Pankrotiõigus › Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

Maakohtu määruse tervikresolutsioon:

menetluskulud võlgniku kanda. Võlgnik leidis oma seisukohas võlausaldaja määruskaebusele, et maakohtu määrus on lõppjäreldustes igal juhul õiguspärane, kuna pankrotiavaldus on esitatud rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi vale riigi kohtusse. Võlgnik oli jätkuvalt seisukohal, et Euroopa Nõukogu 29.05.2000 määruse 1346/2000 art 3 lg 1 alusel tuli avaldus esitada Rootsi Kuningriigi kohtule, sest võlgniku põhihuvide kese asub Rootsi Kuningriigis. 29.01.2016 määrusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu 24.11.2015 määruse ning saatis avalduse tagasi maakohtule edasiseks menetlemiseks, sh kohtualluvuse kontrollimiseks. Ringkonnakohus leidis, et ebaõige on maakohtu põhjendus, et kuna avaldus ajutise halduri nimetamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks jäetakse rahuldamata, ei tule kontrollida kohtualluvust. TsMS §-st 75 saab järeldada, et kohtualluvuse kontroll peab kindlasti eelnema asja sisulisele läbivaatamisele. Riigikohus on selgitanud, et TsMS § 75 lõige 1 ei välista rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimist ka hiljem, kui selguvad asjaolud, mis viitavad võimalikule rahvusvahelisele kohtualluvusele (RKTKm 3-2-1-179-14, p 10). Antud juhul oleks maakohus pidanud kontrollima rahvusvahelist kohtualluvust pärast võlgniku 15.10.2015 seisukoha saamist, milles võlgnik viitas Rootsi Kuningriigi kohtualluvusele. 15.10.2015 on võlgnik ka taotlenud avalduse läbi vaatamata jätmist TsMS § 423 lõike 1 punkti 13 alusel (t lk 51), kuid nimetatud taotlust ei ole maakohus lahendanud. Kuna maakohtu määrus oli menetlust lõpetav, oleks maakohus pidanud vastavalt TsMS § 442 lõikele 5 lahendama ka kõik seni lahendamata taotlused. Esimese astme kohtu määrus 21.09.2016 määrusega keeldus Harju Maakohus võlausaldaja avaldust võlgniku pankroti väljakuulutamiseks menetlusse võtmast kohtualluvuse puudumise tõttu. Kohus jättis rahuldamata võlgniku taotluse avalduse läbi vaatamata jätmiseks ja võlausaldaja taotluse teisese pankrotimenetluse algatamiseks. Menetluskulud jättis kohus võlausaldaja kanda. Kohus määras kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse ja mõistis võlausaldajalt võlgniku kasuks välja menetluskulud summas 1299,60 eurot, mis koosnevad võlgniku õigusabikuludest ja tõlkekuludest. Samuti määras kohus, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb võlausaldajal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus leidis lähtuvalt ringkonnakohtu juhistest, et asja edasi menetlev maakohus peab kõigepealt lahendama eelkõige kohtualluvuse ja avalduse menetlusse võtmise küsimuse ning seejärel võlgniku 15.10.2015 taotluse avalduse läbi vaatamata jätmiseks TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel ja alles seejärel võimaliku ajutise halduri nimetamise küsimuse. TsMS § 70 lg 1, 2 ja 3 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete alusel, millal võib asja menetleda Eesti kohus. Asi allub Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt. TsMS § 75 lg 1 sätestab, et avalduse saanud kohus kontrollib, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. Seejärel kontrollib kohus, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati. TsMS § 75 lg 2 sätestab, et kui asi sellele kohtule ei allu, saadab kohus avalduse kohtule, kellele avaldus allub, välja arvatud juhul, kui kohus leiab, et asi ei allu rahvusvahelise kohtualluvuse järgi Eesti kohtule. TsMS § 371 lg 1 p 2 sätestab, et kohus ei võta hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele kohtule. Võlgnik väidab, et tema alaline elukoht ja seega ka põhihuvide kese on Rootsi Kuningriigis ning seega peaks võlausaldaja esitama pankrotiavalduse Rootsis. Võlausaldaja leiab, et

vaatamata asjaolule, et võlgnikul on seotus ka Rootsi riigiga, on tema peamiseks elukohaks ja eelkõige ka huvide keskmeks siiski Eesti. Euroopa Nõukogu 29. mai 2000 määruse nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta (edaspidi „maksejõuetusmäärus“) art 3 lg 1 sätestab, et maksejõuetusmenetluste algatamiseks on pädevad selle liikmesriigi kohtud, kus asub võlgniku põhihuvide kese. Äriühingu või muu juriidilise isiku puhul peetakse vastupidiste tõendite puudumisel tema põhihuvide keskmeks registrijärgset asukohta. Maksejõuetusmääruse preambula p 9 kohaselt tuleb määrust kohaldada kõigi maksejõuetusmenetluste suhtes olenemata sellest, kas võlgnik on füüsiline või juriidiline isik. Maksejõuetusmääruse preambula p 13 järgi on põhihuvide kese koht, kus võlgnik tegeleb regulaarselt oma huvide realiseerimisega ja on seetõttu kolmandate isikute poolt tuvastatav. Euroopa Liidu Kohus on selgitanud kohtuasjas C-341/04: Eurofood, et „põhihuvide kese" on määruses kasutatav mõiste. Seega on sel autonoomne tähendus, mistõttu tuleb seda tõlgendada ühetaoliselt ning liikmesriikide õigusaktidest sõltumatult. Selle mõiste ulatust selgitab määruse 13. põhjendus, kus on öeldud, et „„põhihuvide kese" peaks olema koht, kus võlgnik tegeleb regulaarselt oma huvide realiseerimisega ja on seetõttu kolmandate isikute poolt tuvastatav". Sellest määratlusest tuleneb, et põhihuvide keskme kindlaksmääramisel tuleb lähtuda ühtaegu objektiivsetest ja kolmandate isikute poolt tuvastatavatest kriteeriumidest. Objektiivsus ja kolmandate isikute poolse tuvastamise võimalus on vajalikud selleks, et tagada õiguskindlus ja põhimaksejõuetusmenetluse algatamiseks pädeva kohtu kindlaksmääramise ettenähtavus. Kohus leidis, et kui äriühingute puhul asub põhihuvide kese äriühingu registrijärgses asukohas, siis füüsilistest isikute puhul on nii õigusteoorias kui ka kohtupraktikas astutud seisuskohale, et füüsilisest isikust võlgniku põhihuvide kese asub tema alalises elukohas (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-114-12). Võlgnik on esitanud oma väite kinnituseks alljärgnevad tõendid ja asjaolud: 1) võlgnikul on Rootsi isikukood; 2) kohus tuvastas maakohtus toimunud istungil võlgniku isikusamasuse Rootsi Kuningriigi isikutunnistuse ja Rootsi Kuningriigi autojuhilubade alusel; 3) võlgnik kasutab Rootsi mobiiltelefoni numbrit +XXX; 4) võlgnik kasutab Rootsis asuvat e-maili aadressi YYY; 5) võlgnik omab Rootsis püsivat töökohta ning on seal mitme ehitustegevusega tegeleva äriühingu juhatuse liige; 6) Rootsi maksuameti tõend võlgniku residentsuse kohta; 7) Rootsi Kuningriigis saadud rahatrahv summas 500 SEK; 8) Stockholmi Karolinska haigla arve 460 SEK; 9) Rootsi politsei otsus selle kohta, kuidas võlgniku suhtes Rootsis kuritegu toime pandi; 10) Stockholmi Karolinska haigla arve 400 SEK; 11) Tasulise kliiniku arve võlgnikule, kus võlgnik on käinud vereproove andmas. Võlausaldaja on esitanud enda väite kinnituseks järgmised tõendid: 1) võlgniku ema digitaalselt allkirjastatud avaldus, milles on märgitud, et võlgniku elukohaks on CCC, Tallinn; 2) kohtutäituri e-kiri, milles on märgitud, et võlgniku elukohaks on CCC, Tallinn ning milles kohtutäitur kinnitab, et on võtnud ühendust korteri omanikuga, kes kinnitas, et üürib nimetatud korterit võlgnikule; 3) teade täitemenetluse toimingute kohta, mille kohaselt võlgnik ise viidanud oma koduna registrijärgsele aadressile (st CCC). „02.07.2015 Ema helistas pojale. Poeg keelas vastuvõtmast ja ütles, et tema sellelt aadressilt midagi kätte ei saa. Palus kirja saata tema kodusele aadressile kuhu ta on sissekirjutatud. Aadressi mulle ei öelnud. Ema poja õiget numbrit ka ei andnud.“. Lisaks on võlausaldaja väitnud, et võlgniku raha laekub eesti arvelduskontole. Samuti kuulub võlgnikule Eestis kaks kinnisasja, kuid Rootsis võlgnikule kinnisasju ei kuulu. Võlgniku perekond asub Eestis. Võlgnikul on Eestis seotus oluliselt rohkemate ettevõtetega kui Rootsis.

