Intellektuaalse omandi kaitse › Intellektuaalse omandi kaitse

kaubamärgiregistreeringule nr 45003 rikkuv tegevus Eestis; sh tähisega YOGA tähistatud arvutite, sh süle- ja tahvelarvutite importimine Eestisse, EL-i ja selle liikmesriikidesse, ladustamine, müümine, müügiks pakkumine, reklaamimine ja turustamine EL-s; ning kohustada kostjat hoiduma tulevikus kaubamärgi nr 887073 YOGA + kuju omaniku õiguste rikkumisest EL-s ja nr 45003 YOGA + kuju omaniku õiguste rikkumisest Eestis; 2) välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis hageja kaubamärgiõiguste rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamiseks summas 5000 eurot; 3) välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis 5000 eurot, st hageja kaubamärgiõiguste rikkumise teel teenitud tulu üleandmiseks summas, mis ületab nõude (2) summat. Hagiavalduse kohaselt tegeleb hageja sidusettevõte Yoga AS elektroonikaseadmete ja IT lahenduste arendamise, tootmise ja turustamisega, mis on seotud nö nutika kodu ja kontori lahendustega. Vastavate intellektuaalomandi õiguste omanikuks on hageja. Hageja YOGA kaubamärk on kasutusel toodete ja teenuste tähistamisel, mille abil süsteemi kasutajad saavad distantsilt juurdepääsu erinevatele seadmetele ning võimaluse igapäevaste elektroonikaseadmete (arvutid, tahvelarvutid, mobiiltelefonid vm) abil nende tööd jälgida ja juhtida Hagejale kuuluvad ülemaailmselt mitmed YOGA kaubamärgiõigused, sh: 1) Eesti kaubamärgiregistreering nr 45003 , taotluse kuupäev 15. juuni 2005, registreerimise kuupäev 15. mai 2008, klassis 9 kaupadele: elektroonilised intelligentse kodu ja kontori süsteemid, nimelt isikute läbipääsude kontrollimise süsteemid, ehitiste ja ruumide turva-, kontroll- ning haldussüsteemid, ruumidevahelise lukustus-, valve- ja läbipääsukontrolli juhtimise süsteemid; seadmete arvutipõhise juhtimise ja jälgimise elektroonilised seadmed ja süsteemid; arvutitarkvara (salvestised) – edaspidi „Eesti kaubamärk”; 2) rahvusvaheline kaubamärgiregistreering nr 887073 , mis kehtib ka Euroopa Ühenduse kaubamärgina, registreerimise kuupäev 15. detsember 2005, kaupadele ja teenustele klassis 9: juurdepääsu-, turva-, kontrolli- ja jälgimissüsteemid; arvutitarkvara (salvestatud); nutika kodu ja kontori süsteemid; klassis 37: telekommunikatsioonisüsteemide paigaldamine, sealhulgas kaabeldus ja riistvara seadistus; klassis 38: side; klassis 42: teaduslikud ja tehnoloogilised uurimused ja projekteerimine teenusena; tööstuslikud analüüsid ja uurimused teenusena; tarkvara väljatöötamine; tarkvara installeerimine; side- ja infotehnoloogialahenduste väljatöötamine – edaspidi „ühenduse kaubamärk“. Kostja on Hollandi äriühing, kes tegeleb EL-s Lenovo (Beijing) Limited (edaspidi „tootja”) toodetud YOGA süle- ja tahvelarvutite turustamisega EL-s, sh Eestis. Kostjal on Eestis ka tegutsemiskoht tulenevalt kohalikust esindusest ja/või tugiteenuse kättesaadavusest, mis nähtub veebilehelt www.lenovo.com. YOGA kaubamärgiga süle- ja tahvelarvuteid turustatakse Eestis (sh nt Elioni e-poe kaudu) ja teistes EL liikmesriikides ning hageja hinnangul rikuvad seeläbi hageja ühenduse kaubamärgina kaitstud YOGA kaubamärgiregistreeringu õigusi. Hageja soovib asja läbivaatamist Eesti kohtus ja põhjendab seda kahe peamise argumendiga. Lenovo YOGA tooteid turustatakse aktiivselt EL-s, sh Eestis. Kostja (oma Soome filiaali ja/või IBM Eesti Osaühingu kaudu) teostab või vähemalt koordineerib Lenovo toodete müüki globaalselt ja nimetab ise olulise turuna kõiki EL-i riike, sh Eestit. Seeläbi toimuva hageja õiguste rikkumise koht, rikkumisega põhjustatud kahju tekkimise ja saamata jäänud tulu asukoht on mh Eestis. Kostja turustustegevust Eestis kinnitab asjaolu, et veebilehel www.lenovo.com oli vahetult hagi esitamisele eelneval perioodil kuvatud kostja Eesti esinduse aadress. Kostja on vähemalt hagi esitamisele eelneval ajal märkinud oma veebilehel

ka Eesti postiaadressi ja telefonid, lisaks võib IBM veebilehe andmetest järeldada, et Eestis toimub Lenovo toodete müüjate sertifitseerimine ja pidev koolitamine. Tervikuna tähendab see, et kostjal on (või vähemalt oli hagi esitamise ajal) Eestis ettevõte. Kohus pidas vajalikuks kostja ärakuulamist enne hagi menetlusse võtmist, sest kahtles kas kostja, kelle asukoht on Hollandis, vastu esitatud hagi allub rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi Eesti kohtule. Kostja leidis, et hagi ei allu Eesti kohtule ja selle menetlusse võtmisest tuleb keelduda. Kostjal ei ole filiaali, esindust ega muud üksust Eestis, samuti ei tegele kostja Lenovo toodete turustamisega, vaid on üksnes valdusettevõte. Kostja Soome filiaali tegevus ei ole ülekantav Eestisse ega väljenda samuti konkreetset turustustegevust Eestis. Kostja esitas kohtu määratud tähtajaks menetluskulude nimekirja. Kohtu määratud tähtaegadel esitasid pooled täiendavad seisukohad eelkõige kohtualluvuse küsimuses, sh hageja vaidles osaliselt vastu kostja menetluskulude nimekirjale ja palus hagi menetlusse võtmisest keeldumise aluste esinemise korral määrata hagejale täiendav tähtaeg eeltõendamismenetluse algatamise taotluse esitamiseks, et koguda tõendeid selle kohta kas kostjal on Eestis ettevõte ja millised ettevõtted tegelevad Lenovo YOGA toodete müügi ja turunduse korraldamisega Eestis. Kostja vaidles sellele taotlusele vastu. Esimese astme kohtu määrus 20.06.2016 määrusega keeldus Harju Maakohus hagi menetlusse võtmisest. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda ja otsustas määrata nende rahaline suurus kindlaks pärast määruse jõustumist. Samuti märkis kohus, et hagejal on õigus taotleda hagi esitamisel tasutud riigilõivu tagastamist. Kohus leidis, et hagi ei allu rahvusahelise kohtualluvuse sätete järgi Eesti kohtule. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 75 lg 1 esimene lause näeb ette, et avalduse saanud kohus kontrollib, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. Nõuded (1)-(3) käsitlevad nõude (1) sõnastuse ning nõuetes (2) ja (3) hageja kaubamärgiõigustele viitamise järgi nii ühenduse kaubamärki kui ka Eesti kaubamärki. Kohtualluvuse normid nendega seonduvate õiguste rikkumise kaitseks hagi esitamisel on erinevad. Asjas kohalduvad EL-i kohtualluvuse normid, sest kostja asukoht on Madalmaade Kuningriigis, täpsemalt Hollandis. EL õiguse ülimuslikkuse tõttu TsMS samasisulised või sama eesmärki järgivad normid ei kohaldu. Kohus juhindub siiski siseriiklikest menetlusõiguse normidest, mis käsitlevad menetlust üldisemalt ega ole vastuolus EL asjaomase õigusega. Tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvust EL-s reguleerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu

