Eesistuja Villu Kõve, liikmed Tambet Tampuu, Malle Seppik
Kohtuasi
Spring Capital OÜ hagi Hanne Klaebo vastu võla väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-51481
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Spring Capital OÜ määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Spring Capital OÜ (registrikood 11471582), lepinguline esindaja Indrek Naur Kostja Hanne Klaebo, lepinguline esindaja vandeadvokaat Kadri Michelson
Asja läbivaatamise kuupäev
2. märts 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 15. augusti 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-51481 ja Tallinna Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-51481 ning saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks samale maakohtule.
1.17. aprillil 2014 esitas Spring Capital OÜ (hageja) Harju Maakohtule hagi Haakon Klaebo, Hanne Klaebo (kostja) ja Ulf Jörgen Stefan Petterssoni vastu võla saamiseks tsiviilasjas nr 2-14-16502. Nõude aluseks oli iga kostjaga eraldi sõlmitud laenuleping. 25. aprilli 2014. a määrusega tsiviilasjas nr 2-14-16502 eraldas kohus hageja hagi kostja vastu iseseisvasse menetlusse (tsiviilasi nr 2-1451481). 6. mail 2014 esitas hageja kohtule hagi tervikteksti. 8. juuli 2014. a e-kirjaga teavitas kostja kohut, et vaidlus allub Norra Kuningriigi kohtutele. Hageja leidis oma 12. augusti 2014. a seisukohas aga, et vaidlus allub Harju Maakohtule. Hageja väitel sõlmiti kostjaga laenuleping viimase majandusja kutsetegevuses, mitte tarbijana. Laenuleping sõlmiti hageja väitel eesmärgiga finantseerida hageja ja kostja ühist äriprojekti OÜ-d houseNORDIC Production.
2.Maakohus keeldus 15. augusti 2014. a määrusega hagi menetlusse võtmast ja jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 168 lõike 1 alusel hageja kanda. Maakohus leidis, et vaidlus ei allunud Eesti kohtule, mistõttu tuli TsMS § 371 lõike 1 punkti 2 alusel keelduda hagi menetlusse võtmast. Maakohus tuvastas, et kostja elukoht on Norra Kuningriigis. Vaidluses tuli kohaldada konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, mis on sõlmitud 30. oktoobril 2007 Luganos ja ühenduse nimel heaks kiidetud nõukogu 27. novembri 2008. a otsusega 2009/430/EÜ (ELT 2009, L 147, lk 5) (edaspidi konventsioon). Maakohtu hinnangul olid pooled küll laenulepingu punktis 4.2 sõlminud kohtualluvuse kokkuleppe, kuid tegemist ei olnud konventsiooni artiklis 17 sätestatud kohtualluvuse kokkuleppega. Konventsiooni artikli 17 kohaselt võib konventsiooni 4. jao sätetest kõrvale kalduda üksnes sellise kokkuleppe alusel, mis on sõlmitud pärast vaidluse teket, või mis võimaldab tarbijal algatada menetluse konventsiooni 4. jaos nimetamata kohtutes, või mis on sõlmitud tarbija ja teise lepinguosalise vahel, kui mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal konventsiooniga seotud ühes ja samas riigis, ning millega pädevus on määratud selle riigi kohtutele, tingimusel et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase riigi seadustega. Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et kostjaga sõlmiti laenuleping kostja majandus- ja kutsetegevuses. OÜ houseNORDIC Production registri väljavõttest nähtuvalt ei olnud kostja selle äriühingu osanik ega juhatuse liige. Kuna kostja ei olnud OÜ houseNORDIC Production osanik ega juhatuse liige, laienesid talle maakohtu hinnangul tarbijakaitsesätted. Seega allus vaidlus konventsioonist tulenevalt Norra Kuningriigi kohtutele.
