2-08-4057/168 - Ühinguõigus - Ühingu organi otsuse vaidlustamine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 05.02.2008 esitas MP (hageja) Harju Maakohtule hagi mittetulundusühingu Kelvingi Tehnovõrgud (kostja) vastu. Hageja esitas nõuded kostja põhikirja muutmise otsuse tühisuse tuvastamiseks ning kostja kohustamiseks lubama hagejal liituda kommunikatsioonidega ning osutada kostja vee- ja kanalisatsiooniteenust. Vastusena kohtumäärusele puuduste kõrvaldamiseks selgitas hageja 25.03.2008, et oma teise nõudena on ta soovinud esitada teeninduslepingu täitmise nõuet. Lepingu järgi pidi kostja hagejat veega varustama ning kanaliveed ära juhtima, mille eelduseks on kommunikatsioonidega liitumise lubamine. Hagiavalduse kohaselt kuulub hagejale kinnistu asukohaga Eha tee 44, Kelvingi küla. Kostja on mittetulundusühing, mille põhikirjaliseks eesmärgiks oli liikmete ühise tegevuse tulemusena välja ehitada väikeelamukvartali tehnovõrgud ja platsid, luua paremad tingimused nende edaspidiseks hooldamiseks, ühingule kuuluva ja kasutuses oleva maa valdamine, kasutamine ja käsutamine, samuti muude mittetulunduslike eesmärkide saavutamine. 04.04.2002 muudeti kostja põhikirja laiendades märkimisväärselt selle eesmärke. Hageja leiab, et põhikirja muutmise otsus on tühine. Hageja oli kostja liige, kuid arvati sealt 01.09.2003 otsusega välja tuginedes 04.04.2002 muudetud põhikirjale. Hagejal oli kostjaga 22.01.2000 sõlmitud teenindusleping Eha tee 44 kinnistu suhtes. Kostja pidi lepingu järgi tagama mittetulundusühingu liikme varustamise tarbeveega kuni kinnistu piirini ning tagama kanalisatsioonitrassi korrasoleku ja juhtima ära heitvee. Samuti pidi kostja mittetulundusühingu liikmele osutama muid teenuseid, kui liige seda soovis. Leping sõlmiti tähtajaga kuni 31.12.2001, kuid see pikenes igakordselt aasta võrra, kui hiljemalt 1 kuu enne tähtaja saabumist ei taotlenud pooled lepingu lõpetamist või uue lepingu sõlmimist. Hageja leiab, et põhikirja muutmine ei muutnud poolte vahel sõlmitud teeninduslepingu tingimusi,

kuid sellele vaatamata nõudis kostja temalt maksete tasumist muude teenuste eest seoses muudetud põhikirjaga. Sellest tulenevalt jättis hageja muude teenuste eest maksmata ning kostja arvas ta seetõttu oma liikmete seast 01.09.2003 otsusega välja. Hageja tõi menetluses täiendavalt välja, et ÜVK on ehitatud ka tema raha eest. Lepingu järgi kohustus kostja tagama hageja varustamise tarbeveega ning juhtima ära heitvee olenemata hageja liikmelisusest kostjas. Leping ei ole lõppenud. Kostja nõuab hagejalt teenuste saamiseks liitumistasu 100 000 krooni tasumist, kuid hagejal on kommunikatsioonidega liitumise tasu juba makstud, muidu ei oleks kostja temaga lepingut sõlminud. Kostja tõi täiendavalt välja, et leping on lõppenud, kuna hageja ei ole enam kostja liige. Automaatselt pidi leping pikenema ainult ühe korra, st kuni 31.12.2002. Leping ei olnud liitumisleping ÜVVKS (ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus) tähenduses. 09.01.2013 ja 15.07.2013 menetlusdokumentides täpsustas hageja oma nõude sõnastust ja märkis, et palub kohustada kostjat liitma Eha tee 44 kinnistu Kelvingi külas asuva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga ja sõlmima hagejaga ühisveevärgi vee võtmise ja reovee ärajuhtimise leping samadel tingimustel nagu olid sätestatud poolte vahel 22.01.2000 sõlmitud teeninduslepingus. 22.06.2015 esitas hageja hagiavalduse tervikteksti, milles palus kohustada kostjat liitma Eha tee 44 kinnistu Kelvingi külas asuva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga ning sõlmima hagejaga ühisveevärgivee võtmise ja reovee ärajuhtimise leping samadel tingimustel nagu olid sätestatud poolte vahel 22.01.2000 sõlmitud teeninduslepingus. Kostja vastuväited 06.07.2015 esitas kostja vastuse hagi terviktekstile. Kostja vastuse kohaselt on teadvalt vale ning kohut eksitav hageja väide, justkui oleks kinnistu eelmine omanik sõlminud liitumislepingu ÜVK-ga liitumiseks ning tasunud liitumislepingu alusel liitumistasu summas 1 860 Eesti krooni. Kinnistu osas ei ole liitumislepingut ÜVVKS-i tähenduses kunagi sõlmitud ning kinnistu osas ei ole mistahes isikule ÜVK-teenuseid seni osutatud. Kinnistu hoonestamiseks väljastati hagejale luba 17.11.2000 ning ehitusluba 12.06.2001. Asjas puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et hageja oleks kinnistu hoonestamisele suunatud ehitustööd lõpetanud ning hoone kasutusse võtnud enne hageja kostja liikmete seast väljaarvamist. Kasutusluba puudub hoonel ehitisregistri andmetel käesoleva ajani ning Viimsi Vallavalitsuse andmetel kinnistut elamiseks ei kasutata. Liitumistasu osas leidis kostja, et põhjendatud liitumistasu on 14 600 eurot (käibemaksu ei lisandu). Alternatiivselt, lähtudes AS-i Viimsi Vesi poolt käesoleva menetluse käigus avaldatud kulutuste suurusest, mis kaasneksid kinnistu ÜVK-ga ühendamiseks vajaliku infrastruktuuri väljaehitamisega, on hageja poolt tasumisele kuuluva liitumistasu suuruseks mitte vähem kui 7500 eurot (koos käibemaksuga). Nimetatud summast madalama liitumistasu kindlaksmääramine ei ole käesoleva menetluse raames faktiliselt ega õiguslikult võimalik, kuna ühelgi juhul ei saa vee-ettevõtja olla kohustatud liituja huvides liitumiseks vajaliku infrastruktuuri rajamiseks omal kulul. Kostja põhikirjast ei tulene regulatsiooni, mis võimaldaks kostja liikmete hulgast välja arvatud isikul ÜVK-ga liitumist tasuta või vähendatud liitumistasu eest. Kinnistul ei ole kostja ÜVK kaudu ÜVK-teenuste kasutamist kunagi toimunud. ST tasutud 1860 krooni ei ole käsitletav liitumistasuna, ST täitis makse tegemisega oma kostja liikmelisusest tulenevat kohustust. Hageja ei ole tõendanud, kas ja kui suures ulatuses on tema või kinnistu eelmine omanik ÜVK väljaehitamisse panustanud. Hageja nõude rahuldamine tooks kaasa täiendava dokumentatsiooni koostamise kulu. Samuti tekitab kulu ka ÜVK korrashoidmine.

