Kohtulahend

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja menetluse käik 07.10.2011 esitas RL (hageja) Harju Maakohtule hagi AS-i SEB Pank (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitise 45 000 eurot (2900 eurot otsene varaline kahju ja 42 100 eurot saamata jäänud tulu). Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 14.10.2004 laenulepingu nr 2004026924 Tallinnas asuva korteriomandi (korter) ostu finantseerimiseks. Korterile seati 15.10.2004 sõlmitud eraldi kokkuleppega (hüpoteegileping) hüpoteek kostja kasuks. Oktoobris 2008 leidis hageja korterile ostja ning soovis korteri võõrandada. 17.10.2008 saatis hageja kostjale e-kirja teel teate, mille kohaselt palus laenulepingu lõpetada 20.10.2008 ning samal ajal vabastada korter hüpoteegi alt. Kostja esindaja A. Tammemägi saatis 20.10.2008 hagejale e-kirja, milles teatas, et laenuleping lõpetatakse hageja avalduse alusel ning et hüpoteegi kustutamiseks tuleb käia notari juures. Samal päeval lõpetaski kostja laenulepingu ja debiteeris hageja kontolt laenulepingu põhiosa katteks 799 910,15 krooni ja intressi katteks 15 051,47 krooni (kokku 814 961,92 krooni). Korteril lasuvat hüpoteeki kostja ei kustutanud. 26.11.2008 teatas kostja esindaja A. Tammemägi hagejale e-kirjaga, et kuna tagatislepingus on kirjas, et hüpoteek tagab kõiki olemasolevaid ja tulevikus tekkivaid nõudeid, siis soovib kostja hageja teise laenutagatise (korteriomand Tallinnas) kohta saada värsket hindamisakti, mis on eeltingimus korteri hüpoteegi alt vabastamiseks. 16.12.2008 saatis hageja kostjale hindamisakti ning teatas, et kostja ebaadekvaatse käitumise tõttu laenulepingu lõpetamisel koos hüpoteegi kustutamisega on korteri ostja planeeritud ostutehingust loobunud. 17.04.2009 teavitas hageja kostjat talle tekkinud kahjust. Järgnevas e-posti teel peetud kirjavahetuses kostja esindajatega on kostja korduvalt tunnistanud, et tegi hüpoteegi kustutamisega seotud info mitteõigeaegse ja ebakorrektse esitamisega vea. 22.02.2011 e-kirjas kinnitas kostja direktori asetäitja hagejale, et kostja on käitunud hageja suhtes ebakorrektselt ning on valmis hüvitama tõendatud kahju. Hageja avaldus laenulepingu lõpetamiseks oli tingimuslik. Tingimuseks oli korteri hüpoteegi alt vabastamine. Seega ei olnud kostjal õigust laenulepingut lõpetada, kui ta samal ajal ei vabastanud korterit hüpoteegi alt. Kostja on tekitanud laenulepingu rikkumisega hagejale otsese varalise kahju ning kahju saamata jäänud tulu näol. Otsene varaline kahju seisneb esmalt lennupiletite maksumuses Ameerika Ühendriikidest Eestisse summas 793,78 eurot. Kuna korteri võõrandamistehing jäi kostja ebaõige info tõttu ära, pöördus hageja Eestisse tagasi ilma igasuguse põhjuseta. Lisaks lennupiletite maksumusele tuli hagejal maksta ka majutuse eest hotellis kokku 440,99 eurot. Hindamisakti kulu hageja teise korteriomandi hindamiseks oli 127,82 eurot, laenulepingu ennetähtaegse lõpetamise kulu 961,96 eurot ja hageja kohtueelse õigusabi kulu 600 eurot. Kokku on hageja otsene varaline kahju 2924,55 eurot. Laenulepingu omaalgatusliku lõpetamise tõttu kaotas hageja võimaluse 814 96,92 krooni (52 085,56 euro) investeerimiseks. Alates 2008. aastast omab hageja lisaks muudele investeeringutele kulla ja hõbeda investeerimisportfelli. Hageja kulla ja hõbeda investeerimisportfellid on viimase 24–30 kuu jooksul kasvanud 85−150%. Kui kostja ei oleks laenulepingut lõpetanud, oleks hageja saanud laenu põhiosas debiteeritud summa (51 124 eurot) investeerida kulla ja hõbeda investeerimisportfellis. Laenuraha kasutamisel oleks investeeringu ja reaalselt saadava tulu