Rootsi ettevõtetega seotus on tõendamata. Võlgniku väidetavad tööandjad on samuti Eestis registreeritud ettevõtted. Võlgniku poolt on tõendina esitamata Rootsi kinnistusraamatu väljavõte, mis näitaks, et väidetav korteriomanik, kelle kinnitus on esitatud, ka tõesti selle kinnisvara omanikuks on. Samuti ei ole korrektselt tõendatud võlgniku töötamine Rootsis (esitatud ei ole töölepingut, korrektseid tõendeid töötasu igakuise laekumise kohta jms). Võlausaldaja hinnangul ei tõenda poe/haigla jms esitatud tšekid, et võlgniku püsivaks elukohaks ja huvide keskmeks oleks Rootsi. Selliseid tõendeid on võimalik esitada ka lühiajalise riigis viibimise järel. Tegemist võib olla ka ajutise viibimisega/töölähetustega vms. Seega vaatamata asjaolule, et võlgnikul on seotus ka Rootsi riigiga on tema peamiseks elukohaks ja eelkõige ka huvide keskmeks siiski Eesti. Kohus, tutvunud ja hinnanud kõiki nii võlausaldaja kui ka võlgniku poolt esitatud tõendeid, asjaolusid ja väiteid, leidis, et võlgnikul on kahtlemata seotus nii Eesti kui ka Rootsi riigiga, kuid esitatud tõendeid, asjaolusid ja väiteid kõrvutades ja koosmõjus hinnates on kohtu hinnangul võlgniku peamiseks elukohaks ja seega ka huvide keskmeks Rootsi Kuningriik. Antud juhul on võlgniku Rahvastikuregistri järgseks elukohaks küll Eesti Vabariik, kuid kohtu hinnangul on muude tõenditega veenvalt tõendatud, et võlgniku tegelik alaline elukoht ja seega ka põhihuvide kese asub Rootsi Kuningriigis. Võlgniku alaliseks elukohaks on võlgniku kinnitusel BBB Rootsi Kuningriik, mida kinnitab ka pankrotiavaldusele lisatud rootsikeelne dokument, kus on võlgniku elukohaks märgitud just sama aadress. Seejuures on ka pankrotihoiatus võlgnikule kätte toimetatud Rootsis. Kohtu hinnangul nähtub esitatud tõenditest, et nii Rootsi maksuamet, politsei kui ka haiglad on tuvastanud (ning võlgnik on sellistele asutustele omakorda avaldanud), et võlgniku elukohaks on BBB Rootsi Kuningriik. Tegemist ei ole mingite juhuslike kaudsete tõenditega, vaid Rootsi Kuningriigi ametiasutused on erinevatel aegadel märkinud ja tuvastanud võlgniku elukoha. Kohtu hinnangul on sellise tõendikogumiga veenvalt tõendatud asjaolu, et võlgniku alaline elukoht ehk põhihuvide kese asub Rootsi Kuningriigis. Kohus leidis, et võlausaldaja tõendid on esiteks kolmandate isikute kontrollimata väited/arvamused ja teiseks isegi kui oleksid tõesed, ei tõenda need veenvalt võlgniku alalist elamist Eestis. Isegi kui vastaks tõele, et võlgnik üürib Tallinnas korterit (mida ei ole veenvalt tõendatud) ei tõendaks see tõsikindlalt, et võlgnik seal ka alaliselt elaks. Teoreetiliselt võib võlgnik kortereid üürida ükskõik millises riigis, kuid see ei muuda neid riike isiku alaliseks elukohaks. Muudest võlgniku poolt esitatud faktilistest, kontrollitud ja dokumentaalsetest tõenditest nähtub veenvamalt, et võlgniku tegelik alaline elukoht on Rootsis. Kohtu hinnangul on muud võlausaldaja poolt välja toodud asjaolud üpriski iseloomulikud ilmselt pea igale Eesti kodanikule, kes on Eestis sündinud ja kasvanud, kuid seejärel siirdunud välismaale elama ja töötama (Eestisse jäänud konto, perekond, kinnisvara, võimalikud vanad (antud juhul kustuvad) äriühingud jne) ja need loogiliselt alles jäänud seosed ei kinnita võlgniku jätkuvat alalist elamist Eestis arvestades esitatud tõendeid Rootsis elamise kohta. Kustuvate ja mittetegutsevate äriühingute omamine Eesti Vabariigis ei tõenda samuti võlgniku alalist huvide realiseerimist Eesti Vabariigis. Vastupidine ei ole menetluse käigus ka tuvastamist leidnud. Riigikohus on ühel korral arutanud füüsilise isiku põhihuvide keskme määramist ning leidnud, et võlgniku põhihuvide kese asub riigis, kus on tema alaealiste laste alaline elukoht (3-2-1-114-12). Võlausaldaja on küll välja toonud, et võlgniku perekond elab Eestis, kuid rahvastikuregistri järgi on võlgniku Eestisse jäänud perekonna näol antud juhul tegemist ca 40 aastase mehe ema ja isaga. Lapsi ega abikaasat võlgnikul ei ole. Seega ei ole Riigikohtu poolt käsitletud olukord perekonna erinevusest tingitult kohtu hinnangul antud juhul kohalduv. Kui võlgnikul oleks alaealised lapsed ja/või abikaasa jätkuvalt Eestis, võiks asuda seisukohale, et

võlgniku põhihuvide kese asub Eestis, kuid täiskasvanud keskealise mehe vanemate asukoht ei ole kohtu hinnanul samaväärse kaaluga põhihuvide keskme määratlemisel. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et pankrotiavaldus on esitatud rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi vale riigi kohtusse, kuna võlgniku alaline elukoht ja seega ka põhihuvide kese on Rootsi Kuningriigis, mistõttu Euroopa Nõukogu 29. mai 2000 määruse 1346/2000 art 3 lg 1 alusel tuleb pankrotiavaldus esitada Rootsi Kuningriigi kohtule. Pankrotiavaldus ei allu Harju Maakohtule ja seetõttu tuleb avalduse menetlusse võtmisest keelduda TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel. Kuivõrd avaldust ei ole veel menetlusse võetud ja kohus keeldub avalduse menetlusse võtmisest, tuleb jätta rahuldamata võlgniku taotlus avalduse läbi vaatamata jätmiseks. 08.03.2016 taotluses palus võlausaldaja juhul kui kohus peaks leidma, et võlgniku elukohaks ja huvide keskmeks on Rootsi, algatada teisene pankrotimenetlus Eestis enne põhimaksejõuetusmenetlust. Euroopa Nõukogu 29. mai 2000 määruses 1346/2000 sätestatakse erandina võimalus, et teisene menetlus algatatakse enne põhimaksejõuetusmenetlust. Viidatud määruse preambula p-s 17 sätestatakse, et enne põhimaksejõuetusmenetluse algatamist peaks olema õigus taotleda maksejõuetusmenetluse algatamist selles liikmesriigis, kus asub võlgniku tegevuskoht, ainult kohalikel võlausaldajatel ja kohaliku tegevuskoha võlausaldajatel või juhul, kui põhimaksejõuetusmenetlust ei ole võimalik algatada selle liikmesriigi õiguse alusel, kus asub võlgniku põhihuvide kese. Viidatud määruse art 3 lgs 4 sätestatakse, et enne art 3 lg 1 alusel põhimaksejõuetusmenetluse algatamist võib art 3 lg-s 2 osutatud teiseseid maksejõuetusmenetlusi algatada ainult juhul, kui: a) lg 1 alusel ei saa maksejõuetusmenetlust