Edasine menetluse käik 31.03.2008 määrusega keeldus kohus põhikirja muutmise otsuse tühisuse tuvastamise nõude menetlusse võtmisest. Menetlusse võtmisest keeldumise määrus jõustus 03.11.2008. 12.04.2013 määrusega kaasas kohus hageja taotlusel menetlusse AS-i Viimsi Vesi iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel. 21.04.2009 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja esitas Harju Maakohtu 21.04. 2009 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega avaldus rahuldada. 30.04.2010 otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu 21.04.2009 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. 28.08.2013 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja kohustas kostjat sõlmima hagejaga Eha tee 44 kinnistu ühisveevärgi võtmise ja reovee ärajuhtimise leping vastavalt ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniseaduses, Viimsi Vallavolikogu 13.03.2001 määruses nr 5 „Viimsi Valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskiri“ ja Viimsi Vallavolikogu 09.04.2002 määruses nr 13 „Viimsi valla veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuste hindade reguleerimise kord“ sätestatud tingimustele. Menetluskulud jättis maakohus 50% ulatuses hageja kanda ja 50% ulatuses kostja kanda. Kohus leidis, et hageja on 15.07.2013 menetlusdokumendis esitanud uue nõude ning hageja nõuet tuleb käsitleda 09.01.2013 menetlusdokumendis toodud kujul. Kohus leidis, et hageja on esitanud nõuded kostja kohustamiseks lubada hagejal liituda kommunikatsioonidega ning kostja kohustamiseks osutada hagejale ÜVK teenust. Hageja ja kostja esitasid apellatsioonkaebused Harju Maakohtu 28.08.2013 otsusele. 15.04.2014 otsusega jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata, nõustudes täielikult maakohtu põhjendustega. 14.05.2014 esitas kostja ja 15.05.2014 hageja kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu 15.04.2014 otsusele. 17.12.2014 otsusega tühistas Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 15.04.2014 otsuse ja Harju Maakohtu 28.08.2013 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Muu hulgas leidis Riigikohus otsuses, et AS Viimsi Vesi on kolmanda isikuna menetlusse kaasatud alusetult ning kõrvaldas AS-i Viimsi Vesi menetlusest. Maakohtu otsus 05.10.2015 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus määras menetluskulude rahaliseks suuruseks 16 096,27 eurot ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu summas 16 096,27 eurot ja viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Hageja on esitanud nõude, et kohus kohustaks kostjat liitma Eha tee 44 kinnistu Kelvingi külas asuva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga. Samuti nõuab hageja, et kohus kohustaks kostjat sõlmima hagejaga ühisveevärgivee võtmise ja reovee ärajuhtimise lepingu samadel tingimustel nagu olid sätestatud poolte vahel 22.01.2000 sõlmitud teeninduslepingus.

ÜVVKS (ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniseadus) § 5 lg 1 kohaselt ühisveevärgi ja kanalisatsiooni omanik või valdaja peab lubama ühendada kinnistu veevärki ühisveevärgiga ning kinnistu kanalisatsiooni ühiskanalisatsiooniga käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud tingimuste kohaselt. ÜVVKS § 5 lg 2 järgi kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni liitumine ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga toimub kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni omaniku või valdaja taotlusel tema ja ühisveevärgi ja kanalisatsiooni omaniku või valdaja vahel sõlmitud lepingu alusel. Vaidlus puudub, et kostjale kuuluvad Kelvingi külas asuvad tehnorajatised on ühisveevärgiks ja -kanalisatsiooniks ÜVVKS tähenduses, samuti on Riigikohus käesolevas asjas asunud seisukohale (otsuse p 20), et kuigi kostja ei ole määratud Viimsi valla vee-ettevõtjaks, kohalduvad talle ÜVVKS § 7 lg 5 tulenevalt ÜVVKS-is vee-ettevõtja kohta sätestatud nõuded ja kohustused. Kostja on välja toonud, et kui teda kohustatakse ÜVK teenuseid osutama mitteliikmetele, siis toob see kaasa kostja kui MTÜ eesmärkide moonutamise ning kostja tegevuse lõpetamise. Kostja leiab, et kohus peaks täiendavalt kaaluma ÜVVKS § 7 lg 5 kohaldatavust kostjale, arvestades tema kui MTÜ spetsiifikat. Kuivõrd vastavalt TsMS § 693 lg 2 Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud, ei pea kohus võimalikuks nimetatud küsimust täiendavalt kaaluda. Vastavalt Riigikohtu selgitusele peab hageja kohtute tuvastatud asjaoludest tulenevalt sõlmima kostjaga ÜVVKS § 5 järgi liitumislepingu ja maksma liitumistasu, et oleks võimalik kostjat kohustada ÜVK teenuse lepingut sõlmima (otsuse p 18). Hageja on hagi terviktekstis välja toonud, et 1996. aastal sõlmis Eha tee kinnistu eelmine omanik ST liitumislepingu Eha tee kinnistu liitmiseks ÜVK-ga (ÜVVKS § 5 lg 2) ning tasus liitumistasu. Kohus saab aru, et hageja leiab, et Eha tee kinnistu endine omanik sõlmis kostjaga liitumislepingu ÜVVKS § 5 lg 2 tähenduses, seega liitumisleping on juba sõlmitud. Kostja leiab, et Eha tee