kohtusse ning ta ei ilmu kohtusse, deklareerib see kohus omal algatusel, et ta ei ole asjas pädev, välja arvatud juhul, kui pädevus tuleneb sama määruse sätetest. Tulenevalt sama määruse art 26 lg 1 teisest lausest ei tähenda kohtualluvuse osas vastuväite esitamine veel kohtusse ilmumist (vt selle kohta nt Euroopa Kohtu 20. mai 2010. aasta otsus kohtuasjas ČPP Vienna Insurance Group, C-111/09, ECLI:EU:C:2010:290, p-d 21–25). Kostja ei ole käesolevas asjas kohtusse ilmunud eeltoodud tähenduses, vaid on üksnes vaidlustanud asja Eesti kohtule alluvuse. Eesti kaubamärgiga seonduva vaidluse kohtualluvust reguleerib siseriiklikus õiguses kaubamärgiseaduse (KaMS) § 60 lg 1, mille kohaselt kaubamärgi õiguskaitsega seotud kaebused ja hagid alluvad Patendiameti asukohajärgsele maakohtule. Selle sätte järgi pädev kohus oleks Harju Maakohus. Tegemist on erandliku kohtualluvuse reegliga. KaMS § 60 lg-s 1 ette nähtud erandliku kohtualluvuse reegli kohaldamine on siiski välistatud määruse nr 1215/2012 art 5 lg 1 range sõnastuse ja EL õiguse ülimuslikkuse tõttu. Käesoleva punkti põhjendustest nähtub, et Eesti kaubamärki käsitlevas osas saaksid hageja nõuded kostja vastu alluda Eesti kohtule üksnes määruse nr 1215/2012 II peatüki 2. – 7. jao sätete alusel. Hageja on tuginenud kahju tekitanud juhtumi toimumise kohale (art 7 p 2) ja kostja filiaali, esinduse või muu üksuse asukohale (art 7 p 5). Ühenduse kaubamärgi õiguskaitset reguleerib nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrus (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (edaspidi „määrus nr 207/2009”, praeguseks pealkirjaga „Euroopa Liidu kaubamärgi kohta”, aga kuna Euroopa Parlamendi ja nõukogu

et viidatud sätte tõlge eesti keelde on teatavat liiki hagide selle kohaldamisalast väljaarvamise osas ebatäpne. Ingliskeelses tekstis actions for a declaration of non-infringement of a Community trade mark, saksa keeles arvatakse välja Klagen auf Feststellung der Nichtverletzung einer Gemeinschaftsmarke, ja prantsuse keeles actions en déclaration de noncontrefaçon d'une marque communautaire, mis kõik vastavad art 96 punkti b sõnastusele. Järelikult on art 97 lg 5 kohaldamisalast välja arvatud üksnes art 96 punktis b märgitud hagid ja see väljaarvamine ei ole käesoleval juhul oluline. Kahtlust ei ole selles, et KaMS § 715 lg 1 järgi on Harju Maakohus ühenduse kaubamärgi (esimese astme) kohus Eestis määruse nr 207/2009 art 95 lg 1 tähenduses. Kummagi üldise kohtualluvuse reegli (määruse nr 207/2009 art 97 lg 1 ja määruse nr 1215/2012 art 4 lg 1) järgi ei allu hagi Eesti kohtule. Eelnevast tuleneb kokkuvõtvalt järgmine hagi valikulise kohtualluvuse kontrollimise täiendav skeem käesolevas asjas:  ühenduse kaubamärki käsitlevate nõuete osas tuleb kontrollida, kas hageja saab tugineda määruse nr 207/2009 art 97 lg-le 5;  kui jah, siis kas ühenduse kaubamärki käsitlevat nõuet saaks hageja soovitud territoriaalses ulatuses menetleda pidades silmas määruse nr 207/2009 art 98 lg 2;  Eesti kaubamärki käsitlevate nõuete osas tuleb kontrollida, kas hagi allub Eesti kohtule määruse nr 1215/2012 art 7 p 2 (kahju tekitanud juhtumi toimumise koht) või  määruse nr 1215/2012 art 7 p 5 (filiaali, esinduse või muu üksuse asukoht) järgi. Enne kohtualluvuse kontrollimise juurde asumist tuleb lahendada küsimus, kas kohus saab selle käigus uurida ja hinnata tõendeid. Nimelt üldjuhul kohus hagi menetlusse võtmisel tõendeid ei uuri ega hinda, vaid lähtub üksnes hageja esile toodud asjaoludest eeldades nende õigsust (Riigikohtu 23. oktoobri 2015. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-15, p 18 teine lõik, ja selles viidatud 11. veebruari 2015. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-14, p-d 1314). Kohtualluvuse kontrollimisel on menetluslik olukord mõneti erinev. Kohtul peab olema kohtualluvuse üle otsustamisel piisavat teavet alluvuse määramisel tähtsust omavate asjaolude kohta ja kui pooled mõne asjaolu üle vaidlevad, siis ei saa see põhjustada alluvuse üle otsustamisest hoidumist. Kohtualluvuse kontrollimine on toiming, mille kohus teeb TsMS § 75 lg 1 ja määruse nr 1215/2012 art 28 lg 1 järgi omal algatusel. Riigikohus on jaatanud kohtualluvuse kontrollimise menetlusetapil tõendamise ja tõendite uurimise võimalikkust 17.03.2015. aasta määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-14-15 p-s 10. Samuti on Euroopa Kohus juhtinud siseriikliku kohtu tähelepanu vajadusele teha kohtualluvuse määramise käigus kindlaks asjaolud, mis võimaldavad anda hinnangu kohtualluvust reguleerivate sätete kohaldatavusele (vt hiljutisest praktikast nt 21. aprilli 2016. aasta otsus kohtuasjas AustroMechana, C-572/14, ECLI:EU:C:2016:286, p 52). Eelnevast järeldas kohus, et kui pooled vaidlevad kohtualluvuse üle, siis saab kohus vastava küsimuse lahendamisel vajalikus ulatuses uurida ja hinnata poolte esitatud tõendeid. Samas ei ole poolte tõendamiskohustus samavõrra range kui haginõude lahendamisel, vaid vähemalt teatavas osas võib olla piisav põhistamine TsMS § 235 tähenduses. Valikulist kohtualluvust õigustavate asjaolude põhistamis- ja tõendamiskoormis on hageja kanda. Kohus selgitas seda hagejale 13.01.2016 kirjas. Lisaks on hagimenetluses pooltel endil kohustus tagada, et nad esitaks oma väidete kinnituseks piisavalt tõendeid (Riigikohtu