algatada selle liikmesriigi õigusaktides sätestatud tingimuste tõttu, kelle territooriumil asub võlgniku põhihuvide kese; b) teisese maksejõuetusmenetluse algatamist taotleb võlausaldaja, kelle alaline elu- või asukoht või registrijärgne asukoht on liikmesriigis, mille territooriumil tegevuskoht asub, või kelle nõue tuleneb selles tegevuskohas toimuvast tegevusest. Kohus leidis, et antud juhul ei ole alust Euroopa Nõukogu 29. mai 2000 määruse 1346/2000 kohase teisese pankrotimenetluse algatamiseks kolmel põhjusel. Esiteks on Euroopa Nõukogu 29. mai 2000 määruse 1346/2000 preambula p 17 kohaselt enne põhimaksejõuetusmenetlust siseriikliku maksejõuetusmenetluse taotlemise põhjenduseks selle hädavajalikkus. Sama põhimõte on sedastatud ka näiteks Euroopa kohtu otsuses kohtuasjas nr C‐112/10 (Procureurgeneraal bij het hof van beroep te Antwerpen versus Zaza Retail BV) „Määrusega nr 1346/2000 (maksejõuetusmenetluse kohta) taotletav eesmärk on – nagu see nähtub selle määruse põhjendusest 17 – see, et teiseste maksejõuetusmenetluste algatamist saaks enne põhimaksejõuetusmenetlust taotleda vaid hädavajadusel.“ Antud juhul aga ei ole võlausaldaja välja toonud, miks võlgniku vastu maksejõuetusmenetluse algatamine Eestis enne põhimaksejõuetusmenetluse Rootsis algatamist on hädavajalik. Hädavajalikkust ei näe ka kohus. Teiseks on Euroopa Nõukogu 29. mai 2000 määruse 1346/2000 preambula p 17 ja art 3 lg 2 kohaselt õigus taotleda maksejõuetusmenetluse algatamist selles liikmesriigis, kus asub võlgniku tegevuskoht. Euroopa Nõukogu 29. mai 2000 määruse 1346/2000 artikkel 2 „Mõisted“ punkt h) kohaselt on tegevuskoht – tegevuskoht, kus toimub võlgniku alaline majandustegevus, mis hõlmab tööjõudu ja materiaalseid vahendeid. Kohus märkis, et määruses kasutavast mõistest lähtudes on füüsiliste isikute puhul tema tegevuskoha määratlemine seega problemaatiline. Euroopa Kohus lahendis C-396/09 „Interedil Srl versus Fallimento Interedil Srl, Intesa Gestione Crediti SpA“ ja Riigikohus lahendis nr 3-2-1-114-11 on leidnud, et mõistet „tegevuskoht“ tuleb viidatud määruse artikli 3 lõike 2 tähenduses

tõlgendada nii, et selle puhul on vajalik teatud struktuuri olemasolu, mis hõlmab majandustegevusega tegelemiseks vajalikku minimaalset töökorraldust ja teatavat stabiilsust ning ainuüksi vara ja pangakontode olemasolu põhimõtteliselt sellele määratlusele ei vasta. Euroopa Kohus märkis lahendis C-396/09 „Interedil Srl versus Fallimento Interedil Srl, Intesa Gestione Crediti SpA“ lisaks, et kuivõrd määruse artikli 3 lõike 2 kohaselt annab tegevuskoha olemasolu liikmesriigi territooriumil selle liikmesriigi kohtutele pädevuse algatada võlgniku suhtes teisese maksejõuetusmenetluse, tuleb asuda seisukohale, et pädeva kohtu kindlaksmääramisel õiguskindluse ja ettenähtavuse tagamiseks tuleb tegevuskoha olemasolu sarnaselt põhihuvide keskme kindlaksmääramisele hinnata lähtudes objektiivsetest ja kolmandate isikute poolt tuvastatavatest asjaoludest. Antud juhul on maakohus juba ülalpool põhihuvide keskme määratlemisel tuvastatud asjaolusid ja tõendeid hinnates leidnud, et võlgniku põhihuvide kese asub Rootsis ja ei hakka oma põhjendusi siinkohal üle kordama, kuid märgib, et samad põhjendused kehtivad Euroopa Kohtu seisukohast lähtudes ka võlgniku tegevuskoha määramisele ja seega saab maakohus jõuda üksnes järeldusele, et võlgniku tegevuskohaks on Rootsi Kuningriik. Kolmandaks ei täida võlausaldaja oma isikust tulenevalt Riigikohtu poolt sedastatud teisese maksejõuetusmenetluse kaitse-eesmärki. Nimelt on Riigikohtu seisukoht lahendis nr 3-2-1114-11, et „Teisese maksejõuetusmenetluse eesmärk on kaitsta eelkõige kohalike (väike)võlausaldajate huve, kes võiksid muidu olla koormatud teises liikmesriigis, teise liikmesriigi õiguse järgi ja teises keeles toimuvas maksejõuetusmenetluses nõuete esitamisega.“ Kohus märkis, et antud juhul ei ole tegemist väikevõlausaldajaga vaid suurvõlausaldajaga ehk pangaga (Swedbank), täpsemalt küll Swedpanga ainuomanduses oleva liisinguettevõttega, kuid seega tütarfirmaga. Veelgi enam asub Eestis tegutseva panga emapank (samuti Swedbank) ise Rootsi Kuningriigis. Teiste sõnadega, võlausaldaja näol on tegelikkuses tegemist Rootsi pangaettevõttega. Ilmselgelt ei tohiks Swedpangal olla tülikas või raske Rootsis, Rootsi õiguse järgi ja rootsi keeles maksejõuetusmenetlust algatada. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 168 lg 1 alusel võlausaldaja kanda. Samuti määras maakohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, tuginedes seejuures TsMS § 174 lg-tele 1, 2, 8 ja 10, § 138 lg-tele 1 ja 2, § 144 p-le 1, § 175 lg-le 1 ning märkides Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-65-13 p-le 14 viidates, et hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid ega ole seejuures TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Kohus märkis, et kulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmise aluseks ei ole mitte lepingulise esindaja poolt esitatud arved, vaid kulude põhjendatus ja vajalikkus. Võlgniku menetluskulude nimekirja kohaselt moodustuvad menetluskulud õigusabikuludest summas 1188 eurot (sh käibemaks), mis tuleneb ajakulust (tunnitasuga 110 eurot/tund, millele lisandub käibemaks) 9 tundi ja tõlkekuludest summas 111,60 eurot (sh käibemaks). Võlgnik kinnitas, et menetluskulu on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Kohus, leidis, et võlgniku poolt menetluses kantud tõlkekulud summas 111,60 eurot (sh käibemaks) on olnud vajalikud ja põhjendatud ning kuuluvad võlausaldajalt väljamõistmisele. Tuginedes Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-115-13 (p 25), 3-2-1-92-13 ja 3-2-1-93-13 leidis kohus, et võlgnikule osutatud õigusabi tunnihind 110 eurot, millele lisandub käibemaks, jääb Riigikohtu poolt põhjendatuks ja vajalikuks peetud keskmise tunnihinna raamidesse ja selle vähendamiseks alust ei ole. Samuti leidis kohus, et õigusabile kulunud 9 tundi on toimunud menetlust arvestades mõistlik ja põhjendatud, mistõttu võib vastavat ajakulu arvestada täies ulatuses. Eeltoodust tulenevalt määras kohus hüvitatavate õigusabikulude suuruseks 1188