kinnistu osas ei ole liitumislepingut ÜVVKS § 5 lg 2 tähenduses kunagi sõlmitud. Oma väidete tõendamiseks on hageja esitanud 22.02.1996 ostumüügitehingu eellepingu (kd IV, lk 42) ja liitumistasu teatise koos kviitungi koopiaga (kd IV, lk 41). Eellepingu kohaselt kohustus ST üle andma hagejale Eha tee 44 hoonestusõiguse. Teatise kohaselt palus kostja oma liikmetel tasuda 1. augustiks 1996 mh kanalisatsiooni liitumistasu 1 860 krooni ühe krundi kohta. Kviitungi järgi tasus ST mh 1 860 krooni liitumistasu. Kohus leidis, et hageja esitatud tõenditest ei nähtu, et ST ja kostja oleksid sõlminud Eha tee kinnistu osas liitumislepingu ÜVVKS tähenduses. Riigikohus on käesolevas asjas tehtud otsuses selgitanud, et on oluline vahet teha, kas ST täitis kostjale liitumistasu maksmisega enda kui kostja liikme kohustusi või oli tegemist kostja liikmeksolekust sõltumatu liitumistasu maksmisega sellel ajal kehtinud ÜVK osutamist reguleerinud õigusaktide järgi (otsuse p 18). Hageja esitatud teatisel on märgitud, et liitumistasu nõudmise alus on 19.06.1996 üldkoosoleku otsus. Seega on kostja nõudnud teatisega oma liikmetelt üldkoosoleku otsuse täitmist, ST täitis makse tegemisega enda kui kostja liikme kohustust. Hageja esitatust ei nähtu, et kostja oleks ST-ga mingigi lepingu sõlminud, seega ei ole võimalik täiendavalt hinnata, kas tegemist võis olla liitumislepinguga ÜVVKS § 5 lg 2 tähenduses. Riigikohus on asjas tehtud lahendis selgitanud, et hagejat ei saa lugeda liitunuks kostja ÜVKga ÜVVKS sätete mõttes üksnes seetõttu, et hageja oli kostja liige ja et ta sai kostja liikmena teeninduslepingu alusel kostjalt aastatel 2000-2003 ÜVK teenust (otsuse p 18). Tulenevalt ÜVVKS § 5 lg 2 tuleb liitumiseks sõlmida liitumisleping. Riigikohus on samas selgitanud, et kohtud saavad asja uuel läbivaatamisel kostjat kohustada hagejaga liitumislepingu

sõlmimiseks, kuna hageja on nõudnud kostja kohustamist võimaldada hageja kinnistul kostja ÜVK-ga liituda. Vastavalt TsÜS (tsiviilseadustiku üldosa seadus) § 68 lg 5 kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Kohus leidis, et hageja ei ole esitanud nõuet, millega ta taotleks kostja kohustamist tahteavalduse andmiseks liitumislepingu sõlmimiseks. See eeldaks, et hageja tooks välja, millistel tingimustel peaks kohus kohustama kostjat liitumislepingut sõlmima. Hageja on menetluses läbivalt selgitanud, et tema nõue sõnastuses „kohustada liitma“ tähendab, et kostjat tuleb kohustada puuduvat toru ehitama 3 meetri ulatuses. See on ka arusaadav, kuivõrd hageja on seisukohal, et liitumisleping on juba sõlmitud. Vaatamata Riigikohtu selgitusele on hageja jäänud hagi terviktekstis liitmiseks kohustamise nõude juurde varasemalt esitatud kujul. Maakohtu istungitel selgitas hageja, et ta ei soovi liitumislepingu sõlmimist kostja pakutud tingimustel ning mingeid omapoolseid tingimusi esitada ei soovi. Hageja avaldas, et see on kostja enda otsustada, kuidas ta täidab kohtuotsust, millega teda „kohustatakse liitma“ hageja kinnistu oma ÜVK-ga. Vastavalt TsMS § 5 lg 1 menetletakse hagimenetluses hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Riigikohus on küll andnud kohtule juhised, et asja uuel läbivaatamisel tuleb määrata kindlaks liitumistasu põhjendatud suurus ja liitumispunkti asukoht, kuid kuna liitumistasu ja liitumispunkti puhul oleks tegemist liitumislepingu tingimustega, kuid hageja ei ole esitanud nõuet kostja kohustamiseks liitumislepingu sõlmimiseks, ei saa kohus asuda sellist nõuet lahendama, so määrama kindlaks liitumislepingu tingimused mh liitumistasu ja -punkti osas. Kohus ei saa asja lahendamisel ületada nõude piire, sõnastada hageja nõuet hageja eest või lugeda esitatuks nõuet, mille esitamise tahet ei ole hageja avaldanud. Riigikohtu juhistes on eeldatud, et hageja nõue kinnistu liitmiseks hõlmab ka soovi esitada tahteavalduse andmiseks kohustamise nõue, kuid nähtuvalt hageja avaldatust asja uuel läbivaatamisel maakohtus, see nii ei ole. Kuivõrd hageja ei nõua kostja kohustamist konkreetse sisuga tahteavalduse andmiseks, vaid nõuab temalt kinnistu faktilist liitmist torude ehitamise tähenduses, ei saa kohus ka käesoleva hagi raames kohustada kostjat liitumislepingu sõlmimiseks. Liitumislepingu sõlmimiseks kohustamine kostja tingimustel oleks menetluslikult võimalik juhul, kui kostja oleks esitanud vastuhagi hageja vastu hageja tahteavalduse asendamiseks kohtuotsusega. Kohus märkis, et kui kostja keeldub hagejaga liitumislepingu sõlmimisest, on hagejal igal ajal õigus esitada hagi nõudega, et kostjat kohustataks konkreetse sisuga tahteavalduse andmiseks, so kindlatel hageja märgitud tingimustel liitumislepingu sõlmimiseks. Kuna ÜVVKS § 5 lg 2 alusel toimub kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni liitumine ÜVK-ga kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni omaniku või valdaja ja ÜVK omaniku või valdaja vahel sõlmitud lepingu alusel, kuid asjas ei ole tuvastatud, et Eha tee 44 kinnistu osas oleks liitumisleping kostjaga juba sõlmitud ei hageja ega varasema