Swedbank Liising AS hagi OÜ XXX ja XXX vastu võlgnevuse 24 464,88 euro nõudes
Tsiviilasja hind
24 464,88 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Swedbank Liising Aktsiaselts (endine ärinimi Hansa Liising Eesti AS, registrikood 10434248, asukoht Liivalaia 8, 15039 Tallinn); Hageja lepinguline esindaja: Kaarel XXX (e-post [email protected]); Kostja 2: XXX(isikukood XXX, elukoht XXX, e-post:
XXX).
Asja läbivaatamine
Eelistung 10.06.2013, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Välja mõista kostjalt 2 XXX(isikukood XXX) hageja Swedbank Liising Aktsiaseltsi (registrikood 10434248) kasuks võlgnevus 22 039,47 eurot (kakskümmend kaks tuhat kolmkümmend üheksa eurot ja nelikümmend seitse senti). Taotluste lahendamine
Keelduda XXX 12.12.2014 esitatud määruskaebuse menetlusse võtmisest, kuna see on esitatud Harju Maakohtu 10.11.2014 kohtumääruse peale, mille suhtes on kohus juba varasemalt, 08.12.2014 määrusega keeldunud määruskaebuse menetlusse võtmisest. Menetluskulude kindlaksmääramine
4.Jätta hageja menetluskuludest 9/10 kostja 2 kanda ja kostja 2 menetluskulud tema enda kanda.
5.Välja mõista XXX(isikukood XXX) Swedbank Liising Aktsiaseltsi kasuks menetluskuluna 810 (kaheksasada kümme) eurot.
6.Välja mõista XXX Swedbank Liising Aktsiaseltsi kasuks viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses
2-12-29402 sätestatud (Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär + 8 % aastas) sätestatud määras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse ärakirja kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Õiend menetluskäigu kohta
1.Swedbank Liising Aktsiaselts (endise ärinimega AS Hansa Liising Eesti, edaspidi hageja) esitas 27.07.2012 Harju Maakohtusse hagi OÜ XXX (edaspidi kostja 1) ja XXX(XXX, edaspidi kostja 2) (kostja 1 ja kostja 2 koos nimetatud ka kui kostjad) vastu võlgnevuse 24 464,88 euro ja viivise nõudes. Hageja esitas 21.08.2012 hagiavalduse täpsustuse (1. kd, tl 6-11, 146-151).
3.Kohus võttis 23.08.2012 hagi menetlusse (1. kd, tl 153-155).
4.16.06.2013 toimus asjas eelistung, kuhu kostja 1 ei ilmunud (põhjus teadmata, kohtukutse kättetoimetatud Ametlikud Teadaanded kaudu). Kostja 2 tunnistas osaliselt võlga, s.o põhivõla osas. Kohus määras eelistungil mh lahendada tsiviilasi kirjalikus menetluses, andis pooltele sellega seonduvad tähtajad ja tegi pooltele ettepaneku pidada läbirääkimisi võimaliku kompromissi saavutamiseks. Eelistungil kohustas kohus kostja 2 esitama oma 17.03.2013 vastusega esitatud võõrkeelsete dokumentide tõlked ning tõendama vara väärtust ja enda poolt transpordikulu suuruse osas väidetut (2. kd, tl 134-135).
5.Kohus kohustas 08.09.2014 e-kirja/määrusega hagejat selgitama XXX OÜ arvel summa 14 800 krooni (945,89 eurot) kujunemist ja XXXAS arvetel 31.12.2010 - 31.05.2011 liisingueseme hoiukulude suurust ja kuidas on leitud hageja poolt arvestatud summa 1 250,09 eurot. Kuna kostja 2 kohtu poolt 10.06.2013 nõutud ingliskeelsete tõendite tõlkeid ei esitanud, jättis kohus kostja 2 poolt 10.03.2013 esitatud ingliskeelsed tõendid (2. kd, tl 8-10) tähelepanuta (TsMS § 33 lg 3). Kohus määras 08.09.2014 määrusega kostjale 2 tähtaja kostja 2 poolt 08.07.2013 esitatud täiendavate võõrkeelsete (vene, inglise) tõendite (2. kd, tl 152, 156-162) kohta tõlgete esitamiseks hoiatusega TsMS § 33 lg-le 3 ( 3. kd, tl 1-2).
6.Kohus lõpetas 07.10.2014 määrusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 5 alusel menetluse kostja OÜ XXX suhtes seoses asjaoluga, et kostja OÜ XXX (kostja 1) on alates 16.09.2013 äriregistrist kustutatud, kostja 2 XXX suhtes menetlus jätkus (3. kd, tl 41-42).
7.15.10.2014 esitas XXX määruskaebuse 07.10.2014 kohtumääruse peale (3. kd, tl 47-48).
8.Kohus uuendas 10.11.2014 määrusega tsiviilasjas menetluse ning sama määruse p 2 kohaselt keeldus kostja XXX15.10.2014 määruskaebuse menetlusse võtmisest (3. kd, tl 59).
9.26.11.2014 esitas XXX määruskaebuse 10.11.2014 kohtumääruse peale (3. kd, tl 62-63).
10.08.12.2014 kohtumäärusega kohus keeldus kostja XXX Harju Maakohtu 10.11.2014 kohtumääruse peale esitatud määruskaebuse menetlusse võtmisest ( 3. kd, tl 65-66).
2-12-29402
11.12.12.2014 andis kohus pooltele tähtajad lõppseisukohtade ja menetluskulude nimekirjade esitamiseks ja teatas, et teeb kohtuotsuse teatavaks 23.01.2015 (3. kd, tl 70).
12.12.12.2014 esitas XXX kohtule määruskaebuse ja riigilõivu maksekorralduse 50 euro kohta, kuid esitatud määruskaebus sisaldas sama dokumenti, mille XXX oli esitanud kohtule 26.11.2014 (3. kd, tl 73-77).
