Nordea Bank Finland Plc hagi Andres Aasmaa ja Aire Leppiku vastu 56 238,17 euro väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
56 238,17 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 7. mai 2014. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Nordea Bank Finland apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Nordea Bank Finland Plc (Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali kaudu) (reg k 10221469), esindaja Tuuli Tõnsau Vastustajad (kostjad): Vastustaja I (kostja I) Andres Aasmaa (endine Vare) (ik XXXX);
Plc
(Eesti
filiaali
kaudu)
Vastustaja II (kostja II) Aire Leppik (ik XXXX)
RESOLUTSIOON
1.Jätta muutmata Tartu Maakohtu 7. mai 2014.a otsuse lõppjäreldused ja resolutsioon, täiendades osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
2.Jätta Nordea Bank Finland Plc (Eesti filiaali kaudu) apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus menetluskulud Bank Finland Plc kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Nordea Bank Finland Plc (hageja) esitas 28.02.2014 Tartu Maakohtule hagi Andres Aasmaa (kostja I) ja Aire Leppiku (kostja II) vastu, milles nõuab kostjatelt 56 238,17 euro väljamõistmist. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostjad 25.05.2004 laenulepingu nr 0932082376100 (leping I), mille raames on sõlmitud kolm muudatust. Lepingu I ja selle muudatuste alusel maksis hageja kostjatele välja kokku 76 694 eurot (63 912 + 6391 + 6391). Hageja ja kostjad sõlmisid 31.05.2005 laenulepingu nr 01220823762 (leping II), mille raames on sõlmitud kaks muudatust. Lepingu II ja selle muudatuste alusel maksis hageja kostjatele välja kokku 31 188,88 eurot (2428,64 + 9586,75 + 6391,16 + 12 782,33). Lepingu I täitmist tagas 25.05.2004 sõlmitud käenduslepingu järgi KredEx. Samuti tagasid lepingute I ja II nõuetekohast täitmist 25.05.2004, 26.11.2004 ja 04.10.2006 sõlmitud ühishüpoteegiga koormamise leping, ühishüpoteegi seadmise leping ja ühishüpoteegikande muutmise leping. Kuivõrd kostjad lepingutest I ja II tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud, ütles hageja 22.12.2008 lepingud I ja II ennetähtaegselt üles, nõudes kogu võlgnevuse tasumist hiljemalt 16.01.2009. Kui kostjad ei tasunud võlgnevust ka pärast lepingute I ja II ülesütlemist, realiseeris hageja täitemenetluses aadressil XXXX tagatiseks olnud kinnisasja. Kinnisasi võõrandati kordusenampakkumisel hinnaga 83 000 eurot, millest kohtutäitur kandis hagejale 74 659,47 eurot. Saadud summa arvelt tasuti lepingu I põhiosa võlgnevus 69 954,35 eurot, vähendati lepingu II põhiosa võlgnevust 828,54 eurot, tasuti krediitkaardi võlgnevus 1662,36 eurot, arvelduslaenu võlgnevus 2075,14 eurot ning arvelduskonto nr XXXX teenustasude võlgnevus 139,08 eurot. Kuna saadud summa ei olnud piisav kogu võlgnevuse katmiseks, on hagejal kostjate vastu nõue summas 56 238,17 eurot, millest põhinõue on 25 052,19 eurot, intressid 4395,53 eurot ja viivis 26 790,45 eurot. Hageja ei nõustunud kostjate seisukohaga nõude aegumise osas. Täitedokumendi täitmiseks esitamise tagajärjeks on nõude aegumise katkemine. Hageja arvates saab aegumistähtaega hakata uuesti arvestama täitemenetluse lõpetamisest alates, sest alles siis selgub lõplik nõude suurus. Enne tagatiseks olnud kinnisasja realiseerimist ei olnud selge, kas ja kui suures ulatuses saab hageja nõue kinnistu müügist saadud raha arvelt rahuldatud. Hageja hinnangul on ebamõistlik nõuda, et paralleelselt läbiviidava täitemenetlusega peab hageja aegumise vältimiseks esitama kohtule hagi. Kui tagatise müügist saadud raha arvelt saab rahuldatud kogu
hageja nõude, puudub hagejal vajadus hagi kohtule esitamiseks. Kui arvestada aegumistähtaega kostjate tõlgenduse kohaselt täitmisavalduse esitamisest alates, siis piirab see hageja võimalusi oma õigusi kaitsta ning juhul kui täitemenetlus kestab üle kolme aasta, ei olekski hagejal võimalik oma õiguste kaitseks kohtu poole pöörduda. Hagi on esitatud peale täitemenetluse lõppu allesjäänud võlgnevuse väljamõistmiseks. Täitemenetluse lõpetamise otsus tehti 29.07.2011. Seega ei ole hageja nõue aegunud.