eurot (sh käibemaks) ja seega kokku hüvitatavate menetluskulude suuruseks 1299,60 eurot (1188 + 111,60). Kohus märkis, et võlgnik on mingil põhjusel palunud kindlaks määrata menetluskulud summas 1413 eurot, kuid summa põhistuseks esitatud arved annavad kokku üksnes summa 1299,60 eurot ning et kohus ei näe alust suurema summa kui 1299,60 eurot kindlaks määramiseks ja võlausaldajalt välja mõistmiseks, kuivõrd seda ületavas osas ei ole summa kuidagi põhjendatud. Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 määras kohus võlgniku taotlusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Määruskaebus 05.10.2016 esitatud määruskaebuses palub võlausaldaja tühistada Harju Maakohtu 21.09.2016 määruse, võtta võlausaldaja avaldus võlgniku pankroti väljakuulutamiseks menetlusse, määrata võlgnikule ajutine haldur ja kuulutada välja võlgniku pankrot. Alternatiivselt palub võlausaldaja rahuldada võlausaldaja taotlus teisese maksejõuetusmenetluse algatamiseks. Menetluskulud palub võlausaldaja jätta võlgniku kanda. Samuti palub võlausaldaja tagastada talle määruskaebuse esitamiselt tasutud riigilõiv võlausaldaja arvelduskontole nr EE532200221012021568. Võlausaldaja on seisukohal, et kohus on valesti tõlgendanud Euroopa Liidu ja Eesti materiaalõigust ning rikkunud menetlusõigust, mh hinnanud ebaõigesti tõendeid. Antud juhul on keskse tähendusega see, kus asub võlgniku põhihuvide kese, sest sellest sõltub, kas Eesti kohtutel on rahvusvaheline kohtualluvus. Maksejõuetusmääruse põhjenduste p 13 järgi on põhihuvide kese koht, kus võlgnik tegeleb regulaarselt oma huvide realiseerimisega ja on seetõttu kolmandate isikute poolt tuvastatav. Euroopa Kohus on selgitanud, et eelnimetatud määratlusest tuleneb, et põhihuvide keskme kindlaksmääramisel tuleb lähtuda ühtaegu objektiivsetest ja kolmandate isikute poolt tuvastatavatest kriteeriumidest (C-341/04 Eurofood, p 33). Hilisemas lahendis on Euroopa Kohus seda seisukohta täpsustanud ja selgitanud, et objektiivsuse ja tuvastatuse nõue on täidetud, kui selle koha kindlakstegemisel, kus võlgnik tegutseb regulaarselt oma huvide realiseerimisega, arvesse võetud faktilised asjaolud olid avalikustatud või vähemalt piisavalt aimatavad, et kolmandad isikud said olla neist teadlikud (C-396/09 Interedil Srl vs Fallimento Interedil Srl ja Intesa Gestione Crediti SpA, p-d 48 ja 49). Nendest selgitusest nähtub, et põhihuvide keskme määramine toimub objektiivselt ja lähtuda tuleb asjaoludest, mis on tuvastatavad kolmandatele isikutele, kelleks on eelkõige võlausaldajad. Sisuliselt tähendab see seda, et põhihuvide kese tuleb kindlaks määrata kolmandate isikute (võlausaldajate) objektiivsest vaatepunktist lähtudes. Kohus ei ole võlgnike põhihuvide keskme määramisel arvesse võtnud objektiivseid ja võlausaldaja jaoks tuvastatavaid asjaolusid. Seega põhineb maakohtu määrus ebaõigete kriteeriumite hindamisel. Maakohus on võlgniku põhihuvide keskme määramisel arvesse võtnud tõendeid, mis polnud võlausaldajale kättesaadavad ja milles sisalduv info ei olnud võlausaldaja jaoks tuvastatav. Võlausaldaja jaoks oli pankrotiavalduse esitamise ajal olemas ainult üks tõenditest, mis maakohtu hinnangul kinnitas seda, et võlgniku põhihuvide kese on Rootsis. Selleks oli pankrotihoiatuse kättetoimetamise rootsikeelne kinnitus, kus on märgitud võlgniku poolt tema elukohana määratletud Rootsi aadress. Dokumendist ei nähtu aga expressis verbis, et tegu oleks üldse võlgniku elukohaga ja dokument ei ole kaugeltki sellise kaaluga, nagu on rahvastikuregistri kanne, millest nähtuvalt on võlgniku elukohaks Eesti Vabariik. Võlgnik ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et talle kuulub Rootsis mõni kinnisasi või et ta üürib seal korterit. See, et ta on erinevatele Rootsi asutustele avaldanud oma elukohana Rootsi aadressi, ei näita veel seda, et tegemist oleks tema alalise elukohaga. Võlgniku esitatud tõendeid on võimalik igal isikul hankida, kes viibib välisriigis. Kui võlgnik

oleks viimased kuus aastat elanud Rootsis, ei ole arusaadav, miks pidanuks võlgnik oma elukoha rahvastikuregistris tagasi muutma Eestis olevaks. Lisaks märgib võlausaldaja, et võlgnik on olnud viimase kuue aasta jooksul Riigi Teataja kohtulahendite otsingutulemustest nähtuvalt osapool mitmes menetluses. Igal juhul ei nähtu nendest asjaoludest ja tõenditest, mis olid tuvastatavad võlausaldaja jaoks, et võlgniku alaline elukoht asub Rootsis. Võlausaldaja kõik õigussuhted võlgnikuga on olnud Eestis, samuti nähti omavahelistes õigussuhetes pidevalt ette Eesti kohtute kohtualluvus. Võlausaldajale kättesaadavate asjaolude alusel ei olnud võimalik ette näha (sh õigussuhete tekkimisel), et asi võib alluda Rootsi kohtule. Maakohus on liiga suure tähenduse omistanud võlgniku alalisele elukohale. Maakohus on määruses läbivalt kasutanud terminit „alaline elukoht“ ja samastanud selle terminiga „võlgniku põhihuvide kese“. Maakohtu määrusesse on kopeeritud võlgniku 15.10.2015 vastuses välja toodud kirjavigadega seisukoht, et „füüsilistest isikutest puhul on nii õigusteoorias kui ka kohtupraktikas asutud seisuskohale, et füüsilisest isikust võlgniku põhihuvide kese asub tema alalises elukohas“. Selline seisukoht ei ole kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga. Maakohus on ka ise viidanud otsusele C-341/04, millest tuleneb, et mõistel „võlgniku põhihuvide kese“ on autonoomne tähendus, mistõttu tuleb seda tõlgendada ühetaoliselt ning siseriiklikest õigusaktidest sõltumatult. Seda seisukohta on Euroopa Kohus hiljem kinnitanud mitmes teises otsuses (C-396/09 Interedil Srl vs Fallimento Interedil Srl ja Intesa Gestione Crediti SpA, 43; C-191/10 Rastelli Davide e E. Snc vs Jean-Charles Hidoux, p 31). Ühestki Euroopa Kohtu lahendist ei tule, et võlgniku põhihuvide kese asub tema alalises elukohas, vaid Euroopa Kohtu seisukoht on, et asjaolusid tuleb hinnata kogumis asjassepuutuvatest kriteeriumitest lähtuvalt. Kohtuasja C-396/09 juurde lisatud kohtujuristi ettepanekust tuleneb, et üksikute tegurite isoleeritud ja üldkehtiv hindamine on algusest peale välistatud (vt kohtujuristi ettepanek C-396/09 Interedil Srl vs Fallimento Interedil Srl ja Intesa Gestione Crediti SpA, p 66). Elukoht on seega kõigest üks kriteeriumitest, mille alusel saab hinnata, kus asub võlgniku põhihuvide kese. Kuna kohus on kõiki tõendeid hinnanud üksnes sellest aspektist, kas need tõendavad võlgniku alalist elukohta, on tähelepanuta jäänud muud aspektid. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et võlgnikul on Eestis seotus suure hulga ettevõtetega. Äriregistrist nähtub, et võlgnik on seotud olnud üle 19 ettevõttega ja on juhatuse liige kümnes äriühingus, mille tegevuskoht on Eestis, ning likvideerija neljas äriühingus (Lisa 1). Suuremas osas nendest äriühingutest on võlgnik ka ainus juhatuse liige ning on nendes aktiivselt tegev. Sellest saab järeldada, et majanduslike huvide realiseerimisel on võlgnikul väga tihe seos Eestiga. Oma seotust Rootsi ettevõtetega ei ole võlgnik tõendanud. Võlausaldaja on seisukohal, et võlgniku põhihuvide keskme objektiivsel kindlaksmääramisel tuleb lähtuda nendest asjaoludest ja tõenditest, mis olid võlausaldajale kättesaadavad menetluse algatamise ajal. Võlgniku esitatud menetluse alustamise järgse kuupäevaga asjaolud ja tõendid tuleb seega jätta tähelepanuta. Võlausaldaja ei välista, et võlgnikul võib olla teatud seos ka Rootsi Kuningriigiga (võib olla seal viibinud), kuid kuna põhihuvide keskme kindlaksmääramisel tuleb lähtuda objektiivsetest ja võlausaldaja poolt pankrotiavalduse esitamise seisuga tuvastatavatest asjaoludest, tuleb praeguses menetluses võlgniku põhihuvide keskmeks pidada siiski Eestit. Pankrotimenetlus on oma olemuselt hagita menetlus, milles kohtul on kohustus teostada uurimisprintsiipi. Maakohus rikkus seda põhimõtet, kui arvestas ainult võlgniku tõendeid rahvusvahelise kohtualluvuse küsimuses. Kohus oleks pidanud asjaolusid välja selgitama ja analüüsima ka omal algatusel sh uurima avalikest registritest isiku seoseid Eesti Vabariigiga. Juba äriregistrist nähtub selgelt, et võlgniku huvide kese on Eesti Vabariigis. Eelnevast tulenevalt on Eesti kohtutel praeguses asjas kohtualluvus.

Teisese maksejõuetusmenetluse osas leiab võlausaldaja maksejõuetusmääruse põhjenduste p-s 17 sätestatule viidates, et selle piirangu eesmärk on, et siseriiklike maksejõuetusmenetluste algatamist saaks enne põhimaksejõuetusmenetlust taotleda vaid hädavajadusel. Kui seda põhjendust lugeda, siis nähtub, et hädavajadus on juba tagatud sellega, et on piiratud teisese maksejõuetusmenetluse algatajate ringi ja tingimusi. Sellest tulenevalt ei ole hädavajadus eraldi hinnatav ja põhjendatav kriteerium, vaid piirangud ise tagavad, et teisest maksejõuetusmenetlust saab algatada üksnes hädavajadusel see võlausaldaja, kes asub teises liikmesriigis. Seejuures ei saa diskrimineerida suuremaid või väiksemaid võlausaldajaid, mis on pankrotimenetluse üks kesksemaid põhimõtteid. Pankrotimenetluse algatamise eesmärk on kõikide võlausaldajate huvide võrdne kaitse. Võlausaldaja hinnangul on ebaõige maakohtu järeldus, et võlgniku tegevuskoha määratlemisele kehtivad samad põhjendused kui põhihuvide keskme määratlemisele ja seetõttu saab jõuda üksnes järeldusele, et võlgniku tegevuskohaks on Rootsi Kuningriik. Võlausaldaja leiab, et tegevuskoht ja põhihuvide kese on kaks erinevat mõistet. Tegevuskoht on seotud võlgniku majandustegevusega, põhihuvide kese on aga laiem mõiste ja hõlmab endas ka muid kriteeriume. Seda enam, et kohus on võlgniku põhihuvide keskme määranud üksnes tema alalise elukoha kaudu, ei saa kohtu järeldus selle osas, et võlgniku tegevuskoht kattub põhihuvide keskmega, olla õige. Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb tegevuskoha olemasolu liikmesriigis sarnaselt põhihuvide keskme kindlaksmääramisele hinnata lähtudes objektiivsetest ja kolmandate isikute poolt tuvastatavatest asjaoludest (C-396/09 Interedil Srl vs Fallimento Interedil Srl ja Intesa Gestione Crediti SpA, p 63). Võlausaldaja on eelnevalt välja toonud, et võlgnik on seotud suure hulga Eestis tegutsevate ettevõtetega, samuti on ta nendes ettevõtetes tegev. Võlgnik pole oma seotust Rootsi ettevõtetega tõendanud ja võlausaldaja jaoks pole võlgniku seosed Rootsi ettevõtetega olnud ka tuvastatavad. Mõistet „tegevuskoht” määruse artikli 3 lõike 2 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et selle puhul on vajalik teatud struktuuri olemasolu, mis hõlmab majandustegevusega tegelemiseks vajalikku minimaalset töökorraldust ja teatavat stabiilsust (C-396/09 Interedil Srl vs Fallimento Interedil Srl ja Intesa Gestione Crediti SpA, p 64). Minimaalse töökorralduse ja teatava stabiilsuse kriteerium on tõendatud Äriregistri väljavõttega. Võlausaldaja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et võlausaldaja ei täida oma isikust tulenevalt Riigikohtu poolt sedastatud teisese maksejõuetusmenetluse kaitse-eesmärki. Maakohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendist tulenev seisukoht ei ole kooskõlas maksejõuetusmääruse selgitustega ja seda ei kinnita ükski Euroopa Kohtu lahend. Teisese maksejõuetusmenetluse kaitse-eesmärgi niivõrd kitsas tõlgendamine kahjustab oluliselt suuremate võlausaldajate huve ja ei ole kuidagi põhjendatud. Samuti leiab võlausaldaja, et asjas ei oma tähtsust asjaolu, et Swedbank AB asub Rootsi Kuningriigis. Esiteks on võlausaldaja ja Swedbank AB näol tegu selgelt erinevate juriidiliste isikutega. Swedbank Liising AS on Eesti Vabariigis tegutsev ettevõte, kus töötavad enamasti Eestis elavad inimesed. Teisese maksejõuetusmenetluse mõte seisnebki selles, et enne põhimaksejõuetusmenetluse algatamist saab maksejõuetusmenetluse algatada ka liikmesriigis, kus on võlgniku tegevuskoht. Kuna aga kogu võlausaldajale teadaolev võlgniku vara asub Eestis, on praegusel juhul põhjendatud ka teisese maksejõuetusmenetluse algatamine Eestis. Kuna võlausaldajal on Eestis registrijärgne asukoht, võlausaldaja nõue tuleb Eestis toimuvast tegevusest ning võlgnikul on tegevuskoht Eestis, saab võlgniku Eestis asuvate varade suhtes läbi viia teisese menetluse. Kaebuses põhistab võlausaldaja võlgniku maksejõuetust, esitades seejuures vastuväited võlgniku laekumiste kohta OÜ-lt Total Services Estland, OÜ-lt Regera Estland, Tenvar Grupp OÜ-lt ja OÜ-lt Prado ning leides, et võlausaldaja nõue ületab võlgniku aastasissetulekut enam

