OÜ Peremaakler hagi OÜ VM Autorem vastu asjade väljanõudmiseks ja võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3 950 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 13. detsembri 2013. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
VM Autorem OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): VM Autorem OÜ (registrikood: 12096034), lepinguline esindaja Willem Ignatjev Vastustaja (hageja): Peremaakler OÜ (registrikood: 11523072), seaduslikud esindajad juhatuse liikmed Tamara Nikolajeva ja Vladimir Litvinov; vastustaja nõustaja Jevgeni Šimonjuk
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 13. detsembri 2013.a otsus osaliselt, s.o hagi rahuldamise ulatuse osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada OÜ Peremaakler hagi osaliselt. Kohustada VM Autorem OÜ-d tagastama hagejale kuuluv sõiduk Citroen Jumper (registrimärgiga XXX XXX) koos sõiduki tehnilise passiga ning kojamehe hoovastik koos mootoriga tingimusel, et hageja on tasunud kostjale enne sõiduki väljaandmist või sellega samaaegselt 400 eurot töövõtulepingust tulenevate kohustuste katteks, samuti kostja poolse täitmise vastuvõtmisega viivitamise korral.
3.Jätta rahuldamata OÜ Peremaakler hagi kahjuhüvitise saamiseks summas 900 eurot.
4.Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „1. Rahuldada OÜ Peremaakler hagi VM Autorem OÜ vastu osaliselt.
2.Kohustada VM Autorem OÜ-d tagastama OÜ-le Peremaakler kuuluv sõiduk Citroen Jumper (registrimärgiga XXX XXX) koos sõiduki tehnilise passiga ning kojamehe hoovastik koos mootoriga tingimusel, et OÜ Peremaakler on tasunud VM Autorem OÜ-le enne sõiduki väljaandmist või sellega samaaegselt 400 (nelisada) eurot töövõtulepingust tulenevate kohustuste katteks, samuti VM Autorem OÜ poolse täitmise vastuvõtmisega viivitamise korral.
3.Jätta rahuldamata OÜ Peremaakler hagi kahjuhüvitise saamiseks summas 900 eurot.“
5.Rahuldada VM Autorem OÜ apellatsioonkaebus osaliselt. Menetluskulude jaotus
Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kummagi menetlusosalise enda kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Peremaakler (hageja, vastustaja) esitas 30. oktoobril 2012 Viru Maakohtule hagi OÜ VM Autorem vastu asjade väljanõudmiseks ja võlgnevuse väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt on poolte vahel 21. juulil 2012 sõlmitud suuline töövõtuleping, mille alusel anti sõiduk Citroen Jumper kostja valdusse 21. juulil 2012 remonttööde teostamiseks. Koos kaubikuga anti kostja valdusesse sõiduki tehniline pass ja kojamehe hoovastik, millel oli mootor. Töövõtulepingu alusel kohustus kostja paigaldama hagejale kuuluvale sõidukile kojameeste hoovastiku koos mootoriga, likvideerima mootoriõli vooluse (lekke) ning konsulteerima hageja juhatuse liiget sõiduki tehnoülevaatuse läbimiseks ettevalmistamise osas. Hageja ja kostja leppisid töövõtulepingus kokku, et nimetatud tööde ja teenuste kogumaksumus ei ületa 400 eurot ja tööde teostamise tähtajaks on 01. august 2012. Tähtajaks ei olnud lepingus nimetatud tööd tehtud.
9.augustil 2012 kostja teavitas hagejat, et sõiduk on valmis. Kostja teostas omavoliliselt hagejaga kooskõlastamata lisatööd (mh sõiduki tehnoülevaatuse läbiviimise amortisaatorite remont, õhu- ja õlifiltrite vahetus ja laagrite vahetus) ning esitas hagejale arve nr 12080902 summas 932,52 eurot. Hageja keeldus arve tasumisest ja kostja keeldus hagejale sõiduki, sõiduki tehnilise passi ja kohamehe hoovastiku koos mootoriga hagejale väljaandmast. Hageja taganes töövõtulepingust 12. septembril 2012 tehtud avaldusega, mida kostja ei ole vaidlustanud. Hageja leiab, et kostja on rikkunud hageja ja kostja vahel 21. juulil 2012 sõlmitud töövõtulepingust tulenevaid kohustusi, mh ei ole paigaldanud sõidukile kojamehe hoovastikku koos mootoriga, ei ole likvideerinud mootoriõli voolust ega ole tagastanud hagejale sõidukit
hiljemalt 01. augustil 2012. Hageja palub kostja valgusest välja nõuda sõiduk Citroen Jumper, sõiduki tehniline pass ja kojamehe hoovastik koos mootoriga ning anda need üle hagejale. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista 900 eurot. 10. juulil 2012 sõlmis hageja OÜ-ga Auvõlg kaubiku Citroen Jumper rendilepingu, mille alusel andis hageja OÜ-le Auvõlg rendilepinguga rendile sõiduki Citroen Jumper. Vastavalt nimetatud rendilepingu p-le 2.1. jõustub rendileping
01.augustil 2012 ja kehtib kuni 01. oktoobrini 2012. Vastavalt nimetatud rendilepingu p-le 3.4. pidi OÜ Auvõlg tasuma hagejale renditasu sõiduki eest summas 450 eurot kuus või 15 eurot kalendripäevas. Kostja poolt kohustuse rikkumise tulemusel ei olnud hagejal võimalik anda sõidukit rendile OÜ-le Auvõlg ja hageja jäi ilma renditasust kahe kuu eest summas 900 eurot.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et hageja nõue on alusetu. Kostja leiab, et juhul kui ta ületas hagejaga kokku lepitud eelarvet, on tegemist käsundita asjaajamisega VÕS § 1018 järgi ning hageja on kohustatud tasuma kostjale remondikulud 932,52 eurot. Kostja on seisukohal, et tal on õigus auto kinni pidada, kuni hageja on kostja esitatud arve tasunud. Tegemist on VÕS § 652 lg-st 3 tuleneva tellija vastuvõtuviivitusega. Kohtule esitatud 10. juuli 2012 rendileping ei tõenda kahju tekkimist, samuti ei ole hageja kostjat teavitanud rendilepingu algusest 1. augustil 2012.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohtu 13. detsembri 2013 otsusega rahuldas kohus hagi, kohustas kostjat tagastama hagejale sõiduki, sõiduki tehnilise passi ja kojamehe hoovastiku koos mootoriga. Samuti mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 900 eurot. Maakohus tuvastas, et poolte vahel oli kokkulepe tööde eelarve osas. Hageja ja tunnistaja G.Li sõnul oli kokkulepe summas 400 eurot. Kostja esindaja Vladimir Abrajev selgitas vande all, et ta teavitas hagejat telefonitsi hinnast, millega hageja ei nõustunud, siis kostja oluliselt vähendas hinda. Sellega oli hageja nõus ja kostja tegi tööd. Kostja ei ole kasutanud võimalust fikseerida tellimuse hind, et välistada hilisemaid vaidlusi. Poolte kokkulepitud hind jäi ka alla teisele Narvas tegutsenud remonttööde teostaja OÜ VasNa hinnapakkumisele. Kostja ei ole tõendanud hageja teavitamist eelarve suurenemisest ja VÕS § 639 lg 1 alusel tuleb eeldada, et poolte vahel kokku lepitud eelarve on siduv. Kostja teavitas hagejat töö maksumuse suurenemisest alles vahetult enne autole järel minekut. Maakohus leidis, et kuna poolte vahel puudus kokkulepe hageja omandis oleva asja kinnipidamiseks, siis ei kuulu kohaldamisele VÕS § 636 lg 3. Pandiõiguse seadmises ei ole pooled kokku leppinud ega seadnud vallaspanti kostja omandile, seega ei kohaldu VÕS § 654. Kostja viidatud VÕS § 119 lg 1 ei kuulu kohaldamisele, sest VÕS § 652 on ette nähtud eriregulatsioon. Poolte ja tunnistajate antud selgitustega luges kohus tõendatuks, et hageja pakkus kostjale arve tasumist kokkulepitud ulatuses, kuid kostja keeldus osalist tasumist vastu võtmast. Kostjal puudus alus arvata, et hageja oma kohustust ei täida. Kostjal puudus õigus keelduda hageja omandis oleva töövõtulepingu esemeks olnud asja väljaandmisest. Lepingu ülesülemine 12. septembril 2012 ei mõjuta vaidluse eset. Tulenevalt lepingu ülesütlemisest tekib hagejal täiendav (alternatiivne) alus asja väljanõudmiseks kostja valdusest, kuid see ei välista hageja nõude rahuldamist juba lepingu kehtivuse ajal. Hageja nõue sõiduki, sõiduki tehnilise passi ja kojamehe hoovastiku koos mootoriga väljaandmiseks tuleb rahuldada. Maakohus ei näinud alust kahelda hageja poolt esitatud 10. juuli 2012 rendilepingu ehtsuses. Kostja ei ole ka esitanud taotlust dokumendi originaali väljanõudmiseks. Kuna rendilepingust tulenevalt pidanuks hageja saama sõiduki kasutada andmisest renditulu 900 eurot, tekkis hagejal