2.Kostjad ei vaielnud vastu hageja esitatud faktilistele asjaoludele, vaid nõustusid hagejaga selles, et on sõlmitud lepinguid I ja II rikkunud, mistõttu ütles hageja lepingud I ja II ennetähtaegselt üles ning võõrandas kohustuste täitmise tagatiseks olnud kinnisasja, vähendades lepingutest I ja II tulenevaid võlgnevusi tagatise müügist saadud summa ulatuses. Kostjate hinnangul on hageja nõue aegunud. Lepingutest I ja II tulenev nõue muutus sissenõutavaks pärast täitmiseks antud täiendava tähtaja möödumist alates 17.01.2009 ning sellele kohaldub kolme-aastane aegumistähtaeg. Aegumine katkes ja algas uuesti täitmisavalduse ning täitedokumendi (25.05.2004 notariaalne leping nr 2307) täitmiseks esitamisega 26.02.2009. Uueks aegumise tähtajaks sai seega 26.02.2012, mil hageja oleks pidanud oma nõude kohtusse esitama. Kuna hageja esitas hagiavalduse kohtusse 28.02.2014, keelduvad kostjad oma kohustuse täitmisest hageja ees. Kostjad palusid kohaldada aegumist. Kostja II rõhutas, et täitedokumendi täitmiseks esitamisega aegumine katkeb ja algab uuesti täitemenetluse alustamisega, mitte selle lõpetamisega, ning aegumistähtaega tuleb hakata uuesti arvestama alates täitedokumendi kohtutäiturile täitmiseks esitamisest. On küll õige, et alles pärast täitemenetluse läbiviimist on selge, kui suures ulatuses saab sissenõudja nõue rahuldatud, kuid põhjendatud ei ole võimaldada hüpoteegipidajale täitemenetluses rahuldamata nõude osas täiendavat aegumistähtaega täitemenetluse lõpetamisest alates. Asjaolu, et täitemenetluses ei pruugi saada rahuldatud kõik nõuded, mis võivad aeguda enne täitemenetluse lõppu, on krediidiasutuse risk, millega tuleb arvestada juba laenulepingute sõlmimisel, hüpoteekide seadmisel ning ka täitemenetluses avalduste ja taotluste (sh vara alla hindamiseks ja kordusenampakkumise korraldamiseks) esitamisel.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus jättis oma 7. mai 2014.a otsusega hagi rahuldamata aegumise tõttu. Kohus asus oma otsuses järgmistele põhiseisukohtadele:
3.1.Hagis esitatud asjaoludel saab hageja nõude kostjate vastu kvalifitseerida laenulepingute nr 0932082376100 ja nr 01220823762 rikkumisest tuleneva täitmisnõudena. Vaidlust ei ole selles, et kostjad jäid osamaksetena tagastatava laenu ja intressi tasumisega makseviivitusse, mistõttu ütles hageja vaidlusalused laenulepingud nende rikkumise tõttu ennetähtaegselt üles, nõudes kogu võlgnevuse (laenusumma, intressi ja sissenõutavaks muutunud viivise) tagastamist hiljemalt 16.01.2009. 23.12.2008 laenulepingute ülesütlemise teates antud täiendavat tähtaega arvestades muutus hageja nõue kostjate vastu sissenõutavaks alates 17.01.2009 ning hakkas kulgema ka selle nõude kolme-aastane aegumistähtaeg.
3.2.Vaidlust ei ole selle üle, et laenulepingutest tulenevate kostjate kohustuste täitmist tagas kostjate kinnisasjale hageja kasuks seatud ühishüpoteek. Seega olid pooled lisaks laenulepingutele sõlminud eraldi ühishüpoteegi kohese sundtäitmise kokkuleppe. Täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg on käesoleval ajal TsÜS § 157 lg-te 1 ja 2 järgi 10 aastat (enne 05.04.2011 30 aastat) täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne
nõude sissenõutavaks muutumist. Kuna hageja nõue muutus sissenõutavaks 17.01.2009, tekkis hagejal viidatud ajast õigus nõuda hüpoteegiga tagatud nõude ulatuses sundtäitmist.
3.3.Aegumise katkemine tähendab TsÜS § 159 lg 1 kohaselt sisuliselt aegumistähtaja uut algust tervikuna, mille puhul ei arvestata seni kulgenud aegumist. Aegumine katkeb ja algab uuesti täitmisavalduse ja täitedokumendi täitmiseks esitamisele järgnevast päevast. Vaidluse all ei ole asjaolu, et hageja esitas 26.02.2009 kohtutäiturile TMS § 23 lg 1 järgi täitmisavalduse ja täitedokumendi (25.05.2004 notariaalne kinnistu müügileping, ühishüpoteegiga koormamise leping ja asjaõiguslepingud) täitemenetluse läbiviimiseks. Kuna kehtiva kohtupraktika kohaselt on täitemenetluse alustamise tagajärjeks TsÜS § 159 lg 1 järgi nii algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine (vt 3-2-1-153-10 p 13), algas hageja laenulepingutest tuleneva nõude ja notariaalsest kokkuleppest tuleneva nõude aegumistähtaeg 26.02.2009 järgnevast päevast tervikuna uuesti. Tehingust tuleneva nõude kolme-aastast aegumistähtaeg arvestades järeldub eeltoodust, et laenulepingutest tulenevate nõuete uueks aegumistähtajaks sai 26.02.2012. Kuivõrd käesolevas asjas on hagi maakohtule esitatud 28.02.2014, seega pärast nõude aegumist, võivad kohustatud isikud (kostjad) TsÜS § 142 lg-le 1 tuginedes keelduda oma kohustuse täitmisest. Koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub TsÜS § 144 järgi ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, isegi kui see ei oleks eraldi veel aegunud.