Eha tee 44 kinnistu omaniku poolt ning hageja ei ole esitanud nõuet kostja tahteavalduse asendamiseks liitumislepingu sõlmimiseks, asus kohus seisukohale, et puudub õiguslik alus kohustamaks kostjat (faktiliselt, torude ehitamise teel) liitma Eha tee 44 kinnistu Kelvingi külas asuva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga. Vastavasisuline õiguslik alus saaks tuleneda ainult ÜVVKS § 5 lg 2 alusel sõlmitud liitumislepingust. Seetõttu tuleb hageja nõue kohustada kostjat liitma Eha tee 44 kinnistu Kelvingi külas asuva ÜVK-ga jätta rahuldamata. ÜVVKS § 8 lg 3 kohaselt ühisveevärgist vee võtmine ja reovee juhtimine ühiskanalisatsiooni toimub vee-ettevõtja ja kliendi vahelise lepingu alusel. Kuivõrd kinnistule vee võtmine ühisveevärgist ja reovee juhtimine ühiskanalisatsiooni eeldab, et kinnistu veevärk ja kanalisatsioon on ühendatud ÜVK-ga ja ühendamine saab vastavalt ÜVVKS § 5 lg 2 toimuda ainult liitumislepinguga, siis kuna Eha tee 44 kinnistu osas ei ole sõlmitud kostjaga liitumislepingut, ei saa kostjat kohustada ka hagejaga teeninduslepingut ÜVVKS § 8 lg 3

tähenduses sõlmima. Ka Riigikohus on asjas tehtud lahendis (p 18) selgitanud, et liitumislepingu sõlmimine on vajalik selleks, et oleks võimalik kohustada kostjat sõlmima hagejaga ÜVK-teenuse lepingut. Isegi kui asuda seisukohale, et teenuselepingu sõlmimiseks võiks kohustada kostjat ilma liitumislepinguta, on Riigikohus oma lahendis ka välja toonud (p 19), et hageja ei saa nõuda, et talle osutataks teenust 22.01.2000 teeninduslepingus toodud tingimustel. See leping on lõppenud kostja väljaarvamisega hageja liikmete hulgast. Vaatamata Riigikohtu selgitusele on hageja jäänud teeninduslepingu sõlmimiseks kohustamise nõude juurde 22.01.2000 teeninduslepingus toodud tingimustel. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et rahuldamata tuleb jätta ka hageja nõue kostja kohustamiseks sõlmima hagejaga ühisveevärgivee võtmise ja reovee ärajuhtimise leping samadel tingimustel nagu olid sätestatud poolte vahel 22.01.2000 sõlmitud teeninduslepingus. Kohus tõi otsuses esile ka tõendid, mis asja lahendamise seisukohast tähendust omavat teavet ei sisalda ning märkis, et nimetatud tõendeid kohus ei hinda. Samuti märkis kohus, et kuivõrd liitumislepingu sõlmimiseks kohustamise nõuet esitatud ei ole, ei saa kohus kindlaks määrata ka liitumistingimuste raames liitumispunkti asukohta, mistõttu ei oma asjas tähendust ka kanalisatsiooni paiknemisskeem (kd IV, lk 166, sama lk 177). Nimetatud tõendeid kohus ei hinda. Tallinna Ringkonnakohtu 11.10.2013 määrusega käesolevas asjas on hagi tagamise korras kohustatud kostjat varustama kinnistut aadressiga Eha tee 44, Kelvingi küla, Viimsi vald, Harju maakond, veega, lubama juhtida Eha tee 44, Kelvingi küla, Viimsi vald, Harju maakond kinnistu kanalisatsioonist reo- ja muu ärajuhtimisele kuuluv vesi kostja kanalisatsiooni ning antud kostjale õigus nõuda võetud vee eest ning reovee ärajuhtimise eest tasu samas suuruses nagu teistelt kostja liikmetelt. TsMS § 386 lg-le 4 viidates märkis kohus, et kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis tühistab kohus Tallinna Ringkonnakohtu 11.10.2013 määrusega käesolevas asjas seatud hagi tagamise abinõud. TsMS § 162 lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud hageja kanda. Kohus määras kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Kostja esitas oma menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on tal tekkinud menetluskulu 17 782,03 eurot, mis koosneb riigilõivust 175 eurot ja 17 607,03 eurost kulust õigusabile. Kostja palus hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulu 17 782,03 eurot ning määrata, et hagejal tuleb menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni tasuda väljamõistetud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märkis TsMS § 138 lg-tele 1 ja 2 ja § 139 lg-le 2 viidates, et nähtuvalt toimikus olevast maksekorraldusest on kostja apellatsioonkaebuse esitamiselt õigesti tasunud 175 eurot (kd III, lk 138). Kontrollides kostja õigusabikulu põhjendatust ja vajalikkust leidis kohus, et võttes arvesse asja keerukust ning materjalide mahtu, ei saa põhjendatud ajakuluks kohtuistungitel osalemise ettevalmistamiseks pidada enam kui 1 tund. Kuna 20.01.2009 kohtuistung kestis protokolli kohaselt tund aega, ei ole põhjendatud ajakulu istungiks valmistumiseks ja osalemiseks enam kui 2 tundi. 09.05.2012 istung kestis protokolli järgi 1,5 tundi, koos ajakuluga istungiks valmistumiseks luges kohus põhjendatud ajakuluks seoses 09.05.2012 istungiga 2,5 tundi. 12.06.2012 istung kestis protokolli järgi ca 0,5 tundi, põhjendatud ajakulu istungil osalemiseks ja valmistumiseks ei ületa 1,5 tundi. Ringkonnakohtu 18.02.2014 istung kestis protokolli järgi ca 1,5 tundi, põhjendatud ajakulu koos valmistumisega istungiks on kohtu hinnangul 2,5 tundi. Ka põhjendatud ajakulu 24.08.2015 istungiks valmistumiseks ei olnud kohtu hinnangul enam kui 1 tund. Toimikust ei ole jälgitav, mis oli aprillis 2012 toimunud nõupidamine ja kuidas see seondub menetlusega. Seetõttu ei saa kohus hinnata nimetatud nõupidamist asja seisukohast vajalikuks. Märgitud e-kirjavahetuse maht kliendi ja

