Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu) hagi XXXvastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
10 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Danske Bank A/S (registrikood 61126228, asukoht Holmens kanal 2-12 1092 Copenhagen K, Taani Kuningriik), seaduslik esindaja Danske Bank A/S Eesti filiaal (registrikood 11488826, asukoht Narva mnt 11, 15015 Tallinn) Hageja lepinguline esindaja: Krista XXX (OÜ Julianuse Õigusbüroo, e-post: [email protected]) Kostja: XXX(isikukood XXX, elukoht XXX, e-post: XXX)
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu) hagi XXX vastu osaliselt.
2.Mõista kostjalt XXX hageja Danske Bank A/S kasuks välja võlgnevus summas 8329,01 (kaheksa tuhat kolmsada kakskümmend üheksa eurot ja 1 sent) eurot, millest põhivõlg on 5219,44 eurot ja 21.03.2014 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 3109,57 eurot.
4.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine: 4.1 Jätta menetluskulud 83,3% ulatuses kostja XXX kanda ja 16,7% ulatuses hageja Danske Bank A/S kanda. 4.2 Mõista kostjalt XXX välja Danske Bank A/S kasuks menetluskulud summas 1378,40 eurot (tuhat kolmsada seitsekümmend kaheksa eurot ja 40 senti). 4.3 Kostja XXX poolt hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (summas 1378,40 eurot) tuleb tasuda viivist menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord
2-14-12600 Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu, hageja) esitas 21.03.2014 hagi kostjate osaühingu XXX ja XXX(kostja) vastu solidaarselt võla nõudes. Hagi kostja osaühing XXX vastu on kohus rahuldanud 13.10.2014 tagaseljaotsusega. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja (edaspidi ka liisingfirma) ja liisinguvõtja osaühing XXX(edaspidi ka põhivõlgnik) 24.04.2007 kasutusrendilepingu nr XXX (edaspidi leping). Lepingu põhitingimuste kohaselt võttis liisinguvõtja liisingusse sõiduki Mercedes – Benz ML400 CDI (edaspidi vara) ja kohustus maksma liisingueseme kasutamise eest tasu rendiperioodiga 61 kuud, so kuni 15.06.2012 vastavalt lepingu lahutamatuks lisaks olevale lepingu maksete tasumise graafikule. Lepingu põhitingimuste kohaselt kohaldusid poolte õigustele ja kohustustele üldtingimused (edaspidi üldtingimused). Lepingu üldtingimuste punkti 1.1 kohaselt annab liisingfirma vara lepingu tähtaja lõppemiseni rentniku valdusesse ja kasutusse. Punkti 1.3 kohaselt kohustub rentnik tähtaegselt tasuma liisingfirmale lepingu tähtaja jooksul rendimakseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. 22.01.2010 sõlmisid hageja ja põhivõlgnik kokkuleppe kasutusrendilepingu muutmiseks (muudatus nr 1), milles leppisid kokku, et lepingu vara väljaostumaksete osas võimaldatakse põhivõlgnikule maksepuhkust 15.01.2010 – 15.03.2010. Lisaks kehtestati uus intressimäär ja uues redaktsioonis maksegraafik. Hageja ja kostja XXX sõlmisid 22.01.2010 käenduslepingu nr XXX(edaspidi käendusleping). Käenduslepingu kohaselt võttis käendaja käenduslepingu sõlmimisega enesele täies ulatuses vastutuse liisinguandja ja põhivõlgniku vahel 24.04.2007 sõlmitud kapitalirendilepingust nr XXX tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmise eest, s.h. liisingumaksete, lepingutasu, kindlustusmaksete, viiviste ja leppetrahvide ning võla sissenõudmisega seotud kulutuste tasumise eest. Käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma oli 213 188,30 krooni, s.o 13 625,21 eurot. Põhivõlgnik ei täitnud lepinguga võetud kohustusi ja jättis tasumata vara rendimaksed ja intressimaksed vastavalt lepingu maksegraafikus kokkulepitud tähtajal vastavalt põhivõlgnikule esitatud arvetele. Lepingu üldtingimuste peatüki 10 ja sellele järgnevate alapunktide kohaselt on hagejal õigus leping üles öelda ennetähtaegselt ning etteteatamiseta juhul kui rentnik on viivituses rendimakse tasumisega ja hoiab kõrvale lepinguga võetud kohustuste täitmisest. Punkti 10.3 kohaselt peab
2 (22)
2-14-12600 lepingu ülesütlemise korral rentnik vara ja varaga seotud dokumentatsiooni liisingfirmale koheselt tagastama. Hageja esitas 31.03.2011 põhivõlgnikule vara tagastamise nõude ning palus tagastada viivitamatult lepingu objektiks oleva vara. Põhivõlgnik hagejale vara mõistliku aja jooksul ei tagastanud, mistõttu tuli hagejal pöörduda vara tagastusteenuse saamiseks oma koostööpartneri OÜ XXX poole, kelle töö tulemusel hagejale vara 15.12.2011 tagastati. 07.03.2012 edastas hageja põhivõlgnikule ja kostjale teatise, milles märkis, et hageja on alustanud liisinglepingu esemeks olnud sõiduki müüki alghinnaga 7900 eurot. Lisaks märkis hageja, et juhul kui vara ei õnnestu määratud hinnaga müüa ühe kuu jooksul, siis on hageja sunnitud müügihinda alandama ning samuti võib hind alaneda konkreetsete ostjatega peetavate läbirääkimiste käigus. Hageja juhtis tähelepanu asjaolule, et vara müügiga kaasnevad müügikulud, samuti sisaldub vara müügihinnas käibemaks, mis tuleb vastavalt käibemaksuseadusele tasuda riigile, mida ei saa arvestada liisinglepingust tuleneva võlgnevuse katteks. Lisaks märkis hageja nimetatud teatisel info vara müügiinfo jälgimise kohta. Hageja lepinguline koostööpartner ja liisingueseme müügi vahendaja leidis sõidukile ostja ning hageja realiseeris sõiduki hinnaga 4166,67 eurot (ilma käibemaksuta). Peale vara müüki esitas hageja põhivõlgnikule ja kostjale 27.11.2012 nõudekirja vara müügi arvelt rahuldamata jäänud nõuete tasumiseks hiljemalt 10 päeva jooksul. Lepingu ülesütlemisest tulenevad nõuded on: - Vara maksumuse saldo 7737,04 eurot (ilma käibemaksuta): vara maksumuse saldo on vara jääkmaksumus ehk vara tasumata osamaksed lepingu ülesütlemise seisuga 15.04.2011. - Tasumata vara väljaostumaksed summas 907,94 eurot: 15.01.2011 arve põhiosa 301,36 eurot; 15.02.2011 arve põhiosa 302,75 eurot; 15.03.2011 arve põhiosa 303,83 eurot. - Tasumata kindlustusmaksed 1709,06 eurot. Hageja liiklus- ja kaskokindlustuse nõue tuleneb lepingu üldtingimuste punktidest 8.1, 8.3, 8.4, 8.4.1, 8.9, 8.10., 13.4, mille kohaselt liisinguvõtja oli kohustatud sõiduki kindlustama kogu perioodi vältel, mil see oli liisinguvõtja valduses (punkt 8.1). Kuivõrd liisinguvõtja varale kindlustust vabatahtlikult ei sõlminud, siis oli hagejal õigus ja volitus kindlustada vara hageja poolt valitud kindlustusseltsis ja tingimustel ning nõuda tekkinud kulu sisse liisinguvõtjalt (punkt 8.3, 8.4). Juhul kui liisinguvõtjale on koostatud kindlustusmaksete tasumise graafik, on liisinguvõtja kohustatud kindlustuslepingu ennetähtaegse lõppemise või lõpetamise korral tasuma liisinguandjale kõik kindlustusmaksete tasumise graafiku järgsed maksed (8.4.1, 13.4). Liisinguvõtjal on tasumata kindlustus poliisi eest lepingu ülesütlemise seisuga summas 421,57 eurot ja peale lepingu ülesütlemist summas 1287,49 eurot, kokku tasumata kindlustusmaksed põhisummas 1709,06 eurot: a) tasumata kindlustusmaksed kuni lepingu ülesütlemiseni vastavalt liisinguvõtjale esitatud arvetele summas 421,57 eurot: 15.01.2011 arvel liikluskindlustus 40,28 eurot ja kaskokindlustus 99,31 eurot; 15.02.2011 arvel liikluskindlustus 40,55 eurot ja kaskokindlustus 99,97 eurot; 15.03.2011 arvel liikluskindlustus 40,82 eurot ja kaskokindlustus 100,64 eurot. Vastavalt arvetele, mille aluseks on kindlustusmaksete tasumise graafikud on eelnimetatud summad tasumata alljärgnevate poliiside eest: - Salva liikluskindlustuse poliis XXX, kehtivus 21.07.2010–20.07.2011; - Seesam kaskokindlustuse poliis XXX, kehtivus 30.04.2010–29.04.2011. b) Tasumata kindlustusmaksed alates lepingu ülesütlemisest põhisummas 1 287,49 eurot: - Salva liikluskindlustuse poliis XXX, kehtivus 21.07.2010–20.07.2011, jääk lepingu ülesütlemise seisuga 166,03 eurot; - Seesam kaskokindlustuse poliis XXX, kehtivus 30.04.2010–29.04.2011, jääk lepingu ülesütlemise seisuga 203,29 eurot; - Salva liikluskindustuse poliis nr 114321 14, kehtivus 21.07.2011–20.10.2011 maksumusega 55,06 eurot;
3 (22)