Määruse nr 207/2009 art 97 lg-s 5 ette nähtud valikulise kohtualluvuse reegli kohaldamine eeldab, et kostja rikub hageja ühenduse kaubamärgist tulenevaid õigusi Eestis. Kohtu hinnangul ei ole hageja usutavaks teinud oma õiguste kostja poolt Eestis rikkumist selle sätte tähenduses. Kohus põhjendas seda järgmiselt. Euroopa Kohus tõlgendas määrusele nr 207/2009 ajaliselt eelnenud nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (edaspidi „määrus nr 40/94”) art 93 lg 5 (vastab praeguse määruse art 97 lg-le 5) eespool viidatud otsuses kohtuasjas Coty selliselt, et mõistet „selle liikmesriigi kohtud, kus rikkumine on toimunud” tuleb tõlgendada nii, et olukorras, kus kaubamärgiõiguse rikkumise objektiks olev kaup müüakse ja antakse üle teatava liikmesriigi territooriumil ning ostja müüb selle edasi muu liikmesriigi territooriumil, ei võimalda see säte määrata kindlaks kaubamärgirikkumisest tuleneva hagi arutamise pädevust, mis on esitatud esialgse müüja suhtes, kes ei ole liikmesriigis, mille kohtule hagi on esitatud, ise ühtki asjaomast tegu toime pannud (viidatud otsuse p 38 ja resolutsiooni p 1). Eelkõige rajaneb selline järeldus sedastusel, et kõnealuses sättes ette nähtud seotuse alus viitab liikmesriigile, kus on toimunud või võib toimuda väidetav kahju tekitamine, mitte liikmesriigile, kus tekkis kahju (p 34). Selle tulemusel võib määruse nr 40/94 art 93 lg 5 (ja määrusele nr 207/2009 art 97 lg 5) alusel kohtualluvust omistada üksnes selle liikmesriigi ühenduse kaubamärkide kohtutele, kus kostja pani väidetava õigusvastase teo toime (p 37). Hageja toob kostjale ette heidetava teona esile tootja valmistatud arvutite turustamist. Nimetatud tegevusena saab eelkõige mõista toodete aktiivset müügiks pakkumist ja müügiga kaasnevat toetavate toimingute sooritamist (nt koolitused, tootetutvustused, esitlused, reklaam). Hageja esiletoodust ega tõenditest ei nähtu, et kostja oleks sellist tegevust Eestis üldse kunagi alustanud. Hageja väide arvutite importimisest, ladustamisest, reklaamimisest ja müümisest Eestis on väga üldsõnaline ega kirjelda kostja ühtegi konkreetset tegevust Eestis (nt näidates imporditud tooteid, ladustamise kohta, avaldatud reklaame või ostjaid). Kui kostja ka oma asukohas tegeleks tootja valmistatud arvutite turustamisega ja samu arvuteid müüakse Eestis, siis ei saa sellest veel järeldada kostja turustustegevust eelnevas kirjeldatud tähenduses. Lisaks on kostja korduvalt avaldanud, et ta on üksnes valdusettevõte, kes ei tegele tootja valmistatud arvutite turustamisega. Kostja Soome filiaali käsitlevate väidete osas on kohased samad põhjendused, sest ka kõnealuse filiaali tegevusest ei viita miski konkreetsele turustustegevusele Eestis. Hageja väited kostja seotusest IBM Eesti Osaühinguga ei ole piisavad, et omistada selle ühingu tegevust kostjale. Kohus leidis, et kuigi nõustuda tuleb hagejaga selles, et keerukama struktuuriga kontsernide puhul võib olla esmapilgul raskesti eristatav, millega üks või teine ettevõte selles tegeleb, siis ei ole selline raskus ületamatu ega tohi lubada valikulise kohtualluvuse erandliku reegli kuritarvitamist. Hageja viitab veebilehel www.lenovo.com avaldatule, aga ei ole vaatamata kostja vastuväidetele tõendanud ega põhistanud, et seda veebilehte haldaks kostja või et sellel lehel avaldatu oleks muul viisil omistatav kostjale. Nimelt saaks hageja esitatud teabe põhjal hagi esitada iga Lenovo kontserni ettevõtte vastu tuginedes pelgalt emaettevõtte veebilehel avaldatule ja nimede kaudu seotusele. Selline lahendus ei ole kooskõlas kohtualluvuse selge määramise ja erandi kitsalt tõlgendamise põhimõttega. Neil kaalutlustel leidis kohus, et ühenduse kaubamärki käsitlevate nõuete osas ei saa hageja tugineda valikulisele kohtualluvusele määruse nr 207/2009 art 97 lg 5 järgi. Seetõttu ei ole vaja eraldi hinnata, millises territoriaalses ulatuses saaks hageja esitada nimetatud sätte järgi hagi Eesti kohtule. Kohus märkis siiski, et nõustuda tuleb kostjaga, et kui hagi esitamine nimetatud alusel oleks lubatav, siis ei saaks hagi menetleda hageja soovitud ulatuses, vaid art 98 lg 5 tõttu oleks Eesti kohus pädev üksnes Eestis toime pandud toimingute või nende ohu osas. Järgmiseks lahendas kohus küsimuse, kas Eesti kaubamärgi osas saab hageja tugineda valikulisele kohtualluvusele, mille näeb ette määruse nr 1215/2012 art 7 p 2. Viidatud sätte