3.4.Kohus ei nõustunud hagejaga selles, et TsÜS § 159 lg 1 järgi saab aegumistähtaega hakata uuesti arvestama alates täitemenetluse lõpetamisest. Sellisel juhul oleks tegemist aegumise peatumisega, mille korral mingit ajavahemikku pärast aegumise algust ei loeta aegumise hulka. Seega ei ole hageja esitatud seisukoht kooskõlas TsÜS § 159 lg-s 1 sätestatuga. Kohus selgitas, et TMS § 2 lg 1 p 19 järgne notariaalselt tõestatud kokkulepe üksnes lihtsustab hüpoteegi realiseerimist. Olukorras, kus hüpoteegipidajale on ettenähtav, et tal ei õnnestu oma nõuet täies ulatuses rahuldada tagatise realiseerimise arvelt (võlgnetavad summad ületavad majanduslanguse tingimustes müüdavate kinnisasjade väärtust või täitemenetluse kestus võib ületada algse nõude aegumistähtaega), on hüpoteegipidaja õigustatud paralleelselt toimuva täitemenetluse ajal oma tehingust tuleneva nõude maksmapanekuks pöörduma kohtusse, et saada TMS § 2 lg 1 p 1 järgne täitedokument.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Nordea Bank Finland Plc (Eesti filiaali kaudu) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes kohtuotsus tühistada ja teha uus otsus, millega: 1) jätta rahuldamata Andres Aasmaa ja Aire Leppik taotlus aegumise kohaldamiseks ning 2) rahuldada Nordea Bank Finland Plc (Eesti filiaali kaudu) hagi Andres Aasmaa ja Aire Leppiku vastu solidaarselt võlgnevuse väljamõistmiseks summas 56 238,17 eurot. Apellant leiab, et kohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust ja rikkunud menetlusõiguse norme ning seetõttu jõudnud ebaõige lahendini. Apellandi hinnangul ei ole maakohus piisavalt põhjendanud oma järeldusi, mille kohaselt ei peatu nõude aegumine täitemenetluse ajaks ning hagi maksmapanek on võimalik ka täitemenetlusega paralleelselt. Samuti on kohus ebapiisavalt põhjendanud mittenõustumist apellandi (hageja) seisukohaga, et lähtudes menetlusökonoomia põhimõttest tekib apellandil alles täitemenetluse lõppedes võimalus esitada kohtusse hagiavaldus nõude ulatuses, mis jäi täitemenetluse käigus rahuldamata. Vastasel juhul tekiks olukord, kus võlgniku vastu oleks korraga käimas kaks paralleelset sissenõudmismenetlust, mis oleks rahaliselt koormav ja ebamõistlik nii võlgniku kui ka sissenõudja suhtes.
Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 19 kohaselt täitedokumendiks ka notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-153-101 kohaselt on täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 157 lg-te 1 ja 2 järgi 30 aastat täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. Riigikohtu praktika kohaselt tähendab hüpoteegi kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimine TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes sisuliselt hüpoteegiga tagatud nõude kõrvale täiendava täitedokumendist tuleneva nõude andmist ulatuses, milles nõue on hüpoteegiga tagatud. See tähendab sisuliselt, et kohese sundtäitmise kokkuleppe alusel saab hüpoteegipidaja pöörduda avaldusega täitemenetluse alustamiseks TsÜS § 157 lg-te 1 ja 2 alusel 30 a jooksul alates nõude sissenõutavaks muutumisest. See regulatsioon piirab hüpoteegi puhul ajaliselt ka TsÜS § 1451 lg 1 järgset pandipidaja õigust rahuldada oma põhivõla nõue panditud eseme arvel pärast nõude aegumist. Hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes täitemenetluse alustamise tagajärjeks on TsÜS § 159 lg 1 järgi nii n-ö algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine.“ Vastavalt TsÜS § 157 lg 1 ja 2 on täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat, mis algab täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist; 2) ei ole vaidlust selle üle, et vastustajatel oli võlgnevus apellandi ees ning täitemenetlus viidi läbi selle kohustuse täitmiseks vastustajate poolt apellandile antud tagatise realiseerimiseks. Tagatise müügist saadud rahaga vähendati vastustajate võlgnevust apellandi ees. TMS § 221 lgs 3 alusel saab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada täitemenetluse lõpuni. Kohtutäitur tegi täitemenetluse lõpetamise otsuse 29.07.2011. Vastustajad ei esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ning seega tunnustasid nõuet. TsÜS § 158 lg 1 sätestab, et aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Seega täitemenetluses enampakkumisel saadud raha laekumisega apellandi kontole ehk nõude tunnustamisega vastustajate (võlgnike) poolt 19.07.2011 katkes aegumine veel kord. Nõude aegumistähtaeg algas uuesti 20.07.2011 ning lepingust tuleneva nõude 3-aastane aegumistähtaeg lõppenuks kõige varem 18.07.2014. Hagi esitati 28.02.2014, seega enne nõude aegumistähtaja lõppemist. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks; 3) tekkis apellandil alates enampakkumisel saadud müügihinna laekumisest ehk nõude täitmisest menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes võimalus esitada kohtule hagiavaldus nõude osas, mis jäi täitemenetluse käigus rahuldamata. Enne täitemenetluses saadud rahade laekumist ja täitemenetluse lõpetamist ei olnud apellandil võimalik määrata hagihinda ning seeläbi ka vajadust hagiavalduse esitamiseks, kuna ei olnud teada, mis hinnaga tagatis müüakse. TsMS § 376 lg 4 p 2 võimaldab küll apellandil hagiavalduses esitatud põhinõuet ja kõrvalnõudeid suurendada ja vähendada, kuid ei ole mõeldav, et aegumise vältimiseks tuleb aastaid enne tagatise müüki ja lõpliku hagihinna kujunemist esitada hagiavaldus laenusaajate vastu; 4) on Riigikohus on oma 29.09.2010 lahendis nr 3-2-1-30-10 leidnud, et : „Aegumine peatub TsÜS (2002) § 160 lg 1 järgi siis, kui õigustatud isik esitab hagi nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Aegumine peatub TsÜS (2002) § 160 lg 3 järgi kohtulahendi jõustumiseni. Aega, mille kestel aegumine oli peatunud, ei loeta TsÜS (2002) § 168 lg 1 järgi aegumistähtaja hulka. Kolleegiumi arvates ei ole TsÜS (2002) § 160 lg 1 tõlgendatav selliselt, et võlanõude osaliseks rahuldamiseks hagi esitamisel peatub kohtumenetluse ajaks kogu võlanõude aegumine.