kohtuga seoses hagi tagamise määruse vaidlustamise ja täitmisega ületab kohtu hinnangul mõistlikkuse piire. Toimikust ka ei nähtu kirjavahetust kohtuga märgitud mahus. Kohtu hinnangul ei ole seega vajalikeks menetlustoiminguteks e-kirjad kliendiga 03.02 ja 27.12 ning kliendi ja kohtuga jaanuaris 2014. Ülejäänud osas leidis kohus, et kostja poolt välja toodud menetlustoimingud olid menetluses vajalikud, kooskõlas menetluse käiguga, toimingutele märgitud aeg ei ole ülemäärane ja on vastavuses asja keerukusega. Kostjale osutatud õigusteenuse tunnihind jäi vahemikku 1700 kroonist ehk 108,65 eurost kuni 130 euroni (ilma käibemaksuta). Riigikohus on lahendis 3-2-1-115-13 (p 25) selgitanud, et üldjuhul ei saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Riigikohus on põhjendatuks ja vajalikuks pidanud näiteks tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (3-2-1-93-13). Kohtu hinnangul ei olnud asjas põhjendatud kasutada õigusabi hinnaga üle 120 euro tunnis. Asjas oli keerukuse poolest, vaatamata menetluse kestusele, tegemist keskmise õigusvaidlusega, asja õiguslikku keerukust vähendasid oluliselt ka Riigikohtu antud juhised. Kostja õigusteenuse hind kasvas 130 euroni aga menetluse lõppfaasis. Ka hagejat esindas menetluses vandeadvokaat, kuid hageja kasutatud õigusteenuse tunnihind jääb alla 120 euro ilma käibemaksuta. Kohus märkis, et eeltoodust tulenevalt kujuneb kostja põhjendatud õigusabikulu järgnevalt: 1700 x 13,1 = 22 270 krooni ehk 1423,31 eurot. 3,9 x 108,65 = 423,74 eurot. 56,8 x 110 = 6248 eurot. 30,7 x 120 = 3684 eurot. 12,5 x 120 = 1500 eurot. Põhjendatud õigusabikulu kokku on 13 279,05 eurot (1423,31 + 423,74 + 6248 + 3684 + 1500). Kostja on palunud menetluskulu välja mõista koos käibemaksuga. Kostja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Nähtuvalt kostja esitatud arvetest kohaldus kuni toiminguni „21.04.09 lahendi analüüs“ käibemaksumäär 18%, sealt edasi 20%. Käibemaksumääraga 18% tehti põhjendatud toiminguid 7,3 tundi hinnaga 1700 krooni tund. Käibemaksu tuleb seega nimetatud toimingutega seotud arvete järgi välja mõista 2233,80 krooni ehk 142,77 eurot (7,3 x 1700 = 12 410 krooni; 12 410 x 18% = 2233,80 krooni). Ülejäänud väljamõistetavaks käibemaksuks kujuneb 2497,18 eurot (13 279,05 - 793,14 (so 12 410 krooni eurodes) = 12 485,91 eurot; 12 485,91 x 20% = 2497,18 eurot). Väljamõistetav käibemaks kokku on 2639,95 eurot (142,77 + 2497,18). Nähtuvalt kostja esitatud arvetest sisaldub nendes kokku kantseleikulu 233,62 eurot (sh käibemaks), mis on arvestatud kostja õigusteenuse hüvitamise nõude hulka. Kohus leidis, et kantseleikulu ei ole lepingulise esindaja kulu TsMS § 175 lg 1 tähenduses. Kostja arvetel kajastub veel kulu kinnistusraamatu ja äriregistri väljavõtete saamiseks kogusummas 7,07 eurot (sh käibemaks). TsMS § 143 p 2 järgi on menetluskuluks mh dokumentaalse tõendi saamise kulu. Kostja on esitanud tõendina väljavõtte kinnistusraamatust (kd II, lk 127). Seevastu äriregistri väljavõtete seost asja menetlusega kohus toimikust ei leia. Hagejalt tuleb menetluskuluna välja mõista kinnistusraamatu väljavõtte saamise kulu 2,27 eurot (1,89 eur + km). Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 16 096,27 eurot (175 + 13 279,05 + 2 639,95 + 2,27) ja kostja taotlusel viivise menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Hageja on seisukohal, et kohus on rikkunud menetlusõiguse norme ning valesti hinnanud asjaolusid, mis on kaasa toonud väära otsuse tegemise. Maakohus ei ole järginud Riigikohtu juhiseid. Hageja nõude sõnastus ei välista selle rahuldamist. Maakohus on rikkunud selgitamiskohustust ja põhjendamiskohustust. TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Käesolevas asjas leidis Riigikohus otsuse nr 3-2-1-131-14 punktis 18, et kuna hageja on hagis muu hulgas nõudnud ka kostja kohustamist võimaldada hageja kinnistul kostja ÜVK-ga liituda, saavad kohtud iseenesest asja uuel läbivaatamisel kostjat kohustada sõlmima hagejaga ka liitumisleping. Maakohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et „Riigikohtu juhistes on eeldatud, et hageja nõue kinnistu liitmiseks hõlmab ka soovi esitada tahteavalduse andmiseks kohustamise nõue, kuid nähtuvalt hageja avaldatust asja uuel läbivaatamisel maakohtus, see nii ei ole“. Maakohtu otsusest ei selgu, miks kohus nimetatud seisukohale asus. Kohtu veendumuse kujunemine ei ole loogiline ega jälgitav. Hageja seisukohast on maakohtu seisukoht vastuolus asjas esitatud materjalide ning Riigikohtu otsusega. Maakohus ei toonud 24.08.2015 toimunud istungil välja oma seisukohta seoses hageja nõude tõlgendusega ning on selle välja toonud alles otsuses. Istungil kohus esitas küll hagejale küsimusi seoses olukorraga, kui kohus ei näe võimalust nõude rahuldamiseks, kuid ei toonud välja kohtupoolset tõlgendust nõudest. Seega oli otsus hagejale üllatuslik. Samas ei ole maakohus