13.Kohus edastas kostjale 2 XXX 17.12.2014 e-kirja, kus juhtis tähelepanu, et 12.12.2014 määruskaebus sisaldab varasemalt, s.o novembris 2014 esitatud määruskaebust Harju Maakohtu 10.11.2014 määruse peale (3. kd, tl 78). Hagi asjaolud ja hageja nõue
14.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 23.04.2008 hageja ja kostja 1 kui liisinguvõtja liisingulepingu nr XXX (edaspidi leping), mille esemeks oli zookaupluse sisustus XXX, ehitusaastaga 2008 (edaspidi vara). Kostja 1 rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed. Kostjal 1 poolt on hagejale tasumata lepingu alusel esitatud arved (põhiosa- ja intressivõlgnevus, dokumendivõlgnevuse trahv) kokku summas 8 008,23 eurot. Hageja arvestas tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt viivist 0,25% päevas, viivisvõlgnevus moodustab 3 873,09 eurot. Hageja saatis 11.08.2010 kostjale 1 teatise lepingu ülesütlemise kohta. Kuna kostja 1 võlgnevust ei kustutanud ja hagejaga kokkulepete sõlmimiseks ühendust ei võtnud, luges hageja tuginedes lepingu üldtingimuste punktile 7.1.3 lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu ülesöelduks. Kuna kostja 1 vara ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma vara tagastamiseks tagastusteenust pakkuva koostööpartneri XXXOÜ poole. Hageja valdus varale taastati 22.10.2010. Pärast vara valduse taastamist paigutas hageja vara hoiule XXX AS-i laopinnal. Seejärel asus hageja vara portaali Osta.ee kaudu võõrandama. XXXOÜ, XXX AS ja Osta.ee esitasid hagejale osutatud teenuste (vara tagastusteenus, komisjonitasu, hoiuteenus laopinnal, laopinna üür) eest arveid kokku summas 2364,08 eurot (käibemaksuta), mille on hageja tasunud. Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja 1 vastu. Hageja lepingust tulenev nõue kostja 1 vastu oli 25 503,64 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 11 258,24 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 8 008,23 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest kokku summas 2 364,08 eurot (käibemaksuta) ja viivismaksete võlgnevusest 3 873,09 eurot. Vara müügist sai hageja 1 038,76 eurot (käibemaksuta), seega koosneb kahju 24 464,88 eurot, mida kostja 1 on kohustatud hüvitama, hageja lepingust tulenevast nõudest (25 503,64 eurot), millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta), s.o 25 503,64 – 1 038,76= 24 464,88 eurot. 08.07.2012 saadetud kirjas teatas hageja kostjale 1 lepingu ülesütlemisest, milles palus tasuda kostjal 1 kõik lepingust ja selle ülesütlemisest tulenevad võlgnevused. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga ei ole võlgnevust hagejale tasutud.
15.23.04.2008 sõlmisid hageja ja kostja 2 käenduslepingu nr XXX (edaspidi käendusleping), mille kohaselt kohustus kostja 2 tagama solidaarselt liisinguvõtjaga (kostja 1) hageja ja liisinguvõtja vahel 23.04.2008 sõlmitud liisingulepingust nr XXX ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostja 2 vastutuse piirmääraks lepiti 52 183,74 eurot (käenduslepingu p 1). Käendatava kohustuse täitmise tähtpäevaks on lepingu järgse iga makse tasumise tähtpäev. Lepingu ülesütlemisel on kohustuse täitmise tähtpäevaks päev, milliseks liisinguvõtja kohustub ennetähtaegselt tasuma kõik liisingulepingu alusel võlgnetavad summad (käenduslepingu p 4). Käendusleping on kehtiv kuni lepingust tulenevate kohustuste täieliku täitmiseni. 11.08.2010 saadetud kirjas teatas hageja kostjale 2 lepingu ülesütlemisest. 08.07.2011 saadetud kirjas teatas hageja kostjale 2 lepingu ülesütlemisest, milles palus kostjal 2 kõik lepingust ja selle ülesütlemisest tulenevad võlgnevused tasuda. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga ei ole võlgnevusi hagejale tasutud.
2-12-29402
16.Hageja täiendava vastuse kohaselt (1. kd, tl 173-176) koosneb kostja 1 debitoorne võlgnevus põhiosamaksete võlgnevusest 6 488,81 eurot, intressivõlgnevusest 560,75 eurot ja dokumendivõlgnevus trahvist 958,67 eurot, s.o 6 488,81 + 560,75 + 958,67 = 8 008,23 eurot. Hageja ei nõustu kostja 2 käsitlusega, et dokumendivõlgnevuse trahvi ei saa nõuda korduvalt. Iga üksiku kohustuse rikkumise eest on võimalik nõuda kuni 192 eurot trahvi, mida on ka hageja teinud. Kostja arusaam, et leppetrahvi nõudmine ei ole seetõttu põhjendatud, kuna hagejal ei ole tekkinud kahju, on ekslik. Hageja leiab, et vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud on mõistlikus suuruses ja põhjendatud. Hagejal puudub vajalik pind, kus tagastatud liisinguesemeid hoida, mis tähendab, et vajalik on selline koht rentida ehk liisinguese kusagil ladustada. Hagejal puuduvad ka müügiks ja hoiustamiseks vajalikud ressursid, mistõttu on vajalik need tellida väljaspoolt. Transpordikulu osas hageja selgitab, et kuna vara koosnes väga paljudest osadest ja tegemist on ka õrnade esemetega (nt kuulusid vara hulka akvaariumid, nende veesüsteem, puurid, kapid, lett koos detailidega, klaasist akvaariumide sektsioon jms), oli nende transportimine keerukam, aeganõudvam ja mahukam – seega ka kulukam. Oksjonitasu osas on hageja hinnangul kasutatud realiseerimismeetod arvestades vara olemust mõistlik. Etteheite osas, et esemete müüja ei olnud piisavalt professionaalne, leiab hageja, et zookaupluse kasutatud sisustuse müügiga professionaalselt tegelevat koostööpartnerit on sisuliselt võimatu leida ja samas ei ole tegemist sedavõrd spetsiifiliste esemetega, mille realiseerimiseks oleks vaja eriteadmisi. Hageja samuti ei nõustu, et viivisearvestus on arusaamatu ja põhjendamatu ning et liisingueseme väärtuseks selle tagastamise ajal tuleb lugeda maksegraafikujärgne jääkmaksumus. Vara müümisel oli hagejal õigus lähtuda müügihinnast, kuna hageja on teinud kõik endast oleneva eseme müümisel kiireima ja parima tulemuse saamiseks ning liisinguvõtjal ja käendajal oli võimalik müügiprotsessis osaleda.
