Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes:

Kohus on seisukohal, et antud juhul on tegemist kestvuslepinguga. Laenulepingu kui kestvuslepingu ülesütlemisele kohaldub üldiselt VÕS § 195. VÕS § 195 lg 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Ülesütlemine on kujundusõigus, mis on teostatav ühepoolse tahteavaldusega, kui ülesütlemise materiaalsed eeldused on täidetud. VÕS § 196 lg 1 alusel võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Laenulepingu p 24.1 kohaselt tuli hagejal teatada kostjale lepingu ülesütlemisest ette vähemalt 10 päeva või leppetasu maksmise vältimiseks 3 kuud ning avalduses tuli märkida laenu tagasimaksmise tähtpäev (s.t lepingu ülesütlemise kuupäev). Laenulepingu p 25 kohaselt peavad lepinguosaliste poolt lepingu täitmisega seotud teated olema kirjalikus vormis. Kohtule nähtuvalt avaldas hageja kostjale oma tahet laenulepingu erakorraliseks ülesütlemiseks kirjalikus vormis ning tulenevalt laenulepingu p-st 24.1 aktsepteeris kostja hagejapoolset lepingu ülesütlemist. Kostja luges lepingu ülesöelduks alates 20.10.2008 (tl 19-20). Lepingu ülesütlemise korral jäävad kehtima lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud kohustused (VÕS § 195 lg 2). Poolte vahel on vaidlus, kas hageja ülesütlemisavaldus oli esitatud tingimuslikult, s.o üksnes juhul, kui kostja kustutab ka hüpoteegikande. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja selgitanud, et 20.10.2008 esitatud ülesütlemisavaldus oli tingimuslik. Hageja on seisukohal, et kostjal puudus õiguslik alus laenulepingut lõpetada ning hageja kontolt laenusummat maha võtta, kuivõrd kostja ei täitnud laenulepingu lõpetamiseks seatud eeltingimust, milleks oli hüpoteegi kustutamine. Kostja ei nõustu hageja väitega, et hageja poolt kostjale saadetud laenulepingu lõpetamise avaldus oli tingimuslik. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja 17.10.2008 kostjale saadetud e-kirjas väljendanud järgmist: „lõpetame siis laenulepingu XXX ära esmaspäeval 20.10.2008, ning SEB samal ajal vabastab objekti hüpoteegist (tl 19).“ Kohus asub seisukohale, et antud juhul on hageja tõepoolest avaldanud soovi hüpoteegikande kustutamiseks, kuid nimetatud e-kirjast ei nähtu, et tegemist oleks hageja poolt väidetud eeltingimusega. Hageja poolt esitatud avalduses ei olnud seatud laenulepingu ülesütlemise eeldusena hüpoteegi kustutamine, kuna avalduses ei olnud seda eeldusena või tingimusena märgitud. Hageja 10.10.2008 ja 17.10.2008 kirjadest nähtub hoopis hageja tahe laenuleping üles öelda ja laen ennetähtaegselt tagastada, kuna ta ei olnud rahul kasvava baasintressi määraga ja tal oli vabad vahendid laenu tagastamiseks (tl 19,83). Eeltoodust tulenevalt kohus asub seisukohale, et kostja oli antud juhul õigustatud laenulepingu lõpetamiseks vastavalt hageja ülesütlemisavaldusele. Kohtule nähtuvalt on hageja esitanud kostja vastu varalise kahju hüvitamise nõude summas 45 000 eurot: 1) otsene varaline kahju- lennupiletid 12 420 krooni s.o 793,78 eurot ja majutuse näol summas 6 900 krooni s.o 440,99 eurot (tl 42-45, tl 114, ); 2) hindamisaktiga seoses kantud kulu 2 000 krooni s.o 127,82 eurot (tl 46); 3) laenulepingu ennetähtaegse lõpetamise kulud kolme kuu intresside näol summas 15 051,47 krooni s.o 961,96 eurot; 4) kohtueelne õigusabikulu 600 eurot (tl 164-169); 5) saamata jäänud tulu 56 747,64 eurot (tl 47-50, tl 135140, tl 161-163, ). Võttes arvesse hagi hinnalt makstavat riigilõivu suurust esitas hageja kostja vastu nõude varalise kahju osas summas 2900 eurot ning saamata jäänud tulu näol summas 42 100 eurot ehk kokku 45 000 eurot.

VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise eest on sätestatud VÕS §-s 101. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. TsÜS § 138 lg-s 2 sätestatu kohaselt ei ole õiguse teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 2 lg 2 kohaselt võib võlasuhte olemusest tuleneda võlasuhte poolte kohustus teatud viisil arvestada teise võlasuhte poole õiguste ja huvidega. VÕS § 103 lg 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 103 lg 2 kohaselt on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. VÕS § 115 lg 1 kohaselt juhul, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 3 kohaselt peab lepingulist kohustust rikkunud lepingupool hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Kohus on seisukohal, et hea usu põhimõtte funktsiooniks on tõkestada lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamine. Õiguste kuritarvitamise üle otsustamine tähendab hinnangu andmist, kas kostja kasutas oma õiguslikku positsiooni pahatahtlikult. Hea usu põhimõttega kooskõlas ei saa olla kostja käitumine nt juhul, kui ta tugines oma õiguslikule positsioonile, vaatamata sellele, et ta teadis, et hageja huvi laenulepingu lõpetamiseks oli seotud üksnes hüpoteegikande kustutamisega ja tehingu tegemisega potentsiaalse ostjaga. Hageja õiguste kuritarvitamine peaks kohtu hinnangul olema selgelt äratuntav ja kindlaks tehtav. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja peale lepingu ülesütlemise toimumist oma ekirjades korduvalt kostjale selgitanud, et tema tahteavaldus lepingu lõpetamiseks oli lahutamatult seotud hüpoteegikande kustutamisega ning korteri asukohaga XXX müügitehinguga kolmandale isikule. Hageja on vande all andnud ütlusi, mille kohaselt 17.10.2008 kostjale e-kirja saates oli hageja eesmärk lõpetada leping ja vabastada korter hüpoteegi alt. Hageja ei soovinud laenulepingut lõpetada ilma hüpoteegi kustutamiseta. Hagejal oli soov müüa antud korter uuele omanikule järelemaksuga, korteri potentsiaalne ostja oli XXX ja ta soovis osta 150 000 euro eest, millest oleks 50 000 eurot tasunud ja ülejäänud oleks ajatatud järelemaksuga 3 aasta peale. Hageja ei oleks müünud ilma, et tema kasuks oleks hüpoteek seatud. Kui panga hüpoteek oleks peale jäänud, siis hagejal poleks olnud võimalik talle müüa, sest hagejal poleks olnud tagatist (tl 147-148). Tsiviilasja materjalidest ei nähtu hageja kokkulepet potentsiaalse ostjaga ostu-müügi tehingu sooritamiseks. Hageja vande all antud ütlustest nähtuvalt detsembri alguses ostja teatas, et ta ei soovi korterit osta ja ostja avaldas mitte ostmise põhjuseks halva majandusliku seisu ja arvas, et pole soodne aeg praegu osta (tl 148). Seega ei olnud korteri võõrandamistehingu ärajäämine seotud mitte kostja poolt hüpoteegi kustutamata jätmisega, vaid korteri ostja poolt ostuhuvi kaotamisega. Hageja kinnitusel on ta kinnisvarasse investeerija, kes soovis oma investeeringu maha müüa, tegemist ei olnud kodulaenuga (tl 142, tl 148). Samas ei nähtu kohtule esitatud tõenditest, et kostja teadis või oleks pidanud teadma hageja investeerimiskavatsustest ja tehingu toimumata jäämisel hagejale tekkida võivast kahjust. Hageja on vande all antud ütlustes selgitanud, et ta

