Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
6. märts 2015, Tartu
Tsiviilasja number
2-12-45090
Tsiviilasi
OÜ Brevanor hagi Põlva Heakorratööd OÜ vastu töövõtulepingust tuleneva võlgnevuse 11 208,63 eurot ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
315,40 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 18. septembri 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Põlva Heakorratööd OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Põlva Heakorratööd OÜ (rk: 10915396), esindaja vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein Vastustaja (hageja): OÜ Brevanor (rk: 10909119), esindaja Marko Tiirik
esindajad
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 18. septembri 2014 otsus muutmata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta menetluskulud maakohtus poolte kanda võrdsetes osades. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Põlva Heakorratööd OÜ kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Brevanor esitas 05.11.2012 maakohtule Põlva Heakorratööd OÜ vastu hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt välja hageja kasuks põhivõlg 11 208,63 eurot, viivis 27.09.2012 seisuga 3962,02 eurot ja viivis alates 28.09.2012 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 03.08.2010 ehituse töövõtulepingu nr 35-2010 Orica Eesti hoones alljärgnevate tööde tegemiseks hageja poolt: 1) seinte pragude likvideerimine ja ruumide ülevärvimine; 2) keraamilise ja klinkerplaadi parandustööd; 3) söögisaali puittalade ümbriste täitmine tellingutelt. Koos käibemaksuga oli tööde maksumus 10 513,21 eurot (164 496 krooni). Hageja lõpetas lepingus kokkulepitud tööd 01.10.2010 ning esitas kostjale teostatud remonttööde üleandmise-vastuvõtmise akti ja arve nr 128 summas 10 513,21 eurot. Kostja tasus hagejale koos käibemaksuga 6391,16 eurot (100 000 krooni). Töövõtulepingu raames leppisid pooled kokku täiendavates remonditöödes. Hageja edastas kostjale lisatööde maksumuse koos käibemaksuga 7086,59 eurot (110 881 krooni). Lisatööd lõpetati 17.11.2010, mille kohta esitas hageja kostjale samal päeval lisatööde üleandmisevastuvõtmise akti ja 08.12.2010 arve nr 150 summas 7086,59 eurot (koos käibemaksuga). Korduvatest meeldetuletustest hoolimata on kostja jätnud tasumata 03.08.2010 lepingu alusel 4122,05 eurot (64 496 krooni) ja kokkulepitud lisatööde eest 7086,59 eurot (110 881 krooni), kokku 11 208,64 eurot (175 377 krooni) koos käibemaksuga. Lepingu punkti 4.2 kohaselt tuli kostjal arve tasuda 10 kalendripäeva jooksul. Kuna kostja ei tasunud arvet tähtaegselt, tekkis hagejal õigus nõuda viivist 0,05% lepingu maksumusest iga tähtpäeva ületanud päeva eest.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt ei teostanud hageja töövõtulepingus kokkulepitud töid tähtaegselt, s.o 01.10.2010, ja kvaliteetselt, mistõttu määras Orica Eesti OÜ kostjale leppetrahvi. Kostja ei ole tellinud hagejalt lisatöid. Hageja ei teinud töid nõuetekohaselt, mistõttu tuli hagejal töid ümber teha. Nimetatud tööd ei kuulu täiendavalt tasustamisele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 637 lg 3 ja töövõtulepingu punkti 3.2 järgi muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Hageja ei teostanud töid nõuetekohaselt ega lõpetanud neid, mistõttu ei nõustunud kostja töid vastu võtma. Kuna kostja ei ole töid vastu võtnud, ei ole töövõtulepingust tulenev tasunõue sissenõutavaks muutunud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 18. septembri 2014 otsusega hagi osaliselt ning mõistis Põlva Heakorratööd OÜ-lt OÜ Brevanor kasuks välja 7275,45 eurot, sh 4122,05 eurot põhivõlgnevuse ja 3153,40 eurot viivise katteks kuni kohtuotsuse tegemiseni