17.Hageja selgitas täiendavalt, et kostjatele on teatatud 22.02.2011, 22.03.2011 ja 12.05.2011 teatistega müügihinna muudatustest, mistõttu vara müügihinda saab käsitleda selle tegeliku turuväärtusena (1. kd, tl 185-186). Samuti hageja ei nõustu, et vara müük ühtse komplektina oleks andnud kõrgema müügiväärtuse ja et vara ei olnud võimalik müüa osadena, mh ka põhjusel, et poe sisustus on käsitlev TsÜS § 53 mõttes asja, selle oluliste osade ja päraldistega. Hageja arvates vara osadena müümine pigem laiendas oluliselt võimalike ostuhuviliste ringi. Samuti ei ole hageja müünud zookaupluse sisustust täielikult detailidena, vaid on müünud seda teatavate komplektidena, sh akvaariumid koos alusega, komplektne veesüsteem, komplektne akvaariumide sektsioon koos aluskapi ja valgustite raamiga, kapp koos vastavate puuridega, kapid koos vastava leti ja sinna juurde kuuluvate detailidega, valgustite komplekt (sh lambimoodulid koos vastavate pistikupesade moodulitega) jne, st hageja on eraldanud üksnes lahutatavad osad, mida on võimalik ka eraldi kasutada või komplekteerida teiste osadega. Hageja kinnitab ühtlasi, et on müünud kogu vara, mis talle üle anti ega ei nõustu kostja 2 etteheitega, et valitud müügimeetod oli asjatundmatu. Hageja proovis vara müüa algselt oluliselt kõrgema hinnaga (25 950 eurot ilma käibemaksuta), kuid sellise hinnaga ei leidunud varale mitte ühtegi soovijat. Ka hindadega 20 800 eurot ja 16 600 eurot (ilma käibemaksuta) ei tundnud mitte keegi vara ostmise vastu huvi. Alles peale umbes 4 kuud tulutut vara avalikku müügikspakkumist fikseeritud hinnaga suunas hageja vara oksjonile, mille tulemune õnnestus vara ka realiseerida. Hageja märgib, et kõigi oksjonikuulutustega on tutvutud 190 kuni 771 korral (2. kd, tl 171-175).
18.Hageja selgitas täiendavalt XXXOÜ arvel nr 02548 summa 14 800,00 krooni (945,89 eurot) ja AS XXX arvetel hoiustatud vara osas summade kujunemist (3. kd, tl 24-26). Hageja jäi oma lõppseisukohtades hagi juurde ja palub selle täielikult rahuldada (3. kd, tl 53-54). Kostja 2 vastus hagile ja täiendavad vastuväited
2-12-29402
19.Kostja 2 tunnistab oma 16.09.2012 vastuses hagi osaliselt, s.o summas 7 209,35 eurot (osaliselt debitoorne võlgnevus ja vara tagastamise kulu 159,78 eurot (1. kd, tl 160-167). Põhjendatud ei ole kostjatelt nõuda kindlustuspoliisi esitamata jätmise eest trahvi viiel erineval korral kokku summas 15 000 krooni (958,65 eurot). Liisingulepingu p 5.2 kohaselt võib trahvi nõuda ainult kuni 192 eurot, samuti ei ole kindlustuspoliisi esitamata jätmisest tekkinud hagejale mingit kahju. Trahvi osas tunnistab kostja 2 hageja nõuet ainult ühe korra eest summas 191,73 eurot, ülejäänud summas (766,92 eurot) tuleb hagi jätta rahuldamata. Seega tunnistab kostja 2 hageja nõuet debitoorse võlgnevuse osas summas 7 049,58 eurot.
20.XXXOÜ arve osas tagastusteenuse eest summas 2 500 krooni (159,78 eurot) kostjal 2 vastuväiteid ei ole. Samas XXXOÜ arves osas zookaupluse sisustuse transpordi eest kulu 14 800 krooni (945,89 eurot, käibemaksuta) ei nähtu, millest selline summa koosneb, nimetatud summa on ebamõistlikult suur ja põhjendamatu. AS XXX poolt esitatud 8 arvetest ajavahemiku oktoober 2010 kuni mai 2011 eest kogusummas 14 418,04 eurot ei nähtu, et tegemist on kostjalt 1 liisingulepingu nr XXX alusel ära võetud liisinguvara hoiustamisega XXX AS-i laos nr 6. Põhjendamatu oli hageja otsus müüa liisinguvara portaali osta.ee vahendusel oksjonil, hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et muul viisil vara võõrandamine ei õnnestunud. Portaali Osta.ee poolt esitatud arvetest ei nähtu kostja 2 arvates, kas nimetatud esemed ka oksjoni käigus müüdi või mitte. Kostja 2 arvates ei ole hageja poolt arvestatud viivismaksete võlgnevus 3 873,09 eurot selge, põhjendatud ja arusaadav, mistõttu tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud liisingueseme väärtust liisinguandjale tagastamise hetkel, s.o 22.10.2010, mistõttu tuleb vara väärtuseks lugeda sellel hetkel 13 284,72 eurot (s.o vara jääkmaksumus 13 284,72 eurot 15.11.2010 seisuga) ning seda summat tuleb ka liisinguandja kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada, mitte aga vara realiseerimisest saadud summat 1 038,76 eurot (ilma käibemaksuta), sest vastasel juhul on liisinguandja alandanud vara hinda 90,2 %, mis ei ole mõistlik ega lubatav.
21.Kostja 2 leiab täiendavalt, et hageja müüs vara osade kaupa ning teatud osad niimoodi, et rikkus teisi osi/detaile, mille tõttu vara hind kujunes/muutus olulisemalt madalamaks reaalsest tervikväärtusest ning osa detaile jäi üldse müümata (2. kd, tl 3-5). Kostja 2 leiab samuti, et akvaariumisüsteem oleks tulnud müüa tervikuna, mitte ositi (2. kd, tl 138-143).