kohaselt võib isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, esitada hagi teises liikmesriigis lepinguvälise kahju puhul selle paiga kohtusse, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud või võib toimuda. Sellega seoses tõdes kohus, et rikkumise seotus teatava kohaga määruse nr 1215/2012 art 7 p 2 tähenduses on laiem kui määruse nr 207/2009 art 97 lg-s 5 märgitud juhul. Siiski tuleb sarnaselt ajaliselt eelnenud nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (edaspidi „määrus nr 44/2001”) art 5 p-ga 3 ka määruse nr 1215/2012 art 7 p 2 selles sätestatu piires tõlgendada autonoomselt ja kitsalt (vrd eespool viidatud otsus kohtuasjas Coty, p 43–45, samuti 22. jaanuari 2015. aasta otsus kohtuasjas Hejduk, C-441/13, ECLI:EU:C:2015:28, p 16). Määruse nr 44/2001 art 5 p 3 kohta on Euroopa Kohus korduvalt märkinud, et kõnealune kohtualluvuse eeskiri põhineb vaidluse ning kahjustava sündmuse toimumise või toimuda võimise koha kohtu vahelisel eriti tihedal seotusel, mis õigustab asja andmist selle kohtu alluvusse vajaduse tõttu tagada korrakohane õigusemõistmine ja menetluse otstarbekas korraldamine (eespool viidatud otsus kohtuasjas Austro-Mechana, p 30, ja selles omakorda viidatud varasem praktika). Siinjuures väljendis „paik, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda” on peetud silmas nii kahju tekkimise kui ka kahju põhjustanud sündmuse toimumise paika, millest tulenevalt võib kostjat hageja valikul kaevata kas ühe või teise asjaomase paiga kohtusse (eespool viidatud otsused kohtuasjades Coty, p 46, ja Hejduk, p 18). Kohus, järgides määruse p-s 9 märgitud põhjendusi, ei tuvastanud, et hagejale väidetava kahju põhjustanud sündmuse toimumise paik oleks Eestis. Täiendavalt kontrollis kohus, kas määruse nr 1215/2012 art 7 p 2 ja määruse nr 207/2009 art 97 lg 5 kohaldamisala eristav kahju tekkimise koht võib olla hageja väidete ja seni esitatud tõendite järgi Eestis. Euroopa Kohus on alates 3. oktoobri 2013. aasta otsusest kohtuasjas Pinckney (C-170/12, ECLI:EU:C:2013:635) järjekindlalt rõhutanud, et intellektuaalomandiga seonduva varalise õiguse väidetava rikkumise osas allub lepinguvälise kahju hüvitamise hagi liikmesriigi kohtule, kui see riik kaitseb neid varalisi õigusi, millele hageja tugineb, ning kui väidetav kahju võib tekkida selle kohtu tööpiirkonnas (viidatud otsuse p 43). Kahtlust ei ole selles, et Eestis on kaitstud Eesti kaubamärgist tulenevad õigused. Samuti on selge, et hageja kaubamärgiga sarnase tähisega toote turustamine Eestis võib tekitada kahju. Siiski ei anna eelmises lõigus märgitu lugeda hagi kostja vastu alluvaks Eesti kohtule. Hageja väitel ei tooda kostja vaidlusaluseid tooteid ise, vaid seda teeb tootja. Lepinguväline vastutus tekib üksnes juhul, kui kahju ja kahju aluseks oleva sündmuse vahel esineb põhjuslik seos (Euroopa Kohtu 18. juuli 2013. aasta otsus kohtuasjas Koot, C-147/12, ECLI:EU:C:2013:490, p 34, ja 16. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas Zuid‐ Chemie,

C-189/08,

ECLI:EU:C:2009:475, p 28). Käesolevas asjas hagi menetlusse võtmist kaaluv kohus pidas võimalikuks määruse p-s 8 märgitud alustel hinnata põhjusliku seose põhistatust juba praeguses menetlusstaadiumis. Ükski hageja esile toodud asjaolu ega tõend ei viita piisavalt sellele, et kostja mingi tegu võiks olla seotud tootja valmistatud arvutite müügiga Eestis. Seetõttu ei saa lähtuda põhjuslikust seosest kostja tegevuse ja hageja väidetava kahju vahel. Niisugusel juhul ei ole ka võimalik sedastada, et kostja tegevuse tagajärjel oleks usutav hagejal kahju tekkimine Eestis. Senise põhjal ei allu hagi Eesti kohtule ka määruse nr 115/2012 art 7 p 2 järgi. Kohus ei nõustunud hagejaga nagu oleks kostjal Eestis esindus või muu üksus, st edukas ei ole hagi esitamine Eesti kohtule määruse nr 1215/2012 art 7 p 5 alusel. Viidatud sätte kohaselt võib isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, esitada hagi teises liikmesriigis filiaali, esinduse või muu üksuse tegevusest tuleneva vaidluse puhul selle paiga kohtutesse, kus filiaal, esindus või muu üksus asub. Mõisteid „filiaal”, „esindus” ja „muu üksus” tõlgendades on Euroopa Kohus määratlenud kaks kriteeriumi, mille abil saab kindlaks teha, kas mõnesse

nimetatud kategooriatest kuuluva asutuse tegevust puudutav hagi on seotud liikmesriigiga. Esiteks eeldab mõiste „filiaal”, „esindus” ja „muu üksus” tegevuskeset, mis esineb emaettevõtja püsiva laiendusena. Sellel keskmel peab olema juhatus ja varalised vahendid äritehingute tegemiseks kolmandate isikutega, kes ei pea selleks otseselt emaettevõtja poole pöörduma (vt 18. märtsi 1981. aasta otsus kohtuasjas Blanckaert & Willems PVBA, 139/80, ECLI:EU:C:1981:70, p 11). Teiseks peab vaidlus puudutama kas selliste keskmete käitamisega seotud tegevusi või viimaste poolt emaettevõtja nimel võetud kohustusi, kui neid peab täitma nende asukohariigis (22. novembri 1978. aasta otsus kohtuasjas Somafer, 33/78, ECLI:EU:C:1978:205, p 13; mõlema kriteeriumi kohta kokkuvõtvalt ka 19. juuli 2012. aasta otsus kohtuasjas Mahamdia, C-154/11, ECLI:EU:C:2012:491, p 48). Lisaks on oluline, et asjaomase ettevõtja esinduse või esindaja käitumine peab olema väljapoole arusaadav ja äratuntav kui tegutsemine ettevõtja nimel (vrd 9. detsembri 1987. aasta otsus kohtuasjas SAR Schotte, 218/86, ECLI:EU:C:1987:536,p 16). Hageja ei ole toonud esile ja see ei nähtu ka kohtule seni esitatud tõenditest, et kostjal oleks Eestis selline tegevuskese, mis tegutseks tema põhiettevõtte püsiva laiendusena. Samuti puuduvad kostjal Eestis mistahes juhtorganid. Hageja ei viita ühelegi isikule, kes asuks Eestis ja teeks kostja nimel tehinguid. Seega ei ole eelmises lõigus märgitud kriteeriumitest esimene täidetud ja teist ei ole vaja täiendavalt kontrollida. Samuti ei ole täidetud lisakriteeriumi tingimus ehk kohus ei tuvasta kostja võimaliku esinduse või esindaja tegevust Eestis, millest nähtuks kolmandatele isikutele tegutsemine kostja nimel. Nagu märgitud eespool, ei nähtu hageja esiletoodust ja tõenditest midagi sellist, mis üldse kajastaks kostja tegevust Eestis. Järelikult ei allu hagi Eesti kohtule määruse nr 1215/2012 art 7 p 5 järgi. Kokkuvõtvalt leidis kohus, et nõuetes (1)-(3) kostja vastu esitatud hagi ei allu üheski nõudes ega osas Eesti kohtule, selle menetlemise pädevust tuleb määruse nr 1215/2012 art 28 lg 1 alusel eitada ja menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel keelduda. Tulenevalt kohtu pädevuse puudumisest pole kohtul võimalik sisuliselt lahendada hageja taotlust anda täiendav tähtaeg eeltõendamismenetluse algatamise taotluse esitamiseks. Kohus selgitas, et TsMS § 244 lg 1 alusel taotluse esitamiseks ei ole hagejale ka vajadust tähtaega määrata, sest vastava taotluse võib hageja esitada igal ajal eraldi tsiviilasjana. Kohus tõlgendas viidatud sätet sel viisil, et „kohtumenetluse ajal” tähendab menetlust alates hagi menetlusse võtmist. Seega ei saaks käesoleva asja raames enne hagi menetlusse võtmise otsustamist niikuinii viia läbi eeltõendamismenetlust, vaid seda tuleks teha eraldi tsiviilasjana. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 168 lg-st 1 tulenevalt hageja kanda. TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel on hagejal õigus taotleda hagi esitamisel tasutud riigilõivu tagastamist pärast käesoleva määruse jõustumist. Määruses toodud põhjendustel leidis kohus, et menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine praeguses menetlusetapis ei ole põhjendatud ning märkis, et juhindudes TsMS § 177 lg 1 p-st 2 määrab kohus kostjale hüvitatavad menetluskulud rahaliselt kindlaks pärast käesoleva määruse jõustumist. Määruskaebus 21.07.2016 esitatud määruskaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 20.06.2016 määruse ja saata asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks või teha menetlusse võtmise määrus ja võtta hagi menetlusse. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Euroopa Liidu kaubamärgi rikkumise nõude osas märgib hageja järgmist. Hageja ei nõustu kohtu käsitlusega, et hagi ei allu Eesti kohtule tulenevalt EL kaubamärgimääruse artiklist 97 lg 5 kui rikkumise koha põhine kohtualluvus. Kohus tuvastas õigesti, et kaubamärgiõiguse rikkumise nõudes on võimalik hagi esitada ka rikkumise koha järgi. Seega on valikulise

