Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
3-2-1-7-17 Tartu, 19. aprill 2017 Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Villu Kõve ja Malle Seppik ZeroGroup Holding OÜ hagi Lenovo Technology B.V. vastu kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumise lõpetamiseks ja 10 000 euro saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-11285 ZeroGroup Holding OÜ määruskaebus Hageja ZeroGroup Holding OÜ, esindajad vandeadvokaat Tarmo Peterson ja patendivolinik Almar Sehver Kostja Lenovo Technology B.V., esindajad vandeadvokaat Kaupo Lepasepp ja patendivolinik Indrek Eelmets 20. märts 2017. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2016. a määrus ja Harju Maakohtu 20. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-11285 osas, milles kohtud keeldusid võtmast menetlusse järgmisi haginõudeid: · kohustada Lenovo Technology B.V.-d lõpetama ZeroGroup Holding OÜ kaubamärgiõigusi Eesti kaubamärgiregistreeringule nr 45003 rikkuv tegevus Eestis, sh tähisega YOGA tähistatud arvutite, sh süle- ja tahvelarvutite importimine Eestisse, ladustamine, müümine, müügiks pakkumine, reklaamimine ja turustamine Eestis; · kohustada Lenovo Technology B.V.-d hoiduma tulevikus kaubamärgi nr 45003 YOGA + kuju omaniku õiguste rikkumisest Eestis; · mõista Lenovo Technology B.V.-lt välja 5000 eurot ZeroGroup Holding OÜ kaubamärgiõiguste rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamiseks; · mõista Lenovo Technology B.V.-lt välja rikkumise teel teenitud tulu 5000 eurot, mis ületab rikkumise teel saadu hüvitist.
2.
Saata tühistatud osas asi Harju Maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.
3.Kohtumäärused on jõustunud osas, milles jäeti menetlusse võtmata järgmised haginõuded: · kohustada Lenovo Technology B.V.-d lõpetama ZeroGroup Holding OÜ kaubamärgiõigusi Ühenduse kaubamärgina kehtivale rahvusvahelisele registreeringule nr 887073 YOGA + kuju rikkuv tegevus Euroopa Liidus (EL), sh tähisega YOGA tähistatud arvutite, sh süle- ja tahvelarvutite importimine Eestisse, EL-i ja selle liikmesriikidesse, ladustamine, müümine, müügiks pakkumine, reklaamimine ja
turustamine EL-is; · kohustada Lenovo Technology B.V.-d hoiduma tulevikus kaubamärgi nr 887073 YOGA + kuju omaniku õiguste rikkumisest EL-is.
4.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
5.Tagastada AAA Patendibüroo OÜ-le ZeroGroup Holding OÜ määruskaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.ZeroGroup Holding OÜ (hageja) esitas 29. juulil 2015 Harju Maakohtule hagi Lenovo Technology B.V. (kostja) vastu, milles palus: ·
kohustada kostjat lõpetama hageja kaubamärgiõigusi Euroopa Ühenduse kaubamärgina (23. märtsist 2016 Euroopa Liidu kaubamärk; Ühenduse kaubamärk) kehtivale rahvusvahelisele registreeringule nr 887073 YOGA + kuju rikkuv tegevus Euroopa Liidus (EL), sh tähisega YOGA tähistatud arvutite, sh süle- ja tahvelarvutite importimine Eestisse, EL-i ja selle liikmesriikidesse, ladustamine, müümine, müügiks pakkumine, reklaamimine ja turustamine EL-is;
·
kohustada kostjat hoiduma tulevikus kaubamärgi nr 887073 YOGA + kuju omaniku õiguste rikkumisest EL-is;
·
kohustada kostjat lõpetama hageja kaubamärgiõigusi Eesti kaubamärgiregistreeringule nr 45003 rikkuv tegevus Eestis, sh tähisega YOGA tähistatud arvutite, sh süle- ja tahvelarvutite importimine Eestisse, EL-i ja selle liikmesriikidesse, ladustamine, müümine, müügiks pakkumine, reklaamimine ja turustamine EL-is;
·
kohustada kostjat hoiduma tulevikus kaubamärgi nr 45003 YOGA + kuju omaniku õiguste rikkumisest Eestis;
·
mõista kostjalt välja 5000 eurot hüvitist hageja kaubamärgiõiguste rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamiseks;
·
mõista kostjalt välja rikkumise teel teenitud tulu 5000 eurot, mis ületab rikkumise teel saadu hüvitist.
Hagiavalduse kohaselt tegeleb hageja sidusettevõte Yoga AS elektroonikaseadmete ja IT-lahenduste arendamise, tootmise ja turustamisega, mis on seotud n-ö nutika kodu ja kontori lahendustega. Vastavate intellektuaalomandiõiguste omajaks on hageja. Hageja YOGA kaubamärk on kasutusel toodete ja teenuste tähistamisel, mille abil süsteemi kasutajad saavad distantsilt juurdepääsu erinevatele seadmetele ning võimaluse igapäevaste elektroonikaseadmete (arvutid, tahvelarvutid, mobiiltelefonid vm) abil nende tööd jälgida ja juhtida. Hagejale kuuluvad üle maailma mitmed YOGA kaubamärgiõigused, sealhulgas Eesti kaubamärgiregistreering nr 45003 kaubamärk) ja rahvusvaheline kaubamärgiregistreering nr 887073 Ühenduse kaubamärgina (Ühenduse kaubamärk).
(Eesti
, mis kehtib ka Euroopa
Asi allub Eesti Vabariigi kohtule mõlema kaubamärgi osas. Ühenduse kaubamärki puudutavas osas allub asi Eesti kohtule hagi esitamise ajal kehtinud Nõukogu 26. veebruari 2009. a määruse (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (23. märtsist 2016 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta; Ühenduse kaubamärgimäärus) art 97 lg 1 alusel koostoimes art 94 lg 2 lit-ga c, kuna kostjal on Eestis ettevõte. Samuti allub asi määruse art 97 lg 5 kohaselt Eesti kohtule kui rikkumise asukoha kohtule. Eesti kaubamärgi osas allub asi Eesti kohtule Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 12. detsembri 2012. a määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüsseli I bis määrus) art 7 p 2 alusel, kuna rikkumise ja seeläbi tekkiva kahju asukoht on Eestis, ning samuti art 7 p 5 alusel, kuna kostjal on Eestis ettevõte. Hageja on rikkumise lõpetamise nõude õigusliku alusena hagis märkinud Ühenduse kaubamärgimääruse art 102 lg 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1055 lg 1 ning rikkumisest tulevikus hoidumise nõude õigusliku alusena VÕS § 1055 lg 3 p 1. Rikkumise teel saadu harilikku väärtust arvestab hageja hüpoteetilise litsentsitasuna, viidates VÕS §-le 1037. Rikkumisega teenitud tulu väljaandmise nõude õigusliku alusena on hagis märgitud VÕS § 1039. Hageja palus, et kui kohus peaks leidma, et esitatud tõendite ja informatsiooni alusel ei saa hagi menetlusse võtta, annaks kohus hagejale täiendava tähtaja eeltõendamismenetluse algatamise taotluse esitamiseks, kogumaks tõendeid selle kohta, kas kostjal on Eestis ettevõte, ning samuti YOGA toodete Eestis turustamise ja sellega seotud isikute kohta.
2.Kostja vaidles hagi menetlusse võtmisele vastu, leides, et hagi ei allu Eesti kohtule. Kostja väitel on tema asukoht Madalmaade Kuningriigis, tal ei ole Eestis ettevõtet, filiaali, esindust ega muud üksust ning ta ei tegele Lenovo toodete Eestis turustamisega, kuna on üksnes valdusettevõte. Kostja Soome filiaali tegevus ei ole ülekantav Eestisse ega väljenda samuti konkreetset turustustegevust Eestis.
