Tsiviilasja number
2-13-16200
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
12.02.2015, Tallinn
Kohtukoosseis
Reet Allikvere, Ande Tänav, Kaupo Paal
Tsiviilasi
OÜ KTS Baltic hagi A-Kütte OÜ ja OB vastu solidaarselt võla ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.10.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A-Kütte OÜ ja OB apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
73 368,96 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: OÜ KTS Baltic (registrikood 10702683, asukoht Ehitajate tee 110A, 12618 Tallinn), lepingulised esindajad vandeadvokaat Ksenia Kravtšenko ja advokaat Siim Mõistlik Kostja I: A-Kütte OÜ (registrikood 12185335, asukoht Vismeistri 20-1, 13522 Tallinn) Kostja II: OB (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht
Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Friedenthal
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Jätta Harju Maakohtu 28.10.2014 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Menetluskulud jätta kostjate A-Kütte OÜ ja OB kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 11.04.2013 esitas OÜ KTS Baltic (hageja) Harju Maakohtule hagi A-Kütte OÜ (kostja I) ja OB (kostja II) vastu solidaarselt võla 34 364,21 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 19 552,87 euro ja edasiulatuvalt viivise saamiseks 0,25% päevas põhisummalt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 01.11.2011 müügilepingu nr 011111, mille kohaselt kohustus hageja müüma kostjale I jahutus- ja kütteseadmeid. Kostja I ei ole vaatamata hageja meeldetuletustele tasunud hagejale saadud kaupade eest ja tema võlgnevus on kokku 34 364,21 eurot. 04.11.2011 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu, millega kostja II käendajana kohustus täitma kõik rahalised kohustused, mis on tekkinud hageja ja kostja I vahel sõlmitud müügilepingust. Käenduslepingu p-s 10 leppisid hageja ja kostja II kokku käenduse piirmääras 40 000 eurot. Kostja II on kostja I juhatuse liige. Lepingu p 7.7 kohaselt kohustus kostja I tasuma hagejale tasumisega viivitamise korral viivist 0,25% kalendripäevas tähtaegselt tasumata summast. Hageja vaidles kostjate esitatud tasaarvestuse avaldusele vastu. Hageja väitis, et on tõendamata, et hageja poolt müüdud WC-potid (asjad) paigaldati kostja I poolt lasteaeda Triin Rakveres. Seda kahtlust suurendab asjaolu, et kostja I pole hagejale puudustega asju tagastanud. Teiseks pole kostja I tõendanud hagejapoolset müügilepingu rikkumist ehk millistele müügilepingu tingimustele hageja poolt müüdud asjad ei vastanud. Kolmandaks ei ole kostjad tõendanud, et nad on asjade mittevastavusest hagejat tähtaegselt ja nõuetekohaselt teavitanud, puudusi täpselt kirjeldanud ning nõudnud hagejalt puudustega asjade parandamist või asendamist. Seega pole hagejale antud võimalust asjade puuduse kõrvaldamiseks. Kostja I pidi puuduse avastama hiljemalt 17.04.2012, kuid väidetavalt edastati hagejale teade alles 18.09.2012. Seega, isegi kui eeldada, et kostja I 18.09.2012 kiri on puudustest teavitamine ja see on jõudnud hagejani, on puuduse avastamise ja teavitamise vahemik ebamõistlikult pikk. Hageja arvates ei ole 18.09.2012 kirja näol tegemist lepingutingimustele mittevastavusest teavitamisega. Seega pole kostja I esitanud hagejale täitmisnõuet. Lisaks leidis hageja tasaarvestuseks esitatud nõude summa vaidlustamisel, et kostja I leppetrahvi ja intressi hüvitamise nõue on põhjendamatu, selle täitmine tõendamata ja hageja ei vastuta selle eest. Müügilepingu sõlmimise ajal ei olnud hagejale selline kahju ettenähtav. Kostjad pole tõendanud ka teisi kahjunõudeid, need ei ole väidetava hageja tegevusega põhjuslikus seoses ega ettenähtavad. Kahjunõude tõendamine vastaspoole enda koostatud tabeli