suhe järgmine: 51 124 eurot * 60% (kuld) = 30 674,40 * 85% = 26 073,24 eurot; 51 124 eurot * 40% (hõbe) = 20 449,60 * 150% = 30 674,40 eurot. Lähtudes eeltoodust, on hageja kahju 56 747,64 eurot. Võttes arvesse hagi hinnalt makstava riigilõivu suurust, esitas hageja kostja vastu 2900 euro suuruse varalise kahju hüvitamise ning 42 100 euro suuruse saamata jäänud tulu hüvitamise nõude ehk kokku 45 000 euro suuruse nõude. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja ei nõustunud hageja väitega, et kostja oli laenulepingut rikkunud, lõpetades lepingu ühepoolselt hageja vastava sooviavalduseta. Laenulepingu lõpetamine toimus hageja avalduse alusel. Hageja poolt kostjale saadetud laenulepingu lõpetamise avaldus ei olnud tingimuslik. Hageja avaldas 20.10.2008 ja 20.11.2008 kirjades soovi vabastada XXXX XXXXXX X-XX korteriomandile seatud hüpoteek. Kostja nõudis 26.11.2008 kirjas hagejalt XXXXXX XXX XX-XX asuva korteriomandi hindamisakti esitamist, kuna tagatislepingu kohaselt tagas hüpoteek kõiki olemasolevaid ja tulevikus tekkivaid nõudeid. Maakohtu otsus 16.05.2013 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlesid pooled selle üle, kas hageja laenulepingu ülesütlemise avaldus oli tingimuslik, kas laenulepingu lõpetamine oli hüpoteegikande kustutamata jätmisel õiguspärane ning kas hageja oli õigustatud nõudma kostjalt varalise kahju hüvitamist. Laenulepingu p 24.1 kohaselt tuli hagejal teatada kostjale lepingu ülesütlemisest ette vähemalt 10 päeva või leppetasu maksmise vältimiseks 3 kuud ning avalduses tuli märkida laenu tagasimaksmise tähtpäev (s.t lepingu ülesütlemise kuupäev). Laenulepingu p 25 kohaselt peavad lepingu täitmisega seotud teated olema kirjalikus vormis. Hageja avaldas kostjale oma tahet laenuleping erakorraliselt üles öelda kirjalikus vormis ning tulenevalt laenulepingu p-st 24.1 aktsepteeris kostja lepingu ülesütlemist. Hageja on 17.10.2008 e-kirjas kostjale väljendanud järgmist: „Lõpetame siis laenulepingu 2004026924 ära esmaspäeval 20.10.2008, ning SEB samal ajal vabastab objekti hüpoteegist." Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 mõttes on hageja avaldanud soovi hüpoteegikande kustutamiseks, kuid maakohtu arvates ei nähtu e-kirjast, et tegemist oleks hageja eeltingimusega, kuna hageja avalduses ei olnud seda eeldusena või tingimusena märgitud. Hageja 10.10.2008 ja 17.10.2008 e-kirjadest nähtub hageja tahe laenuleping üles öelda ja laen ennetähtaegselt tagastada, kuna ta ei olnud rahul kasvava baasintressi määraga ja tal olid vabad vahendid laenu tagastamiseks. Seega oli kostja õigustatud laenulepingu lõpetama vastavalt hageja ülesütlemisavaldusele. Hageja on pärast lepingu ülesütlemist e-kirjades korduvalt kostjale selgitanud, et tema tahteavaldus lepingu lõpetamiseks oli lahutamatult seotud hüpoteegikande kustutamisega ning korteri müügitehinguga kolmandale isikule. Hagejal oli soov müüa korter järelmaksuga, korteri potentsiaalne ostja oli PC ja ta soovis osta korteri 150 000 euro eest, millest oleks 50 000 eurot tasunud ja ülejäänud oleks ajatatud järelmaksuga 3 aasta peale. Hageja ei oleks müünud, ilma et tema kasuks oleks seatud hüpoteek. Kui kostja kasuks seatud hüpoteek oleks alles jäänud, siis hagejal poleks olnud võimalik korterit müüa, sest hagejal poleks olnud tagatist. Asja materjalidest ei nähtu hageja kokkulepet potentsiaalse ostjaga müügilepingu sõlmimiseks. Hageja vande all antud ütlustest nähtuvalt teatas ostja talle 2008 detsembri alguses, et ta ei soovi korterit osta oma halva majandusliku seisu tõttu, ning leidis, et korteri ostmiseks pole hetkel soodne aeg. Seega ei olnud korteri müügi ärajäämine seotud hüpoteegi kustutamata jätmisega, vaid ostja ostuhuvi kadumisega. Hageja kinnitusel on ta kinnisvarasse investeerija, kes soovis oma investeeringu maha müüa. Samas ei nähtu esitatud tõenditest, et kostja teadis või oleks pidanud teadma hageja investeerimiskavatsustest ja tehingu toimumata jäämisel hagejale