3.Harju Maakohus keeldus 20. juuni 2016. a määrusega hagi menetlusse võtmisest. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda nende suurust kindlaks määramata. Maakohus leidis, et hagi ei allu Eesti kohtule. Ühenduse kaubamärki puudutavas osas reguleerisid kohtualluvust hagi esitamise ajal Ühenduse kaubamärgimääruse X jaotise sätted. Kuivõrd hagi on kõigis nõuetes käsitatav hagina Ühenduse kaubamärgimääruse art 96 lit a tähenduses, viitab art 97 lg-st 1 tulenev üldise kohtualluvuse reegel Madalmaade kohtule. Ühenduse kaubamärgimääruse art 97 lg-s 5 ette nähtud valikulise kohtualluvuse reegli kohaldamine eeldab, et kostja rikuks hageja Ühenduse kaubamärgist tulenevaid õigusi. Kõnealuses sättes ette nähtud ühendav seos viitab liikmesriigile, kus on toimunud või võib toimuda kahju tekitamine, s.o kus kostja pani väidetava õigusvastase teo toime, mitte aga liikmesriigile, kus tekkis kahju. Hageja ei ole usutavaks teinud, et kostja rikkus tema õigusi Eestis selle sätte tähenduses. Hageja toob kostjale etteheidetava teona esile tootja valmistatud arvutite turustamist, millena saab eelkõige mõista toodete aktiivset müügiks pakkumist ja müügiga kaasnevat toetavate toimingute sooritamist (nt koolitused, tootetutvustused, esitlused, reklaam). Hageja esiletoodust ega tõenditest ei nähtu, et kostja, sh kostja Soome filiaal, oleks sellist tegevust Eestis
üldse kunagi alustanud. Hageja väited kostja seotusest IBM-iga ei ole piisavad, et omistada selle ühingu tegevust kostjale. Seega ei saa hageja Ühenduse kaubamärki käsitlevate nõuete osas tugineda valikulisele kohtualluvusele Ühenduse kaubamärgimääruse art 97 lg 5 järgi. Isegi kui hagi esitamine nimetatud alusel oleks lubatav, oleks Eesti kohus Ühenduse kaubamärgimääruse art 98 lg 2 järgi pädev üksnes Eestis toime pandud toimingute või nende ohu osas. Kuna kostja asukoht on Madalmaades, kohaldub Eesti kaubamärgi rikkumise osas kohtualluvuse määramisele Brüsseli Ibis määrus. Nimetatud määruse art 4 lg-st 1 tuleneva üldise kohtualluvuse reegli järgi tuleks hagi kostja vastu esitada Madalmaade kui kostja asukoha liikmesriigi kohtusse. Lähtuvalt selle määruse art 5 lg-st 1 ning hageja esiletoodust võivad Eesti kohtu kohtualluvuse alusena tulla kõne alla kahju tekitanud juhtumi toimumise koht (art 7 p 2) ja kostja filiaali, esinduse või muu üksuse asukoht (art 7 p 5). Brüsseli I bis määruse art 7 p-s 2 ette nähtud valikulise kohtualluvuse reegel on laiem kui Ühenduse kaubamärgimääruse art 97 lg-s 5 märgitud juhtum, ent ka seda tuleb tõlgendada autonoomselt ja kitsalt. Kõnealuses sättes mainitud „paik, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud või võib toimuda" hõlmab nii kahju tekkimise kui ka kahju põhjustanud sündmuse toimumise paika, millest tulenevalt võib kostjat hageja valikul kaevata kas ühe või teise asjaomase paiga kohtusse. Hagejale väidetavalt kahju põhjustanud sündmuse toimumise paik ei ole Eestis. Intellektuaalomandiga seotud varalise õiguse väidetava rikkumise osas allub lepinguvälise kahju hüvitamise hagi liikmesriigi kohtule, kui see riik kaitseb neid varalisi õigusi, millele hageja tugineb, ning kui väidetav kahju võib tekkida selle kohtu tööpiirkonnas. Eestis on kaitstud Eesti kaubamärgist tulenevad õigused ning hageja kaubamärgiga sarnase tähisega toote turustamine Eestis võib tekitada kahju. Kuna hageja esitatud asjaolud ja tõendid ei viita piisavalt sellele, et kostja mingi tegu võiks olla seotud tootja valmistatud arvutite müügiga Eestis, ei ole võimalik sedastada, et kostja tegevuse tagajärjel oleks usutav hagejal kahju tekkimine Eestis. Järelikult ei allu hagi Eesti kohtule Brüsseli I bis määruse art 7 p 2 järgi. Hageja esitatud tõenditest ei nähtu ka kostjal Eestis filiaali, esinduse või muu üksuse olemasolu. Samuti ei tuvastanud kohus kostja võimaliku esinduse või esindaja tegevust Eestis, millest nähtuks kolmandatele isikutele tegutsemine kostja nimel. Seega ei allu hagi Eesti kohtule ka Brüsseli I bis määruse art 7 p 5 järgi. Kokkuvõtvalt ei allu hagi üheski nõudes ega osas Eesti kohtule ning selle menetlusse võtmisest tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel keelduda. Tulenevalt kohtul pädevuse puudumisest ei ole maakohtul võimalik sisuliselt lahendada ka hageja taotlust anda täiendav tähtaeg eeltõendamismenetluse algatamise taotluse esitamiseks. Sellise tähtaja määramiseks ei ole ka vajadust, kuna TsMS § 244 lg 1 alusel võib hageja taotluse esitada igal ajal eraldi tsiviilasjana. Enne hagi menetlusse võtmise otsustamist ei saaks eeltõendamismenetlust korraldada käesoleva asja raames, vaid seda tuleks teha eraldi tsiviilasjana.
4.Hageja palus määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks või teha menetlusse võtmise määrus ja võtta hagi menetlusse. Hageja täpsustas ühtlasi kohustamisnõuet ning palus kohustada kostjat lõpetama hageja kaubamärgiõigusi rikkuv tegevus Eestis.
Kostja palus jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Harju Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja saatis selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 5. oktoobri 2016. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus õigesti, et Ühenduse kaubamärgimääruse art 97 lg 5 alusel võib kohtualluvuse omistada üksnes selle liikmesriigi Ühenduse kaubamärkide kohtutele, kus kostja pani väidetava õigusvastase teo toime. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja esiletoodust ega tõenditest ei nähtu, et kostja oleks Eestis tootja valmistatud arvuteid turustanud. Üksnes Lenovo toodete olemasolust Eesti turul ei ole võimalik järeldada, et just kostja neid turustab ja seeläbi hageja õigusi rikub. Eesti kaubamärgi rikkumise nõude osas jagas ringkonnakohus maakohtu järeldust, et hagi ei allu Brüsseli I bis määruse valikulise kohtualluvuse reeglite kohaselt Eesti kohtule. Maakohus on kohtu ette toodud asjaolude ja tõendite põhjal õigesti leidnud, et praegusel juhul ei ole võimalik sedastada, et hagejale väidetavalt kahju põhjustanud sündmuse toimumise paik oleks Eestis või et kostja tegevuse tagajärjel oleks hagejal tekkinud kahju Eestis määruse art 7 p 2 tähenduses. Maakohus on õigesti leidnud, et Eesti kaubamärgi osas ei allu hagi Eesti kohtule ka määruse art 7 p 5 järgi. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid. Maakohus leidis õigesti, et kui kohus kohtualluvuse puudumisest tulenevalt põhiasja ei lahenda, ei ole tal võimalik hageja taotlust eeltõendamismenetluse algatamise taotluseks täiendava tähtaja andmiseks sisuliselt lahendada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja palub määruskaebuses Riigikohtule maakohtu ja ringkonnakohtu määrused tühistada ning saata asi samale maakohtule või ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kohtud leidsid hageja arvates valesti, et hagi ei allu Eesti kohtule. Ühenduse kaubamärki puudutavate nõuete osas allub hagi Eesti kohtule Ühenduse kaubamärgimääruse art 97 lg 5 järgi. Esitatud asjaoludest ja tõenditest nähtub, et Eestis turustatakse Lenovo YOGA tooteid ning on piisav alus arvata, et kostja on sellega seotud. Kuna esineb hageja õiguste rikkumine või selle oht Eestis, on Eesti kohus art 97 lg 5 alusel pädev Ühenduse kaubamärgi rikkumise nõuet menetlema. Eesti kaubamärgi rikkumist puudutavate nõuete osas on kohtud Brüsseli I bis määruse kohtualluvuse sätteid tõlgendanud valesti ning Euroopa Kohtu praktikast erinevalt. Kuna kostjal on - või vähemalt hagi esitamise ajal oli - Eestis ettevõte, on Eesti kohtul kohtualluvus määruse art 7 p 5 alusel. Isegi kui kostja on vaidlustanud oma filiaali, esinduse või muu üksuse olemasolu Eestis, siis määruse art 7 p 2 kohaselt allub hagi Eesti kohtule kui rikkumise asukohamaa kohtule. Rikkumise ja selle tõttu tekkiva kahju ning saamata jäänud tulu asukoht on mh Eestis. Kuivõrd hageja kaubamärgiõiguse
