Eesistuja Malle Seppik, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Robert Liiholmi hagi AS-i SEB Pank vastu 45 000 euro suuruse kahjuhüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 25. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-48157
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS-i SEB Pank kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
45 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Robert Liiholm, esindaja vandeadvokaat Katrin Sarap Kostja AS SEB Pank (registrikood 10004252), esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik
Asja läbivaatamise kuupäev
22. september 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-48157 osas, milles ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu otsuse ja mõistis apellatsioonkaebust rahuldades uue otsusega kostjalt hageja kasuks välja 45 000 eurot, samuti menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
2.Rahuldada AS-i SEB Pank kassatsioonkaebus.
3.Tagastada AS-ile SEB Pank (konto nr EE621010000000012017) kassatsioonkaebuselt
1.Robert Liiholm (hageja) esitas 7. oktoobril 2011 Harju Maakohtule AS-i SEB Pank (kostja) vastu hagi. Hageja palus mõista kostjalt enda kasuks välja kahjuhüvitise 45 000 eurot (2900 eurot otsene varaline kahju ja 42 100 eurot saamata jäänud tulu). Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 14. oktoobril 2004 laenulepingu nr 2004026924 (edaspidi
laenuleping) Tallinnas asuva korteriomandi (edaspidi korter) ostu finantseerimiseks. Korterile seati
15.oktoobril 2004 sõlmitud eraldi kokkuleppega (edaspidi hüpoteegileping) hüpoteek kostja kasuks. Oktoobris 2008 leidis hageja korterile ostja ning soovis korteri võõrandada. 17. oktoobril 2008 saatis hageja kostjale e-kirja teel teate, mille kohaselt palus laenulepingu lõpetada 20. oktoobril 2008 ning samal ajal vabastada korter hüpoteegi alt. Kostja esindaja A. Tammemägi saatis 20. oktoobril 2008 hagejale e-kirja, milles teatas, et laenuleping lõpetatakse hageja avalduse alusel ning et hüpoteegi kustutamiseks tuleb käia notari juures. Samal päeval lõpetaski kostja laenulepingu ja debiteeris hageja kontolt laenulepingu põhiosa katteks 799 910 krooni 45 senti ja intressi katteks 15 051 krooni 47 senti (kokku 814 961 krooni 92 senti). Korteril lasuvat hüpoteeki kostja ei kustutanud.
26.novembril 2008 teatas kostja esindaja A. Tammemägi hagejale e-kirjaga, et kuna tagatislepingus on kirjas, et hüpoteek tagab kõiki olemasolevaid ja tulevikus tekkivaid nõudeid, siis soovib kostja hageja teise laenutagatise (korteriomand Tallinnas) kohta saada värsket hindamisakti, mis on eeltingimus korteri hüpoteegi alt vabastamiseks. 16. detsembril 2008 saatis hageja kostjale hindamisakti ning teatas, et kostja ebaadekvaatse käitumise tõttu laenulepingu lõpetamisel koos hüpoteegi kustutamisega on korteri ostja planeeritud ostutehingust loobunud. 17. aprillil 2009 teavitas hageja kostjat talle tekkinud kahjust. Järgnevas e-posti teel peetud kirjavahetuses kostja esindajatega on kostja korduvalt tunnistanud, et tegi hüpoteegi kustutamisega seotud info mitteõigeaegse ja ebakorrektse esitamisega vea. 22. veebruari 2011. a e-kirjas kinnitas kostja direktori asetäitja hagejale, et kostja on käitunud hageja suhtes ebakorrektselt ning on valmis hüvitama tõendatud kahju. Pooled on arutanud olukorra lahendamist kompromissi teel, kuid ei ole kokkulepet saavutanud. Hageja avaldus laenulepingu lõpetamiseks oli tingimuslik. Tingimuseks oli korteri hüpoteegi alt vabastamine. Seega ei olnud kostjal õigust laenulepingut lõpetada, kui ta samal ajal ei vabastanud korterit hüpoteegi alt. Kostja on tekitanud laenulepingu rikkumisega hagejale otsese varalise kahju ning kahju saamata jäänud tulu näol. Otsene varaline kahju seisneb esmalt lennupiletite maksumuses Ameerika Ühendriikidest Eestisse, 793 eurot 78 senti. Kuna korteri võõrandamistehing jäi kostja ebaõige info tõttu ära, pöördus hageja Eestisse tagasi ilma igasuguse põhjuseta. Lisaks lennupiletite maksumusele tuli hagejal maksta ka majutuse eest hotellis kokku 440 eurot 99 senti. Hindamisakti kulu hageja teise korteriomandi hindamiseks oli 127 eurot 82 senti, laenulepingu ennetähtaegse lõpetamise kulu 961 eurot 96 senti ja hageja kohtueelse õigusabi kulu 600 eurot. Kokku on hageja otsene varaline kahju 2924 eurot 55 senti. Laenulepingu omaalgatusliku lõpetamise tõttu kaotas hageja võimaluse 814 961 krooni 92 sendi (52 085 euro 56 sendi) investeerimiseks. Alates 2008. aastast omab hageja lisaks muudele investeeringutele kulla ja hõbeda investeerimisportfelli. Hageja kulla ja hõbeda investeerimisportfellid on viimase 24–30 kuu jooksul kasvanud 85−150%. Kui kostja ei oleks laenulepingut lõpetanud, oleks hageja saanud laenu põhiosas debiteeritud summa (51 124 eurot) investeerida kulla ja hõbeda investeerimisportfellis. Laenuraha kasutamisel oleks investeeringu ja reaalselt saadava tulu suhe järgmine: 51 124 eurot * 60% (kuld) = 30 674,40 * 85% = 26 073 eurot
24 senti; 51 124 eurot * 40% (hõbe) = 20 449,60 * 150% = 30 674 eurot 40 senti. Lähtudes eeltoodust, on hageja kahju 56 747 eurot 64 senti. Võttes arvesse hagi hinnalt makstava riigilõivu suurust, esitas hageja kostja vastu 2900 euro suuruse varalise kahju hüvitamise ning 42 100 euro suuruse saamata jäänud tulu hüvitamise nõude ehk kokku 45 000 euro suuruse nõude.
