OÜ Koduliising hagi Danel Parmas vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Hagi hind
1688,95 eurot
Menetlusosalised ja nende
•
esindajad •
• •
Hageja: OÜ Koduliising (reg.kood: 10892531; asukoht: Posti 30, Haapsalu 90504; tel: 6755054; e.post: [email protected]) Hageja esindaja: Teele Jürjer (asukoht: Posti 30, Haapsalu 90504; tel: 6755054; e-post: [email protected]) Kostja: Danel Parmas (ik. 38503245727; viibimiskoht: XXXX) Kostja esindaja riigi õigusabi korras: vandeadvokaadi abi Kristi Haas (Advokaadibüroo Sirje Must; asuk. Õpetaja 9, 51003 Tartu; e-post: [email protected])
Kohtuistungi toimumise aeg
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada OÜ Koduliising hagi Danel Parmase vastu võlgnevuse väljamõistmiseks osaliselt.
2.Mõista Danel Parmaselt välja võlgnevus 1270,03 eurot (üks tuhat kakssada seitsekümmend eurot ja 3 eurosenti), mis koosneb põhinõudest summas 975 eurot, intressist summas 176,95 eurot ning viivistest summas 118,08 eurot, Koduliising OÜ kasuks.
Jätta rahuldamata Koduliising OÜ nõue summas 278 eurot (meeldetuletuskirjade saatmise eest).
4.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5.Jätta menetluskuludest 24,80% OÜ Koduliising kanda ja 75,20% Danel Parmase kanda.
6.Rahuldada OÜ Koduliising avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks tsiviilasjas nr 2-14-25781 osaliselt ja määrata kindlaks OÜ Koduliising menetluskulud summas 169,20 eurot (ükssada kuuskümmend üheksa eurot ja 20 eurosenti).
Tsiviilasi nr 2-14-25781
7.Välja mõista Danel Parmaselt OÜ-le Koduliising menetluskulude katteks 169,20 eurot (ükssada kuuskümmend üheksa eurot ja 20 senti).
8.Danel Parmase riigi õigusabi kulud jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Pool võib esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
1.ASJAOLUD 1.1 Hageja seisukoht Hageja esitas 13.10.2014. a Tartu Maakohtule hagi Danel Parmase vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid OÜ Koduliising ja Danel Parmas 07. veebruaril 2013. a laenulepingu nr. 0097302070, mille kohaselt väljastas hageja kostjale laenu 975 eurot, Indoor Group AS-lt kauba ostmiseks. Laenuleping sõlmiti tagastamise lõpptähtajaga 10. veebruar 2014. a, intressimääraga 18 % aastas. Laenu tagastamise graafiku kohaselt pidi laenu ja intresside tagastamine toimuma 10.03.2013. a kuni 10.02.2014. a iga kuu 10. kuupäeval summas 96 eurot. 29.07.2013. a sõlmisid laenuandja ja laenusaaja laenulepingu nr. 0097302070 lisakokkuleppe nr. 1, mille kohaselt loeti kehtetuks 07.02.2013. a sõlmitud maksegraafik ning sõlmiti uus maksegraafik. Uue maksegraafiku kohaselt pidi laenu ja intresside tagastamine toimuma 30.08.2013. a kuni 30.08.2014. a iga kuu