rikkumise tagajärg avaldub Eestis, oleks ringkonnakohus pidanud asja menetlusse võtma isegi siis, kui kostja on teinud kaubamärgiõigusi rikkuvaid toiminguid üksnes väljaspool Eestit. Kahtluse korral EL-i õiguse tõlgendamise osas oleks ringkonnakohus saanud küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Kohtud on asetanud hagejale hagi menetlusse võtmise staadiumis tema väidetud asjaolude tõendamiseks tõendamiskoormise, mis sisuliselt võrdub hagi rahuldamiseks vajaliku tõendamiskoormisega. See on ebaproportsionaalne ja piirab ebamõistlikult hageja võimalusi oma kaubamärgiõigusi kaitsta. Täpsed asjaolud kostja osaluse kohta hageja õiguste rikkumisel on sellist laadi, et hagejal ei ole võimalik avaliku info alusel seda teavet hankida ning hagimenetluse käigus on vajalik kohtu menetluslik abi tõendite kogumisel. Hageja taotles Brüsseli I bis määruse art 7 p 2 kontekstis Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist kahes küsimuses. Kas nimetatud sätet tuleb tõlgendada selliselt, et liikmesriigi kohus on pädev hagi menetlema, kui kaubamärgiomaniku liikmesriigis kaitstud kaubamärgiõiguse tagajärg (kahju) avaldub selles liikmesriigis, kuid kaubamärgiomaniku ainuõigust rikkuvaid või neile kaasaaitavaid toiminguid ei ole kostja selle liikmesriigi territooriumil teinud?; Kas hagejal on kohustus hagi menetlusse võtmise ajal tõendada, milliseid konkreetseid toiminguid kostja on teinud, või piisab hagi menetlusse võtmiseks põhistamisest ning põhjendatud kahtlusest, et kostja tehtud toimingud on põhjustanud või kaasa aidanud hageja kaubamärgiõiguste rikkumisele ja kahju avaldumisele liikmesriigis? Hageja ei nõustu kohtutega, et eeltõendamismenetluse algatamise taotluse esitamiseks ei olnud võimalik tähtaega anda ning taotlust sama tsiviilasja raames menetleda. Menetlusökonoomia ning asja kiire lahendamise huvides on algatada eeltõendamismenetlus ja koguda vajalikud tõendid just käesolevas asjas, mitte menetleda mitut eraldiseisvat kohtuasja.
7.Kostja vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja kohtumäärused muutmata. Kostja ei pea vajalikuks küsida käesolevas asjas Euroopa Kohtult eelotsust, kuivõrd kõnealustes küsimustes on Euroopa Kohus juba varem EL-i õigust tõlgendanud ning varasema kohtupraktika valguses oleks sama asja lahendamine ilmselge ka teiste liikmesriikide kohtutele ja Euroopa Kohtule.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et hageja määruskaebus on põhjendatud osaliselt ning kohtumäärused tuleb TsMS § 701 lg 3 järgi tühistada osas, milles jäeti menetlusse võtmata Eesti kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumisega seotud haginõuded. Tühistatud osas saadetakse asi Harju Maakohtule nõuete menetlusse võtmise uueks otsustamiseks.
9.Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõudeid kostja vastu ja kohtualluvuse üldküsimusi (I). Seejärel analüüsib kolleegium kohtualluvust hagejale kuuluvate Eesti kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumist puudutavate nõuete osas (II) ja siis Ühenduse kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumist puudutavate nõuete osas (III). Edasi käsitleb kolleegium hageja väiteid menetlusõiguse normide
rikkumise kohta talle eeltõendamismenetluse algatamise taotlemiseks tähtaja andmata jätmisel (IV) ja lõpetuseks teeb menetluslikud otsustused (V). I
10.Hageja palus hagis kohustada kostjat lõpetama Ühenduse kaubamärgist tulenevate hageja õiguste rikkumine EL-is ja Eesti kaubamärgist tulenevate hageja õiguste rikkumine Eestis ning kohustada kostjat hoiduma tulevikus hageja õiguste rikkumisest Ühenduse kaubamärgi osas EL-is ja Eesti kaubamärgi osas Eestis, samuti mõista kostjalt välja 5000 eurot hageja kaubamärgiõiguste rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamiseks ja rikkumise teel teenitud tulu 5000 eurot, mis ületab rikkumise teel saadu hüvitist (I kd, tl 8). Rikkumise lõpetamise nõudena tõi hageja hagis näitliku loeteluna kohustada kostjat (kaubamärke eristamata) lõpetama tähisega YOGA tähistatud arvutite, sh süle- ja tahvelarvutite importimine Eestisse, EL-i ja selle liikmesriikidesse, ladustamine, müümine, müügiks pakkumine, reklaamimine ja turustamine EL-is.
11.Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses formuleeris hageja oma nõuded uuesti, piirates need nüüd mõlema kaubamärgi puhul Eestiga (II kd, tl 153). Konkreetselt palus hageja: ·
kohustada kostjat lõpetama hageja Ühenduse kaubamärgist tulenevaid õigusi rikkuv tegevus Eestis, sh tähisega YOGA tähistatud arvutite, sh süle- ja tahvelarvutite turustamine ja reklaamimine Eestis;
·
kohustada kostjat hoiduma tulevikus Ühenduse kaubamärgi omaniku õiguste rikkumisest Eestis;
·
kohustada kostjat lõpetama hageja Eesti kaubamärgist tulenevaid õigusi rikkuv tegevus Eestis, sh tähisega YOGA tähistatud arvutite, sh süle- ja tahvelarvutite turustamine ja reklaamimine Eestis;
·
kohustada kostjat hoiduma tulevikus Eesti kaubamärgi omaniku õiguste rikkumisest Eestis;
·
mõista kostjalt välja 5000 eurot hüvitist hageja kaubamärgiõiguste rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamiseks;
·
mõista kostjalt välja rikkumise teel teenitud tulu 5000 eurot, mis ületab rikkumise teel saadu hüvitist.
12.Eelnevast (määruse p-d 10 ja 11) nähtub, et hageja piiras mõlemast kaubamärgist tulenevad rikkumise lõpetamise ja edasisest rikkumisest hoidumise nõuded Eesti territooriumiga, samuti kitsendas näitlikku loetelu tegevustest, mille keelamist ta nõuab. Kolleegiumi arvates on tegu haginõuete kitsendamisega. Hageja ise pole hagi kitsendamist selgitanud ega põhjendanud ning ka kostja ei ole sellele tuginenud. Ringkonnakohus on käsitlenud haginõudeid mahus, milles need algul hagis esitati ja milles maakohus need menetlusse võtmata jättis. Hageja ei ole selle peale kaevanud. Kolleegium lähtub asja lahendamisel hageja ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses formuleeritud haginõuetest,
st piirdub analüüsis hageja võimalike õiguste rikkumisega Eestis. Sisuliselt saab hagejat pidada maakohtu määrust osaliselt vaidlustanuks, st vaidlustamata jäi maakohtu määrus osas, milles menetlusse võtmata jäänud haginõuded olid formuleeritud laiemalt määruskaebuses esitatuga võrreldes. Eesti kaubamärgist tulenevate nõuete osas saab hageja oma nõudeid edaspidi vajadusel täpsustada.
13.Hageja ei ole eristanud ka eri kaubamärkidest tulenevaid nõudeid ja kostja tegevust tema õiguste rikkumisel. Iseäranis ei ole ta seda teinud rahaliste nõuete esitamisel. Asja uuel läbivaatamisel tuleb vajadusel täpsustada, kas ja millises ulatuses mõjutab nõudeid see, kui menetletakse üksnes Eesti kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumisega seotud nõudeid.
14.Kohtud on jätnud hagi TsMS § 371 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel menetlusse võtmata põhjusel, et Eesti kohtul puudub rahvusvaheline kohtualluvus asja lahendamiseks. Kolleegium märgib selle kohta, et ebatäpne on viide TsMS § 371 lg 1 p-le 1, kuna kohtualluvuse (kui kohtu territoriaalse pädevuse) puudumine on hagi menetlusse võtmisest keeldumise erialusena toodud sama lõike punktis 2.