tekkida võivast kahjust. Hageja on selgelt oma e-kirjades kostjale teada andnud, et potentsiaalse ostjaga „tehingu tegemine ei ole veel kindel, aga mul on hetkel vabad vahendid, millega sooviksin kohe tasuda laenu". Seega on selge hageja tahe laenuleping lõpetada. Kostja on tunnistanud, et kostja töötaja ei esitanud hagejale enne 26.11.2008 õiget infot hüpoteegi kustutamise tingimuse kohta. Hüpoteegi kustutamise tingimused tulenevad pooltevahelisest laenulepingust ja seadustest, seega ka juhul, kui kostja ei esitanud hagejale täpset informatsiooni hüpoteegikande kustutamise kohta, pidi hageja lepingus sätestatust teadlik olema. Hüpoteegilepingu p 5.2.3 kohaselt on hageja korterile seatud hüpoteegiga tagatud kostja kõik nõuded hageja vastu, mis tulenevad poolte vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ja nende võimalikest lisadest. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lg 1 kohaselt võib kinnisasja omanik üldjuhul nõuda mh hüpoteegi kustutamist, kui hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse või seda pole tekkinud. Tsiviilasja materjalidest ei järeldu kostja TsÜS § 138 lg 2 kohane õiguste kuritarvitamine, kostjal ei olnud kohustust anda nõusolek hageja korterile seatud hüpoteegi kustutamiseks, kuna laenulepingust tulenev nõue ei olnud piisavalt tagatud üksnes hageja teisele korteriomandile seatud hüpoteegiga. VÕS § 90 kohaselt kannab võlgnik oma kohustuse täitmisega seotud kulud. Seega oli kostjal õigus nõuda lepingu alusel hagejalt hindamisakti esitamist ning hageja pidi arvestama hindamisakti tellimisel kaasneva kuluga. Hageja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks kostja kohustuse rikkumine, mille tagajärjel kaasneb hagis esitatud asjaoludel kahju hüvitamise kohustus. Kostja on lepingu lõpetamisel juhindunud seadustes ja lepingus sätestatust. Tõendamata on kohustuse rikkumine, puudub põhjuslik seos teo ning tagajärje vahel. Kuivõrd tõendamata on kostja kohustuse rikkumine, siis puudub kohtul vajadus analüüsida hagejale tekkinud kahju olemasolu ja selle suurust, samuti põhjuslikku seost kostja käitumise ja hagejale väidetavalt tekkinud kahju vahel ning hinnata nende asjaolude tõendamiseks esitatud tõendeid. Apellatsioonkaebus 17.06.2013 esitatud apellatsioonkaebuses palus hageja tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et hageja laenulepingu ülesütlemisavaldus ei olnud tingimuslik. Hageja soovis laenulepingu lõpetada ja samaaegselt vabastada korter hüpoteegi alt. Seega pidi kostja hüpoteegi kustutama laenulepingu lõpetamisega samaaegselt, s.t mõistliku aja jooksul, arvestades, et kostja oli teadlik, et hüpoteegi vabastamine on seotud hageja sooviga korter võõrandada. Isegi, kui hagejal ei oleks olnud kavas korterit võõrandada, ei õigusta see kostja käitumist jätta hageja avaldus rahuldamata selles toodud tingimustel, mida kostja aktsepteeris. Maakohus on jätnud tähelepanuta ja hindamata esitatud tõendid (hagiavalduse lisad nr 4, 6, 8, 9), millest selgub, et kostja esindaja sai hageja avalduse kätte ning aktsepteeris seda, s.t kostjale oli hageja tingimuslik avaldus üheselt selge. Seda kinnitab kostja 20.10.2008 e-kiri, milles kostja märgib, et laenuleping lõpetatakse avalduses märgitud kuupäeval ning hüpoteegi kustutamiseks tuleb käia notari juures, ja küsib, kas ta paneb aja kinni. Kostja ei täpsustanud hageja tahteavaldust ega teatanud, et hageja avaldust ei ole võimalik rahuldada. Hageja oli kostja privaatpanganduse klient. Seetõttu oleks kostja pidanud välja selgitama hageja tahte. Hagejal oli piisavalt vara lisatagatiste andmiseks. Maakohus on tõendite hindamisel jätnud kohaldatama VÕS §-d 6 ja 7. Olukorras, kus kostja ei esitanud hageja tahteavaldusele vastuväiteid ega täiendavaid nõudmisi, sai hageja aru, et kostja on tahteavalduse aktsepteerinud. Lähtuvalt eeltoodust on kohus jõudnud ebaõigele järeldusele, mille kohaselt oli kostja õigustatud laenulepingu lõpetamiseks vastavalt hageja ülesütlemisavaldusele. Kohus on jätnud kohaldamata VÕS § 396 lg 1 ja TsÜS § 102. Kostja