põhjal ei ole võimalik ja väidetavalt tekkinud kahju suurus on jäänud usaldusväärselt tõendamata. Kostjate vastuväited Kostjad palusid jätta hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vastuväidete kohaselt on kostjal I hageja vastu müügilepingu rikkumisest tulenev 43 546,98 euro suurune kahju hüvitamise nõue, mille kostja I tasaarvestab hageja nõudega. Kohtuistungil vähendas kostjate esindaja tasaarvestuseks esitatud nõuet 1500 euro võrra. Hageja rikkus oluliselt müügilepingut, millega tekitas kostjale I kahju. Osaühingu Triaad Grupp ja kostja I vahel sõlmiti 21.11.2011 alltöövõtuleping nr 21.11.2011EH, millega kostja I kohustus renoveerima Rakvere linnas asuvat lasteaeda Triin. Renoveerimistööd nägid muu hulgas ette, et lasteaias tehakse täielik remont tualettruumides ning paigaldatakse uued WCpotid. Kostja I ostis selleks hageja käest 28 WC-potti, mis osutusid ebakvaliteetseks. Kostja I käis korduvalt WC-potte reguleerimas, kuid see ei andnud tulemusi ja potid tuli välja vahetada. WC-potid ei vastanud lepingutingimustele, kuna neil ei olnud nende kasutamiseks vajalikke omadusi. Kostja I teatas hagejale asja lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul pärast seada, kui ta nende mittevastavusest teada sai. Hageja pidi olema teadlik asjade lepingutingimustele mittevastavusest, sest nendel puudus nii vastavusdeklaratsioon kui ka sertifikaat. Kostjad leidsid, et tasaarvestuse õiguse tekkimise hetkeks tuleb lugeda hetk, mil hageja müüs kostjale I ebakvaliteetsed asjad, sest just asja lepingutingimustele mittevastavus põhjustas kogu kahju tekkimise. Eeltoodust tulenevalt on alusetu ka hageja viivisenõue. Tasaarvestus on formaalselt teostatud 16.05.2013. Hageja vastutab asjade lepingutingimustele mittevastavuse eest. Kostja I teavitas hagejat mittevastavusest 18.09.2012 e-kirjaga. Asjade puudused ilmnesid kasutamise käigus ning need ei saanud ilmneda varem. Samas olid need puudused olemas juba asjade müümise hetkel. Garantiitööde protokoll koostati 12.09.2012 ning teavitamist 18.09.2012 saab lugeda õigeaegseks. Lisaks e-kirjale saadeti hagejale garantiitööde protokoll, kus on puudused täpselt kirjeldatud. Hageja ei vastanud kostja I e-kirjale. Kostjale I tekkinud kahju on põhjustatud hageja müüdud lepingutingimustele mittevastavatest asjadest. Asjad asendati peatöövõtja Osaühingu Triaad Grupp kulul. Leppetrahvi nõue pidi olema hagejale ettenähtav juba 18.09.2012 e-kirja alusel. Kostja I on kasutanud oma tööjõudu parandustööde tegemiseks ja kandnud tööde parandamisega seotud transpordikulusid. Seega on rikkumise ja kahju vahel põhjuslik seos. Menetluse edasine käik 11.11.2013 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ning mõistis kostjalt I hageja kasuks välja võlgnevuse 11 905,76 eurot, viivise hagi esitamise seisuga summas 1865,44 eurot ning viivise alates 11.04.2013 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. Hagi kostja II vastu jättis maakohus rahuldamata, leides, et asjas ei ole tõendatud, et kostja II oleks käendanud müügilepingust tulenevaid kostja I kohustusi hageja ees. Samuti jättis maakohus rahuldamata kostja I tasaarvestuse vastuväite. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. 10.04.2014 osaotsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus maakohtu 11.11.2013 otsuse osas, millega jäeti täies ulatuses rahuldamata hagi kostja II vastu, millega jäeti kostja I osas põhivõla ja viivise nõuded osaliselt rahuldamata, samuti menetluskulude jaotamise osas ning osas, millega tühistati hagi tagamise ja jäeti rahuldamata kostja I tasaarvestuse vastuväide. Osaotsuse resolutsioonis määras ringkonnakohus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlg 4105,80 eurot, 10.04.2013 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 726,27 eurot ja