18.septembril 2014 (kaasa arvatud), ning viivise 0,05% päevas põhivõlgnevuselt (4122,05 eurot) alates 19. septembrist 2014 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. OÜ Brevanor nõude Põlva Heakorratööd OÜ-lt 7086,59 euro väljamõistmiseks jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus poolte kanda võrdsetes osades. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tulenesid lepingu alusel tehtavad tööd Orica Eesti OÜ ja kostja vahel 14.07.2010 sõlmitud ehitustöövõtulepingust, mille punkti 4.1 järgi kohustus töövõtja (kostja) teostatud tööd tellijale üle andma 15.09.2010. Nimetatud lepingu lisas 1 on kirjeldatud ka hageja ja kostja vahel sõlmitud töövõtulepingu sisuks olevad tööd. Ehituse töövõtulepingu nr 35-2010 teostatud remonttööde üleandmise-vastuvõtmise aktist 01.10.2010 nähtub, et hageja on teostanud kõik Orica Eesti hoone remonttööd vastavalt lepingu punktis 1 märgitule. Orica Eesti OÜ 07.12.2010 kirjast kostjale nähtub, et tööd valmisid lõplikult 24.11.2010, seega 70 päeva hiljem kui lepingus kokku lepitud. Tellija on teatanud leppetrahvi – 9% ulatuses lepinguhinnast kinnipidamisest tasumata arvelt ja 5% lepinguhinnast kinnipidamisest seoses sellega, et töövõtja (kostja) ei esitanud krediidiasutuse garantiikirja. Kostja on esitanud Orica Eesti OÜ-le 24.11.2010. a 14.07.2010 lepingust tuleneva arve summas 997 765 krooni, lepingus kokkulepitud summast 1 971 470 krooni on maha arvatud tasutud summad ja garantiiraha 5% ulatuses. Kostja pearaamatu väljavõttest (tl 81 ja 136) nähtub, et 07.12.2010 on tasutud 820 333 krooni ning tasumata on 177 432 krooni, mis moodustabki 9% lepinguhinnast, millises ulatuses on tellija arvestanud leppetrahvi seoses töö mittetähtaegse valmimisega. Eeltoodud tõendite alusel saab järeldada, et tellija, kellele kuuluval objektil tööd teostati, on lugenud töö teostatuks küll viivitusega, kuid nõuetekohaselt, sest töö on vastu võetud. Hageja 01.10.2010 koostatud aktis kirjeldatud töö tuleb lugeda vastavalt VÕS §-le 638 vastuvõetuks vaatamata asjaolule, et aktil puuduvad sellekohased kinnitused, kuna kostja on töö eest osaliselt tasunud. Ka poolte vahel sõlmitud lepingu punktist 3.1 tuleneb, et kui tellija ei keeldu põhjendatult kolme tööpäeva jooksul alates akti kättesaamisest tööde vastuvõtmisest, loetakse akteeritud tööd kinnitatuks. Maakohus viitas Riigikohtu seisukohtadele lahendis nr 3-2-1-80-08 (p-d 21, 32) ning märkis, et kui hageja oli tööde teostamisega viivituses, oli kostjal lepingu punkti 4.3 alusel õigus nõuda hagejalt viivist. Kostja ei ole viivisenõuet esitanud. Kostja ei ole tõendanud, et tal esinevad alused lepingus kokkulepitud tasu maksmisest keelduda. Vastupidi – akti alusel väljastatud arvest 100 000 krooni tasumisega on kostja aktsepteerinud aktis kirjeldatud tööde tegemist. Seega on hageja nõue lepingu alusel saamata 64 496 krooni (4122,05 euro) väljamõistmiseks põhjendatud. Hageja nõue töövõtulepingust tulenevate lisatööde eest tasu väljamõistmiseks summas 110 881 krooni (7086,59 eurot) ei ole põhjendatud. Lisatööde üleandmise-vastuvõtmise aktis on kajastatud põhimõtteliselt samad tööd, mis on kokku lepitud lepingu punktis 1.1. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel õigus nõuda ka viivist. Tulenevalt poolte vahel sõlmitud lepingu punktist 4.2 oli hageja 01.10.2010 arve nr 128 summas 10 513,21 eurot maksetähtaeg 10.10.2010. Seega alates 11.10.2010 oli kostja viivituses 10 513,21 euro maksmisega kuni 10.12.2010, kui kostja tasus arve 6391,16 euro ulatuses. Viivise määr on kokku lepitud lepingu punktis 4.2, s.o 0,05% päevas. Ajavahemiku 11.10.–10.12.2010 eest tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivitusintressina 315,40 eurot (10 513,21×0,05%×60 päeva) ja alates 11.12.2010 kuni 18.09.2014. a 2838 eurot (4122,05×0,05%×1377 päeva). Kuni kohtuotsuse tegemiseni
arvestatud viivis moodustab 3153,40 eurot. Alates 19.09.2014 on kostja TsMS § 367 alusel kohustatud kuni põhinõude täitmiseni tasuma hagejale viivist 0,05% päevas tasumata summalt. Menetluskulud jättis kohus seoses hagi osalise rahuldamisega TsMS § 163 lg 1 alusel poolte kanda võrdsetes osades, st kõigist menetluskuludest jääb 50% hageja ja 50% kostja kanda.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Põlva Heakorratööd OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