TsÜS (2002) § 160 lg 1 mõtte järgi peatub materiaalõigusliku nõude aegumine ainult selles osas, mille kohta on kohtule haginõue esitatud.“ Seega kui arvestada aegumistähtaega täitedokumendi täitmiseks esitamisest, siis peaks aegumise vältimiseks kindluse mõttes paralleelselt täitemenetlusega algatama ka hagimenetluse kogu nõude osas. Samuti tähendaks see apellandile riigilõivu tasumist kogu nõude pealt. Sellisel juhul kaotab aga hüpoteek oma tähenduse, kui nõude realiseerimiseks tuleb igal juhul paralleelselt hageda; 5) ei nõustu apellant maakohtu seisukohaga, et TMS § 2 lg 1 p 19 järgne notariaalselt tõestatud kokkulepe üksnes lihtsustab hüpoteegi realiseerimist. Hüpoteegid seatakse nõude tagamiseks ning üksnes juhul, kui realiseerimisest saadav tulem ei kata kogu nõuet ning peale täitemenetluse lõppu allesjääva võlgnevuse tasumise osas ei ole võimalik laenusaajaga kokkulepet saavutada, pöördub hüpoteegipidaja kohtu poole ülejäänud nõude väljamõistmiseks. Selle nõude aegumine saab alata hetkest, kui hüpoteegipidajal on reaalselt võimalik kohtu poole hagiavaldusega pöörduda, s.o. täitemenetluse lõpetamise kuupäevast. Täitemenetluse lõpetamise otsus tehti 29.07.2011.a; 6) ei nõustu apellant ka kohtu seisukohaga, et hüpoteegipidaja peaks nõude maksmapanekuks pöörduma kohtusse enne tagatise realiseerimist, kui on ettenähtav, et tal ei õnnestu oma nõuet täies ulatuses rahuldada tagatise realiseerimise arvelt (võlgnetavad summad ületavad majanduslanguse tingimustes müüdavate kinnisasjade väärtust või täitemenetluse kestus võib ületada algse nõude aegumistähtaega). Apellant rõhutab, et kinnisvara rahaliselt hinnatav väärtus on ajas muutuv (väärtus võib nii tõusta kui ka langeda), mistõttu ei ole võimalik ette ennustada ei täitemenetluse tulemusi ega ka hagihinda. Hagemise vajadus võib tekkida ka juhul, kui hüpoteegipidaja on veendunud, et kogu nõue saab rahuldatud tagatise realiseerimise arvelt, kuid näiteks sundtäitmine kuulutatakse ebaseaduslikuks. Täitemenetluse tulemused ja hagihind selguvad alles täitemenetluse lõppedes nagu ka hagi esitamise vajadus. TMS § 74 lg 1 alusel asi hinnatakse arestimisel ja asja hind märgitakse arestimisakti. Kinnistu arestiti 16.03.2009 hinnaga 1 900 000 Eesti krooni (121 432,13 eurot) ning 22.11.2010 nurjus enampakkumine alghinnaga 1 600 000 Eesti krooni (102 258,64 eurot). Lähtudes eeltoodust, ei ole võimalik asuda seisukohale, et juba täitemenetluse alguses või keskel oli selge, et kogu apellandi nõue vastustajate vastu ei saa rahuldatud; 7) tekkis võlausaldajal hagi esitamise võimalus kõige varem peale täitemenetluse lõpetamist. Ka Riigikohus on oma 24.10.2006 otsuses nr 3-2-1-93-06 öelnud: „Lähtudes menetlusökonoomia põhimõttest, ei ole hüpoteegipidajale üldjuhul mõistlik võimaldada hüpoteegi realiseerimise nõude maksmapanekut hagimenetluses, kui ta võib kohe esitada avalduse täitemenetluse algatamiseks, st kui on olemas eelnimetatud nn kohese sundtäitmise kokkulepe. Vastasel juhul koormataks menetlusosalisi ja kohtuid menetlusega asjatult. Sel juhul võib kohese sundtäitmise kokkulepe TsMS § 371 lg 2 p 2 järgi olla hagi menetlusse võtmata jätmise aluseks või TsMS § 423 lg 2 p 2 järgi hagi läbivaatamata jätmise aluseks, sest sellise nõude puhul võib puududa vajadus õiguskaitse järele. Kui selline hagi on menetluses ja kostja võtab selle kohe õigeks, võib see TsMS § 168 lg 6 järgi olla aluseks menetluskulude hageja kanda jätmisele“. Apellant leiab, et tal ei olnud võimalik enda õiguste kaitseks pöörduda kohtusse enne täitemenetluse lõppemist, sest alles täitemenetluse lõppedes selgus lõplik nõude suurus ehk hagihind. Enne tagatiseks oleva kinnistu realiseerimist ei olnud selge, kas ja kui suures ulatuses saab apellandi nõue kinnistu müügist saadud raha arvelt rahuldatud ning kui suures ulatuses jääb see rahuldamata. Juhul kui tagatise müügist saadud raha arvelt oleks saanud rahuldatud kogu nõue, puudunuks vajadus hagi kohtule esitada. Seega on ebamõistlik nõuda, et apellant peab aegumise vältimiseks esitama hagi kohtule, teadmata täitemenetluse tulemusi ja kas ning kui suures ulatuses saab tema nõue rahuldatud paralleelselt läbiviidava täitemenetluse raames.