2.Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja ei nõustunud hageja väitega, et kostja rikkus laenulepingut, lõpetades lepingu ühepoolselt hageja vastava sooviavalduseta. Laenuleping lõpetati hageja avalduse alusel. Hageja kostjale saadetud laenulepingu lõpetamise avaldus ei olnud tingimuslik. Kostja nõudis hagejalt korteriomandi hindamisakti esitamist, kuna tagatislepingu kohaselt tagas hüpoteek kõiki olemasolevaid ja tulevikus tekkivaid nõudeid.
3.Harju Maakohus jättis 16. mai 2013. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste järgi vaidlesid pooled selle üle, kas hageja laenulepingu ülesütlemise avaldus oli tingimuslik, kas laenulepingu lõpetamine oli hüpoteegikande kustutamata jätmisel õiguspärane ning kas hageja oli õigustatud nõudma kostjalt varalise kahju hüvitamist. Laenulepingu p 24.1 kohaselt tuli hagejal teatada kostjale lepingu ülesütlemisest ette vähemalt 10 päeva või leppetasu maksmise vältimiseks 3 kuud ning avalduses tuli märkida laenu tagasimaksmise tähtpäev (st lepingu ülesütlemise kuupäev). Laenulepingu p 25 kohaselt peavad lepingu täitmisega seotud teated olema kirjalikus vormis. Hageja avaldas kostjale oma tahet laenuleping erakorraliselt üles öelda kirjalikus vormis ning tulenevalt laenulepingu p-st 24.1 aktsepteeris kostja lepingu ülesütlemist. Hageja on 17. oktoobri 2008 e-kirjas kostjale väljendanud järgmist: „Lõpetame siis laenulepingu 2004026924 ära esmaspäeval 20.10.2008, ning SEB samal ajal vabastab objekti hüpoteegist." Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 mõttes on hageja avaldanud soovi hüpoteegikande kustutamiseks, kuid maakohtu arvates ei nähtu e-kirjast, et tegemist oleks hageja eeltingimusega, kuna hageja avalduses ei olnud seda eeldusena või tingimusena märgitud. Hageja 10. oktoobri 2008 ja 17. oktoobri 2008 e-kirjadest nähtub hageja tahe laenuleping üles öelda ja laen ennetähtaegselt tagastada, kuna ta ei olnud rahul kasvava baasintressi määraga ja tal olid vabad vahendid laenu tagastamiseks. Seega oli kostja õigustatud laenulepingu lõpetama vastavalt hageja ülesütlemisavaldusele. Hageja on pärast lepingu ülesütlemist e-kirjades korduvalt kostjale selgitanud, et tema tahteavaldus lepingu lõpetamiseks oli lahutamatult seotud hüpoteegikande kustutamisega ning korteri müügitehinguga kolmandale isikule. Hagejal oli soov müüa korter järelemaksuga, korteri potentsiaalne ostja oli P. Curts ja ta soovis osta korteri 150 000 euro eest, millest oleks 50 000 eurot tasunud ja ülejäänud oleks ajatatud järelemaksuga 3 aasta peale. Hageja ei oleks müünud, ilma et tema kasuks oleks seatud hüpoteek. Kui kostja kasuks seatud hüpoteek oleks alles jäänud, siis hagejal poleks olnud võimalik korterit müüa, sest hagejal poleks olnud tagatist. Asja materjalidest ei nähtu hageja kokkulepet potentsiaalse ostjaga müügilepingu sõlmimiseks. Hageja vande all antud ütlustest nähtuvalt teatas ostja talle 2008. a detsembri alguses, et ta ei soovi korterit osta oma halva majandusliku seisu tõttu, ning leidis, et korteri ostmiseks pole hetkel soodne aeg. Seega ei olnud
korteri müügi ärajäämine seotud hüpoteegi kustutamata jätmisega, vaid ostja ostuhuvi kadumisega. Hageja kinnitusel on ta kinnisvarasse investeerija, kes soovis oma investeeringu maha müüa. Samas ei nähtu esitatud tõenditest, et kostja teadis või oleks pidanud teadma hageja investeerimiskavatsustest ja tehingu toimumata jäämisel hagejale tekkida võivast kahjust. Hageja on selgelt oma e-kirjades kostjale teada andnud, et potentsiaalse ostjaga „tehingu tegemine ei ole veel kindel, aga mul on hetkel vabad vahendid, millega sooviksin kohe tasuda laenu". Seega on selge hageja tahe laenuleping lõpetada. Kostja on tunnistanud, et kostja töötaja ei esitanud hagejale enne 26. novembrit 2008 õiget infot hüpoteegi kustutamise tingimuse kohta. Hüpoteegi kustutamise tingimused tulenevad pooltevahelisest laenulepingust ja seadustest, seega ka juhul, kui kostja ei esitanud hagejale täpset informatsiooni hüpoteegikande kustutamise kohta, pidi hageja lepingus sätestatust teadlik olema. Hüpoteegilepingu p 5.2.3 kohaselt on hageja korterile seatud hüpoteegiga tagatud kostja kõik nõuded hageja vastu, mis tulenevad poolte vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ja nende võimalikest lisadest. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lg 1 kohaselt võib kinnisasja omanik üldjuhul nõuda mh hüpoteegi kustutamist, kui hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse või seda pole tekkinud. Tsiviilasja materjalidest ei järeldu kostja TsÜS § 138 lg 2 kohane õiguste kuritarvitamine, kostjal ei olnud kohustust anda nõusolek hageja korterile seatud hüpoteegi kustutamiseks, kuna laenulepingust tulenev nõue ei olnud piisavalt tagatud üksnes hageja teisele korteriomandile seatud hüpoteegiga. VÕS § 90 kohaselt kannab võlgnik oma kohustuse täitmisega seotud kulud. Seega oli kostjal õigus nõuda lepingu alusel hagejalt hindamisakti esitamist ning hageja pidi arvestama hindamisakti tellimisel kaasneva kuluga. Hageja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks kostja kohustuse rikkumine, mille tagajärjel kaasneb hagis esitatud asjaoludel kahju hüvitamise kohustus. Kostja on lepingu lõpetamisel juhindunud seadustes ja lepingus sätestatust. Tõendamata on kohustuse rikkumine, puudub põhjuslik seos teo ning tagajärje vahel. Kuivõrd tõendamata on kostja kohustuse rikkumine, siis puudub kohtul vajadus analüüsida hagejale tekkinud kahju olemasolu ja selle suurust, samuti põhjuslikku seost kostja käitumise ja hagejale väidetavalt tekkinud kahju vahel ning hinnata nende asjaolude tõendamiseks esitatud tõendeid.