18.septembri 2014 otsuse tühistamist osas, millega kohus mõistis Põlva Heakorratööd OÜ-lt välja viivise ajavahemiku 11. oktoober kuni 10. detsember 2010 eest summas 315,40 eurot, ja osas, millega kohus jättis menetluskulud võrdselt poolte kanda, ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega jätta OÜ Brevanor hagi ajavahemiku 11. oktoober kuni 10. detsember 2010 eest viivise saamiseks rahuldamata ja jagada menetluskulud nii, et 63% menetluskuludest jääks OÜ Brevanor kanda ja 37% Põlva Heakorratööd OÜ kanda. Apellatsioonimenetluse menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole kohtuotsus viivise väljamõistmise osas kooskõlas tõendite ja kohtu tuvastatud asjaoludega. Kohtu seisukohad töövõtulepingust tuleneva tasunõude sissenõutavaks muutumise osas on vastuolulised. Kohus seostas hageja tasunõude sissenõutavaks muutumise hageja poolt arve esitamise (01.10.2010) ja arve tasumiseks määratud tähtajaga (10.10.2010). Samas Orica Eesti OÜ 07.12.2010 kirjast kostjale nähtub, et tööd valmisid lõplikult 24.11.2010. Kostjalt viivise sissenõudmisel kohus osundatud tõendit ega seda, et 01.10.2010, mil hageja arve väljastas, ei olnud töövõtulepingu järgsed tööd valminud, ei arvestanud. Tasunõude sissenõutavaks muutumise eelduseks on tööde valmimine (VÕS § 637 lg 3). Ka töövõtulepingu punkt 3.2 näeb ette, et töövõtjal on õigus lepingus kokkulepitud tasule pärast töö vastuvõtmist tellija poolt. Kui tööd valmisid 24.11.2010, siis ei saanud tasunõue sissenõutavaks muutuda enne, kui tööd olid pärast 24.11.2010 vastu võetud. Pärast seda oleks hageja pidanud esitama kostjale arve ning andma selle tasumiseks vastavalt töövõtulepingu punktile 4.2 vähemalt 10 kalendripäeva aega. Eeltoodud põhjustel puudub hagejal kostja vastu viivisenõue perioodi 11.10.–10.12.2010 eest; 2) on põhjendamatu mõista viivis välja suuremas ulatuses kui põhinõue; 3) rahuldati hagi põhinõude summas 4122,05 eurot ja sellest tuleneva viivisenõude osas ning jäeti rahuldamata põhinõude summas 7086,59 eurot ja sellest tuleneva viivisenõude osas. Kuna oluline osa hageja nõudest (63%) jäi rahuldamata, siis oleks kohus pidanud menetluskulude jaotamisel lähtuma nõude rahuldamise protsentuaalsest jaotusest ning jätma 63% menetluskuludest hageja ja 37% kostja kanda.
5.OÜ Brevanor vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonimenetluse kulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) teostatud remonttööde üleandmise-vastuvõtmise aktist 01.10.2010 nähtub, et hageja on teostanud kõik tööd vastavalt lepingu punktis 1 märgitule. Lepingu punkti 3.1 järgi esitab töövõtja aktsepteerimiseks teostatud tööde akti. Juhul kui tellija ei ole esitanud põhjendatud keeldumist kolme tööpäeva jooksul alates tööde üleandmise ja vastuvõtmise akti kättesaamisest, loetakse akteeritud tööd tellija poolt kinnitatuks. Hageja esitas teostatud tööde eest tasumiseks kostjale ka arve nr 128 summas 164 496 krooni, s.o 10 513,21 eurot (koos käibemaksuga). Kostja ei ole esitanud põhjendatud keeldumist, kuid on tasunud arve osaliselt, summas 6391,16 eurot. Eeltoodust saab järeldada, et kostja aktsepteeris tehtud töid ning asus
osaliselt oma tasumiskohustust täitma. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja töös oleks olnud puudusi. Lepingu punktides 10.1, 3.1 ja 3.1.5 sätestatu tõendamiskoormus lasub kostjal. Kostja hagejale pretensioonide esitamist vastavalt lepingus sätestatule tõendanud ei ole. Sellest tulenevalt asus kohus õigele seisukohale, et hageja nõue muutus sissenõutavaks 11.10.2010; 2) puudus kohtul alus piirata viivise kogusummat, kuna kostja ei vaidlustanud viivise suurust, arvestust ega taotlenud viivise vähendamist; 3) ei ole kohus menetluskulude jaotamisel menetlusnormi rikkunud. Kohtul on menetluskulude jaotamisel hagi osalise rahuldamise puhul võimalik valida kolme variandi vahel ja see on kohtu diskretsiooniotsus. Põhivõlgnevus on tasumata. Kuna kohus rahuldas hageja nõude viivise 0,05% päevas väljamõistmiseks kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, siis ei saa määrata, et hagi on rahuldatud üksnes 37% ulatuses. Seega oli kohtul võimatu määrata menetluskulude jaotust võrdeliselt hagi rahuldatud ulatusega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 18.09.2014 otsus muutmata.