2-14-12600 - Seesam kaksokindlustuse poliis nr MM00262-798/1 1 5, kehtivus 30.04.2011–29.04.2012 maksumusega 1035,73 eurot. Seoses kindlustuspoliisi ennetähtaegse ülesütlemisega tagastas kindlustusandja hagejale 172,73 eurot, seega kaskokindlustuse poliisi tasumata jääk on 863,11 eurot. - Lisakulud 703,06 eurot: hagejal on kaasnenud vara tagastusteenuse ja vahendusteenuse kasutamisega lisakulud, mille eest hageja tasus teenuse osutaja esitatud arvete alusel ning nõuab tekkinud kulude hüvitamist kostjatelt: - OÜ XXX arve nr XXXsummas 383,50 eurot (ilma käibemaksuta) vara tagastusteenuse eest; - XXXOÜ arve nr XXX summas 319,56 eurot (ilma käibemaksuta) vara müügiteenuse osutamise eest. Eeltoodud teenuste kasutamisega seotud kulud on liisingulepingu ülesütlemisest tulenevad kulud ning nende hüvitamise kohustus on liisinguvõtjal tulenevalt VÕS §-st 367 lg 4. Lepingu ülesütlemisest tulenevad nõuded on seega kokku: vara maksumuse saldo 7737,04 eurot + tasumata kuumaksed 907,94 eurot + tasumata kindlustusmaksed kuni lepingu ülesütlemiseni 421,57 eurot + tasumata kindlustusmaksed peale lepingu ülesütlemist 1287,49 eurot + lisakulud 703,06 eurot, kokku 11057,10 eurot. Lepingu ülesütlemise korral kohustus liisinguvõtja hüvitama hagejale kõik liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega (VÕS § 367 lg 1-3). Selliseks kuluks ehk vara soetusmaksumuse tasumata osa on liisingulepingu ülesütlemise seisuga liisinguvõtja poolt tasumata jääkmaksumus 7737,04 eurot (ilma käibemaksuta) ja müügist saadudu tulu 4166,67 eurot, seega: 7737,04 eurot – 4166,67 eurot = 3 570,37 eurot. Lepingust tulenev nõue pärast vara realiseerimist on vara maksumuse saldo 3570,37 eurot + tasumata kuumaksed 907,94 eurot + tasumata kindlustusmaksed kuni lepingu ülesütlemiseni 421,57 eurot + tasumata kindlustusmaksed peale lepingu ülesütlemist 1287,49 eurot + lisakulud 703,06 eurot, kokku lepingust tulenev põhinõue 6890,43 eurot. Hageja arvestab viiviseid põhisummalt 6890,43 eurot alates 07.12.2012, s.o hageja poolt kostjatele 28.11.2012 edastatud tasumise nõude tasumise tähtpäevast, kuni hagiavalduse kohtule esitamiseni lepingujärgse viivise määraga (0,3 % päevas): 6890,43 eurot x 0,3 % x 468 tasumisega viivitatud päeva = 9674,16 eurot. Lähtudes hea usu põhimõttest vähendab hageja viivise nõuet 3109,57 euroni. Hageja on enne hagi esitamist loobunud kostjalt edasiulatuva viivise nõudmisest, kuna hageja viivisenõue kostja vastu on põhivõlgnevusega võrdelises suuruses. Võttes arvesse ülaltoodut ja juhindudes VÕS §-dest 3 p 1; 8 lg 2; 76 lg 1; 82 lg 1; 100; 101 lg 1 p 1, 4 ja 6; 108 lg 1, 113 lg 1, 142, 145, 367 lg 1, 2, 3, 4; 397 lg 1 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §§-st 162 lg 1, 367, 407 palus hageja mõista kostjalt osaühing XXX ja kostjalt XXX solidaarselt välja hageja kasuks kasutusrendilepingust nr XXX tulenev põhivõlgnevus summas 6890,43 eurot ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivised summas 3109,57 eurot, kokku 10 000 eurot. Hageja leidis 26.05.2014 seisukohas kostja vastusele, et ei nõustu kostja poolt esitatud vastuväidetega nõude kujunemise kohta ja jääb hagiavalduses esitatud nõude juurde. Hageja ei nõustu kostja vastuväitega selle kohta, et hageja esitatud nõue on osaliselt aegunud. Hageja viitab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg-le 3 ja leiab, et kasutusrendilepingu nr XXX puhul on tegemist korduvate kohustustega (kohustus iga kuu tasuda teatud summa) ning seetõttu tuleb aegumistähtaja ja selle alguse leidmisel arvestada
4 (22)
2-14-12600 TsÜS §-ga 154, millest tulenevalt on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Nimetatud seisukohale on asunud ka Riigikohus otsuse nr 3-2-1-95-08 punktis
11.Hageja on seisukohal, et aegumistähtaeg algas selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks ja aegumistähtaeg lõppeb 31.12.2014 kl 24:00. Hageja on käesolevas tsiviilasjas esitanud hagiavalduse Harju Maakohtule 20.03.2014, seega on kasutusrendilepingu nr XXX alusel tasumata kuumaksete nõue, s.t rendimaksete nõue ja kindlustusmaksete nõue esitatud kostjate vastu aegumistähtaja jooksul ning kasutusrendilepingu alusel tasumata vara rendimaksete summas 907,94 eurot ja tasumata kindlustusmaksete summas 1709,06 eurot nõue ei ole aegunud. Hageja palub jätta kostja taotlus aegumise kohaldamise kohta rahuldamata. Hageja on seisukohal, et liisinguvõtja on kohustatud tasuma liigingulepingu objekti kindlustamisega seotud kindlustusmaksed, s.h liisinglepingu erakorralise ülesütlemise korral kuni liisinglepingu objekti tagastamiseni liisinguandjale. Liisinglepingu punktis 8 on kokkulepitud liisinglepingu objekti kindlustuskohustuses. Liisinglepingu kohaselt kohustub rentnik esitama liisingfirmale hiljemalt 10 kalendripäeva enne kehtiva vara kindlustuspoliisi lõppu uue kehtiva kindlustuspoliisi järgneva kindlustusperioodi kohta. 31.03.2011 edastas hageja põhivõlgnikule vara tagastamise nõude, milles märkis, et palub viivitamatult hagejale vara tagastada. Hageja sai vara valduse tagasi 15.12.2011, seega on üheselt selge ja mõistetav, et põhivõlgnik kohustus vara kindlustama omal kulul alates vara enda valdusesse saamisest kuni vara valduse üleandmiseni, s.o kuni 15.12.2011. Lepingu üldtingimuste punkti 8.9 kohaselt liisinguvõtja kohustub esitama liisinguandjale hiljemalt 10 kalendripäeva enne kehtiva vara kindlustuspoliisi lõppu uue kehtiva kindlustuspoliisi järgneva kindlustusperioodi kohta kuni lepingu lõppemiseni. Liisinguvõtja kohustub vara kindlustama kogu rendiperioodi jooksul liisinguandja poolt lepingu esilehel sätestatud tingimustel. Lepingu punkti 8.10 kohaselt juhul, kui liisinguvõtja ei esita liisinguandjale uut kehtivat vara kindlustuspoliisi hiljemalt 10 kalendripäeva enne kehtiva kindlustuspoliisi tähtaja lõppu, loetakse, et liisinguandjal on õigus ja liisinguvõtjapoolne volitus kindlustada vara liisinguandja poolt valitud kindlustusseltsis ja tingimustel ning nõuda tekkinud kulu sisse liisinguvõtjalt. Hageja ei nõustu kostja vastuses toodud vastuväitega, et hageja ei ole täitnud oma lepingulist kohustus vara kiirelt tagasi saada. Liisingleping on oma olemuselt krediidileping. Liisinguvõtja krediteerimine liisinguandja poolt väljendub liisinguandjapoolses liisinglepingu objektiks oleva vara omandamise krediteerimises (liisinguandja omandab vara liisinguvõtja jaoks, annab selle liisinguvõtja kasutusse ning võimaldab selle eest tasuda osamaksetena liisinguperioodi jooksul võttes selle eest intressi). Liisinguandja on kohustatud tagama liisingueseme liisinguvõtjale õigeaegse üleandmise, eelkõige müügilepingu sõlmimise ja sellest tulenevate kohustuste täitmise kaudu. Pärast liisingueseme liisinguvõtjale üleandmist piirduvad liisinguandja kohustused kohustusega mitte takistada liisinguvõtjat liisingueseme valdamisel ja kasutamisel. Liisingueseme tagastamise kohustus liisinguandjale on liisinguvõtjal, seega on ekslik kostja käsitlus ja arusaam, et hageja ei ole täitnud oma lepingulisi kohustusi. Liisinglepingu üldtingimuste punkti 10.3 kohaselt peab lepingu ülesütlesütlemise korral liisinguvõtja liisinguandjale vara ja varaga seotud dokumentatsiooni koheselt tagastama. Liisinguvõtja ei täitnud liisinglepingust tulenevat kohustust tagastada hagejale liisinglepingu objekt viivitamatult. Viivitamatu tagastamise all peab hageja silmas mõistliku tagastamise aega 10 päeva jooksul pärast vara tagastamise nõude esitamist. Alusetu on kostja väide, et hageja suhtus oma varasse ükskõikselt. Hageja on põhivõlgnikule edastanud lepingujärgsele aadressile vara tagastamise nõude ja vara tagastamise kohustus oli põhivõlgnikul. Kuna põhivõlgnik
5 (22)
2-14-12600 hagejale vara ei tagastanud viivitamatult ega ka pika aja jooksul, pöördus hageja 14.07.2011 oma koostööpartneri XXX OÜ poole väljastades XXX OÜ-le volikirja õigusega nõuda põhivõlgnikult välja liisinglepingu objekt Mercedes – Benz ML400 CDI numbrimärgiga XXX ja tagastama see hagejale. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud ka XXX OÜ teenuse osutamisega hagejale kaasnenud kulu summas 383,50 eurot, kuna põhivõlgnik hagejale liisinglepingu objekti viivitamatult ei tagastanud. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud. Sama seisukohta kinnitab ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-112-06, seega on sõiduki müügikulu põhjustatud liisinglepingu ülesütlemisest ja seetõttu on see lisakulu VÕS 367 lg 4 tähenduses, mis kuulub kostjalt väljamõistmisele. Hageja ei nõustu kostja väitega, et kostja ei ole saanud liisinguandjalt ühtegi dokumenti, mis puudutavad liisinglepingu ülesütlemist ja sellega seonduvaid nõudeid. Kostja väide, et ta ei ole hagejalt ühtegi kirja saanud, on paljasõnaline ja tõendamata. Kostja oli ilmselgelt teadlik, et põhivõlgnik ei täida liisinglepingust tulenevaid kohustusi, mistõttu ütles hageja liisinglepingu erakorraliselt üles ja XXX OÜ töö tulemusel vara hagejale 15.12.2011 tagastati. Hageja on seisukohal, et liisinglepingu alusel edastatud kirjad on kostjale kätte toimetatud. Liisinglepingu üldtingimuste punktis 16 on pooled kokku leppinud lepinguosaliste vaheliste teadete edastamise korra, mille kohaselt kõik lepinguosaliste vahelised teated ja sõnumid seoses lepinguga edastatakse kirjalikult või faksiga lepingus sätestatud lepinguosaliste juriidilistel aadressidel või mõnel muul aadressil, mille üks lepinguosaline on teisele lepinguosalisele kirjalikult teatavaks teinud. Kostjaga 22.01.2010 sõlmitud käenduslepingus nr KÄ-XXX on kostja juriidiliseks- ja postiaadressiks märgitud XXX. Hageja edastas kostjale 07.03.2012 teatise sõiduki müügist alustamise kohta ja 27.11.2012 tasumise nõude pärast liisinglepingu objekti võõrandamist (v.t hagiavalduse lisa 9 lk 2) kostjale lepingujärgsele aadressile, seega on hageja lepinguga seotud kirjad edastanud kostjale vastavalt poolte vahel kokkulepitule. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu hageja ka kostja väitega, et põhjendatud ei ole kostjalt nõuda viiviste tasumist. Paljasõnaline ja tõendamata on ka kostja väide, et tal puudus võimalus kaasa rääkida liisinglepingu müügiprotessis. Hageja ütles põhivõlgnikuga liisinglepingu erakorraliselt üles 31.03.2011, pärast mida tagastati hagejale liisinglepingu objektiks olnud sõiduk alles 15.12.2011. Nimetatud perioodil oli kostjal võimalus anda omapoolne panus sõiduki võõrandamisse selliselt, et otsida sõidukile ostja ning viia hageja ja ostja omavahel kokku müügitehingu sooritamiseks. Eeltoodust tulenevalt on kostja väide sõiduki müügiprotsessi mitte kaasamise kohta pahatahtlik. Asjaolu, et kostja sõidukile ostja otsimisega ise ei tegelenud, ei saa panna hageja süüks. Seega on igati põhjendatud hagejale vara tagastusteenusega kaasnenud kulude ja vara võõrandamise teenusega kaasnenud kulude väljamõistmine kostjatelt. Hageja teavitas ka kostjat liisinglepingu objektiks olnud sõiduki müügist ning andis seeläbi kostjale võimaluse olla vara müüki kaasatud. Poolte vahelise teabe edastamine toimus lepingujärgsete kontaktandmete kohaselt vastavalt liisinglepingu punktile 16.1, millega on hageja tõendanud, et kostja oli teavitatud vara müügist ning vara müügitingimustest. Hageja ei nõustu kostja käsitlusega, et vara esmane müügihind 7900 eurot on hinnatav vara väärtusena selle tagastamise hetke seisuga. Hageja viitab VÕS § 367 lg-le 3 ning TsÜS §-le 65 ning selgitab, et reeglina alustatakse vara müüki kõrgema hinnaga, kui vara tegelikult müüakse/realiseeritakse ning selles ei ole midagi tavapäratut. Hageja edastas 07.03.2012 kostjatele teatise, milles teatas, et hageja on alustanud liisinglepingu nr XXX esemeks olnud sõiduauto müüki alghinnaga 7900 eurot. Lisaks märkis hageja, et juhul, kui vara ei õnnestu määratud hinnaga müüa ühe kuu jooksul, siis on hageja sunnitud müügihinda alandama ning samuti võib müügihind alaneda konkreetsete ostjatega peetavate läbirääkimiste käigus. Vara
6 (22)
2-14-12600 müüki plaanis hageja XXXOÜ komisjonmüügi teenust kasutades, müügiplatsil aadressil XXX. Lisaks märkis hageja, et vara hinna ja muu müügiinfo kohta võib teavet saada internetist aadressil www.auto24.ee. Ühtlasi juhtis pank ka tähelepanu asjaolule, et vara müügiga kaasnevad kulud ning vara müügihinnas sisaldub käibemaks, mis tuleb pangal vastavalt käibemaksuseadusele tasuda riigile ning mida ei saa arvestada liisinglepingust tuleneva võlgnevuse katteks. Hageja pidi käibemaksukohustuslasena lisama ja lisas auto müümisel hinnale käibemaksuseaduse kohaselt käibemaksu. Käibemaks ei ole hinna osa. Käibemaks ei ole käsitatav tuluna, kuna hageja ei saa seda äritegevuses kasutada, vaid peab selle maksma riigile, seega tuleb sõiduki müügihinda nõude kujunemisel arvestada käibemaksuta. Lähtudes eeltoodust on ekslik kostja matemaatilise tehte tulem, mis sisaldab ka käibemaksu. Hageja on seisukohal, et arvesse tuleb võtta liisinglepingu objektiks olnud sõiduki tehnilist olukorda ja asjaolu, et liisinglepingu objekti kasutati taksona, s.t vara – üleandmise aktis märgitud puuduseid ja sõiduki müüki suunamise aktis märgitud sõiduki tehnilisi puudusi. 15.12.2011 üleandmise – vastuvõtmise aktis on märgitud, et sõiduki esitiib on kriibitud, auto on porine, mistõttu ei ole kõiki vigastusi näha ja hooldusaeg on ületatud 55 200 km võrra. Lisaks on hageja koostööpartner XXXOÜ koostanud tehnoakti nr XXX, millest nähtuvad sõidukil esinenud puudused – esp tuli põleb, signaal ei tööta, annab küünla viga, kindalaeka luuk katki, käsipidur ei tööta, turbo ei rakendu korralikult. Lähtudes eeltoodust on hageja seisukohal, et hageja on võõrandanud liisinglepingu objektiks olnud sõiduki turuväärtusega. Riigikohus on ka liisinglepingute lõpetamise kontekstis välja selgitanud, et müügipakkumised on põhimõtteliselt lubatavad tõendid võrreldava auto hariliku väärtuse määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse sõiduki seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-2-1-118-08 p 20). Kostja poolt esitatud auto24.ee väljavõttega ei ole võimalik tõendada liisinglepingu objektiks olnud sõiduki keskmist turuväärtust. Esiteks on hinnapäringust näha, et kõikide sõidukite odomeetri/spidomeetri näit on oluliselt väiksem, kui 15.12.2012 tagastamise seisuga oli liisinglepingu objekti odomeetri/spidomeetri näit. Arvestades liisinglepingu objektiks olnud sõiduki tehnilist olukorda, s.t vara – üleandmise aktis märgitud puuduseid, ei nõustu hageja kostja seisukohaga, et liisinglepingu objekti väärtuseks selle tagastamise hetkel oli 9897 eurot. Kostja poolt esitatud väljavõtted internetiportaalist www.auto24.ee sarnaste sõidukite hindade kohta nende hagejale tagastamise ajaperioodil, ei tõenda konkreetsete vaidlusaluste liisinguesemete väärtust selle tagastamise hetkel, sh võtmata arvesse sarnaste sõiduki tehnilist olukorda selle tagastamise hetkel. Internetiportaali www.auto24.ee müügikuulutused ei kajasta sõidukite lõpplikku müügihinda vaid hinda, millega sõidukid portaalis müügis olid, kuulutustest nähtub ilmselt „unistuste hind“, mida müüja soovis sõiduki eest saada, kuid mitte konkreetse kasutusrendilepingu objekti turuväärtus selle tagastamise hetkel. Esitatud auto24.ee väljavõtete osas on hageja arvamusel, et väljavõte ei tõenda lepingu objektiks oleva sõiduki turuväärtust selle tagastamise hetkel. Hind, millega hageja kasutusrendilepingu nr XXX objekti võõrandas, oli sõiduki turuhind, kooskõlas sõiduki tehnilise olukorra ja puudustega. Hageja esitas 28.05.2014 kohtule taotluse ekspertiisi määramiseks. Hageja leidis, et kuivõrd vara väärtus selle tagastamise hetkel omab käesolevas asjas olulist tähtsust ning vastava asjaolu hindamine nõuab sõidukite hindamise alaseid erapooletuid eriteadmisi, on asjas õiglase lahendi tegemiseks ja hagiavalduse aluseks oleva sõiduauto kohaliku keskmise turuhinna määramise selle tagastamise hetkel ja müügiperioodil olulise tähtsusega ja vajalik viia läbi TsMS § 293 lg 1 alusel kohtulik ekspertiis. Hageja leidis 10.12.2014 seisukohas, et ei pea põhjendatuks kostja vande all ülekuulamist ning palus kohut jätta vastav taotlus rahuldamata. Hageja märkis, et ekspert on esitatud küsimusele 7 (22)
2-14-12600 (nr 2) vastanud järgmiselt: „arvestades sõiduautol esinenud puudustega, sh arvestades 26.01.2012. a koostatud tehnoaktis fikseeritud puudustega on sõiduki hind 4 200,00 – 4 700,00 eurot”. Hageja leiab, et arvestades, et ekspert ei ole märkinud, et nimetatud hind on ilma käibemaksuta, sisaldab hind ka 20 % käibemaksu. Hageja realiseeris/võõrandas liisinglepingu objekti hinnaga 4166,67 eurot (ilma käibemaksuta), mille kohta on hageja esitanud ka hagiavalduse tõendi – hagiavalduse lisa 8, millelt nähtub eelnimetatud. Arvestades eksperdi arvamust, mille kohaselt sõiduki turuväärtus koos puudustega selle tagastamise hetke seisuga oli 3500 eurot – 3916,66 eurot, ilma käibemaksuta, on hageja võõrandanud liisinglepingu objektiks olnud sõiduki turuväärtusega, realiseerides sõiduki kõrgema hinnaga, kui keskmise turuväärtusega. Lähtudes eeltoodust jääb hageja seisukoha juurde, et hageja on võõrandanud liisinglepingu objektiks olnud sõiduki turuväärtusega. Hageja palub mõista kostjalt välja hageja kasuks kasutusrendilepingust nr XXX tulenev põhivõlgnevus summas 6890,43 eurot ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivised summas 3109,57 eurot, kokku 10 000 eurot, mõista kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud ja määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus ning mõista kostjalt välja mõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS §-s 113 lg 1 ettenähtud ulatuses. Hageja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja kandnud tsiviilasjas nõudes kostja vastu menetluskulusid summas 450 eurot, ekspertiisitasu 140 eurot ja esindustasu 1297,50 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja kinnitab, et on käibemaksukohustuslane ning saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada.