Kokkuvõttes ei pea apellant mõeldavaks, et tal tulnuks esitada hagiavaldus enne tagatise realiseerimist ning lõpliku hagihinna kujunemist. Vastupidine seisukoht piiraks apellandi võimalusi oma õigusi kaitsta, tekitaks täiendavaid menetluskulusid ning oleks vastuolus menetlusökonoomia eesmärgiga. Apellant on seisukohal, et olenemata sellest, kas arvestada aegumist alates täitemenetluses saadud rahade laekumisest (19.07.2011) või täitemenetluse lõpetamisest (29.07.2011), ei ole nõuded vastustajate vastu aegunud.
5.Vastustaja Aire Leppik vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Vastuväidete kohaselt: 1) esitas apellant kohtutäiturile täitmisavalduse ja täitedokumendi täitemenetluse läbiviimiseks 26.02.2009. a. Täitemenetluse alustamise tagajärjeks on TsÜS § 159 lg 1 järgi nii algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-153-10, p 13), seega algas laenulepingutest (nn algne nõue) ning täitedokumendist (hüpoteekide kohese sundtäitmise kokkulepped) tulenevate nõuete aegumine uuesti 26.02.2009. a – laenulepingutest tuleneva nõude aegumistähtajaks sai 26.02.2012. a ning täitedokumendist tuleneval nõudel 26.02.2019.a; 2) ei ole täitedokumendi täitmiseks esitamine käsitatav aegumise peatumise alusena; 3) ei nõustu vastustaja apellandi seisukohaga, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamata jätmist ning täitemenetluses enampakkumise tulemi arvelt raha apellandi kontole laekumist saab tõlgendada vastustajate poolse nõude tunnustamisena. Hüpoteek võimaldab hüpoteegipidajal nõuda sunniviisiliselt oma sissenõutavaks muutunud nõuete rahuldamist kinnisasjast. Asjaolu, et enampakkumisel tagatise müügist saadud summa tasuti kohtutäituri poolt apellandi kontole, ei ole arvestatav vastustajate poolse nõude tunnustamisena, sest täitemenetluses võlgnikul mingit kontrolli enampakkumise tulemusel kohtutäituri kontole laekunud rahasumma üle ei ole. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamata jätmine ei ole käsitatav nõude tunnustamisena. Ka puudunuks vastustajatel ilmselt mistahes alus sellise hagi esitamiseks; 4) ei ole hüpoteegi eesmärki ja mõtet, samuti õiguskindlust ja –rahu silmas pidades seadusega ette nähtud ega põhjendatud võimaldada hüpoteegipidajale täitemenetluses rahuldamata nõudeosa suhtes mingit uut täiendavat aegumistähtaega alates täitemenetluse lõpetamise kuupäevast. Vara müügil rahuldamata jäänud nõuded jäävad alles ning edasi tuleb sissenõudjal oodata võlgniku muu vara realiseerimist või võlgnikul uue vara tekkimist, arvestades samas ka võimalikku aegumist. Hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudjal on täitemenetluses juba niigi väga kindel positsioon, mis tasakaalustab aegumisest võlausaldajale tulenevaid võimalikke negatiivseid tagajärgi, 5) on aegumine ja asjaolu, et täitemenetluses ei pruugi saada rahuldatud kõik nõuded, mis võivad aeguda enne täitemenetluse lõppu, krediidiasutuse risk, millega tuleb arvestada juba laenulepingute sõlmimisel, hüpoteekide seadmisel ja ka täitemenetluses avalduste ning taotluste (sh taotluste vara alla hindamiseks ja kordusenampakkumiste korraldamiseks) esitamisel. Täitemenetluse kulg sõltub eelkõige sissenõudjast ning muuhulgas on sissenõudjal juba täitemenetluse kestel võimalik hinnata nõude rahuldamise tõenäosust ning vastavalt olukorrale ka tegutseda; 6) ei saa nõude osa, mis tagatise realiseerimise järgselt rahuldamata jäi, aegumine alata eraldi täitemenetluse lõpetamise kuupäevast. Tegemist ei ole uue iseseisva nõudega, vaid sama nõudega, mille rahuldamiseks sundtäitmine läbi viidi ning ei saa eeldada, et osa, mida tagatise realiseerimisest rahuldada ei suudetud, aegub pikema ajavahemiku jooksul kui tavaliselt; 7) ei nõustu vastustaja apellandiga selles, et hagi esitamise võimalus tekkis kõige varem peale täitemenetluse lõpetamist. Olukorras, kus nõuet tagavate hüpoteekide realiseerimine ei võimalda
rahuldada kogu nõuet, tuleb võlausaldajal aegumisest tulenevate tagajärgede vältimiseks hagiga kohtusse pöörduda; 8) jääb vastustaja seisukohale, et apellandi nõue, mis muutus sissenõutavaks 17.01.2009. a, ning mille 3-aastane aegumistähtaeg katkes ja algas uuesti seoses täitemenetluse alustamisega 26.02.2009. a, on aegunud. Täitemenetlus lõpetati 29.07.2011. a, st enne laenulepingutest tuleneva nõude aegumistähtaja (26.02.2012. a) möödumist ning apellandil oli peale täitemenetluse lõpetamist veel piisav aeg oma nõudega kohtusse pöördumiseks, et saada selles osas uus täitedokument TMS mõttes. Hagi on esitatud kohtusse 28.02.2014. a, seega pärast nõude aegumist.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust muuta maakohtu otsuse põhijäreldusi ega resolutsiooni, mille kohaselt tuli hagi jätta rahuldamata aegumise tõttu. Ringkonnakohus täiendab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi, jättes kohtuotsuse põhijäreldused ja resolutsiooni muutmata.