15.Pooled ei vaidle selle üle, et kui Eesti kohtutel oleks rahvusvaheline kohtualluvus, oleks hagi läbivaatamiseks pädev Harju Maakohus. Ühenduse kaubamärgi osas tuleneks Harju Maakohtu pädevus Ühenduse kaubamärgimääruse art 95 lg-st 1 ja kaubamärgiseaduse (KaMS) § 715 lg-st 1 Ühenduse kaubamärkide õiguskaitsega seotud asjades ainupädeva Eesti kohtuna. Eesti kaubamärgi osas alluks asi Harju Maakohtule Patendiameti asukoha järgse kohtuna (KaMS § 60 lg 1).
16.Rahvusvaheline kohtualluvus tuleb määrata kindlaks Ühenduse kaubamärgist tulenevate nõuete osas Ühenduse kaubamärgimääruse järgi ja Eesti kaubamärgist tulenevate nõuete osas Brüsseli I bis määruse järgi. Ühenduse kaubamärgimääruse art 94 lg 2 välistab teatavate Brüsseli I bis määruse sätete kohaldamise mh määruse art-s 96 nimetatud hagide suhtes seoses Ühenduse kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise ja rikkumise ohuga. Seega on Ühenduse kaubamärgimääruse vastavad normid Brüsseli I bis määruse teatavate sätete osas erinormiks (vt 5. juuni 2014. a otsus asjas nr C360/12 (Coty Germany), p-d 26, 27). Hagid Ühenduse kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise asjades alluvad Ühenduse kaubamärgimääruse art 96 lit a ning art-te 97 ja 98 järgi üldiselt kostja alalise asukoha kohtule. Sama tuleneb Eesti kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumisega seotud hagide kohta Brüsseli I bis määruse art 1 lg-st 1 ja art 4 lg-st 1.
17.Pooled ei vaidle selle üle, et kostja asukoht (domicile) on Brüsseli I bis määruse art 63 mõttes Madalmaade Kuningriigis. Seega saab esitatud asjaoludel tulla Eesti kohtu alluvus kõne alla üksnes juhul, kui see on valikulise kohtualluvusena sätestatud kohaldatavates EL-i määrustes.
17.1.Pooled ei vaidle ka selle üle, et hageja kasuks on registreeritud Ühenduse kaubamärk ja Eesti kaubamärk (mõlemad YOGA + kuju) ning et Eestis turustatakse Yoga tähistusega arvuteid. Hageja seostab arvutite turustamisega kostjat ning väidab lisaks, et kostjal on Eestis ka tegevuskoht.
17.2.Hageja on esitanud tema kaubamärkidest tulenevate õiguste rikkumise lõpetamise ja rikkumisest hoidumise nõuded, samuti rahalised nõuded mõlema kaubamärgiõiguse rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamiseks ja rikkumise teel teenitud tulu väljaandmiseks ulatuses, mis
ületab rikkumise teel saadu hüvitist. Hageja on rikkumise lõpetamise nõude õigusliku alusena hagis märkinud Ühenduse kaubamärgimääruse art 102 lg 1 ja VÕS § 1055 lg 1 ning rikkumisest tulevikus hoidumise nõude õigusliku alusena VÕS § 1055 lg 3 p 1. Tegemist on deliktiõiguslike nõuetega. Rikkumise teel saadu harilikku väärtust arvestab hageja hüpoteetilise litsentsitasuna, viidates VÕS §le 1037. Rikkumisega teenitud tulu väljaandmise nõude õigusliku alusena on hagis märgitud VÕS § 1039. Tegemist on nn rikkumiskondiktsioonist tulenevate alusetu rikastumise väljaandmise nõuetega. Vähemasti esimest rahalist nõuet ei ole välistatud kvalifitseerida ka deliktiõigusliku nõudena VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 mõttes, kuna litsentsitasust lähtudes saab arvutada ka kahjuhüvitist (VÕS § 127 lg 6 teine lause).
17.3.Eesti kaubamärgist tulenevad nõuded saavad alluda Eesti kohtule Brüsseli I bis määruse art 7 p 5 alusel, kui kostjal on Eestis filiaal, esindus või muu üksus. Samuti võib asi alluda Eesti kohtule selle määruse art 7 p 2 alusel, kui tegu on lepinguvälise kahju asjaga ning kahju tekitanud juhtum on toimunud või võib toimuda Eestis. Kolleegiumi arvates on hageja Eesti kaubamärgist tulenevalt esitatud nõuded hinnatavad lepinguvälise kahju hüvitamise nõuetena viidatud sätte kontekstis, kuigi Eesti õiguse kohaselt võib rahaliste nõuete näol olla tegu alusetust rikastumisest tulenevate nõuetega. Brüsseli I bis määruse art 7 p 2 raames tuleb lepinguvälist kahju sisustada autonoomselt määruse kontekstis (vt nt Euroopa Kohtu 17. septembri 2002. a otsus asjas nr C-334/00 (Tacconi), p-d 19 ja 21; 13. märtsi 2014. a otsus asjas nr C-548/12 (Brogsitter), p-d 18 ja 20). Euroopa Kohtu praktika kohaselt hõlmab termin „lepinguväline kahju" selle sätte tähenduses kõiki nõudeid, milles taotletakse kostja vastutuse tuvastamist ja mis ei ole „lepinguga seotud" (vt nt Euroopa Kohtu 27. septembri 1988. a otsus asjas nr C-189/87 (Kalfelis), pd 16˗18; nr C-548/12 (Brogsitter), p 20; 21. aprilli 2016. a otsus asjas nr C-572/14 (Austro-Mechana), p 32). Kuigi Brüsseli I bis määrus ei reguleeri eraldi alusetust rikastumisest tulenevate nõuete kohtualluvust, sarnanevad rikkumiskondiktsioonist tulenevad nõuded olemuslikult kahju hüvitamise nõuetele, mistõttu on põhjendatud lugeda need hõlmatuks määruse art 7 p-ga 2 (sellist seisukohta on väljendatud ka õiguskirjanduses, vt S. Leible, art 7, rn 112. - T. Rauscher (Hrsg). Europäisches Zivilprozess- und Kollisionsrecht EuZPR/EuIPR. Kommentar. Band I Brüssel Ia-VO. 4 Aufl. Verlag Dr. Otto Schmidt 2016). Ka rikkumisest hoidumise nõuded on hõlmatud Brüsseli I bis määruse art 7 p-ga 2 (vt ka Euroopa Kohtu 1. oktoobri 2002. a otsus asjas nr C-167/00 (Henkel), p-d 46 ja 48;
5.veebruari 2004. a otsus asjas nr C-18/02 (DFDS Torline), p-d 27 ja 33). Brüsseli I bis määruse sätete sisustamisel on asjakohane Euroopa Kohtu praktika sellele määrusele eelnenud sarnaste sätete kohta 27. septembri 1968. a Brüsseli konventsioonis (kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades) ja EL-i määruse nr 44/2001 (Brüsseli I määrus) kohta (vt ka Riigikohtu 23. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-16, p 11).
17.4.Ühenduse kaubamärki puudutavaid nõudeid saab kolleegiumi arvates Eesti kohtus lahendada, kui hageja õiguste rikkumine on toimunud Eestis või kui Eestis on rikkumise oht (Ühenduse kaubamärgimääruse art 97 lg 5). Ei ole tähtis, kas kostjal on Eestis ettevõte (Ühenduse
kaubamärgimääruse art 94 lg 2 lit c, art 97 lg 1), kuna Ühenduse kaubamärgimääruse art 97 lg-st 1 tulenevalt saaks vaid juhul, kui kostja asukoht ei ole üheski EL-i liikmesriigis, esitada hagi kostja vastu selles liikmesriigis, kus asub tema ettevõte, ent praegusel juhul on kostja asukoht EL-i liikmesriigis. II (A)
18.Kolleegium leiab, et kohtud jätsid kohtualluvuse puudumisele tuginedes põhjendamatult menetlusse võtmata Eesti kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumisega seotud haginõuded. Seetõttu tuleb maa- ja ringkonnakohtu määrused tühistada ja asi saata nende nõuete osas uuesti menetlusse võtmise otsustamiseks Harju Maakohtule, tehes selgeks muud menetlemise eeldused. (B)
19.Brüsseli I bis määruse art 7 p 5 kohaselt võib isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, esitada hagi teises liikmesriigis filiaali, esinduse või muu üksuse tegevusest tuleneva vaidluse puhul selle paiga kohtutesse, kus filiaal, esindus või muu üksus asub.