kahju saamata jäänud tulu näol ja hageja kahju hüvitamise nõue tuleb VÕS § 115 lg 1 alusel rahuldada.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.VM Autorem OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu
13.detsembri 2013 otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on hageja oma käitumisega kinnitanud, et ta ei kavatse hüvitada kostjale sõiduki remondi maksumust. Kui hageja oleks huvitatud temale kuuluva sõiduki kättesaamisest, tasuks ta kostjale remondiraha. Kostjal on tulenevalt VÕS § 1018 ja VÕS § 101 lg 1 p-st 2 õigus keelduda omapoolse kohustuse täitmisest. Hageja on vastuvõtuviivituses (VÕS § 652 lg 3); 2) kohaldas kohus hageja huvides seadusesätteid, millele hageja ei ole viidanud ega põhjendanud oma nõudeid. Sellega rikkus kohus tsiviilkohtumenetluse poolte võrdsuse ja võistlevuse põhimõtet ning tõendamiskohustust, sest TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus väljus erapooletuse piiridest õigusemõistmisel ning jättis kohaldamata kostja asjakohased materiaalõiguse sätted; 3) on põhjendamatu kohtuotsuses esitatud väide, et kostja keeldus hagejalt remondikulutuste maksumuse raha vastu võtmast. Kuna rahaline arveldus toimub panga kaudu ja vahendusel, oli hagejal võimalus tasuda sõiduki remonditööde maksumus kostja pangakontole; 4) on kohus põhjendanud kostjalt kahjuhüvitise 900 euro väljamõistmist kehtetu tõendiga (hageja poolt esitatud rendilepingu esimese lehe kinnitamata valguskoopiaga kd I tl 20). Rendilepingu esimene leht esitati kohtule kahju lavastamiseks, et saada alusetult 900 eurot kostjaga tekkinud konflikti pinnalt ning tekitada kostjale maksmata remondikulu ulatuses kahju 932,52 eurot. Kahjuhüvitise nõue on alusetu. Kui sõiduki remondi töövõtuleping pidi lõppema 01. augustil 2012 (st kell 24.00 TsÜS § 137 lg 1 kohaselt), siis rendilepingu täitmine ei saanud kuidagi alata
01.augustil 2012 kell 15.00; 5) ei olnud hageja töövõtulepingu lõppemise (sõiduki remondi lõppemise) planeeritud päevaks veendunud sõiduki kasutuskõlbulikkusest, sest kostja pidi teatama hagejale tehnoülevaatuse võimalikkusest; 6) oli asjas menetlust juhtinud kohtunik Leanika Tamm ebaobjektiivne ning tema tegevus oli otseselt suunatud ja kallutatud hageja eesmärgi saavutamisele. Kohtunik on soosinud OÜ Peremaakler nõustajat ja samaaegselt ka tõlki Jevgeni Šimonjuki osalemist menetluses faktiliselt esindajana. Samuti on kohtunik kuulanud üle OÜ Peremaakler seaduslike esindajate (elukaaslaste) ühise poja G.Li faktide suhtes, mille asetleidmisel isik ei viibinud ega saanudki viibida.
5.OÜ Peremaakler vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja otsus muutmata. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole apellant teavitanud vastustajat enne 9. augustit 2012 eelarve olulisest ületamisest ega lisatööde teostamisest. Vastustaja ei ole kunagi kiitnud apellandi poolt teostatud lisatöid heaks, lisatööde teostamine (amortisaatorite remont, õhu- ja õli filtrite vahetus ning laagrite vahetus) lisatasu eest ei vasta vastustaja huvile ja tahtele (vastustaja on võimeline läbima tehnoülevaatust ning vahetama õhu- ja õli filtreid ise ilma lisakuludeta) ning lisatööde teostamine ei ole olnud oluline avalikes huvides. Käsundita asjaajamise mõte ei ole suruda isikule peale soovimatuid
teenuseid ja kohustada teda selle eest maksma, st luua sisuliselt leping, mida isik ei ole soovinud (RKTKo 3-2-1-44-11). Apellant ei ole tõendanud, et vastustaja oleks väidetava asjaajamise heaks kiitnud, lisatööde teostamine lisatasu eest vastaks vastustaja huvile ja tahtele või et selline asjaajamine oleks olnud oluline avalikes huvides, vaid on ainult paljasõnaliselt väitnud, et kuna apellant tegi lisatöid kokkulepitust suuremas ulatuses, tuleb lähtuda VÕS §-st 1018. Apellant ei ole antud menetluses tõendanud, et on vastustajat teavitanud vastavalt VÕS § 1020 lg-dele 1 ja 2 eelnevalt eelarve olulisest ületamisest, lisatööde teostamisest ja täiendavatest kuludest; 2) ei ole poolte vahel sõlmitud 21. juuli 2012 töövõtulepingus kokku lepitud, et kuni vastustaja tasu maksmiseni jääb sõiduki omand apellandile. Seega ei kuulu antud asjas VÕS § 636 lg 3 kohaldamisele. Samuti ei kohaldu VÕS § 101 lg 1 p-s 2 nimetatud õiguskaitsevahend. Vastustaja ei ole kunagi keeldunud tasu 400 euro apellandile tasumast tingimusel, et saab tagasi sõiduki. VÕS §-s 636 on reguleeritud töövõtja asja väljaandmise kohustus. Samuti on vastustaja töövõtulepingust taganenud, mida apellant ei ole vaidlustanud; 3) on menetluses leidnud kinnitust, et vastustaja pakkus apellandile arve tasumist kokkulepitud ulatuses (400 eurot), kuid apellant keeldus arve korrektsest vormistamisest kokkulepitud summas ja osalist tasumist vastu võtmast ning nõudis arve summas 932,52 eurot tasumist tervikuna. Vastustaja on juriidiline isik, kellel ei ole õigust ja kohustust tasuda raha ilma korrektselt vormistatud arveta. Apellant ei ole vastustajale esitanud korrektselt vormistatud arvet kokkulepitud ulatuses teostatud tööde eest; 4) ei ole apellant kogu menetluse väitel vaidlustanud vastustaja poolt esitatud rendilepingu ehtsust ega ole taotlenud rendilepingu ehtsuse kontrollimist kohtu poolt. Vastustaja kinnitab, et rendilepingu originaali üks eksemplar on tema valduses ning vastustaja on alati nõus kohtu nõudel seda esitama dokumentide võrdlemise tegemiseks, kuid apellant ei ole dokumentide võrdlemist taotlenud. Järelikult tuleb lugeda see tõend poolte poolt omaksvõetuks; 5) oli vastustajal tehnoülevaatuse läbiviimiseks broneeritud aeg autokeskuses Rahu 7 Narva linnas. Vastustajal oli plaanis saada hiljemalt 01. augustil 2012 remonditud sõiduk apellandilt tagasi, läbida tehnoülevaatuse ja anda sõiduk rendilepingu alusel rendile OÜ-le Auvõlg. Rendilepingu puhul ei saa olla tegemist kahju lavastamisega, kuna rendileping oli sõlmitud oluliselt varem (10. juulil 2012) kui vastustaja pöördus apellandi poole sõiduki remondi teostamiseks (21. juulil 2012).