7.Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et hageja ja kostjate vahel on sõlmitud kaks laenulepingut (25.05.2004.a laenuleping nr 0932082376100 ehk „Leping I“ ja 31.05.2005.a laenuleping nr 01220823762 ehk „Leping II“), kusjuures kumbagi lepingut on hiljem poolte kokkuleppel muudetud. Mõlema lepingu täitmist tagas lisaks KredEx’i käendusele ühishüpoteek, mis seati kostjate (laenusaajate) kaasomandis oleva XXXX asuva kinnistu kaasomandi mõttelistele osadele (AÕS § 359 lg 11). Kostjad ei vaidlustanud hageja esitatud faktilisi asjaolusid ning möönsid, et on hagejaga sõlmitud laenulepingutest tulenevaid kohustusi rikkunud. Kostjad ei vaielnud vastu ka hageja nõude arvestusele. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ainuüksi hageja nõude aegumisele tuginedes. Vaidlust ei ole ka selles, et laenuandja (hageja) poolse ülesütlemise ja täitmiseks täiendava tähtaja andmise tulemusena muutus hageja nõue kostjate vastu esialgselt sissenõutavaks alates 17.01.2009.a. Hageja esitas 26.02.2009.a kohtutäiturile täitmisavalduse täitemenetluse läbiviimiseks, mille tagajärjel katkes nõude aegumine TsÜS § 159 lg 1 järgi ning aegumistähtaja kulgemine algas 26.02.2009 järgnevast päevast tervikuna uuesti. Maakohus on õigesti leidnud, et laenulepingust tulenevate nõuete uueks aegumistähtpäevaks sai 26.02.2012.a (s.o kolm aastat arvates aegumistähtaja uuest kulgema hakkamisest, mis järgnes esialgse aegumistähtaja katkemisele).
8.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega aegumistähtaja arvestamise kohta aegumise katkemise korral. Aegumise katkemise korral algab aegumistähtaja kulgemine tervikuna otsast peale. Aegumistähtaja kulgemine algab uuesti katkemisele järgnevast päevast, s.o käesoleval juhul täitmisavalduse esitamisele järgnenud päevast (27.02.2009.a). Õige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei võimalda TsÜS § 159 lg 1 hakata aegumistähtaega uuesti arvestama alates täitemenetluse lõppemisest ning hageja (apellandi) vastupidine seisukoht ei ole kooskõlas TsÜS § 159 lg-s 1 sätestatuga. TsÜS 10. ptk 5. jaos (§§ 158 - 169) sätestatud aegumise katkemise ja peatumise aluseid ei ole võimalik kohaldada valikuliselt, s.o lugedes nt aegumise katkemise alusena sätestatud täitmisavalduse esitamise aegumise peatumise aluseks. Kolleegium leiab, et aegumise katkemise aluste sätestamisel on seadusandja juhindunud eeldusest, et nõude olemasolu on kas täielikult või osaliselt juba kinnitust leidnud (s.o kas kohustatud isiku poolse nõude tunnustamisega TsÜS § 158 järgi või on nõude kohta olemas täitedokument TsÜS § 159 järgi) ning seetõttu puudub vajadus tagada võlausaldajale täiendavat aega oma nõude maksmapanekuks aegumistähtaja
pikendamise teel, mille toob kaasa aegumise peatumine (TsÜS §§ 160 jj). Aegumise peatumise alused on oma olemuselt niisugused, kus nõude olemasolu või selle suurus on kas vaieldavad või on nõude maksmapanek takistatud muul mõjuval põhjusel (nt õigustatud või kohustatud isiku piiratud teovõime, mis ei võimalda tal oma õigusi teostada). Käesoleval juhul puudusid aegumise peatumist põhjustavad asjaolud (nõude ebaselgus või nõude mittetunnustamine kostjate poolt) või muud takistused võlausaldaja poolt oma nõude maksmapanekul.
