Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

Asjaolud ja hageja nõue

Pooled vaidlesid selle üle, et kas hageja laenulepingu ülesütlemisavaldus oli tingimuslik, kas kostjapoolne laenulepingu lõpetamine oli hüpoteegikande kustutamata jätmisel õiguspärane ning kas hageja oli õigustatud nõudma kostjalt varalise kahju hüvitamist. Poolte vastastikused õigused ja kohustused tulenesid krediidilepingust, võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg 1), millele kohalduvad laenulepingu sätted. Hageja soovis 08.10.2008 kostjalt teavet laenulepingu lõpetamise võimaluse kohta. 09.10.2008 teatas kostja esindaja AT e-kirjas, et laenulepingu ennetähtaegse lõpetamise tasu on vastavalt lepingule 3 kuu intresside ulatuses ning ülesütlemisavalduses peab olema kirjas laenulepingu nr, laenu tagastamise kuupäev ja konto, millelt debiteeritakse laenusumma. 17.10.2008 saatis hageja kostjale e-kirja, milles palus laenulepingu lõpetada 20.10.2008 ning vabastada korter hüpoteegi alt. 20.10.2008 lõpetas kostja laenulepingu ja debiteeris hageja kontolt laenulepingu põhiosa katteks 799 910 krooni 45 senti ja intressi katteks 15 051 krooni 47 senti. Kostja korteril lasuvat hüpoteeki ei kustutatud. Laenulepingu p 24.1 kohaselt tuli hagejal teatada kostjale lepingu ülesütlemisest ette vähemalt 10 päeva või leppetasu maksmise vältimiseks 3 kuud ning avalduses tuli märkida laenu tagasimaksmise tähtpäev (s.t lepingu ülesütlemise kuupäev). Laenulepingu p 25 kohaselt peavad lepinguosaliste poolt lepingu täitmisega seotud teated olema kirjalikus vormis. Hageja avaldas kostjale oma tahet laenulepingu erakorraliseks ülesütlemiseks kirjalikus vormis ning tulenevalt laenulepingu p-st 24.1 aktsepteeris kostja hagejapoolset lepingu ülesütlemist. Kostja luges lepingu ülesöelduks alates 20.10.2008. Lepingu ülesütlemise korral jäävad kehtima lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud kohustused (VÕS § 195 lg 2). Hageja leiab, et 20.10.2008 ülesütlemisavaldus oli tingimuslik ja kostjal puudus õiguslik alus lepingut lõpetada ning hageja kontolt laenusummat maha võtta, kuivõrd kostja ei täitnud laenulepingu lõpetamiseks seatud eeltingimust, milleks oli hüpoteegi kustutamine. Kostja ei nõustu, et laenulepingu lõpetamise avaldus oli tingimuslik. Hageja on 17.10.2008 e-kirjas kostjale väljendanud järgmist: „lõpetame siis laenulepingu XXXXXXXXXX ära esmaspäeval 20.10.2008, ning SEB samal ajal vabastab objekti hüpoteegist.“ Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 mõttes on hageja avaldanud soovi hüpoteegikande kustutamiseks, kuid e-kirjast ei nähtu, et tegemist oleks hageja eeltingimusega, kuna avalduses ei olnud seda eeldusena või tingimusena märgitud. Hageja 10.10.2008 ja 17.10.2008 kirjadest nähtub hageja tahe laenuleping üles öelda ja laen ennetähtaegselt tagastada, kuna ta ei olnud rahul kasvava baasintressi määraga ja tal oli vabad vahendid laenu tagastamiseks. Seega oli kostja õigustatud laenulepingu lõpetamiseks vastavalt hageja ülesütlemisavaldusele. Hageja esitas kostja vastu varalise kahju hüvitamise nõude 45 000 eurot: 1) otsene varaline kahju - lennupiletid 12 420 krooni (793,78 eurot) ja majutus 6 900 krooni (440,99 eurot); 2) hindamisakti kulu 2 000 krooni (127,82 eurot); 3) laenulepingu ennetähtaegse lõpetamise kulud kolme kuu intresside näol 15 051 krooni 47 senti (961,96 eurot); 4) kohtueelne õigusabikulu 600 eurot; 5) saamata jäänud tulu 56 747 eurot 64 senti. Arvestades hagi hinnalt makstava riigilõivu suurust, esitas hageja kostja vastu nõude varalise kahju osas 2 900 eurot ning saamata jäänud tulu näol 42 100 eurot, s.o kokku 45 000 eurot. TsÜS §-st 138 ja VÕS §-st 6 tuleneva hea usu põhimõtte funktsiooniks on tõkestada lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamine. Hageja on peale lepingu ülesütlemist e-kirjades korduvalt kostjale selgitanud, et tema tahteavaldus lepingu lõpetamiseks