20.Nagu maakohus õigesti välja toob, on Euroopa Kohus määranud kindlaks kaks kriteeriumi määruse art 7 p-st 5 tuleneva valikulise kohtualluvuse aluse kohaldumiseks.
20.1.Esiteks eeldab „filiaal, esindus või muu üksus" selle sätte tähenduses tegevuskeset, mis esineb emaettevõtja püsiva laiendusena ning millel on juhatus ja varalised vahendid äritehingute tegemiseks kolmandate isikutega, kes ei pea selleks otse emaettevõtja (parent body) poole pöörduma (vt Euroopa Kohtu 18. märtsi 1981. a otsus asjas nr C-139/80 (Blanckaert & Willems vs Trost), p 11). Seejuures on filiaali, esinduse või muu üksuse oluliseks tunnuseks allumine emaettevõtja juhtimisele ja kontrollile (vt Euroopa Kohtu 6. oktoobri 1976. a otsus asjas nr C-14/76 (De Bloos vs Bouyer), pd 20, 21; nr C-139/80 (Blanckaert & Willems vs Trost), p 9).
20.2.Teiseks peab vaidlus puudutama kas sellise tegevuskeskme enda käitamisega seotud tegevusi või selle poolt oma asukohariigis emaettevõtja nimel toime pandud tegusid (vt täpsemalt Euroopa Kohtu 22. novembri 1978. a otsus asjas nr C-33/78 (Somafer SA vs Saar-Ferngas AG), p 13; mõlema kriteeriumi kohta kokkuvõtvalt ka Euroopa Kohtu 19. juuli 2012. a otsus kohtuasjas nr C-154/11 (Mahamdia), p 48). Lisaks on oluline, et esinduse või esindaja käitumine oleks väljapoole arusaadav ja äratuntav kui tegutsemine asjaomase ettevõtja nimel (vt Euroopa Kohtu 9. detsembri 1987. a otsus asjas nr C-218/86 (SAR Schotte vs Parfums), p 16).
20.3.Seega oleks Eesti kohtul praegusel juhul Brüsseli I bis määruse art 7 p-st 5 tulenev kohtualluvus eelkõige siis, kui kostjal oleks Eestis tegevuskese, mis tegutseks kostja nimel ja pädevusega teha kostja nimel tehinguid, alludes seejuures kostja juhtimisele ja kontrollile, ning kui hagis esitatud nõuded oleksid seotud selle tegevuskeskme enda käitamisega või kostja nimel Eestis toime pandud tegudega.
21.Hageja tuletab kostjal Eestis ettevõtte, esinduse või muu üksuse olemasolu asjaolust, et kostja märkis www.lenovo.com koduleheküljel oma Eesti postiaadressina ning esindusena Toompuiestee 33a, Tallinn, kasutades seejuures terminit „esinduskontor" (ingl Representative Office). Ehkki hiljem asendati see Soome aadressiga, on kostja Eesti kontakttelefonid Eesti numbrid, mis algavad koodiga +372. Seejuures ei ole hageja väitnud, et kostjal oleks Eestis iseseisva juhatuse, varaliste vahendite ja lepingute sõlmimise pädevusega tegevuskese, mis tegutseks Eestis äratuntavalt kostja nimel. Samuti pole hageja välja toonud, kas ja kuidas on kostjale etteheidetavad rikkumised seotud just Eestis asuva esinduse või muu üksuse juhtimisega või viimase poolt kostja nimel võetud kohustuste või toime pandud tegudega.
22.Kolleegiumi hinnangul ei ole praegusel juhul võimalik käsitada kostja filiaali, esinduse või muu üksusena ka IBM-i. Ehkki Euroopa Kohus on leidnud, et Brüsseli I bis määruse art 7 p 5 kohane kohtualluvuse alus võib kohalduda ka siis, kui äriühing tegutseb teises liikmesriigis iseseisva äriühingu, mitte filiaali või esinduse kaudu, on ka sellisel juhul tingimuseks, et vastav ühing tegutseks esimese äriühingu käepikendusena, rääkides läbi ja sõlmides tehinguid tema nimel, ning alluks samale juhtimisele (nr C218/86 (SAR Schotte vs Parfums), p 17). Hageja ei ole põhistanud ega tõendanud, et kostja ja IBM oleks kirjeldatud viisil seotud.
23.Tuvastatud asjaoludel on kohtud õigesti leidnud, et kostjal ei ole Eestis filiaali, esindust ega muud üksust Brüsseli I bis määruse art 7 p 5 tähenduses, mistõttu asi ei allu selle sätte alusel Eesti kohtule. (C)
24.Brüsseli I bis määruse art 7 p 2 kohaselt võib isiku vastu, kelle alaline elukoht on mõnes teises liikmesriigis, pöörduda lepinguvälise kahju puhul ka selle paiga kohtusse, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud või võib toimuda. Kohtud on õigesti leidnud, et väljendis „paik, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud või võib toimuda" (Brüsseli I määruse art 5 p 3 eestikeelses tekstis kui „paik, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda") on peetud silmas nii kahju tekkimise kui ka kahju põhjustanud sündmuse toimumise kohta, millest tulenevalt võib kostjat hageja valikul kaevata kas ühe või teise asjaomase paiga kohtusse (vt nt Euroopa Kohtu 30. novembri 1976. a otsus kohtuasjas nr C-21/76 (Handelskwekerij Bier vs Mines de Potasse d'Alsace), p-d 24, 25; 16. juuli 2009. a otsus kohtuasjas nr C-189/08 (Zuid-Chemie), p 23; 19. aprilli 2012. a otsus kohtuasjas nr C-523/10 (Wintersteiger), p 19). Seejuures on kahjusaaja otsustada, kumb kohtualluvus vastab paremini tema huvidele.
25.Kahju põhjustanud sündmuse toimumise paik on Euroopa Kohtu praktika kohaselt paik, kus kostja pani toime teo, millest kahjustav sündmus alguse sai (harmful event originated, vt Euroopa Kohtu 7. märtsi 1995. a otsus asjas nr C-68/93 (Shevill jt vs Presse Alliance), p 24). See on Euroopa Kohtu praktika järgi muu hulgas paik, kus reklaamija käivitab isiku õigusi rikkuva reklaami kuvamise tehnilise protsessi (nr C-523/10 (Wintersteiger), p 34) või kus toodet, mis tekitab hiljem teises
liikmesriigis kahju, algselt rikuti (vt nr C-189/08 (Zuid-Chemie), p-d 13 ja 25). Seejuures peab vastavas paigas olema teo teinud kostja ise. Mõne muu isiku teo alusel ei saa luua kohtualluvust isiku suhtes, kes küll osales samuti väidetava kahju tekitamises, aga kes ei pannud tegu toime selle kohtu tööpiirkonnas, mille poole on vaidluse lahendamiseks pöördutud (vt Euroopa Kohtu
3.aprilli 2014. a otsus asjas nr C-387/12 (Hi Hotel HCF), p-d 31 ja 32; Euroopa Kohtu 16. mai 2013. a otsus asjas nr C-228/11 (Melzer), p-d 40 ja 41). Eelnevast tulenevalt oleks Eesti kohtul kahju põhjustanud sündmuse toimumise paiga asukoha kohtuna Brüsseli I bis määruse art 7 p 2 järgi kohtualluvus juhul, kui kostja oleks ise pannud selle kohtu tööpiirkonnas toime teo, millest sai alguse hageja õiguste väidetav rikkumine. Selleks tuleb kindlaks teha, millist tegu või toimingut hageja kostjale oma õigusi rikkuvana ette heidab ning kas juhul, kui eeldada hageja väidete õigsust, oleks selle toimepanemise koht Eestis. Siseriikliku kohtualluvuse alusel oleks igal juhul pädev Harju Maakohus, kelle tööpiirkond hõlmab kaubamärgi õiguskaitset puudutavates asjades kogu Eestit.