22.Kostja 2 leiab täiendavalt, et kuivõrd kostja 1 kui äriühing on registrist kustutatud ja tal puudub juriidilisest isikust õigusjärglane, siis ei saa ka kostja 2 olla menetluses kostjaks (3. kd, tl 32-36). 31.12.2014 lõppseisukohtades kostja 2 leiab, et hagi on esitatud vale isiku (kostja 2) vastu, kuna OÜ XXX on likvideeritud, samuti tuleb kostjat 2 käsitleda eraisikust käendajana äriühingu kohustuste ees ja hageja ei ole menetluses üldsegi käsitlenud asjaolu, et kostja 2 oleks hagejale tahtliku tegevusega kahju tekitanud ÄS § 178 lg-te 2-4 ja TsMS § 205 lg 2 tähenduses, mistõttu puudub hagejal igasugune alus käsitleda teda OÜ XXX solidaarvõlgnikuna ja kostjana. Samuti on kostja 2 veendunud, et vara müüki hageja kostja 2 ei kaasanud ega teinud kõike endast olenevat vara turuhinnaga müügiks ja tekitas seega viimasele olulist kahju (3. kd, tl 88-93). Kohtuotsuse põhjendused
23.Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse ja kostja 2 vastuse koos poolte täiendavate seisukohtadega, kuulanud kohtuistungil ära pooled ning uurinud asjas esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
24.Hageja nõue suunatud raha maksmise kohustuse täitmisele (võlaõigusseaduse, VÕS § 108). Võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist tuleneb VÕS § 2 lg 1, § 8 lg 2 ja § 76 lg 1. Kohustuse täitmise nõude esmane eeldus on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis
2-12-29402 on jäänud täitmata või mida ei ole nõuetekohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Hageja nõuab kostjalt 2 liisingulepingu ülesütlemisest (VÕS § 367) tingitud kahjude hüvitamist, mille rahuldamise eeldusteks on tuvastada, et hageja ja kostja 1 on sõlminud liisingulepingu (VÕS § 361) ja hageja ning kostja 2 on sõlminud kostja 1 kohustuste tagamiseks käenduslepingu (VÕS § 142), et kostja 1 on liisingulepingust tulenevaid kohustusi mittevabandatavalt rikkunud (VÕS §§ 100, 103, 361), mille tõttu on hagejal õigus liisinguleping üles öelda (VÕS §§ 196 lg 2, 116 lg 6), et liisingulepingu ülesütlemise korral ei ole hagejale hüvitatud kõiki kulusid, mida liisinguandja seoses liisinguesemega kandis (VÕS § 367 lg 1-3), samuti ülesütlemisest tingitud lisakulusid (VÕS § 367 lg 4).
25.Poolte poolt vaidlustamata asjaolude ja esitatud tõendite alusel loeb kohus tuvastatuks järgmised asjaolud: • 23.04.2008 sõlmisid hageja (endise nimega AS Hansa Liising Eesti) ja kostja 1 OÜ XXX (kustutatud äriregistrist 16.09.2013) liisingulepingu nr XXXL, mille esemeks oli zookaupluse sisustus XXX, ehitusaasta 2008 (vara); lepingu p-i 14.1 kohaselt läheb liisingulepingus toodud tingimuste kohasel täitmisel ja liisingu osamaksete ja intressi täielikul tasumisel liisinguvõtjale üle liisingueseme omandiõigus. Liisingulepingu lisaks on üldtingimused, maksegraafikud, vara üleandmise-vastuvõtu akt (1. kd, tl 13-26); • 23.08.2008 sõlmisid hageja ja kostja 2 käenduslepingu nr XXX, mille kohaselt kohustus kostja 2 tagama solidaarselt liisinguvõtjaga (kostja 1) hageja ja liisinguvõtja vahel 23.04.2008 sõlmitud liisingulepingust nr XXX ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise; kostja 2 vastutuse piirmäär on 52 183,74 eurot. (1. kd, tl 123-124); • 18.11.2008 ostis hageja kostja 1 vara jaoks välja ja andis selle kostjale 1 üle (1. kd, tl 23); • 11.08.2010 ütles hageja liisingulepingu kostja 1 maksekohustuste rikkumise tõttu alates 01.09.2010 üles. Ülesütlemise teatise kohaselt võlgneb kostja 1 hagejale 8 950,36 eurot (140 042,78 krooni). Teatises hoiatati, et võlgnevuse mittekustutamise korral kuulub liisinguese tagastamisele. Teatisega koos edastati liisingueseme müügiprotseduuri kirjeldus, milles selgitati müügiprotsess läbiviimist ning et kostjatel on võimalik teha ostjate leidmisel hagejaga koostööd või liisinguese ise välja osta. Teatis on saadetud tähitud kirjaga aadressile XXX, Kohtla-Järve. Teatise on allkirja vastu kätte saanud kostja 1 juhatuse liige XXX(ühtlasi kostja 2) 17.08.2010 (1. kd, tl 83-85); • hageja taastas vara suhtes oma valduse 22.10.2010, mil vara anti XXXOÜ-le üle (1. kd, tl 86-90); • XXXOÜ esitas hagejale 26.10.2010 arve nr 02548 tagastusteenuse eest 159,78 eurot (2 500 krooni) ja transpordi eest 945,89 eurot (14 800 krooni), st kokku 1 105,67 eurot ilma käibemaksuta (17 300 krooni), millise summa hageja tasus (1. kd, tl 91-92); • XXX OÜ (portaal Osta.ee) esitas hagejale arved oksjoni komisjonitasude kohta kokku summas 10,95 eurot, millise summa on hageja tasunud (1. kd, tl 93-98); • XXX AS on esitanud hagejale perioodi oktoober 2010 - mai 2011 eest arveid hoiupinna eest laos jms kokku summas 12 015,03 eurot (ilma käibemaksuta), millises summad on hageja tasunud (1. kd, tl 99-114); • vara võõrandamisakti nr 0107925L kohasel müüdi vara zookaupluse sisustus XXX alates müüki suunamisest 06.01.2011 kuni 31.05.2011 hinnaga 1 246,51 eurot koos käibemaksuga (1. kd, tl 115); • 08.07.2011 hageja koostas ja saatis kostjale 1 teatise, milles informeeriti kostjat 1 võlgnevuse suurusest ja paluti kõik lepingust tulenevad võlgnevused tasuda, teatisele oli lisatud nõuete kalkulatsioon (1. kd, tl 117-121). • 11.08.2010 koostas hageja kostjale 2 lepingu ülesütlemise teatise, milles informeeriti kostja 1 võlgnevuse suurusest ja paluti kõik lepingust ja ülesütlemisest tulenevad võlgnevused tasuda, kostja 2 on teatise, edastatuna aadressile XXX, Kohtla-Järve, kätte saanud 17.08.2020 (1. kd, tl 125-130);
26.Kohus võtab esmalt seisukoha kostja 2 vastuväite osas, kas olukorras kui peale hagi esitamist äriühingust liisinguvõtja (kostja 1) ja tema füüsilisest isikust käendaja (kostja 2) vastu on liisinguvõtja äriregistrist kustutatud (16.09.2013) ja tal puudub juriidilisest isikust õigusjärglane, on hagejal
2-12-29402 võimalik esitada jätkuvalt nõuet kostja 2 kui tarbijast käendaja vastu. Kohtu hinnangul asjaolu, et kostja 1 kui põhivõlgnik on äriühinguna lõppenud ja äriregistrist kustutatud, kostja 2 käenduse kehtivust ei mõjuta ega ei lõpeta. VÕS § 145 lg 1 esimese lause kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, mis tähendab, et võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist ka ainult ühelt solidaarvõlgnikult (VÕS § 65 lg 1). VÕS § 149 lg 2 kohaselt käendaja ei või esitada vastuväidet, mida põhivõlgnik võib käendusega tagatud nõudele esitada, kui käenduslepingu eesmärk seisneb võlausaldajale tagatise andmises ka põhivõlgniku poolt vastuväite esitamise puhuks. Sel juhul ei või käendaja eelkõige esitada pärija vastutuse piiratuse vastuväidet ning põhivõlgniku kohustuse lõppemise või vähendamise vastuväidet tema likvideerimis - või pankrotimenetluses ja seltsingu lõpetamisel õigusjärgluse puudumise korral. Seega ei saa käendaja esitada vastuväidet, et põhivõlgnik on ilma õigusjärgluseta äriregistrist kustutatud.