6.Vastavalt Tartu Ringkonnakohtu 1. detsembri 2014 määrusele esitasid pooled kirjalikus menetluses täiendavaid seisukohti. OÜ Peremaakler leidis, et juhul kui kohus leiab, et vastustajal puudus alus lepingust taganemiseks 12. septembril 2012, tuleks tema tahteavaldust lepingu lõpetamiseks pidada ülesütlemisavalduseks (RKTKo 3-2-1-64-11). Sellisel juhul on kohtul VÕS § 115 lg 1 alusel võimalik rahuldada vastustaja nõuet varalise kahju summas 900 eurot väljamõistmiseks, kuna selle eelduseks oleva apellandi poolt kohustuse oluline rikkumine on tõendatud: apellant ei ole oma töövõtulepingust tulenevaid kohustusi (teostada tellitud töid 01. augustiks 2012) tähtaegselt täitnud. 09. augustil 2012 proovis vastustaja välja selgitada, kas kokkulepitud tööd on nõuetekohaselt teostatud, kuid apellant ei võimaldanud vastustajal sõidukiga koos teostatud töödega tutvuda ja üle vaadata. Vastustaja leiab, et apellant pidi kahju ette nägema. Iga mõistlik isik eeldab, et sõiduk, mis kuulub juriidilisele isikule, on ettenähtud kasutamiseks ettevõtlusega seotud otstarbel. Apellant oli teadlik, et sõiduk kuulub juriidilisele isikule (vastustajale), kes tegeleb mh maakleriteenuse osutamisega (millele viitab vähemalt juriidilise isiku nimetus), ning sõiduki kasutamise vajadust vastustaja igapäevategevuses pidi apellant ette nägema. Seetõttu ei ole vastustaja arvamusel antud tsiviilasjas oluline, et kas apellant oli või olnud teadlik sellest, et sõiduki antakse rendile kasu saamise eesmärgil. Apellant pidi majandustegevuses tegutsedes ette nägema, et juhul, kui ta ei täida oma kohustust teostada sõiduki remonditööd õigel ajal ning
tagastada sõiduki tellijale, võib vastustajal tekkida kahju, kuna vastustajal ei ole võimalik sõidukit kasutada ning vastustaja ei suuda omakorda enda kohustusi kolmandale isikule õigel ajal täita. Apellant ei ole menetluse kestel vaidlustanud rendilepingu ehtsust. OÜ VM Autorem selgitas, et teostas hageja poolt tellitud tööd ning valmistas hagejale kuuluva sõiduki tehniliseks ülevaatuseks. Sõiduauto läbis edukalt tehnilise ülevaatuse, mis tõendab kostja poolt kvaliteetselt teostatud remonditeenust. Tuleb lugeda, et kostja ei ole rikkunud töövõtulepingu tingimusi kokkulepitud tööde teostamise osas. Seetõttu on hageja poolt lepingu väidetav ülesütlemine alusetu, eriti pärast kostja poolt tööde teostamist ja tehnoülevaatuse läbimist. Hageja ei ole tõendanud, et kostja ei täitnud tellitud töid. Kostja poolt hagejale sõiduki väljaandmisest keeldumine ei ole lepingu rikkumise tingimus, vaid kostja seaduslik õiguskaitsevahend. Hageja ei teatanud kostjale, et tööde viivitamisega võib saabuda kahju kolmanda isikuga sõlmitud rendilepingu põhjal. Kostjal ei olnud võimalik ette näha hagejale tekkida võivat kahju.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormide ebaõige kohaldamise tõttu osaliselt tühistada osas, milles kohus hagi täielikult rahuldas. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha asjas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega rahuldada hagi osaliselt. Kostjat tuleb kohustada tagastama hagejale kuuluv sõiduk Citroen Jumper (registrimärgiga XXX XXX) koos sõiduki tehnilise passiga ning kojamehe hoovastik koos mootoriga tingimusel, et hageja on tasunud kostjale enne sõiduki väljaandmist või sellega samaaegselt 400 eurot töövõtulepingust tulenevate kohustuste katteks, samuti kostja poolse täitmise vastuvõtmisega viivitamise korral. Ringkonnakohus jätab rahuldamata hageja nõude kostjalt kahjuhüvitise väljamõistmiseks summas 900 eurot. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Pooled ei vaidle iseenesest selle üle, et 21. juulil 2012.a sõlmiti nende vahel suuline töövõtuleping, mille alusel pidi kostja teostama kokkulepitud remonditööd hagejale kuuluva kaubiku Citroen Jumper osas. Pooltel on aga jätkuvalt vaidlus selle üle, missugune oli suuliselt kokkulepitud töövõtulepingu sisu (kokkulepitud tööde ulatus ja tasu suurus). Sellega seoses on vaidlus ka küsimuses, kas ja millises ulatuses saab lugeda kostjat töövõtulepingust tulenenud kohustusi rikkunuks, missugused on vastastikused nõuded ja missuguseid õiguskaitsevahendeid on kummalgi poolel sellest lähtudes võimalik kasutada.
8.Poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu sisu ja sellest tulenenud põhikohustused. Asja lahendamiseks tuleb ringkonnakohtu arvates esmalt analüüsida, missuguse sisuga töövõtuleping poolte vahel sõlmiti, s.o missugused olid kummagi poole lepingujärgsed põhikohustused.
8.1.Lepinguga hõlmatud tööd ja nende maksumus. Hageja väidete kohaselt leppisid pooled kokku üksnes järgmiste tööde teostamise osas: kojameeste hoovastiku paigaldamine koos mootoriga, mootoriõli lekke kõrvaldamine ning tellija nõustamine sõiduki tehnoülevaatuseks ettevalmistamise asjus. Kostja oli menetluses seisukohal, et kokkulepe hõlmas ka sõiduki tehnoülevaatuseks ettevalmistamist, sh täiendavate kostja poolt vajalikuks peetud tööde teostamist. Muuhulgas esitas kostja väited, mille kohaselt tingis mootoriõli lekke kõrvaldamise
vajadus ka täiendavate tööde tegemise vajaduse ning kostja esindaja teavitas hagejat nimetatud asjaolust. Samuti teavitas kostja hagejat sellest, et sõiduk ei vastanud tehnoülevaatuse normidele. Ringkonnakohus leiab, et asjas esitatud tõenditega saab lugeda tõendatuks, et esialgu sõlmiti poolte vahel töövõtuleping üksnes hageja poolt väidetud tööde teostamiseks, s.o kojameeste hoovastiku paigaldamine koos mootoriga, mootoriõli lekke kõrvaldamine ning tellija nõustamine. Kostja ei ole eitanud, et esialgse kokkuleppe kohaselt pidi ta hagejat pärast kaubiku seisundiga tutvumist nõustama tehnoülevaatuse edukaks läbimiseks vajalike tööde ulatuse osas. Oma 29.04.2013.a seisukohtades on kostja märkinud, et kostja esindaja teavitas 01.08.2012.a hagejat, et õlilekke likvideerimiseks on vaja teha täiendavaid töid ja et auto ei vasta tehnoülevaatusel esitatavatele nõuetele, s.o sõiduk vajas põhjalikumat remonti. Kostja väitel nõustus hageja kostjalt saadud info põhjal täiendavate tööde teostamisega, mis olid vajalikud tehnoülevaatuse läbimiseks. Seega on ka kostja ise tegutsenud viisil, mis lubab järeldada, et täiendavate tööde vajadusest pidi töövõtja tellijat eelnevalt teavitama ja tööde teostamise kooskõlastama. Mõlema poole seisukohtadega on kooskõlas ka see, et hageja poolt väidetud tasu 400 eurot pidi katma üksnes esialgu kõne all olnud tööd: kojamehe hoovastiku vahetuse, õlilekke likvideerimise ja konsultatsiooni/arvamuse andmise seoses sõiduki tehnoülevaatuseks ettevalmistamisega. Hageja ei ole tuginenud sellele, et väidetavalt kokkulepitud 400 euro eest pidi kostja saavutama konkreetse tulemuse, s.o viima sõiduki tehnoülevaatuse läbimiseks vajalikku seisundisse. Hageja väitel pidigi kostja poolt osutatav teenus piirduma sellega, et kostja annab talle konsultatsioone selle kohta, missuguseid töid tuleks tehnoülevaatuse läbimiseks täiendavalt teostada, ning hageja võis seejärel otsustada, kas tellida ka täiendavad tööd kostjalt või kolmandalt isikult. Tõendatud ei ole 21. juulil 2012.a kokkuleppe saavutamine selles, et kostja kui töövõtja teostab hagejale kuuluva kaubiku suhtes omal äranägemisel kõik vajalikud tööd selleks, et tellijale kuuluv sõiduk vastaks tehnoülevaatuse normidele. Järelikult ei sisaldanud esialgne suuline kokkulepe ei sisaldanud konkreetse tulemuse saavutamist, s.o tehniliselt igakülgselt korras oleva sõiduki üleandmist 1. augustiks 2012.a. Samas ei ole vaidlust ka selle üle, et hagejale kuuluv sõiduk võis vajada täiendavaid hooldusja/või remonditöid lisaks neile, milliste teostamise hageja algselt 21.07.2012.a suuliselt tellis. Asjaolu, et hageja palus kostjalt arvamust (konsultatsiooni) täiendavate tööde vajalikkuse osas, viitab sellele, et hageja ise möönis sellekohast vajadust. Kostja on menetluses esile toonud asjaolu, et juba 12.07.2012.a oli vaidlusaluse sõiduki valdajat politsei poolt trahvitud tehniliselt mittekorras sõiduki kasutamise eest. Kui esialgse kokkuleppe kohaselt pidi kostja hageja väidetud tähtajaks (01.08.2012.a) teostama esmaselt kokkulepitud tööd – s.o kojameeste hoovastiku vahetuse, õlilekke likvideerimise ja konsultatsiooni andmise tehnoülevaatuseks vajalike täiendavate tööde osas – saab pidada usutavaks, et selle kuupäeva seisuga ei olnudki ülejäänud potentsiaalselt vajalikud tööd veel tehtud, s.o täiendavate tööde teostamist ei olnud pooled omavahelises suhtluses veel täpsustatud.