30.kuupäeval summas 99 eurot 46 senti. Laenulepingu lisakokkuleppe sõlmimisel liideti tasumata põhiosale ka lisakokkuleppe sõlmimise hetkeks tekkinud võlgnevus. See tähendab, et Danel Parmase esialgse laenulepingu põhiosale 975 eurot lisandus 106 eurot 46 senti, mis oli lisakokkuleppe sõlmimise hetkeks (29.07.2013. a) tasumata intressid, viivis (põhiosa tasumisega viivitamiselt) ja trahvid meeldetuletuskirjade saatmise eest, seega oli uueks põhiosa suuruseks lisakokkuleppe sõlmimisel 1081 eurot 46 senti. Kostja laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud. Kostja on tasunud ühe graafikujärgse osamakse, 10.03.2014. a osamakse summas 96 eurot. Laenulepingu nr. 0097302070 lisakokkuleppe nr. 1 kohased osamaksed on kõik tasumata. 13.10.2014. a seisuga on Danel Parmase võlgnevus laenu põhiosa tasumisel 1081 eurot 46 senti. Võlgnevus intressi tasumisel on 204 eurot 41 senti. Hageja on saatnud kostjale ka mitu võlgnevuse meeldetuletust, kuid vaatamata sellele jätkas kostja lepingu rikkumist. Laenulepingu üldtingimuste p.1.3.4. kohaselt, kui laenusaaja ei täida lepingust tulenevaid kohustusi kohaselt ja sellest tulenevalt saadab laenuandja laenusaajale kirjaliku teate lepingu rikkumise kohta, on laenuandjal õigus nõuda iga vastava teate saatmisel menetluskulu kuni 32 eurot. Hageja saatis kostjale kümme teadet - 10.09.2013. a saadetud teate eest nõudis hageja menetluskulu 7 eurot, 04.10.2013. a saadetud teate eest 15 eurot, 01.11.2013.a, 02.12.2013.a 31.12.2013. a, 03.02.2014. a, 03.03.2014. a, 01.04.2014. a, 02.05.2014. a, 04.06.2014. a teadete eest kogusummas 256 eurot (ühe teate eest 32 eurot). Kostja menetluskulu tasunud ei ole. 04.06.2014. a saatis hageja laenusaajale kirjaliku meeldetuletuse (ülesütlemishoiatuse), milles hoiatas kostjat, et juhul kui 14.06.2014. a ei ole jooksev võlgnevus tasutud, on laenuandjal õigus laenuleping erakorraliselt üles öelda. Vaatamata hoiatusele, kostja võlgnevust ära ei tasunud. 19.06.2014. a saadeti laenusaajale kirjalik ülesütlemisavaldus, mille kohaselt öeldi ülesse laenuleping nr. 0097302070 alates 04. juulist 2014. a. Selleks kuupäevaks paluti laenusaajal tasuda kogu võlasumma (laenujääk, intressid, viivised, menetluskulu). 04. juuliks 2014. a kostja võlgnevust ei tasunud. Laenulepingu ülesütlemisel juhindus hageja VÕS §-dest 196 lg 1-2; 399 lg 1 p.-dest 1-2 ja 416
Tsiviilasi nr 2-14-25781
lg 1. Kokku on Koduliising OÜ nõue 13.10.2014. a seisuga 1688 eurot 95 senti, millest laenu põhiosa võlg on 1081 eurot 46 senti, intress 204 eurot 41 senti, viivis 118 eurot 08 senti, lepingutasu 7 eurot ja menetluskulu meeldetuletuskirjade saatmise eest 278 eurot. Koduliising OÜ ja Danel Parmase vahelise laenulepingu nr 0097302070 sõlmimisel on kostja oma elukohaks märkinud XXXX. Kostja on laenulepingu allkirjastamisega antud aadressi õigsust kinnitanud. Vastavalt poolte vahel sõlmitud laenulepingu nr 0097302070 üldtingimuste punktile 3.1. (b) kohustub laenusaaja teatama laenuandjale viivitamatult kirjalikult oma või lepingu täitmist tagava isiku nime, elukoha- ja postiaadressi muudatustest. Koduliising OÜ-le vastavat teavet laekunud ei ole, mistõttu on hageja saatnud teateid aadressile, mille õigsust on hageja heauskselt eeldanud. Kuna kostja e-meeldetuletustele ei reageerinud, siis ei jäänud hagejal lepingu täitmise tagamiseks muud üle, kui teavitada kostjat võlgnevusest ka posti teel. Samuti on hageja kostjaga korduvalt üritanud ühendust saada ka Koduliising OÜ-le lepingu sõlmimisel antud kontakttelefonil helistades.