alates 11.04.2013 viivis 0,15% põhivõlast (4105,80 eurot) päevas kuni põhivõla tasumiseni ning mõista kostjalt I hageja kasuks välja põhivõlg 30 258,41 eurot, 10.04.2013 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 1472,46 eurot ja alates 11.04.2013 viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhivõlalt (30 258,41 eurot) kuni põhivõla tasumiseni KTS Baltic OÜ kasuks. Maakohtu otsus 28.10.2014 otsusega jättis Harju Maakohus muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 10.04.2012 osaotsuse, millega rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlg 4105,80 eurot, 10.04.2013 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 726,27 eurot ja alates 11.04.2013 viivis 0,15% põhivõlast päevas kuni põhivõla tasumiseni ning millega mõisteti kostjalt I hageja kasuks välja põhivõlg 30 258,41 eurot, 10.04.2013 seisuga sissenõutavaks muutnud viivis 1472,46 eurot ja alates 11.04.2013 viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhivõlalt kuni põhivõla tasumiseni. Maakohus jättis hageja menetluskulud 9% ulatuses solidaarselt kostjate kanda, hageja menetluskulud 59% ulatuses kostja I kanda, kostja I menetluskulud 32% ulatuses hageja kanda ja kostja II menetluskulud 91% ulatuses hageja kanda. Kohus leidis Tallinna Ringkonnakohtu 10.04.2014 osaotsusele viidates, et kuna tegemist oli reservatsiooniga tehtud osaotsusega, siis nimetatud otsuse võib tühistada või seda muuta tasaarvestuse vastuväite lahendamisel (reservatsioon). Kohus märkis, et lahendab vastuväite haginõude tasaarvestamiseks ning leidis, et asjas esitatud vastuväide haginõude tasaarvestamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kuna tegemist on vastuväite lahendamisega, ei märgita selle rahuldamata jätmist kohtuotsuse resolutsioonis. Hageja nõue ei ole lõppenud võlaõigusseaduse (VÕS) § 186 p 6 alusel. Osaotsus ei kuulu tühistamisele ega muutmisele (TsMS § 450 lg 4). Hinnates kostja tasaarvestamiseks esitatud nõude eeldusi, märkis kohus, et puudub vaidlus, et tasaarvestuse formaalsed eeldused on täidetud. Kostjad on tasaarvestuse avalduse teinud 16.05.2013 hagiavalduse vastuses ja hageja on selle kätte saanud 16.05.2013 (II kd tl 1-10). Tasaarvestuse materiaalsete eelduste täitmise osas märkis kohus, et kohtu hinnangul on usaldusväärselt tõendatud, et Rakveres lasteaeda Triin paigaldatud vaidlusalused WC-potid (asjad) on kostjale I müünud hageja. Nimetatud asjaolu tõendab arve-saateleht nr 515 ja alltöövõtuleping nr 21.11.2011EH. Arve-saatelehel on märgitud „Rakvere Triin seadmed“ ja 9. real „WC Laste valge #305-11“ 28 tükki (I kd tl 28). Alltöövõtulepingu punkti 2.2 järgi on lepingu objektiks, kus kostja I on töövõtjaks, Rakvere lasteaed Triin renoveerimine (II kd tl 1322). Kostja I on oma tõendamiskohustuse täitnud ning hageja ei ole tõendanud vastupidist. Kostja I tasaarvestamiseks esitatud nõue tuleneb asjaolust, et müüdud asjad ei vasta lepingutingimustele. Seejuures tugines maakohus VÕS § 217 lg-le 1 ja lg 2 p-le 2 ning leidis, et kontrollida tuleb VÕS § 217 lg 2 p-s 2 kirjeldatud mittevastavuse esinemist. Asjaolu, et asjade suhtes ei esitatud vastavusdeklaratsiooni ega sertifikaati, ei tähenda automaatselt, et asi on puudustega ja kasutamiseks sobimatu (II kd tl 57). Kostjad pole tõendanud, et dokumentide puudumine takistas asja kasutamist otstarbel, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Kohus leidis kostjate vastuses hagiavaldusele (16.05.2013 vastus, II kd tl 3) märgitud asja puudustele viidates ja VÕS § 218 lg 1 esimesele lausele tuginedes, et väidetavad puudused pidid olemas olema asja üleandmisel hagejalt kostjale I. Kohus hindas dokumentaalse tõendina kostjate esitatud garantiitööde protokolli ja eksperthinnangut, millega kostjad tõendavad puuduste olemasolu. Kohus märkis, et ehitustööde ülevaatus toimus 12.09.2014 ja selle kohta koostati protokoll (II kd tl 25-27). Garantiitööde protokollis on märgitud, et WC-pottide