KOSTJA VASTUVÄITED
2.Kostja 06.05.2014 vastuses hagi esitatud kujul ei tunnista ja vaidleb hagile vastu. Hageja nõude aluseks on tasumata arved: nr XXX, mille tasumise tähtaeg oli 15.01.2011, arve nr XXX, mille tasumise tähtajaks oli 15.02.2011, arve nr XXX, mille tasumise tähtajaks oli
15.03.2011. Hagiavaldus esitati kohtule 21.03.2014. Kostja viitab TsÜS § 146 lg-le 1 ja § 147 lg-le 1 ning leiab, et nimetatud arvetest tulenevad nõuded on aegunud. Kuivõrd arved sisaldavad endas rendimakset, intresse, liiklus –kui ka kaskokindlustusmakset, siis on aegunud ka nõue ka viiviste, intresside ja kindlustusmaksete osas. TsÜS § 144 mõtte kohaselt aeguvad koos põhinõudega ka sellest tulenevad kõrvalnõuded. Kostja taotleb selles osas aegumise kohaldamist tuginedes TsÜS §-le 143. Hageja on esitanud nõude tasumata kindlustusmaksete osas kuni lepingu ülesütlemiseni kokku summas 421,57 eurot. Kostja on seisukohal, et ka nimetatud nõue on aegunud 299,92 euro osas ning palub ka selles osas kohaldada aegumist tuginedes TsÜS §-le 143. Kostjale jääb selgusetuks, millest täpselt koosneb ülejäänud kindlusmakse nõue. Pelgalt poliiside nimetamine ei anna ülevaadet nõude tekkimise suurusest. TsMS § 230 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Nimetatu tähendab muuhulgas ka seda, et hagiavaldusest peab olema selgelt väljaloetav nõue, selle tekke mehhanism. Hageja on esitanud nõude kindlustusmaksete osas peale lepingu ülesütlemist. Kostja on seisukohal, et lepingu ülesütlemisel lõpevad tema kohustused liisinguandja eest. Seega, kui peale lepingu ülesütlemist on liisinguandja endale võtnud kohustuse, siis ei saa seda kuidagi siduda kostjaga. Kostja leiab, et sellisel kujul nõude esitamine on põhjendamatu. Kostja ei ole kuidagi süüdi selles, et hageja suhtub oma varasse ükskõikselt ja lepingu ülesütlemisel ei tunne
8 (22)
2-14-12600 huvi, et vara saaks kiiresti tagastatud. Osaühingu XXXjuhatuse liige XXXütluste kohaselt ei soovinud pank maasturit tagasi. Pank soovis, et leping tehakse ümber teise firma nimele. XXX tegeles sellega, miks sellest midagi välja ei tulnud, kostja ei tea. Kostjale teatati, et maasturil puuduvad kindlustused, siis las ta seisab, nii see ka oli. Maastur seisis seniajani, kui kostjal paluti see toimetada XXXOÜ müügiplatsile. Kostja viis maasturi müügiplatsile 15.12.2011, mille kohta koostati ka akt, millel on kostja allkiri. Eelneval perioodil ei tundnud keegi maasturi tagastamise vastu huvi. Lisakuludena on hageja esitanud kokku nõude summas 703,06 eurot. Kostja vaidleb nimetatud kulude vastu osaliselt ja leiab, et OÜ XXX poolt esitatud arve summas 383,50 eurot tagastusteenuse eest on põhjendamatu. Hageja on lisana esitanud sõiduki üleandmisvastuvõtmis akti, millest nähtuvalt tagastas XXX isiklikult XXX müügiplatsile, kui sellekohase korralduse andis osaühingu XXXjuhatuse liige XXX, sõlmides selleks spetsiaalselt ka 11.12.2011 liikluskindlustuspoliisi nr XXX. Seega jääb täiesti arusaamatuks ja on tõendamata, mille tuginedes on XXX OÜ arve esitatud. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja küll hüvitama liisinguandjale (liisingulepingu) ülesütlemisest tekkinud lisakulud, kuid eelnenu ei tähenda aga seda, et nimetatud müügikulud ei peaks olema VÕS § 367 lg 4 mõttes mõistlikult põhjendatud. Kostja leiab, et lepingu pooled peavad lepingus sisalduvate õiguste realiseerimisel ja kohustuste täitmisel lähtuma hea usu (VÕS § 6 lg 1) ja mõistlikkuse (VÕS § 7 lg 1) põhimõtetest. VÕS § 6 lg 1 tulenevalt peavad võlgnik ja võlausaldaja käituma teineteise suhtes hea usu põhimõtetest lähtuvalt. TsÜS § 138 lg 1 järgi tuleb tsiviilõiguste ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ja sama paragrahvi lg 2 keelab õiguste teostamise seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Positsiooni eelise ärakasutamine ei saa ega tohi teenida kasusaamise eesmärki. Lähtudes liisingulepingu kui krediteerimislepingu olemusest, tuleb ka liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral hüvitada liisinguandjale kui krediteerijale krediteerimiseks tehtud kulutused VÕS § 367 lg 1 järgi. Sellisteks kulutusteks on VÕS § 367 lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud. Liisinguvõtja poolt hüvitatava summa kindlaksmääramisel saab VÕS § 367 lg 2 järgi lähtuda veel tasumata liisingumaksetest, millest tuleb maha arvestada intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamise kulutustega. Seega peaks liisinguvõtja pärast liisingulepingu ennetähtaegset ülesütlemist üldjuhul veel tasuma võlgnetavad liisingumaksed miinus intress ja kulud, mis ei ole seotud liisingueseme omandamisega (nt kindlustuskulud). Intressi kui tasu krediidi kasutamise eest tuleb tasuda üksnes aja eest, millal krediiti reaalselt kasutati, s.t liisinguandjal ei ole liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise korral õigust kogu lepingu järgi loodetud intressitulule. Lisaks peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Kostja viitab ka VÕS § 367 lg-le 3 ja TsÜS §-le 65 ning leiab, et hagiavaldusest nähtuvalt ei ole hinnatud liisingueseme väärtust selle tagastamise hetke seisuga. Kostja ei ole saanud ka liisinguandjalt ühtegi dokumenti, millised puudutavad lepingu ülesütlemist ja sellega seonduvaid nõudeid. Nimetatuid näeb kostja esimest korda. Hagimaterjalides puuduvad ka tõendid, millised kinnitavad dokumentide edastamist kostjale. Pelgalt lisatud allkirjastamata kirjad seda ei tõenda. Kostja arvates ei ole õiglane, et olukorras, kus tal puudub võimalus kaasa rääkida ja mõjutada müügiprotsessi, peab ta kandma hinnariski. Nimetatud seisukoht on väljendatud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-33-08, kus on leitud, et lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on kolleegiumi arvates siiski lubatud poolte kokkuleppel
9 (22)
2-14-12600 (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on kolleegiumi arvates sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Riigikohus lahendis 3-2-1-52-11 p 15 on asunud seisukohale, et VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb liisinguandja VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väätust selle tagastamise hetkel, mitte selle hilisemat müügihinda. Kostjal puudub igasugune teave varale hinna määramisest, mistõttu on ebamõistlik seada liisinguvõtja kohustuseks hüvitada liisinguandjale kahjud/puudujääv osa sõltuvusse ainult eseme võõrandamisest tekkinud kahjust/saadavast summast, sõltumata sellest, millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab. Samas võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada, mida kostja peab ebamõistlikult suureks ja millega kostja ei nõustu ning milline ei ole kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega. Kuivõrd kostjale ei ole edastatud dokumentatsiooni maastur Mercedes-Benz ML 400 seonduvalt, ei ole põhjendatud ka nimetatud nõudelt viivise küsimine. Vara müüdi oktoobris 2012 hinnaga 4166,67 eurot (lisandus käibemaks). Kostja leiab, et hageja ei ole hinnanud vara väärtust selle tagastamise hetke seisuga, s.o 15.12.2011. Kostja esitas väljavõtte portaalist auto24.ee, millest nähtuvalt oli maasturi keskmiseks hinnaks, perioodil 29.09.2011-29.04.2012, 9897 eurot. Seega on antud vaidluses hinnaerinevus kordades suurem, kui 10 %, mille sissenõudmine kostjalt ei ole põhjendatud. Isegi kui lähtuda, et vara esmane müügihind 7900 eurot on hinnatav vara väärtusena selle tagastamise hetke seisuga, saab kostja matemaatilise tehte tulemusena 7900-7737,04=162,96 eurot, mis jääks muude kulude katteks. Kostja leidis 05.06.2014 seisukohas, et hageja taotlus ekspertiisi määramiseks on põhjendamata ning tuleb jätta rahuldamata. Kostja ei ole nõustunud ka hageja väidetega selles, et hageja esitas põhivõlgnikule vara tagastamise nõude ning vara tagastati 15.11.2011, mistõttu on põhjendatud kindlustusmaksete nõue. Hageja on esitanud nõude kindlustusmaksete osas peale lepingu ülesütlemist. Kostja on seisukohal, et lepingu ülesütlemisel lõpevad tema kohustused liisinguandja eest. Seega ei saa tal tekkida lepingulisi kohustusi peale lepingu ülesütlemist. Kui peale lepingu ülesütlemist on liisinguandja endale võtnud kohustuse, siis ei saa seda kuidagi siduda kostjaga. Sellisel kujul nõude esitamine on jätkuvalt põhjendamatu. Kostja ei ole kuidagi süüdi selles, et hageja suhtub oma varasse ükskõikselt ja lepingu ülesütlemisel ei tunne huvi, et vara saaks kiiresti tagastatud. Kostja taotles enda ülekuulamist vande all, tõendamaks, et hageja ei tundnud huvi vara tagastamise vastu perioodil 31.03.2011-15.12.2011 ning esimesel nõudmisel kostja tagastas vara, ehk toimetas hageja poolt nimetatud platsile ja et vara tagastamise nõuet ei ole varasemalt esitatud. Hageja peaks ennekõike välja selgitama kõik asjaolud, millised puudutavad vara tagastamise huvi puudumist liisinguandja poolt, s.o kes nimetatud perioodil oli halduriks ning miks on jäetud olulised asjad tegemata. Kui vajalik informatsioon hageja poolt on edastamata, siis selles ei saa kuidagi kostjat süüdistada. Kostja ei nõustu hageja väitega selles, et viimane on andnud OÜ-le XXX volikirja õigusega vaidlusalune maastur tagastada hagejale ja et nimetatu annaks aluse nõude rahuldamiseks. Volituse andmine ei tõenda konkreetse teenuse osutamist. Hageja ise on esitanud sõiduki
10 (22)
2-14-12600 üleandmis-vastuvõtmis akti, millest nähtuvalt tagastas XXXisiklikult XXX müügiplatsile. Nimetatu tõendab, et maasturit ei tagastanud OÜ XXX, seega on alusetu esitatud nõue. Oma täiendavates seisukohtades ei ole hageja suutnud oma nõuet selles osas tõendada. Kostja kinnitab jätkuvalt, et ei ole saanud hagejalt ühtegi teadet. Kui hageja väidab, et kostja oli teadlik, et põhivõlgnik ei täida lepingut, siis ei ole hageja kostja hinnangul tõendanud, millel see teadmine tugineb. Hageja ei saa midagi eeldada, vaid esitada tuleb tõendid. Kui hageja väidab, et tõendid on kostja kätte saanud, siis palub kostja edastada sellekohased tõendid, kuivõrd kostja ei ole neid saanud. Kostja leidis 15.12.2014 seisukohas, et kuivõrd vajalik teave lepingu ülesütlemise ja vara tagastamise kohustuse kohta on kostjale edastamata, on see aluseks viiviste vähendamiseks, mida kostja taotleb. Kostja ei nõustu ka eksperdi arvamusega sõiduki väärtuse kohta (küsimus nr 1). Ekspert on küll vastanud kohtu küsimusele, kuid tehtud järeldus ei ole jälgitav, ehk siis kui palju teatud lisaseadmete olemasolu hinda mõjutab /skaala/ ja kui palju mõjutab teatud puuduste olemasolu. Kostjale ei nähtu, millisele teaduslikult põhistatud metoodikale tuginedes lähtuvalt on ekspert hinnanud, milliseid asjaolusid peetakse sõiduki hindamisel positiivseteks ja negatiivseteks. Lisamata ühtegi õiguslikku ja teaduslikult põhjendatud argumenti leiab ekspert lõpptulemusena, et müügihind võis olla 4200-4700 eurot. Kostja leiab, et ekspert on saanud tulemuse remondihindade lahutamise teel, milline ei ole õige. Üldteada on asjaolu, et hinda ei mõjuta, kui palju on sõidukil detaile vahetatud jne. Hind sõltub ennekõike lisadest, läbisõidust ja sõiduki vanusest. Eksperdi loogikast tulenevalt võinuks nimetatud sõiduki väärtus selle tagastamise hetke seisuga olla ka 0. Ekspert lähtub tehnoaktis osundatust. Kostja on rõhutanud, et vara üleandmise –vastuvõtmise aktis nr XXX 15.12.2011 on fikseeritud esitiib kriibitud, auto porine. Kui sõidukil mingi tuli põles, siis seda pidi olema ka märgata. Hageja esitas 26.01.2012 tehnoakti, millest tulenevalt annab küünla viga- kostjale ei ole teada, mis see võiks olla; ESP tuli põleb, milline võis kostja hinnangul põleda sellest, et autol seal seistes aku tühjenes; aku klemmid vajavad puhastamist, milline pole samuti viga; käsipiduri oksüdeerumine võis tuleneda sellest, et auto on seisnud. Vähetähtis ei ole asjaolu, et kostja tagastas sõiduki 15.12.2011, kuid tehnoakt on koostatud 26.01.2012, seega rohkem kui kuu hiljem. Kostja ei saa vastutada selle eest, mida on hilisemalt fikseeritud, sest pole teada ka, kes autot peale tagastamist kasutas. Vaidluste ärahoidmiseks tulnuks fikseerida olukord koheselt, s.o 15.12. 2011, mida aga ei tehtud. Ekspert on tuginenud puudustele, milliseid ei ole fikseeritud 15.12.2011 ning milliseid on meelevaldselt käsitletud. Riigikohus on lahendis 3-2-1-78-06 asunud seisukohale, et eksperdiarvamust tuleb hinnata nagu teisigi tõendeid TsMS §-s 232 sätestatut järgides. Muuhulgas ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kohtul on alus ja võimalus revideerida eksperdi arvamust. Antud vaidluses on kohtul alus revideerida eksperdi arvamust ja seda ülal käsitletule tuginedes. Kostja palub jätta hagi esitatud kujul rahuldamata ning menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja leidis 27.01.2015 seisukohas hageja menetluskuludele, et mõistlikuks ja põhjendatuks saab lugeda hageja esinduskulusid mitte üle 600 euro, arvestades asja lihtsust.