ka välja toonud, mis täpselt kohtu arvates võrreldes hageja varasemate seisukohtadega hageja seisukohtades muutus ning kuidas see muutis hageja esitatud nõuet võrreldes Riigikohtu seisukoha aluseks olnud nõudega. Hageja on maakohtus toimunud istungil kinnitanud, et jääb hagis esitatud nõude juurde. Sealjuures nõue oli sama, mis Riigikohtu otsuse aluseks olnud nõue. Lisaks ei ole kohus põhjendanud, kas selline muutmine, nagu kohtu arvates toimus, oleks saanud olla üldse lubatav. Kohus peab nõude lahendamisel lähtuma hagiavalduse resolutsioonis esitatud nõudest ning ei saa asuda seda piirama väidetavate hagejapoolsete nõude täpsustustega. Antud juhul on kohus otsuses viidanud, et nähtuvalt hageja avaldatust asja uuel läbivaatamisel maakohtus, see nii ei ole. Kohus on leidnud, et tegu on ainult faktilise liitmise nõudega. Hageja märgib, et ei ole maakohtu menetluses pärast Riigikohtu otsust asunud nõuet piirama. Vastupidine kohtu seisukoht on põhjendamatu ning väär. Maakohus on otsuses märkinud, et „vaatamata Riigikohtu selgitusele on hageja jäänud hagi terviktekstis liitmiseks kohustamise nõude juurde varasemalt esitatud kujul“. Hageja märgib, et Riigikohus ei pidanud vajalikuks hageja nõude muutmist, vaid selgitas, et kohtud saavad ka lähtuvalt esitatud nõudest kohustada liitumislepingut sõlmima. Hageja leiab, et Riigikohus poleks esitanud eeltoodud seisukohta (Riigikohtu otsuse punkt 18), kui oleks pidanud vajalikuks nõude muutmist. Maakohus on seega põhjendamatult ja üllatuslikult leidnud, et Riigikohtu selgitustest justkui ilmnes vajadus haginõuet täpsustada. Hageja on eeltoodust tulenevalt seisukohal, et kohus on põhjendamatult ja menetlusosalistele oma seisukohti selgitatama asunud seisukohale, et hageja nõudest lähtuvalt pole võimalik seda rahuldada. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Sama sätte lg 3 kohaselt võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada ning lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Maakohus on põhjendamatult eeltoodud sätteid rikkunud ning see on kaasa toonud vale ning Riigikohtu seisukohtadega vastuolus oleva otsuse. Riigikohus on lahendis 3-2-1-158-14 märkinud, et olukorras, kus poolte nõuded

või seisukohad olid ebaselged, pidi ringkonnakohus pooli küsitlema ja saadud vastustest tulenevalt selgitama pooltele, missuguseid asjaolusid nad peavad tõendama nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks (vt nt otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-06, p 18, otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-06). Hageja on seisukohal, et ka käesoleval juhul on nimetatud Riigikohtu lahendi seisukoht kohaldatav, kuivõrd ka maakohtul on selgitamiskohustus. Seega antud juhul rikkus maakohus selgitamiskohustust ning seeläbi polnud võimalik hagejal omapoolseid vastuväiteid esitada. Nimetatu tingis ka väära otsuse tegemise. Maakohus on ebaõigesti kindlaks määranud ja jaotanud menetluskulud. Hageja leiab, et eeltoodust tulenevalt on maakohtu otsus põhjendamatu. Sellest lähtuvalt on hageja seisukohal, et kohus on ebaõigesti jaotanud ka poolte menetluskulud ja palub poolte menetluskulud jätta kogu ulatuses kostja kanda. Samuti leiab hageja, et maakohus määras valesti kindlaks kostja menetluskulud summas 16 096,27 eurot. Maakohtu otsusest ei ilmne kulude põhjendatus ja vajalikkus. Kostja menetluskulud on põhjendamatult suured. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu 05.10.2015 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole tsiviilasja läbivaatamisel rikkunud menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Hageja on esitanud nõude, et kohus kohustaks kostjat liitma Eha tee 44 kinnistu Kelvingi külas asuva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga. Samuti nõuab hageja, et kohus kohustaks kostjat sõlmima hagejaga ühisveevärgivee võtmise ja reovee ärajuhtimise lepingu samadel tingimustel nagu olid sätestatud poolte vahel 22.01.2000 sõlmitud teeninduslepingus. Hageja on tuginenud vee- ja kanalisatsiooniteenuse saamiseks sellele, et ta on trassidega juba liitunud. Seega ei tuginenud kostja sellele, et tal on hageja suhtes liitumislepingu sõlmimise kohustus, vaid sellele, et hageja on konkreetse kinnisasja osas juba ühisveevärgiga liitunud. Hageja väide, mille kohaselt olevat Eha tee 44 kinnistu eelmine omanik sõlminud liitumislepingu Eha tee 44 kinnistu liitmiseks ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniga, ei ole tõendamist leidnud. Asjas ei ole esitatud ühtegi usaldusväärset tõendit, millest nähtuks Eha tee 44 kinnistu osas infrastruktuuriga liitumislepingu sõlmimine ja vastava liitumistasu maksmine. Põhjendatud ei ole hageja etteheide maakohtule selgituskohustuse täitmata jätmise kohta. Maakohus on selgitamiskohustuse täitnud, mis nähtub 01.06.2015 protokollist, kus maakohus tegi ettepaneku hagejale esitada hagiavalduse terviktekst (t.l. 147-152, IV kd). 22.06.2015 esitas hageja hagiavalduse tervikteksti, kus jäi oma varem esitatud nõude juurde kohustada kostjat liitma kinnistu Eha tee 44 ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniga ja sõlmima hagejaga