4.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada. Lisaks apellatsioonkaebusele esitas hageja ringkonnakohtule taotluse tagastada enamtasutud riigilõiv. Riigikohus on tunnistanud põhiseaduse vastaseks riigilõivuseaduse sätted, mille alusel hageja tasus maakohtus riigilõivu. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja esitas taotluse parandada ringkonnakohtu kohtuistungi protokoll. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 25. märtsi 2014. a otsusega maakohtu otsuse ja rahuldas uue otsusega hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 45 000 eurot. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda. Ringkonnakohus tagastas hagejale 2191 eurot
92 senti enamtasutud riigilõivu. Ringkonnakohus jättis rahuldamata kostja taotluse parandada ringkonnakohtu kohtuistungi protokoll. Ringkonnakohtu otsuse järgi on maakohus tõendeid ebaõigesti hinnates leidnud, et hageja laenulepingu ülesütlemise avaldus ei olnud tingimuslik, mistõttu laenulepingu lõpetamisel hüpoteegikande kustutamata jätmine oli õiguspärane ning hageja ei ole õigustatud nõudma kostjalt varalise kahju hüvitamist. Ringkonnakohus leidis, et hageja avaldus laenulepingu lõpetamiseks oli tingimuslik. Hageja esitas maakohtule poolte e-posti teel peetud kirjavahetuse, kus kostja esindaja A. Tammemägi teatas, et sai hageja avalduse kätte ning aktsepteeris seda. Aktsepteerides hageja soovi, teatas kostja 20. oktoobri 2008. a e-kirjas hagejale, et laenuleping lõpetatakse hageja varasemas avalduses märgitud kuupäeval ning hüpoteegi kustutamiseks tuleb käia notari juures. Samas e-kirjas küsis kostja hagejalt, kas ta paneb selleks aja kinni. Esitatud tõenditest nähtub, et kostja ei täpsustanud hageja tahteavaldust ega teatanud, et avaldust ei ole võimalik rahuldada või et see ei ole arusaadav või et hüpoteegi kustutamine eeldab lisatingimusi, näiteks uue hindamisakti esitamist teise korteriomandi kohta jne. Kuu aja jooksul avalduse esitamisest ei esitanud kostja ühtegi täiendavat tingimust hüpoteegi kustutamise kohta, vaid pooled vahetasid kirju teemal, kas hageja peab viibima notari juures või mitte, mille kohta olid kostja selgitused vastuolulised. Poolte kirjavahetuses on hageja korduvalt selgitanud, et laenulepingu lõpetamise põhjuseks on korteri võõrandamine, mis tehingu ärajäämisele viitas hageja ka oma 16. detsembri 2008. a e-kirjas. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole laenulepingu lõpetamise põhjus oluline, sest kahju hagejale tekkis seetõttu, et kostja ei lõpetanud laenulepingut vastavalt hageja tahteavaldusele ja vastavalt kostja enda varasemale lubadusele. Maakohus ei andnud hinnangut hageja väitele, mille kohaselt kostja rikkus laenulepingut sellega, et tal puudus alus lõpetada laenulepingut ja hageja kontolt laenusummat maha võtta, kuna kostja ei täitnud laenulepingu lõpetamiseks seatud tingimust, milleks oli hüpoteegi kustutamine. Kohus jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 396 lg 1 ning TsÜS § 102, millele tuginedes hageja väitis, et kostjal puudus õigus laenulepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ja seega rikkus kostja laenulepingut lõpetades üldist lepingu täitmise kohustust. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et tõenditest ei nähtu kostjapoolne õiguste kuritarvitamine (TsÜS § 138 lg 2), kuivõrd kostjal ei olnud kohustust anda nõusolek hüpoteegi kustutamiseks, sest laenulepingust tulenev nõue ei olnud piisavalt tagatud. Maakohtu järeldus on ekslik, sest 20. oktoobril 2008, s.o päeval, mil kostja laenulepingu lõpetas, teatati hagejale, et hüpoteegi kustutamiseks tuleb käia notari juures, esitamata muid tingimusi või eeldusi hüpoteegi kustutamiseks. Kostja hakkas lisatingimusi hüpoteegi kustutamisele seadma alles 26. novembril 2008. Neid tingimusi oleks kostja pidanud soovi korral esitama juba enne 20. oktoobrit 2008. Maakohus on jätnud arvestamata, et kostja ei esitanud lisatingimusi hüpoteegi kustutamiseks mõistliku aja jooksul, mis ei ole kooskõlas hea panganduse tavaga. Hageja on menetluses ka selgitanud, et kuna ta oli kostja privaatpanganduse klient, oli kostjal vajadusel võimalik saada avalikest teabeallikatest infot hagejale kuuluva kinnisvara kohta ja et hagejal oli piisavalt vara
lisatagatiste andmiseks, mida kostja oleks saanud küsida. Ringkonnakohtu hinnangul rikkus kostja lepingut sellega, et ta lõpetas laenulepingu ilma samal ajal hüpoteeki kustutamata. Hageja ei ole avaldanud tahet öelda laenuleping üles ilma hüpoteeki vabastamata. Laenulepingust tulenevalt ei olnud kostjal õigust laenulepingut lõpetada. Aktsepteerides hageja tingimuslikku avaldust, lõpetas kostja laenulepingu hüpoteeki kustutamata. Kostja esitas hüpoteegi kustutamise avalduse aastaid hiljem, s.o 20. oktoobril 2011. Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (VÕS § 127 lg 1). Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu (VÕS § 128 lg 2). Hageja tõendas otsese varalise kahju nõuet, mis koosneb lennupiletite, majutuskulu, hindamisakti saamise kulu, lepingulise esindaja kulu ja laenulepingu ennetähtaegse lõpetamise kulu hüvitamise nõudest, kirjalike tõenditega. Hageja nõue 2924 euro 55 sendi suuruse otsese varalise kahju hüvitamiseks tuleb rahuldada. Nimetatule kostja sisulisi vastuväiteid ei esitanud. Samuti tuleb rahuldada hageja nõue hüvitada saamata jäänud tulu. Hageja on esitanud tõendid selle kohta, et ta kaotas võimaluse jätkata oma senist investeerimistegevust ning teenida vabade rahaliste vahendite investeerimisega tulu. Hagejale on tekitatud kahju ka sellega, et tal kadus võimalus investeerida kontol olnud 814 961 krooni 92 senti (52 085 eurot 56 senti) kulda ja hõbedasse ning saada sellest tulu. Juhul kui kostja ei oleks laenulepingut omapoolsetel tingimustel lõpetanud, ei oleks hagejale kahju tekkinud ja hageja oleks saanud vabad rahalised vahendid investeerida või neid muul moel kasutada. Hageja on esitanud tõendid selle kohta, et ta on investeerimisega pidevalt tegelenud ja et kostja oli sellest teadlik. Tuleb nõustuda, et kui kostja ei oleks laenusummat hageja kontolt debiteerinud, siis oleks hageja saanud eraisikuna 52 085 eurot 56 senti mõistliku isikuna investeerida. Hageja esitas tõendid, et ta omab aastast 2008 kulla ja hõbeda investeerimisportfelli. Hageja on selgitanud ja teinud usutavaks, et arvestades, et hageja kulla investeerimisportfell on viimase 30 kuu jooksul kasvanud enam kui 85% ja hõbeda investeerimisportfell on viimase 24 kuu jooksul kasvanud 150%, siis 51 124 euro investeerimisel oleks hageja saanud kulla ja hõbeda investeerimisportfellis tulu 56 747 eurot 64 senti. Asjas on tõendatud, et kostja teadis, et hagejal on Eestis hulgaliselt kinnisvara ja et ta tegeleb investeerimisega. Seega vaidluse asjaolusid hinnates pidi kostja vähemalt pärast hageja raha kontole tagastamise nõude esitamist ette nägema kahju tekkimist. Ringkonnakohus jättis rahuldamata kostja taotluse 6. märtsi 2014. a kohtuistungi protokolli parandamiseks, sest ei nõustu taotlusega ja lisab vastuväite tulenevalt TsMS § 53 lg-st 4 protokollile. Hageja taotlus tagastada 2191 eurot 92 senti enamtasutud riigilõivu tuleb rahuldada. Hageja tasus
7.oktoobril 2011 hagi esitades 45 000 euro suuruse nõude esitamisel riigilõivu 4154 eurot 25 senti. Riigikohus tunnistas 19. veebruaril 2013 kohtuasjas nr 3-4-1-28-12 riigilõivuseaduse § 57 lg 1 koostoimes lisaga 1 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 44 738 euro 15 sendi kuni 51 129 eurot 31 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 4154 eurot 25 senti. Seega tuleb hageja tasutud riigilõivust tagastada 2191 eurot 92 senti, kuna hagejal tulnuks tasuda riigilõivu
1933 eurot 33 senti.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kostja arvates jättis ringkonnakohus kohaldamata kahju ettenähtavuse põhimõtte (VÕS § 127 lg 3).Kostja ei nõustu, et oleks lepingut rikkunud, kuid esitab alternatiivsed seisukohad, mis välistavad saamata jäänud tulu väljamõistmise. Õigusteoorias on välja toodud, et ettenähtavad ei ole ebatavaliselt suured spekulatsioonitulud (nt väidab võlausaldaja, et ta oleks talle võlgnetava raha investeerinud väärtpaberitesse): mõistlik võlgnik ei pea lepingu sõlmimisel arvestama sellega, et kui ta oma rahalise kohustuse täitmisega viivitab, siis tahab võlausaldaja seda summat kasutada just nimelt aktsiatehinguteks. Võlausaldaja peaks lepingu sõlmimisel sellisel juhul teavitama vastavast investeerimissoovist, st võlgniku jaoks võimalikule kahjuriskile viitama. Hageja puhul on tegemist ülisuure spekulatiivse tuluga, mille teenimise kavatsusest ei ole hageja kostjat teavitanud. Ringkonnakohus on jätnud kohaldamata rikutud kohustuse kaitse-eesmärgi põhimõtte (VÕS § 127 lg 2). Kahju hüvitamise kohustus tekib vaid siis, kui kahju tekkis sellise riski realiseerumise tulemusena, mille vältimiseks vastav lepinguline kohustus oli võetud või norm kehtestatud. Korteriomandi ostmiseks sõlmitud laenulepingu ja hüpoteegi seadmise lepingut reguleerivate sätete eesmärgiks ei ole väärismetalli portfelliinvesteeringutest saadava kasu või kahju kaitsmine. Ringkonnakohus on uue otsuse tegemisel jätnud hindamata asjassepuutuvad tõendid. Poole vande all ülekuulamisel selgitas hageja, et pank ei olnud teadlik tema investeerimissoovist kulda ja hõbedasse. Samuti selgitas hageja vande all, et ostja ei soovinud loobuda vaidlusaluse korteri ostmisest mitte hüpoteegi kustutamata jätmise, vaid halva majandusliku seisuga ja ostuhetke ebasoodsaks hindamise tõttu. Tõendid viitavad asjaolule, et hageja on kunstlikult konstrueerinud kahju hüvitamise nõude. Ringkonnakohus on otsuses esitanud ebaõige faktiväite, et kostja ei ole sisulisi vastuväiteid otsesele varalisele kahjule esitanud. Kostja on 30. novembri 2011. a menetlusdokumendis esitanud tõendamatuse vastuväite, selgitades, et hageja ei tõendanud, et ta sõitis Eestisse plaanitud müügitehingu tõttu. Kostja selgitas, et hageja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et tal oli kindel kokkulepe konkreetse isikuga korteri võõrandamiseks. Samuti vaidlustas kostja hindamisakti kulu. Ringkonnakohus ei ole analüüsinud uue otsuse tegemisel kostja väiteid ja tõendeid selle kohta, et hageja soovis laenulepingut lõpetada sõltumata hüpoteegi kustutamisest. Ringkonnakohus ei ole analüüsinud ka hageja kui kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel. Kohus pidanuks kahjuhüvitist vähendama VÕS § 139 lg 2 alusel. Kostja ei ole oma õigusi kuritarvitanud ega rikkunud head pangandustava. Ringkonnakohus ei ole hinnanud asjaolu, et hageja suhtles esialgu kliendihalduriga, kes edastas hagejale 16. detsembril 2008 selgituse, et lõpliku vastuse annab pank pärast homset krediidikomitee otsust. Ringkonnakohus ei ole hea pangandustava rikkumist lahti mõtestanud ega selgitanud, kuidas pangatöötaja saanuks eirata
tagatise küsimuses pädeva krediidikomitee otsust. Ringkonnakohus ei ole analüüsinud kostja subjektiivset õigust nõuda hagejalt täiendavat tagatist. Kostja tõi esile, et kuigi hageja kinnitas 17. detsembri 2008. a e-kirjas, et tal on piisavalt vara ja tagatisi, et tagada kostja panga nõudeid, ei soovinud ta hüpoteegi kustutamiseks tasuda ennetähtaegselt 13 665 eurot laenulepingu nr L050017512 alusel saadud laenust ega anda muud lisatagatist selle laenu tagamiseks.