26.Hagiavalduse kohaselt kostja kas ise või oma Soome filiaali kaudu tegeleb või on seotud Lenovo YOGA süle- ja tahvelarvutite turustamisega mh Eestis, sh teostab või vähemalt koordineerib Lenovo toodete müüki Euroopa Liidus, sh Eestis. Kohtud on hageja väidete põhjal käsitanud tema õiguste väidetava rikkumisena Lenovo YOGA arvutite turustamist, mille all tuleb mõista toodete aktiivset müügiks pakkumist ja müügiga kaasnevate toetavate toimingute tegemist (nt koolitused, tootetutvustused, esitlused, reklaam). Kolleegium nõustub kohtutega selles, et hageja väited kostja rolli kohta tema õiguste rikkumisel on üldsõnalised ega viita ühelegi konkreetsele kostja Eesti territooriumil toime pandud teole, mis oleks võinud viia hagejale kahju tekkimiseni. Asjas ei vaielda selle üle, et Lenovo YOGA süle- ja tahvelarvuteid ka tegelikult Eestis turustatakse. Samas nõustub kolleegium maakohtuga, et kui kostja ka oma asukohas tegeleks tootja valmistatud arvutite turustamisega ja samu arvuteid müüakse Eestis, ei saa sellest veel järeldada kostja turustustegevust Eestis. Isegi kui kolmandad isikud on rikkunud Eestis hageja õigusi ning kostja nende tegevust koordineeris või selles osales, ei tähendaks see, et Eesti kohus saaks hagi lahendada kostja suhtes, kes ise Eestis ühtegi konkreetset tegu toime ei ole pannud. Kui aga pidada kostja õigusvastaseks teoks hageja õigusi rikkuvate toodete Eestis turustamise koordineerimist või selles osalemist, oleks selle teo toimepanemise koht eelduslikult kostja enda asukoht, kuna seal võetaks vastu vastavad otsused ning antaks asjakohased suunised (vrd Euroopa Kohtu 28. jaanuari 2015. a otsus asjas nr C-375/13 (Kolassa), p 53; nr C-68/93 (Shevill jt vs Presse Alliance), p 24). Eeltoodud põhjustel on kohtud kolleegiumi arvates õigesti leidnud, et Eesti kohtule ei tulene rahvusvahelist kohtualluvust Brüsseli I bis määruse art 7 p 2 alusel lähtuvalt kahju põhjustanud sündmuse toimumise paigast.
27.Kahju tekkimise paik on Euroopa Kohtu praktika kohaselt koht, kus saabus lepinguvälist vastutust kaasa tuua võiva teo tagajärg (vt nr C-189/08 (Zuid-Chemie), p 26; nr C-360/12 (Coty Germany), p 54). Registreeritud intellektuaal- ja tööstusomandiõiguste rikkumise osas on Euroopa Kohus täpsustanud, et kahju tekkimise paigana saab omistada kohtualluvuse selle liikmesriigi
kohtutele, kus asjaomane õigus on kaitstud (vt nr C-523/10 (Wintersteiger), p-d 27, 29;
3.oktoobri 2013. a otsus asjas nr C-170/12 (Pinckney), p-d 33, 37; vt ka Riigikohtu 23. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-16, p 14). Asjaomase registreeringu teinud liikmesriigi kohtud on kõige paremas olukorras, hindamaks, kas kõnealust õigust on ka tegelikult rikutud (vt nr C-523/10 (Wintersteiger), p-d 25 ja 28; nr C-170/12 (Pinckney), p 37). Selle paiga kohus, kus vastav õigus on kaitstud ning kus seega võib avalduda rikkumisega tekitatud kahju, on pädev hagi läbi vaatama ka siis, kui kahju põhjustanud tegu on toime pandud mõnes teises liikmesriigis (vt nr C-360/12 (Coty Germany), p 57; nr C-387/12 (Hi Hotel HCF), p 40; nr C-170/12 (Pinckney), p 47). Kuna riigisisese kehtivusega intellektuaalomandiõiguse kaitse on piiratud õiguse registreerimise riigi territooriumiga, on vastav kohus pädev tuvastama siiski vaid oma asukohaliikmesriigis tekkinud kahju (vt nr C387/12 (Hi Hotel HCF), p 38; nr C-170/12 (Pinckney), p 45).
28.Hageja tugineb oma Eesti kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumisele. Kohtud leidsid, et kuna hageja esile toodud asjaolud ja tõendid ei viita kostja seotusele Lenovo YOGA arvutite müügiga Eestis, siis ei ole usutav, et hagejale oleks kostja tegevuse tagajärjel Eestis kahju tekkinud, sh et kostja tegevus ja hageja väidetav kahju oleks põhjuslikus seoses. Kolleegiumi arvates on kohtud põhjendamatult nõudnud, et hageja tõendaks kohtualluvuse kindlakstegemise staadiumis, et talle on Eestis kostja tegevuse tagajärjel ka tegelikult kahju tekkinud. Eesti kohtul piisab kohtualluvuse jaatamiseks sellest, et hageja põhistab hagiavalduses endale kahju tekkimist või selle ohtu vastava kohtu tööpiirkonnas. Olukorras, kus hageja tugineb Eesti kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumisele ja seega oma Eestis kehtiva kaubamärgi kahjustamisele, on võimaliku kahju tekkimise paik Brüsseli I bis määruse art 7 p 2 tähenduses Eestis. Käesolevas asjas tuleneb kahju või selle tekkimise oht asjaolust, et Eestis väidetavalt turustatakse, sh müüakse ja reklaamitakse tooteid, mis rikuvad hageja Eesti kaubamärgist tulenevaid õigusi. See, kas hageja kaubamärki ka tegelikult on rikutud, selgub alles hagi sisulisel läbivaatamisel (vt Euroopa Kohtu otsused asjades nr C-523/10 (Wintersteiger), p 26; nr C-170/12 (Pinckney), p 40).
29.Ühtlasi on kohtud kolleegiumi hinnangul võtnud põhjendamatult arvesse seda, kui tõenäoline või tõendatud on kostja seotus väidetava kahjuga ning vastutus selle kahju tekitamise eest. Ehkki lepinguvälise vastutuse tekkimiseks on vajalik põhjuslik seos kahju ja kahju aluseks oleva sündmuse vahel, ei kontrollita põhjuslikku seost juba kohtualluvuse üle otsustamise käigus. Sellist kohustust ei tulene ka Euroopa Kohtu praktikast. Nii on kohtud pannud hagejale hagi menetlusse võtmise staadiumis ebamõistlikult kõrge tõendamiskoormise.
29.1.Kuna hagi menetlusse võtmisel üksnes otsustatakse, kas kohtul on alust selle hagiga tegelda, ei lahendata menetlusse võtmisel üldjuhul hageja nõudega seotud keskseid küsimusi. Menetlusse võtmisest keeldumise üle otsustades ei saa kohtud üldjuhul hinnata tõendeid ega lahendada asja sisuliselt (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-14, p 14;
23.oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-15, p 18).
29.2.Osa hagi menetlusse võtmisest keeldumise aluste hindamiseks tuleb aga paratamatult ka tõendeid hinnata. Nii on see nt hindamaks, kas hagilt on tasutud riigilõiv (TsMS § 371 lg 1 p 10) või
kas sama asi on juba lahendatud või kohtu menetluses (TsMS § 371 lg 1 p-d 4 ja 5). Ka kohtualluvuse kindlakstegemiseks (TsMS § 371 lg 1 p 2) võib olla vajalik tõendeid hinnata. Esmajoones võib see olla vajalik rahvusvahelise kohtualluvuse kindlakstegemiseks, milleks võib kohtul TsMS § 75 lg 1 järgi olla vaja analüüsida ka hageja nõude õiguslikku kvalifikatsiooni ja selle aluseks olevaid asjaolusid (vt Riigikohtu 9. detsembri 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-08, p 13). Ulatuses, mis on vajalik kohtualluvuse kindlaksmääramiseks, võib kohus seega nõuda pooltelt oma väidete tõendamist, lähtudes TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tulenevast kummagi poole kohustusest tõendada hagimenetluses neid asjaolusid, millele tema väited tuginevad (vt nt Riigikohtu 17. märtsi 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-15, p 10). Eelkõige võivad niisugusteks tõendatavateks asjaoludeks olla kostja elu- või asukoht, viibimis- või tegevuskoht, isiku staatus tarbijana või tema vara asukoht Eestis, kohtualluvuse kokkuleppe olemasolu ja muud sellised asjaolud, millest on seatud sõltuvusse Eesti kohtu rahvusvaheline kohtualluvus (vt kostja elukoha kohta nt Riigikohtu 31. märtsi 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-14, p 12).
