks (s.o kuni 19.05.2010 k.a) tekkinud osa-, intressi- ja kaskokindlustusmaksete (arvel märgitud lisateenus) tasumine kohustuse täitmist. 06.04.2010 koostatud arve nr 8573129038 alusel kuulub tasumisele 296,11 eurot ja 05.05.2010 koostatud arve nr 8575525216 alusel kuulub tasumisele 423,17 eurot. 04.06.210 koostatud arve nr 8578100337 alusel kuulub tasumisele 6636,12 Eesti krooni ehk 424,13 eurot (millest osamakse on 302,58 eurot, intress 620,21 Eesti krooni ehk 39,64 eurot, lisateenused 1281,60 Eesti krooni ehk 81,91 eurot). Kuna hagejal on õigus nõuda osamakseid, intressi ja kindlustusmakseid kuni 19.05.2014, tuleb kostjalt arve nr 8578100337 alusel nõuda sisse 54,72 eurot (302,58/31x4=39,04 eurot osamakse, 39,64/31x4=5,11 eurot intress ja 81,91/31x4=10,57 eurot kaskokindlustusmakse). Seega on põhjendatud debitoorse võla suurus 774 eurot.
24.Hagejal on VÕS § 113 lg 1 kohaselt õigus nõuda rahalise kohustusega täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Kostja leiab, et hageja nõudest tuleb maha arvata viivis, mis on arvestatud alusetult esitatud arvetelt, 329,62 eurot (kd II lk 33). Viivise arvestuse aluseks on arved nr 8211456704 (kd I lk 37), 8211303132 (kd I lk 38-39), 8211143583 (kd I lk 40), 8210974119 (kd I lk 41), 8210869185 (kd I lk 42) ja 8210704172 (kd I lk 43). Otsuse punktis 23 märgitu kohaselt ei ole hagejal õigust nõuda arve nr 8578100337 tasumata jätmise eest viivist summalt 369,41 eurot (263,54 (osamakse) + 34,53 (intress) + 71,34 (kindlustusmakse), periood 20.05.2010-15.06.2010), arvelt nr 8580085657 (periood 16.06.2010-15.07.2010) ja nr 8582265381 (16.07.201015.08.2010). Viivise arvestuse aluseks olevatest arvetest nähtub, et hageja ei olegi arvetelt nr 8580085657 ja nr 8582265381 viivist arvestanud. Kohus leiab, et hageja on arvelt nr 8578100337 arvestanud alusetult viivist summas 13,4 eurot (334,88 (369,41-34,53) x 0,25% x 16 päeva). Ülejäänud osas, teistel alustel, ei ole kostja viivisenõudele vastu vaielnud. Seega on hagejal õigus nõuda viivist summas 316,22 eurot (329,62-13,4).
25.VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 1 nimetatud liisinguandja kulude kindlakstegemisel lähtutakse VÕS § 367 lg 2 kohaselt liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Kohus märgib, et lepingus ei ole märget selle kohta, kas sõiduauto väärtus on märgitud käibemaksu või käibemaksuta. Hageja on hagiavalduses märkinud, et lepingus märgitud sõiduauto väärtus ja jääkväärtus on kajastatud käibemaksuta. Kuna kostja ei ole hageja väitele vastu vaielnud, lähtub kohus sellest, et lepingus kokkulepitud sõiduauto väärtus ja jääkväärtus ei sisalda käibemaksu. Kuna liisinguleping loeti alates 20.05.2010 ülesöelduks, tuleb lähtuda sõiduauto jääkväärtusest ülesütlemise hetkel. Sõiduauto jääkväärtus oli 20.05.2010 seisuga 17 591,32 – 39,04 (302,58/31x4) = 17 552,28 eurot (käibemaksuta; kd I lk 23).