probleemiks on pidev vee jooks ning reguleerimine ei ole andnud tulemust. Otsustati, et kõik WC-potid tagastatakse ja asendatakse uutega garantii korras. Asjatundja on koostanud arvamuse 20.11.2012 ning selles on viidatud puudusteks, et loputuskastide sisu ei tööta pideva kõrvalise abita, vesi jääb sageli jooksma, fekaalid jäävad potti pidama (II kd tl 51-52). Asjatundja arvamuse kohaselt ei ole WC-potid töökindlad, loputuskastist fekaalile vee pealevoolu tagamiseks tuleb potti vett (mida on vähe ja nõrga vooluga) kõrvalise abiga juurde lisada. Asjatundja arvamuse kohaselt on põhjendatud koheselt asjade väljavahetamine (II kd tl 55-56). Kohus märkis, et asjatundja arvamus on kohtule esitatud ilma lisadeta ja kohus on sellele kostjate tähelepanu osutanud (vt protokoll III kd tl 103). Kohus leidis, et asjatundja arvamus ja garantiitööde protokoll tõendavad, et hageja poolt müüdud asjad olid puudustega. Hageja vastutab puuduste eest, mis on seotud asjade mittenõuetekohasest toimimisest – loputuskastist jääb vesi potti jooksma ning nõuetekohaseks toimimiseks peab vett juurde lisama. Arvamusest tuleneb, et loputuskasti ujukid on reguleeritud õigesti. Seega on õige kostjate tuginemine asjaolule, et asja parandamine ei ole andnud tulemust. Hageja ei vastuta selle eest, et WC-potid on suurematele lastele liiga väikesed, kuna puudub vaidlus, et mõõtmetelt vastasid asjad poolte kokkuleppele. Kohus viitas VÕS § 219 lg-le 1 ja nõustus kostate seisukohaga, et asjadel esinev puudus ilmnes kasutamise käigus. Kostjad tuginevad ise oma vastuses asjaolule, et asjade ebatöökindlus selgus 2012. aasta aprillis. Alates 17.04.2012 alustas kostja I WC-pottide reguleerimist, mis on tõendatud ehitustööde päeviku väljavõtetega (II kd tl 31-47). Järgnevalt käsitles kohus hageja väidet, mille kohaselt ei ole kostja I seaduses sätestatud teavitamiskorrast kinni pidanud ning seega on kostja I mittevastavusele tuginemise õiguse kaotanud VÕS § 220 lg-s 3 tulenevalt. Seejuures tugines maakohus VÕS §-le 220 ja märkis, et lisaks teavitamisele tuleb VÕS §-i 220 vaadelda koos lepingu täitmise nõudega, sest VÕS § 222 lg 6 kohaselt ostja kaotab õiguse nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist, kui ta ei nõua seda müüjalt üheaegselt teatega asja lepingutingimustele mittevastavuse kohta või mõistliku aja jooksul pärast teate esitamist, välja arvatud juhul, kui müüja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega. See tuleneb asjaolust, et kostja I tasaarvestamiseks esitatud nõue on kahju hüvitamise nõue. VÕS § 114 lg 1 järgi kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. Kui võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist, kuid ei määra selleks täiendavat tähtaega, eeldatakse, et täitmiseks on antud mõistlik täiendav tähtaeg. Kui võlausaldaja on täitmiseks täiendavalt andnud ebamõistliku tähtaja, pikeneb see mõistliku täiendava tähtajani. VÕS § 115 lg 2 esimese lause järgi kohustuse täitmise asemel võib kahju hüvitamist nõuda pärast käesoleva seaduse §s 114 sätestatud täiendava tähtaja möödumist. Arvestades käesoleva vaidluse asjaolusid leidis kohus, et kostja I pidi lisaks teavitamisele nõudma hagejalt asja parandamist või asendamist. Kohus viitas VÕS § 222 lg-le 1 ja leidis, et kuna hageja puudustega asju ise ei asendanud, siis ei ole tal ka õigust nõuda kostjalt I tagasi puudustega asju VÕS § 222 lg-st 3 tulenevalt. Puudub vaidlus, et käesoleval juhul on asjad asendanud kolmas isik ning sellega seotud kulude hüvitamist on nõutud kostjalt I. Asja parandamise kulud (asjade reguleerimine alates aprillist 2012) on kandnud kostja I. Vaidluse asjaolusid ja mõistlikust hinnates arvestas kohus ka puudustega asja väärtuse ja võimaliku tekkinud kahju suurusega. Kostjale I müüdud ühe asja hind käibemaksuta on 76 eurot, 28 asja kokku käibemaksuta 2128 eurot. Väidetavalt on nende mittevastavusest tekkinud kahju suuruseks, mida kostja I tahab hageja suhtes maksma panna, 42 046,98 eurot. Kohtu hinnangul tuleb asja lahendamisel lähtuda sellest, et hageja sai teada asja mittevastavusest kostja 16.05.2013 vastusest hagiavaldusele. Kostja I sai asja puudustest teada aprillis 2012 ning asus ise asju parandama. Kostjate esindaja on kohtuistungil avaldanud, et