ühisveevärgivee võtmise ja reovee ära juhtimise leping samadel tingimustel nagu oli poolte vahel sätestatud 22.01.2000 sõlmitud teeninduslepingus (t.l. 164, IV kd). Hageja on rõhutanud järgmist: kohtuotsusega tuleks kohustada liitma, kostja ise otsustab, kuidas selle täidab. Hageja ei soovi liitumistasu maksta (t.l.3, V kd). Ja kui kohus kohustab kostjat mingitel teistel tingimustel lepingut sõlmima, on hagejal õigus öelda, et sellisel juhul ta oma õigusi ei rakenda (t.l.4, V kd). TsMS § lg 1 p 1 kohaselt märgitakse hagiavalduses lisaks menetlusdokumentide muudele andmetele hageja selgelt väljendatud nõue (hagi ese). Riigikohus on otsuse p-s 19 märkinud: „Õige on kohtute seisukoht, et hageja ei saa nõuda, et talle osutataks teenust teeninduslepingus kokku lepitud tingimustel. See leping on lõppenud selle tõttu, et hageja arvati kostja liikmete hulgast välja. Hageja ei ole vaidlustanud enda kostja liikmete hulgast väljaarvamist ega tugine sellele, et teenindusleping kehtiks vaatamata sellele, et ta ei ole enam kostja liige“. Vaatamata eeltoodule on hageja jäänud nõude juurde kohustada kostjat liitma kinnistu Eha tee 44 ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniga ja sõlmima hagejaga ühisveevärgivee võtmise ja reovee ära juhtimise leping samadel tingimustel nagu oli poolte vahel sätestatud 22.01.2000 sõlmitud teeninduslepingus (t.l. 164, IV kd). Olukorras, kus hageja formuleeritud nõuet ei ole võimalik esitatud kujul rahuldada ning hageja keeldub kohtu korduvatele ettepanekutele vaatamata oma nõude täpsustamisest, ei olnud maakohtul muud alternatiivi, kui jätta hagi rahuldamata. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja oli kostja kui mittetulundusühingu liige, ning et mittetulundusühing osutas (ja osutab) oma liikmetele ühe teenusena mitmetest ka vee- ja kanalisatsiooniteenust, ning et kostja muudele isikutele kui oma liikmetele vee- ja kanalisatsiooniteenust ei osuta, ning et kostja osutas hagejale vee- ja kanalisatsiooniteenust põhjusel, et hagejal oli kostja kui mittetulundusühingu liige. Riigikohus on käesolevas asjas tehtud otsuse p-s 18 selgitanud, et on oluline vahet teha, kas ST täitis kostjale liitumistasu maksmisega enda kui kostja liikme kohustusi või oli tegemist kostja liikmeksolekust sõltumatu liitumistasu maksmisega sellel ajal kehtinud ÜVK osutamist reguleerinud õigusaktide järgi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja esitatud tõenditest ei nähtu, et ST ja kostja oleksid sõlminud Eha tee kinnistu osas liitumislepingu ÜVVKS tähenduses. Hageja esitatud teatisel on märgitud, et liitumistasu nõudmise alus on 19.06.1996 üldkoosoleku otsus. Seega on kostja nõudnud teatisega oma liikmetelt üldkoosoleku otsuse täitmist, ST täitis makse tegemisega enda kui kostja liikme kohustust. Hageja esitatust ei nähtu, et kostja oleks ST-ga mingigi lepingu sõlminud, seega ei ole võimalik täiendavalt hinnata, kas tegemist võis olla liitumislepinguga ÜVVKS § 5 lg 2 tähenduses. Seda enam, et vaidlust pole asjaolu üle, et reovee ärajuhtimise teenust ei ole Eha tee 44 kinnistule kunagi osutatud ning et vastava teenuse osutamise eelduseks oleva tehnorajatis (torustik) reaalsuses puudub kuni käesoleva ajani. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus põhjendatult, et rahuldamata tuleb jätta hageja nõue kostja kohustamiseks sõlmima hagejaga ühisveevärgivee võtmise ja reovee ärajuhtimise leping samadel tingimustel nagu olid sätestatud poolte vahel 22.01.2000 sõlmitud teeninduslepingus. Ringkonnakohus ei nõustu hageja apellatsioonkaebuses toodud väitega, mille kohaselt on maakohus ebaõigesti kindlaks määranud kostja menetluskulud. Nõustuda ei saa ka hageja seisukohaga, et maakohtu otsusest ei nähtu kulude põhjendatus ja vajalikkus. Vaidlustatud maakohtu otsusest nähtuvad kaalutlused, millele tuginedes on maakohus pidanud kostja taotletud menetluskulu põhjendatuks üksnes osaliselt. Lisaks märgib ringkonnakohus, et Riigikohus on mitmes varasemas lahendis leidnud, et TsMS § 175 lg 1 järgi on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine

kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-43-10, 3-2-1-132-10, 3-2-1-8811). Kolleegiumi arvates ei ole maakohus hagejalt kostja menetluskulusid välja mõistes eksinud TsMS § 175 lg 1 vastu ega ületanud diskretsioonipiire vajalike ja põhjendatud kulude kindlaksmääramisel. Menetluskulud Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta hageja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 15.06.2016 toimunud kohtuistungil esitatud menetluskulude nimekirjas palub kostja mõista hagejalt välja menetluskulud summas 1436,40 eurot, millele lisandub 15.06.2016 kohtuistungil osalemise kulu vastavalt kohtuistungi kestusele ja esindaja tunnihinnale 156 eurot (koos käibemaksuga). Samuti palub kostja mõista hagejalt kostja kasuks hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt välja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud ulatuses menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Toivo Viilup osutanud kostjale õigusabi tunnihinnaga 156 eurot (koos käibemaksuga). Menetluskulude nimekirja kohaselt tegi lepinguline esindaja kostjale õigusabi osutamisel järgmised toimingud: Harju Maakohtu 05.10.2015 otsuse analüüs, e-kirjad kliendiga – 0,5h; apellatsioonkaebuse ja riigi õigusabi taotlusega seotud materjalide analüüs, e-kirjad kliendiga seoses edasiste menetluslike sammudega – 0,6h; taotluse koostamine hageja kohustamiseks menetluskulude katteks tagatise andmiseks – 1,9h; Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2015 määruse analüüs, e-kirjad kliendiga, taotluse koostamine Tallinna Ringkonnakohtule tagatise võimaliku tasumise kohta teavituse edastamiseks – 0,4h; hageja määruskaebuse analüüs – 0,3h; Riigikohtu 13.01.2016 määruse analüüs, e-kirjad kliendiga – 0,3h; vastuse koostamine hageja apellatsioonkaebusele – 3,6h; ringkonnakohtu 15.06.2016 kohtuistungiks valmistumine – 1,5h. Lisaks taotleb kostja menetluskulude nimekirjast nähtuvalt ka kantseleikulude kokku summas 16,80 eurot (koos käibemaksuga) hüvitamist. Kostja kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega ja et kostja ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu taotleb kulude hüvitamist koos käibemaksuga. Ringkonnakohus leiab, et kostja vandeadvokaadist lepingulise esindaja tunnitasu 156 eurot (koos käibemaksuga) võib arvestades kostja esindaja kvalifikatsiooni ja asjas esitatud tõendite mahtu pidada põhjendatuks. Ka on kostja lepingulise esindaja tunnitasu suurus kooskõlas Riigikohtu senises praktikas mõistlikuks peetud lepingulise esindaja tunnitasu suurusega. Tsiviilasjas nr 3-2-1-98-13 tehtud määruses luges kolleegium tavapäraseks vandeadvokaadist esindaja tunnitasu 147,49 eurot (käibemaksuga) ning tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 hindas kolleegium vandeadvokaadist lepingulise esindaja mõistlikuks ja põhjendatud tasuks 153 eurot ilma käibemaksuta. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks lugeda kostja menetluskulude hulka kulude nimekirjale lisatud arvetel kajastatud kantseleikulu kokku summas 14 eurot, s.o koos käibemaksuga summas 16,80 eurot. Kohtud on varasemas praktikas korduvalt leidnud, et puudub alus bürookulude lugemiseks põhjendatud menetluskulude hulka (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendi nr 3-2-1-102-11 p 14 ja Riigikohtu halduskolleegiumi lahendi nr 33-1-28-14 p ). Kuigi bürookulude kandmine on advokaadibüroo ja advokaadi tegevuseks kahtlemata vajalik, ei ole võimalik hinnata nende vajalikkust ja põhjendatust seoses

konkreetse kohtuasjaga. Seepärast on mõistlik eeldada, et bürookulud sisalduvad advokaadi teenuse tunnihinnas (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendi nr 3-2-1-102-11 p 7). Seega jätab ringkonnakohus kostja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldamata esitatud arvelt nähtuvate ja taotletud menetluskulude summas kajastatud kantseleikulude 16,80 euro (koos käibemaksuga) osas. Ülejäänud kostja menetluskulude nimekirjas kajastatud õigusabi osutamisel tehtud toimingute maht ja maksumus vastab ringkonnakohtu hinnangul asjas tehtud toimingutele ning asja mahule ja keerukusele ning on kostja õiguste efektiivseks kaitseks vajalik ja põhjendatud. Arvestades, et ringkonnakohtu 15.06.2016 kohtuistung kestis 38 minutit, peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista nimetatud istungil osalemise eest välja kostja menetluskulud summas 98,80 eurot koos käibemaksuga (38min x 130 + käibemaks 16,47). Arvestades eeltoodut peab ringkonnakohus põhjendatuks kostja õigusabikulu kokku 9 tunni ja 44 minuti ulatuses, mis arvestades kohtu poolt põhjendatuks peetud kostja lepingulise esindaja tunnitasu suurust 156 eurot (koos käibemaksuga) teeb kokku 1518,40 eurot koos käibemaksuga (9h 44min x 156). Vastavalt kostja taotletule tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel hagejalt kostja kasuks välja mõista ka viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Kuivõrd hageja on Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2015 määruse alusel tasunud kostja eeldatavate menetluskulude katteks tagatisena 1482 eurot, peab ringkonnakohus võimalikuks lugeda hageja poolt hüvitamisele kuuluvad ja käesoleva otsusega hagejalt kostja kasuks väljamõistetavad menetluskulud tagatise summa ulatuses tasutuks. Tallinna Ringkonnakohtu 13.11.2015 määrusega anti hagejale menetlusabi ja vabastati ta riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel täies ulatuses, s.o summas 225 eurot. TsMS § 190 lg 4 kohaselt kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmisel menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kuivõrd maakohus jättis hagi rahuldamata ning ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb hagejal riigilõiv tasuda riigituludesse. Vastavalt TsMS § 179 lg-le 9 tuleb riigi kasuks välja mõistetud menetluskulude tasumisega viivitamise korral tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.