kui poolteist korda. Võlausaldaja kordab oma seisukohta selle osas, et olukorda ei muuda ka see, et võlgnikule kuulub kinnisvara ja osalusi äriühingutes, kuna võlgnikule kuuluv kinnisvara on koormatud hüpoteekidega ja tema ettevõtete väärtust ei ole tõendatud. Äriregistrist nähtub ka asjaolu, et kaheksal võlgnikuga seotud ettevõttel on esitamata majandusaasta aruanded või maksudeklaratsioonid ning viiel ettevõttel on erinevad maksuvõlad või võlad võlausaldajatele. Võlgnikul puuduvad varalised vahendid oma nõude täitmiseks. Selleks, et teha kindlaks kogu võlgnikule kuuluv vara ja selle väärtus ning võlgniku kohustused, tuleb määrata ajutine haldur. Võlausaldaja hinnangul ei ole põhjendatud menetluskulude võlausaldaja kanda jätmine, sest pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumiseni viis maakohtu ebaõige seisukoht kohtualluvuse osas. Menetluskulude jaotus tuleb seega uuesti kindlaks määrata lähtuvalt sellest, kas pankrotiavaldus võetakse menetlusse või mitte. Samuti leiab võlausaldaja, et võlgniku õigusabikulud on põhjendamatult suured ja palub neid vähendada. Vastused määruskaebusele Võlgnik palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud võlausaldaja kanda ning mõista võlausaldajalt võlgniku kasuks välja võlgniku menetluskulud. Menetluse edasine käik Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 21.09.2016 määrus tuleb kooskõlas TsMS § 667 lg-ga 2 osaliselt tühistada kindlaksmääratud menetluskulude rahalise suuruse osas ja teha selles osas uus määrus, millega mõista võlausaldajalt võlgniku kasuks välja menetluskulud summas 1106,60 eurot, mis koosnevad võlgniku õigusabikuludest ja tõlkekuludest. Muus osas on maakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata. Määruskaebus kuulub osaliselt, kindlaksmääratud menetluskulude rahalise suuruse osas, rahuldamisele. Esmalt annab ringkonnakohus hinnangu määruskaebuse väidetele, milles võlausaldaja vaidleb vastu maakohtu poolt pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumisele kohtualluvuse puudumise tõttu. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse seisukohaga, mille kohaselt on maakohus võlgniku põhihuvide keskme kindlaksmääramisel hinnanud ebaõigeid kriteeriume ega ole arvesse võtnud objektiivseid ja võlausaldaja jaoks tuvastatavaid asjaolusid. Võlausaldaja on põhjendamatult leidnud, et võlgniku põhihuvide keskme objektiivsel kindlaksmääramisel tuleb lähtuda nendest asjaoludest ja tõenditest, mis olid võlausaldajale kättesaadavad menetluse algatamise ajal ja et võlgniku poolt menetluse alustamise järgse kuupäevaga asjaolud ja tõendid tuleb jätta tähelepanuta. Võlausaldaja seisukoht, et kohus peaks võlgniku põhihuvide keskme kindlaksmääramisel lähtuma võlausaldajale menetluse algatamise ajal kättesaadaval olnud asjaolude ja tõenditega ning jätma menetluse alustamise järgselt võlgniku poolt esitatud asjaolud ja tõendid tähelepanuta, tähendab seda, et kohus peaks kohtualluvuse kontrollimisel lähtuma üksnes ühe menetlusosalise – võlausaldaja – poolt esitatud asjaoludest ja tõenditest ning neistki üksnes menetluse algatamise aja seisuga. Kuivõrd praegusel juhul jättis kohus asja esialgsel sisulisel läbivaatamisel ebaõigesti kohtualluvuse kontrollimata, ei oleks eeltoodud võlausaldaja seisukohast lähtudes kohtul hilisemas menetluses enam võimalik kohtualluvuse kindlakstegemiseks tähtust omavate asjaolude selgitamiseks üldse poolte selgitusi ega

tõendeid juurde koguda, mis ei ole ilmselgelt seaduse mõttega kooskõlas. Ka on Riigikohus selgitanud, et TsMS § 75 lg 1 ei välista rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimist ka hiljem, kui selguvad asjaolud, mis viitavad võimalikule rahvusvahelisele kohtualluvusele (RKTKm 32-1-179-14, P 10). Vaatamata asjaolule, et pankrotiavalduse menetlusse võtmisel kohus üldjuhul tõendeid ei uuri ega hinda, on kohtualluvuse kontrollimisel menetluslik olukord mõneti erinev. Riigikohus on jaatanud kohtualluvuse kontrollimise menetlusetapil tõendamise ja tõendite uurimise võimalikkust 17.03.2015 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-14-15 (p 10). Samuti on Euroopa Kohus juhtinud siseriikliku kohtu tähelepanu vajadusele teha kohtualluvuse määramise käigus kindlaks asjaolud, mis võimaldavad anda hinnangu kohtualluvust reguleerivate sätete kohaldatavusele (vt hiljutisest praktikast nt 21. aprilli 2016. aasta otsus kohtuasjas Austro-Mechana, C-572/14, ECLI:EU:C:2016:286, p 52). Seega kui pooled vaidlevad kohtualluvuse üle, siis peab kohus alluvuse määramisel tähtsust omavaid asjaolusid vajalikus ulatuses uurima ja hindama mõlema poole esitatud tõendeid sõltumata sellest, millise ajahetke seisuga pooltele need tõendid kättesaadavad olid ja millisel hetkel tõusetus küsimus rahvusvahelisest kohtualluvusest. Nõustuda ei saa ka kaebuse väitega, et maakohus on rikkunud uurimispõhimõtet, arvestades ainult võlgniku tõendeid rahvusvahelise kohtualluvuse küsimuses. Maakohus on pooli menetluses läbivalt kohelnud võrdselt. Maakohus on 26.02.2016 kohtuistungil küsinud kohtualluvuse osas arvamust nii võlausaldajalt kui ka võlgnikult ning määranud pooltele tähtaja 08.03.2016 tõendite esitamiseks seoses väidetega võlgniku elukoha ja huvide keskme kohta. Kohtu poolt määratud tähtaja viimasel päeval esitas võlausaldaja kohtule täiendavate tõenditena võlgniku ema avalduse, kohtutäituri e-kirja, teate täitemenetluse toimingute kohta ning kohtutäituri e-kirja ja arestimisakti, millest viimased kaks tõendavad võlausaldaja hinnangul võlgniku vara varjamist võlausaldaja eest. Maakohus on vaidlustatud määruses võtnud seisukoha kohtualluvust puudutavate võlausaldaja tõendite osas. Asjaolu, et kohus ei pea võlausaldaja tõendite alusel tõendatuks võlgniku alalist elamist ja huvide