9.Vaidlus taandub sisuliselt sellele, kas hageja nõude aegumistähtaja pikkuseks tuleb lugeda TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat, kuivõrd tegemist on tehingust tuleneva nõudega, või TsÜS § 157 lg 1 järgi 10 aastat, kuivõrd nõude kohta oli välja antud täitedokument notariaalses vormis sõlmitud kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppe näol. Maakohus ei ole selles osas võtnud seisukohta kõigi hageja esitatud väidete kohta, mistõttu ringkonnakohus täiendab alljärgnevalt kohtuotsuse põhjendusi. Õige on iseenesest apellandi seisukoht, et TMS § 2 lg 1 p 19 kohaselt on täitedokumendiks muuhulgas ka notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Ringkonnakohus märgib siiski, et täitemenetluse alustamiseks ei ole piisav ainuüksi kohese sundtäitmise kokkuleppe olemasolu, kuna AÕS § 352 lg 1 järgi on sundtäitmise läbiviimiseks vajalik lisaks ka hüpoteek ning tagatud nõue, seega ka kehtiv tagatiskokkulepe (vt ka RKTKo 3-2-1-8-10 p 10; 3-2-1-153-10 p 13; 3-2-1-175-13 p 11). Sisuliselt moodustub täitedokument kehtiva hüpoteegi, kohese sundtäitmise kokkuleppe, tagatud sissenõutava nõude ja tagatiskokkuleppe koostoimes. Õige on küll ka apellandi viide Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10 (p 13), mille kohaselt antakse kohese sundtäitmise kokkuleppega hüpoteegipidajale hüpoteegiga tagatud nõude kõrvale sisuliselt realiseerimisnõue, st nõue täitedokumendist tuleneva realiseerimise talumise kohustamiseks, ning kõnealune nn realiseerimisnõue tagab hüpoteegipidajale võimaluse pöörduda avaldusega täitemenetluse alustamiseks kohtutäituri poole 10 aasta jooksul alates nõude sissenõutavaks muutumisest. Laenulepingust tulenev kohustus oli seega käsitatav n-ö algse kohustusena ning kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimisega loodi selle kõrvale veel täiendav, täitedokumendist tuleneva kvaliteediga nõue. Ringkonnakohtu arvates tuleneb sellest aga ühtlasi, et kohese sundtäitmise kokkuleppe olemasolu ei muuda tavalist lepingust tulenevat nõuet iseenesest veel tervikuna n-ö täitedokumendist tulenevaks nõudeks. Kohese sundtäitmise kokkuleppest saab tuleneda n-ö täitedokumendile omase kvaliteediga nõue ehk realiseerimisnõue üksnes niivõrd, kuivõrd täitedokument võimaldab (jätkuvalt) täitemenetlust läbi viia.
10.Käesoleval juhul on hüpoteek juba realiseeritud, s.o hüpoteegiga koormatud kinnistu võõrandati täitemenetluses kordusenampakkumisel 20.06.2011.a. Täitemenetlusega lõpeb TMS § 158 lg 3 teise lause järgi ka hüpoteek, millest tuleneva nõude rahuldamiseks kinnisasjale sissenõue pöörati. Sellest tulenevalt on sissenõudja positsioon hüpoteegipidajana ammendunud ja tal ei ole võimalik enam pöörduda sama täitedokumendi alusel kohtutäituri poole täitemenetluse läbiviimiseks. Kolleegiumi arvates on selle tulemusena lõppenud võlausaldajale kohese sundtäitmise kokkuleppest tulenenud nn realiseerimisnõue ehk võimalus rahuldada oma nõue hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel. Samuti puudub pärast hüpoteegiga koormatud kinnisasja täitemenetluses võõrandamist TMS § 2 lg 1 p 19 kohase täitedokumendi realiseerimiseks vajalik komponent kehtiva hüpoteegi näol. Eeltoodust järeldub ringkonnakohtu arvates, et kuna kohese sundtäitmise kokkuleppest tulenenud täitedokumendile omase kvaliteediga nõue on käesoleval juhul täitemenetluse käigus juba realiseeritud, siis ülejäänud osa nõudest on käsitatav tavalise lepingust tuleneva nõudena. Seda ei muuda asjaolu, et ühishüpoteegi seadmise ning tagatiskokkuleppe ning kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppe järgi oli hüpoteegiga tagatud võlausaldaja kogu nõue. Kuna
hüpoteegi tagatisel nõude rahuldamist mõjutab esiteks hüpoteegisumma (AÕS § 327) ja teiseks kinnisasja sundenampakkumisel saadud rahalise tulemi suurus, siis ei ole kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimise tagajärjeks automaatselt kogu lepingust tuleneva nõude muutumine täitedokumendi kvaliteeti omavaks nõudeks. Ringkonnakohus märgib, et võlausaldaja õiguslik seisund oleks mõnevõrra teistsugune juhul, kui tema nõuet oleks tunnustatud jõustunud kohtulahendiga (s.o täitedokumendiga TMS § 2 lg 1 p 1 mõttes). Kohtuotsuse kui täitedokumendi erisuseks võrreldes kohese sundtäitmise kokkuleppega on asjaolu, et kohtuotsus võimaldab teha ühe täitemenetluse raames mitmeid erinevaid seadusega ettenähtud täitetoiminguid, s.o lisaks võlgniku kinnisvarale realiseerida ka muud võlgniku vara. Kohese sundtäitmise kokkulepe, mis moodustab täitedokumendi üksnes koostoimes kehtiva hüpoteegi, tagatud sissenõutava nõude ja tagatiskokkuleppega, võimaldab seevastu viia sundtäitmist läbi vaid nõude tagatiseks seatud hüpoteegi realiseerimise piires. Kohese sundtäitmise kokkuleppe kui piiratud tähendust omava täitedokumendi olemusega on ringkonnakohtu arvates põhjendatav asjaolu, et võlausaldaja nõue omandab n-ö täitedokumendis väljenduva kvaliteedi üksnes selles ulatuses, millises täitedokument võimaldab nõuet realiseerida, ning ülejäänud ulatuses tuleb võlausaldajal oma nõue maksma panna üldises korras. See tähendab muuhulgas, et nõue aegub TsÜS § 146 lg 1 järgi kolme aasta möödudes sissenõutavaks muutumisest. Käesoleval juhul aegus nõue kolme aasta möödumisel täitedokumendi täitmisele esitamisele järgnevast päevast.