8.2.Kokkulepe täiendavate tööde tegemiseks ja tasu suurendamiseks. Pooled vaidlevad muuhulgas selle üle, kas pooled leppisid 01.08.2012.a kokku selles, et kostja teostab ka ülejäänud tööd, mis kostja hinnangul olid vajalikud selleks, et sõiduk läbiks tehnoülevaatuse. Hageja väitel nõudis ta 01.08.2012.a sõiduki kohest väljaandmist (sõltumata sellest, kas sõiduk oli viidud tehnoülevaatuseks kõlbulikku seisundisse või mitte), millest kostja keeldus väitega, et sõiduk ei ole veel valmis, s.o vajalikud tööd ei ole täies mahus teostatud. Kostja väidete kohaselt nõustus hageja esindaja sellega, et teostatakse täiendavad tööd. Kostja juhatuse liige Vladimir Abrajev on oma vande all antud ütlustes (t II kd lk 116 pöördel – 118 pöördel) selgitanud, et
esialgu lepiti kokku nn pealiskaudse remondi tegemises. Pärast esialgsete tööde teostamist tegi kostja esindaja telefoni teel uue hinnapakkumise; jõuti kokkuleppele ja kostja asus tellija nõusolekul teostama täiendavaid töid. Tunnistaja G.L (II kd, lk 71) on andnud ütlusi, mille kohaselt töö pidi valmima (auto kätte saama) kas augusti alguses või juuli lõpus, kuid tunnistaja täpset aega ei osanud öelda, kuna möödunud oli juba hulk aega. Ringkonnakohus leiab, et vande all antud ütlustega ja tunnistaja ütlustega ei ole tõendatud 01.08.2012.a täiendavate tööde teostamise ja nende eest täiendava tasu maksmise osas kokkuleppe sõlmimine. Niisugune kokkulepe pidanuks endast kujutama lepingut VÕS § 8 tähenduses. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Käesoleval juhul ei ole asjas esitatud tõenditega kinnitust leidnud kostja poolt konkreetse sisuga tahteavalduse (pakkumuse) tegemine ja hageja poolt sellele aktsepti (nõustumuse) andmine. Kolleegium märgib ühtlasi, et tunnistaja G.Li ütluste põhjal puudub alus asumaks seiskohale, et kokkulepitud töö üleandmise tähtaeg („augusti algus või juuli lõpp) oleks olnud n-ö absoluutne tähtaeg, mille pikendamist hageja võimalikuks ei pidanud. Seega jõudis maakohus õigetele põhijäreldustele, mille kohaselt sisaldas pooltevaheline töövõtuleping üksnes nn esialgsete tööde teostamist (kojameeste hoovastiku ja mootori paigaldamine, mootoriõli lekke kõrvaldamine ja sõiduki tehnoülevaatuseks ettevalmistamine), nimetatud tööde hind ei pidanud ületama 400 eurot (kohtuotsuse p-d 19 - 22). Ringkonnakohtu arvates ei ole siiski asjakohane maakohtu käsitlus sellest, kas tööde maksumuse 400 euro näol oli tegemist siduva eelarvega (VÕS § 639). Asja materjalidest nähtub, et pooled sõlmisidki töövõtulepingu nn esialgsete tööde teostamiseks ja nende hinnana kuulus kokkuleppe kohaselt tasumisele 400 eurot. Tuginetud ei ole sellele, et nn esialgsete tööde maksumus kujunes tegelikkuses 400 eurost suuremaks, vaid kostja teostas lisaks kokkulepitud töödele veel hulga täiendavaid töid (tehnoülevaatuse läbiviimine, amortisaatorite remont, õhu- ja õlifiltrite vahetus ning laagrite vahetus). Kuna tõendatud ei ole pooltevahelise kokkuleppe sõlmimine, millega hageja tellis nimetatud täiendavate tööde teostamise ja lepiti kokku nende konkreetses või ligikaudses maksumuses, siis tuleb asuda seisukohale, et nende tööde tegemiseks poolte vahel leping puudus. Nimetatu ei ole aga viinud maakohut ebaõigetele lõppjäreldustele.
9.Hinnang töövõtja (kostja) poolt lepingukohustuste rikkumisele.
9.1.Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus, kas kostjale saab ette heita töövõtulepingust tulenevate kohustuste rikkumist. Selle põhjal on võimalik hinnata hageja (tellija) poolse töövõtulepingust taganemise või lepingu ülesütlemise põhjendatust. Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-64-11 selgitanud, et töövõtuleping võib lõppeda nii lepingust taganemise kui ka ülesütlemise tulemusena. Töövõtulepingust taganemisel teise poole olulise lepingurikkumise tõttu ja selle ülesütlemisel VÕS § 655 lg 1 kohaselt on erinevad õiguslikud tagajärjed. VÕS § 116 lg 1 kohaselt on lepingust taganemise eelduseks eelkõige see, et teine lepingupool on lepingut oluliselt rikkunud. Juhul kui töövõtja ei olnud töövõtulepingut oluliselt rikkunud, st ei olnud täidetud eeldused lepingust taganemiseks, saab tellija tahteavaldust lepingu lõpetamiseks pidada asjas esitatud asjaoludest lähtuvalt ülesütlemisavalduseks VÕS § 655 lg 1 järgi. Kohus peab kontrollima, kas tellija on lepingust kehtivalt taganenud, st eelkõige tuleb hinnata seda, kas kostja on tõendanud, et töövõtja rikkus oluliselt lepingut. Juhul kui lepingust taganemise eeldused ei ole täidetud, tuleb asi lahendada lähtuvalt VÕS § 655 lg-s 1 sätestatust. VÕS § 100 kohaselt mõistetakse kohustuse rikkumisena võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmist või mittekohast täitmist, sealhulgas täitmisega viivitamist. Lisaks sätestab VÕS § 647
lg 1 erisättena, et töövõtja loetakse töövõtulepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas siis, kui töö parandamine või uue töö tegemine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui töövõtja õigustamatult keeldub tööd parandamast või uut tööd tegemast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist.
9.2.Ringkonnakohtu arvates ei ole hageja tõendanud, et kostja rikkus töövõtulepingust tulenevaid kohustusi. Hageja kui tellija väited kostjapoolse lepingurikkumise kohta põhinevad üksnes sellel, et kostja ei tagastanud hageja kaubikut 1. augustil 2012.a. Hageja ei ole esitanud väiteid ega tõendeid selle kohta, nagu oleks kostja jätnud täitmata kokkulepitud tööd, s.o paigaldamata kaubikule kojameeste hoovastiku koos mootoriga, kõrvaldamata mootoriõli lekke ja andmata tellijale soovitud konsultatsiooni sõiduki tehnilise seisundi kohta. Seega ei ole asja materjalidest lähtudes võimalik lugeda tõendatuks, et kostja (töövõtja) jättis pooltevahelisest töövõtulepingust tulenenud kohustused täitmata või täitis need puudustega (mittekohaselt). Hageja väidete põhjal on alust hinnata üksnes seda, kas kostja viivitas lepingust tulenevate kohustuste täitmisega oluliselt. Hageja ei ole viidanud niisugustele rikkumistele, mis võimaldaksid kohaldada VÕS § 647 lg-t 1. Hageja väitel lepiti kokku tellitud tööde teostamises 01. augustiks 2012.a. Puuduvad küll otsesed tõendid selle kohta, et tööde teostamise tähtajana lepiti kokku just nimetatud kuupäev, kuid kostja ei ole ka vaidlustanud hageja väiteid selle kohta, et 01. augusti 2012.a paiku teavitas kostja hagejat, et selleks ajaks ei olnud sõiduk üleandmiseks valmis. Ringkonnakohtu arvates on võimalik lugeda tuvastatuks, et nimetatud kuupäeval toimus poolte vahel suhtlus lepingu täitmise üle, s.o hageja pöördus kostja poole ja kostja vastas, et tööd ei ole veel lõpetatud.
9.3.Ringkonnakohus loeb tuvastatuks ka asjaolu, et kostja pakkus hagejale kaubikut 9. augustil 2012.a, teatades, et sõiduk on üleandmiseks valmis, muuhulgas oli selleks ajaks sõidukil läbitud tehnoülevaatus. Nimetatud asjaolu kinnitab ka see, et 09.08.2012.a on dateeritud arve summas 932,52 eurot, mille kostja hagejale esitas ja mille tasumist kostja nõudis auto väljaandmise eeltingimusena. Hageja ei ole 09.08.2012.a dateeringuga arve saamist vaidlustanud. Seega on võimalik asuda järeldusele, et kostja pakkus kaubikut hagejale üleandmiseks 8 päeva hiljem võrreldes tähtajaga, milles hageja väitel esialgsete tööde teostamiseks kokku lepiti. Kolleegiumi arvates väärib märkimist, et hageja väidete kohaselt pidi kostja andma talle sõiduki üle 1. augustil 2012.a sõltumata sellest, kas sõiduk oli selleks ajaks tehniliselt täiesti korras (valmis läbima tehnoülevaatust), kuid 9. augusti 2012.a seisuga oli sõiduk kostja väidetest lähtuvalt juba tehnoülevaatuse nõuetega vastavusse viidud. Ringkonnakohtu arvates puudub käesoleval juhul alus lugeda kostjat töövõtulepingut rikkunuks. Tõendatud ei ole hageja väited selle kohta, et 1.august 2012.a lepiti kokku kindla tähtajana, milliseks ajaks pidi kostja sõiduki hagejale tagastama, sõltumata sellest, kas sõiduk oli viidud vastavusse tehnoülevaatuse nõuetega või mitte. Samuti ei ole hageja tõendanud, et ta teavitas kostjat sellest, et eelnimetatud tähtaja järgimata jätmisega kaasnevad olulised negatiivsed tagajärjed. Kostja on põhjendatult tuginenud muuhulgas asjaolule, mille kohaselt tehnokontrolli nõuetele mittevastava sõidukiga ei ole lubatud liigelda, mistõttu ei pidanud kostjale olema äratuntav hageja huvi saada kaubik tagasi just 1. augustiks 2012.a. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et ta teavitas 1. augustil 2012.a toimunud vestluses kostjat sellest, et sõiduk tuleb tagastada koheselt, s.o veel samal kuupäeval. Muuhulgas ei ole hageja ka põhistanud, et ta oleks nimetatud kuupäeval käinud kostja ettevõttes sooviga kaubik sõltumata selle valmidusest kohe kätte saada. Tuginetud ei ole asjaolule, nagu olnuks töövõtjal (kostjal) kohustus sõiduk pärast remontimist ise tellijale ära tuua. Isegi juhul, kui lugeda tõendatuks, et pooltel oli kokkulepe, mille kohaselt pidid tööd olema lõplikult valminud 1. augustiks 2012.a, puudub kolleegiumi hinnangul alus lugeda kostja poolset hilinemist (valminud töö tellijale pakkumist 9. augustil 2012.a) oluliseks viivituseks. Tegemist
on 8 päeva pikkuse ajalise erinevusega, mille sisse langes igal juhul ka nädalavahetus (2 p). Töövõtja ei pidanud ette nägema tellija huvi saada kaubik tagasi just 1. augustil 2012.a sõltumata sellest, kas kaubik oleks selleks ajaks olnud liikluskõlbulik, kuna tellija (hageja) ei ole tõendanud, et ta töövõtjat sellest erilisest huvist teavitas. Sellises olukorras puudub põhjendus lugeda 8 päeva (6 tööpäeva) pikkust viivitust selliseks rikkumiseks, mis oleks andnud aluse töövõtulepingust taganemiseks.