rikkus laenulepingut, kuna tal puudus õiguslik alus laenulepingut lõpetada ja hageja kontolt laenusummat maha võtta, kuna kostja ei kustutanud hüpoteeki. Kostjal puudus ka muu laenulepingust tulenev õigus laenulepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Maakohtu järeldused hageja 10.10.2008 ja 17.10.2008 e-kirjadest laenulepingu lõpetamise põhjuse osas (baasintressi kasvav määr) on asjakohatud, sest hageja on e-kirjades korduvalt viidanud sellele, et laenulepingu lõpetamise põhjuseks oli korteri võõrandamine. Põhjus, miks hageja soovis laenulepingu lõpetada, ei ole tegelikult oluline, kuna hageja kahju tekkis sellest, et kostja ei lõpetanud laenulepingut vastavalt poolte kokkuleppele. Kohus on jätnud arvestamata kostja 20.10.2008 vastuse, milles kostja teatab, et hüpoteegi kustutamiseks tuleb käia notari juures ning küsib, kas kostja paneb aja kinni, esitamata muid tingimusi või eeldusi hüpoteegi vabastamiseks. Igati mõistlik on eeldada, et enne hagejale positiivse vastuse esitamist 20.10.2008, kostja täpsustab hüpoteegi vabastamisega seonduvaid asjaolusid. Samuti ei esitanud kostja hagejale lisatingimusi hüpoteegi vabastamiseks mõistliku aja jooksul, vaid alles 26.11.2008. Selline kostja käitumine ei ole kooskõlas hea panganduse tavaga. Hageja esitatud tõenditest nähtub kostjapoolne rikkumine. Kostja rikkus poolte kokkulepet ja tegutses omaalgatuslikult. Kostja esitas hüpoteegi kustutamise avalduse alles 20.10.2011, mida ei saa käsitleda samaaegse tehinguna. Pealegi on kostja lõpetanud laenulepingu omavoliliselt teate alusel, mis ei ole edastatud laenulepingu p-des 24 ja 25 sätestatud korras. Kostja tegevusel on otsene põhjuslik seos hagejale tekkinud kahjuga - investeerida kontol olnud 814 961,92 krooni (52 085,56 eurot) kulda ja hõbedasse ning saada sellest tulu. Tegelikkuses on hageja varaline ja mittevaraline kahju suurem kui 45 000 eurot. Ebamõistlik on arvata, et juhul, kui kostja ei oleks laenusummat hageja kontolt debiteerinud, siis oleks hageja jätnud 52 085,56 eurot arvelduskontole seisma. Sellise suurusega summa mõistlik isik investeerib, milline asjaolu on kostjale kui krediidiasutusele teada. Seega on kohustuse rikkumine ning põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel tõendatud. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsus 25.03.2014 otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse ja rahuldas uue otsusega hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 45 000 eurot. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda. Ringkonnakohus tagastas hagejale 2191,92 eurot enamtasutud riigilõivu. Ringkonnakohus jättis rahuldamata kostja taotluse parandada ringkonnakohtu kohtuistungi protokoll. Ringkonnakohtu otsuse järgi on maakohus tõendeid ebaõigesti hinnates leidnud, et hageja laenulepingu ülesütlemise avaldus ei olnud tingimuslik, mistõttu laenulepingu lõpetamisel hüpoteegikande kustutamata jätmine oli õiguspärane ning hageja ei ole õigustatud nõudma kostjalt varalise kahju hüvitamist. Ringkonnakohus leidis, et hageja avaldus laenulepingu lõpetamiseks oli tingimuslik. Hageja esitas maakohtule poolte e-posti teel peetud kirjavahetuse, kus kostja esindaja A. Tammemägi teatas, et sai hageja avalduse kätte ning aktsepteeris seda. Aktsepteerides hageja soovi, teatas kostja 20.10.2008. a e-kirjas hagejale, et laenuleping lõpetatakse hageja varasemas avalduses märgitud kuupäeval ning hüpoteegi kustutamiseks tuleb käia notari juures. Samas e-kirjas küsis kostja hagejalt, kas ta paneb selleks aja kinni. Esitatud tõenditest nähtub, et kostja ei täpsustanud hageja tahteavaldust ega teatanud, et avaldust ei ole võimalik rahuldada või et see ei ole arusaadav või et hüpoteegi kustutamine eeldab lisatingimusi, näiteks uue hindamisakti esitamist teise korteriomandi kohta jne. Kuu aja jooksul avalduse esitamisest ei esitanud kostja ühtegi täiendavat tingimust hüpoteegi