kohtualluvusena võimalik Eesti kohtus menetleda ka EL kaubamärgiõiguse rikkumist, kui kostja asukoht on teises liikmesriigis, kui kaubamärgiõiguse rikkumine leiab aset Eestis. Hageja nõustub, et kohtu poolt osundatud Euroopa Kohtu lahendist C-360/12 (COTY) tulenevalt mõistetakse EL kaubamärgimääruse art 97 lg 5 tähenduses rikkumise kohana kitsalt üksnes varasema kaubamärgiomaniku ainuõigust rikkuvate toimingute teostamise kohta ning mitte kahju avaldumise kohta. Siiski märgib hageja, et nimetatud COTY lahendis käsitleti üksnes ühte konkreetset kaubamärgiomaniku ainuõigust rikkuda võivat toimingut (kaupade müüki), mille puhul on ka välja kujunenud vastavad normid kauba omandi ja vastutuse ülemineku erinevate tingimuste (INCOTERMS) kasutamise osas. Antud juhul aga on hagi nõue laiem, kui üksnes Lenovo YOGA toodete müügist tuleneva rikkumise keelamine. Seetõttu kohtu otsus ei ole põhjendatud osas, mis puudutab muid hageja poolt kostjale etteheidetavaid toiminguid kui Lenovo Yoga toodete müük. Lenovo YOGA tooteid turustatakse aktiivselt Euroopa Liidus, s.h Eestis. Kostja tegevusalaks on YOGA toodete turustamine Euroopa Liidus ning asjaolu, et kostja on www.lenovo.com kodulehel vahetult hagi esitamisele eelneval perioodil kuvanud oma Eesti esinduse aadressi, on piisav asumaks seisukohale, et kostja on seotud YOGA toodete turustamisega Eestis ning seega eksisteerib ka piisav seos hageja õiguste (kohtualluvuse seisukohast Eestis) rikkumise ja kostja tegevuse vahel. Hageja nõue hõlmas ka reklaami ja turustustegevuse keelamist ning hageja oli tõendanud, et Eestis rakendatakse Lenovo Premium Partnerite programmi, mis tähendab edasimüüjate valimist ja kontrolli – seda saab teha ennekõike Eestis. Asjaolust, et www.lenovo.com kodulehel oli Eesti kontaktina märgitud algselt kostja otseselt ning hiljem kostja Soome filiaal ning asjaolu, et vaidlusalused tooted on Eestis turul, siin tegutseb 10 Lenovo Premium Partner programmi väljavalitud edasimüüjat näitab Lenovo vahetut tegutsemist Eesti turul ning kui mitte juba otsese hageja õiguse rikkumisena, siis sellised tõendatud asjaolud annavad alust leida, et esineb oht, et kostja isiklikult või oma Soome filiaali kaudu teostab toiminguid või koordineerib tegevust Eesti turul Lenovo YOGA toodete turustamisel. Kostja on rõhutanud, et Lenovo Technologies B.V. on üksnes valdusettevõttega, kes ei tegutse toodete müügi ega selle koordineerimisega. Hageja osutab, et kostja majandusaasta aruande kohaselt on kostja mittetegutsevaks valdusettevõtteks üksnes Hollandis ning kostja väljaspool Hollandit Lenovo toodete müüki ja turustust koordineeriva ettevõttena. Seega on kostja väide eksitav ning selgelt ümber lükatud kostja enda koostatud majandusaasta aruandega. Hageja õiguste rikkumine või selle oht Eestis on käesoleva asja materjalide valguses ilmne, seega on hageja Ühenduse kaubamärgiõiguse rikkumise nõuet pädev menetlema Eesti Vabariigi kohus hageja valikulise kohtualluvuse reeglite alusel (õiguste rikkumise või rikkumise ohu koht) – EL kaubamärgimääruse art 98 lg 2 alusel siiski piiratud geograafilises ulatuses – üksnes Eesti rikkumise osas. Eesti kaubamärgi rikkumise nõude kohtualluvuse osas on hageja seisukohal, et Eesti kaubamärki puudutava nõude menetlemisel ei kohaldu EL kaubamärgimäärus ja seega ka vastavad kohtualluvuse sätted. Kohtualluvus tuleneb seega otseselt Brüssel I määrusest 1215/2012, nagu seda kinnitab ka TsMS § 70 lg 4 p 1. Hageja tugineb kohtualluvuse küsimuses nimetatud määruse artikkel 7 p-le 2, kuid ka artikkel 7 p-le 5. Küsimus ettevõtte olemasolust on laiem, kui Eesti äriregistris registreeritud äriühing ning nagu on näha ka Brüssel I artiklist 7 p 5, siis kohtualluvus on lubatud ka „esinduse või muu üksuse“ asukoha alusel, mis hageja seisukohalt on kõik käsitletavad „ettevõttena“. Hageja tuvastas hagi ettevalmistuse käigus, et kostja märkis www.lenovo.com koduleheküljel sõnaselgelt oma Eesti postiaadressina (mailing address) ning esindusena (representative office) Toompuiestee 33a, Tallinn. Ainuüksi termini Representative Office (esinduskontor) kasutus annab aimu