on alates 2008.aastast investeerinud väärismetallidesse, kostja ei olnud teadlik sellest investeeringust (tl 148). Hageja on selgelt oma e-kirjades kostjale teada andnud, et potentsiaalse ostjaga „tehingu tegemine ei ole veel kindel, aga mul on hetkel vabad vahendid, millega sooviksin kohe tasuda laenu“, seega on selge hageja tahe laenulepingu lõpetamiseks (tl 82-84). Kostja tunnistab, et antud juhul ei esitanud kostja töötaja hagejale enne 26.11.2008 õiget infot hüpoteegi kustutamise tingimuse osas. Hüpoteegi kustutamise tingimused tulenevad pooltevahelisest laenulepingust ja seadustest, seega ka juhul, kui kostja ei esitanud hagejale täpset informatsiooni hüpoteegikande kustutamise kohta, pidi hageja lepingus sätestatust teadlik olema. Poolte vahel 15.10.2004 notariaalselt tõestatud lepingu p 5.2.3 kohaselt on XXX korteriomandile seatud hüpoteegiga tagatud kostja kõik nõuded hageja vastu, mis tulenevad poolte vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ja nende võimalikest lisadest (tl 52-54). Asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lg 1 sätestab, et kui hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse või nõuet ei ole tekkinud, võib koormatud kinnisasja igakordne omanik nõuda hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Kohus asub seisukohale, et tsiviilasja materjalidest ei järeldu kostjapoolne TsÜS § 138 lg 2 kohane õiguste kuritarvitamine, kostjal ei olnud kohustust anda nõusolek XXX korteriomandile seatud hüpoteegi kustutamiseks, kuna laenulepingust nr XXX tulenev nõue ei olnud piisavalt tagatud üksnes XXX korterile seatud hüpoteegiga. Kostja nõudis 26.11.2008 hagejalt Tallinnas XXX asuva korteriomandi hindamisakti esitamist tuginedes lepingu nr XXX p-le 17.1.e (tl 2426, tl 91-100). Kohtule esitatud e-kirjadest nähtuvalt informeeris kostja hagejat hüpoteegikande kustutamise võimalustest (tl 20-25). VÕS § 90 kohaselt kannab võlgnik oma kohustuse täitmisega seotud kulud. Seega oli kostjal õigus nõuda lepingu alusel hagejalt hindamisakti esitamist ning hageja pidi arvestama hindamisakti tellimisel kaasneva kuluga. Kohus asub seisukohale, et hageja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks kostjapoolne kohustuse rikkumine, mille tagajärjel kaasneb hagis esitatud asjaoludel kahju hüvitamise kohustus. Kostja on lepingu lõpetamisel juhindunud seadustes ja lepingus sätestatust. Tõendamata on kohustuse rikkumine, puudub põhjuslik seos teo ning tagajärje vahel. Kohus selgitab hagejale, et TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohtule esitatud faktilised asjaolud peavad olema kohtule esitatud tõenditega tõendatud ja kontrollitavad. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 229 lg 1 kohaselt teeb kohus esitatud tõendite alusel kindlaks poolte nõuded ja vastuväited või nende puudumise. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Kuivõrd tõendamata on kostjapoolne kohustuse rikkumine, siis ei puudub kohtul vajadus analüüsida hagejale tekkinud kahju olemasolu ja selle suurust, samuti põhjuslikku seost kostja käitumise ja hagejale väidetavalt tekkinud kahju vahel ning hinnata nende asjaolude tõendamiseks esitatud tõendeid. Kohus asub seisukohale, et antud juhul tuleb hageja kahju hüvitamise nõue jätta eeltoodud põhjendustel rahuldamata. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind, TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus ja TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga, seega on tsiviilasja hinnaks 45 000 eurot.

Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 ja 2 kohaselt hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.