kustutamise kohta, vaid pooled vahetasid kirju teemal, kas hageja peab viibima notari juures või mitte, mille kohta olid kostja selgitused vastuolulised. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole laenulepingu lõpetamise põhjus oluline, sest kahju hagejale tekkis seetõttu, et kostja ei lõpetanud laenulepingut vastavalt hageja tahteavaldusele ja vastavalt kostja enda varasemale lubadusele. Maakohus ei andnud hinnangut hageja väitele, mille kohaselt kostja rikkus laenulepingut sellega, et tal puudus alus lõpetada laenulepingut ja hageja kontolt laenusummat maha võtta, kuna kostja ei täitnud laenulepingu lõpetamiseks seatud tingimust, milleks oli hüpoteegi kustutamine. Kohus jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 396 lg 1 ning TsÜS § 102, millele tuginedes hageja väitis, et kostjal puudus õigus laenulepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ja seega rikkus kostja laenulepingut lõpetades üldist lepingu täitmise kohustust. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et tõenditest ei nähtu kostjapoolne õiguste kuritarvitamine (TsÜS § 138 lg 2), kuivõrd kostjal ei olnud kohustust anda nõusolek hüpoteegi kustutamiseks, sest laenulepingust tulenev nõue ei olnud piisavalt tagatud. Maakohus on jätnud arvestamata, et kostja ei esitanud lisatingimusi hüpoteegi kustutamiseks mõistliku aja jooksul, mis ei ole kooskõlas hea panganduse tavaga. Ringkonnakohtu hinnangul rikkus kostja lepingut sellega, et ta lõpetas laenulepingu ilma samal ajal hüpoteeki kustutamata. Hageja ei ole avaldanud tahet öelda laenuleping üles ilma hüpoteeki vabastamata. Laenulepingust tulenevalt ei olnud kostjal õigust laenulepingut lõpetada. Aktsepteerides hageja tingimuslikku avaldust, lõpetas kostja laenulepingu hüpoteeki kustutamata. Kostja esitas hüpoteegi kustutamise avalduse aastaid hiljem, s.o 20.10. 2011. Hageja tõendas otsese varalise kahju nõuet, mis koosneb lennupiletite, majutuskulu, hindamisakti saamise kulu, lepingulise esindaja kulu ja laenulepingu ennetähtaegse lõpetamise kulu hüvitamise nõudest, kirjalike tõenditega. Hageja nõue 2924,55 euro 55 sendi suuruse otsese varalise kahju hüvitamiseks tuleb rahuldada. Nimetatule kostja sisulisi vastuväiteid ei esitanud. Samuti tuleb rahuldada hageja nõue saamata jäänud tulu hüvitamiseks. Hageja on esitanud tõendid selle kohta, et ta kaotas võimaluse jätkata oma senist investeerimistegevust ning teenida vabade rahaliste vahendite investeerimisega tulu. Hagejale on tekitatud kahju ka sellega, et tal kadus võimalus investeerida kontol olnud 814 961,92 krooni (52 085,56 eurot) kulda ja hõbedasse ning saada sellest tulu. Juhul kui kostja ei oleks laenulepingut omapoolsetel tingimustel lõpetanud, ei oleks hagejale kahju tekkinud ja hageja oleks saanud vabad rahalised vahendid investeerida või neid muul moel kasutada. Hageja esitas tõendid, et ta omab aastast 2008 kulla ja hõbeda investeerimisportfelli. Hageja on selgitanud ja teinud usutavaks, et arvestades, et hageja kulla investeerimisportfell on viimase 30 kuu jooksul kasvanud enam kui 85% ja hõbeda investeerimisportfell on viimase 24 kuu jooksul kasvanud 150%, siis 51 124 euro investeerimisel oleks hageja saanud kulla ja hõbeda investeerimisportfellis tulu 56 747,64 eurot. Asjas on tõendatud, et kostja teadis, et hagejal on Eestis hulgaliselt kinnisvara ja et ta tegeleb investeerimisega. Seega vaidluse asjaolusid hinnates pidi kostja vähemalt pärast hageja raha kontole tagastamise nõude esitamist ette nägema kahju tekkimist. Kassatsioonkaebus 24.04.2014 esitatud kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kostja arvates jättis ringkonnakohus kohaldamata kahju ettenähtavuse põhimõtte (VÕS § 127 lg 3). Samuti leidis kostja, et ringkonnakohus on jätnud kohaldamata rikutud kohustuse kaitse-eesmärgi põhimõtte (VÕS § 127 lg 2). Korteriomandi ostmiseks sõlmitud laenulepingu ja hüpoteegi seadmise lepingut reguleerivate sätete eesmärgiks ei ole väärismetalli portfelliinvesteeringutest saadava kasu või kahju kaitsmine. Ringkonnakohus on jätnud hindamata asjassepuutuvad tõendid, mis kostja hinnangul viitavad asjaolule, et hageja on kunstlikult konstrueerinud kahju hüvitamise nõude.