2012 sügiseni proovis kostja I ise oma jõududega hakkama saada ning kostjate esindaja ei oska selgitada, miks hagejat sellesse ei kaasatud (vt kohtuistungi protokoll III kd tl 104). Kohtu hinnangul oleks olnud mõistlik hagejat mittevastavusest teavitada paari nädala jooksul aprillist 2012. See oleks andnud hagejale võimaluse VÕS § 222 lg 4 tulenevalt oma kuludega asju parandada ning kui parandamine poleks viinud tulemuseni, asjad asendada. See on ka mittevastavusest teavitamise sätte eesmärk. Kohus oli seisukohal, et hageja teavitamine pole aset leidnud ka 18.09.2012 e-kirjaga (II kd tl 24). Hageja eitab sellise e-kirja ja sellele lisatud manuse kättesaamist (vt kohtuistungi protokoll, III kd tl 104). SE e-kirjaga antud kinnitus ei vasta tõendile esitatavatele nõuetele ning selline kinnitus tulnuks anda isikul tunnistaja ütlusena kohtus. Sellise võimaluse on kohus kostjatele andnud, kuid kostjad ei esitanud andmeid tõendi kogumiseks (III kd tl 98). Samas märkis kohus, et jääb seisukoha juurde, et mittevastavusest tulnuks hagejat teavitada paari nädala jooksul aprillist 2012 ning 18.09.2012 teavitamist ei saa lugeda mõistliku aja jooksul teavitamiseks. Võrdlusena saab siin tugineda VÕS § 220 lg 1 sätte teisele lausele, kus tarbijalemüügi korral peab teavitamine toimuma kahe kuu jooksul. Poolte vahel oli sõlmitud müügileping, mis küll vaidlusaluste asjade müüki ei reguleerinud, kuid näitab pooltevahelist praktikat, et teavitamise tähtajaks on 7 kalendripäeva (vt müügileping nr 011111 p 3.1.1, I kd tl 7). Seega peab majandus- või kutsetegevuses toimuma teavitamine lühema aja jooksul kui kaks kuud ning käesoleva vaidluse puhul nädala jooksul. Kohus asus seisukohale, et kostja I ei ole teavitanud hagejat asja mittevastavusest mõistliku aja jooksul ega andnud hagejale võimalust asja asendamiseks või parandamiseks. Seega ei olnud kostja I õigustatud asja ise parandama või asendama. Kohus viitas VÕS § 222 lg-le 5 ning märkis, et ei pea eluliselt usutavaks, et hageja, teades asja mittevastavusest, ei astunud samme asja parandamiseks või asendamiseks. Seega on usutav hageja väide, et ta sai asja puudustest teada alles kohtumenetluses. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hageja ei ole lepingut oluliselt rikkunud VÕS § 223 lg-st 1 tulenevalt. Kohus pole tuvastanud hageja keeldumist asja parandamast või asendamast. Kohtu poolt tuvastatud asjaolude kohaselt ei teadnud hageja kuni kohtumenetluseni asja mittevastavusest. Kohus ei tuvastanud asja lepingutingimustele mittevastavusele tuginemise erisuste esinemist VÕS § 221 lg-st 1 tulenevalt, mis annaks kostjale I õiguse tugineda mittevastavusele sõltumata sellest, et ta mittevastavusest hagejat õigeaegselt ei teatanud. Kohus oli seisukohal, et vastavustunnistuse või sertifikaadi puudumine ei tõenda, et asi ei sobi otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Kohus ei tuvastanud VÕS § 221 lg 1 p-des 1-2 sätestatud asjaolusid. Tulenevalt sellest, et kostja I ei teavitanud hagejat mõistliku aja jooksul asja lepingutingimustele mittevastavusest, ei kirjeldanud mittevastavust ega nõudnud hagejalt asja parandamist või asendamist, ei saa kostja I oma kahju hüvitamise nõuet hageja vastu maksma panna. Kohus ei pidanud vajalikuks täiendavalt hinnata tõendeid ja analüüsida kahju võimalikku suurust ning selle põhjuslikku seost lepingu rikkumisega. Menetluskulude jaotuse osas tugines maakohus TsMS § 173 lg-le 1, lg 4 esimesele ja teisele lausele, § 162 lg-le 1 ja § 165 lg-le 3. Kohus märkis, et hagiavaldus on kostja I vastu rahuldatud põhinõude osas täielikult ning viivise osas osaliselt. Enamus põhinõudele (30 258,41 eurot) kohaldus seadusjärgne viivisemäär. Kohus rahuldas hageja põhinõude koos sissenõutavaks muutunud viivisenõudega 68% ulatuses. Hagi osalise rahuldamise tõttu jäävad hageja menetluskulud 68% ulatuses kostja I kanda ja 32% ulatuses hageja kanda. Kostja II osas on hageja nõue rahuldatud 9% ulatuses ning seetõttu jäävad hageja menetluskulud 9% ulatuses kostja II kanda ja kostja II menetluskulud 91% ulatuses hageja kanda. Solidaarselt jäävad hageja menetluskuludest kostjate kanda 9%.