9.4.Ringkonnakohtu arvates ei ole kostja poolne lepingurikkumine tuvastatav ka asjaolude põhjal, mille kohaselt teostas kostja kui töövõtja (hageja arusaama kohaselt) omaalgatuslikult kaubiku juures veel niisuguseid lisatöid, mida ei olnud tellitud, ja küsis ka suuremat tasu, kui hageja pidas ennast kohustatuks tasuma. Asjaolu, et töövõtja teostas ka tellimata töid, s.o sisuliselt tegutses käsundita, ei ole iseenesest käsitatav töövõtulepingu rikkumisena. Ka sõiduki väljaandmisest keeldumine ei ole iseenesest käsitatav töövõtulepingu rikkumisena, kuna tegemist on töövõtjale seaduse alusel kuuluva õiguskaitsevahendiga. Seejuures ei anna vastuväite olemasolu kostjale püsivat alust hageja nõude täitmisest keeldumiseks, vaid vastuväite põhjendatuse korral on hagi võimalik rahuldada vastunõude täitmise tingimusega (vt RKTKo nr 3-2-1-57-11 p 38, 3-2-1-96-10 p 14, nr 3-2-1-136-05 p 33).
10.Töö ülevaatamine tellija poolt.
10.1.Hageja on menetluses viidanud asjaolule, et 9. augustil 2012.a püüdis ta veenduda, kas kokkulepitud tööd on nõuetekohaselt teostatud, kuid kostja (töövõtja) ei võimaldanud tal sõiduki seisundi ja teostatud töödega tutvuda. Kostja väitel ta hagejale sõidukiga tutvumisel takistusi ei teinud. Tunnistaja M.Fi ja kostja seadusliku esindaja V. Abrajevi ütlustest järeldub, et hageja esindaja V. Litvinov käis kostja töökojas (täpsustamata konkreetset kuupäeva) ja soovis sõiduki üle vaadata ning selle kätte saada. Küll aga keeldus kostja sõiduki hageja esindajale üleandmisest seetõttu, et hageja ei aktsepteerinud arvet summas 932,52 eurot. Viimatinimetatud asjaolu kinnitas ka kostja seaduslik esindaja ise (II kd lk 118). VÕS § 637 lg 5 kohaselt ei pea tellija töö eest tasuma enne, kui tal on olnud võimalus asi üle vaadata, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud üleandmisviis või maksmise tingimused ei anna talle selleks võimalust. Seega on tellijale töö ülevaatamise võimaluse tagamine töövõtja ülesanne. Selleks peab töövõtja töö valmimisest tellijale teatama ning andma talle võimaluse töö üle vaadata, et tuvastada, kas lepingu kohaselt võlgnetav tulemus on saavutatud. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kostja teatas 09.08.2012.a hagejale töö valmimisest (elektronkirja väljatrükk t I kd lk 25) ja hageja esindaja(d) käis(id) kostja ettevõttes kohal. Kostja seadusliku esindaja seletuste kohaselt (II kd, lk 117-118) tulid hageja esindajad kaubikule järgi ning ta oleks auto välja andnud siis, kui tellija oleks arvele alla kirjutanud. „Konflikt algas sellest, et keegi jooksis autode vahel. Minu juurde ei tuldud. Nikolajeva ei esitlenud ennast kui auto omanikku vaid jooksis autode vahele. Mina ajasin ta minema, aga edasi ta vaatas arvet, minul olid seal kliendid. Palusin minuti oodata kuni eelmiste klientidega lõpetan. Naine läks hakkas ümber bussi jooksma. Kes ta selline on, mina ei saanud aru [...].“ Samuti selgitas kostja seaduslik esindaja, et juhul, kui klient soovib tehtud tööd üle vaadata, toimub tasumine pärast kontrolli (st pärast töö ülevaatamist).
10.2.Ringkonnakohtu arvates puudub asjas esitatud tõendite, sh eeskätt eelviidatud ütluste, põhjal alus tuvastamaks, et kostja on rikkunud oma kohustust võimaldada hagejal (tellijal) sõiduki remondijärgse olukorraga ja teostatud tööde mahu ning kvaliteediga tutvuda. Asjaolu, et kostja keeldus võimaldamast hagejal sõiduk ära viia, ei anna iseenesest alust järelduseks, et kostja ei võimaldanud hagejal sõidukit ka üle vaadata. Töövõtulepingu kui tasulise lepingu puhul on töövõtjal nii VÕS § 111 lg 1 kui ka VÕS § 654 lg 1 alusel õigus keelduda tellijale kuuluva vallasasja (käesoleval juhul kaubiku) väljaandmisest. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et
töövõtja ettevõttes (garaažis, remonditöökojas jm) viibijatelt on töövõtja õigustatud nõudma ettevõtte pidaja korralduste järgimist, s.o muuhulgas seda, et klient ei asuks tema poolt remonti toodud sõidukiga tutvuma ilma ennast ettevõtte pidajale tutvustamata ja sõiduki ülevaatamist kooskõlastamata. Käesoleval juhul saab kostja seadusliku esindaja vande all antud ütlustest järeldada, et tellija esindaja(d) asus(id) ettevõtte territooriumil tegutsema omal äranägemisel. Eeltoodust lähtudes leiab ringkonnakohus, et hageja on jätnud kasutamata võimaluse töö üle vaadata ning puudub alus tuvastamaks, et kostja (töövõtja) rikkus oma kohustust võimaldada tellijal valminud tööga tutvuda. Seega ei ole kostja poolt töövõtulepingu rikkumine käesolevas asjas esile toodud asjaoludel ja kogutud tõendite alusel kinnitust leidnud.
11.Töövõtulepingust taganemise õigustatus, lepingu lõppemine ülesütlemise tulemusena.
11.1.Käesoleval juhul on hageja edastanud kostjale 12.09.2012.a töövõtulepingust taganemise avalduse (t I kd lk 14-18), mille saamist kostja ei ole vaidlustanud. Avalduse punkti 11 kohaselt on töövõtja jätnud oma lepingulised kohustused täitmata ja sõiduki tellijale üle andmata, tekitades sellega tellijale materiaalseid raskusi. Viitega VÕS § 116 lg-tele 1 ja 2 teatab tellija, et taganeb 21.07.2012 töövõtulepingust seoses OÜ VM Autorem oluliste lepingukohustuste rikkumisega VÕS § 116 lg 2 mõistes alates 12.09.2012.a. Kuna ringkonnakohtu arvates ei ole tõendatud töövõtja (kostja) poolne töövõtulepingu rikkumine, siis tuleb hageja 12.09.2012.a avaldus lugeda töövõtulepingu ülesütlemisavalduseks. Lepingu ülesütlemise õiguslikud tagajärjed tulenevad VÕS §-st 195 ja töövõtulepingu puhul spetsiifiliselt VÕS §-st 655. Lepingu ülesütlemine vabastab pooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest tulevikku puudutavas osas, samas jäävad kehtima lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused. Kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada.
11.2.Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei saanud tellija (hageja) poolne lepingu ülesütlemine 12.09.2012.a enam pooltevahelist võlasuhet oluliselt mõjutada seetõttu, et lepingu täitmise tähtaeg oli selleks ajaks möödunud ning töövõtja (kostja) oli tellijale juba 09.08.2012.a pakkunud valmis tööd. Töövõtja keeldus töö (remonditud kaubiku) üleandmisest ainuüksi seetõttu, et tellija keeldus aktsepteerimast töövõtja poolt esitatud arvet. Puuduvad tõendid selle kohta, et töövõtja jättis teostamata mõne kokkulepitud töödest või teostas selle mittenõuetekohaselt. Vastupidi, kostja väidete kohaselt teostati töid hageja poolt väidetust suuremas ulatuses, ning asjaolu, et sõiduk läbis seejärel tehnoülevaatuse, võimaldab järeldada, et ka hageja poolt sõnaselgelt soovitud tööd olid nõuetekohaselt teostatud. Vaatamata asjaolule, et pooltel oli vaidlus tellija poolt tasumisele kuuluva summa lõpliku suuruse üle, on alust eeldada, et töövõtjal tekkis tellija vastu töötasu nõue. Tellija töötasu nõuet, sh selle suurust, mõjutavad asjaolud leidsid kolleegiumi arvates aset juba enne 12.09.2012.a. Seega oleks töövõtjal ka olukorras, kus tellija ütles töölepingu üles pärast töö valmimist (kuid enne selle tellijale üleandmist), õigus nõuda kokkulepitud tasu. Niisugusel juhul puudub alus kokkulepitud tasust midagi maha arvata, kuna esile ei ole toodud niisuguseid asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et töövõtja hoidus lepingu ülesütlemise tõttu midagi kokku või tekkis tal just tänu ülesütlemisele võimalus rakendada oma tööjõudu muul viisil. Tellija (hageja) ei ole avaldanud ega tõendanud kokkulepitud tasunõuet vähendavate eelduste täitmist. Seetõttu on töövõtjal (kostjal) õigus nõuda pooltevahelises suhtes kokkulepitud tasu sõltumata sellest, et tellija esitas 12.09.2012.a avalduse töövõtulepingu ülesütlemiseks.