27.Kohus leiab samuti, et kuigi kostja 2 puhul on tegemist füüsilise isikuga, ei tule teda käenduslepingu sõlmimisel käsitleda tarbijana. Hageja ja kostja 2 vaheline käendusleping on sõlmitud 23.08.2008. Riigikohus on märkinud (lahend nr 3-2-1-126-06, p 16 jt), et tehingu, asjaolu ja toimingu suhtes kohaldatakse nende tegemise ajal kehtinud materiaalõigust ning tehingu ja toimingu tegemisest hiljem jõustunud materiaalõiguse kohaldamine varem tehtud tehingu ja toimingu suhtes on võimalik ainult erandkorras, kui selline tagasiulatuv jõud on selgelt väljendatud seaduse rakendussätetes. Käenduslepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 34 redaktsiooni kohaselt loeti tarbijaks füüsilist isikut, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus - või kutsetegevuse läbiviimisega. VÕS § 143 lg 1 kohaselt tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on tarbija. Äriregistri teabesüsteemi kohaselt oli kostja 2 (XXX) ajavahemikus 07.01.2003 kuni 18.11.2010 kostja 1 seaduslikuks esindajaks, alates 19.11.2010 kuni 16.09.2013 XXX. Kohus leiab, et kuivõrd hagejaga käenduslepingu sõlmimise ajal oli kostja 2 põhivõlgniku OÜ XXX (kostja 1) ainsaks juhatuse liikmeks, oli käenduslepingu sõlmimine puutumuses kostja 1 majandustegevusega, mitte kostja 2 erahuvidest lähtuvalt, mistõttu ei saa teda Riigikohtu lahendite nr 3-2-1-89-08 ja 3-2-1-126-09 kohaselt käenduslepingu sõlmimisel käsitleda tarbijana. Samuti kohus leiab, et ka asjaolu, et alates 19.11.2010 kostja 2 enam ei olnud kostja 1 seaduslikuks esindajaks, samuti on alates 05.04.2011 jõustunud VÕS § 143 lg 1 kohaselt tarbijakäenduslepinguks igasugune käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik, ei muutnud kostjaga 2 sõlmitud käenduslepingut tühiseks, kuivõrd käenduslepingus on kooskõlas VÕS § 143 lg 2 määratud käendava vastutuse rahaline maksimumsumma (52 183,74 eurot).
28.Kostja 2 vastuväite osas, et ta ei ole hagejale ÄS § 178 lg-te 2-4 ja TsMS § 205 lg 2 tähenduses tahtliku tegevusega kahju tekitanud, mistõttu puudub hagejal igasugune alus käsitleda teda OÜ XXX solidaarvõlgnikuna ja kostjana, kohus leiab, et vastuväide on asjakohatu, kuna hageja nõue kostja 2 vastu ei tugine mitte osaühingu juhatuse liikme vastutusele (ÄS § 187), vaid kostja 2 kui käendaja vastutusele põhivõlgniku (kostja 1) kohustuste täitmise eest (VÕS § 142 lg 1, 145 lg 1).
29.TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tulenevalt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 sätestab, et poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Lg 4 kohaselt omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Hageja poolt esitatud nõude osas debitoorse võlgnevuse kohta (8 008,23 eurot) , ei ole kostja 2 esitanud vastuväiteid summas 7 049,58 eurot (st kostja 1 intressi - ja osamaksete võlgnevuse osas perioodil 06.11.2008-15.12.2008, 16.12.2009-15.10.2010), vaidlustades samas 5-st hageja poolt esitatud trahviarvest a ́ 191,73 eurot (3 000 krooni) kindlustuspoliisi esitamata jätmise eest 4 arvet, lugedes vaid ühekordse trahvinõude 191,73 eurot põhjendatuks (vt hageja arved, 1. kd, tl 27-42).
2-12-29402
30.Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kostja 2 vastuväited selle kohta, et liisingulepingu p 5.2 sõnastus piiras trahvi nõudmise summaga 192 eurot ning trahvi oleks võinud hageja nõuda ainult juhul, kui hageja oleks saanud kostja 1 poolt kindlustuspoliisi esitamata jätmise korral kahju, ei ole asjakohased. Liisingulepingu p 5.2 kohaselt on liisinguandjal õigus nõuda liisingulepingu üldtingimuste p 6.1 nimetatud kohustuste rikkumise eest trahvi kuni 192 eurot (1. kd, tl 14). Liisingulepingu osaks (p 21) olevate liisingulepingu üldtingimuste p 6.1 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud esitama kindlustuspoliisi originaalekspemplari 7 päeva jooksul selle jõustumisest liisinguandjale. Liisinguvõtja kohustub vabatahtlikku kindlustuslepingut kuni liisingulepingu tähtaja lõpuni õigeaegselt uuendama (uuendatud kindlustusleping peab jõustuma eelmise kindlustuslepingu tähtaja viimasele päevale järgneval päeval) ning esitama uuendatud kindlustuspoliisi originaaleksemplari liisinguandjale hiljemalt 7 päeva jooksul kindlustuslepingu uuendamisest. Üldtingimuste p 6.3.1 kohaselt liisinguvõtja kohustub tagama kindlustuslepingute ja katkematu kindlustuskaitse olemasolu ning nõuetekohase täitmise kindlustuslepingu ja liisingulepinguga ettenähtud tingimustel kuni liisingueseme kasutamise tähtaja lõpuni (1. kd, tl 18-22). Eeltoodust tulenevalt on kindlustuspoliisi esitamise puhul tegemist liisinguvõtja korduva kohustusega, mistõttu kohtu hinnangul iga sellise korduva kohustuse täitmata jätmise korral oli hagejal õigus nõuda trahvi kuni 192 eurot. Kuna kostja 2 ei ole esitanud vastuväiteid ega tõendeid, nagu oleks hageja esitanud trahvinõudeid põhjendamatult (st ka juhul kui kostja 1 oli lepingukohased kindlustuspoliisi esitanud), oli trahviarvete esitamine kostjale 1 kohtu hinnangul summas 958,65 eurot (5 x 3 000=15 000 krooni) põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et kostja 1 on lepingulisi kohustusi rikkunud ja hageja nõue on debitoorvõlgnevuse osas (8 008,23 eurot) täies ulatuses põhjendatud ja sissenõutav (VÕS § 82).