1.2.Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnista. Kostja leiab, et esitatud hagi tuleb jätta läbivaatamata, kuna hageja ei ole läbinud kohtueelset menetlust asja lahendamiseks. Kostja peab oluliseks märkida, et ta ei ole saanud kätte mitte ühtegi hageja poolt väidetavalt saadetud teadet. Alates 27. novembrist 2013. aastal viibib ta kinnipidamisasutuses, mistõttu ei ole tal olnud võimalust 10-st teatest viimaseid 7 kätte saada. Kostja leiab, et 10 teate saatmine ühele ja samale aadressile lihtkirjaga, eirab VÕS §-st 6 ja 7 tulenevat hea usu ja mõistlikkuse põhimõtet. On üldteada asjaolu, et olukorras, kus üks pool väljastab teisele poolele teate või dokumendi, millise kättesaamisest teise poole poolt ta on huvitatud, edastatakse see teisele poolele tähitud kirjaga, sest vastasel juhul ei ole võimalik saatjal kontrollida teate või dokumendi kättesaatmist. Hageja käitumine 10 teate saatmisel on selges vastuolus hea usu põhimõttega, mis on üks peamisi võlaõigusliku suhte aluseid. On selge, et käesoleval juhul ei ole hagejat tegelikult huvitanud, kas kostja ka mõne väidetavalt väljasaadetud kirjadest kätte sai. See on aga selgelt vastuolus hea usu põhimõttega. Ei saa jätta märkimata, et hagile lisatud 10 kirja kohta ei ole väljasaatmise/vastuvõtmise kohta lisatud ühtegi tõendit. Kostja ei vaidle vastu sellele, et 7. veebruaril 2014. aastal sõlmiti hageja ja kostja vahel laenuleping nr 0097302070, mille kohaselt hageja andis kostja kasutusse 975 eurot Indoor OÜlt kauba ostmiseks. VÕS § 402 sätestab, et krediidileping, millisega oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, käesoleval juhul hageja, annab tarbijale, käesoleval juhul kostja, krediiti või laenu on tarbijakrediidileping. Seega on kostja hinnangul käesolevas vaidluses laenulepingu nr 0097302070 puhul tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 tähenduses. Kuivõrd tegemist on tarbijakrediidilepinguga tuleb vaidluses kohaldada võlaõigusseaduse 22. peatüki 2. jaos toodud sätteid. Hageja nõuab kostjalt lisaks põhivõla tasumisele ka viivist summas 118 eurot ja 08 senti. Viivise arvutamisel on aluseks võetud lepingus kokkulepitud viivisemäär 18% (laenulepingu p 4) ning intresse summas 204 eurot ja 41 senti. VÕS § 415 lg 1 sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lg 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.
Tsiviilasi nr 2-14-25781
Seega ajast, mil kostja oli sattunud lepingust tuleneva põhivõla tasumisega viivitusse, ei ole hagejal õigust nõuda lepingus kokkulepitud viivist, vaid viivisenõue tuleb ümber arvestada VÕS § 113 järgi. Tuginedes VÕS §-le 415 lg 1 ei nõustu kostja hageja nõudega viivise ja intressi osas, vaid nõuab viivise ümberarvutamist vastavalt VÕS §-s 113 lg 1 sätestatule.