MENETLUSE KÄIK
3.Harju Maakohus võttis hagiavalduse 08.04.2014 määrusega menetlusse. Hagi kostja osaühing XXX vastu on kohus rahuldanud 13.10.2014 tagaseljaotsusega.
11 (22)
2-14-12600 Kohus rahuldas 05.11.2014 määrusega hageja taotluse ekspertiisi määramiseks ning määras viia asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks läbi sõiduki hindamise ekspertiis. Kohus esitas eksperdile järgmised küsimused: − Milline oli sõiduauto Mercedes-Benz ML 400 CDI (tehasetähis XXX; ehitusaasta 2001) turuväärtus 15.12.2011 seisuga, arvestades sõiduautol esinenud puudustega, sh arvestades 26.01.2012 koostatud tehnoaktis fikseeritud puudustega? − Milline oli sõiduauto Mercedes-Benz ML 400 CDI (tehasetähis XXX; ehitusaasta 2001) turuväärtus 15.12.2011 seisuga 26.01.2012 koostatud tehnoaktis fikseeritud puudusi arvestamata? − Kui palju mõjutab sõiduauto Mercedes-Benz ML 400 CDI (tehasetähis XXX; ehitusaasta 2001) hinda 15.12.2011 vara üleandmise- vastuvõtmise aktis nr XXXfikseeritud kriibitud esitiib? Määratud ekspert XXXesitas 20.11.2014 kohtule eksperthinnangu, mille kohaselt oli esimese küsimuse vastuseks sõiduki hind 4200-4700 eurot, teise küsimuse vastuseks sõiduki hind ca 6000 eurot ning kolmanda küsimuse vastuseks esitiiva remondi maksumus ca 270 eurot. Kohus jättis 10.12.2014 määrusega tulenevalt TsMS §-st 268 rahuldamata kostja taotluse enda vande all ülekuulamiseks, kuna hageja ei nõustunud kostja vande all ülekuulamisega. Kohus selgitas 23.12.2014 määruses, et menetleb vastavalt poolte nõusolekule tsiviilasja kirjalikus menetluses. Kohus andis samas määruses pooltele tähtaja 22.01.2015 avalduste ja dokumentide esitamiseks ning teatas, et kompromissile mittejõudmise korral tehakse kohtuotsus avalikult teatavaks 11.02.2015.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kohus lahendab tsiviilasja nr 2-14-12600 kirjalikus menetluses, lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 regulatsioonist ning asjaolust, et mõlemad pooled on kohtule kinnitanud nõustumist kirjaliku menetlusega (tl 175; tl 184).
5.Hinnanud asjas esitatud tõendeid ja võttes arvesse poolte seisukohti, leiab kohus, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele osaliselt. Esmalt annab kohus hinnangu kostja poolt esitatud aegumise vastuväitele (I); seejärel hindab kohus hageja nõuete põhjendatust eraldi erinevate kululiikide lõikes ja lahendab hageja viivisenõude (II); ning lõpuks võtab kohus kokku asja lahendamise tulemuse ja jaotab vastavalt sellele menetluskulud (III).
I
6.Kostja esitas hageja nõudele aegumise vastuväite (tl 70-71). Kostja märgib, et hageja nõude aluseks on tasumata arve nr XXX, mille tasumise tähtaeg oli 15.01.2011, arve nr XXX, mille tasumise tähtajaks oli 15.02.2011, arve nr XXX, mille tasumise tähtajaks oli 15.03.2011. Hagiavaldus esitati kohtule 21.03.2014. Kostja viitab TsÜS § 146 lg-le 1 ja § 147 lg-le 1 ning leiab, et nimetatud arvetest tulenevad nõuded on aegunud. Kuivõrd arved sisaldavad endas rendimakset, intresse, liiklus- ja kaskokindlustusmakset, siis on kostja arvates aegunud ka vastav nõue viiviste, intresside ja kindlustusmaksete osas. Kostja taotleb ülalviidatud nõuete osas aegumise kohaldamist tuginedes TsÜS §-le 143. Hageja on esitanud nõude tasumata kindlustusmaksete osas kuni
12 (22)
2-14-12600 lepingu ülesütlemiseni kokku summas 421,57 eurot. Kostja on seisukohal, et ka nimetatud nõue on aegunud 299,92 euro osas ning palub ka selles osas kohaldada aegumist TsÜS § 143 alusel.
7.Hageja viitab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg-le 3 ja leiab, et kasutusrendilepingu nr XXX puhul on tegemist korduvate kohustustega (kohustus iga kuu tasuda teatud summa) ning seetõttu tuleb aegumistähtaja ja selle alguse leidmisel arvestada TsÜS §-ga 154, millest tulenevalt on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Nimetatud seisukohale on asunud ka Riigikohus otsuse nr 3-2-1-95-08 punktis
11.Hageja on seisukohal, et aegumistähtaeg algas selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks ja aegumistähtaeg lõppes 31.12.2014 kl 24:00. Hageja on käesolevas tsiviilasjas esitanud hagiavalduse Harju Maakohtule 20.03.2014, seega on kasutusrendilepingu nr XXX alusel tasumata kuumaksete nõue, s.t rendimaksete nõue ja kindlustusmaksete nõue esitatud kostjate vastu aegumistähtaja jooksul ning kasutusrendilepingu alusel tasumata vara rendimaksete summas 907,94 eurot ja tasumata kindlustusmaksete summas 1709,06 eurot nõue ei ole aegunud. Hageja palub jätta kostja taotlus aegumise kohaldamise kohta rahuldamata.
8.Kohus nõustub hageja seisukohaga, et hageja nõuded ei ole aegunud ja jätab kostja taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldamata. Kasutusrendilepinguga seotud maksed (rendimaksed, intress, kindlustus) kujutavad endast korduvaid kohustusi, mida hageja on nõudnud alates 2011 aasta eest (vt tl 4). TsÜS § 154 kohaselt on korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Seega ka 2011 aasta eest esitatud kasutusrendilepinguga seotud nõuded (rendimaksed, intress, kindlustus) muutusid sissenõutavaks 2011 aastal ja nende nõuete kolmeaastane aegumistähtaeg algas 2011 aasta lõppemisest. Seega võis hageja esitada kostja vastu hagi ka 2011 aasta nõuetega seoses kuni 2014 aasta lõpuni. Kuna hagi on esitatud 21.03.2014, siis ei ole hageja nõuded aegunud ning aegunud ei ole ka kõrvalkohustusest tulenevad nõuded. Kohtu järeldusi TsÜS § 154 kohaldamise osas kinnitab Riigikohtu 04.02.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-14, kus märgitakse, et nõuded käendaja vastu hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu ning TsÜS § 154 kohaselt on korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Riigikohus selgitas, et mh osamaksetena tagastatava laenu käendamisest tulenevad kohustused on korduvad kohustused TsÜS § 154 tähenduses (vt ka Riigikohtu 18.03.2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-10, p 11).