29.3.Kui aga kohtualluvus sõltub hagis esitatud nõude sisuliste eelduste täidetusest, mh lepingust poolte vahel või kahju tekitamisest, ei saa kohus kohtualluvuse kontrollimise staadiumis kontrollida hageja väidete tõendatust ning esitatud nõude põhjendatuse eelduste täidetust TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tuleneva standardi kohaselt, kuna see tähendaks asja sisulist lahendamist juba enne, kui kohus on asja menetlusse võtnud. Kolleegium on seisukohal, et olukorras, kus vaidluse allumine Eesti kohtule sõltub asjaoludest, mille tuvastamine on ühtlasi ka hagi sisulise põhjendatuse eelduseks, piisab kohtualluvuse kindlakstegemise staadiumis nende asjaolude põhistamisest TsMS § 235 tähenduses. Hageja peab väiteid, millest tema arvates tuleneb Eesti kohtu rahvusvaheline kohtualluvus, põhistama kohtule selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda need väited usutavaks.
29.4.Kahju õigusvastasel tekitamisel põhineva nõude osas tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et kohtualluvuse kindlakstegemisel on oluline lähtuda sellest, millele hageja oma nõudes tugineb, s.o millise kostjale etteheidetava rikkumisega oma nõuet põhjendab. Liikmesriigi kohtu ülesanne on seejärel teha kindlaks, kas väidetav kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda vastavas liikmesriigis (vt nr C-572/14 (Austro-Mechana), p-d 50 ja 52). Kohtuasjas nr C-387/12 (Hi Hotel HCF) tehtud otsuse p-des 20 ja 21 selgitas Euroopa Kohus, et enda kohtualluvuse kontrollimiseks võib kohus, kelle poole on pöördutud, lugeda hageja väited lepinguvälise vastutuse tingimuste täidetuse kohta tõendatuks. Hiljem on Euroopa Kohus täpsustanud, et ehkki kohtul ei ole kohustust tõendeid koguda ja kohus saab lähtuda talle esitatud asjaoludest, peab ta siiski arvestama kogu teavet ja tõendeid, mis selles menetlusstaadiumis on esitatud, st kohus ei saa üksnes eeldada hageja väidete õigsust ja selle alusel kohtualluvuse üle otsustada, vaid peab arvestama ka kostja võimalikke vastuväiteid (vt nr C-375/13 (Kolassa), p-d 64, 65; 16. juuni 2016. a otsus asjas nr C-12/15 (Universal Music International Holding), p-d 45, 46). Hagi menetlusse võtmist, sh kohtualluvuse üle otsustamist ei saa aga seada sõltuvusse sellest, kas kostja vastutab hageja nõude eest või mitte, sh kas hagi on esitatud õige kostja vastu
(vrd Riigikohtu 11. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-14, p 14; Riigikohtu 23. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-16, p 22). Tegemist on küsimusega hagi põhjendatusest, mis tuleb välja selgitada asja sisulisel läbivaatamisel, hinnates asjakohaseid tõendeid. Sarnaselt on ka Euroopa Kohus kaubamärgi rikkumise asjades märkinud, et rikkumise süükspandavus konkreetsele kostjale selgub asja sisulise lahendamise käigus (vt nr C-170/12 (Pinckney), p 40). Kahju tekkimise paiga kindlaksmääramine Brüsseli I bis määruse art 7 p 2 tähenduses ei saa sõltuda asja sisulise lahendamise kriteeriumidest, mida selles sättes ei käsitleta (vt nr C-170/12 (Pinckney), p 41).
30.Eelneva põhjal ei olnud kohtutel õigust keelduda Eesti kaubamärgiga seotud haginõuete menetlemisest kohtualluvuse puudumise tõttu Brüsseli I bis määruse art 7 p 2 alusel, kuna hageja väidetud kahju tekkimise paik on Eestis. (D)
31.Vastuseks hageja taotlusele märgib kolleegium, et Euroopa Kohtult eelotsuse küsimine ei ole põhjendatud. Eelotsuse küsimine ei ole vajalik, kui vaidlusalune küsimus on piisavalt selge (acte clair doktriin) või Euroopa Kohtus juba lahendatud (acte éclairé doktriin) (vt Euroopa Kohtu 6. oktoobri 1982. a otsus kohtuasjas nr C-283/81 (CILFIT vs Ministero della Sanità), p 16; 27. märtsi 1963. a otsus kohtuasjas nr C-28/62, Da Costa en Schaake NV jt vs Administratie der Belastingen; Riigikohtu 30. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-06, p 57).
32.Kolleegium nõustub kostjaga, et Euroopa Kohus on hageja esimesele küsimusele oma varasemas praktikas sisuliselt juba vastanud. Brüsseli I määruse art 5 p 3 kontekstis, mis vastab Brüsseli I bis määruse art 7 p-le 2, on Euroopa Kohus selgitanud, et väljendis „paik, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda" on peetud silmas nii kahju tekkimise kui ka kahju põhjustanud sündmuse toimumise paika, millest tulenevalt võib kostjat hageja valikul kaevata kas ühe või teise asjaomase paiga kohtusse (vt käesoleva määruse p 24). Järelikult on selge, et liikmesriigi kohus on pädev hagi menetlema ka siis, kui kostja ei ole teinud kaubamärgiomaniku ainuõigust rikkuvaid või neile kaasaaitavaid toiminguid selle liikmesriigi territooriumil, ent selles liikmesriigis kaitstud kaubamärgiõiguse rikkumise tagajärg (kahju) avaldub samas liikmesriigis.
33.Ka hageja teisele küsimusele on Euroopa Kohus sisuliselt vastanud, märkides asjas nr C-387/12 (Hi Hotel HCF) tehtud otsuse p-s 20 Brüsseli I määruse art 5 p 3 kontekstis, et kohus, kelle poole on pöördutud, võib sellel sättel põhineva kohtualluvuse kontrollimisel lugeda tõendatuks hageja väited lepinguvälise vastutuse tingimuste täidetuse kohta. Sama otsuse p-s 21 on aga märgitud, et see, kas need väited on ka tegelikult põhjendatud, selgub alles hagi sisulisel lahendamisel. Samale seisukohale asus Euroopa Kohus ka kohtuasjas nr C-170/12 (Pinckney) tehtud otsuse p-s 40. Hilisemas praktikas on Euroopa Kohus täpsustanud, et hageja väidete kõrval tuleb kohtul siiski arvestada ka kostja võimalike vastuväidetega ning kohtule selles menetlusstaadiumis esitatud asjaolude ja tõenditega (vt nr C-12/15 (Universal Music International Holding), p-d 45, 46; käesoleva määruse p 29.4). Eelnevast tulenevalt on hagejal lepinguvälise kahju tekitamise asjas kohustus põhistada
kohtualluvuse aluseks olevate asjaolude esinemist selliselt, et tema väidete ja põhjenduste õigsust eeldades saab kohus järeldada endal kohtualluvuse olemasolu. Sõltuvalt kohtualluvuse alusest, millele hageja tugineb, võib see kolleegiumi hinnangul eeldada konkreetsete kostjale etteheidetavate toimingute või hagejale tekkinud kahju väljatoomist. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik hinnata kohtualluvuse eelduste täidetust. Ehkki hageja võib esitada tõendeid ka oma väidete põhistamiseks, ei ole tal kohtualluvuse kindlaksmääramise staadiumis kohustust tõendada oma väidete paikapidavust vastavalt hagimenetluses üldiselt kehtivale tõendamisstandardile.
34.Seega on Euroopa Kohus piisavalt sarnastes vaidlustes esitanud seisukohad, mis on kohaldatavad ka käesolevas asjas, ning andnud juhiseid, mis vastavad hageja esitatud küsimustele. (E)
35.Kolleegiumi arvates on kohtud Eesti kaubamärki puudutavas osas sisuliselt jätnud hagi menetlusse võtmata selle õigusliku perspektiivituse tõttu, leides, et hageja esitatust ei nähtu kostja õigusvastased teod ning nende põhjuslik seos hagejale kahju tekkimisega. Samas ei ole seda nõuetekohaselt põhjendatud. Ehkki neil põhjendustel ei pruugi olla võimalik keelduda asja menetlemisest rahvusvahelise kohtualluvuse puudumise tõttu, võib tegemist olla TsMS § 371 lg 2 p-s 1 sätestatud hagi menetlusse võtmisest keeldumise alusega. Selle sätte kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiväidete õigsust. Seejuures on kohtul TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumisel aga kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus (vt selle kohustuse sisu ja ulatuse kohta nt Riigikohtu 5. juuni 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-07, p 10).