oli lahutamatult seotud hüpoteegikande kustutamisega ning XXXX-XXXXXX X-XX korteri müügitehinguga kolmandale isikule. Hagejal oli soov müüa korter järelemaksuga, korteri potentsiaalne ostja oli PC ja ta soovis osta korteri 150 000 euro eest, millest oleks 50 000 eurot tasunud ja ülejäänud oleks ajatatud järelemaksuga 3 aasta peale. Hageja ei oleks müünud ilma, et tema kasuks oleks hüpoteek seatud. Kui panga hüpoteek oleks peale jäänud, siis hagejal poleks olnud võimalik talle müüa, sest hagejal poleks olnud tagatist. Asja materjalidest ei nähtu hageja kokkulepet potentsiaalse ostjaga ostu-müügi tehingu sooritamiseks. Hageja ütlustest nähtuvalt oli korteri võõrandamistehingu ärajäämine seotud ostja poolt ostuhuvi kaotamisega. Hageja kinnitusel on ta kinnisvarasse investeerija, kes soovis oma investeeringu maha müüa. Samas ei nähtu esitatud tõenditest, et kostja teadis või oleks pidanud teadma hageja investeerimiskavatsustest ja tehingu toimumata jäämisel hagejale tekkida võivast kahjust. Hageja on e-kirjades kostjale teada andnud, et potentsiaalse ostjaga „tehingu tegemine ei ole veel kindel, aga mul on hetkel vabad vahendid, millega sooviksin kohe tasuda laenu“, seega on selge hageja tahe laenulepingu lõpetamiseks. Kuigi kostja töötaja ei esitanud hagejale enne 26.11.2008 õiget infot hüpoteegi kustutamise tingimuse osas, siis hüpoteegi kustutamise tingimused tulenevad pooltevahelisest laenulepingust ja seadustest. Seega pidi hageja lepingus sätestatust teadlik olema. Poolte vahel 15.10.2004 notariaalselt tõestatud lepingu p 5.2.3 kohaselt on XXXX XXXXXX X-XX korteriomandile seatud hüpoteegiga tagatud kostja kõik nõuded hageja vastu, mis tulenevad poolte vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ja nende võimalikest lisadest. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lg 1 sätestab, et kui hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse või nõuet ei ole tekkinud, võib koormatud kinnisasja igakordne omanik nõuda hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Kuivõrd kostjal ei olnud kohustust anda nõusolek hüpoteegi kustutamiseks, kuna laenulepingust tulenev nõue ei olnud piisavalt tagatud XXXXXX XXX XX-XX korterile seatud hüpoteegiga, siis ei nähtu kostjapoolne TsÜS § 138 lg 2 kohane õiguste kuritarvitamine. Kostja nõudis 26.11.2008 hagejalt XXXXXX XXX XX-XX korteri hindamisakti esitamist, tuginedes lepingu nr L050017512 p-le 17.1.e. E-kirjadest nähtuvalt informeeris kostja hagejat hüpoteegikande kustutamise võimalustest. VÕS § 90 kohaselt oli kostjal õigus nõuda lepingu alusel hagejalt hindamisakti esitamist ning hageja pidi arvestama hindamisakti tellimisel kaasneva kuluga. Hageja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks kostjapoolne kohustuse rikkumine, mille tagajärjel kaasneb hagis esitatud asjaoludel kahju hüvitamise kohustus. Kuivõrd tõendamata on kohustuse rikkumine, puudub põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel ning puudub vajadus analüüsida hagejale tekkinud kahju olemasolu ja suurust, samuti põhjuslikku seost kostja käitumise ja hagejale väidetavalt tekkinud kahju vahel ning hinnata nende asjaolude tõendamiseks esitatud tõendeid. Apellatsioonkaebus