Samuti on ringkonnakohus otsuses esitanud ebaõige faktiväite, et kostja ei ole sisulisi vastuväiteid otsesele varalisele kahjule esitanud. Kostja on 30.11.2011 menetlusdokumendis esitanud tõendamatuse vastuväite, selgitades, et hageja ei tõendanud, et ta sõitis Eestisse plaanitud müügitehingu tõttu. Hageja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et tal oli kindel kokkulepe konkreetse isikuga korteri võõrandamiseks. Samuti vaidlustas kostja hindamisakti kulu. Ringkonnakohus ei ole analüüsinud kostja väiteid ja tõendeid selle kohta, et hageja soovis laenulepingut lõpetada sõltumata hüpoteegi kustutamisest. Ringkonnakohus ei analüüsinud ka hageja kui kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel. Kohus pidanuks kahjuhüvitist vähendama VÕS § 139 lg 2 alusel. Kostja ei ole oma õigusi kuritarvitanud ega rikkunud head pangandustava. Vastus kassatsioonkaebusele Hageja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Riigikohtu otsus 14.10.2014 otsusega asjas nr 3-2-1-84-14 rahuldas Riigikohus kostja kassatsioonkaebuse ja tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 25.03.2014 otsuse osas, milles ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu otsuse ja mõistis apellatsioonkaebust rahuldades uue otsusega kostjalt hageja kasuks välja 45 000 eurot, samuti menetluskulude jaotuse osas ja saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ülejäänud osas jättis Riigikohus ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjoni summas 450 eurot tagastas Riigikohus kostjale. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu 16.05.2013 otsus on seaduslik ja põhjendatud, arvestades ka käesolevas otsuses toodud põhjendusi. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole rikkunud tsiviilasja läbivaatamisel menetlusõiguse norme, nagu märgitakse apellatsioonkaebuses, ning on õigesti kohaldanud materiaalõigust. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: • pooled sõlmisid 14. oktoobril 2004 laenulepingu (lõpptähtaeg 30. oktoober 2034) nr 2004026924 Tallinnas XXXX XXXXX X-XX asuva korteriomandi (ka korter) ostu finantseerimiseks; • pooled sõlmisid 15. oktoobril 2004 korteriomandi notariaalselt tõestatud hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu; • 15. oktoobri 2004 notariaalselt tõestatud lepingu p-de 5.2.2 ja 5.2.3 kohaselt on korteriomandile seatud hüpoteegiga tagatud kostja kõik nõuded hageja vastu, mis tulenevad

laenulepingu 2004026924 ära esmaspäeval 20.10.2008, ning SEB samal ajal vabastab objekti hüpoteegist."; • kostja esindaja saatis hagejale 20. oktoobril 2008 e-kirja, mille kohaselt: „Lõpetame laenulepingu Teie avalduse peale ära, aga hüpoteegi kustutamiseks tuleb käia notari juures. Kas paneme aja kinni?"; • 20. oktoobril 2008 lõpetas kostja 2004. a laenulepingu ja debiteeris hageja kontolt laenulepingu põhiosa katteks 799 910 krooni 45 senti ja intressi katteks 15 051 krooni 47 senti; • 20. oktoobril 2008 saatis hageja kostjale e-kirja, mis sisaldas mh järgmisi lauseid: „Kas mind on vaja notaris hüpoteegi kustutamiseks? Olen välismaal kuni 13 november, kui pank ilma minuta ei saa hüpoteegi kustutada, pakun notari kuupäevaks 14 november."; • 26. novembril 2008 saatis kostja esindaja hagejale e-kirja, mille kohaselt oli (15. oktoobri 2004) tagatislepingus kirjas see, et hüpoteek tagab ka kõiki tulevikus tekkivaid nõudeid ja kuna tagatise turuväärtus peab katma laenujäägi, on hageja Rävala pst korteri jaoks vaja värsket hindamisakti. Uus hindamisakt on eeltingimuseks hüpoteegi vabastamiseks; • Kostja kustutas hüpoteegi 20. oktoobril 2011. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlesid pooled selle üle, kas hageja laenulepingu ülesütlemisavaldus oli tingimuslik, kas laenulepingu lõpetamine oli hüpoteegikande kustutamata jätmisel õiguspärane ning kas hageja oli õigustatud nõudma kostjalt varalise kahju hüvitamist. Laenulepingu p 24.1 kohaselt tuli hagejal teatada kostjale lepingu ülesütlemisest ette vähemalt 10 päeva või leppetasu maksmise vältimiseks 3 kuud ning avalduses tuli märkida laenu tagasimaksmise tähtpäev (s.t lepingu ülesütlemise kuupäev). Laenulepingu p 25 kohaselt peavad lepingu täitmisega seotud teated olema kirjalikus vormis. Hageja avaldas kostjale oma tahet laenuleping erakorraliselt üles öelda kirjalikus vormis ning tulenevalt laenulepingu p-st 24.1 aktsepteeris kostja lepingu ülesütlemist. Hageja on 17.10.2008 e-kirjas kostjale väljendanud järgmist: „Lõpetame siis laenulepingu 2004026924 ära esmaspäeval 20.10.2008, ning SEB samal ajal vabastab objekti hüpoteegist." Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 mõttes on hageja avaldanud soovi hüpoteegikande kustutamiseks, kuid maakohtu arvates ei nähtu e-kirjast, et tegemist oleks hageja eeltingimusega, kuna hageja avalduses ei olnud seda eeldusena või tingimusena märgitud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu eeltoodud järeldustega. Hagejal ei olnud ülesütlemisavalduses õigust kostjalt nõuda laenulepingu lõpetamist oma tingimustel, milleks oli hüpoteegi kustutamine samal ajal laenulepingu ülesütlemisega. AÕS § 349 lg 1 kohaselt võib kinnisasja omanik nõuda ka hüpoteegi kustutamist mh juhul, kui hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse. Seega on hüpoteegi kustutamise nõude eelduseks selle nõude rahuldamine, mida hüpoteek tagab. Tavaolukorras laenulepingu ennetähtaegsele täitmisele järgneks ka reeglina hüpoteegi kustutamine, mis tagas sama laenu. Hageja 10.10.2008 ja 17.10.2008 e-kirjadest nähtub hageja tahe laenuleping üles öelda ja laen ennetähtaegselt tagastada, kuna ta ei olnud rahul kasvava baasintressi määraga ja tal olid vabad vahendid laenu tagastamiseks (T.l. 83, 84, I kd). Neis e-kirjades pole hageja kordagi märkinud, et soovib vaidlusaluse laenulepingu üles öelda tingimuslikult vaid siis, kui samaaegselt ka kustutatakse hüpoteek. Seega oli kostja õigustatud laenulepingu lõpetama vastavalt hageja ülesütlemisavaldusele, kuna tegemist ei olnud tingimusliku ülesütlemisega. Ka ainult ühe laenulepingu olemasolu korral pidanuks hüpoteegi kustutamise nõudeks olema enne laenulepingujärgne nõue täidetud, s.t hüpoteegi kustutamine saab nõude rahuldamisele järgneda vähemalt lühikeselt ajaliselt distantsilt, mitte toimuda täpselt samal ajal. Vaidlus poolte vahel puudub selles, et 2005. a sõlmitud laenulepingu alusel hageja laenu ennetähtaegselt ei tagastanud. Vaidlusaluse hüpoteegiga oli tagatud ka 2005. sõlmitud laenuleping.

Riigikohus leidis antud asjas tehtud otsuses nr 3-2-1-84-14: „Asjaolul, et kostja võis ekirjavahetuse teel anda hagejale nõusoleku hüpoteegi kustutamiseks, ei ole õiguslikku tähendust, sest hüpoteegi seadmise leping ja tagatisleping tuli vastavalt AÕS § 326 ja § 346 lg 2 järgi sõlmida notariaalselt tõestatud vormis ja TsÜS § 77 lg 3 esimese lause järgi saab seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Järelikult ei muutnud pooled hüpoteegi seadmise lepingut seaduses sätestatud vormis osas, mis puudutab hüpoteegiga tagatavaid nõudeid. Seetõttu ei saanud kostjal kohtu tuvastatud asjaolusid arvesse võttes tekkida hüpoteegi kustutamise kohustust ning ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et kostja rikkus lepingut sellega, et ta lõpetas laenulepingu hüpoteeki samal ajal kustutamata. Hageja 17. oktoobri 2008 e-kiri võiks tähendada ettepanekut kostjale, et viimane kas loobuks hüpoteegist (AÕS § 329), lõpetaks hüpoteegi (AÕS § 330) või annaks hüpoteegi hagejale üle (AÕS § 338 lg 2)“. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt tsiviilasja materjalidest ei järeldu kostja TsÜS § 138 lg 2 kohane õiguste kuritarvitamine, kostjal ei olnud kohustust anda nõusolek hageja korterile seatud hüpoteegi kustutamiseks, kuna laenulepingust tulenev nõue ei olnud piisavalt tagatud üksnes hageja teisele korteriomandile seatud hüpoteegiga. VÕS § 90 kohaselt kannab võlgnik oma kohustuse täitmisega seotud kulud. Seega oli kostjal õigus nõuda lepingu alusel hagejalt hindamisakti esitamist ning hageja pidi arvestama hindamisakti tellimisel kaasneva kuluga. Hageja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks kostja kohustuse rikkumine, mille tagajärjel kaasneb hagis esitatud asjaoludel kahju hüvitamise kohustus. Kostja on lepingu lõpetamisel juhindunud seadustes ja lepingus sätestatust. Tõendamata on kohustuse rikkumine, puudub põhjuslik seos teo ning tagajärje vahel. Kuivõrd tõendamata on kostja kohustuse rikkumine, siis puudub kohtul vajadus analüüsida hagejale tekkinud kahju olemasolu ja selle suurust, samuti põhjuslikku seost kostja käitumise ja hagejale väidetavalt tekkinud kahju vahel ning hinnata nende asjaolude tõendamiseks esitatud tõendeid. Riigikohus leidis järgmist: „Ringkonnakohus on jätnud TsMS § 442 lg 8 kolmandat lauset ja TsMS § 654 lg 5 teist lauset rikkudes ka hindamata ja käsitlemata hageja vande all antud ütluse, mille kohaselt nurjus korteri müügitehing seetõttu, et ostja majanduslik seis oli halb ja ta arvas, et ostmiseks ei