2.KOHTU SEISUKOHT
2.1.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. 2.2 Vaidlust ei ole selles osas, et pooled sõlmisid 7. veebruaril 2013 laenulepingu nr. 0097302070, mille kohaselt väljastas laenuandja laenusaajale laenu 975 eurot, Indoor Group AS-lt kauba ostmiseks. Laenuleping sõlmiti tagastamise lõpptähtajaga 10. veebruar 2014, intressimääraga 18 % aastas. Laenu tagastamise graafiku kohaselt pidi laenu ja intresside tagastamine toimuma 10.03.2013-10.02.2014 iga kuu 10. kuupäeval summas 96 eurot. 2.3 29.07.2013 sõlmisid laenuandja ja laenusaaja laenulepingu nr. 0097302070 lisakokkuleppe nr. 1, mille kohaselt loeti kehtetuks 07.02.2013 sõlmitud maksegraafik ning sõlmiti uus maksegraafik. Uue maksegraafiku kohaselt pidi laenu ja intresside tagastamine toimuma 30.08.2013 - 30.08.2014 iga kuu 30. kuupäeval summas 99 eurot 46 senti. Hageja, Koduliising OÜ, palub esitatud hagis mõista kostjalt välja lisakokkuleppe alusel põhivõlgnevus summas 1081 eurot 46 senti, intressi võlgnevus 204 eurot 41 senti, viivis summas 118 eurot ja 8 eurosenti ning menetluskulu summas 278 eurot. 2.4 VÕS § 402 sätestab, et krediidileping, millisega oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, annab tarbijale krediiti või laenu on tarbijakrediidileping. Käesoleva kohtuvaidluse asjaoludest nähtuvalt on poolte vaheline leping tarbijakrediidileping VÕS § 402 mõttes. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Kostja on seisukohal, et kuivõrd hageja ei ole tõendanud kostjale ülesütlemisavalduse kättetoimetamist, tuleb hagi jätta läbi vaatamata, kuna hageja ei ole läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-8-09 märkinud, et krediidilepingu ülesütlemise avaldus on tahteavaldus TsÜS § 67 jj tähenduses. Tahteavalduse tegemist ja selle kättesaamist reguleerib TsÜS § 69. TsÜS § 69 lg 3 reguleerib eemalviibijale tehtud, lepinguga seotud tahteavalduse kättesaamist. TsÜS § 69 lg 3 teise lause kohaselt, kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või tal puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Seega tuleb tahteavalduse kättesaamise analüüsimisel kindlaks teha, kas tahteavalduse saajale oli tagatud mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda. Käesolevas asjas ei ole hageja esitatud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks krediidilepingu ülesütlemisavalduse kostjale mingilgi moel kätte toimetanud. Seega on kohus seisukohal, et hageja ei ole järginud VÕS § 416 lg 1 ja TsÜS § 69 lg 3 nõudeid ning ülesütlemisavaldus on jäetud kostjale kätte toimetamata. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja ei ole tarbijakrediidilepingut üles öelnud. Kuna kohus on seisukohal, et hageja ei ole krediidilepingut üles öelnud, ei ole põhjendatud kostjalt välja mõista menetluskulu 04.06.2014 saadetud kirjaliku meeldetuletuse
Tsiviilasi nr 2-14-25781
(ülesütlemishoiatuse) eest ja 19.06.2014 saadetud ülesütlemisavalduse eest, so summas 64 eurot. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud ka teiste meeldetuletuskirjade kostjale kätte toimetamist, jätab kohus hageja menetluskulude nõude kogusummas 278 eurot, meeldetuletuskirjade saatmise eest, rahuldamata. Samas on kohus seisukohal, et laenulepingu ülesütlemise tühisus ei takista kohtul käesolevas asjas otsuse tegemist, kuna laenu viimase osamakse tagastamise tähtaeg on saabunud ning sellest tulenevalt on kostja kohustus vastavalt VÕS § 82 lg-tele 1 ja 7, kõigi osamaksete osas sissenõutavaks muutunud. 2.5 Järgnevalt analüüsib kohus poolte vahel sõlmitud lisakokkuleppe õiguspärasust. VÕS § 113 lg 6 kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Riigikohus on 19.02.