Osaliselt on sarnastele järeldustele jõudnud ka maakohus (otsuse p 29) - kohus ei ole küll käsitlenud taganemise ja ülesütlemise erisusi, kuid on märkinud, et hagejal on nõudeõigus kaubiku tagasisaamiseks ka ilma lepingut üles ütlemata.
12.Kostja vastunõue hageja vastu töötasu maksmiseks ja tehtud kulutuste hüvitamiseks.
12.1.Ringkonnakohus leiab, et kohtul tuleb hinnata ka kostjal hageja vastu vastunõuete olemasolu, kuna sellest sõltub, kas kostja on õigustatud kasutama seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid ja keelduma hagejale kaubiku väljaandmisest. Maakohus asus oma otsuse p-s 28 ebaõigesti seisukohale, et käesoleva vaidluse raames puudub vajadus kostja vastunõuete olemasolu ja nende ulatust kindlaks teha ning kohus lahendab käesolevas vaidluses üksnes hageja omandis oleva vallasasja kostja valdusest väljanõudmise ja lepingu rikkumisest tuleneva kahju nõudeid. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11 (p 37) selgitanud, et endal hageja vastu oleva nõude maksmapanekuks VÕS § 110 lg 1 järgse vastuväitena ei tule kostjal esitada tingimata vastuhagi. Vastupidi, kui võlausaldaja nõuab võlgnikult kohtus kohustuse täitmist ja võlgnik täitmisest VÕS § 110 lg 1 alusel keeldub, teeb kohus VÕS § 110 lg 5 järgi otsuse, millega võlgnikku kohustatakse otsust täitma üksnes juhul, kui võlausaldaja on oma kohustuse tema suhtes täitnud või võlgnik on täitmise vastuvõtmisega sattunud viivitusse. Riigikohus on ka varem leidnud, et täitmisest keeldumise õiguse maksmapanekuks ei ole vaja esitada vastuhagi, vaid sellele saab tugineda ka VÕS § 110 või 111 alusel (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-24-06, p 11). Kui vastuhagi esitamisel võinuks kohus mõista kostja nõutud raha hagejalt välja, siis vastuväitena nõude esitamisel täitmisest keeldumise alusena saab kohus teha VÕS § 110 lg 5 järgi üksnes otsuse, mille järgi rahuldab hagi raha maksmise vastu.
12.2.Eelpool (p 8.1 ja 8.2.) leidis ringkonnakohus, sarnaselt maakohtuga, et pooltevahelise töövõtulepingu alusel saab lugeda kostjal hageja vastu tekkinuks töötasu nõude summas 400 eurot. Arvestades kostja poolt hagejale esitatud arvet summas 932 eurot ei ole kostja nõue seega ülejäänud 532 euro osas kaetud pooltevahelise lepinguga. Kostja oli menetluses seisukohal, et kui lepingut n-ö täiendavate tööde osas mitte sõlmituks lugeda, siis on ta tööd teostanud käsundita hageja asja ajades ning on õigustatud saama selle eest tasu. Seega tuleb kohtul kontrollida ka seda, kas täidetud on käsundita asjaajamise eeldused ning kas sellest tuleneb kostjale õigus nõuda hagejalt tasu ja/või hüvitist. Käsundita asjaajamisega on VÕS § 1018 lg 1 järgi tegemist siis, kui isik teeb midagi teise isiku, s.o soodustatu kasuks, ilma et viimane oleks andnud talle õiguse või pannud kohustuse tegu teha. Seega saab õigussuhte kvalifitseerida käsundita asjaajamiseks, kui isik ajab teise isiku asja, olemata selleks lepingu või seaduse järgi kohustatud. VÕS § 1018 lg 1 järgi, kui käsundita asjaajaja teeb midagi soodustatu kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud tegu tegema, on käsundita asjaajajal VÕS §-des 1019-1023 sätestatud õigused ja kohustused mh siis, kui soodustatu kiidab asjaajamise heaks (p 1) või asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele (p 2) (vt ka RKTKo nr 3-2-1-57-13 p 12 ja nr 3-2-1-112-12, p 14).
12.3.Käesoleval juhul saab asuda seisukohale, et kostja poolt hageja kaubiku remontimine, mille tulemusena kaubik läbis tehnoülevaatuse, vastas iseenesest soodustatu (hageja) huvile ja eeldatavale tahtele. Samas ei saa kostja tegevust pidada nõuetekohaseks käsundita asjaajamiseks, kuna pooled pidasid läbirääkimisi tööde mahu ja maksumuse üle (vt eelpool p 8.1 – 8.2 ja maakohtu otsuse p 20) ning hageja (tellija) ei nõustunud kõrgema hinna tõttu suuremamahuliste tööde tegemisega. Kostja seaduslik esindaja V. Abrajev on kohtuistungil vande all selgitanud, et
hageja ei nõustunud pakutud hinnaga, mille järgselt kostja vähendas oluliselt hinda, vähemalt kaks korda, millega hageja jäi nõusse (II kd lk 117 pöördel). VÕS § 1020 kohaselt peab käsundita asjaajaja soodustatut üldjuhul asjaajamisele asumise kavatsusest teavitama ning ootama ära tema edasise otsuse asjaajamise kohta. Seega on käsundita asjaajajal üldjuhul kohustus selgitada välja soodustatu seisukoht asjaajamise suhtes. Maakohus on hinnanud asjas esitatud tõendeid ja kostja enda väiteid, mille kohaselt teavitas kostja korduvalt hagejat telefoni teel täiendavate tööde tegemise vajadustest ja sellega kaasnevalt suurenevatest kuludest, kuid hageja ei olnud suureneva hinnaga nõus (maakohtu otsuse p 22 ja 23). Ringkonnakohus asub sarnaselt maakohtuga seisukohale, et kostjal puudus alus pidada ennast õigustatuks ajama hageja asja ning tegema täiendavaid (kokkuleppimata) töid olukorras, kus tellija oli selgelt keeldunud mahukamata tööde eest kõrgemat hinda maksmast. Käsundita asjaajamise korras täiendavate tööde teostamist ei ole alust pidada vältimatuks avalikes huvides (VÕS § 1018 lg 1 p 3), kuna hagejal oli soovi korral võimalik viia kaubik täiendavaks remontimiseks teise teenusepakkuja juurde. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11 (p 33) selgitanud, et käsundita asjaajamise mõte ei ole suruda isikule peale soovimatuid teenuseid ja kohustada teda selle eest maksma, st luua sisuliselt leping, mida isik ei ole soovinud.
12.4.Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja kui töövõtja pidi täiendavate tööde teostamisele asudes aru saama, et tal puudub asjaajamisele asumise õigustus (kokkulepe tellijaga või VÕS § 1018 lõikes 1 sätestatud õigustus). Majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuna oli kostjal võimalus ja ka kohustus veenduda, millises ulatuses tööde teostamist klient soovib ja mille eest on ta nõus tasuma, arvestades eelnenud läbirääkimisi, mille käigus tellija üheselt keeldus kõrgema hinnaga ja suuremamahuliste tööde osas kokku leppimast. Seega ei olnud käesoleva vaidluse asjaoludel kostjal alust jätkata käsundita asjaajamist ning tal tulnuks asjaajamine katkestada. Kuna tegemist ei olnud õigustatud käsundita asjaajamisega, siis puudub kostjal alus nõuda hagejalt kulutuste hüvitamist ja tasu VÕS § 1023 alusel. Kui ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 nimetatud eeldustest ei esine, kuid kostja osutas hagejale teenust kostja soodustamise tahtlusega (VÕS § 1018 lg 2), tuleb kõne alla kostja nõude kvalifitseerimine VÕS § 1024 lg 4 järgi. Samas puudub käesoleval juhul alus asuda seisukohale, et kostja kui käsundita asjaajaja ei saanud asjaajamisele asumisel aru ega pidanudki aru saama, et tal puudub asjaajamisele asumise õigustus VÕS § 1018 lg 1 järgi (vt eepool p 12.3). Seetõttu ei ole kostjal õigust nõuda hagejalt (soodustatult) seoses asjaajamisega saadu asjaajajale (kostjale) väljaandmist alusetu rikastumise sätete järgi. Kostjal puudub alusetust rikastumisest tulenev hüvitisnõue (VÕS § 1024 lg 4). Eeltoodust juhindudes on kostjal õigus nõuda hagejalt 400 euro tasumist, millises ulatuses on tõendatud poolte vahel töövõtulepingu sõlmimine. Põhjendatud ei ole aga kostja nõue hageja vastu ülejäänud 532 euro ulatuses.