II
9.Poolte poolt vaidlustamata asjaolude ja esitatud tõendite alusel loeb kohus tuvastatuks järgmised asjaolud: - Hageja (edaspidi ka liisingfirma) ja liisinguvõtja osaühing XXX(edaspidi ka põhivõlgnik) sõlmisid 24.04.2007 kasutusrendilepingu nr XXX (edaspidi ka leping). Lepingu põhitingimuste kohaselt võttis liisinguvõtja liisingusse sõiduki Mercedes – Benz ML400 CDI (edaspidi vara) ja kohustus maksma liisingueseme kasutamise eest tasu rendiperioodiga 61 kuud, so kuni 15.06.2012 vastavalt lepingu lahutamatuks lisaks olevale
13 (22)
2-14-12600
-
-
-
-
-
lepingu maksete tasumise graafikule. 22.01.2010 sõlmisid hageja ja põhivõlgnik kokkuleppe kasutusrendilepingu muutmiseks, milles leppisid kokku, et lepingu vara väljaostumaksete osas võimaldatakse põhivõlgnikule maksepuhkust 15.01.-15.03.2010. Lisaks kehtestati uus intressimäär ja uues redaktsioonis maksegraafik (tl 15-25). Lepingu põhitingimuste kohaselt kohaldusid poolte õigustele ja kohustustele ka üldtingimused (edaspidi üldtingimused tl 16-19). Lepingu üldtingimuste punkti 1.1 kohaselt annab liisingfirma vara lepingu tähtaja lõppemiseni rentniku valdusesse ja kasutusse. Punkti 1.3 kohaselt kohustub rentnik tähtaegselt tasuma liisingfirmale lepingu tähtaja jooksul rendimakseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule ja kindlustusmakseid vastavalt kindlustusmaksete tasumise graafikule. Hageja ja kostja XXX sõlmisid 22.01.2010 käenduslepingu nr XXX(edaspidi käendusleping, tl 26). Käenduslepingu kohaselt võttis käendaja käenduslepingu sõlmimisega enesele täies ulatuses vastutuse liisinguandja ja põhivõlgniku vahel 24.04.2007 sõlmitud kasutusrendilepingust nr XXX tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmise eest, s.h. liisingumaksete, lepingutasu, kindlustusmaksete, viiviste ja leppetrahvide ning võla sissenõudmisega seotud kulutuste tasumise eest. Käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma oli 213 188,30 krooni, s.o 13 625,21 eurot. Põhivõlgnik ei täitnud lepinguga võetud kohustusi ja jättis tasumata vara rendimaksed ja intressimaksed vastavalt lepingu maksegraafikus kokkulepitud tähtajal vastavalt põhivõlgnikule esitatud arvetele. Lepingu üldtingimuste peatüki 10 ja sellele järgnevate alapunktide kohaselt oli hagejal õigus leping üles öelda ennetähtaegselt ning etteteatamiseta juhul, kui rentnik on viivituses rendimakse tasumisega või hoiab kõrvale lepinguga võetud kohustuste täitmisest. Hageja ütles 31.03.2011 põhivõlgnikule saadetud teatega kasutusrendilepingu üles lepingu üldtingimuste p 10.1. alusel, kuna põhivõlgnik on korduvalt rikkunud lepingujärgseid maksekohustusi ning ei likvideerinud võlgnevust hageja antud täiendava tähtaja jooksul (tl 27). Kuigi kostja väidab, et nägi lepingu ülesütlemist puudutavat dokumenti kohtus esmakordselt, märgib kohus, et lepingu ülesütlemise teade on adresseeritud põhivõlgnikule, mitte kostjale. Nimetatud teade on saadetud kooskõlas üldtingimuste p-ga
16.1.põhivõlgniku poolt lepingus teatavaks tehtud aadressile Suur-Sõjamäe põik 10 (vt tl 15 ja 19). Kostja ei vaidle vastu faktile, et kasutusrendileping on üles öeldud. Kostja tagastas sõiduki Mercedes – Benz ML400 CDI hagejale 15.12.2011 (tl 28).
10.Kuna kostja ei eita käenduslepingu sõlmimist ega sellest tulenevat vastutust, vaid vaidleb hagile vastu konkreetsete nõuete põhjendatust kahtluse alla seades, siis järgnevalt käsitleb kohus hageja nõuete põhjendatust erinevate kululiikide kaupa.
11.Hageja nõue vara maksumuse saldo osas kostja vastu pärast sõiduki Mercedes – Benz ML400 CDI realiseerimist on 3570,37 eurot. Nõude õiguslikuks aluseks on võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg 1 ja lg 3, mille kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.
12.Vaidluse all ei ole asjaolu, et liisingulepingu ülesütlemise seisuga oli liisinguvõtja poolt tasumata vara jääkmaksumuseks 7737,04 eurot (ilma käibemaksuta). Vaidluse all ei ole ka asjaolu, et sõiduk Mercedes – Benz ML400 CDI müüdi reaalselt hinnaga 5000 eurot koos käibemaksuga ja 4166,67 eurot ilma käibemaksuta (vt tl 32-33). Seeõttu on hageja nõue vara
14 (22)
2-14-12600 maksumuse saldo osas 3570,37 eurot (st liisinguvõtja poolt tasumata vara jääkmaksumus 7737,04 eurot – vara müügihind 4166,67 eurot).
13.Kostja on leidnud, et hageja realiseeris sõiduki Mercedes – Benz ML400 CDI põhjendamatult madala hinnaga, mistõttu ka hageja nõue vara maksumuse saldo osas summas 3570,37 eurot on alusetu. Vara müüdi oktoobris 2012 hinnaga 4166,67 eurot (ilma käibemaksuta). Kostja leiab, et hageja ei ole hinnanud vara väärtust selle tagastamise hetke seisuga, s.o 15.12.2011. Kostja esitas väljavõtte portaalist auto24.ee, millest nähtuvalt oli analoogse maasturi keskmiseks hinnaks perioodil 29.09.2011-29.04.2012, 9897 eurot (tl 74a).
14.Arvestades kostja vastuväiteid ja VÕS § 367 lg 3 regulatsiooni, peab kohus tuvastama liisingueseme (sõiduki Mercedes – Benz ML400 CDI) väärtuse selle hagejale tagastamise ajal. VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, kulutuste hüvitamise nõude suuruse kindlaksmääramisel VÕS § 367 lg-test 1 ja 2 tulenevast liisinguandja nõudest maha arvata liisingueseme väärtus selle tagastamise ajal (vt nt Riigikohtu 6. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 17). TsÜS § 65 järgi loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Selle kohta saavad TsMS § 230 lg 1 järgi tõendeid esitada mõlemad pooled. Liisinguandja saab tõendada, et liisingueseme harilikuks väärtuseks oligi selle müügihind. Kui liisinguvõtja seda vaidlustab, saab ta esitada liisingueseme väärtuse kohta oma tõendeid.
15.Kohus leiab, et liisingueseme väärtus selle hagejale tagastamise ajal ei olnud kõrgem kui sõiduki tegelik müügihind. Liisinguesemeks olnud sõiduk Mercedes – Benz ML400 CDI müüdi hinnaga 5000 eurot käibemaksuga ja 4166,67 eurot ilma käibemaksuta (vt tl 32-33). Hageja taotlusel viidi käesolevas asjas läbi sõiduki hindamise ekspertiis ning kohtule esitatud eksperdiarvamuse kohaselt oli sõiduauto Mercedes-Benz ML 400 CDI turuväärtus 15.12.2011 seisuga (st hagejale tagastamise aja seisuga), arvestades sõiduautol esinenud puudustega, sh arvestades 26.01.2012 koostatud tehnoaktis fikseeritud puudustega, 4200-4700 eurot (tl 159). Kuna poolte vahel on vaidlus, kas liisingueseme väärtuse hindamisel peaks arvestama 26.01.2012 koostatud tehnoaktis fikseeritud puudusi (vt tl 91), siis küsis kohus eksperdilt hinnangut sõiduki turuväärtusele ka 26.01.2012 tehnoaktis fikseeritud puudusi arvestamata. Eksperdiarvamuse kohaselt oli sõiduauto Mercedes-Benz ML 400 CDI turuväärtus 15.12.2011 seisuga 26.01.2012 koostatud tehnoaktis fikseeritud puudusi arvestamata 6000 eurot (tl 159). Kuna eelpoolnimetatud sõiduki müügihind 4166,67 eurot on ilma käibemaksuta summa, siis tuleb müügihinna ja turuhinna õigeks võrdlemiseks ka ekspertarvamuses esitatud sõiduki väärtus teisendada käibemaksuta hinnaks. Antud asjaolu kontrollimiseks helistas kohtunik 05.02.2015 ka eksperdile, kes kinnitas, et ülalviidatud eksperdiarvamuses antud sõiduauto turuväärtused on esitatud lõpphinnana, st käibemaksu lisandumisel koos käibemaksuga hinnaga. Seega arvestades 26.01.2012 koostatud tehnoaktis fikseeritud puudustega, oleks eksperdi hinnangul vaidlusaluse sõiduki turuhind selle hagejale tagastamise ajal ilma käibemaksuta 3500-3916,66 eurot, mis on madalam kui hageja poolt saavutatud tegelik müügihind 4166,67 eurot. Seejuures kohtul ei ole alust kahelda 26.01.2012 koostatud tehnoaktis fikseeritud puuduste (vt tl 91) olemasolus juba sõiduki hagejale sõiduki tagastamise hetkel 15.12.2011. Kohtule pole esitatud tõendeid ja ei ole eluliselt usutav, et hageja nimetatud puudused ise põhjustas.
16.Ühtlasi leiab kohus, et hageja on liisingueseme müügil tegutsenud vastutustundlikult ja kiirustamata. Liisinguesemeks olnud sõiduki Mercedes – Benz ML400 CDI alghinnaks määrati 7900 eurot (tl 30-31) ning sõiduk müüdi reaalselt alles enam kui 7 kuu pikkuse müügiperioodi järel (tl 32). Paljasõnalised on kostja etteheited, et sõiduki oleks saanud müüa kallimalt kui see
15 (22)
2-14-12600 tegelikult müüdi. Kuigi kostja esitas väljavõtte portaalist auto24.ee, millest nähtuvalt oli analoogse maasturi keskmiseks hinnaks perioodil 29.09.2011-29.04.2012, 9897 eurot (tl 74a), kajastab kostja tõend uuema tootmisaastaga sõidukeid kui on vaidlusalune sõiduk ega saa seega olla adekvaatseks võrdlusaluseks. Samuti jätab kostja esitatud portaali väljavõte arvestamata asjaolu, et liisinguesemeks olnud sõiduk oli oluliselt suurema läbisõiduga kui kostja poolt võrdlusandmetena kasutatud sõidukid (vrd tl 74a ja 158). Lisaks ei võimalda kostja poolt esitatud väljavõte portaalist auto24.ee arvestada muude konkreetsete sõiduauto hinda määravate individuaalsete omadustega, nagu nt sõiduki tehnilised puudused, liisingueseme kasutamine taksona jne. Seetõttu ei ole kostja esitatud võrdlusmaterjal portaalist auto24.ee antud juhul adekvaatne võrdlusmaterjal liisingueseme hinna määramiseks ja kohus võtab liisingueseme väärtuse määramisel selle hagejale tagastamise ajal aluseks eksperdiarvamuse, mis on keskendunud just konkreetse sõiduki turuväärtusele (vt tl 158-159).