Apellatsioonkaebus 27.11.2014 esitatud apellatsioonkaebuses paluvad kostjad tühistada Harju Maakohtu 28.10.2014 otsuse ja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule ning jätta menetluskulude jaotuse otsustamiseks asja uuel läbivaatamisel. Kostjad nõustuvad täielikult maakohtu järeldusega, et hageja poolt kostjale I müüdud WCpottide komplektid olid puudustega. Sellest järelduvalt ei vastanud hageja müüdud kaup lepingutingimusele VÕS § 217 tähenduses ning hageja oli müügilepingut oluliselt rikkunud. Samas ei ole maakohus õigesti tuvastanud seda, millal oleks pidanud kostja I teavitama hagejat WC-pottide puudustest. Kostjad ei vaidlusta asjaolu, et pottide puudused kvaliteedis ilmnesid 2012 märtsis. Samas on kostja seisukohal, et pottide vee pealevoolu ning äravoolu on võimalik reguleerida, millisel põhjusel kostja I ka korduvalt Rakvere lasteaias „Triin“ kohal käis ja vastavaid töid teostas. Nimetatud asjaolu on tõendatud ehituspäevikutega. Lasteaia „Triin“ tualettruumide kasutamine algas koos uue õppeaasta algusega 2012. aasta septembris, millal ilmnes, et pottidel ei ole mitte üksnes probleem vee peale- ja äravooluga, vaid et neil puuduvad laste tualettpottidele iseloomulikud omadused – väiksemad lapsed ei suutnud vett peale tõmmata ja kui vett isegi tuli, siis fekaalid ilma kasvataja poolt vee lisamiseta ära ei voolanud. Pottides jäi sageli vesi jooksma ning potid olid nii kõrguselt kui ka laiuselt liialt väikesed. Selline kirjeldus on esitatud 20.11.2012 OÜ Ehitusekspert eksperthinnangu p-s 2.1 esile toodud lasteaia töötaja DK seletuses. Kostjad on veendumusel, et eelkirjeldatud puudused pottidel ei saanud ilmneda enne nende tegelikku kasutuselevõttu 2012. aasta septembris, mistõttu ei saa pidada õigeks maakohtu järeldust, et kostja I pidanuks teavitama hagejat pottide puudustest juba 2012. aasta kevadel. Kostjad on seisukohal, et asjas on tõendatud, et 18.09.2012 edastas kostja I teate pottide puuduste kohta hagejale. Kostja I on esitanud sellekohase e-kirja, mis on vormistatud ja välja saadetud aadressile XXXX@XXXXXXXX, mis kuulub hagejale. Hageja ei ole esitanud tõendit selle kohta, et serverisse, kus asub eelnimetatud aadress, ei oleks saabunud 18.09.2012 kell 17:52 saadetud e-kirja aadressilt XXXX@XXXXXXXX. Kostjad selgitavad, et kui lihtvõi tähtkirja puhul on tõepoolest kirja adressaadi poolt kättesaamise tõendamiskoormis saatjal, siis e-kirjade puhul on saajal oluliselt kergem tõendada seda, et tema serverisse kirja ei saabunud, kui saatjal vastupidist. Nimelt allub sihtserver saajale ning seetõttu ei ole võimalik saatjal võtta sihtserverist logifaile, mis tema e-kirja kättesaamist kinnitaksid. TsMS § 230 lg 1 kohaselt tuleb pooltel tõendada oma väiteid, mistõttu üldreegli alusel pidanuks tõendama asjaolu, et ta ei ole e-kirja kätte saanud, hageja. Üksnes juhul, kui tegemist oleks nn negatiivse asjaolu tunnustele vastava asjaolu tõendamisega, saaks lugeda tõendamiskoormuse pöördunuks ja kirja kättesaamise fakti tõendamise kostjate kohustuseks. Kostjad leiavad, et kostjate tõendamiskohustuse täitmiseks piisas sellest, et kostja I tõendas 18.09.2012 e-kirja saatmise. Lisaks on kostjad esitanud ka kirja endiselt hageja töötajalt SE-ilt, kes kinnitab, et hageja personal oli teadlik nii probleemist tualettpottidega kui ka kostja I 18.09.2012 e-kirjast. Kostjad ei nõustu maakohtuga, et tegemist ei ole dokumentaalse tõendiga. Kostjad leiavad, et maakohtu sellekohased põhjendused on vastuolus TsMS § 272 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga. Kuna 18.09.2012 on kostja I esitanud teavituse tualettpottide puuduste kohta hagejale ning hageja on nimetatud kirja kätte saanud või vähemasti ei ole tõendanud oma väidet, et kiri temani ei jõudnud, siis tuleb lugeda kostja I kui ostja teavitamiskohustus täidetuks. Samuti on teavitamine olnud piisavalt põhjalik, kuivõrd 18.09.2012 e-kirjale on lisatud 12.09.2012 garantiitööde protokoll, milles on põhjalikult kirjeldatud puudusi hageja müüdud kaubal. Seega on olnud kostja poolt täidetud VÕS § 220 sätestatud teavitamiskohustus. Kostjad ei nõustu sellega, et esimest korda sai hageja teada puudustest tema müüdud tualettpottidel 16.05.2013 kostja vastusest ning