13.Hageja väljanõudeõigus ja kostja võimalikud vastuväited
13.1.Hagejal kui tellijal on töövõtulepingu lõppedes – sõltumata lõppemise alusest – õigus nõuda temale kuuluva vallasasja (kaubiku) väljaandmist, nagu on õigesti leidnud ka maakohus. Hageja nõude rahuldamata jätmine saab sellises olukorras olla õigustatud üksnes juhul, kui töövõtjal (kostjal) on kas VÕS § 111 lg 1 või VÕS § 654 lg 1 alusel õigus väljaandmisest keelduda. VÕS § 111 lg 1 võimaldab töövõtjal keelduda remonditud asja väljaandmisest seni, kuni tellija on täitnud oma kohustuse maksta tasu, pakkunud tasu maksmist, andnud tasu maksmise kohta tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab (s.o maksab tasu). VÕS § 654 lg 1 kohaselt saab töövõtjal lugeda tekkinuks seadusest tuleneva pandiõiguse tellija vallasasjale
(käesoleval juhul kaubikule), mis samuti võimaldab töövõtjal keelduda pandiõigusest tulenevale valdusõigusele tuginedes asja tellijale väljaandmisest. VÕS § 111 lg 1 alusel on kostjal õigus keelduda kaubiku väljaandmisest seni, kuni poolte vahel on olemas kehtiv leping, millest tulenevad pooltele vastastikused põhikohustused (s.o töövõtulepingu puhul – töö üleandmine ja tellija poolt selle eest võlgnetava tasu maksmine).
13.2.Praegusel juhul asus kohus eelpool (otsuse p 11.1) seisukohale, et hageja on oma 12.09.2012.a avaldusega töövõtulepingu üles öelnud. Kuna aga mõlemad pooled soovivad jätkuvalt lepingujärgsete põhikohustuste täitmist, siis saab kostja ringkonnakohtu arvates jätkuvalt tugineda kas VÕS § 111 lõikele 1 või alternatiivselt VÕS § 110 lõikele 1. VÕS § 110 lg 1 kohaselt võib võlgnik keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Eelkõige on nõude ja kohustuse vahel piisav seos juhul, kui võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, nendevahelisest eelnevast regulaarsest suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest seosest. Töövõtja (kostja) vastunõude summas 400 eurot saab lugeda sissenõutavaks muutunuks. VÕS § 637 lg 3 kohaselt muutub töövõtja tasunõue üldjuhul sissenõutavaks töö valmimisest. VÕS § 637 lg 4 täpsustab, et kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Samas puudub käesoleval juhul lepingu tellija poolt ülesütlemise tulemusena vajadus hinnata töö tellija poolt vastuvõtmise ulatust ja asjaolusid, kuna VÕS § 655 lõikes 1 sätestatud tasu nõude saab lugeda sissenõutavaks muutunuks alates lepingu ülesütlemisest, s.o alates 12. septembrist 2012.a.
13.3.Maakohus asus seisukohale (otsuse p 28), et töövõtjal on küll seadusest tulenev õigus kasutada VÕS §-s 111 toodud õiguskaitsevahendeid, kuid käesoleval juhul ei olnud kostjal sõiduki väljaandmisest keeldumine põhjendatud, kuna hageja pakkus korduvalt arve tasumist kokkulepitud ulatuses, millest kostja põhjendamatult keeldus. Seejuures on maakohus viidanud VÕS § 111 lg-tele 4 ja 6, jättes aga põhjendamata, miks tuli eeldada, et kostja (töövõtja) pidi oma kohustuse täitma enne teist poolt (s.o tellijat). Kuna töövõtulepingu puhul on tegemist vastastikuse lepinguga, siis VÕS § 82 lg 5 järgi tuli pooltel eelduslikult oma vastastikused lepingulised kohustused täita üheaegselt. Kuna hageja ütles töövõtulepingu üles, siis on aga vaidluse lahendamisel asjakohane hinnata töövõtja õigust asja väljaandmisest keelduda hoopis VÕS § 110 lg 1 alusel, kuna tegemist ei ole enam kehtiva lepingulise suhtega. VÕS § 110 lg-s 1 sätestatud täitmisest keeldumise alus ei lõpe sellega, kui teine pool pakub täitmist (VÕS § 111 lg 1). VÕS § 110 lg 3 kohaselt lõpeb võlgniku õigus täitmisest keelduda siis, kui võlausaldaja täidab oma kohustuse või tagab kohustuse täitmise.
13.4.Ringkonnakohus leiab, et VÕS §-st 110 tulenevalt on kostjal jätkuvalt õigus keelduda kaubiku hagejale väljaandmisest seni, kuni hageja tasub talle võlgnetava 400 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine VÕS § 110 lõikes 2 sätestatud piiranguid kostja kui võlgniku õigusele töö väljaandmisest keeldumiseks. Kõne alla saaks tulla üksnes VÕS § 110 lg 2 punktis 2 sätestatu, mille kohaselt ei ole võlgnikul õigust oma kohustuse täitmisest keelduda juhul, kui võlausaldaja on oma kohustust rikkunud võlgnikust tulenevatel asjaoludel, sealhulgas ka siis, kui tema kohustuse täitmist takistab võlgniku vastuvõtuviivitus. Ringkonnakohus leidis eelpool, et puudub alus lugeda töövõtjat oma kohustusi rikkunuks ning tellija on ise jätnud kasutamata võimaluse töö üle vaadata, millest tulenevalt on ta minetanud õiguse sellele tugineda.
Kolleegiumi arvates puudub käesolevas asjas tõendamist leidnud asjaoludel alus lugeda kostjat ka talle hageja kui tellija poolt tasumisele kuuluva 400 euro osas vastuvõtuviivituses olevaks. Hageja esitas menetluses küll väiteid selle kohta, et ta oli nõus tasuma 400 eurot ja pakkus kostjale korduvalt selles ulatuses täitmist, kuid puuduvad tõendid selle kohta, et hageja tõepoolest kostjale 400 euro ulatuses reaalset täitmist pakkus, s.o püüdis tasuda 400 eurot nt sularahas, mille vastuvõtmisest kostja keeldus. Olukorras, kus pooltel oli vaidlus tellitud ja teostatud tööde mahu ja tasumisele kuuluva summa üle, ei saa ringkonnakohtu arvates lugeda täitmise pakkumiseks asjaolu, kui tellija vaidleb vastu töövõtja poolt esitatud arve suurusele, keeldub selle vastuvõtmisest ja teatab, et tasumisele ei kuulu enam kui 400 eurot. Hageja valmidusele tasuda kostjale võlgnetav 400 eurot ei viita ka asjaolu, et käesolevas menetluses on hageja esitanud kostja vastu kahjuhüvitisnõude summas 900 eurot, arvestamata seejuures oma väidetavalt aktsepteeritud kohustust kostja ees.
13.5.Seoses töövõtja pandiõigusega (VÕS § 654) märgib ringkonnakohus, et maakohus on selles osas kohaldanud materiaalõigusnormi ebaõigesti. VÕS § 654 alusel tekib pandiõigus seadusest tulenevalt ning selleks ei tule pooltel leppida kokku pandiõiguse seadmises. Samuti on asjakohatud maakohtu viited (kohtuotsuse p 26) VÕS §-le 636, kuivõrd see säte kohaldub eeskätt niisugustele töövõtulepingutele, mille objektiks on teatava eseme valmistamine tellijale. Kuna käesoleval juhul oli töövõtulepingu objektiks hagejale kuuluva vallasasja (kaubiku) remontimine, siis ei tekkinud küsimust remonditud eseme tellijale kui omanikule tagastamise kohustusest (töövõtjal oli õigus võõrast vallasasja vallata üksnes töövõtulepingu kestel, samuti tuginedes oma VÕS § 110 lg-st 1, § 111 lg-st 1 ja §-st 654 tulenevatele õigustele asja enda käes pidada). Kuigi seadusest ei tulene otseselt, et töövõtulepingu ülesütlemise tulemusena lõppeks juba selleks ajaks VÕS § 654 alusel tekkinud seadusjärgne töövõtja pandiõigus, leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul tuleb asi lahendada sel teel, et tunnustada kostja õigust keelduda kaubiku hagejale väljaandmisest kuni temale 400 euro tasumiseni VÕS § 110 lg 1 alusel. Pandiõigusele tuginemine ei võimaldaks pooltevahelist vaidlust käesoleva tsiviilasja raames lahendada, kuna pant tuleks realiseerida asjaõigusseaduses (eeskätt AÕS § 294) sätestatud korras. Kinnipidamisõigusele tuginemine võimaldab asja lahendada ökonoomsemalt.