11.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, nagu tuleks asjaolu, et vastustajad ei esitanud toimunud täitemenetluse kestel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, käsitada nendepoolse nõude tunnustamisena, mis annaks TsÜS § 158 lg 1 järgi aluse lugeda aegumine veel kord katkenuks. Nõude tunnustamisena kostjate poolt ei ole käsitatav ka täitemenetluses hüpoteegiga koormatud kinnisasja sundmüügist saadud raha laekumine apellandile (sissenõudjale). Nõude tunnustamist kohustatud isiku poolt eeldab TsÜS § 158 järgi kohustatud isiku käitumist, millega ta on selgelt toonud esile oma teadmise võlast. Ringkonnakohtu arvates ei ole niisuguse kostjate tahteavaldusena käsitatav osalemine võlgnikena täitemenetluses, mille käigus realiseeriti laenulepingute tagatiseks hüpoteegiga koormatud kinnistu. Hageja (apellant) ei ole esile toonud niisuguseid asjaolusid kostjate käitumises (tahteavaldusi), millest järelduks hageja nõude tunnustamine hüpoteegi realiseerimise tulemusena rahuldatud osa ületavas ulatuses. Hageja (sissenõudja) pöördus täitmisavaldusega kohtutäituri poole 26.02.2009.a ja täitemenetlus lõpetati kohtutäituri otsusega 29.07.2011.a. Seega kestis täitemenetlus 2 aastat ja 5 kuud. Arvestades asjaolu, et täitmisavalduse esitamise tulemusena oli hageja nõude uueks aegumistähtajaks 26.02.2012.a, oli hagejal võimalus oma nõue täitemenetluse käigus rahuldamata jäänud osas maksma panna veel ligi 8 kuu vältel. Täitemenetluse lõppemise aja seisuga oli hagejale teada, kui suures ulatuses jäi tema nõue rahuldamata. Seetõttu ei ole asjakohased apellandi väited, et tal ei olnud enne nõude aegumist võimalik oma õigusi maksma panna, kuivõrd ei olnud teada, missuguse hinnaga õnnestub tagatis realiseerida. Käesoleval juhul on hagi esitatud 28.02.2014.a, s.o 2 aastat ja 7 kuud pärast täitemenetluse lõppu. Seega ei sõltunud hageja õiguste teostamine täitemenetluse liiga pikast kestusest.
12.Ringkonnakohtu arvates tagab TsÜS § 159 lg 1, mille kohaselt katkeb ja algab aegumistähtaja kulgemine tervikuna uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega, võlausaldaja huvide piisava kaitse. Üldjuhul puudub alus eeldada, et hüpoteegi realiseerimisele suunatud täitemenetlus kestaks kauem kui kolm aastat. Sissenõudjal on võimalik esitada täitemenetluses kaebus kohtutäituri tegevuse peale ka kohtutäituri põhjendamatu tegevusetuse korral, mõjutades sellega vähemalt kaudselt täitemenetluse kestust.
Nõustuda ei saa apellandi seisukohtadega, mille kohaselt on võlausaldaja jaoks ebaproportsionaalselt koormav olukord, kus täitedokumendi saamiseks nõude rahuldamata jäänud osas tuleb ka hüpoteegi olemasolu korral üldjuhul esitada kohtule hagi ning seda tehingust tuleneva nõude üldise aegumistähtaja raames. Kolleegium märgib, et kohese sundtäitmise kokkulepe ei ole AÕS kohaselt hüpoteegi olemuslik osa ning see üksnes lihtsustab hüpoteegi realiseerimist, nagu on õigesti sedastanud ka maakohus. Seega ei kaotaks hüpoteek oma tagatisiseloomu ka juhul, kui hüpoteegi realiseerimise eesmärgil tuleks alati pöörduda kohtusse täitedokumendi saamiseks. Õige on küll apellandi seisukoht, et kohtumenetlusega kaasnevad kulud on enamasti ilmselt suuremad kui üksnes kohese sundtäitmise kokkuleppele tuginemisega kaasnevad kulud, kuid samas on ka kohese sundtäitmise kokkuleppega seotud mitmesugused õiguslikud riskid, mida ei ole põhjendatud jätta täies ulatuses võlgnike kanda.
13.Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda (TsMS § 171 lg 1). Kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud maakohtu poolt enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).
Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/
Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.