Määrata kindlaks kassatsiooniastme menetluskulud ja mõista A.E-lt välja X OÜ kasuks menetluskulude katteks 350 eurot. Määrata, et hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda alates otsuse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X OÜ (hageja) esitas 4. mail 2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse A.E. (kostja) vastu põhivõla 319 euro 9 sendi ja kõrvalnõuetena 55 euro 22 sendi saamiseks. Kostja nimel esitas B.E. (kostja eestkostja) nõudele vastuväite ja asi anti üle Harju Maakohtule.
2-22-115921
2.X OÜ esitas 16. mail 2022 Harju Maakohtule hagi A.E. vastu, paludes kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 319 eurot 9 senti, intressi 13 eurot 88 senti, viivise 151 eurot 69 senti ja kahjuhüvitise 30 eurot.
2.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Omaraha OÜ (laenuandja) ja kostja 12. detsembril 2019 laenulepingu, mille järgi laenuandja laenas kostjale 470 eurot intressiga 23% aastas. Laenuandja kandis samal päeval kostjale üle 446 eurot ja kostja on teinud tagasimakseid 169 eurot, millest laenuandja arvestas 150 eurot 92 senti laenu põhiosa katteks. Kostja tagastas sel viisil laenu ainult osaliselt ja laenuandja ütles lepingu 22. mai 2020. a kirjaga üles ning loovutas nõuded kostja vastu hagejale.
2.2.Hageja esitas 27. veebruaril 2023 alternatiivse nõude mõista kostjalt alusetu rikastumise sätete alusel välja 301 eurot ja viivise sellelt summalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (seadusjärgse viivise) alates 23. maist 2020. Seda juhul, kui kohus peaks lugema laenulepingu tühiseks.
3.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on piiratud teovõimega, mistõttu on laenuleping tühine. Kostja üle seati eestkoste 2. aprillil 2019 ja selle kohta avaldati teade väljaandes Ametlikud Teadaanded. Hagejal puudub VÕS § 1028 lg 2 p 3 tõttu õigus laenu tagasi nõuda, sest tühise tehingu täitmisena saadu tagasinõudmine on vastuolus tehingu tühisust ettenägevate sätete (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg 1 ja § 11 lg 1) eesmärgiga. Teovõime piiramise mõte on välistada isikule tsiviilkohustuste tekkimine. Täiendavalt esitas kostja vastuväiteid algselt nõutud viivise määrale.
4.Harju Maakohus jättis 2. mai 2023. a otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja määras nende suuruse rahaliselt kindlaks, mõistes hagejalt kostja kasuks välja 1260 eurot.
4.1.Maakohus tuvastas, et kostja üle on 2. aprilli 2019. a määrusega seatud eestkoste. Vastava määruse kohaselt ei või kostja ilma eestkostja nõusolekuta sõlmida krediidi- ja laenulepinguid. Eestkostja ei ole 12. detsembri 2019. a laenulepingut heaks kiitnud.
4.2.Maakohus kvalifitseeris laenulepingu tarbijakrediidiks (VÕS § 402), tuvastas sellest tuleneva laenuandja nõudeõiguse loovutamise hagejale (VÕS § 164 lg-d 1 ja 2) ning sedastas, et kostja on laenulepingut rikkunud, sest laen on osaliselt tagastamata.
4.3.Laenuleping on kostja piiratud teovõime tõttu TsÜS § 11 lg 1 alusel tühine. Hageja ei saa nõuda lepingu täitmist, aga selle alusel saadu tuleks üldjuhul TsÜS § 84 lg 1 kohaselt tagastada. Praegusel juhul ei saa hageja siiski üleantut tagasi nõuda. VÕS § 1028 lg 2 p 3 järgi ei või üleandja saajalt saadut tagasi nõuda, kui tühise tehingu täitmisena saadu tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sellise sätte eesmärgiga. Laenuandja pidi laenulepingut sõlmides arvestama sellega, et kostja on piiratud teovõimega. TsÜS § 11 lg 1 eesmärk on kaitsta nii piiratud teovõimega isiku kui tehingu teise poole huve. Teovõime piiramise mõte on välistada isikule tsiviilkohustuste tekkimine. Hageja alternatiivne nõue ehk laenuandjalt kostjale üleantu tagasinõudmine on vastuolus laenulepingu tühisust ettenägeva sätte ja selle eesmärgiga. Kuivõrd kohus oli avaldanud teate kostja teovõime piiramise kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded, pidi laenuandja teadma, et teeb tehingu piiratud teovõimega isikuga. Ta jättis käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata ja oli kostja kui piiratud teovõimega isikuga tehingut tehes raskelt hooletu (VÕS § 104 lg 4). Järelikult jääb tema (ja ühtlasi hageja) kanda sellise tehingu sõlmimisega seotud majanduslik risk. 2(7)
2-22-115921
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja hagi rahuldada. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõla 277 eurot ja sellelt summalt alates 23. maist 2020 viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. TsÜS §-st 11 ei nähtu, et tühise tehingu täitmisena saadu tagasinõudmine on vastuolus sätte või selle eesmärgiga. Ka ükski teine õigusakt ei sätesta, et piiratud teovõime korral oleks piiratud teovõimega isikul õigus tehingu tühisuse tõttu jätta tehingu alusel saadu endale (st rikastuda alusetult tehingu teise poole arvel).