realiseerimist Eestis, ei tähenda, et maakohus oleks rikkunud uurimispõhimõtet ja jätnud võlgniku tõendid arvestamata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vastavalt Euroopa Kohtu praktikas antud selgitustele lähtunud võlgniku põhihuvide keskme kindlaksmääramisel objektiivsetest ja kolmandate isikute poolt tuvastatavatest kriteeriumidest, mis on vajalikud tagamaks õiguskindlus ja põhimaksejõuetusmenetluse algatamiseks pädeva kohtu kindlaksmääramise ettenähtavus. Nimetatud objektiivsuse ja kolmandate isikute poolse tuvastamise kriteeriumile ei vastaks olukord, kus maakohus lähtuks võlgniku põhihuvide keskme määramisel üksnes või eelkõige võlausaldaja poolt tuvastatavatest asjaoludest, nagu see peaks toimuma kaebuses avaldatud võlausaldaja arvamuse kohaselt. Praegusel juhul on maakohus võlgniku põhihuvide keskme kindlaksmääramisel õigesti arvestanud asjas esitatud tõendeid, milledest nähtuvalt on erinevad Rootsi ametiasutused tuvastanud võlgniku elukohana Rootsi Kuningriigi. Nimetatud tõenditest nähtub, et võlgnik tegutseb oma huvide realiseerimisel regulaarselt Rootsi Kuningriigis. Ka pidi võlausaldajale ringkonnakohtu hinnangul olema ettenähtav, et põhimaksejõuetusmenetluse algatamiseks pädev kohus võib olla Rootsi Kuningriigi kohus, kuivõrd pankrotihoiatus oli võlgnikule ca kuu aega enne pankrotiavalduse esitamist kätte toimetatud Rootsis. Võlgnik ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid võlgniku alalist elukohta või huvide realiseerimist Eestis. Põhjendamatu on võlausaldaja seisukoht, mille kohaselt ei ole nimetatud kättesaamiskinnitus kaugeltki sellise kaaluga nagu rahvastikuregistri kanne võlgniku elukoha kohta. Ringkonnakohus selgitab, et vaatamata asjaolule, et võlgnikul on kohustus hoolitseda enda elukoha aadressi õigsuse eest rahvastikuregistris, milleks käesoleval juhul on EEE, Eesti, on võlgnik käesolevas menetluses tõendanud, et tema tegelik elukoht erineb rahvastikuregistris märgitust. Selgitamaks välja maksejõuetusmenetluse

algatamiseks pädevat liikmesriigi kohut Euroopa Nõukogu 29. mai 2000 määruse nr 1346/2000 alusel, on selle art 3 lõikest 1 tulenevalt vajalik määrata võlgniku põhihuvide kese. Asjaolu, et võlgniku rahvastikuregistri järgseks elukohaks on Eesti, ei võimalda väärata maakohtu seisukohti võlgniku põhihuvide keskme määramisel. Ka ei tõenda võlgniku alalist elukohta või huvide realiseerimist Eestis kaebuses osundatu, et võlgnik on viimase kuue aasta jooksul olnud osapooleks mitmetes Eesti kohtutes menetletud vaidlustes. Nõustuda ei saa võlausaldaja kaebusest nähtuva seisukohaga, mille kohaselt on maakohus liiga suure tähenduse omistanud võlgniku alalisele elukohale ja hinnanud kõiki tõendeid üksnes sellest aspektist, kas need tõendavad võlgniku alalist elukohta, mistõttu on tähelepanuta jäänud muud aspektid. Maakohus, samastades terminid „alaline elukoht“ ja „võlgniku põhihuvide kese“, ei ole ebaõigesti ega vastuolus kehtiva kohtupraktikaga tõlgendanud materiaalõigust, rikkunud menetlusõigust ega vääralt hinnanud tõendeid. Maakohtu poolt tõendite alusel tuvastatu, et võlgniku alaliseks elukohaks on Rootsi Kuningriik, kus ta regulaarselt tegeleb oma huvide realiseerimisega ja on seetõttu tuvastatav ka kolmandate isikute poolt (Rootsi maksuamet, politsei ja haiglad), võimaldabki järeldada, et võlgniku alaline elukoht on koht, kus on võlgniku põhihuvide kese. Erinevalt kaebuses väidetust ei ole maakohus jätnud tähelepanuta ka võlgniku seotust mitmete Eesti ettevõtetega. Maakohus on kaevatavas määruses leidnud, et kustuvate ja mittetegutsevate äriühingute omamine Eestis ei tõenda võlgniku huvide alalist realiseerimist Eestis. Kaebusele lisatud Äriregistri väljavõttelt nähtuvad andmed ei anna alust järelduseks, et võlgnik realiseerib majanduslikke huve alaliselt Eestis ja omab Eestis põhihuvide keset. Ka on võlausaldaja ise kaebuses võlgniku maksejõuetuse põhistamisel märkinud, et kaheksal võlgnikuga seotud ettevõttel on esitamata majandusaasta aruanded või maksudeklaratsioonid ning viiel ettevõttel on erinevad maksuvõlad või võlad võlausaldajatele. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et antud juhul ei ole alust Euroopa Nõukogu 29. mai 2000 määruse 1346/2000 kohase teisese pankrotimenetluse algatamiseks. Kuivõrd ringkonnakohus nõustub selles osas täielikult maakohtu põhjendustega, ei pea kolleegium siinkohal TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 vajalikuks maakohtu motiive korrata. Täiendavalt märgib ringkonnakohus vastuseks sellekohastele määruskaebuse väidetele, et Euroopa Nõukogu 29. mai 2000 määruse 1346/2000 preambula p-s 17 sätestatud hädavajalikkuse tingimust teisese menetluse algatamiseks enne põhimaksejõuetusmenetlust ei saa lugeda täidetuks kaebuses toodud viisil ehk ainuüksi selle tõttu, et teisese maksejõuetusmenetluse algatamine on piiratud selle algatajate ringi ja tingimustega. Praegusel juhul ei ole võlausaldaja toonud esile, milles seisneb teisese menetluse algatamise hädavajadus ning täidetud ei ole ka sellise menetluse algatamiseks sätestatud tingimused. Arvestades ringkonnakohtu eelnevaid põhjendusi seoses võlgniku osalusega Eesti ettevõtetes leiab ringkonnakohus, et võlgniku majandustegevusega tegelemisel ei saa asjas esitatud tõendite põhjal täheldada stabiilsust lugemaks võlgniku tegevuskohaks Eesti. Kaebuses osundatu võlgniku seotusest suure hulga Eestis tegutsevate ettevõtetega ja äriregistri väljavõtted vastupidiseks järelduseks alust ei anna. Vastuseks määruskaebuse väidetele seoses võlgniku maksejõuetusega märgib ringkonnakohus, et kuivõrd maakohus keeldus pankrotiavalduse menetlusse võtmisest, ei oma käesolevas määruskaebemenetluses õiguslikku tähendust määruskaebuse väited võlgniku maksejõuetusest. Võlgniku maksejõuetust kohus vaidlustatud määruses tuvastanud ei ole ning Harju Maakohtu 24.11.2015 määrus, millega kohus sisuliselt lahendas pankrotiavalduse, on jõustunud ringkonnakohtu määrusega tühistatud. Seega on võlgniku maksejõuetust puudutavad väited vaidlustatud maakohtu määruse edasikaebamisel asjakohatud.