31.Kohus leiab samuti, et trahvi kohaldamise eelduseks kindlustuspoliisi esitamata jätmise tulemusena ei olnud hagejal kahju tekkimine. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Samas VÕS § 161 lg 1 kohaselt võib lepingu rikkumise korral kahjustatud lepingupool nõuda leppetrahvi ka tegelikust kahjust sõltumata. Seega on leppetrahvil kohustuse täitmise sunnivahendina võlgniku suhtes preventiivfunktsioon e survefunktsioon tagamaks võlgniku poolt oma kohustuste täitmise.
32.Liisingulepingu üldtingimuste punkti 7.1.3 kohaselt on liisinguandjal õigus liisinguleping üles öelda, kui iseseisvat majandus - või kutsetegevust läbiviiv liisinguvõtja on jätnud liisingu osamakse ja / või intressi kohaselt tasumata või tasub mittetäielikult ning pole võlgnevust kustutanud 15 päeva jooksul pärast maksetähtpäeva. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et hagejal oli tulenevalt VÕS § 196 lg 2 ja § 116 lg 6 mõjuv põhjus kostjaga 1 sõlmitud liisingulepingu erakorraliseks ülesütlemiseks (alates 01.09.2010, 1. kd, tl 83), mille tagajärjel pidi kostja 1 kui liisinguvõtja hüvitama hagejale viimase poolt liisinguesemega seoses kantud kulud (VÕS § 367 lg 1-3) ja ülesütlemisest tingitud lisakulud (VÕS § 367 lg 4).
33.Pooled vaidlevad, kas liisinguvara väärtuseks VÕS § 367 lg 3 mõttes saab lugeda selle müügihinda (summas 1 038,76 eurot ilma käibemaksuta) või tuleb selleks lugeda vara maksegraafikujärgset jääkmaksumust liisingulepingu ülesütlemise ajal, samuti kas liisingulepingu osaks olevate üldtingimuste p 3.7 on kehtiv ning kas hageja kaasas kostjaid vara müügiprotsessi ja tegi kõik endast oleneva vara turuhinnaga realiseerimiseks.
34.Kohus nõustub hagejaga, et liisingueseme väärtuseks selle tagastamise ajal ei saa lugeda selle vara maksegraafikujärgset jääkmaksumust, kuna viimane ei näita liisingueseme turuväärtust, vaid liisinguvõtja poolt veel tasumata liisingumaksete summat. Teiselt poolt nõustub kohus kostjaga, et liisingulepingu osaks olevate üldtingimuste p 3.7, mille kohaselt lähtutakse liisinguandja nõude
2-12-29402 arvestamisel rahast, mille liisinguandja liisingueseme võõrandamisest sai (1. kd, tl 19), on vastuolus VÕS § 367 lg 3, mille kohaselt tuleb VÕS § 367 lg-test 1 ja 2 tulenevatest hageja nõuetest maha arvata vara väärtus tagastamise ajal (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-33-08, p 16; nr 3-2-1-124-08, p 16; 32-1-184-12, p-d 17 jj). Samuti on kohtu hinnangul seaduse sättega vastuolus hageja liisingulepingu üldtingimuste p 7.4. ja 7.4.1, milles lähtutakse liisinguandja nõude arvestamisel samuti mitte liisingueseme väärtusest selle tagastamise ajal, vaid võõrandamisest saadud rahasummast. Kohtu arvates on viidatud lepingu üldtingimuste sätted tüüptingimustena (VÕS § 35 lg 1) vastuolus VÕS § 42 lg 3 p-ga 5, kuna sellega pannakse kogu liisingueseme võõrandamise risk liisinguvõtjale ning võõrandamise tingimused (mh hinna ja tähtaja) määrab üksnes võõrandajaks olev liisinguandja, ning seetõttu tühised (VÕS § 42 lg 1).
35.Samas lepingu üldtingimuste tühisus ei tähenda, et VÕS § 367 lg 3 kontekstis ei oma vara müügihind üldse tähendust. Viidatud sätte järgi tuleb kindlaks teha liisingueseme väärtus selle tagastamise ajal. Eseme väärtuseks on TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind). TsMS § 230 lg 1 järgi esitavad tõendeid selle kohta mõlemad pooled. Seega võib liisinguandja tõendada, et liisingueseme harilikuks väärtuseks selle liisinguandjale tagastamise ajal oligi tegelikult hilisem müügihind. Kohus leiab, et käesoleval juhul ongi hageja tõendanud, et ta on teinud sellise spetsiifilise vara puhul nagu zookaupluse sisustus kõik temast mõistlikult oleneva, et saavutada liisinguvara realiseerimine maksimaalselt kõrge hinnaga ning vaatama suurele erinevusele hageja poolt müügiprotsessi alguses määratud alghinna (25 180 eurot ilma käibemaksuta, 1. kd, tl 189200) ja lõpliku müügihinna vahel (1 246,51 eurot koos käibemaksuga – 1. kd, tl 115) tuleb liisingueseme lõplikku müügihinda lugeda selle harilikuks väärtuseks liisinguandjale tagastamise ajal, kuna selliseks kujunes vara hind selle müümisel turutingimustel. Kohus lähtub sellise järelduse tegemisel asjaoludest, et hageja on liisingulepingu ülesütlemisel teavitanud kostjaid vara müügiprotsessi käigust (1. kd, tl 184), samuti on hageja edastanud kostjatele müüki suunamise akti koos teatistega vara müügihinna alandamise kohta (1. kd, tl 188-204, 2. kd, tl 214-221), samuti teatise vara müügi kohta enampakkumise teel alghinnaga 997,09 eurot ilma käibemaksuta (1. kd, tl 205). Kohus ei nõustu kostja 2 hinnanguga (1. kd, tl 215-216), et vastavad tõendid on võltsitud. Samuti on hageja kohtu arvates tõendanud, et vara müük toimus enampakkumiste teel tuntud interneti müügikanalite (Kuldne Börs, Osta.ee) kaudu (1. kd, tl 206-211, 2. kd, tl 177-213).