26.VÕS § 367 lg 4 sätestatud põhimõtte kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja leiab, et kostja peab hüvitama sõiduauto tagastamise ja vahendamisega seotud kulud summas 331,99 eurot (käibemaksuta). Hageja on oma kulusid tõendanud Amserv Auto AS-i arvega (platsitasu sõiduki hoidmise eest, kd I lk 47) summas 3233,40 Eesti krooni, summa käibemaksuta on 2694,50 Eesti krooni ehk 172,21 eurot ja OÜ Reeborn arvega nr 2010/08/84 (kd I lk 49) summas 3000 Eesti krooni, käibemaksuta 2500 Eesti krooni ehk 159,78 eurot. Hageja on tõendanud enda kulusid summas 331,99 eurot. Kostja ei ole hageja kuludele vastu vaielnud. Kohus leiab, et nimetatud kulud on põhjendatud.
27.Eeltoodust tulenevalt on hageja nõude suurus kostja vastu järgmine: 17 552,28 eurot (jääkväärtus käibemaksuta) + 774 eurot (debitoorne võlgnevus, millest intress moodustab 87,45 eurot (42,02 + 40,32 + 5,11)) + 316, 22 eurot (viivis) + 331,99 eurot – 14 955,33 eurot (käibemaksuta)= 4 019,16 eurot.
28.VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 sätestavad, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Lepingu punkti 5.1 kohaselt on viivisemääraks 0,25 % päevas. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla
summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus on seisukohal, et kostja on jätnud lepingust tuleneva rahalise kohustuse kohaselt täitmata ja hageja on seetõttu õigustatud viivist nõudma. Hageja palus mõista kostjalt välja viivis alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni määras 0,25% päevas. Nii kostja kui hageja on pärast lõplike seisukohtade esitamise tähtaega esitanud omapoolse taotluse viiviste osas, mida kohus peab õigustatuks siiski arvestada käesoleva asja lahendamisel. Kostja on pärast lõplike seisukohtade esitamise tähtaega esitanud taotluse vähendada hageja põhinõude rahuldamise korral kostja poolt tasumisele kuuluvate viiviste ulatust jättes kostjalt välja mõistmata viivised tsiviilasja menetlusele kulunud asja eest või alternatiivselt mõista viivised välja mitte suuremas summas kui hageja põhinõue. VÕS § 162 lg 1 näeb ette, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingu poole õigustatud huve ja lepingupoole majanduslikku seisundit. Hageja märkis eelnevale kostja taotlusele vastuseks, et hageja palub kohtul mõista kostjalt viivis põhivõlgnevuselt määras 0,25% päevas, kuid mitte suuremas ulatuses kui hageja põhinõue. TsMS (sh 12.01.2012 kehtinud redaktsioon) § 486 lg 4 kohaselt loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest, kui hagi võetakse menetlusse kuue kuu jooksul makseettepanekule vastuväite esitamisest alates. Seega tuleb hagiavaldus lugeda esitatuks alates 31.08.2011. Tsiviilasjas otsuse tegemise hetkeks (s.o 11.11.2014 seisuga) on möödunud 1168, seega on menetluse aja eest kogunenud jooksvat viivist 10 557,23 eurot (3 615,49 eurot x 0,25% x 1168 päeva). Kohus leiab, et jooksev viivis on ebamõistlikult suur, kuna see on ligikaudu 3 korda põhinõudest suurem ning kuna hageja palub kohtul mõista kostjalt viivis välja põhivõlgnevuselt määras 0,25% päevas, kuid mitte suuremas ulatuses kui hageja põhinõue, siis peab kohus põhjendatuks vähendada väljamõistetavat jooksvat viivist 3 615,49 euroni.
29.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks põhivõla summas 3 615,49 eurot, intressi 87,45 eurot ja viivise summas 3931,71 eurot (316,22 + 3615,49).
MENETLUSKULUDE JAOTUS
30.TsMS § 173 lõike 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.
31.TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldas hageja nõude 92% ulatuses (4 019,16 eurot), tuleb menetluskuludest jätta 91,8% kostja kanda ja 8% hageja kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.