36.Haginõuete menetlusse võtmise uuel otsustamisel saab nende õiguslikku perspektiivikust nõude alusnormidele tuginedes hinnata. III
37.Kolleegium leiab, et kohtud jätsid põhjendatult menetlusse võtmata Ühenduse kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumisega seotud haginõuded.
38.Ühenduse kaubamärgimääruse art 97 lg 5 järgi võib määruse art-s 96 nimetatud hagide ja nõuete põhjal menetluse algatada ka selle liikmesriigi kohtutes, kus rikkumine on toimunud või kus on rikkumise oht. Ehkki määruse eestikeelse teksti kohaselt ei kohaldu eelnev „ühenduse kaubamärgi õiguste rikkumise tuvastamise hagide" korral, on see eksitav ja art 97 lg 5 järgne kohtualluvus on tahetud välistada hoopis rikkumise puudumise tuvastamise hagide osas (art 96 lit b), mitte aga rikkumise tuvastamise hagide osas (art 96 lit a). Seda kinnitavad nii art 97 lg 5 ingliskeelne tekst („with the exception of actions for a declaration of non-infringement of a Community trade mark") kui ka saksakeelne tekst („ausgenommen Klagen auf Feststellung der Nichtverletzung einer Gemeinschaftsmarke").
Seega on valikulise kohtualluvuse järgi võimalik Eesti kohtus menetleda Ühenduse kaubamärgi rikkumisel põhinevat hagi ka siis, kui kostja asukoht on teises liikmesriigis, ent kaubamärgiõiguse rikkumine pannakse toime Eestis.
39.Samas on maakohus õigesti välja toonud, et Ühenduse kaubamärgimääruse art 98 lg 2 kohaselt on kohtu pädevus sel juhul piiratud üksnes Eesti territooriumil toime pandud toimingute või nende ohuga. Euroopa Kohus on kohtuasjas nr C-360/12 (Coty Germany) tehtud otsuse p-s 34 Nõukogu
20.detsembri 1993 määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta art 93 lg-t 5 (mis vastab Ühenduse kaubamärgimääruse art 97 lg-le 5) tõlgendades leidnud, et „selle liikmesriigi kohtute [pädevus], kus rikkumine on toimunud", viitab rikkumise toimepanija aktiivsele käitumisele ning võimaldab omistada kohtualluvuse selle liikmesriigi kohtutele, kus kostja pani toime väidetava õigusvastase teo. Seejuures tõlgendas Euroopa Kohus seda sätet erinevalt ja kitsamalt Brüsseli I määruse art 5 p-st 3 (nüüdne Brüsseli I bis määruse art 7 p 2), märkides, et selles ette nähtud ühendav seos viitab liikmesriigile, kus on toimunud või võib toimuda väidetav kahju tekitamine, mitte aga liikmesriigile, kus tekkis kahju (vt otsuse p-d 34-36). Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et ehkki viidatud Euroopa Kohtu otsuses käsitleti kaubamärgiõiguste rikkumisena eelkõige kaupade müüki, kohalduvad seal nimetatud põhimõtted ka muude rikkumiste puhul, mh õigusvastasele reklaami- ja turustustegevusele.
40.Eelnevast tulenevalt oleks Eesti kohtul Ühenduse kaubamärgimääruse art 97 lg-st 5 tulenev rahvusvaheline kohtualluvus juhul, kui kostja oleks väidetavalt pannud Eestis toime hageja õigusi rikkuva teo. Kolleegium nõustub kohtutega, et samadel põhjustel, miks Eesti kohtule ei tulene rahvusvahelist kohtualluvust Eesti kaubamärki puudutava nõude lahendamiseks Brüsseli I bis määruse art 7 p-st 2 lähtuvalt kahju põhjustanud sündmuse paiga asukohast (vt käesoleva määruse p-d 25, 26), ei tulene Eesti kohtule rahvusvahelist kohtualluvust Ühenduse kaubamärki puudutava nõude lahendamiseks ka Ühenduse kaubamärgimääruse art 97 lg-st 5. IV
41.Kolleegium leiab, et kohtud ei rikkunud hageja menetlusõigusi, kui jätsid rahuldamata hageja taotluse määrata eeltõendamisemenetluse algatamise taotluse esitamiseks tähtaeg.
42.TsMS § 244 lg 1 võimaldab kohtul algatada poole taotlusel eeltõendamismenetluse nii kohtumenetluse ajal kui mõjuval põhjusel ka enne menetluse algatamist. Järelikult võib isik esitada taotluse eeltõendamismenetluse algatamiseks igal ajal, sõltumata sellest, kas asjas on sisuline menetlus juba alanud või mitte. Taotluse rahuldamine on siiski põhjendatud üksnes juhul, kui täidetud on TsMS § 244 lg-tes 1˗4 sätestatud eeltõendamismenetluse algatamise sisulised eeldused.
43.Eeltõendamismenetluse algatamiseks pädeva kohtu määramist reguleerib TsMS § 245, mille lgst 1 tuleneva üldreegli kohaselt tuleb eeltõendamismenetluse algatamise taotlus esitada asja menetlevale kohtule. Kuivõrd käesolevas asjas ei võtnud maakohus hagiavaldust menetlusse, ei olnud
vaidlustatud kohtumääruste tegemise ajal käesolevas asjas kohtumenetlus alanud. Sellisel juhul on TsMS § 245 lg 2 järgi eeltõendamismenetluse algatamiseks pädev kohus, kes võib taotluse esitaja väitel arutada põhiasja. Kolleegiumi hinnangul on selles sättes silmas peetud kohut, kes on kohtualluvuse kohaselt pädev lahendama hageja väidetavalt tulevikus esitatavat hagi. Kuivõrd Eesti kohtul on käesolevas asjas rahvusvaheline kohtualluvus vähemalt Eesti kaubamärki puudutavate nõuete lahendamiseks, oleks Harju Maakohus olnud TsMS § 245 lg 2 alusel pädev eeltõendamismenetlust algatama. Kuni hagi menetlusse võtmiseni oleks kohtul tulnud algatada eeltõendamismenetlus siiski eraldi tsiviilasjana. Mõjuva põhjuse olemasolul oleks hageja saanud pöörduda eeltõendamismenetluse algatamiseks ka mõne muu kohtu kui Harju Maakohtu poole, tuginedes TsMS § 245 lg-st 3 tulenevale valikulise kohtualluvuse reeglile.
44.Kolleegium nõustub kohtutega, et kuna eeltõendamismenetluse algatamine ei ole piiratud kindla tähtaja järgimisega, puudus maakohtul vajadus anda hagejale vastava taotluse esitamiseks täiendavat tähtaega. Kui hageja eesmärk oli kasutada eeltõendamismenetluse teel kogutud või tagatud tõendeid juba kohtualluvuse kontrollimise staadiumis, oleks ta saanud mõjuva põhjuse esinemisel taotleda eeltõendamismenetluse algatamist TsMS § 244 lg 1 alusel ka enne menetluse algust, kas siis juba enne hagi esitamist või ajal, mil kohtud otsustasid hagi menetlusse võtmist. Hageja ei ole eeltõendamismenetluse algatamist taotlenud. Samuti ei ole hageja nimetanud, milliseid tõendeid ta soovib eeltõendamismenetluse raames koguda või tagada ning milliseid menetlustoiminguid selleks tuleks teha. Hageja ei ole välja toonud ka seda, kuidas talle eeltõendamismenetluse algatamise taotlemiseks tähtaja andmata jätmine rikkus tema õigusi. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et hageja täiendava tähtaja määramise taotlust lahendamata jättes ei ole kohtud menetlusõiguse norme rikkunud. V
45.Asja uuel läbivaatamisel tuleb hagi osalisel menetlemisel ja erinevaid haginõudeid arvestades vajadusel täpsustada ka hagihinda.
46.Menetluskulude jaotuse jätab kolleegium TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemustest.
47.Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Peeter Jerofejev, Villu Kõve, Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.