kostja käitumist jätta hageja avaldus rahuldamata selles toodud tingimustel, mida kostja aktsepteeris. Maakohus on jätnud tähelepanuta ja hindamata esitatud tõendid (hagiavalduse lisad nr 4, 6, 8, 9), millest selgub, et kostja esindaja sai hageja avalduse kätte ning aktsepteeris seda, st kostjale oli hageja tingimuslik avaldus üheselt selge. Seda kinnitab kostja 20.10.2008 e-kiri, milles kostja märgib, et laenuleping lõpetatakse avalduses märgitud kuupäeval ning hüpoteegi kustutamiseks tuleb käia notari juures ja küsib, kas ta paneb aja kinni. Kostja ei täpsustanud hageja tahteavaldust ega teatanud, et hageja avaldust ei ole võimalik rahuldada. Hageja oli kostja privaatpanganduse klient. Seetõttu oleks kostja pidanud välja selgitama hageja tahte. Hagejal oli piisavalt vara lisatagatiste andmiseks. Maakohus on tõendite hindamisel jätnud kohaldatama VÕS §-d 6 ja 7. Olukorras, kus kostja ei esitanud hageja tahteavaldusele vastuväiteid ega täiendavaid nõudmisi, sai hageja aru, et kostja on tahteavalduse aktsepteerinud. Lähtuvalt eeltoodust on kohus jõudnud ebaõigele järeldusele, mille kohaselt oli kostja õigustatud laenulepingu lõpetamiseks vastavalt hageja ülesütlemisavaldusele. Kohus on jätnud kohaldamata VÕS § 396 lg 1 ja TsÜS § 102. Kostja rikkus laenulepingut, kuna tal puudus õiguslik alus laenulepingut lõpetada ja hageja kontolt laenusummat maha võtta, kuna kostja ei kustutanud hüpoteeki. Kostjal puudus ka muu laenulepingust tulenev õigus laenulepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Maakohtu järeldused hageja 10.10.2008 ja 17.10.2008 e-kirjadest laenulepingu lõpetamise põhjuse osas (baasintressi kasvav määr) on asjakohatud, sest hageja on e-kirjades korduvalt viidanud sellele, et laenulepingu lõpetamise põhjuseks oli korteri võõrandamine. Korteri võõrandamistehingu ärajäämisele viitas hageja 16.12.2008 e-kirjas. Põhjus, miks hageja soovis laenulepingu lõpetada ei ole tegelikult oluline, kuna hageja kahju tekkis sellest, et kostja ei lõpetanud laenulepingut vastavalt poolte kokkuleppele. Kohus on jätnud arvestamata kostja 20.10.2008 vastuse, milles kostja teatab, et hüpoteegi kustutamiseks tuleb käia notari juures ning küsib, kas kostja paneb aja kinni, esitamata muid tingimusi või eeldusi hüpoteegi vabastamiseks. Igati mõistlik on eeldada, et enne hagejale positiivse vastuse esitamist 20.10.2008, kostja täpsustab hüpoteegi vabastamisega seonduvaid asjaolusid. Samuti ei esitanud kostja hagejale lisatingimusi hüpoteegi vabastamiseks mõistliku aja jooksul, vaid alles 26.11.2008. Selline kostja käitumine ei ole kooskõlas hea panganduse tavaga. Hageja esitatud tõenditest nähtub kostjapoolne rikkumine. Kostja rikkus poolte kokkulepet ja tegutses omaalgatuslikult. Kostja esitas hüpoteegi kustutamise avalduse alles 20.10.2011, mida ei saa käsitleda samaaegse tehinguna. Pealegi on kostja lõpetanud laenulepingu omavoliliselt teate alusel, mis ei ole edastatud laenulepingu p-des 24 ja 25 sätestatud korras. Järelikult lõpetas kostja lepingu ilma hageja nõusolekuta, tekitades hagejale otsest varalist kahju. Hageja kaotas võimaluse jätkata oma investeerimistegevust ja teenida sellega tulu. Kostja tegevusel on otsene põhjuslik seos hagejale tekkinud kahjus - investeerida kontol olnud 814 961 krooni 92 senti (52 085,56 eurot) kulda ja hõbedasse ning saada sellest tulu. Tegelikkuses on hageja varaline ja mittevaraline kahju suurem kui 45 000 eurot. Ebamõistlik on arvata, et juhul, kui kostja ei oleks laenusummat hageja kontolt debiteerinud, siis oleks hageja jätnud 52 085 eurot 56 senti arvelduskontole seisma. Sellise suurusega summa mõistlik isik investeerib. Viimane asjaolu on kostjale kui krediidiasutusele teada. Seega on kohustuse rikkumine ning põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel tõendatud. Vastus apellatsioonkaebusele