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13 p 29 selgitanud, et VÕS § 113 lg 6 esimest lauset ei saa tõlgendada selliselt, et see hõlmaks üksnes varem sõlmitud kokkuleppeid intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise kohta. Antud säte keelab nimetatud kokkulepped ka pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist. Sätte kohaldamist ei saa vältida ainuüksi seeläbi, et asendada üks võlasuhe teisega. Tulenevalt intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise keelust on (refinantseerimis)lepingus, mille järgi laenuandja ja laenusaaja lepivad kokku maksetähtaja pikendamises (millega võib kaasneda ka teiste lepingutingimuste muutumine), lubatud arvestada intressi ja viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt. Lisaks on Riigikohus 06.02.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12 p 31 märkinud, et kohus ei tohi hageja viivisenõude rahuldamisel eksida VÕS § 113 lg 6 vastu ning mõista viivise välja ka intressilt (sh viiviselt). Tegemist on õiguse kohaldamise küsimusega, mida kohus peab arvestama omal algatusel, sõltumata kostja vastuväidetest. Kohus võib selleks hagejalt TsMS § 3401 lg 1 järgi nõuda arvestuse esitamist. Kohus palus 20.01.2015 hagejal täpsustada lisakokkuleppe põhinõude kujunemist. Hageja esitas 30.01.2015 kohtule täpsustuse, mille kohaselt liideti lisakokkuleppe sõlmimisel tasumata põhiosale ka lisakokkuleppe sõlmimise hetkeks tekkinud võlgnevus. See tähendab, et Danel Parmase esialgse laenulepingu põhiosale 975 eurot lisandus 106 eurot 46 senti, mis oli lisakokkuleppe sõlmimise hetkeks (29.07.2013) tasumata intressid, viivis (põhiosa tasumisega viivitamiselt) ja trahvid meeldetuletuskirjade saatmise eest, seega oli uueks põhiosa suuruseks lisakokkuleppe sõlmimisel 1081 eurot ja 46 eurosenti. Uue maksegraafiku kohaselt pidi laenu ja intresside tagastamine toimuma 30.08.2013 - 30.08.2014 iga kuu 30. kuupäeval summas 99 eurot 46 senti. Kohus on seisukohal, et hageja arvestus põhinõude kujunemisel ei ole kooskõlas VÕS §113 lgga 6. TsÜS § 87 sätestab, et seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Kohus on seisukohal, et poolte vahel 29.07.2013 sõlmitud lisakokkulepe on tühine, kuna VÕS § 113 lg 6 mõtteks on keelata intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamine. Kuivõrd laenulepingu lisakokkulepe on tühine, lähtub kohus hagi rahuldamisel 07.02.2013 sõlmitud laenulepingust. 2.6 Pooled ei vaidle selle üle, et Danel Parmas on saanud hagejalt laenu summas 975 eurot. Nimetatud asjaolu on ka tõendatud vastava lepinguga (tl 30-31). Seega rahuldab kohus hageja nõude välja mõista kostjalt põhinõue summas 975 eurot. 2.7 Kostja on seisukohal, et laenulepingu järgne viivisemäär, 18 % aastas, ei ole põhjendatud. Kostja viitab VÕS § 415 lg-le 1, mis sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lg 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat
Tsiviilasi nr 2-14-25781
viivist. Seega ajast, mil kostja oli sattunud lepingust tuleneva põhivõla tasumisega viivitusse, ei ole hagejal õigust nõuda lepingus kokkulepitud viivist, vaid viivisenõue tuleb ümber arvestada VÕS § 113 järgi. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-120-08 p 12 märkinud, et seadusandja on jätnud VÕS § 415 lg 1 esimeses lauses VÕS § 113 lg-le 1 viidates täpsustamata, kas viide hõlmab lisaks VÕS § 113 lg 1 teisele lausele ka kolmandat lauset. Nimelt näevad VÕS § 113 lg 1 teine ja kolmas lause ette erinevad viivisemäärad. VÕS § 113 lg 1 teise lause (tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal, 31. jaanuaril 2005 kehtinud redaktsioon) kohaselt loetakse viivisemääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause (31. jaanuaril 2005 kehtinud redaktsioon) kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui VÕS §-s 94, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kuigi praegu kehtivas redaktsioonis on VÕS § 113 lg 1 teine ja kolmas lause sõnastatud veidi teisiti eespool esitatust, jääb esitatud õiguslik küsimus ka kehtivat redaktsiooni arvestades samaks. Kolleegium leiab, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seega on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Praegusel juhul olid pooled laenulepingus (p.3.7 ja p. 8) kokku leppinud 18% suuruses intressimääras aastas. Laenulepingu nr 0097302070 lisa nr 1 (tl 31) kohaselt kohustus kostja tagastama hagejale laenu põhiosa summas 975 eurot ning intressi summas 176,95 eurot, kokku 1151,95 eurot. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Tulenevalt sellest, et pooltevaheline laenulepingu nr 0097302070 lisakokkulepe on tühine, koostas kohus kohase viivisearvestuse, mis lähtub 07.02.2013 sõlmitud laenulepingust nr 0097302070. Tasumata tasumise põhisumma kuupäev 70.03 € 10.03.2013 71.89 € 10.04.2013 73.81 € 10.05.2013 75.77 € 10.06.2013 77.79 € 10.07.2013 79.86 € 10.08.2013 81.99 € 10.09.2013 84.18 € 10.10.2013 86.42 € 10.11.2013
Hageja on hagiavalduses palunud kostjalt välja mõista viivis summas 118,08 eurot. TsMS § 439 sätestab, et kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Seega mõistab kohus viivisena kostjalt välja 118,08 eurot. Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõude summas 975 eurot, intressi summas 176,95 eurot ning viivise summas 118,08 eurot.
3.Menetluskulud 3.1 TsMS § 173 lg-te 1 ja 2 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja esitas 23.02.2015 kohtule menetluskulude nimekirja, milles palub kostjalt välja mõista hageja poolt tasutud riigilõiv summas 225 eurot. TsMS § 138 lg-st 2 tuleneb, et kohtukuluks on riigilõiv. TsMS § 139 lg 1 kohaselt on riigilõiv menetlustoimingu tegemise eest seaduse kohaselt Eesti Vabariigile tasutav rahasumma. Asja materjalidest nähtub, et Koduliising OÜ on 31.07.2014 (maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel) tasunud hagiavalduse esitamisel riigilõivu 61,26 eurot (tl 40), lisaks on hageja tasunud 13.10.2014 (riigilõiv hagi esitamisel) summas 163,74 eurot. Käesoleva tsiviilasja hinnaks oli hagi kohtusse esitamise ajal kehtinud TsMS § 122 lg 1 ja 2, § 123, § 124 lg 1 ning § 133 lg 1 järgi 1688,95 eurot, millelt tuli tasuda riigilõivu 225 eurot. Eeltoodust tuleneb, et hageja on tasunud hagi esitamisel riigilõivu seaduses sätestatud määras. Kuna riigilõivu suurus tuleneb seadusest ja makstakse lõivustatud toimingu tegemiseks ette, on hageja menetluskulu (riigilõiv) 225 eurot olnud vajalik ja põhjendatud kulu. Hageja nõudis kostjalt 1688,95 euro väljamõistmist ning tema nõue rahuldati 1270,03 euro, s.o 75,20% ulatuses. Sellest tulenevalt jäävad menetluskuludest 75,20% kostja ja 24,80% hageja kanda. Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt rahuldab kohus hageja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja määrab tsiviilasjas nr 2-14-25781 hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 169,20 eurot, mis kuulub kostjalt väljamõistmisele. 3.2 28.11.2014 määrusega rahuldas kohus kostja, Danel Parmase taotluse riigi õigusabi saamiseks. Kohus määras Danel Parmasele riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Kuna kohus määras Danel Parmasele anda riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud, jätab kohus riigi õigusabi kulud riigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.