7.Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu otsuse ja mõistis apellatsioonkaebust rahuldades uue otsusega kostjalt hageja kasuks välja 45 000 eurot, samuti menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb saata tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
9.Kolleegium käsitleb esmalt asja lahendamise jaoks olulisi asjaolusid (I). Seejärel analüüsib kolleegium hageja väiteid ja ringkonnakohtu seisukohti laenulepingu rikkumise kohta (II), edasi hageja kahju hüvitamise nõuet üldiselt (III), seejärel saamata jäänud tulu nõuet (IV) ja otsese varalise kahju nõuet (V). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (VI). I
10.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: • pooled sõlmisid 14. oktoobril 2004 laenulepingu (lõpptähtaeg 30. oktoober 2034) nr 2004026924 Tallinnas Viru-Väljak 6−10 asuva korteriomandi (ka korter) ostu finantseerimiseks; • pooled sõlmisid 15. oktoobril 2004 korteriomandi notariaalselt tõestatud hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu; • 15. oktoobri 2004 notariaalselt tõestatud lepingu p-de 5.2.2 ja 5.2.3 kohaselt on korteriomandile seatud hüpoteegiga tagatud kostja kõik nõuded hageja vastu, mis tulenevad 14. oktoobri 2004 laenulepingust ja poolte vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest; • hageja ja kostja sõlmisid 8. septembril 2005 laenulepingu, mille tagatiseks olid Tallinnas Rävala pst-l asuvad korteriomandid ja parkimiskohad; • hageja saatis 17. oktoobril 2008 (pärast eelnevat kirjavahetust 2004. a laenulepingu lõpetamise tingimuste üle) kostjale e-kirja, mis sisaldas mh lauset: „Lõpetame siis laenulepingu 2004026924 ära esmaspäeval 20.10.2008, ning SEB samal ajal vabastab objekti hüpoteegist."; • kostja esindaja saatis hagejale 20. oktoobril 2008 e-kirja, mille kohaselt: „Lõpetame laenulepingu Teie avalduse peale ära, aga hüpoteegi kustutamiseks tuleb käia notari juures. Kas paneme aja kinni?"; • 20. oktoobril 2008 lõpetas kostja 2004. a laenulepingu ja debiteeris hageja kontolt laenulepingu
põhiosa katteks 799 910 krooni 45 senti ja intressi katteks 15 051 krooni 47 senti; • 20. oktoobril 2008 saatis hageja kostjale e-kirja, mis sisaldas mh järgmisi lauseid: „Kas mind on vaja notaris hüpoteegi kustutamiseks? Olen välismaal kuni 13 november, kui pank ilma minuta ei saa hüpoteegi kustutada pakun notari kuupäevaks 14 november."; • 26. novembril 2008 saatis kostja esindaja hagejale e-kirja, mille kohaselt oli (15. oktoobri 2004) tagatislepingus kirjas see, et hüpoteek tagab ka kõiki tulevikus tekkivaid nõudeid ja kuna tagatise turuväärtus peab katma laenujäägi, on hageja Rävala pst korteri jaoks vaja värsket hindamisakti. Uus hindamisakt on eeltingimuseks hüpoteegi vabastamiseks; • Kostja kustutas hüpoteegi 20. oktoobril 2011.
11.Pooled vaidlevad mh selle üle, kuidas sisustada hageja 20. oktoobri 2008 e-kirjas sisalduvat lauset lepingu lõpetamise kohta ja kas hagejale on tekkinud kahju sellest, et kostja ei vabastanud korterit (kohe) hüpoteegist. Kostja on möönnud hagivastuses seda, et tema esindaja ei edastanud hagejale hüpoteegi kustutamise tingimustega seotud teavet korrektselt enne 26. novembrit 2008. Seega on kassatsioonimenetluses lahendatavaks õiguslikuks küsimuseks, kas kostja rikkus hageja suhtes laenulepingut või muud poolte vahel muust võlasuhtest tekkinud kohustust ning kas seetõttu on hagejal kostja vastu kahju hüvitamise nõuded. II
12.Hageja tugines sellele, et kostja rikkus 2004. a laenulepingut ja VÕS § 396 lg-t 1 (kohustus anda laenu), kui ta lõpetas laenulepingu ilma hageja seatud tingimust, hüpoteegi kustutamine, täitmata. Ringkonnakohus on selle käsitlusega nõustunud, märkides, et maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 396 lg 1 ja et kostja rikkus lepingut sellega, et lõpetas laenulepingu samal ajal hüpoteeki kustutamata.