36.Samas ei ole kostja 2 kohtu hinnangul tõendanud oma väidet, et liisinguvara väärtus vara tagastamise ajal oktoobris 2010 võis küündida kuni 35 000 euroni (eelistungi protokoll 2. kd, tl 134 pöördel, 2. kd, tl 139). Samuti loeb kohus mittetõendatuks kostja 2 väited, et vara müügihind kujunes turuväärtusest madalamaks seetõttu, kuna hageja müüs vara osade kaupa, mitte tervikuna ning teatud osad niimoodi, et rikkus teisi osi/detaile, samuti jäi osa detaile üldse müümata. Tõendid, millega kostja 2 soovis oma väiteid tõendada (2. kd, tl 8-10, 12-118, 144, 152, 156-162), pidi kohus nende mitteasjakohasuse tõttu tagastama (2. kd, tl 134 pöördel) või võõrkeelsete tõendite puhul tõlgete esitamata jätmise tõttu jätma tähelepanuta (3. kd, tl 1-2, 43-44). Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tõendatuks, et hagejale liisingulepingu ülesütlemise ajaks hüvitamata kulud, mida hageja seoses liisingueseme ostmisega ja ostuhinna finantseerimisega kandis (VÕS § 367 lg 1), moodustab summa 10 219,48 eurot (lepingujärgne jääkmaksumus 15.11.2010 seisuga 11 258,24 eurot ilma käibemaksuta) – 1 038,76 eurot (vara müügihind ilma käibemaksuta).
37.Kostjal 2 hageja nõude osas seonduvalt liisingulepingu ülesütlemisest tingitud lisakulude osas 2364,08 eurot XXXOÜ arve nr 02547 suhtes tagastusteenuse eest summas 2 500 krooni (159,78 eurot) vastuväiteid ei ole, samas kostja 2 vaidlustab nimetatud arve zookaupluse sisustuse transpordi eest 945,89 eurot, st 14 800 krooni (1. kd, tl 91-92). Kostja seisukoha kohaselt on transpordikulud Jõhvist Tallinnasse ülepaisutatud ja ei saaks ületada 200 eurot (2. kd, tl 141, 149). Samuti kostja 2 märgib, et vara äraviimise puhul mingit erilist pakendamist ei toimunud, vara lihtsalt tõsteti autosse
2-12-29402 ja kõik (1. kd, tl 215-216). Kostja 2 täiendava seisukoha kohaselt peab liisinguandja ise kandma kõik liisingueseme transportimise ja hoiustamisega seotud kulud ja ta ei saa neid panna liisinguvõtjale (3. kd, tl 35).
38.Kohus nõustub hageja põhjendustega (3. kd, tl 24-26), et kuivõrd liisinguvara puhul oli tegemist paljudest klaasdetailidest koosneva ja seega kergesti puruneva varaga, olid sellega seonduvad toimingud (demontaaž, pakendamine) tavapärasest transportteenusest Jõhvi-Tallinn marsuudil mahukamad. Kohus leiab, et kuivõrd poolte poolt allkirjastatud vara üleandmise-vastuvõtu akti kohaselt koosnes liisinguese (zookaupluse sisustus) kahest klaasist kapist kokku 5 sektsiooniga (3+2), pealt lahtisest akvaariumist 3 sektsiooniga, lindude ja näriliste puuridega ruumist (kokku 27 traatsõrestikust ustega boksi ja 3 klaasist boksi) ja veesüsteemist eraldi riiuliga, filtrite ja veepumbaga (1. kd, tl 86-90), samuti toimus hageja poolt esitatud XXXOÜ transpordiarve kohaselt zookaupluse demontaaž ja transport marsuudil Jõhvi - Maardu 20.-22.10.2010, s.o 3 tööpäeva vältel (3. kd, tl 29), tuleb transpordikulu 945,89 eurot lugeda mõistlikuks. Seega on kohtu hinnangul hageja nõue tulenevalt XXXOÜ arvest nr 02547 kogusummas 1 105,67 eurot ilma käibemaksuta põhjendatud.
39.Kostja 2 vastuväite kohaselt AS XXX poolt esitatud 8 arvetest ajavahemiku oktoober 2010 kuni mai 2011 eest kogusummas 14 418,04 eurot (.1 kd, tl 99-114) ei nähtu, et tegemist on kostjalt 1 liisingulepingu nr XXX alusel ära võetud liisinguvara hoiustamisega XXX AS laos nr 6. Hageja täiendava seisukoha kohaselt, kuna hagejal puudus endal koht, kus tagasivõetud liisingueset kuni müümiseni hoida, pidi hageja vastavad hoiuruumid rentima ning liisinguvara hoiukulud koos tõstekuludega kokku 8 kuu eest alates vara tagastamisest kuni müümiseni moodustavad arvetel näidatud ja tasutud summadest osa, st 1 250,09 eurot (1. kd, tl 174). Hageja esitas täiendavalt õiendi, mille kohaselt liisingueseme hoiustamiseks oli XXX AS-ilt renditud hoiupind hinnaga 3,85 eurot/m2, millest tulenevalt hageja arvestas hoiukulude suurust (3. kd, tl 31). Kohus nõustub hagejaga, et liisinguvara säilitamiseks kuni selle realiseerimiseni oli vajalik hoiupind. Hoiukulude summa osas võtab kohus arvesse, et hageja poolt kostjatele saadetud nõude kalkulatsioonides (1. kd, tl 118-120) on peale vara tagastamist (22.10.2010) esimese laopinna üürina (03.11.2010) näidatud summat 83,06 eurot. Kohtu hinnangul ei saanud liisingueseme hoiustamiskulu põhimõtteliselt olla nimetatud summast suurem, kuna tegemist oli perioodiga, mil oli ladustatud kogu liisinguvara tema komplektsuses (edasipidise müügiprotsessi käigus hoiustava vara hulk vähenes, seega pidi ka vähenema vajalik hoiupind). Seega ei saanud liisinguvara hoiukulud kohtu hinnangul olla suuremad kui 664,48 eurot ilma käibemaksuta (8 x 83,06).