6.Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. TsÜS § 11 lg 1 eesmärk on isiku kaitse endale kohustuste võtmisel. Eestkoste seadmise eesmärk oli vältida lepingute sõlmimist krediidiandjatega – kostja muudkui võttis laene ja seadis sellega enda majanduslikult raskesse olukorda. Eestkostemäärusest nähtuvalt on kostja korduvalt kasutanud oma raha ebaratsionaalselt. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29. septembri 2023. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles hagi jäi rahuldamata 277 euro suuruse põhivõla ja sellelt alates 4. maist 2022 arvutatud seadusjärgse viivise saamiseks, samuti kostja menetluskulude hageja kanda jätmise, temalt väljamõistmise ning hagiavalduse esitamisega seotud kohtukuludest enam kui 40% hageja kanda jätmise osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 277 eurot, sissenõutavaks muutunud seadusjärgse viivise 37 eurot 40 senti ja alates 30. septembrist 2023 seadusjärgse viivise põhivõla tasumata osalt. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskuluna välja 189 eurot ja seadusjärgse viivise sellelt summalt.
7.1.Ringkonnakohus nõustus hageja väitega, et maakohus eksis VÕS § 1028 lg 2 p 3 kohaldamisel ja TsÜS § 11 lg 1 tõlgendamisel. Piiratud teovõimega isikul tuleb temaga sõlmitud tühise laenulepingu alusel saadu tagastada. TsÜS § 11 sõnastuses ega selle sätte rakendamise praktikas ei ole viiteid vastuolule nimetatud alusel tühise tehingu tagasitäitmisel.
7.2.Samuti ei ole tagasitäitmine vastuolus TsÜS § 11 eesmärgiga. Õige on kostja arusaam, et TsÜS § 11 eesmärk on takistada piiratud teovõimega isikule tsiviilkohustuste võtmist. Samas on aga õige ka hageja käsitlus, et tühise tehingu alusel alusetult saadu tagastamine ei tähenda tehingulise kohustuse võtmist. Kostja tõlgendusega nõustumine tooks kaasa olukorra, kus tühise tehingu korral võiks üks pool (praegusel juhul kostja) teise poole (hageja) arvel alusetult rikastuda. See ei saa olla kõnealuse sätte ega ka VÕS § 1028 lg 2 p 3 eesmärk.
7.3.Eelnevat arutluskäiku ei muuda kostja piiratud teovõimest avalikkuse teavitamine, sest tehingu tühisust ette nägevates normides ei ole sätestatud erisusi tulenevalt tühisuse alustest teadmise või teadma pidamisega. Samadel kaalutlustel pole oluline, kas laenuandja oli piisavalt hoolas või kas eestkostja teadis (pidi teadma) kostja kontole raha laekumisest.
7.4.Järelikult peab kostja tühise tehingu alusel saadu TsÜS § 84 lg 1 teise lause ja VÕS § 1028 lg 1 alusel tagastama. Maakohus tuvastas õigesti laenuandja nõude loovutamise hagejale, st hageja on õigustatud tagasi nõudma kostjale üle kantud summa (446 eurot) ja varem juba tagastatud summa (169 eurot) vahe 277 eurot.