Eeltoodud põhjendusi arvestades leiab kolleegium, et maakohus on õigesti keeldunud võlausaldaja pankrotiavalduse menetlusse võtmisest, kuna asjas esitatud tõendite hindamisel on selgunud, et võlgniku põhihuvide kese on teises liikmesriigis ning ei ole ka alust algatada teisest pankrotimenetlust. Kuna kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga pankrotiavalduse kohtualluvuse osas, ei pea ringkonnakohus sel põhjusel võimalikuks muuta ka maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude jaotust ega nõustu kaebusest nähtuva võlausaldaja seisukohaga, et vastava jaotuse põhjendamatus on tingitud kohtu ebaõigest seisukohast kohtualluvuse osas. Määruskaebuses on võlausaldaja vastu vaielnud ka maakohtu poolt kindlaks määratud võlgniku menetluskulude suurusele, leides, et võlgniku õigusabikulud on põhjendamatult suured ja paludes kohtul neid vähendada. Vastuväiteid konkreetsete võlgniku menetlustoimingute ajakulu osas võlausaldaja kaebuses esitanud ei ole. Ringkonnakohus selgitab, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Ringkonnakohus, tutvunud võlgniku 08.03.2016 esitatud menetluskulude nimekirja ja sellele lisatud arvetega ning analüüsinud selles näidatud toiminguid toimiku materjalide põhjal, leiab, et võlausaldaja vastuväide on põhjendatud ning võlgniku esindaja poolt õigusabi osutamise käigus tehtud toimingutele kulunud aeg on esindaja töö eeldatavat mahtu arvestades TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud osaliselt. Ringkonnakohus leiab, et osaliselt põhjendamatu on õigusabikulu võlgniku esindamiseks 15.10.2015, 03.11.2015 ja 26.02.2016 kohtuistungitel. Ringkonnakohus peab istungitel osalemise ajakulu põhjendatuks istungite kestuse ulatuses (15.10.2015 istung 30 min, 03.11.2015 istung 45 min, 26.02.2016 istung 38 min), seega kokku 1 tunni ja 53 minuti ulatuses taotletud 2h ja 30min asemel, s.o 37 minutit taotletust vähem. Arvestades võlgniku lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasu suurust 110 eurot, millele lisandub käibemaks, vähendab ringkonnakohus maakohtu poolt väljamõistetud võlgniku õigusabikulusid seega kokku 81,40 euro võrra (37min x 110 + käibemaks 13,57 eurot). Ülejäänud võlgniku õigusabikulud on kolleegiumi hinnangul põhjendatud ning nende hindamisel ei ole maakohus diskretsioonipiire ületanud. Täiendavalt peab ringkonnakohus seoses võlgniku esindaja 14.10.2015 toimingute (pankrotiavalduse ja selle lisade läbitöötamine, võlgniku 15.10.2015 seisukohta koostamine, menetluskulude nimekirja koostamine) osas siiski vajalikuks märkida, et kuigi vastavalt Riigikohtu praktikale (3-2-1-7714, p 12) ei ole menetluskulude nimekirja koostamise puhul tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes, saab ajakulu kokku 5 tundi 14.10.2015 toimingutele ilma menetluskulude nimekirja koostamist arvestamata sellegipoolest pidada põhjendatuks, arvestades pankrotiavalduse ja selle lisade ning 15.10.2015 seisukoha mahtu ja sisu. Eeltoodut arvestades peab ringkonnakohus võlgniku õigusabikulusid maakohtu menetluses põhjendatuks 8 tunni ja 23 minuti ulatuses, mis arvestades esindaja tunnitasu 110 eurot, millele lisandub käibemaks, on kokku 1106,60 eurot (8h 23min x 110 + käibemaks 184,43 eurot). Kuna võlausaldaja määruskaebus jääb valdavas osas rahuldamata, jäävad määruskaebuse menetlemise kulud TsMS § 171 lg 1 järgi võlausaldaja kanda. Kaebuse lahendamise tulemust arvestades puudub TsMS § 150 lg 1 p-s 5 sätestatud alus määruskaebuselt tasutud riigilõivu tagastamiseks võlausaldajale, mistõttu tuleb võlausaldaja kaebuses sisalduv taotlus riigilõivu tagastamiseks jätta rahuldamata. Võlgniku poolt 07.11.2016 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirjas palub võlgnik mõista võlausaldajalt võlgniku kasuks välja menetluskulud summas 660 eurot (koos käibemaksuga) ja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulude nimekirjale lisatud arvest nähtuvalt on võlgnikule osutatud õigusabi 5 tunni ulatuses, mis seisneb 17.10.2016 määruskaebuse vastuse koostamises. Õigusabi on osutatud tunnihinnaga 110 eurot, millele lisandub käibemaks. Võlgnik kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega ja et võlgnik ei ole käibemaksukohustuslane. Võlausaldaja vaidles võlgniku menetluskuludele vastu, leides, et võlgniku õigusabikulud 660 eurot on ebamõistlikult suured ja paludes kohtul neid vähendada. Võlausaldaja leiab, et 5 tundi määruskaebusele vastuse koostamise eest, mis on sisuliselt koopia varasematest võlgniku menetlusdokumentidest, on ebamõistlikult pikk aeg. Arvestada tuleb ka asjaolu, et vastusesse on kopeeritud Riigikohtu ning Euroopa Kohtu praktikat. Ringkonnakohus leiab, et võlgniku vandeadvokaadist lepingulise esindaja tunnitasu 110 eurot, millele lisandub käibemaks, saab esindaja kvalifikatsiooni arvestades pidada mõistlikuks tasuks, samuti on see kooskõlas Riigikohtu praktikas põhjendatuks peetud tunnitasu määraga. Ringkonnakohus ei pea vaidluse keerukusele ega määruskaebusele koostatud vastuse sisule ja mahule vastavaks menetluskulude nimekirjas märgitud ajakulu 5 tundi määruskaebusele vastamiseks. Arvestades lisaks eelöeldule ka asjaolu, et võlgniku vastus määruskaebusele kordab valdavas osas varasemalt menetluses esitatud võlgniku seisukohti ja sisaldab kohtupraktikas avaldatud seisukohtade ja maksejõuetusmääruse sätete ümberkirjutusi, leiab ringkonnakohus, et võlgniku vandeadvokaadist lepingulisel esindajal ei saanud määruskaebusele vastuse koostamiseks kuluda enam kui 3 tundi. Eelneva põhjal määrab ringkonnakohus võlgniku menetluskulude rahaliseks suuruseks määruskaebemenetluses 396 eurot (3h x 110 + käibemaks 66 eurot). Vastavalt võlgniku taotletule tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõista ka viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.