leiavad, et on teatamiskohustuse täitnud õigeaegselt ning selgitanud piisavalt hageja müüdud kauba puuduste olemust. Kostjad on veendumusel, et nad ei pidanud nõudma eraldi hagejalt tualettpottide asendamist või parandamist selleks, et esitada kahju hüvitamise nõue. Vastavalt VÕS § 107 lg-le 1 oli hagejal kui müüjal võimalus heastada rikkumine seni, kuni polnud esitatud kahju hüvitamise nõuet. Hageja ei soovinud oma rikkumist heastada ega vastanud kostja I pöördumisele. Maakohtu poolt viidatud VÕS § 222 lg 6 käsitleb VÕS § 101 lg 1 p-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendi kohaldamise eeldusi, kuid mitte VÕS § 101 lg 1 p-s 3 sätestatud kahju hüvitamise nõude esitamist. Sellest tulenevalt leiavad kostjad, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 222 lg-t 6 ning leidnud, et kahju hüvitamise nõude maksmapaneku eelduseks oli antud juhul hagejale täiendava tähtaja andmine pottide vahetamiseks või parandamiseks. Kostjad juhivad tähelepanu, et pärast 18.09.2012 e-kirja saamist oli hagejal küllalt aega, et teha ettepanek rikkumise heastamiseks, mida hageja ei teinud. Ühtlasi on maakohus jätnud tähelepanuta VÕS § 221 lg 1. Asjas on tuvastatud, et hageja müüdud tualettpottidel puudusid Eestis turustamiseks vajalikud sertifikaadid või vastavusdeklaratsioon ning vastavussertifikaadi väljastanud ettevõttel ei olnud õigust seda väljastada (vt. Eesti Kaubandus-Tööstuskoja vastus järelepärimisele). OÜ Ehitusekspert eksperthinnangu kohaselt ei olnud võimalik tuvastada tualettpottide komplektide tootjat. Seega oli hageja teadlik või pidi majandustegevuses hulgikaubandusega tegeleva ettevõtjana olema teadlik sellest, et kostjale I müüdud tualettpotte ei tohi Eesti turul müüa. Seega oli hageja teadlik pottide lepingutingimustele mittevastavusega seotud asjaoludest, mille ta jättis kostjale I avaldamata. Sellest tulenevalt ja juhindudes VÕS § 221 lg 1 p-st 2 ei olnud hagejal võimalik tugineda kostja I teatamiskohustuse rikkumisele ning maakohus on seega jätnud asjas kohaldamata olulise tähendusega materiaalõiguse normi. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonimenetluse kulud kostjate kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 28.10.2014 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti jätnud asjas esitatud kostja I kahju hüvitamise nõude haginõude tasaarvestamiseks rahuldamata. Maakohus on nõude aluseks olevate asjaolude ja asjas esitatud tõendite põhjal õigesti tuvastanud, et hageja poolt kostjale I müüdud WC-potid (asjad) olid puudustega, kuid kuna kostja I ei teavitanud hagejat mõistliku aja jooksul asja lepingutingimustele mittevastavusest, ei kirjeldanud mittevastavust ega nõudnud hagejalt asja parandamist või asendamist, ei saa kostja I oma kahju hüvitamise nõuet hageja vastu maksma panna. Kuna maakohus on kõiki vaidluse lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid ja poolte seisukohti nõutava selguse ja põhjalikkusega käsitlenud ning ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega täies ulatuses, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi taas esitada. Vaidlus puudub selles, et hageja müüdud asjad ei vasta lepingutingimustele, kuivõrd asjadel olid probleemid vee peale- ja äravooluga, mis on tõendatud asjatundja 20.11.2012 arvamuse (II kd tl 51-52) ja 12.09.2014 teostatud ehitustööde ülevaatuse kohta koostatud garantiitööde protokolliga (II kd tl 25-27).