40.Kostja 2 vastuväite osas internetiportaali Osta.ee pidajale XXXOÜ-le tasutud komisjonitasu 10,95 eurot osas kohus leiab, et arvestades liisinguvara olemust, oli hageja otsus realiseerida vara internetioksjonite vahendusel mõistlik, kuna asjade ostuks-müügiks orienteeritud internetiportaal kujutab endast universaalset väljundit esemete müügiks pakkumiseks. Kostja 2 seisukoht, et otsus müüa liisinguvara internetioksjoni teel oli põhjendamatu, kuivõrd see ei olnud parim viis liisinguvara müümiseks, samuti ei olnud tegemist professionaalse müüjaga, on kohtu hinnangul meelevaldne ja tõendamata. Sama kehtib kostja 2 vastuväite kohta, et hageja oleks pidanud vara pakkuma spetsiaalsetele zookauplustele (2. kd, tl 134 pöördel). Kostja 2 pole esitanud tõendeid, millised zookauplused oleksid olnud sellisest varast huvitatud.
41.Hageja taotleb tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt viivist 0,25% päevas (liisingulepingu p 5.1), mistõttu viivisvõlgnevus moodustab 3 873,09 eurot. Hageja nõude õiguslik alus VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1. Kostja 2 on esitanud vastuväite viivisevõlgnevusele, leides, et hageja pole esitanud arusaadavat ja kontrollitavat viivisearvestust. Hageja on selgitanud, et arvestatud viivis nähtub esitatud viivisarvetelt, milles on arvesse võetud mitte üksnes debitoorse võlgnevuse arvestuse aluseks olevaid,
2-12-29402 vaid ka vanemaid arveid, mida kostja 1 pole õigeaegselt tasunud. Trahvisummmadelt viivist arvestatud ei ole.
42.Kohus leiab, et hageja poolt arvestatud viivis kogusummas 3 873,09 eurot on hageja poolt esitatud viivisearvete alusel (1. kd, tl 43-74, 79-82) kontrollitav ja tõendatud ainult perioodil 15.01.201015.10.2011 sissenõutavaks, st debitoorse võlgnevuse 8 008,23 eurot kujunemise ajal esitatud arvete osas (1. kd, tl 27-41). Muud viivisarved, mis puudutavad enne 15.01.2010 sissenõutavaks muutunud arvete tasumise hilinemisega seonduvaid viiviseid, kohtu hinnangul kontrollitavad ja seega tõendatud ei ole, kuna viiviste arvestamise aluseks olevaid arveid kohtule esitatud ei ole. Perioodil 15.01.15.10.2011 sissenõutavaks muutunud arvete tasumisega hilinemiselt arvestatud viivis moodustab kohtu arvestuste kohaselt summa 2 030,66 eurot (31 772,99 krooni), seega muus osas (3 873,09 – 2 030,66) hageja nõue rahuldamisele ei kuulu.
43.Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele summas 22 039,47 eurot (8 008,23 + 10 219,48 + 1 105,67 + 664,48 + 10,95 + 2 030,66). Lahendamata taotluste lahendamine
44.TsMS § 442 lg 5 kohaselt kohtuotsuse resolutsiooniga lahendab kohus veel lahendamata taotlused. Kohus on teinud asjas 07.10.2014 määruse, millega lõpetas menetluse kostja 1 suhtes, kuid jätkas menetlust kostja 2 suhtes (3. kd, tl 41). Nimetatud määrusele esitas kostja 2 määruskaebuse, kuid kohus keeldus 10.11.2014 kohtumäärusega seda menetlusse võtmast (3. kd, tl 47-48, 59). Kostja 2 esitas määruskaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale veelkord määruskaebuse (26.11.2014 määruskaebuse 10.11.2014 kohtumääruse peale 3. kd, tl 62-63), mille osas kohus keeldus 08.12.2014 kohtumäärusega määruskaebuse menetlusse võtmisest (3. kd, tl 65-66). Nimetatud kohtumääruse peale esitas kostja 2 12.12.2014 uuesti määruskaebuse (3. kd, tl 73-77), kuid kohtule esitatud määruskaebus on esitatud mitte 08.12.2014 kohtumääruse peale, vaid 10.11.2014 kohtumääruse peale, mille suhtes on kohus varasemalt 08.12.2014 määrusega keeldunud määruskaebuse menetlusse võtmisest (3. kd, tl 65-66). Vaatamata sellele, et kohus juhtis kostja 2 tähelepanu sellele asjaolule, ei esitanud kostja 2 tähtaegselt (15 päeva alates 12.12.2014, so kuni 29.12.2014), määruskaebust 08.12.2014 kohtumääruse peale. TsMS § 62 lg 2 sätestab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni. Kohus leiab seega, et määruskaebus ei ole esitatud tähtajast kinni pidades ja esineb määruskaebuse menetlemise suhtes absoluutne menetlusõiguslik takistus (TsMS § 659, § 663 lg 1). Eeltoodust tulenevalt tuleb keelduda kostja 2 12.12.2014 määruskaebuse menetlusse võtmisest.
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
45.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
46.Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt (22 039,47 eurot / 24 464,88 eurot), tuleb 9/10 hageja menetluskuludest jätta kostja 2 kanda ja kostja 2 menetluskulud jätta tema enda kanda.
47.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega
2-12-29402 hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. TsMS § 139 lg 1 kohaselt on riigilõiv menetlustoimingu tegemise eest seaduse kohaselt Eesti Vabariigile tasutav rahasumma.
48.Hageja on hagiavalduse ja 24.11.2014 esitatud teatise kohaselt kandnud käesolevas tsiviilasjas menetluskuluna hagi esitamisel tasutud riigilõivu summas 900 eurot. Hageja palub menetluskulud välja mõista kostjalt 2.Eelneva põhjal määrab kohus kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 810 eurot (900 x 90 / 100), millise summa ta kostjalt 2 hageja kasuks välja mõistab.
49.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Brügel Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.