7.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja, vaidlustades otsuse osas, millega kohus mõistis kostjalt välja viivise ajavahemiku 11.10.–10.12.2010 eest summas 315,40 eurot, ja osas, millega kohus jättis menetluskulud võrdsetes osades poolte kanda. Apellant taotleb eelnimetatud osas maakohtu otsuse tühistamist ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega jätta OÜ Brevanor hagi ajavahemiku 11.10.–10.12.2010 eest viivise saamiseks rahuldamata ja jagada menetluskulud nii, et 63% menetluskuludest jääks hageja kanda ja 37% kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendustes leiab apellant lisaks, et viivise kogusumma peaks olema piiratud põhinõude summaga. Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas.
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele asjakohastele tõenditele ning kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme. Nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
9.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.1.Õige on apellandi seisukoht, et töövõtja tasunõude sissenõutavaks muutumise eelduseks on tööde vastuvõtmine (töövõtulepingu p 3.2). Apellant leiab, et hageja töö ei olnud tähtaegselt, s.o 01.10.2010, valmis, tuginedes Orica Eesti OÜ 07.12.2010 kirjale (tl 86). Ringkonnakohus apellandi seisukohaga ei nõustu. Asjas ei ole vaidlust selles, et hageja ja kostja vahel 03.08.2010 sõlmitud ehituse töövõtulepingu nr 35-2010 (tl 11–15) alusel tehtud tööd tulenesid Orica Eesti OÜ ja kostja vahel 14.07.2010 sõlmitud ehitustöövõtulepingust (tl 67–78), st hageja teostas Orica Eesti OÜ hoone objektil töid kostja alltöövõtjana. Kostja ja Orica Eesti OÜ vahelise ehitustöövõtulepingu alusel teostatavate tööde hinnaks oli 1 930 847 krooni käibemaksuta (lepingu p 5.1) ning lepingu punkti 4.1 järgi kohustus töövõtja (kostja) tööd tellijale (Orica Eesti OÜ-le) üle andma 15.09.2010. Osa nimetatud lepingu lisas 1 (tl 79) kirjeldatud töid tellis kostja ehituse töövõtulepingu nr 35-2010 alusel hagejalt. Hageja
teostatavate tööde maksumuseks oli 137 080 eurot käibemaksuta (lepingu p 4.1) ja hagejaga kokkulepitud tööde teostamise tähtajaks oli 01.10.2010 (lepingu p 5.2). Lepingutes loetletud töid ja lepingute maksumust vaadates on ilmne, et kostja poolt hagejaga sõlmitud lepingu alusel tehtavad tööd moodustasid kostja ja Orica Eesti OÜ vahelises lepingus ettenähtud töödest väikese osa. Nähtuvalt Orica Eesti OÜ 07.12.2010 kirjast, millele kostja oma apellatsioonkaebuses tugineb, valmisid Orica Eesti OÜ ja kostja vahel kokkulepitud tööd lõplikult 24.11.2010, s.o tähtajast 70 päeva hiljem. Nimetatud kiri ei tõenda aga mingil viisil, et tööde teostamisega hilines ka hageja, kuivõrd Orica Eesti OÜ kirjas ei ole konkretiseeritud, millised tööd tähtajaks tehtud ei olnud. Lisaks tuleb arvestada, et hagejaga sõlmitud lepingus oli tööde teostamise tähtajaks hilisem kuupäev (01.10.2010), kui kostja Orica Eesti OÜ-ga kõigi tööde lõpptähtajaks kokku oli leppinud (15.09.2010). Hageja väitel lõpetas hageja lepingujärgsed tööd tähtaegselt, s.o 01.10.2010, ning selle tõendamiseks on hageja esitanud kohtule teostatud remonttööde üleandmise-vastuvõtmise akti 01.10.2010 ja sama kuupäevaga arve nr 128. Esitatud akt on allkirjastamata, kuid vaidlust ei ole selles, et arve nr 128 on kostja osaliselt tasunud 10.12.2010. Seega saab pidada tõendatuks, et vähemalt hageja 01.10.2010 arve oli kostja kätte saanud, ning kostja ei ole tegelikult menetluse käigus ka väitnud, et hageja 01.10.2010 akt ei oleks kostjani jõudnud. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu punkti 3.1 järgi esitab töövõtja aktsepteerimiseks teostatud tööde akti ning juhul kui tellija ei ole esitanud põhjendatud keeldumist kolme tööpäeva jooksul alates tööde üleandmise ja vastuvõtmise akti kättesaamisest, loetakse akteeritud tööd tellija poolt kinnitatuks. Lepingu punkt 10.3 nägi ette, et kõik pooltevahelised teated seoses lepingu täitmisega esitatakse teisele poolele kirjalikult lepingus fikseeritud aadressil või kiireloomulistel juhtudel e-postiga. Kostja ühtegi kirjalikku teadet või pretensiooni seoses lepingu täitmisega hagejale esitanud ei ole ning on seda ka kohtuistungil selgelt tunnistanud (tl 65–66). Kaudselt tõendab hageja väidet, et kostjal ei olnud hageja suhtes töödega seoses pretensioone, ka asjaolu, et ehkki kostja ja hageja vahelises lepingus (p 4.3) oli kokku lepitud, et kui töövõtja (hageja) ei jõua lepingus sätestatud töid tähtajaks valmis, on tellijal (kostjal) õigus nõuda töövõtjalt viivist kuni 0,05% lepingu maksumusest iga tähtpäeva ületanud päeva eest, ei ole kostja hagejale väidetava tähtaja ületamise eest viivisenõuet esitanud. Arvestades, et Orica Eesti OÜ nõudis kostjalt lepingu tähtaja rikkumise tõttu leppetrahvi, esitades leppetrahvi hoiatuse juba 02.09.2010 kirjas (tl 85), ei ole eluliselt usutav, et juhul kui Orica Eesti OÜ kohaldatud leppetrahv oli põhjustatud eelkõige hageja tegevusest, siis kostja omakorda hageja suhtes nendevahelises lepingus ettenähtud sanktsioone ei rakendanud. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et hageja 01.10.2010 aktis kirjeldatud tööd tuleb lugeda VÕS § 638 alusel vastuvõetuks vaatamata asjaolule, et aktil puuduvad allkirjad, kuna kostja on töö eest osaliselt tasunud ja kostja ei ole esitanud ühtegi veenvat tõendit selle kohta, et hageja töös oleks olnud puudusi (sh et töö ei olnud tähtaegne). TsMS § 230 lg 1 järgi oli viimatinimetatu kostja tõendamiskoormis. Seega asus maakohus õigesti seisukohale, et hageja nõue muutus sissenõutavaks 11.10.2010 ning õige on ka viivise arvestamine alates 11.10.2010.
9.2.Samuti ei kuulu rahuldamisele apellandi soov piirata viivise kogusumma põhinõude summaga. Riigikohus on korduvalt selgitanud (näit 04.05.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-24-11, p 17), et VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi ei vähenda kohus viivist omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel. Samas lahendis on Riigikohus asunud seisukohale, et juhul kui viivise vähendamist taotletakse esimest korda alles apellatsioonkaebuses, saab ringkonnakohus viivise suurust vähendama asuda alles siis, kui esinevad TsMS § 652 lg-s 3 toodud asjaolud ja kui apellant uue asjaolu lubatavust TsMS § 652 lg 4 kohaselt kaebuses põhjendab. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebusest ei nähtu TsMS § 652 lg-tes 3 ja 4 sätestatud
aluseid ning taotlus viivise kogusumma piiramiseks põhinõude summaga tuleb seetõttu jätta rahuldamata.
9.3.Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väited ka osas, mis puudutavad maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Menetluskulude jaotuse hagi osalise rahuldamise korral sätestab TsMS § 163, mille lõike 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seega on nimetatud sättes antud kohtule hagi osalise rahuldamise korral menetluskulude jaotamisel diskretsiooniõigus. Maakohus otsustas rakendada TsMS § 163 lg-s 1 antud võimalust jätta menetluskulud poolte kanda võrdsetes osades. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohtu menetluskulude jaotus diskretsiooni piire ületavalt ebaproportsionaalne või ebaõiglane, seega menetluskulude jaotuse muutmiseks puudub alus. Ringkonnakohus arvestab siinkohal, et hageja väitel vastuses apellatsioonkaebusele on põhivõlgnevus siiani tasumata ja kostjalt väljamõistetud viivise summa on maakohtu otsuse tegemisest möödunud rohkem kui viie kuu jooksul märkimisväärselt suurenenud.
10.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes § 171 lg 1 järgi Põlva Heakorratööd OÜ kanda. Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab kohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.