7.5.Ringkonnakohus leidis, et hageja saab nõuda seadusjärgset viivist alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest 4. mail 2022. 3(7)
2-22-115921
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse maakohtu otsuse. Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 1028 lg 2 p 3 koosmõjus TsÜS § 11 lg-ga 1, § 8 lg-ga 2 ja perekonnaseaduse § 203 lg-ga 1. Nimetatud normide mõte on kaitsta piiratud teovõimega isikute huve, sh endale kohustuste võtmisel. Eestkoste seati seetõttu, et kostja on haigushoo ajal korduvalt kasutanud ebaratsionaalselt oma raha ja võtnud endale kohustusi, mida ei suuda täita. Ekslik on panna kostjale kohustus laen tagasi maksta, sest siis tekiks ikkagi TsÜS § 8 lg 2 ja § 11 lg 1 eesmärgiga vastuolus olev olukord. Tuleb arvestada, et hageja ei kontrollinud hoolsuskohustust rikkudes enne lepingu sõlmimist kostja teovõimet (väljaannet Ametlikud Teadaanded, milles avalikustati eestkoste seadmise määrus).
9.Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukohad on õiged. Kostja on alusetult rikastunud. Kostja ei ole ka väitnud, et ta oleks laenulepingu alusel saadu ära kulutanud, seega võib eeldada, et laenuna saadud raha jääk (s.o 277 eurot) on jätkuvalt kostja pangakontol kostja eestkostja kontrolli all.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
11.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes endiselt selle üle, kas piiratud teovõimega isiku sõlmitud laenulepingu tühisuse korral takistab laenuandjal laenulepingu alusel üleantud summa tagasinõudmist VÕS § 1028 lg 2 p-s 3 sätestatu. Nimetatud normi kohaselt ei või üleandja (hageja) saajalt (kostja) saadut tagasi nõuda, kui tühise tehingu täitmisena saadu tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sellise sätte eesmärgiga.
12.Praeguses asjas on kohtud tuvastanud järgmised olulised asjaolud: (a) hageja eriõiguseellane ning kostja sõlmisid 12. detsembril 2019 laenulepingu 470 euro laenamiseks, (b) kostja üle oli 2. aprilli 2019. a kohtumäärusega seatud eestkoste ja eestkostja ei ole laenuvõtmist heaks kiitnud, (c) osa laenusummast on tagastamata.
13.Kohtud on tuvastatud asjaolude põhjal õigesti leidnud, et poolte sõlmitud laenuleping on tühine. TsÜS § 8 lg 3 kohaselt, kui isikule, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, on kohus määranud eestkostja, siis eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle eestkostja on määratud. Hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et kostja oli laenulepingu sõlmimise ajal selles osas piiratud teovõimega. TsÜS § 11 lg 1 esimese lause kohaselt on piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud, kui seaduslik esindaja tehingu hiljem heaks kiidab. Tühise tehingu tagajärjena näevad TsÜS § 84 lg 1 esimene ja teine lause ette seda, et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi ning tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Alusetu rikastumise sätetena tulevad praegusel juhul kõne alla VÕS § 1028 jj, mis reguleerivad kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmist (soorituskondiktsioon). 4(7)
2-22-115921
14.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et laenulepingu tagasitäitmine ei ole VÕS § 1028 lg 2 p 3 mõttes vastuolus TsÜS § 11 eesmärgiga, milleks on kaitsta piiratud teovõimega isikut ja takistada tal tsiviilkohustuste võtmist. See kaitse ei tähenda siiski üldjuhul seda, et piiratud teovõimega isik võib jätta endale tühise tehingu alusel saadu, st laenuandja arvel alusetult rikastuda. Seda, et seadusandja on üldjuhul näinud ka piiratud teovõimega isikule tühise tehingu korral ette kohustuse tagastada tühise tehinguga alusetult saadu, näitab ka VÕS § 1034 lg-s 1 sätestatu, mille kohaselt võib piiratud teovõimega isik tugineda rikastumise äralangemisele lisaks VÕS §-s 1033 sätestatule ka vastastikuse lepingu korral. Kui saadu tagasinõudmine oleks juba VÕS § 1028 lg 2 p 3 alusel välistatud, oleks VÕS § 1034 lg 1 selles osas sisutühi.