ole soodne aeg. Juhul kui see on nii, siis puudub põhjuslik seos kostja tegevuse ja hagejale lennupiletite, hotellikulu ja hindamisakti tellimisega väidetavalt tekkinud kahju vahel. Kolleegiumi hinnangul on siiski võimalik hageja otsese varalise kahju hüvitamise nõue (lennupiletite, hotellikulu ja hindamisakti kulu) VÕS § 115 lg 1 alusel. Kolleegium on varem leidnud, et VÕS § 14 loob läbirääkimisi pidavate isikute vahel seadusest tuleneva võlasuhte, millest tulenevate kohustuste rikkumise eest vastutab kohustust rikkunud isik VÕS § 115 alusel (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-62-13, p 15). Sama otsuse p-s 18 on kolleegium leidnud, et võimalik lepingueelsete kohustuste rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue on VÕS § 127 lg 1 järgi suunatud eelkõige läbirääkimistest ja sellele tuginemisest tingitud negatiivsete varaliste tagajärgede kõrvaldamisele ehk nn negatiivse kahju (usalduskahju) hüvitamisele. Käesolevas asjas kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt on võimalik, et hageja ja kostja ekirjavahetus 2008 oktoobris võis olla mõistetav hüpoteegilepingu (tagatislepingu) muutmiseks peetavate lepingueelsete läbirääkimistena. Kui kostja on hagejale avaldanud lepingueelsete läbirääkimiste käigus eksitavat teavet ja see tegevus on VÕS § 127 lg 1 ja lg 4 järgi põhjustanud hagejale VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitatavat kahju, vabaneb kostja selle kahju hüvitamise kohustusest juhul, kui ta tõendab, et kohustuse rikkumise põhjuseks oli vääramatu jõud VÕS § 103 lg 2 tähenduses“. Hageja ei ole tõendanud otsese varalise kahju tekkimist kostja süül. Hageja on vande all seletusi andes kinnitanud, et müügitehing nurjus seetõttu, et ostja majanduslik seis oli halb ja ta arvas, et ostmiseks ei ole soodne aeg. Samuti ei ole tõendamist leidnud, et kostja oleks hüpoteegi

kustutamise osas läbirääkimisi pidades andnud ebaõiget või eksitavat infot, mis nähtub kostja e-kirjadest (t.l. 24, 26, 28, I kd). Vaidlus puudub selles, et hageja ei täitnud kostja poolt seatud lisatingimusi, mis võimaldanuks hüpoteegi kustutamist ilma, et tasutud oleks 2005. a laenulepingu alusel kogu laen või osa sellest. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga täiesti järgnevas. Tsiviilasja materjalidest ei järeldu kostja TsÜS § 138 lg 2 kohane õiguste kuritarvitamine, kostjal ei olnud kohustust anda nõusolek hageja korterile seatud hüpoteegi kustutamiseks, kuna laenulepingust tulenev nõue ei olnud piisavalt tagatud üksnes hageja teisele korteriomandile seatud hüpoteegiga. VÕS § 90 kohaselt kannab võlgnik oma kohustuse täitmisega seotud kulud. Seega oli kostjal õigus nõuda lepingu alusel hagejalt hindamisakti esitamist ning hageja pidi arvestama hindamisakti tellimisel kaasneva kuluga. Hageja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks kostja kohustuse rikkumine, mille tagajärjel kaasneb hagis esitatud asjaoludel kahju hüvitamise kohustus. Kostja on lepingu lõpetamisel juhindunud seadustes ja lepingus sätestatust. Tõendamata on kohustuse rikkumine, puudub põhjuslik seos teo ning tagajärje vahel. Kuivõrd tõendamata on kostja kohustuse rikkumine, siis puudub kohtul vajadus analüüsida hagejale tekkinud kahju olemasolu ja selle suurust, samuti põhjuslikku seost kostja käitumise ja hagejale väidetavalt tekkinud kahju vahel ning hinnata nende asjaolude tõendamiseks esitatud tõendeid. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jätab ta apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-147-14 p-22 selgitanud menetluskulude kindlaksmääramise korda järgmiselt: „1. jaanuaril 2015 jõustusid TsMS-i muudatused, mis olulisel määral muutsid menetluskulude kindlaksmääramise korda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause uue redaktsiooni kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 uue redaktsiooni kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (p 1) või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (p 2). Seejuures nähakse TsMS § 176 lg 4 uues redaktsioonis ette menetlusosaliste kohustus esitada igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, menetluskulude nimekiri selle kohtuastme menetlusega seotud kulude kohta. /....../ Kolleegiumi arvates tuleb kohtutel eespool nimetatud probleemi ületamiseks tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv)“.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Reet Allikvere

Ande Tänav

Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.