17.Kohus leiab, et turuhinna saabki reeglina reaalselt määrata ainult turg ise (müügihind) ehk kui hageja poolt reaalselt saadud müügihinnast kallima hinnaga varale ostjaid ei olnud, pole alust ka väita, nagu oleks hageja müünud vara turuhinnast odavamalt. Samuti ei saa rohkem kui 7 kuulist müügiperioodi pidada põhjendamatuks kiirustamiseks. Kohus on seisukohal, et hageja kui liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks antud juhul täitnud. Ebaõiged on kostja väited, et tal puudus võimalus kaasa rääkida ja mõjutada müügiprotsessi. Toimiku lk 31 esitatud teatise kohaselt on hageja teavitanud kostjat liisingueseme müügiprotsessi alustamisest, samuti sellest, et kui vara ei õnnestu esialgselt määratud hinnaga müüa, on hageja sunnitud müügihinda alandama. Nimetatud teatis on saadetud kostja poolt käenduslepingus näidatud postiaadressile. Kuigi kostja väidab, et ta pole seda teatist kätte saanud, on vaieldamatu fakt, et kostja tagastas sõiduki Mercedes – Benz ML400 CDI hagejale 15.12.2011 (tl 28). Sõidukit tagastades pidi kostja teadma, et kasutusrendileping on üles öeldud ja mõistliku isikuna eeldama, et pärast kasutusrendilepingu ülesütlemist ja sõiduki hagejale tagastamist pannakse sõiduk uuesti müüki. Kohtu hinnangul peab kasutusrendilepingu ülesütlemisest ja sõiduki tagastamisest teadlik olev isik ka ise lähtuvalt hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest astuma samme sõiduki müügiprotsessis osalemiseks, kui tal on selleks huvi ja võimalused. Nö passiivse mugavuspositsiooni võtmine (kostja väitel puudus tal igasugune teave varale hinna määramisest) ei ole kohtu hinnangul käesoleval juhul heauskne ega mõistlik. Kostja ei ole ka väitnud ega tõendanud, et kui ta oleks saanud müügiprotsessis kaasa rääkida, siis oleks sõiduk Mercedes – Benz ML400 CDI müüdud hageja poolt saavutatud müügihinnast kallimalt. Nagu kohus eelnevalt tuvastas, ei kahjustanud sõiduk Mercedes – Benz ML400 CDI müük kostja huve sõltumata sellest, kas kostja osales müügiprotsessis või mitte, sest sõiduk müüdi turuhinnaga. Kokkuvõttes kohus leiab, et liisingueseme väärtuseks selle hagejale tagastamise ajal oli selle müügihind, mida kinnitab ka kohtule esitatud eksperdiarvamus (tl 32 ja 158-159). Hageja nõue VÕS § 367 lg 1 järgsete kulude hüvitamiseks summas 3570,37 eurot (st liisinguvõtja poolt tasumata vara jääkmaksumus 7737,04 eurot – vara müügihind 4166,67 eurot) on põhjendatud ja nimetatud summa tuleb kostjalt välja mõista.
18.Hageja on esitanud nõude tasumata vara väljaostumaksete osas summas 907,94 eurot. Kuna selles osas pole kostja sisulisi vastuväiteid esitanud ja nimetatud nõue ei ole aegunud (vt kohtuotsuse p 8), siis tuleb antud summa kostjalt välja mõista. Kohus märgib, et konkreetsete rahaliste nõuete suurust saanuks vaidlustada tõendite esitamisega üksnes kostja, sest hageja ei saa ega pea tõendama nn negatiivseid asjaolusid (hageja ei saa mõistlikult võttes tõendada seda, et mingeid summasid talle ei tasutud). Kohus märgib hageja nõude õigusliku aluse osas, et Riigikohus on oma 11.06.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-40-14 p-s 26 selgelt eristanud liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise puhul kõne alla tulevat sissenõutavaks muutunud
16 (22)
2-14-12600 kohustuste täitmise nõuet VÕS § 108 lg 1 alusel (milleks on enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete tasumise nõue ehk debitoorne võlgnevus) ja lepingurikkumisel põhinevaid kahju hüvitamise nõudeid VÕS § 367 ette nähtud erikorra alusel. Seega hageja nõue debitoorse võlgnevuse tasumiseks ehk enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete tasumise nõue tuleb ka käesolevas asjas kvalifitseerida kohustuste täitmise nõudena VÕS § 108 lg 1 alusel.
19.Hageja on esitanud nõude tasumata kindlustusmaksete osas kuni lepingu ülesütlemiseni summas 421,57 eurot. Kuna selles osas pole kostja sisulisi vastuväiteid esitanud ja nimetatud nõue ei ole aegunud (vt kohtuotsuse p 8), siis tuleb antud summa kostjalt välja mõista.
20.Hageja on esitanud samuti nõude liiklus- ja kaskokindlustuse kulude hüvitamiseks seoses kindlustuse eest tasumata jätmisega peale lepingu ülesütlemist summas 1287,49 eurot. Seejuures väidab hageja, et tema liiklus- ja kaskokindlustuse nõue tuleneb lepingu üldtingimustest. Kohus hagejaga ei nõustu. VÕS § 195 lg 2 on sätestatud, et kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Seega ei saa kostja kohustus tasuda peale lepingu ülesütlemist liiklus- ja kaskokindlustuse eest tuleneda ülesöeldud lepingust. Samuti ei saa kostja kohustus tasuda peale lepingu ülesütlemist liiklus- ja kaskokindlustuse eest tuleneda VÕS § 367 lg-st 1 (liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega). Kohtu hinnangul ei ole hageja ka tõendanud, et antud juhul oleksid täidetud käsundita asjaajamise (VÕS § 1018) või kostja vastu kahjunõude esitamise eeldused peale lepingu ülesütlemist hagejal tekkinud liiklus- ja kaskokindlustuse kulude osas.
21.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohtule ei ole teada ja hageja ei ole tõendanud põhjuseid, miks oli liisinguesemeks olnud sõiduk ligi 9 kuud pärast lepingu ülesütlemist veel hagejale tagastamata ja milliseid jõupingutusi hageja tegi selleks, et sõidukit enda valdusesse saada. Kostja väitel teatati talle, et kui sõidukil kindlustus puudub, siis las ta seisab. Hageja, kes on esitanud kostja vastu kindlustusega seotud varalise nõude, ei ole aga lisaks ebaõigele viitamisele ülesöeldud kasutusrendilepingule esitanud mingeid põhjendusi ja tõendeid selle kohta, miks peaks kostja vastutama peale lepingu ülesütlemist tekkinud hageja kindlustuskulude eest. Arvestades eeltoodut jätab kohus täies ulatuses rahuldamata hageja nõude liiklus- ja kaskokindlustuse kulude hüvitamiseks seoses kindlustuse eest tasumata jätmisega peale lepingu ülesütlemist summas 1287,49 eurot.
22.Hageja on esitanud kostja vastu ka lisakulude nõude summas 703,06 eurot, mis koosneb OÜ XXX arvest nr 2011/12/20 summas 383,50 eurot (ilma käibemaksuta) ja XXXOÜ arvest nr XXX summas 319,56 eurot (ilma käibemaksuta). Kostja vaidles nimetatud lisakuludele vastu osaliselt ja leidis, et OÜ XXX poolt esitatud arve summas 383,50 eurot tagastusteenuse eest on põhjendamatu. Kostja viitab asjaolule, et sõiduki üleandmis-vastuvõtmise aktist nähtuvalt tagastas kostja sõiduki isiklikult müügiplatsile (tl 28). Kostjale jääb arusaamatuks ja on tõendamata, millele tuginedes on XXX OÜ arve esitatud. Kohus nõustub antud küsimuses
17 (22)
2-14-12600 kostjaga. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja küll hüvitama liisinguandjale lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud, kuid see ei tähenda, et lisakulude vajadus ei peaks olema mõistlikult põhjendatud. Kohtule ei ole teada ja hageja ei ole tõendanud, milliseid jõupingutusi tegi XXX OÜ selleks, et sõidukit enda valdusesse saada. Sõiduki üleandmis-vastuvõtmise aktist nähtuvalt tagastas kostja sõiduki isiklikult (tl 28) ning pelgalt XXX OÜ arve (tl 49) ega XXX OÜ-le antud volikiri (tl 90) ei tõenda kohtu hinnangul seda, millist tagastusteenust XXX OÜ osutas ja miks selline tagastusteenus vajalik oli. Seetõttu jätab kohus rahuldamata hageja lisakulude nõude XXX OÜ arve osas summas 383,50 eurot. Kohus peab aga võimalikuks rahuldada hageja nõude lisakulude hüvitamiseks seoses XXXOÜ arvega nr XXX summas 319,56 eurot (vt tl 51-52), kuivõrd kostja ei ole selles osas vastuväiteid esitanud ning sõiduki müügiga seotud vahendustasu on kohtu hinnangul põhjendatud kuluks.
23.Hageja on esitanud lisaks eelkäsitletud põhinõuetele (millest 5219,44 eurot on kohtu hinnangul põhjendatud ja 1670,99 eurot põhjendamatu) ka viivisenõude summas 3109,57 eurot. Hageja nõutav 3109,57 eurot on hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivised, mis on arvestatud põhinõudelt summas 6890,43 eurot alates 07.12.2012 kuni hagi esitamiseni summas 9674,16 eurot ja seejärel hea usu põhimõttest lähtuvalt vähendatud summani 3109,57 eurot (tl 7). Viivise arvestamisel on hageja lähtunud kasutusrendilepingus kokkulepitud viivise määrast 0,3% võlgnevuselt iga viivitatud päeva kohta (tl 15). Viivise määra osas ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Kohus leiab, et hagejal oli õigus arvestada viivist alates 07.12.2012, st 10 päeva möödumisel alates liisinguvõtjale ja kostjale antud võla tasumise tähtpäevast (tl 3334). Isegi eeldades, et kostja ei saanud nimetatud teadet (tl 34) kätte, siis kostja tagastas sõiduki Mercedes – Benz ML400 CDI hagejale 15.12.2011 (tl 28). Sõidukit tagastades pidi kostja teadma, et kasutusrendileping on üles öeldud ja mõistliku isikuna eeldama ka lepingu ülesütlemisega seotud maksekohustuste olemasolu.
24.Samas ei oma kostja teadlikkus viivise nõudmisest asjas olulist tähtsust, sest Riigikohtu 17.06.2009 otsuses nr 3-2-1-70-09 on selgitatud, et „VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte. Seega rajasid kohtud ekslikult oma järeldused eelkõige sellele, et kostja ei saanud enne hageja kohtusse pöördumist teateid võlgnevuse kohta.“ Samas otsuses on Riigikohus märkinud, et viivise maksmise kohustus lepiti kokku poolte sõlmitud lepingus, kus krediidisaaja pidi arvestama raha tagasimaksmisega viivitamise korral (s.o täitmisega viivitamisel) viivise tasumise kohustusega ning kostja pidi ette nägema, et lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda kokkulepitud viivist. Kohus leiab, et ka käesoleval juhul oli viivise tasumise kohustus kokku lepitud kasutusrendilepingus ning kostja käendajana pidi ette nägema, et võlgnevuse tasumisega viivitamisel on hagejal õigus nõuda kokkulepitud viivist. Kohus on seisukohal, et hageja on aegumistähtaja piires kasutanud VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt oma õigust nõuda rahalise kohustuste täitmisega viivitamise korral viivist ning hageja käitumine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Riigikohtu 30.04.2013 otsuses nr 3-2-1-43-13 p 15 on ka seoses viivisnõudega lähtutud põhimõttest, et aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sisse nõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel asjaoludel. Eelkõige saaks viivise nõudmine olla hea usu põhimõtte vastane juhul, kui hageja oleks oma vastuolulise käitumisega jätnud kostjale mulje, et ta lepingujärgses ulatuses viivist ei nõuagi. Selliseid erandlikke asjaolusid ei ole kohus käesolevas asjas tuvastanud. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks oma õigusi kuritarvitanud või tegutsenud eesmärgiga tekitada kostjale kahju.