15.Kolleegiumi hinnangul on piiratud teovõimega isiku õiguste kaitse tühise tehingu alusel saadu temalt tagasinõudmisel tagatud eelkõige rikastumise äralangemise vastuväitega. VÕS § 1033 lg 1 järgi ei pea saaja saadut tagastama ega selle väärtust hüvitama ulatuses, milles ta ei ole saadu hävimise, äratarvitamise või kahjustumise tõttu või muul põhjusel saadu või selle väärtuse võrra rikastunud. Rikastumise äralangemine võib kõne alla tulla näiteks siis, kui saaja on saadu kolmandale isikule ära kinkinud (vt RKTKo 04.12.2019, 2-15-13695/129, p 14), aga ka nt juhul, mil saadu on hävinenud. Saadu äratarvitamise korral on rikastumise äralangemine võimalik vaid juhul, kui sellega ei kaasne muude kulutuste tegemise vajaduse äralangemist või vähenemist ehk alusetut säästmist (P. Varul jt. Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2020, § 1033 komm. 3.1.2). Selline olukord saab eriti raha ärakulutamisel olla seega erandlik.
15.1.Piiratud teovõimega isiku tehtud tehingu korral tuleb aga võimalikku saadu arvel säästmist hinnata mõistliku seadusliku esindaja perspektiivist. Rikastumise äralangemisega ei ole tegu, kui tühise tehingu alusel saadu arvel on tehtud kulutusi, mida piiratud teovõimega isiku jaoks oleks olnud niikuinii vaja teha. Küll aga võib rikastumine olla ära langenud, kui piiratud teovõimega isik on saadu arvel teinud kulutusi, mida mõistlik seaduslik esindaja ei oleks sarnases olukorras põhjendatuks pidanud, ning kulutuste eest ei ole vastusooritust saadud või selle väärtus ei ole säilinud. Seejuures tuleb arvestada, et piiratud teovõimega isiku tehtud tehing, millega ta on saadu ära kulutanud, võib omakorda olla tühine ja piiratud teovõimega isikul on sel juhul omakorda alusetu rikastumise nõue selle tehingu alusel üleantu tagastamiseks. Sel juhul ei ole piiratud teovõimega isiku rikastumine ära langenud, kuna saadu asemel on tal tekkinud alusetu rikastumise nõue saaja vastu. Sellises olukorras saab piiratud teovõimega isik kaitsta end hageja esitatava alusetu rikastumise nõude vastu, loovutades enda nõude hagejale. Kui hageja keeldub loovutust vastu võtmast, siis saab lähtuda, et nõue on väärtusetu ja järelikult ei ole piiratud teovõimega isik enam rikastunud (vrd RKTKo 30.05.2007, 3-2-1-49-07, p 16). Selliselt on tagatud piiratud teovõimega isiku kaitse. Põhjendatud ei ole jätta alusetu rikastumise nõude sissenõudmise kohustust ja sissenõutavuse riski piiratud teovõimega isiku kanda, kuivõrd see võiks kaasa tuua tagajärje, et vaatamata piiratud teovõimega isiku tehtud tehingu tühisusele, saabuvad tehingust tulenevad negatiivsed majanduslikud tagajärjed tema jaoks siiski. See ei oleks kooskõlas seaduse eesmärgiga kaitsta piiratud teovõimega isikuid nende tehtud tehingute kahjulike tagajärgede eest.
15.2.VÕS § 1034 lg 1 kohaselt võib vastastikuse lepingu tühisuse korral saaja lepingu kohaselt saadu tagastamise nõude suhtes tugineda VÕS § 1033 lg-s 1 sätestatule üksnes juhul, kui leping on tühine saaja piiratud teovõime või üleandja ähvarduse või vägivalla tõttu. VÕS § 1034 lg-st 1 tulenevalt on kehtetu vastastikuse lepingu tagasitäitmise korral üldjuhul rikastumise äralangemise vastuväite esitamise võimalus seega välistatud ning vastuväidet on võimalik esitada vaid sättes nimetatud kahe erandi korral, sh juhul, kui leping on tühine saaja piiratud teovõime tõttu. Seega on piiratud teovõimega isikul võimalik tugineda rikastumise äralangemisele VÕS § 1033 lg 1 alusel VÕS § 1034 lg 1 järgi ka juhul, kui sõlmitud ja tühiseks osutuv leping on vastastikune leping. 5(7)
2-22-115921
16.VÕS § 1033 lg 1 kohaldamise (ja ka VÕS § 1034 lg 1 erandi kohaldamise) eelduseks on see, et ei esine VÕS § 1035 lg-tes 1 ja 2 nimetatud asjaolusid (vt RKTKo 02.12.2015, 3-2-1-131-15, p-d 14 ja 15). VÕS § 1035 lg 1 järgi ei kohaldata VÕS § 1033 lg-s 1 sätestatut juhul, kui saaja üleandmise ajal teadis või pidi teadma asjaoludest, mis annavad aluse saadu tagasinõudmiseks VÕS 52. peatükis (§ 1027 jj) sätestatu kohaselt. VÕS § 1035 lg 2 järgi ei kohaldata VÕS § 1033 lg-s 1 sätestatut ka juhul, kui saadu hävimine, äratarvitamine või kahjustumine või saadule kulutuste tegemine on toimunud pärast seda, kui saaja sai teada või pidi teada saama asjaoludest, mis annavad aluse üleantu tagasinõudmiseks VÕS 52. peatükis sätestatu alusel. VÕS § 1035 lg-tes 1 ja 2 nimetatud asjaoludest teadmisel või teadma pidamisel ei saa lähtuda piiratud teovõimega isiku teadmisest, vaid tema seadusliku esindaja teadmisest või teadma pidamisest. Seda asjaolu peab tõendama alusetu rikastumise nõude esitanud üleandja.