VÕS § 220 lg-tes 1 ja 3 sätestatu kohaselt on müüja vastutuse aluseks ka ostja poolt müüjale puudustest teatamine mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudustest teada sai. Apellatsioonkaebuses on kostjad veendumusel, et kuivõrd kaebuses kirjeldatud puudused pottidel ei saanud ilmneda enne nende tegelikku kasutuselevõttu 2012. aasta septembris, ei saa pidada õigeks maakohtu järeldust, et kostja I pidanuks teavitama hagejat asjade puudustest juba 2012. aasta kevadel. Samas on kostjad kaebuses märkinud, et ei vaidlusta asjaolu, et pottide puudused kvaliteedis ilmnesid 2012. aasta märtsis. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kostjate hagiavalduse vastuses märgitu põhjal, mille kohaselt selgus asjade ebatöökindlus 2012. aprillis, õigesti lähtunud sellest, et kostja I sai asja puudustest teada aprillis 2012. Nõustuda ei saa kostjate seisukohaga, mille kohaselt on asjas tõendatud, et 18.09.2012 esitas kostja I hagejale teate asjade puuduste kohta ning kostja I kui ostja teavitamiskohustus tuleb lugeda täidetuks. Kaebuse vastavate väidete osas on maakohus vaidlustatud otsuses seisukohad esitanud ning ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, mille kohaselt ei ole hageja teavitamine asja lepingutingimustele mittevastavusest leidnud aset 18.09.2012 e-kirjaga (II kd tl 24). Nimetatud e-kirja ja sellele lisatud manuse kättesaamist hageja eitab. Vastupidisele seisukohale ei võimalda jõuda ka hageja endise töötaja SE kiri, milles viimane kinnitab, et hageja personal oli teadlik nii probleemist tualettpottidega kui kostja 18.09.2012 e-kirjast. Maakohus on kostjatele selgitanud, et antud kinnitus ei vasta tõendile esitatavatele nõuetele ja andnud kostjatele võimaluse kinnituse andmiseks tunnistaja ütlusena kohtus, kuid kostjad ei esitanud andmeid tõendi kogumiseks (III kd tl 98). Vaatamata asjaolule, et kolleegiumi hinnangul tuleb sarnaselt maakohtu seisukohale lähtuda asja lahendamisel sellest, et hageja sai asja mittevastavusest teada kostja 16.05.2013 vastusest hagiavaldusele, ei võimaldaks ka apellatsioonkaebuse väidetega nõustumine hagejale puudustest teavitamise aja osas asuda seisukohale, et kostja I on VÕS §-s 220 sätestatud teavitamiskohustuse täitnud. Isegi juhul, kui asjas oleks tõendatud, et kostja I teatas hagejale asja puudustest 18.09.2012, oleks kostja I ebamõistlikult viivitanud hagejale puudustest teavitamisega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt olnuks mõistlik hagejat mittevastavusest teavitada paari nädala jooksul lepingutingimustele mittevastavusest teada saamisest, s.o aprillis 2012. Maakohus on õigesti tuvastanud, et VÕS § 221 lg-s 1 sätestatud asja lepingutingimustele mittevastavusele tuginemise erisusi antud juhul ei esine. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt on maakohus jätnud tähelepanuta VÕS § 221 lg 1. Kostjad on seisukohal, et kuivõrd tuvastatud on, et hageja müüdud asjadel puudusid Eestis turustamiseks vajalikud sertifikaadid või vastavusdeklaratsioon, siis oli hageja teadlik asjade lepingutingimustele mittevastavusega seotud asjaoludest, mille jättis kostjale I avaldamata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus toodud asjaolude osas VÕS § 217 lg 1 p-s 2 kirjeldatud mittevastavuse esinemise kontrollimisel õigesti leidnud, et kostjad ei ole tõendanud, et dokumentide puudumine takistas asja kasutamist otstarbel, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Seega ei saa asjadel sertifikaatide või vastavusdeklaratsiooni puudumist pidada asja lepingutingimustele mittevastavuseks ning hageja väidetav teadmine dokumentide puudumisest ei anna kostjale I VÕS § 221 lg-st 1 tulenevat õigust lepingu mittevastavusele tuginemiseks sõltumata sellest, et ta hagejat mittevastavusest õigeaegselt ei teavitanud. Kostjad on seisukohal, et nad ei pidanud nõudma hagejalt asjade asendamist või parandamist selleks, et esitada kahju hüvitamise nõue. Samuti leiavad kostjad, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 222 lg-t 6, mis käsitleb VÕS § 101 lg 1 p-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendi (kohutuse täitmine) kohaldamise eeldusi, mitte VÕS § 101 lg 1 p-s 3 sätestatud kahju hüvitamise nõude esitamist. Vastuseks apellatsioonkaebuse vastavatele väidetele märgib kolleegium, et kuivõrd kostja I tasaarvestamiseks esitatud nõue on kahju hüvitamise nõue täitmise nõude asemel, on seda nõuet maakohtu poolt viidatud VÕS § 115 lg-st 2 tulenevalt
võimalik esitada juhul, kui kohustust ei ole täidetud VÕS §-s 114 sätestatud täiendava tähtaja jooksul. Kuivõrd kostja I ei andnud hagejale võimalust asja asendamiseks või parandamiseks, on maakohus eeltoodu põhjal õigesti leidnud, et seega ei saa kostja I kahju hüvitamise nõuet hageja vastu maksma panna. Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab kostjate apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jätab kohus apellatsioonimenetluse kulud kostjate kanda (TsMS § 171 lg 1). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-147-14 p-22 selgitanud menetluskulude kindlaksmääramise korda järgmiselt: „1. jaanuaril 2015 jõustusid TsMS-i muudatused, mis olulisel määral muutsid menetluskulude kindlaksmääramise korda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause uue redaktsiooni kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 uue redaktsiooni kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (p 1) või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (p 2). Seejuures nähakse TsMS § 176 lg 4 uues redaktsioonis ette menetlusosaliste kohustus esitada igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, menetluskulude nimekiri selle kohtuastme menetlusega seotud kulude kohta. /....../ Kolleegiumi arvates tuleb kohtutel eespool nimetatud probleemi ületamiseks tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv)“.
/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.