Ringkonnakohtu otsus

Hageja on menetluses ka selgitanud, et kuna ta oli kostja privaatpanganduse klient, oli kostjal vajadusel võimalik saada avalikest teabeallikatest infot hagejale kuuluva kinnisvara kohta ja et hagejal oli piisavalt vara lisatagatiste andmiseks, mida kostja oleks saanud küsida. Ringkonnakohtu hinnangul rikkus kostja lepingut sellega, et ta lõpetas laenulepingu ilma samaaegselt hüpoteeki kustutamata. Hageja ei ole avaldanud tahet öelda laenuleping üles ilma korteriomandit hüpoteeki vabastamata. Laenulepingut tulenevalt ei olnud kostjal õigust laenulepingut lõpetada. Aktsepteerides hageja tingimuslikku avaldust, lõpetas kostja laenulepingu hüpoteeki kustutamata. Kostja esitas hüpoteegi kustutamise avalduse aastaid hiljem, s.o 20.10.2011. Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (VÕS § 127 lg 1). Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu (VÕS § 128 lg 2). Hageja tõendas otsese varalise kahju nõuet, mis koosneb lennupiletite, majutuskulu, hindamisakti saamise kulu, lepingulise esindaja kulu ja laenulepingu ennetähtaegse lõpetamise kulu hüvitamise nõudest, kirjalike tõenditega. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue otsese varalise kahju 2924 euro 55 sendi hüvitamiseks tuleb rahuldada. Nimetatule kostja sisulisi vastuväiteid ei esitanud. Samuti tuleb rahuldada hageja nõue saamatajäänud tulu hüvitamiseks. Hageja on esitanud tõendid selle kohta, et ta kaotas võimaluse jätkata oma senist investeerimistegevust ning teenida vabade rahaliste vahendite investeerimisega tulu. Hagejale on tekitatud kahju ka sellega, et tal kadus võimalus investeerida kontol olnud 814 961 krooni 92 senti (52 085 eurot 56 senti) kulda ja hõbedasse ning saada sellest tulu. Juhul, kui kostja ei oleks laenulepingut omapoolsetel tingimustel lõpetanud, siis ei oleks hagejale kahju tekkinud ja hageja oleks saanud vabad rahalised vahendid investeerida või neid muul moel kasutada. Hageja on esitanud tõendid selle kohta, et ta on investeerimisega pidevalt tegelenud ja et kostja oli sellest teadlik. Tuleb nõustuda, et juhul kui kostja ei oleks laenusummat hageja kontolt debiteerinud, siis oleks hageja saanud eraisikuna 52 085 eurot 56 senti mõistliku isikuna investeerida. Hageja esitas tõendid, et ta omab aastast 2008 kulla ja hõbeda investeerimisportfelli (I kd, lk 47-50). Hageja on selgitanud ja teinud usutavaks, et arvestades, et hageja kulla investeerimisportfell on viimase 30 kuu jooksul kasvanud enam kui 85% ja hõbeda investeerimisportfell on viimase 24 kuu jooksul kasvanud 150%, 51 124 euro investeerimisel hageja saanud kulla ja hõbeda investeerimisportfellis saanud tulu hageja arvestusel 56 747 eurot 64 senti (arvestus I kd, lk 9). Asjas on tõendatud, et kostja teadis, et hagejal on Eestis hulgaliselt kinnisvara ja et ta tegeleb investeerimisega. Seega käesoleva vaidluse asjaolusid hinnates, pidi kostja vähemalt pärast hageja poolt raha arvele tagastamise nõude esitamist ette nägema kahju tekkimist. Hageja esitas nõude 45 000 eurot, mis koosneb otsese kahju nõudest 2900 eurot ja saamata jäänud tulu nõudest 42 100 eurot. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud, tõendatud ja kuulub rahuldamisele.

Poolte taotlused Ringkonnakohus jätab kostja taotluse 06.03.2014 kohtuistungi protokolli parandamiseks rahuldamata, sest ei nõustu taotlusega ja lisab vastuväite tulenevalt TsMS § 53 lg-st 4 protokollile.

Hageja taotlus enamtasutud riigilõivu 2191 eurot 92 senti tagastamiseks kuulub rahuldamisele. Hageja tasus 07.10.2011 hagi esitades 45 000 euro suuruse nõude esitamisel riigilõivu 4154 eurot 25 senti. Riigikohus tunnistas 19.02.2013 kohtuasjas nr 3-4-1-28-12 riigilõivuseaduse § 57 lg 1 koostoimes lisaga 1 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 44738 euro 15 sendi kuni 51 129 eurot 31 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 4154 eurot 25 senti. Seega on hageja poolt tasutud riigilõivust tagastada 2191 eurot 92 senti, kuna hagejal tulnuks tasuda riigilõivu 1933 eurot 33 senti. Enamtasutud riigilõiv tuleb tagastada hageja arveldusarvele. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Maakohtu otsuse tühistamise ja uue otsusega hagi rahuldamise korral jäävad esimese ja teise astme kohtus kantud menetluskulud kostja kanda TsMS § 171 lg 1 alusel. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Ulvi Loonurm

Kaupo Paal

Ande Tänav

Otsus tühistatud osaliselt Riigikohtu 14.10.2014 otsusega

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.