13.Kohtud ja ka pooled on käsitanud hageja 20. oktoobri 2008. a e-kirja 2004. a laenulepingu vormikohase ülesütlemisavaldusena (edaspidi ülesütlemisavaldus). Lepingu ülesütlemise avaldus kujutab endast ühepoolset tehingut TsÜS § 67 lg 2 teise lause mõttes. Hageja tehtud ülesütlemisavaldus on käsitatav lepingu erakorralise ülesütlemise avaldusena VÕS § 196 lg 1 mõttes, millega hageja soovis lõpetada laenulepingut ennetähtaegselt. Samas aga, kui hageja oli seadnud laenulepingu lõppemise tingimuseks hüpoteegi kustutamise, siis oli tegemist ülesütlemisavaldusega kui edasilükkava tingimusega tehtud tingimusliku tehinguga TsÜS § 102 lg 2 mõttes. Eeltoodust tulenevalt sai laenuleping lõppeda üksnes tingimusel, et kostja kustutab hüpoteegi. Juhul kui seda tingimust ei saabunud, siis ei lõppenud laenuleping hageja ülesütlemisavalduse tõttu ning kostjal ei olnud õigust debiteerida hageja kontot. Hageja konto debiteerimine ilma õigusliku aluseta on käsitatav laenulepingu rikkumisena. Samas ei olnud hagejal ülesütlemisavalduses õigust kostjalt nõuda laenulepingu lõpetamist oma tingimustel, milleks oli hüpoteegi kustutamine samal ajal laenulepingu ülesütlemisega. AÕS § 349 lg 1 kohaselt võib kinnisasja omanik nõuda ka hüpoteegi kustutamist mh juhul, kui hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse. Seega on hüpoteegi kustutamise nõude eelduseks selle nõude
rahuldamine, mida hüpoteek tagab. Poolte sõlmitud hüpoteegileping tagas kohtute tuvastatu kohaselt nii 2004. a kui ka 2005. a laenulepingust tulenevate nõuete täitmist. Kohtud ei ole aga tuvastanud, et hageja oleks täitnud nii 2004. a kui ka 2005. a laenulepingust tulenevad nõuded. Ka ainult ühe laenulepingu olemasolu korral pidanuks hüpoteegi kustutamise nõudeks olema enne laenulepingujärgne nõue täidetud, st hüpoteegi kustutamine saab nõude rahuldamisele järgneda vähemalt lühikeselt ajaliselt distantsilt, mitte toimuda täpselt samal ajal. Asjaolul, et kostja võis e-kirjavahetuse teel anda hagejale nõusoleku hüpoteegi kustutamiseks, ei ole õiguslikku tähendust, sest hüpoteegi seadmise leping ja tagatisleping tuli vastavalt AÕS § 326 ja § 346 lg 2 järgi sõlmida notariaalselt tõestatud vormis ja TsÜS § 77 lg 3 esimese lause järgi saab seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Järelikult ei muutnud pooled hüpoteegi seadmise lepingut seaduses sätestatud vormis osas, mis puudutab hüpoteegiga tagatavaid nõudeid. Seetõttu ei saanud kostjal kohtu tuvastatud asjaolusid arvesse võttes tekkida hüpoteegi kustutamise kohustust ning ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et kostja rikkus lepingut sellega, et ta lõpetas laenulepingu hüpoteeki samal ajal kustutamata. Hageja 17. oktoobri 2008 e-kiri võiks tähendada ettepanekut kostjale, et viimane kas loobuks hüpoteegist (AÕS § 329), lõpetaks hüpoteegi (AÕS § 330) või annaks hüpoteegi hagejale üle (AÕS § 338 lg 2). III
14.Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad VÕS §-de 115, 127 ja 128 alusel olema täidetud eelkõige järgmised eeldused: • kostja on lepingut rikkunud (VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1); • lepingu rikkumine ei ole vabandatav (VÕS § 103 ja § 115 lg 1); • hagejale on tekkinud või tekib kahju tulevikus (VÕS § 127 lg 1, § 128); • lepingurikkumise ja hageja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); • hagejal lepingu rikkumise tõttu tekkinud kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitseeesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); • hagejal lepingu rikkumise tõttu tekkinud kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3). Juhul kui nõutakse kahju hüvitamist kohustuse täitmise asemel, on kahju hüvitamise nõude eelduseks üldjuhul kostjale täiendava tähtaja eelnev andmine kohustuse täitmiseks (vt VÕS § 115 lg-d 2 ja 3).
15.Kolleegium märgib enne hageja nõude lähemat käsitlemist seda, et ringkonnakohus on põhjendamatult jätnud võtmata seisukoha VÕS § 139 lg 2 kohaldamise kohta, mille kohaselt võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Kostja on juba esimeses hagivastuses VÕS § 139 lg-le 2 tuginenud, väites, et hageja ei võtnud vastu
kostja pakutud soodustingimustel laenupakkumist. TsMS § 654 lg 5 teise lause kohaselt peab ringkonnakohus otsust tühistades ja uut otsust tehes võtma seisukoha poolte kõigi maakohtu menetluses esitatud väidete ja vastuväidete kohta. IV
16.Ringkonnakohus on hageja saamata jäänud tulu hüvitamise nõude rahuldamisel rikkunud nii materiaalõiguse normi kui ka menetlusõiguse normi. VÕS § 128 lg 4 teise lause kohaselt võib saamata jäänud tulu seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole analüüsinud ega arvestanud VÕS § 127 lg-tes 2 ja 3 sätestatuga, st on jätnud andmata hinnangu, kas hageja kahju tuleb nende sätete järgi hüvitada. Riigikohus on 26. septembril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06 tehtud otsuse p-s 13 leidnud järgmist: „Lepingulise kohustuse rikkumise korral piiratakse rikkuja vastutust VÕS § 127 lg 2 alusel sel teel, et hüvitamata jäetakse kahju ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud rikutud kohustuse eesmärgiks, ning VÕS § 127 lg 3 alusel sel teel, et lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Seega ei loeta lepingut rikkunud isikut vastutavaks sellist liiki kahju põhjustamise eest, mille tekkimist lepingu täitmine ei pidanud ära hoidma, ning üldjuhul ei pea ta hüvitama ettenägematut kahju. VÕS § 127 lõiked 2 ja 3 võimaldavad seega jätta tähelepanuta lepingulise kohustuse rikkumise negatiivsed tagajärjed, mis on küll põhjuslikus seoses lepingu rikkumisega, kuid on mõistliku inimese seisukohalt vaadates erakordsed. Seda põhjusel, et selliste tagajärgede ärahoidmine ei saanud eeldatavasti olla lepingulise kohustuse eesmärgiks ning seega ei olnud rikkujal neid tagajärgi ka võimalik ette näha. Järelikult võib lepingu rikkumine teatud juhtudel olla kahju põhjuseks, kuid see ei anna alust rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks." Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.