14.Kolleegium leiab, et käesoleval juhul on põhjendatud rahuldada hageja nõue kaubiku ja sellega seotud päraldiste ja vallasasjade väljanõudmiseks tingimuslikult, sidudes kostja väljaandmiskohustuse hageja poolt samaaegselt kostjale töövõtulepingust tuleneva nõude katteks 400 euro tasumisega. VÕS § 110 lg 5 kohaselt, kui võlausaldaja nõuab võlgnikult kohtus kohustuse täitmist ja võlgnik täitmisest käesoleva paragrahvi alusel keeldub, teeb kohus otsuse, millega võlgnikku kohustakse otsust täitma üksnes juhul, kui võlausaldaja on oma kohustuse tema suhtes täitnud või võlgnik on täitmise vastuvõtmisega sattunud viivitusse. Tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11 (p 38) selgitas Riigikohus, et VÕS § 110 lg 5 järgse otsustuse tegemine on menetluslikult ühtlasi otsuse täitmise viisi kindlaksmääramine TsMS § 445 lg 1 esimese lause mõttes. Sellise täitedokumendi täitmisele kohaldatakse TMS § 21 (vt ka RKTKo nr 3-2-1-168-05, p 14). Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja vastunõue summas 400 eurot on piisavalt ja selgelt seotud hageja nõudega, kuna nõue tuleneb samast töövõtusuhtest, mille alusel hageja oma sõiduki kostja valdusesse andis. Samuti on kostja vastunõue muutunud sissenõutavaks (p 13.2) ja see nõue ei ole muul viisil piisavalt tagatud. Kolleegium ei loe käesoleval juhul kostja vastunõude asjakohaseks tagatiseks, mis välistaks VÕS § 110 lg 5 kohaldamise, VÕS § 654 lõikest 1 tulenevat töövõtja pandiõigust, olles asunud eelpool seisukohale, et vallaspandiõiguse realiseerimine oleks mõlemale poolele aeganõudvam ja kulukam võrreldes poolte vastastikuste kohustuste üheaegseks täitmiseks kohustamisega.
15.Hageja kahju hüvitamise nõue:
15.1.Hageja esitas lisaks sõiduki ja selle juurde kuuluvate vallasasjade väljaandmise nõudele ka kahju hüvitamise nõude summas 900 eurot. Maakohus leidis, et nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele (otsuse p 32). Kohus kohaldas hageja hüvitisenõude alusena VÕS § 115 lg-t 1. VÕS § 115 lg 1 alusel nõude esitamise eelduseks on, et kostja oleks rikkunud oma kohustust. Käesolevas asjas on ringkonnakohus jõudnud seisukohale, et puudub alus kostjale tema kohustuste rikkumist ette heita. Muuhulgas ei ole kostja rikkunud oma kohustusi sellega, et on keeldunud hagejale kuuluva kaubiku väljaandmisest, kuna kostjal on seadusest tulenev õigus hageja vallasasju kinni pidada seni, kuni hageja täidab oma rahalise nõude kostja ees summas 400 eurot.
15.2.Kuna kostja poolt lepingu rikkumine ei ole asjas tuvastamist leidnud, siis puudub vajadus täiendavalt hinnata VÕS § 127 kohaldamise eeldusi. Kolleegium märgib siiski, et VÕS § 127 lg 3 kohaselt peab lepingulist kohustust rikkunud lepingupool hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Käesolevas asjas on kostja tuginenud asjaolule, et hageja (tellija) ei teavitanud teda töövõtulepingu sõlmimise ja sõiduki töövõtja valdusse üleandmise ajal sellest, et hageja soovib sõiduki anda alates 01.08.2012.a rendile. Seega on kostja tuginenud asjaoludele, mille kohaselt ei olnud kostja kui töövõtja jaoks hagejal (tellijal) saamata jäänud tulu tekkimine ettenähtav. Hageja ei ole millegagi tõendanud, et ta teavitas kostjat (töövõtjat) sellest, et alates 1. augustist 2012.a on hagejal kolmanda isiku ees kohustus kaubiku rendileandmiseks ning kolmanda isikuga sõlmitud lepingu mittetäitmine toob hagejale kaasa kahjulikud tagajärjed (vt ka eelpool otsuse p 9.3). Asjaolu, et hageja kavandas minna sõidukiga tehnoülevaatusele 01.08.2012.a, ei anna iseenesest alust järelduseks, et kostja pidi olema teadlik sellel kuupäeval tekkivatest hageja uutest võlaõiguslikest suhetest. Kolleegium ei nõustu hageja (vastustaja) seisukohaga, nagu pidanuks kostja nägema ette kahju tekkimise tõenäosust juba ainuüksi seetõttu, et tellija on juriidiline isik, kes ilmselt kasutab sõidukit ärilisel otstarbel ja kelle ärinimi viitab mh maakleriteenuste osutamisele. Kohus leiab, et ka oma majandustegevuses mootorsõidukeid kasutavalte juriidilistel isikutel tuleb arvestada sõidukite remondi vajadustega ning esialgu planeeritust ca nädal aega kauem kestnud remondi puhul ei pidanud kostjal tekkima teadmist, et viivitusega kaasneb tellijale tõenäoliselt oluline kahju. Eeltoodust lähtudes puudub ringkonnakohtu arvates vajadus hinnata hageja (OÜ Peremaakler) ja Auvõlg OÜ vahelise rendilepingu ehtsust ja poolte sellekohaseid väiteid, samuti asjaolu, kas hagejal tegelikult väidetud kahju saamata jäänud tulu näol tekkis või mitte.
15.3.Lisaks tuleb käesolevas vaidluses esiletoodud asjaoludel kõne alla hagejal kahju tekkimine mittenõuetekohase asjaajamise tõttu. Kolleegium leidis eelpool, et kostjat ei saa lugeda õigustatult hageja asja ajanuks VÕS § 1018 mõttes ning talle ei kuulu VÕS §-s 1023 sätestatud nõudeid hageja vastu. VÕS § 1024 lg 1 sätestab, et kui käsundita asjaajajal puudus käesoleva seaduse § 1018 lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud õigustus asjaajamisele asumiseks ja kui soodustatu ei kiitnud asjaajamist heaks, peab asjaajaja kõrvaldama soodustatule asjaajamisest tulenenud tagajärjed ja hüvitama asjaajamisest tekkinud kahju. Samas puudub ringkonnakohtu arvates alus tuvastamaks, nagu oleks hagejale tekkinud kahju õigustamatu asjaajamise tõttu. Asjaajamine seisnes selles, et kostja teostas hageja sõidukile suuremas ulatuses remonditöid, kui hageja oli tellinud. Ümber ei ole lükatud kostja väiteid selle kohta, et ta oli alates 09.08.2012.a valmis andma hagejale üle töö- ja sõidukorras kaubiku, mis oli juba läbinud tehnoülevaatuse. Hageja ise on kahju tekitamise alusena tuginenud eeskätt asjaolule, et kostja ei teostanud töid kokkulepitud tähtajaks, s.o 01.08.2012.a. Ringkonnakohus
jääb eelpool väljendatud seisukohale, et tööde kindla lõpptähtaja kokkuleppimine ei ole asjas tõendamist leidnud ning töö pakkumist hagejale 09.08.2012.a ei ole alust pidada kostja poolseks oluliseks täitmisega viivitamiseks. Eeltooduga seoses on kolleegium ühtlasi seisukohal, et hagejal väidetava kahju tekkimine saamata jäänud tulu näol ei ole seostatav kostja poolse õigustamatu asjaajamisega, mistõttu puudub alus hageja kahjuhüvitisnõude rahuldamiseks ka VÕS § 1024 lg 1 alusel.
16.Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus otsusega kuulub hagi rahuldamisele osaliselt ning hageja nõue rahuldatakse kostja vastunõude täitmise tingimusel, leiab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 kohaselt, et põhjendatud on jätta asjas kantud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel täies ulatuses kummagi poole enda kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Alates 01.01.2015.a kehtiva menetlusõiguse seaduse kohaselt saab menetlusosaline taotleda menetluskulude summaarset kindlaksmääramist nende menetluskulude osas, mis tsiviilasja toimikust ei kajastu (näiteks lepingulise esindaja tasu), üksnes siis, kui menetlusosaline on esitanud igas kohtuastmes, kohtu poolt määratud tähtaja jooksul kohase menetluskulude nimekirja. Kuna käesolevas tsiviilasjas tegi maakohus lõpplahendi enne 01.01.2015, ta menetlusosalistelt menetlus-kulude nimekirja ei küsinud ning märkis otsuses, et menetlusosalistel on õigus esitada kulude summaarse kindlaksmääramise taotlus asjas lõpplahendi teinud maakohtule seaduses sätestatud tähtaja jooksul (TsMS § 174 lg 1). Kuigi praeguseks ei kehti enam säte, mis lubas esitada menetluskulude nimekirja pärast lõpplahendi jõustumist, tuleb siiski kohaldada varasemat seadust nende lõpplahendite suhtes, mis tehti enne 01.01.2015, ning lubada kulude kindlaksmääramise taotlust esitada kehtinud seaduses ettenähtud korras. Seejuures on oluline ka tagada, et ühe ja sama tsiviilasja puhul toimuks erinevate kohtuastmete menetluskulude kindlaksmääramine samade põhimõtete järgi, seda sõltumata lahendi tegemise ajast. Eeltoodust tulenevalt ei määra ringkonnakohus menetlusosalistele apellatsioonimenetluse kulude nimekirja esitamiseks tähtpäeva, vaid määrab kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse. Kohus selgitab, et menetluskulude summaarse kindlaksmääramise korra osas tuleb menetlusosalistel juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonist. Kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/
Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.