3.Hageja esitas maakohtu määruse peale ringkonnakohtule määruskaebuse. Hageja arvates asus maakohus ebaõigele seisukohale, et ainult äriühingu osanikud ja juhatuse liikmed saavad olla eraisikuteks, kellele ei laiene tarbijakaitsesätted. Hageja hinnangul ei laiene tarbijakaitsesätted kõigile füüsilistele isikutele, kes teevad tehingu oma majandus- ja kutsetegevuses, sh juhul, mil kostja sõlmis laenulepingu eesmärgiga finantseerida hageja, kostja ja teiste ühist äriprojekti. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kuna jättis tähelepanuta hageja 12. augusti 2014. a seisukohaga esitatud tõendid, mille hageja esitas, tõendamaks, et kostja sõlmis laenulepingu oma majandus- ja kutsetegevuses. Hageja selgitas oma 12. augusti 2014. a seisukohas, et laenuleping sõlmiti eesmärgiga finantseerida hageja ja kostja ühist äriprojekti OÜ-d houseNORDIC Production ning et sellele viitas kaudselt ka asjaolu, et laenulepingu alusel üleantava laenu soodustatud isikuks oli just OÜ houseNORDIC Production ja et laenusumma kanti kostja soovil üle OÜ-le houseNORDIC Production. Lisaks esitatud e-kirjad tõendasid hageja hinnangul, et laenuleping oli sõlmitud kostja äriliste huvide eesmärgil, kuna OÜ houseNORDIC Production oli hageja, kostja jt ühine äriprojekt ning tulenevalt majanduslikest raskustest otsustasid pooled sõlmida laenulepinguid äriprojekti rahastamiseks. Hagejal oli vabu rahalisi vahendeid ja ta nõustus laenama kostjale ka tema osa OÜ houseNORDIC Production finantseeringust. Maakohus kohaldas ebaõigesti konventsiooni artikli 15 lõiget 1, mille kohaselt on tarbijaks isik, kes on sõlminud lepingu oma majandus- ja kutsetegevusest sõltumatul eesmärgil. Praegusel juhul oli ilmselge ja tõendatud, et laenuleping ei olnud sõlmitud kostja majandus- ja kutsetegevusest sõltumatul eesmärgil. Sellest tulenevalt ei kohaldunud ka
konventsiooni artikli 16 lõige 2, mille kohaselt teine lepinguosaline võib algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle konventsiooniga seotud riigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Tarbijana laenulepingu sõlmimist ei kinnitanud ka kostja ise. Kostja kinnitas vaid, et sõlmis laenulepingu hagejaga eraisikuna. Hageja hinnangul ei ole iga eraisik võlaõiguslikus suhtes automaatselt kohe tarbija. Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata konventsiooni artikli 23 lõike 1, mis sätestab, et kui pooled, kellest ühe või mitme alaline elukoht on konventsiooniga seotud riigis, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev konventsiooniga seotud riigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad. Kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti, on nimetatud kohtul või kohtutel ainupädevus.
4.Kostja palus jätta hageja määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Ringkonnakohus jättis TsMS § 657 lõike 1 punkti 1 ja § 659 alusel maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et kostja oli
12.septembri 2008. a laenulepingu sõlminud oma majandus- ja kutsetegevuses. Ringkonnakohtu hinnangul ei andnud määruskaebuses esiletoodud asjaolud, sh kostja eesmärk laenulepingu sõlmimisel, alust jõuda sellisele seisukohale. Asjaolu, et kostja oli hagejaga sõlminud laenulepingu eesmärgiga laenuna saadav summa omakorda edasi laenata OÜ-le houseNORDIC Production, ei tähendanud, et kostjat tulnuks käsitada majandus- või kutsetegevuses tegutseva isikuna. Kuna kostja ei olnud OÜ houseNORDIC Production osanik ega juhatuse liige, ei olnud leping sõlmitud ajendatuna huvist äriühingu majandustegevuse vastu. Maakohus leidis õigesti, et kostja sõlmis laenulepingu oma majandus- ja kutsetegevusest sõltumatul eesmärgil, mistõttu tuli kohtualluvuse kindlaksmääramisel kohaldada konventsiooni sätteid. Konventsiooni artikli 23 lõike 5 ja artikli 17 kohaldamisel leidis maakohus õigesti, et pooltevahelise laenulepingu punktis 4.2 sätestatud kohtualluvuse kokkulepe oli tühine. Seega sai menetluse kostja kui tarbija vastu konventsiooni artikli 16 lõike 2 kohaselt algatada üksnes konventsiooniga seotud kohtus, kus oli tarbija elukoht. Eelnevast tulenevalt keeldus maakohus põhjendatult hagiavalduse menetlusse võtmisest, leides, et asi allus Norra Kuningriigi kohtutele.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse. Hageja leidis, et kohtud kohaldasid ebaõigesti konventsiooni artikli 15 lõiget 1, artikli 16 lõiget 2 ja artiklit 17 koosmõjus artikli 23 lõikega 5. Ilmselge ning tõendatud ei ole, et kostja ei sõlminud laenulepingut oma majandus- ja kutsetegevuses. Tarbijana laenulepingu sõlmimist ei ole kinnitanud ka kostja ise. Isegi, kui kostja sõlmis laenulepingu tarbijana, ei saa kohaldada konventsiooni tarbijalepingute sätteid, kuna tegemist ei olnud konventsiooni artikli 15 lõikes 1 viidatud lepinguga. Eelnevast tulenevalt jätsid kohtud ebaõigesti kohaldamata konventsiooni artikli 23 lõike 1.