17.Kolleegiumi arvates ei ole VÕS § 127 lg 3 kohaldamiseks piisav ringkonnakohtu põhjendus et hageja on esitanud tõendid, et kostja teadis, et hagejal on Eestis hulgaliselt kinnisvara ja et hageja tegeleb investeerimisega. Kahju ettenähtavuse puhul on VÕS § 127 lg 3 järgi oluline selgitada, kas lepingut rikkunud pool pidi arvestama lepingu sõlmimise ajal lepingurikkumise korral selliste tagajärgedega, s.o sellist liiki ja sellise ulatusega kahju tekkimisega. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et kostja teadis või pidi laenulepingu sõlmimise ajal teadma hageja kavatsusest investeerida laenuks saadud raha kulda ja hõbedasse (laenulepingu kehtivuse ajal). Samas tugines hageja asjaoludele, mis eelduslikult ei kinnita sellist investeerimisplaani. Nimelt on hageja kostjale saadetud e-kirjades soovinud laenu ennetähtaegselt tagasi maksta. Sellisel juhul ei oleks ta saanud sama rahasummat kasutada kulla ja hõbeda ostmiseks. Seega ei oleks hageja juhul, kui kostja oleks laenulepingu lõpetanud hageja ülesütlemisavalduses märgitud tingimusel, st kustutanud hüpoteegi, saanud sama (st kostjale tagasi makstud) rahasumma arvel osta kulda ja hõbedat. Samas rikkus ringkonnakohus menetlusõiguse normi sellega, et maakohtu otsust tühistades ei hinnanud ta hageja vande all antud ütlust, mille kohaselt ei olnud kostja teadlik hageja
investeerimisplaanist kulda ja hõbedasse. Maakohus oli seda tõendit teiste tõendite hulgas hinnanud. TsMS § 654 lg 5 teises lauses sätestatu (vt käesoleva otsuse p 15) kehtib ka poolte esitatud tõendite kohta. Seisukoha võtmine hageja vande all antud ütluste kohta võis olla vajalik ka seetõttu, et see võis olla ainus tõend kostja väidetava teadmise kohta, kas hageja kavatses laenulepingu kehtima jäämisel kontol olnud summa investeerida just kulda ja hõbedasse. Hageja ei ole tuginenud asjaolule, et ta oleks kulda ja hõbedat ostnud raha eest, mida ta oleks saanud korteri müügist. Samas võis korteri müüki takistada hüpoteek. Hagejal ei olnud õigust ühepoolselt nõuda hüpoteegi kustutamist ning pooled ei leppinud seaduses sätestatud notariaalses vormis kokku hüpoteegi seadmise lepingu muutmist, mille alusel oleks kostjal tekkinud kohustus hüpoteek kustutada (vt käesoleva otsuse p 13). Seega ei oleks hagejal ilmselt olnud alust nõuda kahju hüvitamist ka seoses asjaoluga, et ta ei saanud kostja lepingurikkumise tõttu investeerida korteri müügist saadavat raha.
18.Riigikohus on varem mitmes lahendis selgitanud, et saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise saamiseks peab hageja mh tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada, vt nt Riigikohtu
14.aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-14, p 14. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, mis aja seisuga oleks hageja kulda ja hõbedat ostnud ja seda edasi müünud. Ilma neid asjaolusid tuvastamata ei ole võimalik hinnata ka seda, kas üldse ja kuipalju oleks hageja müügist tulu saanud.
19.Kolleegium märgib, et ringkonnakohus oleks pidanud saamata jäänud tulu eest hüvitist välja mõistes arvestama ka VÕS § 127 lg-s 5 sätestatuga, mille kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Riigikohus on selgitanud, et saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemiseks tuleb hageja võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused selle sissetuleku saamiseks (vt Riigikohtu 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 14). Praegusel juhul on ilmne, et kui laenuleping, mis oli sõlmitud kolmekümneks aastaks, oleks edasi kestnud ja hageja oleks saanud laenuks saadud raha kasutada muuks tarbeks, oleks hageja pidanud jätkuvalt maksma laenusummalt intressi. Tõenäoliselt oleks hagejal olnud kulutusi ka hõbeda ja kulla ostmisel ja müümisel, nt tehingutasude näol. V
20.Ringkonnakohtu otsus ei ole nõuetekohane ka otsese varalise kahju eest hüvitise väljamõistmise osas. Kõigepealt on ringkonnakohus otsuse põhjendavas osas märkinud, et rahuldada tuleb hageja nõue 2924 euro 55 sendi suuruse hüvitise saamiseks. Hageja oli aga menetluses nõudnud vaid 2900 euro suurust hüvitist otsese varalise kahju eest (vt kohtutoimiku I kd, tl 9). Lõppsumma väljamõistmisel ei ole ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis siiski haginõude piire ületatud. Olulisem menetlusõiguse normi rikkumine on see, et ringkonnakohus on TsMS § 654 lg 5 teises lauses sätestatut eirates jätnud hindamata poolte väited, vastuväited ja tõendid hagejal väidetavalt tekkinud otsese varalise kahju kohta. TsMS § 442 lg 8 kolmas lause sätestab, et kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Ringkonnakohus on neid sätteid eirates piirdunud vaid nentimisega, et
hageja on otsese varalise kahju nõuet kirjalike tõenditega tõendanud. Hageja peab iga tõendi puhul märkima, mis asjaolu ta tahab selle tõendiga tõendada (vt TsMS § 236 lg 3 esimene lause ja TsMS § 363 lg 1 p 3). Järelikult peab ka kohus TsMS § 442 lg 8 kolmanda lause mõtte kohaselt oma otsuses võtma seisukoha, kas ja missugust asjas tähtsat asjaolu üks või teine tõend tõendab. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus poolte esitatud tõendeid oma otsuses nõuetekohaselt analüüsima. Ekslik on ka ringkonnakohtu seisukoht, et kostja ei ole hageja nõudele vastu vaielnud. Hagile esitatud kirjalikus vastuses on kostja väitnud, et hageja ei ole tõendanud oma sõitu Eestisse just plaanitud müügitehingu tõttu. See vastuväide hõlmab vähemalt lennupiletite kulu ja hotellikulu. Sama on kostja korranud nt 10. veebruaril 2012 maakohtule esitatud kirjalikus seisukohas, kus ta on lisanud, et hageja selgitused lennupiletite kulu ja sõidumarsruutide kohta on vastuolulised (vt kohtutoimiku I kd, tl 118−119). Uut otsust tehes tulnuks ringkonnakohtul TsMS § 654 lg 5 teise lause järgi võtta seisukoht kostja nende vastuväidete kohta.