sellest, et Eestis tegutsev üksus ilmselt omab hagejaga märkimisväärset sisulist seost. Seetõttu leiab hageja, et kostjal on või vähemalt oli Eestis ettevõte. Kostja on väitnud, et see info oli muudetud hagi esitamise ajal, kuid samas selle kinnituseks esitanud 03.11.2015 tehtud interneti väljatrüki (kostja seisukoha lisa 2, lehekülje alumine päise rida), mille kohaselt on kostja Eesti kontaktaadress Soomes. Sellele vaatamata on kostja Eesti kontakt telefoninumbrid Eesti numbrid (algavad Eesti riigikoodiga +372). Kostja poolt 03.11.2015 tehtud väljatrükiga ei ole võimalik tõendada, et juba hagi esitamisel ei kuvanud kostja kodulehel oma Eesti ettevõtte kontaktandmeid. See ei oma ka tähtsust, sest hageja poolt esitatud tõendi kohaselt on tuvastatud, et hagile esitamisele eelneva mõistliku aja jooksul oli kostja avaldanud oma Eesti ettevõtte kontaktaadressi. Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse artikli 7 lõike 2 väljendis „koht, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda” on peetud silmas nii kahju tekkimise kui ka kahju tekitanud sündmuse toimumise kohta, millest tulenevalt kostjat võib hageja valikul kaevata kas ühe või teise asjaomase koha kohtusse. On kahjusaaja otsustada, kumb kohtualluvus vastab paremini tema huvidele (EKo 30.11.1976, 21/76 Handelskwekerij G. J. Bier BV vs. Mines de potasse d’Alsace SA, p 24-25, ZuidChemie, p 24). Lenovo YOGA tooteid turustatakse aktiivselt Eestis. Vaidlust selles, et rikkumise ja rikkumise läbi tekkiva kahju ja saamata jäänud tulu asukoht on muuhulgas Eestis. Kostja tegevusalaks on YOGA toodete turustamine Euroopa Liidus ning kostja on www.lenovo.com kodulehel vahetult hagi esitamisele eelneval perioodil kuvanud oma Eesti esinduse aadressi, mis on hageja hinnangul piisav asumaks seisukohale, et kostja on seotud YOGA toodete turustamisega Eestis ning seega eksisteerib ka piisav seos hageja õiguste rikkumise ja kostja tegevuse vahel. Seega isegi, kui kostja on vaidlustanud oma filiaali, esinduse või muu üksuse olemasolu Eestis, siis Brüssel I määrusest 1215/2012 artikli 7 lg 2 kohaselt allub käesolev hagi Eesti kohtule, kui rikkumise asukohamaa kohtule. Hageja õiguste rikkumine Eestis on käesoleva asja materjalide valguses ilmne, seega on hageja Eesti kaubamärgiõiguse rikkumise nõuet pädev menetlema Eesti Vabariigi kohus, seda hageja valikulise kohtualluvuse reeglite alusel (õiguste rikkumise ja kahju tekkimise koht). Kohus on määruses leidnud, et Brüssel I määrusest 1215/2012 artiklit 7 lg 2 tuleb tõlgendada kitsendavalt ning analoogselt EL kaubamärgi rikkumisest tuleneva jurisdiktsiooni küsimusega. Kohus on sisuliselt piiranud hageja õigust kohtusse pöörduda, välistades võimaluse kohtasja algatada kahju avaldumise kohas (Eestis). Kohtu enda poolt viidatud Euroopa Kohtu kohtuasjas C-360/12 (COTY) leidis kohus, et olukorras kus kohtualluvus ei tulene EL kaubamärgimäärusest, saab Brüssel I määruse 1215/2012 artikli 7 lg 2 alusel asja läbi vaadata selle riigi kohtus, kus avaldub kahju isegi juhul, kui kahju põhjustanud tegu on toime pandud teises riigis (otsuse p 57, resolutsioon p 2). Hageja osundab ka, et paralleelses menetluses Hiina ettevõtte Lenovo (Beijing) Limited vastu (tsiviilasi nr 2-15-11283) võttis kohus menetlusse hagi Eesti kaubamärgi rikkumise nõudes. Täpsemad asjaolud kostja osaluse kohta on sellist laadi, et hagejal ei ole võimalik avaliku info alusel seda infot hankida ning hagimenetluse käigus on vajalik kohtu menetluslik abi tõendite kogumisel. Juhul, kui kohus seda hageja nõuet ei menetle, siis hageja ei saa ka menetlusabi taotlust esitada ning sisuliselt muutub hageja kaubamärgiõiguste jõustamine võimatuks. Ebamõistlikuks ja ebaefektiivseks intellektuaalomandi kaitse seisukohast tuleb pidada olukorda, kus hageja peab nõuded esitama üksikute kohalike edasimüüjate vastu ning seda juba igas Euroopa Liidu liikmesriigis. Kohus möönab, et keerukama struktuuriga kontsernide puhul võib olla erinevate ettevõtete roll, kuid siiski märgib üldiselt, et see ei ole ületamatu. Hageja märgib, et kolmandatel isikutel