7.Kostja vaidles määruskaebusele vastu. Ta tugines sellele, et pooled ei vaidle selle üle, et kostja
elukoht oli laenulepingu sõlmimise ajal ja kohtumenetluse alustamise ajal Norra Kuningriigis. Kostja tegutses laenulepingut sõlmides tarbijana. Kohtud kohaldasid õigesti konventsiooni artiklit 15. Kohtualluvuse kokkulepe oli tühine TsMS § 16 lõike 1 järgi.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lõike 1 punkti 1 järgi tühistada ning asi tuleb saata samale maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
9.Kolleegiumi hinnangul leidsid madalama astme kohtud iseenesest õigesti, et vaidluses tuli kohtualluvuse kontrollimisel kohaldada konventsiooni. Küll aga kohaldasid kohtud valesti konventsiooni artikleid 15 ja 16. Konventsiooni artiklist 15 tulenevalt saab konventsioonis sisalduvaid tarbijasätteid (sh konventsiooni artiklit 16) kohaldada üksnes juhul, kui pooltevaheline leping, millele tuginedes hagi kohtule esitatakse, langeb konventsiooni artikli 15 punktides a) – c) kirjeldatud lepingute hulka. Viidatud punktide järgi on sellisteks lepinguteks vastavalt: kaupade järelmaksuga müügi leping (punkt a), osamaksudena tasutava laenu või kaupade müügi rahastamiseks antav muud liiki laenu leping (punkt b) ning kõigil ülejäänud juhtudel leping, mis on sõlmitud isikuga, kes tegeleb kutse- või äritegevusega tarbija alalise elukoha riigis, mis on konventsiooniga seotud riik, või kelle selline tegevus on mis tahes vahenditega suunatud nimetatud riiki või mitme riigi hulgas ka nimetatud riiki, ning kui leping kuulub sellise tegevuse raamesse (punkt c). Selleks, et punktides a) – c) toodud lepingute puhul kohalduksid konventsiooni tarbijasätted, peab lisaks isik ehk tarbija olema sellise lepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevusest sõltumatul eesmärgil. Hageja tugines oma hagis kostjaga 12. septembril 2008 sõlmitud laenulepingule. Laenulepingus puudub märge selle kohta, millistel põhjustel kostjale laenu anti. Laenulepingu punkti 3.1 järgi oli laenu tagasimakse ning laenult arvestatud intressi tasumise hiliseimaks tähtpäevaks 20. september 2011. Maakohus on jätnud põhjendamata oma järelduse, et pooltevaheline laenuleping sai olla konventsiooni artikli 15 punktis b) viidatud leping. Nagu nähtub konventsiooni artikli 15 punkti b) ingliskeelsest tekstist, peab ka osamaksudena tasutav laen olema selle sätte tähenduses antud kaupade müügi rahastamiseks („a contract for a loan repayable by instalments, or for any other form of credit, made to finance the sale of goods"). Kohtud ei ole hinnanud ka seda, kas tegemist oleks saanud olla konventsiooni artikli 15 punktis c) viidatud lepinguga. Kostja on määruskaebuses Riigikohtule kinnitanud, et kostja alaline elukoht oli laenulepingu sõlmimise ajal (ja ka määruskaebuse esitamise ajal) Norra Kuningriik. Seega oleksid kohtud pidanud konventsiooni artikli 15 punkti c) kohaldamiseks kindlaks tegema, et hageja tegeles laenulepingu sõlmimise ajal kutse- või äritegevusega Norra Kuningriigis või et tema tegevus oli mis tahes vahenditega suunatud Norra Kuningriiki ning et pooltevaheline laenuleping kuulus sellise tegevuse raamesse. Maakohus peab kindlaks tegema, kas pooltevaheline leping vastas mõnele konventsiooni artikli 15 alapunktides viidatud lepinguliigile.
10.TsMS § 230 lõike 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded või vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja kohtule esitatud pooltevahelise laenulepingu kohaselt oli hageja asukohaks laenulepingu sõlmimise ajal Eesti. Kui kostja soovib menetluses väita, et hageja tegeles laenulepingu sõlmimise ajal kutse- või äritegevusega Norra Kuningriigis või et tema tegevus oli mis tahes vahenditega suunatud Norra Kuningriiki, peab kostja seda kohtule tõendama.
11.Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lõike 3 teise lause alusel ringkonnakohus asja uuesti lahendades sõltuvalt asja lahendamise tulemustest.
12.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lõike 4 esimese lause alusel tagastada. Villu Kõve, Tambet Tampuu, Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.