21.Kolleegium peab hageja esitatud otsese varalise kahju hüvitamise nõude kohta vajalikuks märkida järgmist. Esiteks oleks ringkonnakohus pidanud hindama, kas hageja otsese varalise kahju põhjuseks oli laenulepingu rikkumine. Juhul kui hageja korteri hindamisakti kulud tekkisid nt selle tõttu, et korterit oli vaja hinnata hüpoteegi kustutamiseks, ei ole nende kulude tekkimine põhjuslikus seoses laenulepingu rikkumisega. Hageja on põhjendanud otsese varalise kahju tekkimist ka sellega, et kostja lubaduse tõttu vabastada korteriomand hüpoteegi alt tuli hageja asjatult Ameerika Ühendriikidest Eestisse, tehes kulutusi (lennusõit ja hotellis ööbimine). Kostja on õigesti märkinud, et hageja pidi tõendama, et ta tuli Eestisse just korteri müügilepingu sõlmimiseks ja et tuleku põhjuseks oli kostja antud ebaõige informatsioon. Ringkonnakohus ei ole oma otsuses sellist järeldust teinud ega ole ka analüüsinud selles osas tõendeid. Kuigi hageja on ringkonnakohtu esimesel istungil kinnitanud, et ta tuli Eestisse ainult korteri müügi tõttu (vt kohtutoimiku II kd, tl 34), tuleb arvestada, et hageja seletus ei ole tõendiks (vt TsMS § 229 lg 2). Samuti on hageja ringkonnakohtu esimesel istungil mh möönnud seda, et ta ei ole kohtule esitanud tõendeid oma korteriomandite üürilepingute kohta (vt kohtutoimiku II kd, tl 35), st vajaduse kohta ööbida Eestis viibimise ajal hotellis. Seega ei pruugi olla välistatud, et hageja väidetava kahju (lennupiletite ja hotellikulu osas) ja kostja käitumise vahel puudub põhjuslik seos, arvestades hageja väidet, et kostja tekitas talle kahju sellega, et jättis laenulepingut rikkudes hüpoteegi kustutamata ja seetõttu pidi ta asjatult Eestisse sõitma ja siin viibima. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel, juhul kui ta on leidnud, et kostja vastutab hagejale kahju tekitamise eest, hindama, kas need kahjud tekkisid laenulepingu rikkumise tagajärjel. Nagu märgitud, ei saanud kohtute tuvastatud asjaolude korral kostjal olla hüpoteegi kustutamise kohustust (vt käesoleva otsuse p 13). Ringkonnakohus on jätnud TsMS § 442 lg 8 kolmandat lauset ja TsMS § 654 lg 5 teist lauset rikkudes ka hindamata ja käsitlemata hageja vande all antud ütluse, mille kohaselt nurjus korteri müügitehing
seetõttu, et ostja majanduslik seis oli halb ja ta arvas, et ostmiseks ei ole soodne aeg. Juhul kui see on nii, siis puudub põhjuslik seos kostja tegevuse ja hagejale lennupiletite, hotellikulu ja hindamisakti tellimisega väidetavalt tekkinud kahju vahel.
22.Kolleegiumi hinnangul on siiski võimalik hageja otsese varalise kahju hüvitamise nõue (lennupiletite, hotellikulu ja hindamisakti kulu) VÕS § 115 lg 1 alusel. VÕS § 14 lg 1 esimene lause sätestab, et lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud peavad mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. VÕS § 14 lg 1 teine lause sätestab, et kui isikud esitavad üksteisele lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus andmeid, peavad need olema tõesed. Kolleegium on varem leidnud, et VÕS § 14 loob läbirääkimisi pidavate isikute vahel seadusest tuleneva võlasuhte, millest tulenevate kohustuste rikkumise eest vastutab kohustust rikkunud isik VÕS § 115 alusel (vt nt Riigikohtu 5. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 15). Sama otsuse p-s 18 on kolleegium leidnud, et võimalik lepingueelsete kohustuste rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue on VÕS § 127 lg 1 järgi suunatud eelkõige läbirääkimistest ja sellele tuginemisest tingitud negatiivsete varaliste tagajärgede kõrvaldamisele ehk nn negatiivse kahju (usalduskahju) hüvitamisele. Käesolevas asjas kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt on võimalik, et hageja ja kostja e-kirjavahetus 2008. a oktoobris võis olla mõistetav hüpoteegilepingu (tagatislepingu) muutmiseks peetavate lepingueelsete läbirääkimistena. Hageja võis kostja avaldatust aru saada, et kostja on nõus muutma hüpoteegilepingut selliselt, et hüpoteek laieneb üksnes 2004. a laenulepingule, st mitte hilisematele laenulepingutele. Kui kostja on hagejale avaldanud lepingueelsete läbirääkimiste käigus eksitavat teavet ja see tegevus on VÕS § 127 lg 1 ja lg 4 järgi põhjustanud hagejale VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitatavat kahju, vabaneb kostja selle kahju hüvitamise kohustusest juhul, kui ta tõendab, et kohustuse rikkumise põhjuseks oli vääramatu jõud VÕS § 103 lg 2 tähenduses.
23.Hageja on otsese varalise kahjuna tuginenud ka laenulepingu ennetähtaegse lõpetamise kulule (kolme kuu intress). Juhul kui kostja rikkus hageja konto debiteerimisega laenulepingut (vt käesoleva otsuse p 13), siis tähendab see seda, et laenuleping oleks pidanud edasi kestma ning hageja oleks edasi pidanud maksma kostjale intressi raha kasutamise eest. Kuna hageja ei ole nõudnud, et kostja kannaks raha tema kontole tagasi, on ta eeldatavasti olnud nõus laenulepingu lõppemisega, ehkki kostja ei täitnud tema tingimust kustutada hüpoteek. Sellises olukorras ei ole välistatud, et kostjal on õigus kolme kuu intressi endale pidada.
24.Kohtueelse õigusabikuluna on hageja näidanud advokaadikulusid kostjale nõudekirjade koostamise, telefonivestluse ja kostja juures kohtumise eest (I kd, tl 165, 167). Riigikohus on kohtueelsete õigusabikulude kohta leidnud, et need on VÕS § 128 lg 3 ja VÕS § 115 lg 1 alusel kahjuna põhimõtteliselt hüvitatavad. Kulud, mis tekivad alates hagi ettevalmistamisest ja hagiavalduse koostamisest, hüvitatakse aga TsMS-s ettenähtud korras (vt Riigikohtu 9. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p-d 26−27, 29). VI
25.Kolleegium märgib, et asja uuel läbivaatamisel oleks pooltel eelkõige menetluskulude ja aja kokkuhoiu huvides (tõendamismenetluse korraldamise asemel) mõistlik jõuda kompromissile. TsMS § 4 lg 4 esimese lause kohaselt peab kohus kogu menetluse ajal tegema kõik endast sõltuva, et asi või selle osa lahendataks kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel, kui see on kohtu hinnangul mõistlik.
26.Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemustest.
27.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostjale tagastada. Malle Seppik, Henn Jõks, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.