ei ole sisulist juurdepääsu kontserni sisesele dokumentatsioonile, lepingutele ja töökorraldusele – EL teeb võimalikuks kaupade vaba liikumise ja piiriülesed töösuhtes - see on seatud ka EL toimimise eesmärgiks. Seetõttu ei ole mõistlik taoline kitsendav tõlgendus nagu nähtub ka kohtu seisukohast www.lenovo.com kodulehekülje suhtes – olukorras kus see koduleht sisaldab kostja andmeid, s.h andmeid kostja Eesti territooriumi esinduse kohta (algselt Toompuiestee 33A, Tallinn aadress, hiljem Soome filiaal), siis mis peab hageja tõendama, et just kostja haldab kontserni kodulehte ja sellest tulenevalt kostja vastutab vaid juhul, kui ta haldaks kodulehte, mitte kui tema teadmisel ja eelduslikult tema tellimisel avaldatakse seal tema äritegevuse seisukohast olulist infot. Hageja taotles, et juhul, kui kohus peab hageja poolt seni kogutud ja kohtule esitatud tõendeid ebapiisavateks, siis kohus annaks hagejale tähtaja esitada eeltõendamismenetluse algatamise taotlus. Kohus leidis, et kuna asi ei allu Eesti kohtule, siis ei ole võimalik ka vastavat tähtaega anda. Hageja ei nõustu kohtu käsitlusega, et menetlustähtaja andmine menetlusse võtmise otsustamise staadiumis ei ole võimalik. Analoogselt on kohus andnud ja pikendanud mitmeid menetlustähtaegasid enne hagi menetlusse võtmise otsustamist. Samas võib eeltõendamismenetluse algatada ka olukorras kus kostja ei ole täpselt teada hageja põhistuse alusel (§ 248 lg 1) või intellektuaalomandi rikkumise asjades lahendada taotlus ning teavitada kostjat alles pärast abinõude rakendamist (§ 248 lg 4). Seega ei ole õige kohtu seisukoht, et eeltõendamismenetluse algatamise taotluse esitamiseks ei olnud võimalik tähtaega anda ning taotlust sama tsiviilasja raames menetleda, kuna asi ei allu Eesti kohtule. Hageja hinnangul on menetlusökonoomia ning asja kiire lahendamise huvides algatada eeltõendamismenetlus ja koguda vajalikud tõendid just käesolevas asjas, mitte menetleda mitut eraldiseisvat kohtuasja. Vastus määruskaebusele Kostja palub jätta määruskaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja määruskaebusega seonduvad menetluskulud hageja kanda ning mõista hagejalt kostja kasuks välja viimase poolt määruskaebusele vastamisel kantud menetluskulud. Edasine menetluse käik Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 20.06.2016 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Määruskaebusest nähtuvalt on hageja Euroopa Liidu kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise nõude osas seisukohal, et kuivõrd maakohtu määruses viidatud Euroopa Kohtu lahendis nr C-360/12 (Coty) käsitleti hageja õiguste rikkumisena üksnes kaupade müüki, ent antud juhul on hageja nõue laiem, ei ole maakohtu määrus põhjendatud osas, mis puudutab muid hageja poolt kostjale etteheidetavaid toiminguid kui Lenovo Yoga toodete müük. Ringkonnakohus hageja vastava seisukohaga ei nõustu. Maakohus on vaidlustatud määruses eelviidatud Euroopa Kohtu lahendile tuginedes õigesti leidnud, et selle tulemusel võib määruse nr 40/94 art 93 lg 5 ja sellele vastava, ajaliselt järgneva määruse nr 207/2009 art 97 lg 5 alusel kohtualluvust omistada üksnes selle liikmesriigi ühenduse kaubamärkide kohtutele, kus kostja pani väidetava õigusvastase teo toime. Maakohus ei ole viidatud lahendile tuginedes sidunud määruse nr 207/2009 art 97 lg 5 alusel kohtualluvuse omistamist konkreetse rikkuva tegevusega, s.o üksnes müümisega. Asjaolu, et viidatud Euroopa Kohtu

lahendis oli õiguste rikkumisena käsitletud eelkõige kaupade müüki, ei tähenda, et lahendis sisalduvad põhimõtted ei kohaldu õiguste rikkumisele muu tegevuse läbi. Ka ei ole maakohtu määruse põhjendustest nähtuvalt maakohus määruse nr 207/2009 art 97 lg 5 alusel kohtualluvust kontrollides käsitlenud hageja õiguste rikkumisena üksnes müüki. Maakohtu määruse põhjendustest nähtuvalt on maakohus hageja õiguste rikkumisena käsitelnud valmistatud arvutite turustamist, millise tegevusena tuleb kohtu hinnangul eelkõige mõista toodete aktiivset müügiks pakkumist ja müügiga kaasnevat toetavate toimingute sooritamist (nt koolitused, tootetutvustused, esitlused, reklaam). Maakohus on õigesti leidnud, et hageja esiletoodust ega tõenditest ei nähtu, et kostja oleks Eestis sellist tegevust üldse kunagi alustanud. Sellise kostja tegevuse läbiviimine Eestis ei ole tõendatud ka hagi esitamise eelselt veebilehel www.lenovo.com avaldatud informatsiooniga Eesti aadressi või Eesti suunakoodiga telefoninumbrite kohta. Samuti ei tõenda kostja tegutsemist Eestis hageja väidetud 10 Lenovo Premium Partner programmi väljavalitud edasimüüja tegutsemine Eestis. Hageja ei ole tõendanud, kuidas on kostja seotud nimetatud programmi rakendamise või selle vahendusel toodete turustamisega. Üksnes Lenovo toodete olemasolust Eesti turul ei ole võimalik järeldada, et just kostja neid turustab ja seeläbi hageja õigusi rikub. Vastavale järeldusele ei võimalda jõuda ka kaebuses osundatu kostja majandusaasta aruandes avaldatu kohta, mille kohaselt on kostja mittetegutsevaks valdusettevõtteks üksnes Hollandis ning väljaspool Hollandit Lenovo toodete müüki ja turustust koordineeriva ettevõttena. Kostja majandusaasta aruandest, täpsemalt selle leheküljelt 8 (kd II tl 81) nähtub, et kostja omab harusid Austraalias, Tšehhis, Soomes, Ungaris, Poolas, Rumeenias, Sloveenias, Türgis, Taiwanis, Kreekas ja Norras. Kostja majandusaasta aruandes avaldatu ei toeta hageja väiteid kostja tegutsemisest Eestis. Asjaolu, et kostja tegutseb väljaspool Hollandit, s.o eelnimetatud harude kaudu, Lenovo toodete müüki ja turustust koordineeriva ettevõttena, ei ole käesoleval juhul kohtualluvuse seisukohast oluline, kuivõrd antud juhul tugineb hageja enda õiguste rikkumisele Eestis, kus kostja tegutsemist hageja põhistanud ega tõendanud ei ole. Ka on hageja ise enda 17.02.2016 menetlusdokumendi punktis 1.4 leidnud, et kostja 2014. aasta majandusaasta aruanne kinnitab küsimust, milles vaidlust ei ole – et kostjal puudub Eestis filiaal ning ka ametlik müügiesindus. Eesti kaubamärgi rikkumise nõude osas on hageja määruskaebuses õigesti leidnud, et vastava nõude kohtualluvuse kontrollimisel ei kohaldu nõukogu määrus (EÜ) 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta ja et kohtualluvus tuleneb Brüsseli I uuesti sõnastatud määrusest nr 1215/2012. Samale seisukohale on vaidlustatud määruses jõudnud ka maakohus, kes on Eesti kaubamärki puudutavate nõuete osas kontrollinud hagi allumist Eesti kohtule määruse nr 1215/2012 alusel. Vastava kontrollimise tulemusel on maakohus leidnud, et hagi ei allu Eesti kohtule ei eelnimetatud määruse üldise ega ka valikulise kohtualluvuse reeglite kohaselt. Ringkonnakohus jagab maakohtu vastavat järeldust. Määruskaebuses on hageja sarnaselt maakohtu menetluses leitule seisukohal, et Eesti kaubamärki käsitlevate nõuete osas allub hagi Eesti kohtule valikulise kohtualluvuse reeglite (määruse nr 1215/2012 art 7 p-d 2 ja 5) järgi. Esmalt annab ringkonnakohus hinnangu sellele, miks Eesti kaubamärki puudutavate nõuete osas ei allu hagi Eesti kohtule määruse nr 1215/2012 art 7 p 2 järgi. Viidatud sätte kohaselt võib isiku vastu, kelle alaline elukoht on liimesriigis, esitada hagi teises liikmesriigis lepinguvälise kahju puhul selle paiga kohtusse, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud või võib toimuda. Seejuures on maakohus lahendis viidatud Euroopa Kohtu lahenditele (Hejduk ja Coty) tuginedes õigesti leidnud, et määruse nr 1215/2012 art 7 p 2 tuleb tõlgendada autonoomselt ja kitsalt ning sarnaselt määrusele ajaliselt eelnenud Euroopa parlamendi ja nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades art 5 p-ga 3 selliselt, et hageja valikul võib kostjat kaevata kas kahju tekkimise või kahju põhjustanud sündmuse