17.VÕS § 1033 lg 1 järgne vastuväide tuleb kohtule esitada ja tõendada kostjal, kelle vastu on esitatud alusetu rikastumise nõue. Praeguse asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks esitanud rikastumise äralangemise vastuväite. Samuti ei ole kostja menetluses esitanud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et tema rikastumine tehingu alusel saadu arvel on ära langenud. Arvestades ka asjaolu, et kostjat esindas menetluse algusest saadik vandeadvokaat, ei olnud kohtutel ka kohustust selgitada kostjale vastuväite ja selle aluseks olevate asjaolude esitamise võimalikkust. Kohtu kohustus selgitada poolele täiendavate asjaolude esitamise vajadust on eelkõige olukorras, kus pool on esitanud enda nõude või vastuväite aluseks olevad asjaolud üksnes osaliselt (vt nt RKTKo 13.04.2016, 3-2-1-17-16, p 12) või on poole esitatud nõuded, vastuväited või asjaolud ebaselged (vt nt RKTKo 09.02.2015, 3-2-1-158-14, p 15). Kohtul ei ole kohustust selgitada poolele kõigi õiguslikult võimalike vastuväidete ja nende aluseks olevate asjaolude esitamise võimalust. Kuna kolleegium nõustus eespool ringkonnakohtuga, et praegusel juhul ei ole alust kohaldada VÕS § 1028 lg 2 p 3, ning kostja ei ole tuginenud rikastumise äralangemisele, tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata.
18.Kolleegiumi hinnangul ei välista kostja üle eestkoste seadmise määruse avaldamine väljaandes Ametlikud Teadaanded (TsMS § 531 lg 4 teine lause) alusetu rikastumise nõude esitamist kostja vastu. Seadus ei näe sellist tagajärge ette ega kohusta ka avaldama kõiki eestkostemäärusi väljaandes Ametlikud Teadaanded. Lisaks ei tähenda eestkostemääruse avaldamine seda, et eestkostetav on piiratud teovõimega isik iga pärast määruse avalikustamist tehtud tehingu korral, vaid määrus loob üksnes sellekohase eelduse (vt eespool p-s 13 viidatud TsÜS § 8 lg 3). Piiratud teovõimega isikuga tehtud tehingu tagajärjed kohalduvad ühesuguselt sõltumata sellest, kas tehingu tegemise ajaks oli isikule eestkoste seatud ja kas ja kuidas oli eestkostemäärus avaldatud.
19.Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kassatsiooniastme menetluskulud Riigikohtus TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda. Kolleegium määrab TsMS § 174 lg 3 järgi kindlaks kassatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse. Hageja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on tema lepingulise esindaja kulud kassatsiooniastmes 350 eurot (ilma käibemaksuta). Sellele summale lisandub seadusjärgne viivis. Hageja palub kulud koos viivisega kostjalt välja mõista. Kolleegiumi hinnangul tuleb see avaldus rahuldada. Ajakulu 2 tundi 30 minutit tunnitasuga 140 eurot (käibemaksuta) on vajalik ja põhjendatud.
20.Kassatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv arvatakse TsMS § 150 lg 32 alusel riigituludesse. 6(7)
2-22-115921
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.