18 (22)
2-14-12600
25.Kuna hageja põhinõude põhjendatud suurusena on kohus tuvastanud summa 5219,44 eurot, siis tulnuks ka viivis arvestada nimetatud summalt. Arvestades viivist summalt 5219,44 eurot lähtudes kasutusrendilepingus kokkulepitud viivise määrast 0,3% võlgnevuselt iga viivitatud päeva kohta perioodil 07.12.2012 – 21.03.2014, oleks viivise summa ikkagi oluliselt suurem kui hageja poolt nõutav vähendatud viivis 3109,57 eurot. Seega puudub alust väljamõistetava viivise suuruse vähendamiseks lähtudes hageja põhinõude suuruse vähenemisest.
26.Asjakohane ei ole kostja vastuväide, et kuna kostjale ei ole edastatud dokumentatsiooni Mercedes-Benz ML 400 sõidukiga seonduvalt, ei ole põhjendatud ka nimetatud nõudelt viivise küsimine. Kostja on leidnud, et kui vajalik informatsioon hageja poolt on edastamata, siis selles ei saa süüdistada kostjat ja see annab kostja arvates aluse viivise vähendamiseks, mida kostja ka taotleb (tl 183). VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 on sätestatud, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.
27.Kohus leiab, et kostja argumendid hageja viivisenõude vähendamiseks ei ole põhjendatud. Viivise nõudmise õigus ei sõltu antud juhul sellest, kas ja milliseid dokumente või informatsiooni hageja kostjale esitas (vt ka Riigikohtu 17.06.2009 otsus nr 3-2-1-70-09). Hageja viivisenõue ei ole ülemäära suur ega esitatud vastuolus hea usu põhimõttega. Vaidluse all pole asjaolu, et hageja on oma arvestuslikku viivisenõuet oluliselt vähendanud (vt tl 7), ning hageja viivisenõude suurus on väiksem kui kostja põhivõlgnevus. Nii Eesti õigusteoorias (sh nt VÕS kommenteeritud väljaande I osa, lk 383) kui kohtupraktikas on omaks võetud arusaam, et üldjuhul ei pea võlausaldaja täiendavalt põhjendama põhivõlaga sama suurt viivisenõuet, vaid üksnes põhivõlga ületavat viivisenõuet. Kooskõlas Riigikohtu 14.06.2005 lahendiga tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 p-ga 19 lasus just kostjal viiviste vähendamist taotledes kohustus tõendada, et põhivõlga mitte ületav hageja viivisenõue on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur. Riigikohtu 14.06.2005 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 p-s 19 märgitakse, et „Kui kostja ei suuda tõendada, et viivis on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata. Erandiks on viivise nõudmine suuremas ulatuses kui põhivõlg.“
28.Käesolevas asjas ei ole kostja esitanud tõendeid selle kohta, et põhivõlga mitte ületav hageja viivisenõue on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur. Arvestades eeltoodut ei rahulda kohus kostja taotlust ega vähenda hageja viivisenõuet ning peab õigeks kostjalt välja mõista viivise taotletud summas 3109,57 eurot. Kostja pole väitnud, nagu oleks kasutusrendilepingus kokku lepitud viivisemäär 0,3% võlgnevuselt iga viivitatud päeva kohta iseenesest liiga suur. Kohus on seisukohal, et lepingud kuuluvad täitmisele (pacta sunt servanda) ning kohus ei pea käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades võimalikuks kasutusrendilepingutes kokkulepitud viivisemäära vähendada. Arvestada tuleb ka seda, et pärast hagejapoolset viivise vähendamist (vt tl 7) on hageja poolt nõutav nn tegelik viivise päevamäär (mis võtab arvesse viivitatud päevi ja hageja poolt reaalselt nõutavat vähendatud viivist) oluliselt väiksem kui 0,3 % päevas. III
29.Arvestades kohtuotsuse I ja II osas toodud kohtu põhjendusi ja kohaldamisele kuuluvaid õigusnorme, kuulub hagi rahuldamisele osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja
19 (22)
2-14-12600 võlgnevuse summas 8329,01 eurot, millest põhivõlg on 5219,44 eurot ja 21.03.2014 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 3109,57 eurot. Kohus jätab hagiavalduse rahuldamata põhivõla nõudes summas 1670,99 eurot. Kohus ei hinda kohtuotsuse põhjendavas osas käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi osalise rahuldamise kohta.
30.Asja lahendamisel kuuluvad kohaldamisele lisaks juba eelnevalt kohtu poolt viidatud õigusnormidele ka muud võlaõigusseaduse asjakohased sätted, mida kohus alljärgnevalt (osaliselt korduvalt) tsiteerib. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmatajätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 142 lg 1 järgi kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.
31.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hageja poolt esitatud 10 000 euro nõudest hagi 8329,01 euro ulatuses, siis jätab kohus menetluskulud 83,3% ulatuses kostja XXXkanda ja 16,7% ulatuses hageja Danske Bank A/S kanda.
32.TsMS § 174 lg-te 1 ja 2 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 8 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 10).
33.Hageja on esitanud taotluse määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus ning mõista kostjalt välja mõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS §-s 113 lg 1 ettenähtud ulatuses. Hageja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja kandnud tsiviilasjas nõudes kostja vastu menetluskulusid summas 450 eurot, ekspertiisitasu 140 eurot ja esindustasu 1297,50 eurot, millele lisandub käibemaks (tl 189). Hageja kinnitab, et on käibemaksukohustuslane ning saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (tl 190).
20 (22)
2-14-12600
34.Kostja vaidleb vastu hageja taotlusele menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks, leides, et esindajakulud on üle paisutatud ning mõistlikud esindajakulud ei saaks ületada 600 eurot.
35.Kohus leiab, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus kuulub rahuldamisele osaliselt. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. Kohus märgib, et hageja poolt näidatud riigilõivu tasumine hagiavalduselt summas 450 eurot on kohtutoimiku materjalide põhjal tõendatud (tl 53), tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga. TsMS § 143 p 1 kohaselt on asja läbivaatamise kuluks eksperdikulud. Ka eksperdikulu kandmine summas 140 eurot on kohtutoimiku materjalide põhjal tõendatud (tl 153), tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga.
36.Järgnevalt analüüsib kohus hageja taotlust lepingulise esindaja kulude väljamõistmiseks, lähtudes teostatud tööde aruandest (tl 191). TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus märgib esmalt, et peab hageja esindaja õigusabi osutamise tunnitasu 64-75 eurot/tund (millele lisandub käibemaks) mõistlikuks.
37.Analüüsides hageja taotlust lepingulise esindaja kulude väljamõistmiseks, lähtudes teostatud tööde aruandest (tl 191) leiab kohus, et hageja 01.07.2014 vastuse (tl 120-124) koostamise ajakulu 3 h on põhjendamatu. Nimetatud vastus sisaldab valdavalt kostja seisukohtade tsiteerimist, kordusi ja menetluslikke teateid. Kohtu hinnangul ei saa sellises mahus ja sisuga dokumendi koostamise mõistlik ajakulu ületada 0,75 h, mistõttu kohus vähendab hageja ajakulu seoses nimetatud dokumendi koostamisega 2,25 h, mis vastab 168,75 eurole. Samuti peab kohus õigustatuks kostja vastuväidet, et õigusabikuluna ei tuleks hagejale hüvitada dokumentide analüüsi, paljundamist ja komplekteerimist summas 64 eurot (vt tl 191192). Kohus leiab, et dokumentide analüüs peaks antud juhul sisalduma hagiavalduse koostamise maksumuses 261 eurot ning õigusabikuluna ei ole vaadeldav dokumentide paljundamine ja komplekteerimine. Muus osas peab kohus hagiavalduse mahtu ja sisu, samuti tsiviilasjas esitatud muid menetlusdokumente arvestades hageja õigusabikulusid põhjendatuks ja vajalikuks.
38.Hageja taotleb menetluskulude väljamõistmist koos käibemaksuga. TsMS § 174 lg 6 kohaselt peab avaldaja menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja on kinnitanud, et on käibemaksukohustuslane ja saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Seega on hagejale võimalik menetluskulusid hüvitada üksnes ilma käibemaksuta summas. Hageja taotletav esindajatasu on ilma käibemaksuta suuruses 1297,50 eurot, millest kohus pidas põhjendamatuks summat 168,75 + 64 eurot. Seega peab kohus hageja õigusabikulu põhjendatuks ja vajalikuks kokku summas 1064,75 eurot (1297,50 – 168,75-64). Kohus ei nõustu kostja vastuväidetega, et hageja õigusabikulud on ilmselgelt üle paisutatud ja ebaproportsionaalsed. Õige ei ole ka kostja väide, nagu olnuks vaidlus oma sisult üks lihtsamaid. Kohus märgib, et suuresti ka kostja esitatud vastuväidete tõttu pidi hageja esindaja esitama täiendavaid seisukohti ja tõendeid ning vaidlus oli vähemalt keskmise keerukusega, arvestades mh hageja erinevaid nõudeid ja kostja vastuväiteid, samuti ekspertiisi teostamist.
21 (22)
2-14-12600
39.Hageja põhjendatud menetluskulud kokku on 1654,75 eurot (riigilõiv 450 eurot + eksperditasu 140 eurot + õigusabikulu 1064,75 eurot). Kuna kohus jättis menetluskulud 83,3% ulatuses kostja kanda ja 16,7% ulatuses hageja kanda, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 83,3% hageja põhjendatud menetluskuludest 1654,75 eurot ehk kokku 1378,40 eurot. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas tehtud otsust menetluskulude suuruse osas ei mõjuta osaühingu XXX vastu tehtud tagaseljaotsus ja selle alusel osaühingult XXX väljamõistetud menetluskulud (tl 130-131). Kuna kostja ja osaühingu XXX vastu oli esitatud hagi algselt solidaarselt, siis ei ole kohtu hinnangul võimalik täpsemalt eristada osaühingu XXX ja kostja XXX vastu esitatud hagiga seotud menetluskulusid ning hageja menetluskulud käesolevas menetluses on kohtu määratud ulatuses vajalikud ja põhjendatud sõltumata hagist osaühingu XXX vastu. Seda, et hageja osaühingu XXX ja XXX vastu esitatud erinevate kohtulahendite tõttu alusetult ei rikastuks, on võimalik vajadusel vältida täitemenetluses oma õiguste kaitse kaudu.
40.XXX kostjana ei ole käesolevas menetluses kohtutoimiku materjalide alusel õigusabi kasutanud, riigilõivu tasunud ega kandnud ka muid menetluskulusid. Ka ei ole XXX esitanud omapoolset menetluskulude nimekirja ega taotlust menetluskulude väljamõistmiseks. Seetõttu kohus eeldab, et kostjal puuduvad käesolevas asjas menetluskulud. Menetluskuluna tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttes ei ole vaadeldav kostja isiklik ajakulu seoses menetluses osalemise ja menetlusdokumentide esitamisega.
41.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
42.TsMS § 177 lg 3 kohaselt toimetatakse kohtulahend menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise kohta toimetatakse menetlusosalistele kätte. TsMS 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. TsMS § 178 lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata
/ allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
22 (22)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.