toimumise paiga kohtusse. Hageja on kaebuses ekslikult leidnud, justkui oleks kohus osundatud tõlgenduse andnud analoogselt EL kaubamärgi rikkumisest tuleneva jurisdiktsiooni küsimusega. Nõustuda ei saa ka kaebusest nähtuva hageja seisukohaga, justkui oleks kohus sellise tõlgenduse andmisega sisuliselt piiranud hageja õigust kohtusse pöörduda, välistades võimaluse kohtuasja algatada kahju avaldumise kohas (Eestis). Vastupidiselt kaebuses osundatule nähtub vaidlustatud maakohtu põhjendustest selgelt, et määruse nr 1215/2012 art 7 p 2 järgi võib kostja hageja valikul kaevata kas kahju tekkimise või kahju põhjustanud sündmuse toimumise paiga kohtusse. Ringkonnakohtu arvates on maakohus kohtu ette toodud asjaolude ja tõendite põhjal õigesti leidnud, et praegusel juhul ei ole võimalik sedastada, et hagejale väidetava kahju põhjustanud sündmuse toimumise paik oleks Eestis või et kostja tegevuse tagajärjel oleks hagejal tekkinud kahju Eestis. Ka ei ole hageja määruskaebuses toonud esile asjaolusid, mis võimaldaksid selles osas asuda maakohtust erinevale seisukohale. Hageja heidab kostjale ette tootja valmistatud arvutite turustamist Eestis. Asjaoluna, millest hageja järeldab, et kostja on seotud YOGA toodete turustamisega Eestis ja seega piisavat seost hageja õiguste rikkumise ja kostja tegevuse vahel, toob hageja esile, et kostja on www.lenovo.com kodulehel vahetult hagi esitamisele eelneval perioodil kuvanud oma Eesti esinduse aadressi. Samale põhjendusele tuginedes on hageja leidnud, et hagi Eesti kaubamärgi küsimuses allub Eesti kohtule ka määruse nr 1215/2012 art 7 p 5 (filiaali, esinduse või muu üksuse asukoht) järgi. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda eeltoodu teha järeldusi kostja tegevuse tagajärjel hagejal kahju tekkimise osas. Ka ei saa hageja esiletoodu alusel tuvastada kostja võimaliku filiaali, esinduse või muu üksuse tegevust Eestis. Maakohus on vaidlustatud määruses õigesti leidnud, et hageja ei ole tõendanud ega põhistanud, et veebilehte www.lenovo.com haldaks kostja või et sellel lehel avaldatu oleks muul viisil omistatav kostjale. Maakohus on õigesti leidnud, et Eesti kaubamärgi osas ei allu hagi Eesti kohtule ka määruse nr 1215/2012 art 7 p 5 järgi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea TsMS § 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt vajalikuks maakohtu motiive korrata. Maakohtu seisukohti käesoleva asja kohtualluvuse kohta ei võimalda väärata ka määruskaebuse viited Hiina ettevõtte Lenovo (Beijing) Limited vastu esitatud hagi menetlusse võtmisest tsiviilasjas nr 2-15-11283. Ringkonnakohus selgitab, et kohtualluvuse kontrollimisel teeb kohus otsustuse konkreetse vaidluse asjaolusid ja asjas esitatud tõendeid arvesse võttes ega saa lähtuda teises tsiviilasjas otsustatust. Lisaks märgib ringkonnakohus, et hageja viited teises tsiviilasjas hagi menetlusse võtmisest ei ole käesoleval juhul ka asjakohased tulenevalt sellest, et tsiviilasjas nr 2-15-11283 on kostjaks Pekingi ettevõte, mistõttu kohalduvad selles asjas erinevad kohtualluvuse normid kui praeguses asjas, kus kostja asukohast tingitult kuuluvad kohaldamisele EL-i kohtualluvuse normid. Vastuseks määruskaebuse etteheidetele seoses kohtu poolt eeltõendamismenetluse algatamise taotluse esitamiseks täiendava tähtaja andmata jätmisega märgib ringkonnakohus, et maakohus on arvestades asjaolu, et tulenevalt alluvuse puudumisest kohus põhiasja ei lahenda, põhjendatult leidnud, et kohtul ei ole võimalik hageja vastavat taotlust sisuliselt lahendada. Ringkonnakohus ei pea käesoleval juhul eeltõendamismenetluse algatamist põhjendatuks ka arvestades asjaolu, et kohus on menetlusse võtmise otsustamist kaalunud enam kui aasta pärast hagiavalduse kohtule esitamist, millise aja jooksul ei ole hageja vaatamata kohtu nõudele esitanud täiendavaid tõendeid, mis kinnitaksid hageja väiteid Eesti kohtualluvusega seoses. Nimelt on maakohus 13.01.2016 kirjas (kd II tl 55) selgitanud, et kui hageja väidab, et kostja rikkus ühenduse kaubamärgist tulenevaid õigusi oma tegevusega Eestis, siis tuleb hagejal need rikkumised esile tuua ja tõendada. Samuti on kohus nimetatud kirjas Eestis registreeritud kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise hagi alluvuse osas selgitanud, et hagejal tuleb senisest selgemalt tuua esile ja tõendada need kostja kahjustavad

toimingud, mis on tehtud Eestis/ja või Eestis saabunud konkreetne negatiivne tagajärg, mis on tingitud kostja tegevusest. Selliseid asjaolusid hageja asjas esile toonud ega tõendanud ei ole. Kuna määruskaebus jääb eeltoodud põhjendustel rahuldamata, jäävad määruskaebuse menetlemise kulud TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab vastavalt TsMS § 177 lg-le 2 kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtumääruse jõustumisest.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 19.04.2017 määrusega

RESOLUTSIOON

 kohustada Lenovo Technology B.V.-d hoiduma tulevikus kaubamärgi nr 887073 YOGA + kuju omaniku õiguste rikkumisest EL-is.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.